Читать книгу Parimad loomalood - Кomposiit autorid - Страница 1

Mina ja mu teejuht Alaric olime liikunud põtrade jahil teisele poole Maine’is voolavat Mud Brooki jõge. Seal on jõe ida- ja läänepoolse haru vaheline vesikond liigendatud orgudega ning ühte neist kogunevad tavaliselt talveks põdrad. Kogunemisaeg polnud veel päriselt kätte jõudnud, sest lund oli alles umbes nelja tolli jagu, mis oli aga täpselt paras jahimehele, kes on hingelt ühtlasi ka sportlane.

Meie ülesanne oli aeganõudvate killast, kuna pidime otsima põtrade jälgi igast orust, kõmpides oru ühest küljest üles ja teisest alla, või läksime, nagu meil kombeks oli, oru alguses kumbki oma serva mööda lahku, saime oru lõpus kokku ning pöördusime ebaedu korral kiiremat teed pidi laagrisse tagasi.

Ja ebaedu saatis meid tõesti, sest kolme päeva jooksul ei leidnud me ühtegi jälge. Ent Alaric ei lasknud end sellest põrmugi heidutada.

„Põtrade liikumisteid on võimatu ära aimata,” rääkis ta. „Nad olid siin enne lume tulekut ja nad on praegugi päevatee kaugusel. See on täpselt nii, nagu ma sulle rääkisin. Meil võib nende leidmiseks kuluda viis päeva.”

See oli teisel päeval, kui saime aru, et sel ajal kui meie jahtisime põtru, jahtis puuma meid. Tema käpajälg oli suur.

„Ma olen suuremat näinud,” ütles Alaric, „aga see sell on ka päris pirakas. Ta ilmselt ootab siin läheduses, et siis meie saagist osa liha endale saada. Eks me peame teda meeles pidama, kui tahame, et ta põdra nahka ja pead ära ei rikuks,” arvas Alaric lumel põlvitades ja minu poole üles vaadates.

Võtsin tema teooria omaks ega mõelnud sellest enam järgmise kahekümne nelja tunni jooksul.

Kolmanda päeva lõpus avastasime, et puuma oli teist korda me kannul käinud – ja mitte ainult meie, vaid minu kannul.

Ta oli terve päeva mulle järgnenud, kui ma mööda oru nõlva kõndisin, vaadates ette ja kõrvale, kuid harva selja taha. Alaric uuris hoolikalt ta jälgi umbes poole miili ulatuses.

„Sa olid tal kogu aeg nägemisulatuses,” lausus ta. „Näed siin seda kohta, kus ta seisis tükk aega paigal, liikudes sind jälgides vaid veidi koha peal?” Ma nägin – ja jäin mõttesse.

Mõne aja pärast jõudsin arusaamisele, et puuma võib meie tapetud saagi ootamisest ära tüdineda ja hakata ise jahti pidama. Polnud kahtlustki, et inimene oleks talle kõige kergem saak, sest hirvi läheduses polnud ja karibuud olid kogunenud kõik Katahdini ja Travelleri ümbrusesse. Möödunud aasta külm talv oli tublisti vähendanud põldpüüde arvu ning põdra tapmisega sai hakkama üksnes suur puuma. Rääkisin oma oletustest Alaricile.

„Hmm, nojah, võib-olla,” vastas ta ning piidles mind kahtlevalt.

Seepeale soovisin, et poleks suud paotanud. Pole hea jätta oma teejuhile muljet, et sa kardad.

Hommikul, kui olime järjekordse oru suudmesse jõudnud, kavatses Alaric minuga kokku jääda ja mitte minna oma teed nagu varem. See oleks aga muutnud me jahipidamise veel aeglasemaks, kuna me oleksime niimoodi läbinud vähem maad, ja ma saatsin ta teist nõlva pidi minema.

„Hästi,” ütles ta. „Aga hoia ümbrusel silm peal.”

Ta kadus seedritega kaetud sohu ja mina hakkasin mööda oru nõlva edasi minema. Vaatasin nüüd tõesti nii ette kui taha ning nägin igas rebase poolt jäetud jäljerajas puuma oma, kuni lõpuks harjusin olukorraga ning hakkasin uskuma, et Indiaani Kurat on otsustanud mind rahule jätta.

Päev oli ilus. Päike paistis eredalt ja selle paistel sulav lumi pani puuokstelt kukkudes metsa elama. Hoidsin head tempot ning kõndisin pilguga enda eest ja ümbert põdrajälgi otsides tubli tunni, nägemata ühtegi elusolendit peale rähnide ja tihaste ning kuulmata midagi peale okste sabina, kui need pärast lumekoormast vabanemist oma tavalisse asendisse hüppasid. Järsku tabas mu jalg lume all midagi ebakindlat ning ma kukkusin täies pikkuses maha. Püss lendas mu käest ja ma kuulsin, kuidas see vastu suhkrupea kujulise kivi lumest väljaulatuvat tippu põrkas. Hüppasin paanikas üles ja uurisin rutakalt püssi. Padrunisalv oli puruks ja mu püss oli sama kasutu kui mistahes roigas.

Nüüd, kui ma seisin, katkine püss käes, ja vaatasin enda ümber päikesest ja lumest säravat metsa, läksid mu mõtted taas puumale. Päris kaitsetu ma polnud, sest revolver ja nuga rippusid mul ikka veel vöö küljes.

Ometi pole kolmekümne kaheksa kaliibriline revolver, olgugi et pikkade padrunite ja pika toruga, tõhusaks kaitseks looma vastu, kes kaalub sama palju kui mina ning kes minuga vastamisi seistes pakub sihtimiseks vaid ümmargust pead ja tugevate musklitega sõlmilist rinda, mis peatab tõenäoliselt mistahes revolvrikuuli. Kahtlesin oma oskustes tabada looma silma.

Väga suure tõenäosusega puuma mind siiski enam ei jälitanud ja pealegi võisin ju kutsuda Alarici. Samas oli Alaric liiga kaugel, et hüüe temani kanduks, ja õhku tulistada ma ei söandanud, sest olin kiire edasijõudmise nimel jätnud laagrisse kõik tagavarapadrunid.

Niisiis seadsin sammud kohe oru põhja suunas, lootes jõuda teisel nõlval Alarici jälgedele ning kavatsedes minna mööda jälgi, kuni jõuan talle järele.

Jätsin püssi sinnapaika, kuna see oli kasutu ja raske. Heitsin sageli pilke selja taha, kui ma pikka nõlva mööda peaaegu sörkides allapoole liikusin.

Sammusin kiirustades, sest Alarici jälgede leidmiseks tuli mul läbida vähemalt miil maad ja oma välejalgse teejuhini jõudmiseks veel palju rohkemgi. Olin rõõmus ja muretu selle hetkeni, kui ma peatudes ja selja taha vaadates märkasin saja jardi kaugusel kollakaspruuni looma kiirelt puu varju lipsamas.

Tõmbasin revolvri ja noa kähku välja, kuid mingit liikumist ma rohkem ei näinud. Selle asemel, et seista ja oodata, jätkasin taganemist. Liikusin nüüd aeglasemalt, ent siiski nii ruttu kui sain, ning kandsin hoolt selle eest, et ma enam ei kukuks ja et keegi mind selja tagant ei ründaks. Uurisin maapinda enda ees ja heitsin iga sekund pilke selja taha. Mõnda aega ei olnud puumast ühtegi märki.

Kuid kui ma teda siis nägin, ehmatas mind tema lähedus. Ta oli vaid viiekümne jardi kaugusel. Sel ajal kui tema kõrvale lipsas, kiirustasin mina edasi, ja kui ma uuesti selja taha vaatasin, nägin teda julgelt minu jälgedes liikumas. Jäin seisma ja tema jäi samuti seisma ning vaatas mind. Tulistamiseks oli ta ikka veel liiga kaugel ja kuna ta ei teinud katset mulle läheneda, jätkasin ettevaatlikult taganemist, jäädes iga paari sammu tagant seisma, et talle silma vaadata.

Ta peatus, kui mina seda tegin, ja ometi tuli ta iga kord, kui ma ära pöörasin, kiiresti lähemale. Mõtlesin teda juba edasi liikumata ära oodata, kui me teed tõkestas jäärak.

Selle põhjas voolas orust väljuv oja ja jääraku järsud kaldad olid peaaegu viisteist jalga kõrged. Kohati need isegi rippusid oja kohal, aga siis ma seda ei teadnud. Ma ei kavatsenudki laskuda sügavikku, kus puuma oleks mind kätte saanud enne, kui ma teist kallast mööda üles saan.

Kõndisin lagedasse kohta ja jäin seisma kalda serval kasvava kase kõrval. Puumal polnud kolmekümne jala raadiuses end kuhugi peita ja nii jäin relvastatult ja otsusekindlalt ootama, mida ta järgmiseks ette võtab.

Loom hiilis mind ümbritsevates põõsastes justkui maad uurides ning hakkas siis minu pettumuseks lähenema mööda jääraku kallast. Tänu sellisele teguviisile oli ta kuni rünnakuhetkeni hästi varjatud, samuti oli tagatud, et rünnakuhoog teda kuristikku ei paiska. Hoidudes kogu aeg niipalju varju, et mul oli võimatu sihtida, roomas puuma mahalangenud puu taha, mille minupoolses otsas kasvas väike põõsas, ning litsus end, ma olin kindel, et mind piieldes, vastu maad ning jäi ootama lootuses, et tabab mind ootamatult.

Ma ei suuda kirjeldada, kui vargsi ja hääletult ta liikus ja kui täiuslikud olid tema manöövrid. Kuigi meie ümber kasvavad puud olid väikesed ja põõsad paljad ja kuigi valge lumine taust ei pakkunud talle mingit maskeeringut, varjas ta end suurepäraselt, lipsates hetkeks vaatevälja ja kadudes siis uuesti, nii et kuigi ma seisin seal tema poole suunatud ja vinnastatud revolvriga, ei olnud mul võimalust lasta.

Kui ta õiget positsiooni otsides mind piiras, tuli ta veelgi lähemale ja kord nägin ta ümmargust, lühikeste teravatipuliste kõrvadega pead, järgmisel hetkel aga pikka, looklevat musklites keha, kuid ta liikus nii kiiresti, et enne kui ma tulistada jõudsin, oli ta kadunud.

Kogu selle aja jooksul ei tekitanud ta muud müra, kui vaid kerget sahinat. Tema viimases peidupaigas ei näinud ma tast muud kui saba, mis vonkles ja vonkles ja vonkles.

Lõpuks tabasin ära tema kahvaturohelise silma vilksatuse ning tulistasin. Põõsa tagant kostis lõrinat ja see lükati järsult kõrvale, kui ümar pea, paljastatud hambad ja kollakaspruun keha sellest robinal läbi tungisid. Vajutasin uuesti päästikule, lask kostis justkui summutatuna ja suits varjas hetkeks eluka. Mu silme ees oli kõik valge, kuni suits hingeõhuna hajus ja ma nägin vähem kui kümne jala kaugusel minu poole tormavat puumat.

Mul polnud aega, et uuesti tulistada või kükitada, kuid ma viskusin kõrvale ja haarasin vasaku käega kalda serval kasvava puu tüvest. Õõvastusega tundsin, kuidas maa mu jalge all järele andis.

Pillasin noa maha ja haarasin puust tugevamini kinni, kui see jäärakusse kukkuda ähvardades viltu vajus. Hetkeks jäi puu üle järsu kalda rippu, ent mul ei olnud enam mingit pääsu. Pakane ei olnud jõudnud oja kohal rippuvat kallast ülejäänud pinnasega siduda. Möödunud sügise vihmad olid seda õõnestanud ja esimese kevadsulaga oleks see jäärakusse kukkunud, kui ma poleks ette jõudnud.

Puu kukkus veidi pöördudes ja mina koos sellega. Hoolimata kukkumisel tekkinud südantpööritavast hirmust pigistasin meeleheitlikult revolvrit ja see läks keset õhulendu mu haardes lahti. Järgmiseks kukkusingi jääraku põhja ja kuigi lumi mu maandumist pehmendas, lõin oma parema käe vastu teravat kivi ära ja kask langes mu peale, nii et ma ei suutnud end liigutada.

Mu jalad olid oja kaldal, kuid õlgadega tundsin lume all olevat jääd ja sellest väljaulatuvaid kive. Üks lumega kaetud kivi oli jäänud mulle pea alla ja toetas nüüd seda. Lamasin paremal küljel ja mu kõverdatud parem käsi, mille olin hooga vastu kivi löönud, lebas jääl ning oli lisaks peale mu ainus vaba kehaosa. Üle keha ja jalgade lebav puu litsus mu vasakut kätt vastu külge.

Puu ei kaalunud nii palju, et ma poleks suutnud seda liigutada, kuid kuna ma pidin samal ajal ka oma keha üles tõstma, sest mu puusad olid madalamal kui jalad ja õlad madalamal kui puusad, ei suutnud ma sellises asendis isegi kümnenaelast raskust üles tõsta.

Kukkumine oli mind veidi segaseks teinud ja esialgu ei tundnud ma ei valu käes ega mõistnud ohtu, milles ma viibisin. Märkasin üksnes, kuidas kukkumisest õhkupaiskunud puudritaoline lumi taas mu peale langes. Siis nägin oma ette sirutatud käsivart ja verist labakätt selle otsas ning ma tulin uuesti mõistusele.

Valu läbistas mu kätt sõrmeotstest kuni õlani, kui ma sõrmed ümber revolvri pära surusin. Kuid ma surusin hambad risti ja püüdsin üles tõusta. Proovisin seda veel kaks korda, enne kui ma sellest kui lootusetust ettevõtmisest loobusin. Liigutasin kätt ja nihutasin selle vastu kivi toetamisega paremasse asendisse.

Liigutamine tegi mulle tohutut valu, ent ma mõtlesin puumale, kes ei jäänud kohe kindlasti rahule sellega, et sai hommikusöögiks vaid paar kuuli. Olin vaevu endaga valmis, kui eluka pea mind otsides üle kaldaserva nähtavale ilmus.

Ta märkas mind ja tundis ilmset kahjurõõmu, just nagu inimvaenlane seda teinud oleks. Tema metsikus urinas väljendus taiplikkus ja ta lähenes mulle meelega aeglaselt, et mind piinata. Korraks ta seisatas, nii et sain teda näha täies suuruses, seejärel libistas ta end aga jääle, kus jäi kümne jardi kaugusel uuesti seisma ja vaatas mind.

Nägin tema toredat kehaehitust ja suurepäraseid muskleid, kui ta enne lähenemist küljega minu poole seisis, nägu minu poole pööratud, ning mu abitusega mängis. Kuid ma polnud täiesti abitu! Sihtisin väriseva käega. Ma ei saanud revolvri vinnastamisel pöialt kasutada, kuid vajutasid tugevalt päästikule ning kukk tõusis ja langes.

Nüüd oli minu kord kahjurõõmu tunda, sest puuma ulgus vihast ja valust. Ta kukkus vingerdades ja esikäppadega lund kraapides ning tõstis tühjust haarates pea, kuid see ei kestnud kaua. Aeglaselt lohistas ta end istuma ning ma mõistsin tema olukorda ja sain mahti hinnata ohtu, milles ise viibisin.

Mu esimesed kaks kuuli olid teda vaid riivanud, viimane aga murdnud ta selgroo. Puuma tagumised jalad olid halvatud, nii nagu ma olin seda hirvede puhul näinud, ent ometi oli tal jäänud elada veel palju minuteid, võib-olla tunde, ja ta oli piisavalt tugev ja tige, et mulle ots peale teha. Läbi valude alustas ta seda lühikest teekonda minuni. Küüsi lumme surudes hakkas ta end esikäppade abil minu poole lohistama.

Mul ei olnud muud võimalust kui oodata. Mul oli ainult üks padrun alles ja ma tahtsin hoida seda seni, kuni puuma lähemale jõuab. Kuid mu vigastatud käsi oli nõrk ja muljutud kõõlused hakkasid juba kangeks tõmbuma. Sinna jääraku sügavamasse kohta, mille kohal rippusid kallas ja puud, päike ei paistnud ning ma tundsin, kuidas külm lihasse lõikas. Lisaks sellele hakkas õlal lebav raskus takistama käe vereringet. Tundsin lihastes torkeid, mu käsi muutus tuimaks ning ma hakkasin kartma, et ei suudagi tulistada.

Kui ta ometi tulekuga kiirustaks! Ta lohistas end teokiirusel. Laskeulatusse jõudmiseks läheb tal nii palju aega, et selleks ajaks on mu käsi juba kasutu. Ent kui ta seal niimoodi otse minu poole roomas, oli sihtmärk vilets. Panin rahuldusega tähele, et ta peab ühe kivi pärast teelt kõrvale pöörama. Kui ta lõpuks selleni jõudis ja end ümber kivi lohistama hakkas, oli mu viimane võimalus kätte jõudnud.

Nägin selgelt kohta ta õla taga, palvetasin, et kuul ei satuks vastu ribisid, võtsin kogu jõu peaaegu surnud käes kokku ja tulistasin.

Kerge tuulehoog puhus suitsu ära nii ruttu, et jõudsin näha, kuidas puuma karv lendas. Ta hammustas raevukalt oma külge, kuid jätkas peatumata roomamist. Revolver kukkus mu tuimast käest hääletult lumme – minu lahing oli peetud. Puuma tuli ikka edasi. Ta oli vaid viieteistkümne jala kaugusel, kui ta järsku seisma jäi ja köhima hakkas. Kas ta kukub maha, suutmata edasi liikuda?

Ei, ta hakkas uuesti edasi tulema! Hoolimata sellest, et ta jalad järel lohisesid, aeglustades liikumist, hoolimata sellest, et ta jättis lumme punase raja ning et iga samm kutsus esile urina, tuli ta edasi. Kiiskavate silmade ja kähedate hingetõmmetega sundis ta end läbima viimast vahemaad. Möödus minuteid, enne kui ta oli piisavalt lähedal, et mind puudutada.

Oh! Just siis, kui ta pöördus, et mu kätt haarata, just siis, kui ma ootasin, et pigem näha kui tunda oma elutu käe raginat, langes ta pea alla. Veel korra tõstis ta selle üles, kuid ta jõud oli otsakorral. Ta toetas oma kunagi nii võimsa pea mu käele, keha vastu kivi ning jõllitas mind metsikute, õelate silmadega.

Ent peagi leek ta silmis muutus – sumenes, võbeles, hõõgus – ja kustus siis. Viimane hingetõmme kostis äginana. Ta oli surnud.

Jõud jättis mu maha ja ma arvasin end samuti suremas olevat. Kusagil keset seda rammestust ma pigem tajusin kui kuulsin enda kohal kaldal kiirustavaid, raskeid samme. Enne kui ma millestki päris tolku sain, tundsin, et puu oli mu pealt ära tõstetud ning et Alaric kummardus mu kohale. Minu olukorda arvestades oli ta hoidnud kõrvad mistahes heli suhtes lahti ja kõndinud mulle võimalikult lähedal ning hakanud appi ruttama juba pärast esimest lasku. Vahemaa oli siiski nii pikk, et ta jõudis pärale alles siis, kui võitlus oli läbi.