Читать книгу Parimad loomalood - Кomposiit autorid - Страница 2

Nab oli kõige lõbusam hüljes, kelle mina ja isa olime kunagi kinni püüdnud, ja ainus, kel oli õnnestunud meie käest põgeneda. Kuigi isa oli loomaaedade ja tsirkuste jaoks hülgeid püüdnud peaaegu sama kaua, kui ma mäletan, ja ta teadis kõiki nende trikke nii vees kui maa peal, oli Nab siiski tema jaoks liiga taibukas.

Ja minu asjatu katse teda uuesti kinni võtta lõppes kõige põnevama kogemusega, mis mul on kunagi hülgega seoses ette tulnud.

Meie hülgekuur, mis seisis kaljude serval viieteistkümne jala kõrgusel lainetest, sisaldas Nabi tulekul kaheksat elanikku, kõik peaaegu täiskasvanud.

Tsirkusehülged, kes püüti kinni ja keda hakati treenima noorelt, olid kõik maha müüdud, ja ülejäänud pidi viidama Philadelphia ja Cincinnati loomaaedadele. Nab polnud veel kaua meie juures olnud, kui ta hakkas näitama oma erakordseid võimeid ja ta eraldati otsekohe tsirkuse jaoks, sest tark tsirkusehüljes oli tavaliselt väärt kaks korda nii palju kui tavaline loomaaialoom.

Isa treenis neid üldiselt ise ja mina tegelesin nende söötmisega, kuid Nab hakkas mulle nii väga meeldima, et ma veetsin kõik õhtud teda õpetades.

Kõigepealt äratas ta tähelepanu oma oskusega varastada kalu teistelt hüljestelt. Kuigi ma andsin talle alati esimese suutäie, et teda vaigistada, neelas ta selle alla ja oli valmis järgmiseks enne, kui ma teise kala kotist välja sain. Ta jälgis aloosat mu käes sama tähelepanelikult, nagu ta oli kord jälginud noore lõhe sööstu Monterey Bays. Ja hetkel, kui ma selle käest viskasin, kavatsusega tabada järgmise hülge avatud suud, napsas Nab selle ära kohe, kui see langema hakkas.

Ta õppis ruttu ära triki, mida oskavad kõik treenitud hülged – kuidas hoida palli nina peal. Kuid hülge jaoks pole selles midagi erilist, sest nad oskavad end tasakaalus hoida veerevate murdlainete ja pealetungiva ummiklainetuse keskel. Õpetasin talle, kuidas tõusta loibadele ja marssida ning kuidas pöörata paremale või vasakule käskluse peale.

Kuid ta õpetamine polnud veel väga kaua kestnud, kui ta omandas ise ühe triki, mis ühelgi ta eelkäijaist polnud õnnestunud – kuidas pääseda välja väikesest kuurist, kus kõik hülged pidid pladistama nelinurkses basseinis, ja olla jälle vaba piiritus Vaikses ookeanis.

Hülgemajas oli kaks tuba, üks taga loomade jaoks ja teine ees paadi, õngenööride ja kastide jaoks. Hülgeruumidest pääses välja vaid eesruumi kaudu.

Isa oli ühel õhtul, kui me olime terve päeva kala püüdnud, ebatavaliselt väsinud ja läks üksi hülgeid toitma. Oli peaaegu pime ja ta sulges välisukse seda riivistamata. Kui ta avas sisemise ukse ja hakkas ahvenaid ringi loopima, kasutas Nab hämaruses võimalust kõik kalad pihta panna, keda ta suutis ära napsata. Teistel hüljestel paistis olevat võimatu suutäitki saada, ning isa, kes oli viimaks kannatuse kaotanud, andis talle treeningpiitsaga terava löögi ta tömpide väikeste kõrvade pihta.

Nab klähvatas kimedalt, lipsas isa jalgade vahelt läbi ja libises paadituppa, mille uks oli lahti jäetud. Hülged jätavad kohmaka mulje, kui nad oma kummalistel loibadel hüplevad, kuid nad suudavad kiiresti edasi liikuda. Enne kui isa tasakaalu tagasi sai ja suutis teda jälitama hakata, oli Nab paadituppa jõudnud

Isa peatus vaid selleks, et sulgeda ukse teiste hüljeste ees, ja oli jälle taga ajamas, kuid Nab oli vahepeal jõudnud toa teise otsa, hüppas vastu riivistamata ust ja lipsas üle välisukse läve. Isa jooksis tal kannul ainult selleks, et näha ta keha libisemas üle ühe kalju teise järel ja kuulda õnnelikku plartsatust all olevas vees.

Meil mõlemal oli Nabi kaotuse pärast kahju, sest ostjad valivad alati välja elava tegelase ja maksavad tema eest paremat hinda kui kellegi teise eest, isegi kui nood on suuremad.

„Kas me ei saaks teda jälle kinni püüda?” küsisin ma.

„Arvan, et veedaksid huvitavalt aega, püüdes nii tarka hüljest, keda on juba kord kinni püütud,” ütles isa. „Kui tsivilisatsiooni nuusutada saanud hüljes kord minema pääseb, ei tule ta tõenäoliselt enam tagasi, et seda uuesti teha.”

„Kas sa tunneksid ta ära, kui teda näeksid?” küsisin ma.

„Ma ei usu, et me kunagi nii lähedale pääseksime, kuid võiksime jõuda kuuldekaugusele, ja ma eristaksin tema klähvimist sajast teisest,” vastas isa.

Isale sellest midagi ütlemata olin otsustanud Nabi tagasi saada, kui see võimalik on.

Meie põhiline hüljeste söötmispaik, kust me oma loomi püüdsime, oli just Samblaranna lähedal ja ma olin peaaegu kindel, et võisin seal Nabi näha saada. Kuigi ma kahtlesin, kas suudaksin teda eristada teistest hüljestest, kui vaid ta väike läikiv pea on veest väljas, olin kindel, et tema tunneks küll mind ära.

Oli vaid üks asi, mis pani mind kahtlema mu plaani edus, ja see oli Samblaranna lähedaste vete ohtlikkus. Isa oli mind kaks või kolm korda hoiatanud sealse allhoovuse eest, aga kuna kogu mu plaan seisnes hüljeste keskele pääsemises ja ma olin hea ujuja, otsustasin riskida.

Ütlesin isale ühel õhtul, et lähen järgmisel hommikul kaljudele kala püüdma, läksin varakult magama ja tõusin järgmisel päeval koos päikesega. Konksu, nööri ja vana lassoga läksin kaljudele Samblaranna lähedal.

Kuna oli peaaegu mõõna haripunkt, oli mul peatselt tükk merikõrva konksu otsas ja ma hakkasin kala püüdma.

Ühtegi hüljest polnud näha, kuigi ma teraselt ringi vaatasin. Olin just saanud teise aloosa, ja see oli midagi, mida ma polnud kunagi varem teinud, püüdnud aloosat kaljudelt, kui poole tosina hülge pead ilmusid minust vasakul ummiklainetele. Sinna tekkis veel rohkem päid, kui ma haarasin oma kalad ja kiirustasin ranna liivasele osale.

Olin väga heas tujus, sest aloosa ahvatles Nabi rohkem kui ükski teine kala. Vähem kui kahe minuti pärast olin riided seljast võtnud, lasso vöö ümber sidunud, ning lühikese köie, mis kalu hoidis, hammaste vahele võtnud.

Hülged olid seal, kus ma olin neid enne näinud, vähem kui kakssada jardi kaldast eemal.

Kahlasin ruttu vette, kuni lained hakkasid mu pea kohal murduma, ja siis ujusin. Enne, kui ma olin teinud kolm tõmmet, hakkas üks kaladest, keda ma hammaste vahel hoidsin, mu nina all hüplema ja pladistama, nii et pidasin paremaks tagasi tõmbuda.

Kui ma jälle tagasi madalasse vette pöördusin, tundsin otsekohe allhoovuse tõmmet, mille ma olin oma erutuses täiesti unustanud. Ma ei suutnud sellega võidelda, kuni mind aitasid selja tagant paar suurt lainet ja saatsid mind küllalt kaugele, et ma jala kindlalt maha saaksin.

Olles kindel, et mu aloosa mulle enam muret ei tee, hakkasin jälle kaugemale ujuma. Suured lained, mis olid mind kalda juurde lükanud, hakkasid mind nüüd välja avamerele ja allhoovusesse tirima.

Kõhklesin, kui tundsin hoovuse tõmbe jõudu, ja veel rohkem, kui mõtlesin selle jõu suurenemisele mõõna ajal. Seal, kus ma seisin, suutsin selle vastu võidelda, kuid pisut sügavamal oli see tõusulainete abita peaaegu võimatu.

„Need tõid mu kord kaldale ja arvan, et need teevad seda jälle,” mõtlesin ma ja viskusin vette.

Kui ma hüljestele lähenesin, hakkas enamik neist minust kaugenema, kuid kaks või kolm suuremat isahüljest jäid paigale ja lasid mu endast umbes kümne meetri kaugusele. Lähemale siiski mitte, kuigi nende uudishimu oli suur.

Viisist, kuidas nad minu ümber keerlesid ja paremini nägemiseks oma pikki kaelu veest välja sirutasid, võis arvata, et ma erinesin tublisti teistest veeloomadest, keda nad tundsid. Nabi polnud aga kusagil näha.

„Kala, Nab, kala, kala!” hüüdsin ma ja sirutasin ühe aloosa välja, kelle olin kaasa toonud.

Seepeale kostis mu selja tagant vaikne haugatus, nagu Nab alati hüüdis, kui mul oli tema jaoks erakordselt meeldiv maiuspala. Pöörasin ruttu ringi ja nägin kaugemalt ta läikivat koerataolist pead.

„Kala, Nab, ilus kala sinu jaoks!” meelitasin ma.

Ta tuli pisut lähemale ja ma olin kindel, et sööt on vastupandamatu. Kuid mu enesekindlus oli põhjendamatu, sest hoolimata kõigist mu meelitustest tiirles Nab ainult minu ümber ringi ja ringi, kuni mu pea oli päris uimane püüdest teda jälgida. Tal oli kas olnud endal sel hommikul väga hea kalaõnn ja ta ei tundnud eriti nälja näpistust või seostas ta minu heatahtlikkust selle väikese nelinurkse ujumisbasseiniga seal hülgemajas.

Kui ma hakkasin väsima lakkamatust liigutamisest, mida oli vaja mu veepinnal püsimiseks, sööstis Nab äkki mulle nii lähedale, et ta loivad puudutasid mu külge. Ta napsas kala mul käest ja samal hetkel oli ta jälle haardekaugusest väljas. See, et ta oli tulnud ühe kala järele, julgustas mind, et ta tuleb ka teist korda, ja ma hakkasin uue energiaga meelitama.

Nab oli ilmselt sama valvel kui ennegi ja tegi jälle kõiki oma manöövreid, kõigepealt tõusis kõrgele veest välja, pööras ühe põse ja siis teise põse minu suunas, siis sukeldudes sügavale lõpliku sabaviibutusega, et ilmuda äkki minust teisele poole, sama tegutsemisvalmis kui varem.

Selleks ajaks olin juba päris väsinud ja kui ma allhoovuse peale mõtlesin, siis otsustasin tagasi ujuda.

Nii tugev oli mu soov saada Nabile küllalt lähedale, et lassosilmus talle kaela ümber panna, et ma polnud kordagi kalda poole vaadanud. Kui ma nüüd seda tegin, olin ehmunud, nähes, et üks neist seletamatult riukalistest hoovustest Samblaranna lähedal oli viinud mind kaugele avamerele.

Rohkem rumalusi tegemata viskasin ülejäänud aloosa vette ja alustasin tagasiteed pikkade, ühtlaste tõmmetega. Nab napsas kala ja kadus sügavasse rohelisse vette.

Hoolimata oma jõupingutustest leidsin, et ma ei liikunud vastuhoovust eriti edasi. Kalju ja puu neemel minust paremal, mille järgi ma oma edasiliikumist mõõtsin, olid peaaegu samal sirgjoonel. Teades, et oli asjatu kulutada oma jõudu otse vastuhoovust ujudes, muutsin pisut oma suunda. Liivaküngaste järgi minust vasakul võisin näha, et liikusin nüüd rohkem edasi, kuid pidin ujuma kaugemale kui otse Samblarannale minnes.

Kui olin poolele maale jõudnud, ei suutnud ma peaaegu enam käsigi liigutada, siis paistis väsimus minust kaduvat ja ma ujusin edasi, nagu oleksin masinaks muutunud. Ka minu aju paistis töötavat mehhaaniliselt.

„Kui allhoovus on sama tugev kui varem,” mõtlesin, „siis ei pääse ma kunagi murdlainetest läbi.”

Soovisin, et oleksin isale oma plaanidest rääkinud. Ta oleks võinud paadis mulle järele tulla. Siis ma imestasin, kuidas mu käsivarred ja jalad jätkasid liikumist, kui need olid nii tundetud.

Murdlainete möirgamine oli äkki valjemaks muutunud ja ma nägin, et olin kaldast kahekümne jardi kaugusel. Ujusin edasi samasuguste püsivate tõmmetega, kuid teatud kaugusel veepiirist ei jõudnud ma enam edasi.

Teadsin, et allhoovus hoiab mind tagasi ja et vajan kogu oma ülejäänud jõudu, et kaldale pääseda. Suurendasin oma jõupingutusi, kuid voogasin abitult edasi-tagasi tõusvate ja langevate lainete vahel.

Kui ma arvasin, et olin teinud oma viimase tõmbe, tõukas suur laine mind tagant ja sellele järgnes teine ja kolmas, kuni paistis, et ma pidin juba põhja ulatuma.

Sirutasin jala allapoole, allapoole, kuni mu varbad puudutasid viimaks liiva. Kaevasin neid sisse, kuidas suutsin, ja võitlesin meeleheitlikult, et jalga maha saada.

Siis tuli väike laine, mis mu kõrgemale tõstis, ja kohutav hoovus heitis mind jälle tagasi. Mu jõud oli läinud ja ma heitsin lainetele selili.

„Ehk suudan jälle proovida, kui ma puhanud olen,” mõtlesin ma ja triivisin kaugemale, kuni murdlainete möire vaid ähmaselt mu kõrvu kostis – sinna, kus vesi oli sügav ja roheline.

Mõistes, et iga puhkusehetk tähendab kaldast kaugemale jõudmist, keerasin end väsinult ringi ja alustasin aeglaste tõmmetega tagasiteed.

Sel hetkel pistis Nab oma nina veest välja vähem kui kolme jala kaugusel. Kui ma teda hüüdsin, tuli ta lähemale, nii et sain oma käe talle kaela ümber panna. Pool minutit oli ta vaikselt, lastes mul oma raskuse tema peale kanda, siis hakkas sukelduma ja ringe tegema, mis sel hetkel olid puhtalt lõbu pärast. Aeg-ajalt raputas ta mu käe maha ja siis piilus minu poole vee alt, kui mu pea vee alla vajus.

Viimaks sain tal kuklast nii kõvasti kinni haarata, et suutsin tast kinni hoida isegi siis, kui ta sukeldus. Teise käega sõlmisin lahti lassojupi enda ümbert ja püüdsin panna silmust ümber Nabi pea. Sellega polnud ta nõus ja ta sukeldus ja taganes ja pladistas, kuni ma olin peaaegu lämbunud. Olles sunnitud sellest plaanist loobuma, õnnestus mul siiski saada nööri ühe ta tagumise loiva taha üsna keha lähedale.

„Marss, Nab!” hüüdsin ma siis. „Edasi, marss!”

Ta oli kas õppetunnid unustanud või oli võidurõõmus faktist, et ta ei pidanud enam käsklusi kuulama, sest kalda poole suundumise asemel sööstis ta vastassuunas.

„Parem pool!” hüüdsin ma. „Siis vasak pool, vasak!” Kuid Nab ei pööranud ei paremale ega vasakule ja tiris mind kaugemale merele.

Arvates, et võiksin teda loiva abil juhtida, tõmbasin nöörist. Mida hüljes mõtles, ma ei tea, aga kui ta tundis silmust koomale tõmbuvat, paistis ta äkki kartma hakkavat ja sukeldus sügavustesse. Vaistlikult tõmbasin kõvasti hinge, kui nägin teda kaduvat, ja hoidsin nöörist mõlema käega kinni. Järgmisel hetkel tegin ma kõige pikema sukeldumise vee all, mida ma usun, et inimene on kunagi teinud.

Mingis teises olukorras ja tagasihoidliku kiirusega oleks see libisemine läbi sügavuste minu jaoks ehk meeldiv olnud, kuid järgnedes sellele ebakindlale juhile tohutult ruttu, oli see minu elu kõige hullem kogemus. Oleksin nöörist lahti lasknud, kui poleks mõelnud, et uus paik ei saanud olla hullem sellest, kust ma olin teele asunud.

Rippusin üha edasi ja edasi, kuigi mulle paistis, et lõhken õhupuudusest. Siis hakkas köis värisema ja ma tundsin, et mu keha kriibib vastu kaljut. Kuigi ma ikka veel kõvasti kinni hoidsin, oli mu kiirus äkki vähenenud ja ma teadsin, et vana lasso oli vastu kaljut pooleks rebenenud.

Kuigi olin poollämbunud, hakkasin pinna poole ujuma. Kui mu pea viimaks õhku kerkis, haarasin puristades ja õhku ahmides kaljust kinni. Umbes veerand tundi ei püüdnud ma muud teha, kui hingamist taastada, kuid viimaks vaatasin ringi, et näha, kus ma olen.

Kõigepealt ei suutnud ma sellest aru saada, sest Samblaranda polnud kusagil, aga kui ma nägin paari tohutuid pelikane kössitamas kaljul minu pea kohal, sain ma asjast aru. Nab oli viinud mind otse ümber neeme Hülgekaljudele – saarele, mis oli koduks hüljestele ja pelikanidele. Kuidas ma olin suutnud niisuguse sukeldumise eluga läbi teha, oli mulle ikka veel mõistatuseks, kuigi ma meenutasin, kuidas vesi mu kõrvus vispeldas kohutavast kiirusest.

Kalju, mille küljes ma rippusin, oli olnud Nabi sünnipaik ja koht, kust ma olin isaga ta kinni võtnud. Siin tavatses ta lebada päikese käes ja siia oli ta põgenenud, kui tundis mu köit oma loiva ümber.

Niipea, kui ma suutsin oma suu ja kopsud soolasest veest puhastada, hakkasin mööda kaljut üles ronima.

Kuna olin kurnatud ja külmast kange, polnud see kerge, ja kord, kui kaljutükk mu sõrmede all järele andis, oleksin peaaegu vette tagasi libisenud. Kuid viimaks olin roninud nii kõrgele, et pelikanid ehmunult lendu tõusid ja et päike võis mind soojendada. Arvasin, et päike kõrvetab mu selja ära, kuid minu arust oli see meeldiv vaheldus külmumisele.

Kui veri oli mu soontes pisut soojenenud, hakkasin mõtlema tagasi suurele maale pääsemisele.

See oli vaid saja jardi kaugusel, aga kui ma vaatasin rohelisse vette ja meenutasin oma viimaseid kogemusi, tundus vette ronimine mulle sama koledana kui surm ise. Mõõtsin vahemaad pilguga kakskümmend korda ja sama palju kordi kinnitasin, et siin pole mingit allhoovust, kui on tõus, kuid ma ei suutnud end sundida lahkuma kaljudelt, mis paistsid nii kindlate ja headena.

Kui ma siiski märkasin, et tõus oli peaaegu haripunktis ja kui ma veel kauem ootan, peaksin mõõnavete vastu ujuma, siis ronisin kauem viivitamata alla ja alustasin tagasiteed. Kuigi kõrvalhoovus viis mind otseteest kõrvale, nii et pidin randuma teisel rannal, kui olin kavatsenud, jõudsin raskusteta kaldale ja kiirustasin Samblarannale, kuhu olin oma riided jätnud.

Ma ei püüdnud enam kunagi Nabi kinni võtta ja mul polnud ka võimalust talle tasuda minu vedamise eest Hülgekaljudele, kuid ma olen näinud teda sellest ajast peale palju kordi ja olen sageli kuulnud ta õnnelikku haukumist rannalähedastelt kaljudelt.