Читать книгу Täheaeg 19. Pilvede sultan, Veenuse erinumber 2 - Koostaja Raul Sulbi - Страница 3

Kui ma koos Leah Hamakawaga Riemanni orbitaaljaama jõudsin, ootas Leah’d seal üllatus: sõnum. Mitte elektrooniline sõnum tahvlis, vaid ümbrik, millele oli lennuka käekirjaga kirjutatud: «Doktor Leah Hamakawa.»

Leah libistas teate ümbrikust välja. Sõnum oli graveeritud mingist tugevast kristallist läbipaistvale, tumepunakalt helkivale plaadikesele. Ta uuris seda, proovis painutada, libistas üle selle sõrmeküünega ja vaatas siis vastu valgust, seda pisut siia-sinna kallutades. Plaadi servadelt peegelduv valgus sillerdas tulekildudena üle ruumi. «Teemant,» ütles ta, «kroomilisandid annavad sellele punase värvuse, lämmastik vist sinise. Võluv.» Ta ulatas selle mulle. «Ole servadega ettevaatlik, Tinkerman, ma olen kindel, et nendega võib sisse lõigata.»

Tõmbasin sõrmega ettevaatlikult üle ühe serva, kuid leidsin, et Leah’ hoiatusel polnud alust – serva oli nüristamiseks millegagi töödeldud, et see sisse ei lõikaks. Tähed joonistusid välja siniselt, graveering oli nii selgepiiriline, et näis plaadist kõrgemale tõusvat. Sõnumi pealkiri ütles: «Kutse Carlos Fernando Delacroix Ortega de la Jolla y Nordwald-Gruenbaumilt.» Järgnev tekst oli väiksemas kirjas: «Teie uurimus Marsi ökoloogiast pakkus meile huvi. Me sooviksime kutsuda teid vestlusele oma residentsi Hypatias, teile sobival ajal.»

Carlos Fernando nimi ei öelnud mulle midagi, kuid Nordwald-Gruenbaumide perekond ei vajanud tutvustust. Kutse oli saabunud Veenuse satraabi perekonnaga lähedalt seotud isikult.

Kiri jätkus teatega, et transpordi eest kantakse hoolt.

Veenuse satraap. Üks kahekümnest vanast mehest, kes valitsesid ja omasid Päikesesüsteemi. Mees, kes oli nii rikas, et inimlikus mõistes jõukus kaotas oma tähenduse. Mida tahtis ta Leah’st?

Ma püüdsin meelde tuletada, mida tean pilvede sultanist, kuulsate hõljuvate linnade satraabist. Sellel polnud väga palju pistmist minu muude teadmistega. Arvasin mäletavat, et sealne ühiskond oli dekadentlik ja rikutud, kuid ei palju enamat. Veenuse elanikud hoidsid omaette.

Riemanni jaam oli inetu ja funktsionaalne ning selle sisustus krobelise pinnaviimistlusega tumedast anodeeritud alumiiniumist. Salongis oli vaateaken ja Leah kõndis selleni, et välja vaadata. Pimedusest raamituna, seisis naine seljaga minu poole. Ta oli kaunis, isegi oma kortsunud laevaülikonnas ja ma pidasin aru, kas leian kunagi võtme tema mõistmiseks.

Orbitaaljaama pöördudes kerkis tema ette aeglaselt Maa sinine mull, habras ning keerukas lumest ja koobaltist skulptuur, mis ääristas ta safiirsinise valgusega. «Seal all pole minu jaoks midagi,» ütles ta.

Ma seisin vaikides, olemata kindel, kas ta üldse mäletab, et ma seal olen.

«Mul ei ole minevikku,» sõnas ta vaevukuuldavalt.

Vaikus muutus ebamugavaks. Ma teadsin, et peaksin midagi ütlema, kuid ei teadnud, mida. «Ma pole kunagi Veenusel käinud,» ütlesin lõpuks.

«Ma ei tea kedagi, kes oleks.» Leah pööras ümber. «Minu arvates ei öelda kirjas, et ma peaksin üksinda minema.» Tema hääletoon oli asjalik, selles polnud tõrjumist ega kutset.

See polnud just entusiasmiga öeldud, kuid oli parem kui eitus. Mõtlesin, kas ma tegelikult meeldisin talle või ta lihtsalt talus minu kohalolu. Otsustasin, et parem on mitte küsida. Pole tarvis oma õnne proovile panna.

Lubatud transpordiks osutus fusioonmootoriga kosmosejaht Suleiman.

Suleiman oli enamat kui esmaklassiline, see oli äärmuslikult ekstravagantne. Laev oli suurem kui enamik maagivedajaid, selle hiiglaslikku puhkesfääri oleks vabalt saanud mahutada tavalise kosmosejahi. Kõik kajutid, ja neid oli seitse, olid suuremad kui tavalised elumoodulid. Reeglina on suured laevad aeglased, kuid Suleiman, varustatuna muljetavaldava hulga delta-V-dega, oli erand ja sõiduaeg Veenuse orbiidile oli planeeritud palju lühemana kui mistahes kaubalaeval.

Meie olime ainsad reisijad.

Hoolimata laeva suurusest oli meeskonnaliikmeid vaid kolm: kapten ning esimene ja teine piloot. Kapten, budistliku noviitsi paljaksaetud pea ja safrankollase rüüga, tervitas meid laeva sisenemisel ning teatas meile viisakalt, kuid kindlalt, et meeskonnaliikmed ei võta täita reisijate korraldusi. Me pidime jääma reisijatele määratud ruumidesse ja meid toimetatakse Veenusele. Meeskond oli majutatud reisijatest eraldi ja me ei pidanud neid teekonna vältel nägema ega kuulma.

«Hästi,» oli ainus kommentaar Leah’lt.

Kui olime pardale asunud ja laev alustas kiiret sööstu Veenuse orbiidi poole, otsis Leah endale kajutitest väikseima ja sulgus sinna.

Leah Hamakawa oli töötanud Plejaadide instituudi heaks kakskümmend aastat. Ta oli nendega ühinenud noorelt, juba teismelisena – palju varem, kui mina temaga kohtusin – ja ma teadsin ta eelnevast elust väga vähe, peale selle, et ta oli orb. Tema ainus perekond oli instituut.

Mõnikord mulle tundus, et on kaks erinevat Leah’d. Üks oli häbelik ja lapselik ning janunes armastuse järele. Teine oli külm ja professionaalne ning talus vaevu, et teda puudutati, ning vihkas – või ehk põlgas – inimesi.

Mõnikord ma küsisin endalt, kas talle oli ehk lapsena hirmsasti liiga tehtud. Ta ei rääkinud kunagi suureks kasvamisest ega maininud oma vanemaid. Korra ma küsisin, kuid ta vastas vaid, et on kõik selja taha jätnud ja et see kõik oli väga ammu.

Ma ei teadnud kunagi, mis kirjas ma tema juures olin. Mõnikord mulle peaaegu tundus, et ta armastab mind, kuid ei suuda seda välja öelda. Teinekord käitus ta möödaminnes nii mõtlematult, et uskusin teda võtvat mind vaid tehnilise assistendina, eristamatuna mis tahes muust tehnikust. Vahel ei saanud ma aru, miks ta üldse mu seltskonda talub.

Needsin endamisi oma argpükslikkust, mis ei lasknud mul seda temalt küsida.

Kui Leah oli kajutisse sulgunud, asusin laeva uurima. Kõik kajutid olid sfäärikujulised, üheainsa topeltklaasidega kaheksanurkse vaateaknaga kajuti välimises seinas. Kajutites leidus kõikvõimalikke luksusi, isegi tualettruumid, mis asusid eraldi väiksemates sfäärides, kabiinidega, kus pihustitest pritsiti kehale päris vett.

Kümme tundi pärast starti polnud Leah ikka veel välja tulnud. Ma leidsin teise kajuti ja läksin magama.

Kahe päeva pärast valdas mind tüdimus. Ma olin lahti võtnud kõik, mida lahti võtta sai, uurinud tööprintsiipi ja tagasi kokku pannud. Kõik oli suurepärases töökorras, polnud midagi, mis nõudnuks putitamist.

Kuigi mul polnud palju asju kaasas, olin siiski endaga võtnud virtuaalkontori. Ühendusin raamatukoguhoidjaga ja tellisin ajaloo.

Inimkonna maavälise ekspansiooni alguses oli kosmosetransport kujuteldamatult kallis ning vaid riikide valitsused ja ropult rikkad korporatsioonid võisid tegeleda kosmoseäriga. Kui valitsused ära langesid, said nende aktsiaid osta vaid käputäis rikkaid mehi. Enamik müüs aktsiad edasi või läks pankrotti. Mõni jäi. Mõni jäi lihtsalt paljast kangekaelsusest, mõni innukast ideoloogilisest veendumusest inimkonna laienemisse ja mõni lähtudes külmavereliselt tehtud kalkulatsioonidest, mis näitasid, et kosmoses on muinasjutulisi rikkusi, kui vaid neile ligi pääseks. Kui tehnoloogia lõpuks järele jõudis, oli kõik jagatud kahekümne perekonna vahel.

Aeglaselt avanesid uudismaad ja algas väljaränne. Esialgu tuhandetes: Bahai usu järgijad, kes põgenesid religioosse tagakiusamise eest; kukutatud diktaatorid koos oma järgijatega, kes püüdsid kokkuvarastatud kraamiga jalga lasta; uimastikaupmehed ja nende sabarakud, kes tahtsid teenitud kasumi valitsuse käeulatusest kaugemale viia. Seejärel haaras väljaränne miljoneid, Maalt pages kõiksugu rahvast, et alustada uut elu kosmoses. Tasuja Johannese kirikust eraldunud usulahu liikmed, kes lahkusid leppimatu emakiriku juurest neile kuulutatud saatust otsima; vabadusse pürgivad Malawi Rahvavabariigi dissidendid; uusi asualasid otsivad Alaska taimetoitlased; maiad, sooviga taastada maiade riik; vabaturu paradiisist unistavad liberaalid; kommunistid, kes otsisid ajaloost puutumatut kohta, kus oleks võimalik kasvatada uut, kommunistlikku inimest. Osa neist said ruttu hukka, osa pidas kauem vastu, kuid alati leidus uusi tulijaid – katkematu vool dissidente, rahulolematuid ja mässumeelseid, inimesi, kes olid uue alguse nimel valmis nõusse jääma millega tahes. Mõni jäi ellu. Mõni osutus edukaks. Mõni kasvas.

Ja igaüks neist oli pantinud kõik viimseni kahekümnele perekonnale.

Sajast uusasunikust ei suutnud mitte ainuski oma võlga tasuda – kuid kahekümne järeltulijad said rikkamaks kui riigid, varakamaks kui impeeriumid.

Päikesesüsteemi ressursside pärast peetud legendaarne sõda Nordwaldi tööstusimpeeriumi ja Gruenbaumi perekonna vahel lõppes, kui Patricia Gruenbaum müüs maha talle kuuluvad pereäri kontrollaktsiad. Nordwaldi tööstusimpeeriumi patriarh ja türann Udo Nordwald, nüüd Nordwald-Gruenbaum – ei kavatsenud vaevaga kättevõidetud rikkustest loobuda ega neid laiali pillutada. Ta jätkas konsolideerimisprotsessi, sobitades abielu oma ainsa, veel mitte teismeliseeast välja jõudnud poja ja la Jolla riukaliku, kalkuleeriva pärijanna vahel. Vabanenud suurimaist konkurentidest, taandus Udo päikesesüsteemi äärealadelt, jättes kaugemate kolooniate asutamise teistele. Ta rajas korporatsiooni peakontori, töötajate elupaigad ja ka isikliku eluaseme kohta, mis asus päikesesüsteemi keskel, kuid mida keegi polnud pidanud koloniseerimiskõlbulikuks. Tema reputatsioon rajanes tõigal, et ta oli suutnud asustada päikesesüsteemi põrguplaneedi.

Veenuse.

Planeet meie all kasvas valgustäpikesest helendavaks pärliteraks, liiga eredaks, et sellesse vaadata. Saabuv tähtedevahelise lennu jaht läks hüperboolselt trajektoorilt laugemale kursile läbi Veenuse atmosfääri, suundus ruttamata tagasi kõrgemale elliptilisele orbiidile ning seejärel ringikujulisele kahetunnisele parkimisorbiidile.

Suleimanil oli ekstravagantne, vaid ühest läbipaistvast plaadist koosnev neljameetrise läbimõõduga vaateaken. Hõljusin selle ees ja vaatasin, kuidas transpordilaev ülespoole, meiega kohtuma tõusis. Olin Suleimani suureks laevaks pidanud, pargase kõrval tundus see tillukesena. See oli kujult tüüpiline planeedilt startiv transpordialus: lapik, ümmarguse ninaosaga koonus, sabaosas naeruväärselt miniatuursed rakettmootorid, kuid see pidi olema vähemalt kilomeetri pikkune ja vähemalt sama lai. Alus libises Suleimani kõrvale ja põkkus – nagu kõrvits, mis paaritub hernega.

Ma teadsin, et selle suurus oli petlik. Pargas polnud muud, kui vaakumis töödeldud titaaniumist kest, mis ümbritseb suurt tühja kambrit. See polnud konstrueeritud maandumiseks, vaid atmosfääris hõljumiseks ning selleks oli vaja tohutuid mõõtmeid ja minimaalset massi. Ükski laev ei laskunud Veenuse pinnale, epiteet «põrgulik» oli tabavalt valitud. Transpordipargas oli seega pigem dirižaabel kui kosmoselaev, sõiduvahend, mis tundis end pilvedes hõljudes sama koduselt kui orbiidil tiireldes.

Laev mõjus heidutavalt, hoolimata teadmisest, et pargas oli vaevalt midagi enamat kui vaakum.

Leah’le ei tundunud see muljet avaldavat. Ta oli oma vaikiva üksinduse lõpetanud, kui Veenuse lähistele jõudsime, kuid heitis vaateaknast möödudes sellele vaid pilgu. Sageli ei suutnud ma aru saada, mis võiks tema tähelepanu köita. Mõnikord olin näinud teda tundide kaupa silmnähtava huviga uurimas kivitükki, tavalist asteroidilt pärinevat kondriidikamakat, seda käes keerutamas ja iga võimaliku nurga alt silmitsemas. Samas ignoreeris ta muid asju, näiteks pea linnasuurust kosmoselaeva, pööramata sellele rohkemat tähelepanu kui tolmukübemele.

Massiivsed kaubakonteinerid toimetati sektsioonidesse pargase õõnsas sisemuses, kuid kuna olime vaid kahekesi, kutsuti meid piloodisektsiooni, milleks oli peaaegu nähtamatu läbipaistev mull laeva esiosas.

Piloot oli järjekordne kollases rüüs budistlik munk. Mõistatasin, kas see oli Veenuse pilootide tavapärane usulahk? Kuid see piloot oli samavõrra jutukas, kui Suleimani oma oli olnud tõrjuv. Kui pargas jaamast eemaldus, sirutus välja neid ühendav tross. Jaam langetas transpordilaeva planeedi poole. Kuni meid trossi otsas alla lasti, näitas piloot kõike, mis vaatevälja jäi: tillukesi sidesatelliite, mis roomasid üle taeva nagu turbolaenguga sipelgad; roosakat tooni välke kaugel all planeedi ööpoolsel küljel; mikrolainete translatsiooni kuldset ämblikuvõrku. Kolmekümne kilomeetri pärast, endiselt lobisedes, vabastas piloot ühendustrossi, lastes pargase vabalangusesse. Maa ja Kuu – sinine ja valge kaksiktäht – kerkisid pärlendava silmapiiri kohale. Kaugemal orbiidil võis näha tehasekomplekse, mida tänu helkivatele navigatsioonikiirtele ja sinna pargitud transpordialustele oli kerge silmata. Need olid nii kaugel, et isegi hiiglaslikud transpordilaevad tundusid tähtsusetutena.

Riivasime juba atmosfääri ja hakkasime uuesti tunnetama kaalu, mis järjest kasvas. Äkitselt oli raskusjõud pool g’d. Lakkamata hetkekski rääkimast, rullis munkpiloot pargase tagurpidi ja Veenus jäi nüüd universumi eraldusmärkideta valge laena meie peade kohale. «Kena vaade siit, kas pole?» märkis piloot. «Sellelt kõrguselt saate planeedist toreda ülevaate. Kuigi ma ei tee seda vaate pärast, kui kena see ka poleks, ma panen vaid selle vana ülehelikiiruse tõstejõu meie kasuks tööle, et meid tagasi hoida. Pargased on pisut õrnukesed, neid ei saa liiga kiiresti alla viia, atmosfääris tuleb mängida, nagu sõrmitseks kontrabassi. Te ei tahaks ju atmosfäärist tagasi põrgata, ega ju?» Piloot ei jätnud jutu sisse vastamispause, arvasin, et ta oleks oma teekonnajuttu jätkanud isegi ilma meie kohalolekuta.

Raskusjõud kasvas standardseni ja jäi siis püsima.

Tohutu monstrum laskus pea alaspidi läbi atmosfääri, vedades sabas ioniseeritud pilve. Piloot vähendas kiiruse allahelikiirusele ja pööras siis aluse uuesti ümber, hüpates pisut ülespoole eksosfääri, et jahutada hõõguma löönud kesta, ning vajudes seejärel allapoole tagasi. Laskudes atmosfäär tihenes ja meid ümbritses ühtlane hõre uduvine. Murdsime udust välja, alla selgesse õhku, ja äkitselt hõljusime lõputus pilvemeres.

Pilved.

Sada viiskümmend miljonit ruutkilomeetrit pilvi, miljard kuupkilomeetrit pilvi. Hõljuvad linnad Veenuse pilveookeanis ei ole piiratud vaid kahe dimensiooniga nagu maised linnad, vaid võivad tõusta ja langeda linnaisandate soovi kohaselt: kõrgemale, ereda külma päikesevalguse või madalamale, kuumade süngete sügavike suunas.

Pilved. Pargas ujus üle pilvekatedraalidest ja pilvemäestikest, mille servad moodustasid lillkapsast meenutavaid keerukaid fraktaale. Me purjetasime mööda kilomeetripikkustest koobastest täis pilvehambulisi pilvekoletisi, kelle pilvekaelad sirutusid keheldes ja ähvardades välja, ning nende pilvemusklis kehadel olid vilkuvatest välkudest küünistega käpad.

Laev laugles nüüd helikiirusest aeglasemalt, vedades isiklikku pilvesaba, mis vonkles meie taga nagu loetamatu käekiri. Isegi piloot, kuigi ei jäänud päris vakka, oli sõnavoolu aeglustanud, lastes kogu sel hiilgusel meile pärale jõuda. «See juba on midagi, kas pole?» ütles ta. «Pilvede kuningriik. Selle hõlmamatus ajab mõne inimese ogaraks või nii räägitakse – seda nimetatakse siin pilvelummaks. Ma ise ei tüdine sellest eales. Pilvede vaatamiseks pole paremat kohta kui pargas.» Selle tõestamiseks kallutas ta pargase aeglasesse pöördesse, tehes tiiru ümber pilvesamba, mis kõrgus kaugest hägusest sügavikust tuhandete meetrite kõrgusele meie peade kohal. «Milline vaade.»

«Milline vaade,» kordasin mina. Munkpiloot keeras pargase tagasi ning osutas seejärel ettepoole ja pisut paremale. «Seal, näed seda?»

«Ma ei teadnud, mida vaadata. «Mida?»

«Seal.»

Nägin nüüd tillukest kauguses sädelevat täpikest. «Mis see on?»

«Hypatia. Pilvejuveel.»

Linn kasvas meie lähenedes. See oli veider vaatepilt. Linn oli kuppel, või õigemini tosin sillerdavat kuplit, millest igaüks koosnes miljonitest klaastahkudest. Kuplid olid tohutud, väikseima läbimõõt oli vähemalt kilomeeter ja kui pargas läbi taeva sõudis, püüdsid tahud päikesekiiri ja kiiskasid peegeldunud valgusest. Kuplite all venisid pliiatspeened tumedad jooned siirupina aluspilvede poole, peenikesed nagu klaaskiud, kinnitudes absurdselt tillukese kivikamaka külge, mis tundus olevat kaugelt liiga väike, et kuplitele vastukaaluks olla.

«Ilus, kas te ei arva? Nagu need imelised meduusid teie sinise planeedi ookeanides. Suudate uskuda, et seal elab pool miljonit inimest?»

Piloot sõitis linna juurde suure kaarega, et meid rabada, vaevumata isegi rohkem rääkima. Läbipaistvate kuplite sees sätendasid bulvarite ja elegantsete paviljonide vahel rohelise ribana järved. Lõpuks ta aeglustas sõitu ja peatus ning laskis üleslükkejõudu tekitavasse vaakummahutisse vähehaaval atmosfäärist gaasi. Pargas laskus aegamisi allapoole, kõikudes küljelt küljele, kuna liikumishoog ei tasakaalustanud seda enam. Nüüd hõljus see vastukaalust pisut madalamal. Vastukaal ei tundunud enam tilluke, vaid kõrgus meie kohal umbes Gibraltari kalju suurusena. Pisikesed lennumasinad kinnitasid pukseerimistrossid pargase pinnal olevate püloonide külge ja meid vinnati aeglaselt põkkumissilda.

«Tere tulemast Veenusele,» ütles munk.

Veenuse pinnal on määratu rõhk ja põrgulik temperatuur. Kõrgemale tõustes aga annab rõhk järele ja temperatuur langeb. Viiekümne kilomeetri kõrgusel planeedi pinnast, kus algavad pilved, on temperatuur troopiline ja atmosfäärirõhk samasugune nagu Maal normaalne. Veel kakskümmend kilomeetrit ülespoole on atmosfäär hõre ja valitseb arktiline külmus.

Nende kahe tasandi vahel triivivad Veenuse kümme tuhat hõljuvat linna.

Hapniku ja lämmastikuseguga täidetud õhupallid hõljuvad Veenuse raskes atmosfääris ja just õhupalle Veenuse muinasjutulised kuppellinnad endast kujutasidki. Paagutatud grafiidist tugitaladega geodeetilised struktuurid ja Veenuse enda atmosfäärist sünteesitud läbipaistvast polükarbonaadist kestad, mis moodustasid kilomeetrise läbimõõduga kupleid, hoidsid hõlpsasti üleval sada tuhat tonni kaaluva linna.

Isegi pilved tegid koostööd. Ülemise pilvekihi hõre uduloor filtreeris päikesevalgust, nii et päikesekiirguse intensiivsus oli siin vaid pisut kõrgem Maa solaarkonstandist.

Hypatia ei olnud suurim hõljuv linn, kuid kindlasti rikkaim, spiraalsete hoonete ja kuldsete kuplite linn, tohutute väljakute ja viimistletud aedadega. Hypatias olid arhitektid mängu pannud iga viimase kui triki, panemaks inimesi unustama, et nad asuvad suletud ruumis.

Kuid esialgu ei näinud me aedade ja koskedega linnaosi; pargaselt lahkunud, sattusime linna all asuvasse ootesaali. Hoolimata sametkattega lamamistoolidest, geneetiliselt moondatud roosast rohust ning hindamatutest, rauast ja nefriidist skulptuuridest, oli see funktsionaalne – koht, kus oodata.

See oli küllalt suur, et mahutada tuhandet, kuid ootesaalis oli vaid üks isik, vaevu teismeliseikka jõudnud poiss, seljas hommikumantel ja hoolikalt plisseeritud kollased siidpüksid. Ta oli pisut töntsakas, meeldiva, kuid mitte meeldejääva ümara näoga.

Pärast meie transpordile kulutatud summasid olin üllatunud, et meid oli vastu võtma saadetud üksainus isik. Poiss vaatas Leah’ poole. «Doktor Hamakawa. Mul on hea meel teiega kohtuda.» Siis pöördus ta minu poole. «Kes pagan teie olete?»

«Kes teie olete?» küsisin vastu. «Kus on meie vastuvõtjad?»

Poiss mälus midagi. Hetkeks tundus, et ta kavatseb selle välja sülitada, kuid siis mõtles ümber. Ta vaatas Leah’ poole. «Kas see mees on teiega, doktor Hamakawa? Kes ta on?»

«See on David Tinkerman,» ütles Leah. «Tehnik. Vajadusel piloot. Ja jah, ta on koos minuga.»

«Öelge talle, et ta peaks kombeid õppima,» sõnas poiss.

«Ja kes teie olete?» tulistasin vastu. «Ma ei usu, et oleksite mu küsimusele vastanud.»

Peaaegu teismeline heitis mulle põlgliku pilgu, justkui suutmata otsustada, kas vaevuda minuga üldse rääkima. Ja lausus seejärel aeglaselt, nagu räägiks idioodiga: «Mina olen Carlos Fernando Delacroix Ortega de la Jolla y Nordwald-Gruenbaum. Minu oma on see jaam ja kõik, mis siin sees.»

Tal oli ärritavalt kõrge hääl, häälemurre veel olemata, aga peagi juhtumas.

Leah ei tundunud tema häält märkavat. «Aa,» ütles ta. «Te olete Nordwald-Gruenbaumi troonipärija. Hypatia valitseja.»

Poiss raputas pead ja kortsutas kulmu. «Ei,» ütles ta. «Mitte troonipärija, mitte täpselt nii. Ma olen Nordwald-Gruenbaum.» Naeratades nägi ta taas välja nagu laps, see tegi ta palju sümpaatsemaks. Kui ta kummardas, oli ta tõeliselt sarmikas. «Mina,» sõnas ta, «olen pilvede sultan.»

Nagu selgus, oli Carlos Fernandol tõepoolest arvukalt teenijaid. Pärast tervitust viipas ta käega ja meid saatma ilmus siidkuubedes kahekümnest naisest koosnev auvahtkond.

Enne lifti asumist moodustas vahtkond ringi ja Carlos Fernando korralduse peale ulatati talle pakk, Carlos võttis selle vastu ja ulatas vahtkonna silme all Leah’le. «Kingitus,» ütles ta, «et tervitada teid minu linna saabumise puhul.»

Karp oli lihtne ja kaunistusteta, Leah tegi selle lahti. Pakis oli suur köide. Ta võttis selle välja. Raamat oli köidetud paksu punasesse nahka ja ilma kirjadeta. Leah avas raamatu ja luges: «Giordano Bruno. Lõpmatusest, universumist ja maailmadest.» Ta naeratas raamatut sirvides. «Inglismaa esmaväljaande faksiimile?»

«Ma arvasin, et see võiks teile meeldida.»

«Võluv.» Ta pani raamatu karpi tagasi ja pistis karbi kaenla all. «Tänan teid.»

Lift tõusis sujuvalt ülespoole, oli raske uskuda, et läbisime kaks kilomeetrit vähem kui kolme minutiga. Uksed avanesid pärastlõuna kirkasse päikesevalgusesse. Olime kuppellinnas.

Linn kujutas endast vahu ja õhu fantaasiat. Kuigi see oli suletud kupli alla, oli ta nii suur, et kupli küljed näisid õhku haihtuvat, nagu oleks taevas katmata. Kõndisime läbi linna, vahid meie kõrval. Kõikjal oli parke, mõni vaid tilluke murulapp ümber ühe puu, mõni kõrgel, laiendatud sambapealsel kükitav mets, kust elegantselt kujundatud koskede kaskaad laskus alla avaratesse basseinidesse. Üles viisid õhus rippuvad valged teerajad, mis olid trossidega kinnitatud võimatult peenikeste talade külge. Kõikjal meie ümber sulises vesi ja laulsid linnud.

Jalutuskäigu lõpus avastasin, et mind oli Leah’st märkamatult, kuid väga tõhusalt lahku viidud. «Hei, mis juhtus doktor Hamakawaga?» küsisin.

Naistest koosnev auvahtkond ümbritses mind endiselt, kuid Leah ja poiss, kes oli Nordwald-Gruenbaumi pärija, olid kadunud.

«Meil on kahju,» vastas üks naistest, teistest ehk õige veidi pikem. «Ma usun, et ta viidi oma ruumidesse, et ta saaks veidi puhata, sest mõne tunni pärast esitletakse teda kõrgemale seltskonnale.»

«Ma peaksin olema koos temaga.»

Naine vaatas mind rahulikult. «Meile ei antud korraldust teid kaasa võtta. Ma ei usu, et te oleksite kutsutud.»

«Vabandage mind,» laususin. «Ma parem otsin nad üles.»

Naine astus sammu tagasi ja viipas linna poole. Kõnniteed looklesid selles kolmemõõtmelises labürindis kõikvõimalikes suundades. «Olge lahke, kui soovite. Meile öeldi, et võite linnas vabalt ringi liikuda.»

Ma noogutasin. Selgelt olid plaanid tehtud minuga arvestamata. «Kuidas ma saan temaga ühendust võtta?» küsisin. «Mis siis, kui ma soovin Leah’ga, doktor Hamakawaga rääkida?»

«Ärge muretsege, nad leiavad teid üles.» Pärast pausi ta lisas: «Kas soovite, et näitaksime teile teie peatuspaika?»

Hoone, kuhu mind viidi, oli üks neist kobaratest, mis näisid õhus rippuvat risti-rästi asetsevate kaablite toel. See oli paljudest majadest suurem. Ma olin harjunud elamismoodulite kitsaste tingimustega, seetõttu üllatas mind ruumide avarus.

«Tere õhtust, härra Tinkerman.» Mind tervitas pikk hiinlane, umbes viiskümmend aastat vana. Oletasin, et naine tema kõrval on ta abikaasa. Naine oli tükk maad noorem, kahekümnendate eluaastate alguses. Ta oli minu standardite jaoks pisut ülekaaluline, kuid olin tähele pannud, et siin oli see tavaline. Tema selja taha peitsid end kaks last, kes sealt välja piilusid ja uuesti varju tõmbusid. Mees ütles, et tema nimi on Truman Singh ja tema naise nimi Epiphany. «Ülejäänud pereliikmetega kohtute mõne tunni pärast, härra Tinkerman,» ütles mees naeratades. «Nad on praegu tööl.»

«Me mõlemad töötame Tema Kõrgeaususe heaks,» lisas Epiphany. «Carlos Fernando palus meilt abi teie majutamisel. Küsige julgesti, mida iganes vajate. Kulud katab Nordwald-Gruenbaum ja krediidilimiit,» ta naeratas, «on peaaegu piiramatu. Nagu võite isegi arvata.»

«Kas te teete seda sageli?» küsisin. «Majutate külalisi?»

Epiphany vaatas abikaasa poole. «Mitte eriti sageli,» ütles ta, «vähemalt mitte Tema Kõrgeaususe jaoks. Siiski, kui linnad hõljuvad teineteise naabrusesse, siis on palju edasi-tagasi käimist ja igaüks majutab aeg-ajalt külalisi.»

«Teil pole hotelle?»

Naine raputas pead. «Meil ei käi palju külalisi teistelt planeetidelt.»

«Te räägite Tema Kõrgeaususest?» sõnasin, «Peate silmas Carlos Fernandot? Rääkige mulle temast?»

«Aga muidugi. Mida te tahaksite teada?»

«Kas tõesti on see kõik,» ma viipasin käega linna poole, «tema oma? Kogu planeet?»

«Jah, linn kindlasti, tõepoolest. Ja samas ei.»

«Kuidas nii?»

«Linn on tema oma, see linn ja veel viis tuhat linna, kuid planeet? Võib-olla on, võib-olla ei ole. Nordwald-Gruenbaumi perekond väidab, et planeet kuulub neile, kuid tegelikkuses on sel väitel vähe kaalu. Omand võib käia planeedi pinna kohta, kuid taevas ei kuulu kellelegi. Linnad muidugi küll. Aga loomulikult ei valitse ta neid kõiki isiklikult.»

«Jah, loomulikult. Ma pean silmas, et ta on ju alles laps – tal kindlasti on eestkostjad või hooldajad või midagi taolist, kas pole?»

«Tõepoolest. Kuni ta saab täisealiseks.»

«Ja seejärel?»

Truman Singh kehitas õlgu. «See on kirjas esimese Nordwaldi testamendis. Nordwald-Gruenbaumi traditsioonide kohaselt saab see tema eraomandiks, kui ta saab täisealiseks.»

Nagu ma teada sain, hõljus Veenuse atmosfääris üksteist tuhat seitsesada kaheksa linna. «Tõenäoliselt pisut rohkemgi,» arvas Truman Singh. «Keegi ei pea järge. Leidub legende linnadest, mis laskuvad alla ega tule kunagi alumisest pilvemassiivist kõrgemale, jäädes alati varjatuks. Nii madalal ei saa elada – seal on liiga kuum, kuid juttudes väidetakse, et renegaatlinnades on tehnoloogiaid, mille abil kuumust tõrjuda. Ta kehitas õlgu. «Kes teab?» Igatahes teadaolevaist linnadest üle poole moodustasid Carlos Fernando pärandi, kas aktsiaosalusena, või osalise või täieliku omandina.

«Nordwald-Gruenbaum on hea omanik,» ütles Truman. «Pean ütlema, et nad saavad aru, et nende töötajad võivad lahkuda, ja kui vaja, siis teise linna kolida, aga nad ei tee seda.»

«Ja pole mingeid hõõrumisi?»

«Oh, kõigi sõltumatute linnade meelest on Nordwald-Gruenbaumil kaugelt liiga palju võimu.» Ta naeris. «Kuid nad ei saa sinna midagi parata, kas pole?»

«Nad võiksid võidelda.»

Truman Singh sirutas käe välja ja koputas keskmise sõrmega mulle kergelt otsaesisele. «See poleks eriti tark.» Ta tegi pausi ja jätkas aeglasemalt: «Me jagame siin sama ökoloogilist süsteemi – sõltumatud ja sultanaat. Me sõltume üksteisest. Sõltumatud võiksid kahtlemata sõja välja kuulutada, kuid lõpuks ei võidaks keegi.»

«Jah,» sõnasin. «Jah, saan aru. Hõljuvad linnad on ju muidugi väga haprad – üksainus auk gaasimahutis ja …»

«Me pole päris nii õrnukesed, kui te arvate,» vastas Truman Singh. «Teie, pean ütlema, olete harjunud konstrueeritud maailmadega, kuid need asuvad vaakumis, kus üksainus leke oleks katastroofiline. Siin, kas teate, ei ole rõhuerinevust välisatmosfääri ja elusfääri siseosa vahel, lekke korral imbub gaas välja väga aeglaselt. Isegi kui tuhat paneeli puruneksid, kuluks nädalaid, kuni linn vajuks liiga sügavale. Ja muidugi on meil turvameetmed, palju turvameetmeid.» Ta tegi pausi ja jätkas siis: «Sõja korral … me oleme kaitstud tavaliste hädaohtude eest, te ei pea neid kartma … kuid metastabiilsete pommide vastu … noh, nende vastu pole kaitset. Ei, ma pean ütlema, et see poleks sugugi hea.»

Järgmisel päeval suundusin välja otsima kohta, kuhu Leah oli viidud, kuid kuigi igaüks, kellega ma kohtusin, jäi laitmatult viisakaks, ei saatnud mu otsinguid edu. Vähemasti hakkasin ümbruskonnas pisut orienteeruma.

Esimene asi, mida ma linnas märkasin, oli valgus. Olin harjunud elama orbitaaljaamades, kus LED-paneelid andsid pehmet hajutatud valgust. Hypatia oli üle ujutatud Veenuse ereda päikesevalgusega. Järgmiseks märkasin linde.

Hypatias oli tohutult linde. Linnud oli tavalised ka orbitaaljaamades, kuna papagoid ja nümfkakaduud kohanesid hästi kaaluta olekuga, kuid Hypatia ruum oli täis eredaid troopilisi linde: papagoisid, kakaduusid ja nestepapagoisid, kardinale ja hundkveesaleid ning palju linde, kelle nimesidki ma ei teadnud, rohkem linde, kui ma eales näinud olin – lärmakas ja kirev koor.

Hõljuvas linnas oli kaksteist peamist sektsiooni, mis olid üksteisest eraldatud õhukeste läbipaistvate membraanidega. Sektsioone ühendas hulk läbipääse. Kõik sektsioonid olid hästi valgustatud ja rõõmsailmelised, igaüks pisut erinevalt kujundatud.

Mulle määratud eluruumid asusid Süsiniku sektoris, kus eluruumid rippusid sillerdavate pärlitena kaablite küljes laia metsa ja muruga pargiriba kohal. Süsiniku sektoris kiikusid pikkade trosside külge kinnitatud kaabelautod pendlitena ühelt platvormilt teisele, joonistades peadpööritavaid kaari üle sektori. Carlos Fernando eluruumid paiknesid keskel, kõige kõrgemas mullis – ülalinnas, nagu seda kutsuti –, mida katsid värvilise valguse ja varjude laigud ning kus hooneteks olid minaretid ja idamaised kuppeltornid. Kuid nagu näis, siis polnud minul õigust sellesse eliitsfääri siseneda. Ma ei saanud isegi teada, kus Leah’ eluruumid asuvad.

Ma leidsin ühes tornis rõdu, millelt avanes vaade pilvedega kaetud taevalaotusele. Pilvemaastik oli just sama suurejooneline nagu eelmiselgi päeval, majesteetlik ja aeglaselt muutuv. Valgus oli külluslikult kuldset tooni ja päikest, mida pitsiribana katsid sulised pilved, ümbritses pronksikarva halo. Päikese kõrguse järgi oli varane õhtupoolik, kuid päikeseloojangut sellele täna ei järgne, sest planeedi ümber tuhisevad tugevad tuuled tõukavad linna Veenuse ööpoolele alles järgmisel päeval.

Ülejäänud üheteistkümnest tuhandest linnast ei näinud ma ühtegi märki – väljapoole vaadates ei olnud millestki järeldada, et me pole üksinda lõputus pilveookeanis. Kuid, mõtlesin ma, kui linnad on hajutatud juhuslikult, on tõenäosus, et kaks tükki asuksid samal ajal samas kohas, üpris väike. Veenus oli väike planeet planeetide skaalas, kuid piisavalt suur, et alla neelata kümme tuhat linna või isegi sada korda rohkem, ilma et taevas nähtavalt ülerahvastatud oleks.

Ma oleksin tahtnud teada, mida Leah sellest arvab. Tundsin temast puudust. Olgugi, et ta aeg-ajalt ei paistnud mu kohalolu isegi märkavat … meie Marsil viibimise ajal, nii üürike kui see oligi, jagasime me ühte kajutit. Võib-olla ei tähendanud see talle midagi. Kuid minu jaoks oli see elu kõrgpunkt.

Ma mõtlesin ta nõtkest ja kuldsest kehast. Kus ta oli? Mida ta tegi?

Park kujutas endast ülekasvanud tsümbiidiumorhideesid täis platvormi, mida hoidsid õhus tugevad kaablid, mis lähtusid kupli tugipostide sõrestikust. See näis olevat tavapärane arhitektuurivorm siin, kus isegi all asuv maapind näis tänu kuppellinna ujuvusele heljuvat. Ma kõigutasin end edasi-tagasi, et kontrollida resonantssagedust, ja tundsin, kuidas platvorm mu all õige veidi liikus. Siinseid lapsi tuleb juba varases eas õpetada seda mitte tegema – teadlik pingutus võiks tekitada hävitava võnkesageduse. Lõpetasin kõigutamise ja lasin liikumisel hääbuda.

Kui ma keskpäeval tagasi jõudsin, polnud kohal ei Trumanit ega tema naist ja mu lasi sisse Trumani teine naine, Triolet. Ta oli tõenäoliselt kuuekümnendates, tumeda naha ja sügavate hallide silmadega. Teda tutvustati mulle eelmisel päeval, kuid segaduses, mis oli tingitud kohtumisest paljude inimestega, kes sellesse laiendatud perekonda kuulusid, polnud mul mahti temaga rääkida. Singhide majapidamises oli palju rahvast ja ma ei saanud päris täpselt aru, kuidas keegi neist ja kas üldse pererahvaga suguluses oli. Nüüd temaga rääkides taipasin, et tema oli tegelikult see, kes juhtis Singhide majapidamise rahaasju.

Nagu selgus, olid Singhid farmerid. Või farmijuhid. Hypatia taimestik oli kas dekoratiivne või hoolitses kupli all oleva õhu värskena püsimise eest, kuid tegelik põllundus asus eraldi kuplites, mis hõljusid taimekasvuks optimaalsel kõrgusel, ja seal polnud püsielanikke. Automaat-seadmed hoolitsesid külvi, niisutuse ja saagikoristuse eest. Truman ja Epiphany Singh olid tootmisinsenerid, kes võtsid vastu inimsekkumist nõudvaid otsuseid, jälgisid, et robotid püsiksid kursil – teeksid õigeid asju õigel ajal.

Ja mind ootas sõnum – kutse õhtusöögile koos tema kõrgeaususe Carlos Fernando Delacroix Ortega de la Jolla y Nordwald-Gruenbaumiga.

Triolet aitas mind riietuse osas koos Epiphanyga, kes oli tagasi tulnud ajaks, kui hakkasin end valmis panema. Nad mõlemad kinnitasid mulle veendunult, et minu igati kasutuskõlblik, kuigi päevinäinud kombinesoon ei ole kohane rõivastus. Rüü, mille Triolet mulle valis, oli toretsevam, kui ma iial ise oleksin eelistanud: elektersinine, laia süsimusta ehislindiga. «Usalda meid,» ütles Epiphany. «See on igati sobilik.» Hoolimata riideeseme kogukusest oli see sulgkerge.

«Meil on kõik rõivad kerged,» ütles Epiphany. «Ämblikuvõrgu siid.»

«Saan aru,» ütlesin. «Sünteetiline ämblikuvõrgu siid. Tugev, kerge ja väga praktiline.»

«Sünteetiline?» päris Epiphany itsitades. «Ei, see pole sünteetiline, see on ehtne.»

«Siid on päriselt ämblike kootud?»

«Terve rõivaese on ämblike kootud.» Minu hämmastunud pilgu peale selgitas ta: «Ämblike meeskonnad. Nad töötavad koos.»

«Ämblikud.»

«Noh, kudumine on neile loomuomane.Ja neid on lihtne transportida.»

Ma saabusin banketisaali määratud ajaks ja panin tähele, et plasmakaare tooni riietus, mille Epiphany oli mulle valinud, osutus siin kõige konservatiivsemaks. Kohal viibis umbes kolmkümmend inimest, kuid tähelepanu keskpunktis oli kahtlemata Leah. Ta tundus tähelepanu nautivat ja oli elavam, kui mina teda eales näinud olin.

«Kas sind koheldakse hästi?» küsisin, kui olin lõpuks läbi rahvamassi tema juurde välja murdnud.

«Jah, muidugi.»

Avastasin, et mul pole midagi öelda. Ootasin, et ta esitaks minu kohta mõne küsimuse, kuid ta ei teinud seda. «Kuhu nad su majutasid?»

«Siit ülejärgmisesse sektorisse,» vastas ta. «Süsiniku sektorisse. Seal on hämmastav. Ma pole kunagi näinud nii palju linde.»

«Sama sektor, kus mina elan,» ütlesin, «kuid nad ei öelnud mulle, kus sina asud.»

«Tõesti? See on veider.» Ta koputas nelinurgelise lauaplaadi sisse ehitatud ekraanile, tuues esile elukvartalite plaani. Kujutis hõljus kolmemõõtmelisena laua kõrval. Ta pööras seda ja osutas oma elukohale. Sain aru, et ta elas tõepoolest lähedal – suures elamukompleksis, mis asus peaaegu minu oma vastas. «See on tõesti hämmastav paik, kuid põhiliselt olen ma aega veetnud siin – ülalinnas. Oled sa juba Carliga pikemalt vestelnud? Ta on väga nutikas poiss. Tunneb kõige vastu huvi: botaanika, füüsika, isegi inseneriteaduse vastu.»

«Tõesti?» vastasin talle. «Ma ei usu, et nad laseksid mind ülalinna.»

«Sa teed nalja, ma olen kindel, et nad lasevad sul sinna minna. Hei …» ta viipas ühele valvurile. «Ütle, kas on mingi põhjus, miks Tinkerman ei tohiks üles keskusesse tulla?»

«Ei, proua, kui teie seda soovite, siis muidugi mitte.»

«Suurepärane. No näed, pole mingit probleemi.»

Seejärel juhatas kelner mind kohale laua teises otsas.

Lauaks oli paks teemantplaat, mille tahkudeks töödeldud servad murdsid valguse vikerkaarevärvideks. Pealispind oli sile ja libe nagu liuväli. Pealispinna alla olid peidetud väikesed arvutiekraanid, nii et iga einestaja sai soovi korral esile manada graafikuid või andmeid, kui neid vajas vestluses. Lauas olid ühendatud kunst ja inseneriteadus, ning see oli ühtaegu nii ilus kui ka praktiline.

Carlos Fernando istus laua otsas. Tal ei tundunud mugav olevat ja tool näis tema jaoks liiga suur. Tema paremal käel istus Leah ja vasemal vanem naine, ehk tema ema? Carlos rahmeldas oma toolis ringi, tegeledes vaheldumisi laual oleva arvutiga ja heites pilke Leah’ poole, kui arvas, et too teda ei vaata. Kui Leah tema poole vaatas, tardus poiss hetkeks, pööras pilgu kiiresti ära ja hakkas põrnitsema arvutiekraani enda ees ning niheles edasi.

Teenija tõi Carlos Fernandole hõbedase kandiku. Seal oli punase siidkanga all peidus midagi rusikasuurust. Carlos Fernando vaatas üles, noogutas nõustumise märgiks ja eemaldas kanga. Hetkeks tekkis vaikus ja inimesed vaatasid uudishimulikult sinnapoole. Küünitasin samuti vaatama.

See oli sädelev muna.

Muna oli osavalt sepistatud mitmevärvilistest teemantkiududest, mis olid punutud põnevaks, põimunud keldi sõlmi meenutavaks pitsiks. Veenuse 12-aastane satraap võttis selle kätte ja libistas sõrmega õrnalt, vaevu pinda puudutades üle muna, kombates selle õnarusi ja reljeefe.

Ta hoidis seda hetke käes, justkui poleks kindel, mida sellega peale hakata, ja sirutas siis käe välja ning pani muna Leah’ ette taldrikule. Leah tõstis üllatunult pilgu.

«See on sulle,» ütles Carlos Fernando.

Üle laudkonna liikus vaevumärgatav, peaaegu kuuldamatu üllatuslaine.

Hetk hiljem tõid kelnerid igaühe ette ühe muna. Meie omad, kuigi kaunistatud keeruka kulla- ja vasekarva joontest filigraaniga, olid tavalised munad – vist hanemunad.

Carlos Fernando niheles oma toolil, pooleldi naeratades, pooleldi huulde hammustades, ta vaatas maha, vaatas ümberringi, vaatas igale poole mujale, ainult mitte Leah’ ega muna poole.

«Mida ma peaksin sellega tegema?» küsis Leah.

«Võib-olla,» ütles ta, «peaksite selle avama ja ära sööma.»

Leah võttis teemantidega kaetud muna pihku ja uuris seda, pööras selle teistpidi ja libistas sõrmega üle muna pinna. Seejärel, leidnud, mida otsis, võttis selle kahe sõrme vahele ja pööras. Muna teemantkoor avanes ja selle sees oli veel üks muna – tavaline.

Poiss naeratas uuesti ja heitis pilgu enda taldrikul olevale munale. Ta võttis lusika, purustas munakoore ja kühveldas lusikaga sisu välja.

See oli signaaliks kõigile, kes lõid oma munakoored katki ja hakkasid sööma. Hetke pärast asetas Leah dekoratiivse koore kõrvale ja järgis nende eeskuju. Ma vaatasin teda veidi ja asusin siis oma muna kallale.

See maitses oivaliselt, nagu võiski arvata.

Hiljem, tagasi Singhide perekonna juures, olin ikka veel hämmingus. Kusagil oli mingi varjatud tähendus, millest kõik peale minu olid aru saanud. Härra Singh istus koos oma vanema abikaasa Trioletiga, nad rääkisid arvetest.

«Mul on üks küsimus,» teatasin neile.

Truman Singh pöördus minu poole. «Küsi,» ütles ta, «ja ma vastan.»

«Kas munal on mingi eriline tähendus?»

«Munal?» Singh tundus nõutuna. «Küllaltki suur tähendus, võiksin öelda. Vanasti, asteroidide kaevandamise päevil oli muna luksuse sümboliks. Suurematesse asundustesse toodi haned ja nende munad olid enamike kaevurite jaoks ainsaks toiduaineks, mida nad eales sõid, mis polnud valmistatud vetikatest või sojast.»

«Luksuse sümbol,» kordasin järelemõtlikult. «Või nii. Siiski ma ei saa sellest aru.» Mõtlesin hetke ja küsisin siis: «Kas muna kinkimisel on mingi eraldi tähendus?»

«Ma ei ütleks,» sõnas ta aegamisi, «mitte eraldi. Muna? Ainult munal endal ei ole.»

Tema naine Triolet küsis: «Olete kindel, et see oli ainult muna? Mitte midagi muud?»

«Väga eriline muna.»

«Hmm,» ütles ta mõtlik helk silmis. «Mitte näiteks muna, raamat ja kivi?»

See ehmatas mind pisut. «Raamat ja kivi?» Bruno raamat – kui Carlos Fernando Leah’ga kohtus, siis esimese asjana kinkis ta talle raamatu. Kuid kivi? Sellest ei teadnud ma midagi. «Mida see tähendab?»

«Ah,» ütles ta. «Te ilmselt ei tea seda. Ma ei usu, et meie taevalinnade kombestik oleks kaugemates sfäärides eriti tuntud.»

Kaugemate sfääride – Saturn ja sellest kaugemale jääv – mainimine ajas mind hetkeks segadusse, kuni taipasin, et Veenuselt vaadatuna võiks ka Maad ja orbitaalpilve ehitatud maailmu pidada «kaugeteks».

«Meil,» jätkas ta, «nagu enamikus kümnest tuhandest linnast, on muna, raamat ja kivi eriline kingitus. Muna sümboliseerib elu, raamat teadmisi ja kivid – asteroidide vööndist pärit mineraalid –, on kogu rikkuse aluseks millele meie ühiskond on rajatud ja millega osteti meile vabadus.»

«Jah? Ja kõik kolm koos?»

«See on traditsiooniline kingitus, mis tähistab kurameerimisaja algust,» vastas ta.

«Ma ikkagi ei mõista.»

«Kui noormees kingib naisele muna, raamatu ja kivi,» ütles Truman, «siis on see ametlik märk, et ta soovib naisega kihluda. Kui naine võtab need vastu, siis ta nõustub sellega.»

«Mida? Kas nad ongi niisama lihtsalt abielus?»

«Ei, ei, ei,» ütles ta. «See tähendab ainult, et ta võttis kihluse vastu – et ta võtab meest tõsiselt ja kui tuleb aeg, siis kuulab ära tema ettepaneku. Sageli saavad naised mune ja kive mitmelt mehelt. Nad ei pea abieluettepanekut vastu võtma, ainult peavad meest tõsiselt võtma.»

«Aa,» ütlesin.

Siiski ei saanud ma sellest aru. Kui vana Carlos Fernando oligi – kakskümmend Veenuse aastat? Maa aastates tegi see umbes kaheteistkümne kanti? Ta oli kaugelt liiga noor, et abieluettepanekut teha.

«Keegi ei saa Veenuse pinda elamiskõlblikuks muuta,» ütles Carlos Fernando.

Carlos Fernando polnud soovinud, et ma ühineksin Leah’ga sellel vestlusel, kuid Leah, märkamata oma võõrustaja pahakspanu (või sellest mitte hoolides), oli nõudnud, et kui juttu tuleb planeedi maasarnastamisest, siis pean ma kohal olema.

See toimus ühes Carlos Fernando arvukatest paleedest, hiigelsuures, paljude alkoovidega ümmarguses koopasaalile sarnanevas ruumis. Ma leidsin nad istumas ühes alkoovidest, see oli õdus, kuid siiski avatud nurgake. Vältimatud naisvalvurid olid kohal, kuid asusid ruumi kaugemates nurkades – kuuldekaugusel, kui Carlos Fernando peaks hüüdma, kuid piisavalt kaugel, et tekitada illusiooni privaatsusest.

Mööbel, millel nad istusid, oli omapärane. Toolid näisid olevat valmistatud safiirsinisest suitsust, kui siiski tahked, kui neid puudutada. Tõstsin ühe üles ja avastasin, et see ei kaalu peaaegu mitte midagi. «Teemant-aerogeel,» sõnas Carlos Fernando. «Kas see meeldib teile?»

«See on hämmastav,» laususin. Ma ei olnud kusagil näinud nii palju teemantidest valmistatud esemeid. Samas tundus see siin mõistlikuna. Kuna hõljuvaid linnu ümbritsesid ammendumatud süsihappegaasi varud, tundus loogilisena, et süsinikku kasutati kõikjal. Siiski ei kujutanud ma ette, kuidas saada aerogeeli teemantidest.

«Kuidas te seda valmistate?»

«Me arendasime välja uue tehnoloogia,» ütles Carlos Fernando. «Ärge pange pahaks, et ma ei lasku detailidesse. See on tegelikult ühe vana idee rakendus, mis leiutati Maal kümmekond aastat tagasi, seda nimetatakse molekulaardistillatsiooniks.» Usun, et märkasin tähelepanusähvakut Leah’ silmis, kui Carlos Fernando mainis molekulaardistillatsiooni. Arvasin, et ta teab sellest midagi. Kuid selle asemel, et jutuotsast haarata, pöördus Leah tagasi Carlos Fernando varasema väite juurde maasarnastamise teemal.

«Te küsite kogu aeg Marsi ökoloogia kohta,» ütles ta. «Miks nii palju detailseid küsimusi Marsile kunstliku elukeskkonna loomisest? Te ütlete, et ei huvitu maasarnastamisest, aga tegelikult? Ega te ei kaalu seda vana ideed – vähendada süsihappegaasi hulka atmosfääris fotosünteesivate vetikate abil? Te kindlasti teate, et see ei toimiks.»

«Muidugi,» põikles Carlos Fernando küsimusest kõrvale. «Teoreetiliselt,» ütles ta. «Veenust pole võimalik maasarnastada, ma tean, ma tean.»

Tema öeldu kõlanuks väärikamalt, kui häälemurre oleks juba selja taga olnud, aga praegu hüppas hääl oktaavi võrra kõrgemale ja madaldus siis uuesti, rikkudes efekti. «Meil on lihtsalt liiga palju atmosfääri,» lausus ta. «All, pinnal, on rõhk üle üheksakümne baari; isegi kui süsihappegaasi saaks muuta hapnikuks, oleks õhurõhk pinnal ikkagi seitsekümmend korda suurem kui Maal.»

«Ma tean seda,» ütles Leah. «Me pole päris rumalad, kas teate. Nii kõrge rõhu all olev hapnik oleks tappev – te süttiksite põlema.»

«Ja süsinik, mis üle jääks,» naeratas Carlos Fernando. «Sadu tonne ruutmeetri kohta.»

«Mida te siis silmas peate?» küsis Leah.

Kuid ta ainult naeratas vastuseks. «Hüva, me ei saa Veenust maasarnastada,» ütles ta. «Seega, räägi mulle veel Marsist.»

Ma nägin, et seal oli midagi, mida ta välja ei öelnud. Carlos Fernandol oli mingi idee, millest ta ei rääkinud.

Kuid Leah ei avaldanud talle survet ja tulles vastu tema soovile, rääkis oma ökoloogiaalastest uuringutest Marsil. Marssi asusid muutma juba kaua aega tagasi nüüdseks ammu lahkunud Toynbee vabakoloonia insenerid. Tonybee insenerid olid loonud eluvormid, et tihendada Marsi atmosfääri, tekitada kasvuhooneefekt ja sulatada Marsi külmunud ookeanid.

«Kuid see ei toimi,» lõpetas Leah. «Fotosünteesi abil hapniku tootjad konkureerivad anaeroobse eluga. Atmosfäärist tõmmatakse välja liiga palju süsihappegaasi.»

«Aga Gaia efekt? Kas see ei kompenseeri seda?»

«Ei,» ütles Leah. «Ma ei leidnud ühtegi jälge Lovelocki iseorganiseeruvast planeedist. See on kas müüt või on Marsi ökosüsteem liiga noor, et stabiliseeruda.»

«Veenusel poleks meil loomulikult mingit probleemi fotosünteesi abil süsihappegaasist vabaneda.»

«Ma arvasin, et te ei ole Veenuse maasarnastamisest huvitatud,» sekkusin mina.

Carlos Fernando ei teinud mu vastuväitest välja. «Ma räägin vaid hüpoteetiliselt,» ütles ta. «Mõtteharjutusena.» Ta pöördus Leah’ poole. «Kas soovite homme kajakiga sõitma minna?»

«Muidugi,» sõnas Leah.

Kajakisõit Veenusel ei toimunud vees. Carlos Fernando instrueeris Leah’d ja Epiphany aitas mind.

«Kajakk» oli kümnemeetrine gaasimahuti, läbipaistev, mõlemast otsast koonduv plastikust silinder, mille keskel väikeses mullis istus kajakisõitja. Ühes kajaki otsas oli peenikeste labadega tohutu propeller, mis pöörles laisalt, kui kajakijuht pedaale vajutas ja sõudis õhukeste tiibadega, mis küütlesid läbipaistvalt nagu kiili tiivad.

Nagu ma avastasin, olid tiibade ühendused keerulised: mõlemat sai sikutada, pöörata ja tõsta, mis võimaldas kumbagi tiiba eraldi lehvitada, pöörata ja kumerdada.

«Hoia propelleri abil ühtlast liikumist,» ütles Epiphany mulle. «Kaotad manööverdusvõime, kui jääd lihtsalt hõljuma. Võid tiibadega vehkida, kui tahad kiirust lisada. Kui oled juba harjunud, kasuta tiibu, et ülespoole tõusta või allapoole sukelduda ja manööverdamisel. See on lõbus.»

Olime linna küljest väljaulatuval rõdul, stardiplatvormil. Neli inimjõul töötavat dirižaablit, mida nad kajakkideks nimetasid, olid pargitud mulli külje vastu, nende kummuvad kokpitid tihedalt dokkimisrõngas, nii et piloot sai dirižaablisse siseneda välisatmosfääriga kokku puutumata. Heites pilgu pilvemaastikule, nägin tosinat kajakki ümber linna tantsisklemas, nad olid nagu töntsakate tiibadega läbipaistvad kalmaarid, mängides üksteisega kulli ja tuhisedes läbi taeva. Võrreldes suurejooneliste pilvemassiividega, olid nad nii pisikesed ja läbipaistvad, et oleksid jäänud nähtamatuks, kui ma poleks teadnud, mida otsida.

«Kuidas on lood kõrgusega?» küsisin ma.

«Sa hõljud enam-vähem tasakaalustatult,» vastas ta. «Kuni sa liigud, võid tiibade abil pisut üles- või allapoole heljuda.»

«Mis juhtub, kui ma laskun liiga madalale?»

«Sa ei saa minna liiga madalale. Mahutis on metanoolireservuaar; kui laskud madalamale, tõuseb temperatuur ja reservuaar laseb auru välja, nii et mahuti paisub. Kui kogud liiga palju kõrgust, aur kondenseerub. Seega püsid ettenähtud kõrgusvahemikus, milleks praegu on,» ta kontrollis altimeetrit, «viiskümmend kaks kilomeetrit kohalikust maapinna tasemest. Meid puhutakse lääne poole kiirusega sada meetrit sekundis, seega maapinna tase muutub vastavalt pinnamoe muutumisele; hoia mõõteriistadel silma peal, et oma kõrgust kontrollida.»

Alla vaadates polnud peale pilvede mitte midagi näha, ainult pilved ja neist madalamal lõputu hägu. Oli veider mõelda, et maapind jäi rohkem kui viiekümne kilomeetri kaugusele, ja veel kummalisem, et linn, milles asusime, kihutas üle selle nähtamatu maastiku kiirusega sadu kilomeetreid tunnis. Liikumismulje oli vaid aimatav, kui linn ujus aeglaselt lõputult muutuvais pilvekanjonites.

«Ole tuulenihkega ettevaatlik,» hoiatas ta. «See võib su linna vaateulatusest kiiresti välja kanda, kui lased sel juhtuda. Kui ära väsid, tule konveieriga tagasi.»

«Konveieriga?»

«Horisontaalsed keerised, need liiguvad läänest itta ja idast läände. Vali õige kõrgus ja need viivad su, kuhu iganes soovid minna.»

Nüüd, kus ta oli seda rääkinud, nägin, kuidas kajakisõitjad surfasid tuulenihetel, tõusid ülespoole ja libisesid nähtamatuil õhupööristel läbi taeva.

«Naudi,» ütles ta. Aitas mind gondlisse, kinnitas turvarihmad, vaatas õhurõhumõõdikut, kontrollis hapniku avariivaru väljastusklappi ja veendus, et raadio, tagavararaadio ja avariilokaatori majakas on töökorras.

Teisel pool kajakkide stardisillal olid Carlos Fernando ja Leah juba startinud. Carlos sõudis tiibadega vaheldumisi, harjumuspäraste liigutustega, tekitades pendlilaadse küljelt küljele kõikumise. Kuni ma vaatasin, rullus ta väike sõiduriist küljele, kõhkles hetke, pööras teisele küljele ja tegi siis täisringi.

«Eputab,» ütles Epiphany pahakspanevalt. «Seda ei tohiks teha. Mitte et keegi söandaks teda keelata.»

Ta pöördus tagasi minu poole. «Oled valmis?» küsis ta.

«Nii valmis kui ma olla saan,» vastasin. Olin läbinud täieliku ohutusalase ettevalmistuse, kus selgitati varusüsteemide toimimist ja varusüsteemide varusüsteeme, kuid sellegipoolest tundus viiekümne kahe kilomeetri kõrgusel põrgulikust maapinnast taevas hõljumine mulle veidra viisina meelt lahutada.

«Läks!» hüüdis Epiphany. Ta kontrollis kokpiti kinnitust ja vabastas seejärel ühe käega dokkimisklambri.

Vabastatuna kinnitustest sööstis kajakk üles taevasse. Nagu mind oli õpetatud, pöörasin kajaki linnast eemale. Õõtsumine pani mu pea ringi käima. Kajakk hakkas külg ees edasi libisema, selle nina vajus alla, nii et rippusin oma turvarihmade küljes. Pean pööret juhtima, mõtlesin, kuid iga väikegi liigutus, mida ma tiibadega tegin, näis joobunult võimenduvat ja kajakk vankus kontrollimatult ringi.

Raadio plinkis ja Epiphany hääl ütles: «Sul läheb väga hästi. Anna talle pisut õhkkiirust.»

Mul ei läinud hästi; ma jõllitasin otse alla sidrunikarva hägu poole ja pöörlesin aeglaselt nagu langev puuleht. Õhkkiirust? Taipasin, et olin väntamise sootuks unustanud. Tallasin pedaale ja nina tõusis kõrgemale. Külgsuunaline pöörlemine lakkas ja kui ma sõiduriista otseks sain, peksid tiivad õhku. «Väga hea,» ütles Epiphany hääl. «Hoia teda tasakaalus.»

Gaasimahuti tundus liiga haprana, et mind ülal hoida, kuid ma lendasin nüüd, hõljusin kuldse taeva all. See oli keerulisevõitu, kuid sain aru, et seni, kuni hoian nina rõhtasendis, suudan liikumist juhtida. Ma vibasin endiselt pisut – oli raske leida tasakaalu, kuid suutsin hoida nina umbkaudu selles suunas, kuhu kavatsesin sõita.

Kus olid Leah ja Carlos Fernando?

Vaatasin ringi. Iga kajakk oli erinevalt markeeritud – minu omal olid hallid triibud nagu kodukassil – ja püüdsin silmata nende omasid.

Grupp kajakke lendas koos, tehes tiiru ümber linna tugiposti. Ümber pülooni lennates pöördusid nad kõik ühekorraga, helkides päikesekiirtes nagu ehmunud kalaparv.

Äkitselt märkasin neid, nad olid kõrguva linna seina lähedal, minust mitte kaugel. Carlos Fernandol oli kuninglik punane dirižaabel ja Leah’l kollase-sinisetriibuline. Leah tiirutas kasvavas spiraalis ülespoole ja Carlos Fernando sööstles tema ümber, kord otse peale kihutades, nii et dirižaablid kokku põrkasid, kord eemale ja üles tuisates, hõljudes hetke vältel nii, et nina üles taevasse osutas, ja liugles seejärel taas alla.

Nende manöövrid näisid lindude peibutustantsuna.

Purpurne kajakk vahetas suunda ja tuhises linnast eemale ning hetk hiljem kallutas Leah ka oma sinise-kollasetriibulist kajakki ja järgnes talle. Nad mõlemad triivisid ülespoole, püüdes kinni mulle nähtamatu õhuvoolu. Märkasin ka mõnda teist lendajat samal õhuvoolul üles surfamas. Ma kallutasin oma sõiduki nina, et neile järgneda, kuid edutult, olin kajakiga sõitmisel liiga kogenematu, et suutnuksin aimata õhuvoolude liikumist, ja ringtuul puhus mind ümber linna vastassuunas sellele, kuhu tahtsin minna. Tõmbusin linnast eemale, et otsida teist tuult, ja märkasin hetkeks midagi tumedat ja kiiret, mis liikus minu all pilvedes.

Siis püüdsin kinni tõusva õhuvoo. Ma tajusin seda. Tiivad püüdsid õhuvoolu kinni ja tundus nagu oleks minust haaranud nähtamatu hiiglaslik käsi …

Siis kostus äkiline müra, lennumasina vasak tiib ja propeller rebenesid lahti ja nende tükid lendasid läbi taeva. Väike sõiduk kaldus järsult vasakule. Raadio ärkas ellu, kuid minu ümber oleva kabiini lagunemise müras ei kuulnud ma midagi. Ma kukkusin.

Kukkusin.

Hetkeks tundus, nagu oleksin jälle kaaluta olekus. Haarasin asjatult juhtpaneeli järele, millest ripnevad juhtmed kinnitusid rusutükkide külge. Varikatuse osad lendasid minust mööda ja kadusid tuulest haaratuna kaugusesse. Atmosfäär tungis sisse ja mu silmad hakkasid kuumama. Tegin vea ja hingasin sisse, see mõjus, nagu oleksin saanud hoobi vastu pead. Vilkuvad verekarva purpurpunased täpid tungisid igast küljest peale. Vaateväli ahenes kitsukeseks eredaks tunneliks. Õhk põletas kopse vedela tulena. Kobasin meeleheitlikult ümberringi, püüdes meelde tuletada hädaolukorras käitumise juhiseid enne, kui kaotan teadvuse, ja mu käed leidsid jalge vahelt tagavara hapnikumaski. Olin endiselt kinnitatud oma istme külge, kuigi iste ei olnud enam kinnitatud lennumasina külge. Surusin maski vastu nägu ja imesin tugevasti, et käivitada hapnikuvoolu. Mul vedas, hapnikuballoon oli endiselt istme all kinni, sellal kui mina koos sellega läbi taeva kukerpallitasin. Kuigi mu silmad jooksid vett, nägin linna enda kohal pöörlemas. Püüdsin välja mõelda, mida avariiolukorra juhised võisid ette näha ja mida peaksin järgmisena tegema, kuid suutsin mõelda ainult sellest, mis võis valesti minna. Mida ma olin teinud? Oma elu nimel ei osanud ma välja mõelda midagi sellist, mis oleks õhusõiduki ribadeks kiskunud.

Linn kahanes tammetõru suuruseks ja siis langesin pilvekihti ja kogu vaateväli mattus pärlvalgesse hägusse. Nahk hakkas üleni kihelema ja ma sulgesin silmad, et kaitsta neid happelise udu eest. Temperatuur tõusis. Kui kaua võtab aega, et kukkuda viiskümmend kaks kilomeetrit maapinnani?

Midagi suurt ja metallist sööstis minu poole alla ja ma kaotasin teadvuse.

Minuteid, tunde või päevi hiljem ärkasin hämaralt valgustatud kabiinis. Ma lebasin põrandal ja kaks maskis meest pihustasid mind valge vahutava vedeliku jugadega, see nägi välja nagu piim, kuid oli mõrkja maitsega. Minu ümber vedelesid mu lennuülikonna räbalad.

Istusin üles ja hakkasin kontrollimatult köhima.

Nägu ja käed olid otsekui tules. Kui hakkasin neid kratsima, küünitas üks meestest ettepoole ja lükkas mu käed eemale.

«Ära kratsi.»

Pöördusin teda vaatama, samas haaras teine mul seljatagant juustest ja määris mu näole mingit ollust, hõõrudes seda paksult silmadesse.

Siis võttis ta maast riidetüki, ulatas selle mulle ja ütles: «Hõõru sügele-vaid kohti, see peaks aitama.»

Ma pilgutasin ikka veel silmi, nägu tilkus, kõik oli ähmane. Riidetükk oli koos mingi geelja limaga. Võtsin talt selle ja topsutasin geeli käsivartele ning hõõrusin selle sisse. See aitas, pisut.

«Tänan,» ütlesin. «Mida põrgut …»

Kaks maskides meest vaatasid teineteisele otsa. «Happepõletus,» sõnas pikem mees. «Mitte väga hull. Minut-kaks happe käes ei jäta arme.»

«Mida?»

«Hape.»

«Sa puutusid kokku pilvedega.»

«Tõsi.»

Nüüd, olles end pisut kogunud, vaatasin ringi. Olin mingi õhusõiduki lastiruumis. Kummalgil küljel oli kaks ümmargust illuminaatorit. Kuigi läbi nende polnud näha muud, kui ühtlast valget massi, tundsin, et õhulaev liikus. Vaatasin kahte meest. Nad nägid mõlemad tahumatud välja. Erinevalt eredavärvilisest ämblikusiidist rõivastest, mida kandsid Hypatia elanikud, oli meeste rõivastus – tumehallid eraldusmärkideta kombinesoonid – funktsionaalne, kuid mitte kaunis. Mõlemad mehed olid heas vormis ja lihaselised. Ma ei näinud nende nägusid, kuna nad kandsid hingamismaske, kuid võis aru saada, et mõlemal oli lühike habe – seda polnud samuti Hypatias kombeks kanda. Silmi katsid veidra välimusega merevaigukollased kaitseprillid, kus mõlemat silma kattis poolkerakujuline detail, nähtavasti mingi nähtamatu liimiga näo külge kinnitatud. See andis meestele veidra putukataolise välimuse. Nad jõllitasid mind, kuid maskide ja putukasilmade tõttu polnud nende ilmest võimalik aru saada.

«Tänan,» ütlesin. «Niisiis, kes te olete? Mingit sorti hädaabijõud?»

«Ma arvan, et te teate, kes me oleme,» vastas pikem mees. «Küsimus on, kes pagan teie olete?»

Ma tõusin ja sirutasin käe, plaaniga end tutvustada, kuid mõlemad mehed astusid sammu tagasi. Näiliselt kätt liigutamata tekkis pikema mehe pihku revolver, väike, mingit tüüpi mitmeotstarbeline blaster. Äkki said asjad palju selgemaks.

«Te olete piraadid,» ütlesin mina.

«Me oleme Veenuse salaorganisatsioon,» vastas mees. «Meile ei meeldi eriti sõna piraadid. Nüüd, teie loal, tahan ma midagi küsida ja ma olen väga huvitatud vastusest. Kes pagan te olete?»

Niisiis ma ütlesin talle.

Esimene mees hakkas kiivrit peast võtma, kuid pikem piraat peatas ta. «Jätame maskid esialgu ette. Kuni oleme kindlad, et ta on ohutu.» Pikem piraat tutvustas end Esteban Jaramillona, lühem oli Esteban Francisco. Liiga palju Estebane, mõtlesin mina ja otsustasin kutsuda pikemat Jaramilloks ja lühemat Franciscoks.

Sain neilt teada, et mitte igaüks hõljuvais linnades ei pidanud Veenust paradiisiks. Osa sõltumatutest linnadest leidsid, et Nordwald-Gruenbaumide klann on teel diktaatorluse poole. «Nende oma on niigi pool Veenusest, kuid neile ei piisa sellest, oh ei,» rääkis mulle Jaramillo. «Nad on ropult rikkad, kuid mitte küllalt ropult rikkad, ja paljas mõte, et taevas ujuvad sõltumatud linnad, linnad, kes pole neile truudust vandunud ega maksa nende äraneetud makse, ajab nad vihale. Nad teeksid mida iganes, et meid põrmu tallata. Ja meie? Me võitleme vastu.»

Ma oleksin olnud palju rohkem valmis tema seisukohti jagama, kui mul poleks olnud tunnet, et mind just rööviti. Oleks olnud tohutu vedamine, et nende laev oli kogemata kohal, et mind kinni püüda, kui mu kajakk tükkideks lagunes ja ma alla kukkusin. Ma ei uskunud eriti vedamisse.Ja nad ei vaevunud vastama, kui ma küsisin Hypatiale tagasipöördumise kohta. Oli ilmselge, et me ei liikunud linna poole tagasi.

Andsin neile oma sõna, et ei hakka võitlema ega proovi põgeneda – kuhu mul olnuks põgeneda? – ja nad võtsid selle vastu. Kui nad aru said, et ma pole see, keda olid plaaninud kinni püüda, hakkasid nad minult välismaailma uudiseid pärima.

Väikeses sõidukis oli neid kokku kolm: kaks Estebani ja piloot, keda ei tutvustatud. Ta ei pöördunud ringi, et mind tervitada, ja ma ei näinud temast kunagi enamat kui ta kiivri kuklapoolt. Õhusõidukit ennast nimetasid nad mantaks – see oli veider alus, pooleldi lennuk, pooleldi dirižaabel ja pooleldi allveelaev. Kui ma oli lubanud, et ei proovi põgeneda, lasti mul välja vaadata, kuid peale kuldselt helkiva hägu polnud midagi näha.

«Me lendame mantaga pilvelaamade all,» ütles Jaramillo. «Nii jääme nähtamatuks.»

«Kelle jaoks nähtamatuks?» küsisin, kuid kumbki neist ei vaevunud vastama. See oli nii ehk nii rumal küsimus, võisin vägagi hästi oletada, kelle pilgu alt nad soovisid eemale hoida. «Aga radarid?» pärisin.

Esteban pööras pilgu Estebanile ja seejärel mulle. «Meil on vahendeid radaritega toimetulekuks,» ütles ta. «Unusta see ja lõpeta selliste küsimuste esitamine, mille kohta sa peaksid teadma, et neid ei tasu küsida.»

Nad näisid kuhugi teel olevat ja lõpuks tõusis manta pilvedest välja ülespoole, selgesse õhku. Surusin end vastu illuminaatorit, püüdes välja näha. Veenuse pilvemaastik võlus mind endiselt. Me riivasime pilvekihi pealispinda, oletasin, et valmis sellesse sukelduma, kui keegi peaks nähtavale ilmuma. Pilvede järgi polnud võimalik kindlaks määrata, kui kaugele me oleme lennanud, on seda vaid mõni ljöö või pool planeedi ümbermõõdust. Ühtegi hõljuvat linna polnud näha, kuid kaugustes silmasin pirakat torpeedokujulist dirižaablit. Piloot nägi seda samuti, sest võtsime suuna sellele ja triivisime tasakesi ülespoole, aeglustades lähemale jõudes käiku, kuni see kadus meie peade kohale ja laevakere lõi kokkupõrkest võnkuma ning kostis vali kõlksatus.

«Pehme põkkumine,» tähendas Jaramillo ja hetk hiljem kostis uus kõlksatus ning sõiduki nina kerkis ootamatult üles.

«Põkkumine on sooritatud,» ütles ta. Kaks Estebani näisid pisut lõdvestuvat ning kabiini täitis mürin ja vingumine. Meid vintsiti üles dirižaablisse.

Umbes kümne minuti pärast jäime pidama avaras ruumis. Sain aru, et manta oli tõmmatud gaasimahutisse. Meid tuli vastu võtma tosin inimest.

«Vabandust,» sõnas Jaramillo, «kuid peame teie silmad kinni katma. Ei midagi isiklikku.»

«Kinni katma?» pärisin, kuid õigupoolest oli see hea uudis. Kui neil polnud plaanis mind vabaks lasta, polnuks nad hoolinud, mida ma näha võin.

Jaramillo hoidis mu pead paigal, kuni Francisco paigaldas mu silmade ette punnsilmsed kaitseprillid. Need olid üllatavalt mugavad. Mis iganes neid paigal hoidis, prillid olid nii kerged, et ma vaevu tundsin neid. Kollakas toon oli vaevumärgatav. Kontrollinud, et prillid sobivad, koputas Francisco sõrmeotsaga nende küljele, ühe korra, kaks, kolm, neli korda. Iga kord, kui ta prille puudutas, muutus maailm pimedamaks ja pärast viiendat koputust oli minu vaateväli süsimust. Mõtlesin, miks peaks küll päikeseprillidel olema täieliku läbipaistmatuse funktsioon? Ja vastasin ise oma küsimusele: viimane valik pidi olema mõeldud keevituse jaoks.

«Väga otstarbekas,» mõtlesin ja pidasin aru, kas söandaksin neilt paluda luba prillid endale jätta, kui nad on lõpetanud.

«Ma usun, et te pole nii narr, et läbipaistvust muuta,» lausus üks Estebanidest.

Mind juhatati manta lüüsist välja ja läbi angaari ning paluti istet võtta.

«See on vang?» küsis hääl.

«Jah,» vastas Jaramillo. «Aga mitte õige. Polnud võimalik aru saada, ning me arvasime valesti ja saime vale lendaja.»

«Pagan. Ja kes ta siis on?»

«Tehnik,» ütles Jaramillo. «Välismaalane.»

«Tõesti? Ja teab ta midagi Nordwald-Gruenbaumi plaanist?»

Ma laiutasin käsi, püüdes jätta süütut muljet. «Kuulge, ma olen poisiga ainult kahel korral kohtunud, või kolmel, kui võtta arvesse …»

Öeldu jahmatas neid, kuulsin mitmeid hääli rääkimas keeles, mida ma ei tundnud. Ma ei saanud aru, kui palju neid oli, kuid tundus, et vähemalt pool tosinat. Oleksin hirmsasti neid näha tahtnud, kuid see olnuks kardetavasti fataalne samm. Hetke pärast küsis Jaramillo, hääletoon nüüd ilmetu ja vaoshoitud: «Sa tunned Nordwald-Gruenbaumi pärijat? Sa oled Carlos Fernandoga näost näkku kohtunud?»

«Ma kohtusin temaga. Ma ei tunne teda. Mitte päriselt.»

«Kes sa ütlesidki end olevat?»

Ma esitasin oma loo veelkord, alustades seekord päris algusest, selgitades, kuidas olime Marsi ökosüsteemi uurinud ja kuidas meid kutsuti Veenusele kohtuma müstilise Carlos Fernandoga. Aeg-ajalt katkestati mind, et vastaksin küsimustele: milline oli mu suhe Leah Hamakawaga? (Tahtsin isegi teada.) Kas me olime abielus? Kihlatud? (Ei. Ei.) Mis suhted olid Carlos Fernandol ja doktor Hamakawal? (Tahtsin isegi teada.) Kas Carlos Fernando oli kunagi väljendanud oma suhtumist sõltumatutesse linnadesse? (Ei.) Rääkinud oma plaanidest? (Ei.) Miks huvitus Carlos Fernando maasarnastamisest? (Ei tea.) Mida Carlos Fernando kavatseb teha? (Ei tea.) Miks tõi Carlos Fernando Hamakawa Veenusele? (Tahtsin isegi teada.) Mida ta kavatseb teha? Mida Carlos Fernando kavatseb teha? (Ei tea. Ei tea.)

Mida rohkem ma rääkisin, seda sisutum mu jutt tundus, isegi mulle endale.

Kui ma rääkimise lõpetasin, valitses vaikus. Siis ütles esimesena rääkinu: «Viige ta mantasse tagasi.»

Mind viidi tagasi väikesesse ruumi ja uks langes minu taga kinni. Mõne aja pärast, kui keegi minu hüüdmisele ei vastanud, küünitusin prillide järele. Need tulid kerge puudutuse peale eest, kuid neid uurides ei saanud ma ikka aru, mismoodi neid kinnitatakse. Olin mingis väikeses laoruumis. Uks oli lukus.

Mõtisklesin oma olukorra üle, kuid ei leidnud, et oleksin nüüd kuigivõrd targem kui enne, välja arvatud, et nüüd ma teadsin, et mitte kõik Veenuse linnad ei olnud praeguse korraldusega rahul ja mõni neist oli valmis astuma otsustavaid samme, et seda muuta. Nad olid mu meelega alla tulistanud, ilmselt eeldades, et ma olin Leah, või koguni lootes kätte saada Carlos Fernandot? Oli raske uskuda, et ta polnud oma ihukaitsjate valve all. Leidsin, et tõenäolisemalt oli ihukaitse kohal ega lasknud teda silmist, olles valmis vajadusel ründama, kuid sellal, kui Carlos Fernando ja Leah olid hõljunud ümber linna ülespoole, olin mina ihukaitsjate valvepiirkonnast väljunud ja andnud mantaga lendavatele piraatidele võimaluse. Nad olid näinud üksi lendavat õhukajakki ja selle taevast alla tulistanud, pannes kaalule mu elu ja oma oskused alla söösta ning kukkuvat pilooti õhust kinni püüda.

Ma sain aru, et nad oleksid võinud mu tappa.

Ja kõigest sellepärast, et nad arvasid mind midagi teadvat – või pigem arvasid, et Leah Hamakawa teab midagi Carlos Fernando müstilistest plaanidest.

Mis plaanidest? Ta oli 12-aastane poiss, isegi mitte veel puberteedieas, vaevalt lapseeast välja jõudmas! Mis plaane sai sellisel poisil olla?

Ma vaatasin lähemalt ruumi, kus asusin, uurides seekord põhjalikumalt selle ehitust. Kõik liitekohad olid keevitatud, avausi polnud näha, kuid metall oli kerge, tõenäoliselt alumiiniumi ja liitiumi sulam. Arvatavasti deformeeritav, kui mul oleks aega ja kui ma leiaksin koha, kust kangutada, ja kui ma leiaksin midagi, millega kangutada.

Kui mul õnnestuks põgeneda, kas ma suudaksin manta dirižaabli angaarist välja saada? Võib-olla. Mul polnud õhust kergemate sõidukitega kogemusi ja nende omandamiseks polnud see parim aeg, eriti kui nad otsustaksid minu pihta tulistada. Ja kus ma siis oleksin? Tuhandete miilide kaugusel kohtadest, mida teadsin.

Ma pidasin selle üle ikka veel aru, kui tulid Esteban ja Esteban.

«Kinnita rihmad,» ütles Esteban Jaramillo. «Näib, et me viime su koju.»

Tagasitee oli keerulisem kui kohalesõit. See sisaldas kahte või rohkemat sõidukivahetust, millest mõne ajal «paluti» mul taas läbipaistmatuid prille kanda.

Olime ainsad mingis ühistranspordi ootejaamas. Hetkel olid kaks Estebani mul lubanud prillid läbipaistvaks jätta. Kus me ka ei asunud, oli see kahvatu ja kaunistusteta võrreldes Hypatia värvikirevusega, kus isegi bussipeatused – kas neil oli bussipeatusi? – oleksid dekoreeritud kaunistuste ja kunstiteostega.

Jaramillo pööras end minu poole ja võttis esmakordselt prillid eest, nii et sai mulle otse silma vaadata. Tema silmad olid tumedad, peaaegu mustad ja väga tõsised.

«Vaata,» ütles ta. «Ma tean, et sul pole mingit alust meisse hästi suhtuda. Meil on omad põhjused, pead seda uskuma. Me oleme meeleheitel. Me teame, et tema isal olid pooleli salajased projektid. Me ei tea, mis need olid, kuid me teame, et tal polnud mingit kasu sõltumatutest linnadest. Me arvame, et noorel Gruenbaumil on mingi plaan. Kui sa pääsed Carlos Fernandoni, siis me tahame temaga rääkida.»

«Kui sa pääsed temani,» ütles Esteban Francisco, «lükka ta aknast välja. Me püüame ta kinni. Lihtne.» Ta irvitas laia suuga, näidates kõiki hambaid, justkui tahtes öelda, et ei mõtle seda tõsiselt, kuid ma polnud sugugi kindel, et ta naljatas.

«Me ei soovi teda tappa. Me tahame lihtsalt rääkida,» lisas Esteban Jaramillo. «Kutsu meid. Palun. Kutsu meid.»

Seda öelnud sirutas ta käe ja pani kaitseprillid tagasi ette. Seejärel küünitas Francisco end lähemale ja koputas minu omad läbipaistmatuks ning kõik oli pime. Üks mees kummalgi pool minu kõrval, sisenesime mingisse transporti – bussi? Tsepeliini? Raketti?

Lõpuks juhiti mind mingisse ruumi ja öeldi, et pean kaks minutit ootama, enne kui tohin kaitseprillid eest võtta, ja edasi võin teha, mida soovin.

Alles siis, kui sammude kaja oli vaibunud, tuli mul pähe imestada, kuidas saaksin nendega ühendust võtta, kui mul peaks selleks põhjust olema. Paraku oli liiga hilja küsida, ma olin üksi või vähemalt näis, et olen üksi.

Kas mind jälgitakse, et näha, kas ma täidan korraldusi? mõtlesin.

Loendasin kaks minutit, püüdes mitte kiirustada. Kui jõudsin saja kahekümneni, hingasin sügavalt sisse ja koputasin prillid läbipaistvaks.

Kui mu silmad olid kohanenud, nägin, et olin suures ootesaalis geneetiliselt muundatud roosa rohu ning raud- ja nefriitskulptuuridega. Tundsin koha ära. See oli sama ootesaal, kuhu olime Veenusele jõudes saabunud kolm päeva tagasi. Kõigest kolm? Või oli veel üks päev möödunud?

Ma olin tagasi Hypatias.

Taaskord olin ümbritsetud inimestest, kes mind küsitlesid. Nagu kõik muugi Carlos Fernando valdustes, oli ka ülekuulamisruumi kujundus luksuslik: siidiga kaetud toolid ja elegantsed tiikpuust nikerdused, kuid see oli ilmselgelt kinnipidamiskoht.

Küsitlust viisid läbi neli naist, Carlos Fernando ihukaitsjad, ja mul polnud kahtlustki, et nad on valmis mind töötlema, kui kahtlustavad, et ma pole nendega täiesti avameelne. Ma rääkisin neile, mis oli juhtunud, ja igal sammul küsisid nad küsimusi, tehes ettepanekuid selle kohta, mida ma oleksin saanud teisiti teha. Miks ma olin oma kajaki teistest lendajatest eemale ja linnast nii kaugele viinud? Miks ma lasin end vastu hakkamata vangistada? Miks ma ei käskinud end tagasi saata ning ei keeldunud vastamast küsimustele? Miks ma ei oska kirjeldada ühtegi mässulist, kellega olin kohtunud, välja arvatud kahte meest, kellel polnud, niipalju kui nad minu kirjeldustest järeldada võisid, ühtegi iseloomulikku tunnust?

Küsitluse lõpus, kui avaldasin soovi näha Carlos Fernandot, ütlesid nad, et see pole võimalik.

«Kas te arvate, et lasin end meelega alla tulistada?» küsisin, pöördudes ihukaitsjate ülema poole, kelleks oli sale naine, erkpunases siidis.

«Me ei tea, mida arvata, härra Tinkerman,» ütles ta. «Meile ei meeldi riskida.»

«Mis siis edasi saab?»

«Me võime korraldada transpordi tehismaailmadesse,» ütles ta. «Või isegi Maale.»

«Ma ei kavatse lahkuda ilma doktor Hamakawata,» ütlesin.

Ta kehitas õlgu. «Jah, hetkel on see veel teie valik,» lausus ta. «Hetkel.»

«Kuidas ma saaksin doktor Hamakawaga ühendust võtta?»

Ta vangutas pead. «Ma olen kindel, et kui doktor Hamakawa soovib, saab ta ise teiega ühendust võtta.»

«Ja kui mina soovin temaga rääkida?»

Ta kehitas õlgu. «Te võite praegu lahkuda. Kui me tahame teiega rääkida, leiame teid üles.»

Kui mind Hypatiale tagasi toodi, kandsin ühte piraatide hallidest kombinesoonidest, naisihukaitsja võttis selle ära. Nüüd anti mulle ämblikusiidist kostüüm, nii erelilla, millist ei kandnud isegi kurtisaanid Maa ümber rajatud tehismaailmades ja see sarnanes pigem öösärgi kui kostüümiga. Sellegipoolest oli see tagasihoidlik, võrreldes Hypatia kodanike igapäevase rõivastusega, ja ma ei äratanud mingit tähelepanu. Panin tähele, et punnsilmsed päikeseprillid olid paigutatud rõivaeseme põlvetaskusse. Ilmselt kandsid Veenuse elanikud oma päikeseprille põlvede juures. Oletasin, et see on käepärane, kui istuda. Neid polnud tuvastatud piraatide lahkumiskingitusena või, mis tõenäolisem, peeti nii tähtsusetuteks, et ei peetud vajalikuks konfiskeerida. Olin arutult rõõmus, mulle meeldisid need prillid.

Leidsin Singhi elupaiga raskusteta ja kui kohale jõudsin, tervitasid mind Epiphany ja Truman Singh ning rääkisid uudiseid.

Minu röövimine ei olnud enam uudis. Igal pool arutati värskemaid uudiseid.

Carlos Fernando Delacroix Ortega de la Jolla y Nordwald-Gruenbaum oli kinkinud Päikesesüsteemi välisosast tulnud külalisele doktor Leah Hamakawale – isikule, kes (kuuldavasti) oli tegelikult Maal sündinud – kivi.

Ja naine polnud seda tagasi andnud.

Mu pea käis ringi.

«Kas te väidate, et Carlos Fernando tegi abieluettepaneku? Leah’le? Ma ei saa sellest aru. Jupiteri nimel, ta on ju alles laps! Ta pole piisavalt vana.»

Truman ja Epiphany Singh vaatasid teineteisele otsa ja naeratasid. «Kui vana sa olid, kui me abiellusime?» küsis Truman. «Kakskümmend?»

«Olin peaaegu kakskümmend üks, kui sa minult raamatu ja kivi vastu võtsid,» vastas Epiphany.

«Palju see Maa aastates teeb?» küsis ta. «Kolmteist?»

«Pisut üle kaheteistkümne,» vastas naine. «Viimane aeg, et keegi mu naiks, ütleksin ma.»

«Oodake,» sekkusin mina. «Sa ütlesid, et olid kaheteistkümne aastane, kui abiellusid?»

«Maa aastates,» vastas naine. «Jah, umbes nii.»

«Sa abiellusid kaheteistkümne aastaselt? Ja sul oli …» Äkitselt ei tahtnud ma küsimust lõpetada ja küsisin selle asemel: «Kas kõik naised Veenusel abielluvad sama noorelt?»

«Palju on sõltumatuid linnu,» ütles Truman. «Ma kujutan ette, et osas neist võivad olla teistsugused kombed. Kuid peaaegu kõigis kohtades, mida mina tean, on see tavapärane.»

«Kuid see on …» alustasin, kuid ei osanud lõpetada. Haige? Perversne? Samas olid paljudes Maa kultuurideski kunagi eksisteerinud lapsabielud.

«Me teame, et väljaspool on kombed teistsugused,» ütles Epiphany. «Muudes piirkondades tehakse asju teistmoodi. Meile sobib selline korraldus.»

«Mehed abielluvad tavapäraselt umbes kahekümne ühe aastaselt,» selgitas Truman. «Maa aastates kusagil kaheteistkümne-kolmeteistkümne aastaselt. Või üheteistkümne aastaselt. Tema naine on umbes viiskümmend-kuuskümmend ja on tema juhendajaks, kui ta üles kasvab. Mis see Maa aastates teebki – kolmkümmend? Ma tean et Maa vanade traditsioonide kohaselt peaksid abiellujad olema umbes ühevanused, kuid see on väga rumal, kas pole? Kes sel juhul oleks õpetaja, pean küsima?

Ja kui mees saab täiskasvanuks, kui ta on umbes kuuskümmend või nii, abiellub ta allapoole, leiab tüdruku, kes on kakskümmend-kakskümmend üks aastat vana ja on temale õpetajaks. Ning omal ajal, kui naine saab kuuekümneseks, abiellub ta omakorda allapoole ja nii edasi.»

Mulle tundus see lapseahistamise ritualiseeritud vormina, kuid pidasin paremaks seda mitte välja öelda. Ehk, mõtlesin, lugesin ma tema sõnadest rohkemat välja, kui seal oli. See oli nagu vanaaegne õpipoisi süsteem. Kui ta rääkis õpetamisest, siis võisin ma järeldustega kiirustada, arvates, et ta räägib seksist. Võib-olla ei alustanud nad seksiga enne, kui laps oli suuremaks saanud. Arvasin, et meelerahu huvides on parem, kui ma seda ei tea.

«Abielu punutakse nagu palmikut,» ütles Epiphany. «Iga lisatud osa hoiab järgmist.»

Ma vaatasin Trumanilt Epiphanyle ja tagasi. «Ja sina?» pärisin Trumanilt. «Sind pandi paari, kui sa olid kaheteistkümnene?»

«Maa aastates olin ma kolmteist, kui abiellusin Trioletiga,» ütles ta. «Liiga vanalt. See oli parim, mis minuga juhtuda sai. Jumal, mul oli sellal vaja, et keegi mind ohjeldaks. Ja ma vajasin kedagi, kes mulle õpetaks seksi, pean ütlema, kuigi ma tollal seda ei teadnud.»

«Ja Triolet …?»

«Jah, muidugi, ja tema abikaasa enne teda, ja tema abikaasa enne seda. Meie abielu ulatub sada üheksakümmend aastat tagasi, kui Raj Singh meie perekonnale aluse pani, meil on pikk palmik, pean ütlema.»

Ma suutsin seda nüüd ette kujutada. Igal palmikusse kuuluval mehel oli kaks naist, üks kakskümmend aastat vanem, teine kakskümmend aastat noorem. Ja igal naisel oli vanem ja noorem abikaasa. Kõike kokku võis tõesti ette kujutada palmikuna, kus põlvkonnad üksteist välja vahetavad. Omavahelised suhted võisid olla tohutult keerukad. Ja siis tuli mulle äkki meelde, miks me sellest rääkisime. «Mu jumal,» ütlesin ma. «Te mõtlete seda tõsiselt. Te tahate öelda, et Carlos Fernando ei tee sellega nalja. Ta tõesti kavatseb Leah’ga abielluda.»

«Aga muidugi,» ütles Epiphany. «See on üllatus, kuid ma pole sugugi imestunud. On ilmne, et Tema Ekstsellents on seda plaaninud algusest peale. Ta on kavalpea, seda ta on.»

«Ta tahab temaga seksida.»

Naine näis üllatununa. «Jah, loomulikult. Kas teie ei tahaks? Kui oleksite kahekümnene, ma pean silmas kaheteistkümnene? Kindlasti tunneksite seksi vastu huvi. Kas te ei tundnud? On aeg, et Tema Kõrgusel oleks õpetaja.» Ta pidas hetkeks pausi. «Huvitav, kas ta on piisavalt hea? Maalased – tal tõenäoliselt pole endal kunagi head õpetajat olnud.»

See oli teema, mille üle ma ei soovinud arutleda. Meie väike romaan Marsil näis olevat kaugele jäänud ja kogu mu keha tuikas paljast selle meenutamisest.

«Seks on kõik, millest noored mõtlevad,» sekkus Truman. «Loomulikult. Kuid pean ütlema, et kõige juures, mis palmikut puudutab, on see kõige vähetähtsam asi. Palmik on äri, härra Tinkerman, peaksite seda teadma. Tema Ekstsellents Carlos Fernando peab abielluma sobiva kaaslasega. Traditsioonid ja päranditingimused on väga selged. Veenusel on vaid umbes viis palmikut, mis neile tingimustele vastavad, ja pooltega neist on ta abiellumiseks liiga lähedases suguluses. Kõik oletasid, et ta võtab naise Telios Delacroix’ palmikust, naine on küllalt vana, et nüüd allapoole abielluda, ja ta pole nii lähedane sugulane, et see takistuseks oleks. Tema ettepanek doktor Hamakawale … jah, kõik räägivad sellest.»

Ma olin valmis igast õlekõrrest haarama. «Kas peate silmas, et tema abielu peab olema heaks kiidetud? Et ta ei või naida ükskõik keda, kes talle meeldib?»

Truman Singh raputas pead. «Muidugi mitte! Ma just rääkisin teile. See on ühtaegu äri ja ka geenide edasiandmine järgmiseks tuhandeks aastaks. Päris kindlasti ei saa ta abielluda ükskõik kellega.»

«Mulle tundub, et ta just kavaldas nad kõik üle,» lisas Epiphany. «Nad arvasid, et olid ta nurka ajanud, kas pole? Kuid nad ei osanud oodata, et ta leiab kellegi välismaailmast.»