Читать книгу Ajalooteaduse uued suunad - Koostanud Ja Toimetanud Marek Tamm Ja Peter Burke - Страница 6

Ainus kohus, mis meil on ajaloo ees, on selle ümberkirjutamine.

Oscar Wilde, „Kriitik kui kunstnik“ (1891), tlk Krista Kaer

„Ajalugu on intellektuaalne vorm, mille abil kultuur annab endale aru oma minevikust,“ pakkus 1929. aastal Hollandi ajaloolane Johan Huizinga (1929: 166) meeldejäävalt välja ühe võimaliku ajaloo defineerimise viisi. See on õigupoolest väga sarnane ühe teise määratlusega, mille sõnastas Huizinga suur eeskuju, Šveitsi ajaloolane Jakob Burckhardt (2007: 179) 19. sajandi lõpul: ajalugu on tema hinnangul „talletus selle kohta, mida üks ajastu leiab teises ajastus märkimisväärset“. Nendest määratlustest ei pea järeldama, et mineviku uurimise saab taandada oleviku nõudmistele või ühiskondlikule tellimusele, nii tuleb kindlasti silmas pidada ka akadeemilise maailma sisemisi otsinguid, ent kummati on selge, et ajalookirjutuse arenguid ei saa vaadelda suurtest sotsiaalsetest, tehnoloogilistest, kultuurilistest ja muudest muutustest lahus. Niisiis, selleks et mõista viimaste kümnendite mõjukamaid uurimissuundi ajaloos, tuleb alustuseks tähelepanu pöörata sügavamatele hoovustele tänapäeva (lääne)maailmas, muutustele kultuuri alusarusaamades, tehno­loogilistes võimalustes ja suhtumises ümbritsevasse.

Alternatiivsed ruumilised kategooriad

Lääne kultuuri kaks aluskategooriat, aeg ja ruum, on viimastel kümnenditel teinud läbi olulised teisenemised. 18. sajandil võrsunud modernistlik ajarežiim (mille üks vilju oli akadeemiline ajalookirjutus) ja Euroopa-keskne, hierarhiliselt liigendatud ruumikäsitus (mis sidus tihedalt rahvuse ja ajaloo) on praeguseks laiali lagunenud või vähemalt minetanud oma enesestmõistetavuse. Me oleme olnud viimasel ajal tunnistajaks suurele hulgale alternatiivsetele arusaamadele ruumilisusest ja ajalisusest, millel on mõistagi olnud tagasiulatuv mõju sellele, kuidas me kontseptualiseerime ajaloolist ruumi ja aega.

Pole vaja usutavasti enam ennast ideoloogiliselt positsioneerida, et pidada meie ajastu keskseks märksõnaks „globaliseerumist“, mis oma paljutähenduslikkuses sobib hästi mitmesuguste, tihti omavahel vaid nõrgalt seotud protsesside ühisnimetajaks. Kuigi see termin ulatub tagasi juba 1930. aastatesse ja tuli esmalt käibele hariduse ja rahvusvaheliste suhete kontekstis, jääb selle tegelik läbilöök 1990. aastatesse (James, Steger 2014; vt ka Osterhammel, Petersson 2005). Kõige üldisemalt viitab globaliseerumine maailma üha suuremale võrgustumisele ja põimitusele, selle omalaadi „kokkutõmbumisele“. Kuigi turujõud on üks olulisemaid globaliseerumise mootoreid, ei ole globaliseerumine kindlasti üksnes majanduslik nähtus, vaid oluline on silmas pidada niisamuti selle poliitilist, kultuurilist, ökoloogilist ja ideoloogilist mõõdet (Steger 2017).

Põhjendatult võib väita, et globaliseerumine on sundinud või inspireerinud ajaloolasi otsima mineviku mõtestamisel ruumilisi alternatiive, pöörama suuremat tähelepanu rahvusülestele ühendustele ja võrgustikele. Nendest otsingutest on võrsunud terve rida lähenemisi, mis erinevate ingliskeelsete nimetuste all, nagu transnational history, connected history, entangled history või global history, jagavad sarnast soovi liikuda teispoole tavapäraseid geopoliitilisi liigendusi ja eraldi seisvaid tsivilisatsioone, muuta ruumi mõiste uuesti oluliseks teoreetiliseks kategooriaks. Erinevalt traditsioonilisest universaalsest või maailmaajaloost, ei soovi uued suunad (mida koondan mugavusest nimetuse „globaalne ajalugu“ alla), jutustada lugu kõigest sellest, mis on maailmas juhtunud, „globaalne“ ei viita mitte uurimisobjektile, vaid vaatenurgale, mis seab fookusesse ühendused, põimingud ja integratsiooni (vt 1. ptk). Sebastian Conrad (2016: 90) resümeerib õnnestunult: „Globaalne ajalugu kui omaette lähenemine uurib alternatiivseid ruumilisusi, on fundamentaalselt relatsiooniline ning eurotsentrismi küsimuses eneserefleksiivne. … See tähendab, et globaalne ajalugu võtab struktureeritud integratsiooni kontekstina, isegi kui see pole põhiteema.“

Globaalne ajalugu väärtustab seda, mida Jacques Revel (1996) on nimetanud „mängudeks skaaladega“ (jeux d’échelles), minevikunähtuste uurimist eri mastaapides, mis lubab märgata ootamatuid seoseid, siduda esmapilgul isoleeritud fenomene, kaardistada kattuvaid ruume. Üha olulisem on ajaloouurimisel mitte lähtuda etteantud ruumilistest raamidest, vaid liikuda ideede, inimeste, asjade järel, mida on uurimiseks valitud, sõltumata sellest, kuhu need välja viivad. Ajalugu muutub seeläbi mitmekihiliseks ja põimunud protsessiks, kus eri kihte iseloomustab erinev loogika, erinev tempo ja erinev geograafiline ulatus. Maailm on globaalsele ajaloolasele küll integreeritud nähtus, ent samal ajal on see siiski sisemiselt heterogeenne. Seega ei tähenda globaalse perspektiivi võidukäik ajaloos lokaalse mõõtme kadumist, vaid oluliseks muutub lokaalse ja globaalse, makro- ja mikroajaloo koos käsitlemine, sh „globaalse mikroajaloo“ arendamine, millele on uuemal ajal juba üles kutsutud (nt Andrade 2010; Trivellato 2011; Medick 2016).

Globaliseerumise rööpnähtus on olnud Lääne tähtsuse kahanemine maailmas, see, mida Dipesh Chakrabarty (2000) on meeldejäävalt nimetanud „Euroopa provintsialiseerimiseks“, või mida võib omakorda siduda fenomeniga „impeeriumi kirjanduslik vastulöök“ (Ashcroft jt 1989), s.t endiste asumaade kirjanduslike käsitlustega „emamaast“. Impeeriumide lagunemine ja dekoloniseerimisprotsess on seadnud kahtluse alla paljud enam kui sajandiga juurdunud historiograafilised tõekspidamised, olgu need seotud teleoloogiliste narratiivide, Lääne-kesksete periodiseeringute või progressiivse ajakäsitusega, mis määras Euroopa-välised koloniseeritud piirkonnad „ajaloo kujuteldavasse ootesaali“ (Chakrabarty 2000: 8). Postkolonialistlik ajalugu (vt 2. ptk) on viimastel kümnenditel panustanud edukalt Lääne-keskse ajalookirjutuse revideerimisse (Majumdar 2010), nii nagu „uus imperiaalne ajalugu“ on aidanud paigutada kolooniate ja metropoli ajaloo ühte raamistikku ja näidanud, et mõlemad on mõistetavad imperialismi üldises kontekstis (Wilson 2004; Howe 2010).

Nagu hästi teada, on ajalookirjutus ja rahvusloome olnud algusest peale tihedalt seotud, rahvuslus on olnud üks peamisi tegureid, mis on toitnud huvi ajaloo vastu ja ajalugu on olnud tähtis aines, millest luua rahvust ja rahvuslikku identiteeti (Berger, Conrad 2015). Rahvusriik on olnud 19. sajandist alates ajalookirjutuse enesestmõistetav algühik. Globaalset ajalugu selle erinevates ilmingutes ühendabki ennekõike soov väljuda „metodoloogilisest natsionalismist“, lähenemisest, mis järgib vaikimisi veendumust, „et iga konkreetne rahvus pakub konstantset vaatlusüksust kõikide ajalooliste muundumiste kaudu, sedasinast „asja“, mille muutust peaks ajalugu kirjeldama“ (Wimmer, Glick Schiller 2002: 305). Uuemad uurimistööd on hästi näidnud, et isegi rahvusluse kõrgajal ei ole otstarbekas käsitada rahvust etteantud ja isoleeritud „anumana“, vaid laiemas süsteemses kontekstis, mitmesugustes rahvusüleste faktorite mõjutusseostes (vt Tamm 2016).

Kuigi globaalne ajalugu on saanud võimalikuks eeskätt tänu tänapäeva ruumikogemuse globaliseerumisele – „globaalne ruumilisus annab mõista globaalsest ajaloost“, nagu on täheldanud Prasenjit Duara ja tema kolleegid (Duara, Murthy, Sartori 2014: 1) –, siis see ei tähenda, et tegemist on tingimata ajutise nähtusega, mis taandub uute sotsiaalsete suundumuste esilekerkimisel. Pigem võib nõustuda nendega, kelle hinnangul ei pruugi küll globaalne ajalugu või selle sugulasnimetused pikalt püsima jääda, ent kes peavad väga vähe tõenäoliseks, et tulevikus loobutaks maailma käsitamisest rohkem või vähem integreeritud nähtusena ja et naastaks traditsiooniliste ruumiliste kategooriate juurde (Sachsenmaier 2011: 245; Conrad 2016: 235).

Alternatiivsed ajalised kategooriad

Globaliseerumisega kaasnenud „ruumi kokkusurumine“ on loomuldasa seotud nähtusega, mida üha sagedamini nimetatakse „aja kiirenemiseks“ (Rosa 2013; Wajcman 2015). Tegelikult jääb see metafoor eriti just ajalooteaduse kontekstis mõnevõrra piiratuks ja õigem oleks rääkida ajataju mitmekesistumisest ja avardumisest, progressivistliku ja lineaarse ajakäsituse murenemisest. Seda muutust võib esitada uusaegse ajarežiimi taandumisena (Assmann 2013), mille järgi aeg oli „muutuse vajalik toimepanija“ ja mis eeldas „asümmeetriat mineviku kui piiritletud kogemusruumi ja tuleviku kui avatud ootushorisondi vahel“ (Gum­brecht 1998: 420; vrd Gumbrecht 2014). Tänapäeval on aga maad võtmas Michel Serres’i tabavalt väljendatud mõte: „iga ajalooline ajastu on ühtlasi multitemporaalne, lähtudes samaaegselt iganenust, kaasaegsest ja futuristlikust“ (Serres, Latour 1995: 60; selle idee varasema ajaloo kohta vt Landwehr 2012). Ajaloolased on üha varmamalt „loobumas täiel määral kaasajalise oleviku ideest“ (Bevernage 2015: 351) ja „võtmas omaks meie eluaja jooksul eksisteerivate erinevate ajaliste vormide rikkust ja mitmekesisust“ (Tanaka 2015: 161). Kui traditsiooniline historistlik ajalookirjutus väärtustas sidusust, hoidis mineviku olevikust selgesti lahus ja püüdis siluda ajalisi katkestusi, siis tänapäeva mittelineaarne ajalookirjutus „võimaldab aegu pluraliseerida ning mõelda olevikust, minevikust ja tulevikust kui mitmemõõtmelistest ja puhtalt relatsioonilistest kategooriatest“ (Lorenz 2014: 46). Nagu ka ruumi puhul, on uut hoiakut (ajaloolisse) aega osaliselt kujundanud postkoloniaalne vaatenurk, näidates selget seost historistliku ja kolonialistliku ajakäsituse vahel ning rõhutades, et „ajalookirjutus peab vaikimisi eeldama kooseksisteerivate aegade paljusust, oleviku eraldatust iseendast“ (Chakrabarty 2000: 108).

Tänapäeva ajalookirjutuses on see alternatiivne arusaam ajaloolisest ajast, mida võib püüda mõistesse „paljutine ajalisus“ (multiple temporalities) (Jordheim 2012, 2014), võtnud väga erinevaid vorme. Toon esile kaks kõige iseloomulikumat äärmust. „Ajalookirjutuse paljudes valdades on „suur“ tagasi,“ kirjutas teatava eufooriaga mõne aasta eest David Armitage (2012: 493). Samas artiklis käis ta välja uue mõiste, „ajaülene ajalugu“ (transtemporal history), mis „rahvusülese ajaloo“ eeskujul püüab „rõhutada üle aegade ulatuvate seoste ja võrdluste elemente suuresti niisamuti, nagu rahvusülene ajalugu tegeleb üle ruumide ulatuvate seostega“. Ometi peab ta otsekohe vajalikuks täpsustada, et „ajaülene ajalugu ei ole ajalooülene: see on ajaliselt piiritletud, mitte ajatu“ (2012: 498). „Ajaülene ajalugu“ näib olevat mugav koondnimetus, millega võib hõlmata erinevaid ajaloolaste ajahorisondi avardamise võimalusi, mida viimastel aastatel on välja pakutud: suurajalugu, süvaajalugu, evolutsiooniline ajalugu, longue durée (pika kestuse) ajalugu jne.

„Suurajalugu“ (big history) on tõenäoliselt neist kõige tuntum ja kõige ambitsioonikam, ehkki akadeemilise ajalookirjutuse kontekstis on seda ka kõige enam kritiseeritud. 1990. aastatel alguse saanud suur­ajalugu soovib viia ajaloo alged tagasi suure pauguni, samastades üld­ajaloo universumi ajalooga. Samal ajal jääb fookusesse ikkagi inimene: suurajalugu on „lugu inimajaloost, mis on kirjutatud „Maa esiletõusu“ vaatepunktist“ (Spier 2015: 179). Selle mõttekoolkonna juhtivaid eestkõnelejaid David Christian juhatab oma raamatu „Maps of Time: An Introduction to Big History“ (2004) sisse universumi tekkega ja lõpetab käsitlusega „moodsast ajastust“. Suurajalugu ei ammuta põhilist hulka andmetest mitte tavapärastest ajaloolistest distsipliinidest, vaid kosmoloogiast, astronoomiast, geoloogiast ja evolutsioonibioloogiast.

„Süvaajalugu“ (deep history) on suurajaloo noorem vend, mis veelgi selgemini keskendub inimkonna minevikule, ent nii pikas ajalises perspektiivis kui võimalik, pakkudes välja „inimajaloo uue arhitektuuri“ (Shryock, Smail 2011). Süvaajalugu tuletab meile asjakohaselt meelde, et tavapärane ajalookirjutus hõlmab kogu inimkonna ajaloost vaid tühise osa – kõigest mõned sekundid, kui inimkonna ajalugu samastada ühe ööpäevaga: „Kui me kujutame ette, et 5 miljonit aastat inimese evolutsioonilist aega on üks 24-tunnine periood, siis tervelt 300 000 aastat nüüdisaegset inimkonda hõlmab vaid umbes poolteist tundi, need 60 000 aastat, mil nüüdisinimene on Aafrikast välja rännanud, võtavad enda alla umbes 17 minutit ning 12 000 aastat pleistotseeni lõpust on veidi üle nelja minuti“ (Brooke 2014: 114). Daniel Lord Smail ja teised süvaajaloo poolehoidjad väidavad, et ajaloolased kirjutavad endiselt piibelliku „püha ajaloo kammitsais“ (Smail 2008: 12–39), mille järgi inimkultuuri lätted ei saa ulatuda kaugemale minevikku kui 4000 aastat eKr. Ometi ei peaks ajaloo määratlemine rajanema kirjakunsti leiutamisel, vaid anatoomiliselt nüüdisaegsete inimeste evolutsioonil. See tähendab, et „paleoajaloolased“, nagu süvaajaloo esindajad on ennast nimetanud, toetuvad antropoloogiale, arheoloogiale, geneetikale, neurofüsioloogiale ja evolutsioonibioloogiale: „Ajalugu saab kirjutada igat tüüpi jäljest, mälestustest luukildude ja veregruppideni“ (Shryock, Smail 2011: 13).

Edmund Russelli välja pakutud „evolutsiooniline ajalugu“ (evolutionary history), „mis uurib, kuidas inimeste ja teiste liikide populatsioonid on üksteise tunnusjooni aja jooksul vorminud ning mis tähtsus on nendel muutustel olnud kõigile neile populatsioonidele“ (Russell 2011: 5), asetub ajaliselt haardelt kahe eelneva lähenemisega samasse ritta. Mõistagi tähendab see ajaloolase vaatevälja avardamist terve inimevolutsiooni ajaskaala ulatuses ja pöördumist sootuks uue tõendusmaterjali poole kui see, millega ajaloolased tavapäraselt on harjunud töötama.

Sama soov ajaloolaste ajahorisonti laiendada väljendub selgesti ka Jo Guldi ja David Armitage’i palju tähelepanu pälvinud raamatus „The History Manifesto“ (2014). Kergelt liialdades väidavad nad, et nüüdisaegses ajalooteaduses kummitab lühiajalisuse tont, samal ajal kui „väljaspool ajaloo distsipliini õitseb pikaajaline käsitus minevikust ja tulevikust“ (Guldi, Armitage 2014: 61). Seega ärgitab nende raamat ajaloolasi naasma longue durée perspektiivi juurde, mis autorite sõnul iseloomustas ajalooteadust alles paar akadeemilist põlvkonda tagasi. Seda tagasipöördumist tõukab Guldi ja Armitage’i arvates tagant tehnoloogiline areng, mille all nad peavad silmas ennekõike allikate massilist digiteerimist ja nende uusi kvantitatiivseid analüüsivõimalusi (Armitage, Guldi 2015: 290).

Tänapäeva alternatiivset ajalisust iseloomustab aga veel üks tendents, mis eelnevale vastandub ja mida François Hartog (2015) on nimetanud „presentismi“ kui uue „ajaloolisuse režiimi“ esiletõusuks. Kui viimasel paarisajal aastal on Läänes domineerinud tulevikule orienteeritud „futuristlik ajaloolisuse režiim“, siis viimastel kümnenditel on tulevik meie ajaloolise kogemuse tõlgendusvahendina selgelt taandunud ja võimust on võtnud keskendumine olevikule. „Pärast „1990. aastat näikse nii minevik kui ka tulevik olevat orientiiridena kokku varisenud – ja akadeemiline ajalooteadus on selle tulemusena olevikku kinni jäänud“ (Lorenz 2010: 93). Märke sellest muutusest näeb Hartog näiteks pärandi, muuseumide, mälestuste, mälestamiste, tunnistajate, ohvrite jne tähtsuse kiires kasvus, üks kõige olulisemaid sümptomeid on aga tema hinnangul mälu-uuringute laialdane populaarsus. Presentistlikust ehk mäletamise perspektiivist ei ole minevik midagi lõplikku ega pöördumatut, vaid see elab mitmel moel edasi, minevik on saanud oleviku osaks. Selle kohta on teinud olulise tähelepaneku Berber Bevernage (2011: 5): „Käsitus „püsiminevikust“ ei lammuta lihtsalt arusaama puudu- ja eemalolekust, vaid veelgi enam hägustab aredat piiri mineviku ja oleviku vahel ning seeläbi seab koguni kahtluse alla nende ajaliste dimensioonide kui omaette entiteetide olemasolu.“ Ajaloo käsitlemine mitte sellena, mis „on parandamatult möödas“, vaid „jätkuva protsessina“ (Runia 2014: 57) on võimaldanud ajaloolastel esitada uusi küsimusi, mis ei käi enam minevikunähtuste algse tähenduse kohta, vaid uurivad, kuidas neid on hiljem edasi kantud, uute tähendustega varustatud, omastatud ja aktualiseeritud, kuidas need ajas põlistuvad ja milline on nende kummituslik vägi (Tamm 2013; Kleinberg 2017). Jan Assmann on nimetanud seda uut lähenemist „mäluajalooks“ (sks Gedächtnisgeschichte), mis ei huvitu „minevikust kui sellisest, vaid ainult minevikust niisugusena, nagu seda mäletatakse. … Ta keskendub eranditult neile olulistele ja asjakohastele aspektidele, mis tulenevad mälust – s.t pöördumisest mineviku poole – ja ilmnevad ainult hilisemate seletusviiside valguses“ (Assmann 1997: 9; vt ka Tamm 2015). Mälu lülitamine ajaloouuringutesse (vt 5. ptk) on seega oluliselt muutnud ajaloo traditsioonilist, lineaarset ajakäsitust. Lõppkokkuvõttes tähistavad kaks ülal kirjeldatud üldist suundumust – suurenenud huvi nii „süvamineviku“ kui ka „püsimineviku“ vastu – märksa laiemat ajalisuse mõistmist võrreldes nendega, mis on ajalookirjutust pikka aega iseloomustanud.

Antropotseen ja „enam kui inimese ajalugu“

Kasvav huvi „ajaülese ajaloo“ vastu annab tunnistust veel ühest radikaalsest muutusest, mis sõnastab ümber meie suhteid keskkonnaga ja seeläbi ka meie suhte minevikuga. Erinevate teadusharude esindajad on jõudnud järjest laialdasemale äratundmisele, et evolutsioon Maal on jõudnud faasi, kus inimkond on muutunud oluliseks teguriks meie planeedi saatuse kujundamisel. See on inspireerinud välmima terminit „antropotseen“, mis tähistab Maa geoloogilises ajaloos uut, holotseeni­järgset ajastikku. Kuigi asjakohased organisatsioonid pole seda nimetust veel ametlikult kinnitanud ja selle täpsem defineerimine on endiselt vaidluste tallermaa, on see praeguseks levinud väga kiiresti nii loodus- kui ka humanitaar- ja sotsiaalteadustes. Kõige üldisemalt viitab antropotseen märkimisväärsele inimmõjule Maa ökosüsteemidele ja geoloogiale, mis on kasvanud eriti suureks viimasel poolel sajandil (nn suur kiirendus) ja mille kõige selgemad märgid on kliimamuutus, liikide kadumine ja mitmesugused keskkonnaprobleemid. Bruno Latour (2017: 60) on selle uue ootamatu olukorra väga tabavalt kokku võtnud: „Praeguseks on dekoratsioonid, kulissid, lavatagune, kogu ehitis tõusnud püünele ja esitanud peaosatäitjale väljakutse. See olukord muudab kõiki stsenaariume, tekitab uusi sõlmitusi. Inimesed pole enam ainsad osatäitjad, nähes samal ajal endale omistatavat suuremat rolli, kui nad kanda suudavad.“

Seega mängib antropotseen radikaalselt ringi inimeste senise positsiooni, toob kaasa inimtegevuse asetamise sügavale koevolutsioonilisse aega – või nagu sõnastab Chakrabarty (2015: 181): „Me oleme langenud „süvaajalukku“, sügavasse geoloogilisse aega. Selle langemisega süvaajalukku kaasneb ehmatav äratundmine – et planeet on miski muu ja selles leiavad aset väga mastaapsed ruumilised ja ajalised protsessid, mille osaks me oleme tahtmatult saanud.“ Chakrabarty oli üks esimesi, kes tõstatas küsimuse, kuidas antropotseen mõjutab meie arusaama ajaloost, rõhutades kõige olulisema tõigana järeldust, et uus olukord tähistab „loodusloo ja inimajaloo igivana inimliku eristuse kokku­kukkumist“ (Chakrabarty 2009: 201) ja et ajaloolased peavad käsitlema inimesi ja nende ajalugu palju laiemas kontekstis, „mõtlema inimestest kui eluvormist ja vaatama inimajalugu kui osa elu ajaloost sellel planeedil“ (Chakrabarty 2009: 213). Seega ei tähenda antropotseen üksnes inimliku vastutuse tunnistamist suurte keskkonna- ja kliimamuutuste ees, vaid on sügavamal tasandil osa inimese ja loodusmaailma suhte ümberkujundamisest. See on pakkunud võimaluse mõtestada ajalugu täiesti uuel ja ootamatul moel, loobuda traditsioonilisest „inimerandlikkuse“ käsitusest ning lõimida keskkond ja muud eluvormid ajalookirjutusse, kuid mitte enam passiivsete objektide või väliste dekoratsioonidena, vaid ­täieõiguslike aktiivsete kaastoimijatena.

Antropotseeni hüpotees on sundinud ümber hindama ja ületama mitmeid sügavalt juurdunud eristusi ajaloolises epistemoloogias, näiteks loodusloo ja ajaloo, kirjapandud ajaloo ja süvaajaloo, inimajaloo ja mitmeliigilise ajaloo, rahvusliku ajaloo ja planetaarse ajaloo vahel. Kõige üldisemalt võibki ajaloo vaatenurgast käsitada antropotseeni kui „inimese (ajaloolise) aja ja Maa (geoloogilise) aja, inimtegevuse ja inimvälise tegevuse taasühinemisest“, mis „kummutab selle suure – ajalise, ontoloogilise, epistemoloogilise ja institutsionaalse – veelahkme looduse ja ühiskonna vahel, mis laienes 19. ja 20. sajandil“ (Bonneuil, Fressoz 2016: 38). Antropotseen on võimaldanud meil mõista traditsioonilise ajaloo antropotsentristlikku iseloomu, mis loob eksitava mulje inimkonnast kui ainsast peategelasest ajaloo näitelaval. Uue olukorra valguses on veelgi tähtsam küsida, missugune oleks ajalugu, kui seda vaadelda mitte inimeste, vaid teiste liikide perspektiivist. Selle küsimuse on kõige jõulisemalt sõnastanud loomaajaloo eestkõnelejad, kes ei soovi uurida üksnes inimeste ja loomade vahelisi minevikusuhteid, vaid ka ajalugu „loomade vaatenurgast“ (Baratay 2012). Selline lähenemine ajendab ilmselgelt ümber vaatama ajaloo kui distsipliini põhialuseid või nagu on õigustatult märkinud Ewa Domanska (2017: 271), nõuab loomaajalooline perspektiiv „teistsugust minevikuteadmist võrreldes sellega, mida pakub ajalooline epistemoloogia oma spetsiifilise käsitusega ajast, ruumist, muutusest, ratsionaalsusest ja kausaalsusest“.

Käsikäes loomaajalooga on viimastel aastatel endast märku andnud veel üks „enam kui inimese ajaloo“ variant, nimelt mitmeliigiline ajalugu (multispecies history), mis on saanud inspiratsiooni antropoloogide väljapakutud uurimissuunast „mitmeliigiline etnograafia“ (Kirksey, Helmreich 2010; vt ka „mitmeliigilist arheoloogiat“, Pilaar Birch 2018). Mitme­liigiline ajalugu tunneb huvi, kuidas on inimene minevikus põimunud mitmesuguste teiste organismidega – sh mikrofauna ja -flooraga – ning kuidas nad moodustavad ajaliselt, aga ka ruumiliselt dünaamilisi „liikidevahelise sõltuvuse võrke“ (Tsing 2012: 144; vt ka O’Gorman 2017). ­Selline lähenemine esitab mõistagi väljakutse ajaloolaste harjumus­pärastele allikate kasutamise viisidele, nõudes, et tähelepanu pöörataks ka „inimvälistele radadele ja jälgedele“, kuna inimvälised organismid, mis küll „ei jutusta lugusid“, mängivad ometi „oma osa neis kattuvates radades ja jälgedes, mida me käsitame ajaloona“. „Niisiis on ajalugu,“ järeldab Anna Tsing (2015: 168), „ülestähendus paljudest maailma kujundavatest trajektooridest, nii inimlikest kui ka inimvälistest.“

Kirjeldatud suundi võib soovi korral siduda üldise „posthumaanse pöördega“ tänapäeva humanitaarteadustes. „Posthumanism“, nagu on hiljaaegu kirjutatud, „lükkab tagasi väite, et inimesed on ainus liik, kes on suuteline teadmist tekitama, ning selle asemel jätab ka teistele vormidele/asjadele/objektidele/olenditele/nähtustele vabaduse teada. Samuti seab see kahtluse alla eristusi, mis tõmmatakse liikide vahele ja keskele. See on oluline, sest kui inimesed on ainsate võimalike teadjate positsioonilt kõrvale lükatud, avanevad uued rikkalikud uurimisvõimalused“ (Ulmer 2017: 834). Üks nende võimaluste keskelt avanenud uurimissuundi on „posthumanistlik ajalugu“ (vt 12. ptk), millest tõenäoliselt areneb uus oluline lähenemine ajaloole antropotseeni ajastul.

Kuid antropotseeni ajastul on uue tähtsuse ja tähenduse saanud juba 1970. aastatel Ameerika Ühendriikides võrsunud keskkonnaajalugu (vt 3. ptk). Esialgu ühe ajaloo allharuna alustanud suund on viimastel aastatel levinud üle maailma ja oma haaret tublisti laiendanud, nähes ennast vältimatu osana igasugusest ajaloo uurimisest. Mõni aasta tagasi sai Kenneth Pomeranz (2014: 351) küsida: „Kas [keskkonnaajaloo] põhieesmärk on kehtestada omaette, fokuseeritud alamvaldkond (nagu näiteks naisajalugu, etnilised ajalood, teaduse ja tehnoloogia ajalood) või lõimida uus teema „peavoolu“ narratiividesse?“ Tänapäeval paistab vastus langevat selgesti viimase kasuks. Keskkonda ei ole võimalik tänapäeva ajalooteaduses enam käsitada ühe valikuna paljude teiste uurimisteemade seas või siis pelgalt inimtegevuse neutraalse taustana, vaid ajalooprotsessi keskse tegelasena, millest ei saa mööda vaadata ükski ambitsioonikam ajalooline uurimus.

Ajalugu digiajastul

Kui ökoloogilises mõttes elame me inimese ajastul, siis tehnoloogilisest vaatenurgast oleme digiajastu elanikud. Eespool vaadeldud aega ja ruumi puudutavad muutunud hoiakud ning inimese ökoloogilise jalajälje kiire kasv on tõepoolest kõik ühel või teisel moel seotud digitehnoloogia kiire arenguga. Globaliseerumine poleks iial saavutanud oma praegust tähtsust, kui seda poleks toetanud tehnoloogilised edusammud, eeskätt digitaalsete sidevahendite kiire levik. Manuel Castells (2008: 24–25) on veenvalt kirjutanud, et „globaliseerumist tagant tõukavad jõud saavad realiseeruda üksnes tänu globaalsete võrgustike loomise võimekusele, mille digitaalsed sidetehnoloogiad ja infosüsteemid, sealhulgas arvutitega juhitud kiire pikamaatranspordi võrgud on nende käsutusse ­andnud“.

Mitmeski mõttes on World Wide Web meie ajastu sümbol ja ilma erilise liialduseta võib öelda, et „interneti massiline omaksvõtt tõukab tagant üht ajaloo kõige põnevamat sotsiaalset, kultuurilist ja poliitilist muundumist ning erinevalt varasematest muutuste perioodidest on mõju seekord täiesti globaalne“ (Schmidt, Cohen 2013: 4). Interneti ja digitaalse kommunikatsiooni esiletõus tähistab ka olulist muutust meie teadmiste süsteemis, kolmandat suurt revolutsiooni pärast kirjakunsti ja trükikunsti leiutamist. See on esile kutsunud uued vaidlused „teadmisühiskonna“ või „infoajastu“ sünnist, mis omakorda on soodustanud ajaloolist lähenemist sellele teemale – aidanud kaasa teadmiste ajaloo tekkele (Burke 2016: 4–5; vt 6. ptk).

Tehnoloogia ja meedia areng on alati mõjutanud kultuurilisi hoiakuid ja vorminud meie suhteid minevikuga (Kittler 1999; Anderson 2011). Vaid mõne aastakümnega laialdaselt üle maailma levinud digitehnoloogia on jõuliselt ümber kujundanud meie suhte minevikuga ning meie mineviku uurimise viisid ja vahendid, kusjuures üsna julgelt võib ennustada, et tulevikus muutuvad need arengud veelgi intensiivsemaks (Weller 2013). Allikmaterjalide üha ulatuslikum digiteerimine ning nende töötlemine ja analüüsimine uute järjest rohkem veebipõhiste tööriistade ja meetoditega on avanud ajaloolastele täiesti uued välja­vaated ning sundinud neid oma ameti põhialuseid ümber mõtestama (vt 10. ptk).

Selguse huvides tuleks siiski vahet teha kahel nähtusel: digiajastu ajalool ja digiajalool. Teatud mõttes on kõik ajaloolased tänapäeval digiajaloolased, sest digitehnoloogia vahendeid kasutame me kõik, olgu selleks näiteks internet või tekstitöötlusprogammid. Rääkimata ajalookultuuri üldisest digiteerumisest: ajalooainelistest arvutimängudest ajalooliste virtuaalreaalsuse lahendusteni (Fogu 2009). Kitsamas mõttes digiajaloo all tuleb siiski silmas pidada sellist lähenemist ajaloole, mis kasutab digitehnoloogilisi vahendeid mineviku uurimiseks ja esitamiseks. Journal of American History korraldatud veebiarutelus on Douglas Seefeldt ja William G. Thomas (2009) pakkunud digiajaloole definitsiooni, mis tundub endiselt kõige sobivam:

Digiajalugu võib laiemalt mõista kui mineviku uurimise ja esitamise meetodit, mis töötab arvutil, internetivõrgul ja tarkvarasüsteemidel põhineva uue sidetehnoloogiaga. Ühel tasandil on digiajalugu teadusloome ja kommunikatsiooni avatud areen, mis hõlmab uute loengumaterjalide väljatöötamist ja teadusandmete kogumist. Teisel tasandil on digiajalugu metodoloogiline lähenemine, mida raamistab nende tehnoloogiate hüpertekstuaalne võime luua, määratleda, annoteerida ja uurida seoseid inimese ülestähendustes mineviku kohta.

Digiajalugu ei tule niisiis käsitada mitte ajaloo uue abiteadusena, vaid uue viisina ajalugu uurida ja kirjutada. Uurimistöö seisukohast peavad ajaloolased harjuma uue olukorraga, mida Roy Rosenzweig (2011: 7) nimetab „fundamentaalseks paradigmanihkeks kasinuse kultuurilt külluse kultuurile“. Allikate massiline digiteerimine ja üha uued võimalused, mida pakub kvantitatiivne analüüs, seavad ajaloolased küsimuse ette, kuidas muudab uus olukord meie praegust arusaama „ajaloolisest allikast“. Mis tagajärjed on sellel, kui „allikatest“ saavad „(suur)andmed“? Kui muutub ajalooliste allikate olemus, siis kuidas mõjutab see meie analüüsimeetodeid? Mil moel nihkub paigast tasakaal uurija ja masina vahel ning kuidas me saame näiteks lõimida lähi- ja kauglugemist (Zaagsma 2013: 19)? Sarnaselt digihumanitaaria üldise arenguga on ka digiajalugu jõudnud viimaste aastatega faasist 1.0 faasi 2.0 (Berry, Fagerjord 2017). Kui digiajalugu 1.0, kantuna üldisest arvutite ja digi­tehnoloogia vaimustusest, oli orieneeritud eeskätt andmebaaside loomisele ja kvantitatiivsele analüüsile, siis digiajalugu 2.0 rõhutab üha enam kvalitatiivse ja kriitilise lähenemise vajalikkust, samuti kasutajate aktiivsemat kaasamist (Noiret 2013). Pärast esimese tehnoloogilise entusiasmi vaibumist on esile tõusmas uued visualiseerimise ja andmeanalüüsi tehnikad, mis lubavad taas suuremat tähelepanu pöörata humanitaarse uurimistöö tavapärastele metodoloogilistele tugevustele: „tähelepanu komplekssusele, meediumispetsiifikale, ajaloolisele kontekstile, analüütilisele ­sügavusele, ­kriitikale ja tõlgendusele“ (Schnapp, Presner 2009).

„Digipööre“ ei esita väljakutset üksnes mineviku uurimisele, vaid ka selle esitamisviisidele. Digitaalne keskkond vabastab ajaloolased kohustusest kasutada lineaarset narratiivi, veebipõhine ajalookirjutus võimaldab neil luua meediumivahelisi hüpertekste ja virtuaalset ajaloolist tegelikkust, kus iga kasutaja valib endale sobiva raja. Chiel Van den Akker (2013: 111) on välja pakkunud mugava tüpoloogia, millega eristada ajaloolaste narratiive analoog- ja digiajastul:

Vana narratiiv	Uus (veebi)narratiiv
raamat, artikkel, arvustus	rikastatud publikatsioon, wiki, blogi, näitus
monograafiline	koostöine, osaluspõhine, interaktiivne
lineaarne	mittelineaarne, hüpertekstuaalne
panoraam	kollaaž
kirjutamine ja lugemine	vahetu suhtlus

Veebipõhine ajalookirjutus toetab kasutajate aktiivset osalust teadmisloomes, võimaldab ajaloolastel arendada internetis koostöiseid ja osalus­põhiseid ajalooteaduslikke uurimisprojekte, mis mõjutavad tulevikus kindlasti seda, kuidas ajalookirjutust mõtestatakse. See osaluspõhine veebikultuur, nagu on õigustatult rõhutanud Ann Rigney (2010: 111), „ei esita üksnes uusi tingimusi minevikunarratiivide loomiseks, vaid ka uusi väljakutseid mõisteliseks tõlgendamiseks“.

Tõsi küll, veebipõhised ajaloonarratiivid ei ole midagi ennekuulmatut ja nende tulevik ei paista läbi ja lõhki roosiline. Enam kui kakskümmend aastat tagasi kirjutas Edward Ayers (1999: 1), et „uued tehnoloogiad paistavad otsekui ajaloo jaoks loodud, sobides meie üha eneseteadlikuma tegevuse järjest kasvava kogumi ja keerukusega, olles tõhusad vahendid, mille abil saada side laiema ja mitmekesisema publikuga“. Samamoodi pärinevad sellest perioodist esimesed originaalsemad katsed viljeleda veebipõhist ajalookirjutust, näiteks Robert Darntoni (2000) elektrooniline essee 18. sajandi Pariisi infovõrkudest, mis põimis erinevaid meediume (tekste, pilte, helisid). Ameerika ajalooühingu presidendina kuulus Darnton ka nende ajaloolaste hulka, kes 2000. aastate alguses panustasid innukalt ajaloouurimuste elektroonilise publitseerimise arendamisse, ometi mõistsid juba mõne aasta pärast, et „elektroonilise kirjastamise varajaste eksperimenteerimisfaaside võidukas vaimustus on lahtunud ja tänapäeval me tegeleme töökõlblike projektidega“ (Tamm 2007: 76). Elektroonilise publitseerimise ja veebipõhise ajalookirjutuse Achilleuse kand on endiselt säilitamise probleem. Internetiavarustest on kõige kaduva teed läinud nii Darntoni elektrooniline essee kui ka paljud muud 2000. aastate uuenduslikud ajalooprojektid. Kui traditsiooniline trükimeedium on suutnud mitu sajandit edukalt toetada teaduskommunikatsiooni, siis digimeedium on endiselt üürikese iseloomuga ja kuniks pole võimalik tagada selle pikaealisust, pole põhjust arvata, et digitaalne ajalookirjutus astuks varasemate ajalookirjutuse vormide asemele. Seega tuleks „digiajalugu“ käsitada ennekõike üleminekuterminina, mis on aidanud tõstatada uusi olulisi küsimusi ja suunata ajaloolasi omandama uusi tehnilisi oskusi. Pikemas perspektiivis on aga tõenäoline, et „enam ei räägita „digiajaloost“, kuna kogu ajalugu saab uut tüüpi allikate, meetodite ja levitusviiside rakendamise poolest ühel või teisel moel „digitaalseks“ (nagu saavad oma olemuselt „digitaalseks“ ka kõik muud humanitaarteadused)“ (Zaagsma 2013: 16).

Sõnadest kaugemale

Oluline osa läinud sajandi viimaste kümnendite ajaloouuendusest lähtus „keelelisest pöördest“, äratundmisest, et keel mitte pelgalt ei peegelda tegelikkust, vaid loob seda. Seevastu käesoleval sajandil on ajaloolased soovinud pigem pageda „keelevanglast“, liikuda teisele poole diskursust, välja tekstilabürintidest. Sõnade asemel otsitakse seletusi asjadest. See soov on leidnud kõige selgema väljenduse uues kasvavas huvis materiaalsuse, pildilisuse ja kehalisuse vastu, mis on omakorda mõjutatud sügavamatest ühiskondlik-kultuurilistest hoovustest. Prantsuse filosoof Tristan Garcia (2014: 1) on hiljuti tõdenud, et „meie aeg on vahest asjade epideemia aeg“, kusjuures tema hinnangul ei vaja ümbermõtestamist mitte niivõrd meie suhe asjadesse, kuivõrd asjade eneste loomus ja nende mõju meile.

Lääne kultuuri visuaalseks muutumine viimastel kümnenditel on üldaktsepteeritud tõsiasi, ent sama oluline on märgata piltide rolli teisenemist kultuuris; pildid ei ole enam abstraktsed ega passiivsed, vaid konkreetsed ja performatiivsed, neile on omane teatav agentsus, mistõttu visuaaluuringute keskne küsimus ei ole enam, mida pildid tähendavad, vaid mida pildid tahavad (Mitchell 2005). Bruno Latour (1993) ja Alfred Gell (1998) olid ühed esimesed, kes hakkasid rääkima asjade ja piltide agentsusest, praeguseks on ajaloolastegi seas, eriti asjade ajaloo (vt 8. ptk) ja visuaalkultuuri ajaloo (vt 9. ptk) valdkonnas, üha laiemalt juurdunud arusaam, et „objektid pole üksnes ajaloo tulemus, vaid ka ajaloo aktiivsed toimijad“ (Auslander 2005: 1017).

Keha tagasipöördumine humanitaarteaduslikesse aruteludesse leidis aset juba 1970. aastatel ja „kehaajalugu“ on olnud üks olulisi ajaloouurimise suundi (nt Porter 1991; 2001; Corbin, Courtine, Vigarello 2004–2006). Kummati on keha olnud kuni viimase ajani ajaloolastele pigem metafoor kui mateeria, pigem kultuuriline kui füüsiline nähtus. Keha­ajaloo all on enamasti uuritud erinevaid diskursusi kehast, erinevaid vaatenurki kehale, oluline on olnud keha semantika, mitte pragmaatika. „Sest sisenedes tähenduse valda, on keha füüsiline reaalsus ikka välja jäetud,“ oli Annemarie Moli (2002: 11) kriitiline tähele­panek, kui ta esitas uue lähenemise, mida ta nimetab „praksiograafiaks“ ja mis keskendub kehapraktikate ajaloolisele uurimisele. Kehasid, asju ja vahendeid ei käsitleta enam vagurate objektide, vaid aktiivsete tegijatena. „Sel moel võiks praksiograafia pakkuda kehaajaloolastele huvitava meetodi, kuidas uurida füüsilist keha kui ajaloo tegijat, analüüsides kehade, võtete, materjalide ja kohtade praktilist „tegevust“, mitte nende ajaloolist representatsiooni“ (Clever, Ruberg 2014: 554).

Selle uue lähenemise taga peitub üks laiem suundumus, mida võiks nimetada ajaloo ja bioloogia uueks kohtumiseks. Kui „keeleline pööre“ eelistas vaimu mateeriale, hinge kehale ja kultuuri loodusele, siis nüüd on need eristused hääbumas ja maailma vaadeldakse järjest enam hübriidse nähtusena, mitte antagonismi, vaid assamblaaži võtmes. „Ilma bioloogiata pole kuigivõrd kultuuri,“ tõdeb lakooniliselt Daniel Lord Smail (2008: 154), kellele sekundeerib Julia Adeney Thomas (2014: 1587): „Antropotseeni ajastul paistavad ajalugu ja bioloogia kokku sulanduvat.“ Looduse ja kultuuri debatti on viimastel aastatel asendanud arusaam biokultuurist (Davis, Morris 2007; McGrath 2017) ning vaimu ja keha dilemmat on ümber mõtestatud „laiendatud vaimu“ ja „kehastunud mõtlemise“ kaudu (Menary 2010; Shapiro 2014). Ometi märgivad autorid sissejuhatuses ümarlauale „Ajalugu kohtub bioloogiaga“ aja­kirjas The American Historical Review õigustatult, et ajaloo ja bioloogia (ning õigupoolest ka teiste teaduste) koostöö pole ühesuunaline tänav ning ajaloolased peavad säilitama oma kriitilise hoiaku:

Ajaloolaste väljakutse on kohaneda uute bioloogiliste avastustega, tunnistades samal ajal, et sel ajajärgul, kus bioloogiale kuulub jäme ots, tuleb ajaloolastel etendada üha tähtsamat rolli: kritiseerides teaduse kalduvust inimkäitumist universaliseerida ja dekontekstualiseerida, avastades inimkäitumise mustreid ja inimkeha muutusi, mis võivad loodusteaduslikku mõtet ümber kujundada ja teaduslikku uurimistööd uuele rajale suunata, ning seistes ajaloo kui humanistliku uurimis­viisi eest. (AHR Roundtable 2014: 1499)

Kui kehaajaloo arengus oli võtmetähtsusega nais- ja sooajaloo (women and gender history) panus, siis uus huvi „päris“ kehade ja asjade vastu on lubanud laiendada sooajaloo „küsimustikku“ (vt 4. ptk), ent niisamuti esitanud väljakutse selle peamistele eristustele (Downs 2010). „Materiaalne pööre“ on aidanud meil mõista asjade suurt tähtsust sooidentiteedi kujundamisel ja konstrueerimisel. Olgugi et soorolle määratleb kahtlemata ka keelekasutus, on oluline tähele panna, kuidas toimivad sugudevahelised suhted materiaalsete objektide kaudu (Kirkham 1996; Greig, Hamlett, Hannan 2016). Inimkonna pikas ajaloos on kirjakeele ja kontseptuaalsete kategooriate kõrval väljendatud soolist identiteeti niisamuti tekstiilide, puu, metalli, piltide, rituaalide, tantsu, muusika jne toel. Leora Auslander (2005: 1019) on kirjutanud sugestiivse üldistusjõuga:

Inimesed vajavad asju, et individueerida, diferentseerida ja identifitseerida; inimesed vajavad asju, et väljendada ja kommunikeerida seda, mis on ütlemata ja ütlematu; inimesed vajavad asju, et paigutada end ruumis ja ajas, keha pikendustena (et korvata keha piiratust), aga ka meeleliseks naudinguks; inimesed vajavad objekte, et tõhusalt mäletada ja unustada; ning me vajame objekte, et tulla toime puuduoleku, kaotuse ja surmaga.

Asjade ja mateeria poole pöördumine on tähendanud ühtlasi eemaldumist antropotsentrismist; asjad ei saa tingimata tähendust tänu inimestele, samuti võib asjadel olla inimeste üle mitte väiksem mõju kui vastupidi. Radikaalsemad mõtlejad on selles seoses rääkinud „objektile orienteeritud demokraatiast“, milles „vabastatakse subjektikeskse diskursuse humanistlikule valitsusvõimule allutatud asjad“ (Trentmann 2009: 284). See filosoofiline suundumus, mis on uusmaterialismi nime all kuulsust kogunud, rõhutab, et inimesed ja asjad kujundavad teineteist koos kuni selleni välja, et nendevahelised eristused pole lihtsalt hägustunud, vaid tegelikult ei pea enam üldse paika (LeCain 2017). „Uus­materialistid annavad peale selle märku,“ kirjutab Sonia Hazard (2013: 67), „et meie kui nähtavalt inimesed oleme nii inimlike kui ka inimväliste asjade muutlikud kogumid. Mateeriamass, milleks on inimkeha – aju ja närvisüsteem, luud ja elundid –, pole kunagi välismaailmast hermeetiliselt eraldatud, vaid suhestub kogu aeg toidu, õhu, metallplaatide, mikroobide ja muude asjadega, ilma milleta me ei saaks elada.“

Seega käib materialistlik perspektiiv kehalisuse ümberhindamisega käsikäes. Meie aistingutel ja tunnetel on materiaalne tagapõhi ja need hõlmavad nii inimlikke kui ka inimväliseid tegureid. „Näiteks helid on õhus edasikanduvad välised võnked. Lõhnad on inimvälised osakesed, mis sisenevad ninna. Sellised emotsioonid nagu kurbus või rõõm on lahutamatult seotud oma poorse füsioloogiaga, tingitud keemilistest ainetest veres ja närvide ergastumisest“ (Hazard 2013: 68). Koos neuro­teadustega on see lähenemine avanud uusi väljavaateid emotsioonide ajaloo uurimisele (vt 7. ptk) ning ladunud vundamendi neuroajaloo valdkonnale (vt 11. ptk). Küsimuse all pole enam üksnes klassikaline probleem, „kuidas see tegelikult oli“, vaid ka „missugune see oli“ (Hunt 2009). Kui alles mõnekümne aasta eest oli ajalooteaduse üks olulisi märksõnu „ajalugu altpoolt“, siis nüüd on uue lööksõna staatusesse tõusnud „ajalugu seestpoolt“ (Burman 2012). Olgugi et koostöö neuroteadustega on ajaloolaste jaoks komplitseeritud, kuna need teadused on pidevas muutumises ja ühel hetkel valitsevad ideed lükatakse järgmisel hetkel kõrvale, ei tohiks koostööd vältida. Vastupidi, neuroteadlaste ideid tuleks võtta kui inspiratsiooniallikat, mitte kui kategoorilisi argumente (Mandressi 2011; Becker 2012; vrd Kleinberg 2016).

Arutlused ajaloo uutest suundadest: käesoleva raamatu põhjendus

Ajalooteadus on käesoleval sajandil läbi teinud mitmeid muutusi. Esile on kerkinud uued uurimisvaldkonnad, uued teemad, uued epistemoloogilised platvormid. Kui 1990. aastatel domineerisid veel jutud ajaloo „kriisist“ (Scott 1989; Noiriel 1996; Fahrmeir 2003), siis uus sajand on olnud tunnistajaks taastuvale optimismile ja järjest enamatele silmapiiril terendavatele võimalustele. Kui Prantsuse ajaloolane ja kirjastaja Pierre Nora asutas 1980. aastal uue intellektuaalse kuukirja Le Débat, õigustas ta nimevalikut esimeses numbris sõnadega „Le débat, parce qu’il n’y en a pas“ („Debatt, sest seda enam ei ole“). Käesolev köide sündis ositi samuti äratundmisest, et selmet esitada võidukas lugu ajalooteaduse üha uutest vallutustest uuel sajandil, on huvitavam uute arengute üle arutleda. Me oleme veendunud, et igasuguses akadeemilises valdkonnas on uurimistöö põhialuste ja perspektiivide üle peetava debati julgus ja intensiivsus tunnistus selle valdkonna elujõust.

Sellest tõdemusest lähtuvalt koostasime toimetajatena loetelu mõningatest uutest lähenemistest ajaloole, mida me soovisime siinsesse koguteosesse kaasata (loodetavasti pole vaja eraldi rõhutada, et see loetelu ei pretendeeri ammendavusele), ning palusime igal kaasautoril käsitleda võtmeprobleeme ja väljakutseid, millele ta sooviks selles konkreetses ajaloovaldkonnas tähelepanu juhtida. Ent kogu selle ettevõtmise eesmärk polnud lihtsalt pakkuda kasulikku ülevaadet ajalooteaduse uutest suundadest, vaid ka anda aimu käimasolevatest ajalooteaduslikest aruteludest, ajalooteadusliku meetodi kujunemisprotsessist. Seepärast järgneb igale peatükile kriitiline kommentaar, mille on kirjutanud teine sama valdkonna spetsialist, pakkudes teemale mõningaid alternatiivseid ja/või täiendavaid perspektiive. Peatüki lõpetab omakorda esimese autori lühike vastus kommentaarile. Kuigi see kindlasti ei anna tulemuseks kõikehõlmavat portreed praegustest ajalooteaduslikest suundumustest ega neid ümbritsevatest vastuoludest, usume, et see aitab selgitada kiiresti muutuval historiograafilisel maastikul põhilisi pingekohti ja erinevaid nägemusi.

Me loodame, et selle raamatu uuenduslik formaat, mis on mõnevõrra inspireeritud Tim Ingoldi (1996) toimetatud koguteosest „Key Debates in Anthropology“, aitab paremini kui ükski teine saada lugejal aimu nüüdisaja ajalooteaduslikku mõtet valitsevatest põhiteemadest ja võimaldab mõista probleeme, mis on ajalooteaduse teoreetilises ja metodo­loogilises päevakorras parajasti esiplaanil. Kuigi meie eesmärk on olla võimalikult laiahaardeliseks teejuhiks tänapäeva ajalookirjutuse juurde, oleme sihilikult seadnud raamatule mõned olulised ajalised ja ruumilised raamid. Ajalises mõttes otsustasime keskenduda ajalookirjutuse arengusuundadele alates 1990. aastatest (võttes ühtlasi arvesse tõsiasja, et eelmine säärane ettevõtmine, Peter Burke’i toimetatud „New Perspectives on Historical Writing“ ilmus 1991. aastal). Ruumilises mõttes eelistasime keskenduda peamiselt Lääne ajalookirjutuse uutele suundadele, innustades kaas­autoreid samal ajal lisama oma tekstidesse võimalikult palju võrdlevat ja globaalset perspektiivi. Meil on väga hea meel, et oleme toonud kokku tõeliselt rahvusvahelise autorite kollektiivi rohkem kui kümnest riigist ja mitmest põlvkonnast, mis lubab loota, et see raamat pakub piisavalt esindusliku läbilõike tänapäeva Lääne ajalookirjutuse olulisematest traditsioonidest.1

VIIDATUD KIRJANDUS

AHR Roundtable 2014. ‘Introduction: History Meets Biology. – American Historical Review 119, 5, 1587–1607.

Anderson, S. F. 2011. Technologies of History: Visual Media and the Eccentricity of the Past. Hanover, New Hampshire: Dartmouth College Press.

Andrade, T. 2010. A Chinese Farmer, Two African Boys, and a Warlord: Toward a Global Microhistory. – Journal of World History 21, 4, 573–591.

Armitage, D. 2012. ‘What’s the Big Idea? Intellectual History and the Longue Durée. – History of European Ideas 38, 4, 493–507.

Armitage, D.; Guldi, J. 2015. Le retour de la longue durée: une perspective anglo-americaine. – Annales. Histoire, Sciences Sociales 70, 2, 289–318.

Ashcroft, B.; Griffiths, G.; Tiffin, H. 1989. The Empire Writes Back: Theory and Practice in Post-Colonial Literature. London, New York: Routledge.

Assmann, A. 2013. Ist die Zeit aus den Fugen? Aufstieg und Fall des Zeitregimes der Moderne. München: Hanser.

Assmann, J. 1997. Moses the Egyptian: The Memory of Egypt in Western Monotheism, Cambridge MA: Harvard University Press. (ee: Egiptlane Mooses: Mälestus Egiptusest lääne monoteismis. Tlk K. Hein. Tallinn: Varrak 2017).

Auslander, L. 2005. Beyond Words. – American Historical Review 110, 4, 1015–1045.

Ayers, E. L. 1999. The Pasts and Futures of Digital History. http://www.vcdh.virginia.edu/PastsFutures.html (20.12.2017).

Baratay, É. 2012. Le point de vue animal. Une autre version de l’histoire, Paris: Seuil.

Becker, P. 2012. History and the Neurocentric Age. – E. Russell (ed.), Environment, Culture, and the Brain: New Explorations in Neurohistory. RCC Perspectives 6, 69–73.

Berger, S.; Conrad, C. 2015. The Past as History: National Identity and Historical Consciousness in Modern Europe. Basingstoke: Palgrave Macmillan.

Berry, D.; Fagerjord, A. 2017. Digital Humanities: Knowledge and Critique in a Digital Age. Cambridge: Polity Press.

Bevernage, B. 2011. History, Memory, and State-Sponsored Violence: Time and Justice. New York, London: Routledge.

Bevernage, B. 2015. The Past Is Evil/Evil Is Past: On Retrospective Politics, Philosophy of History, and Temporal Manichaeism. – History and Theory 54, 333–352.

Bonneuil, C.; Fressoz, J.-B. 2016. The Shock of the Anthropocene: The Earth, History and Us. London: Verso.

Brooke, J. L. 2014. Climate Change and the Course of Global History: A Rough Journey. Cambridge: Cambridge University Press.

Burckhardt, J. 2007. Judgements on History and Historians. London, New York: Routledge.

Burke, P. (ed.) 1991. New Perspectives on Historical Writing. Cambridge: Polity Press.

Burke, P. 2016. What is the History of Knowledge? Cambridge: Polity Press.

Burman, J. T. 2012. History From Within? Contextualizing the New Neurohistory and Seeking Its Methods. – History of Psychology 15, 1, 84–99.

Castells, M. 2008. Communication Power. Oxford: Oxford University Press.

Chakrabarty, D. 2000. Provincializing Europe: Postcolonial Thought and Historical Difference. Princeton NJ: Princeton University Press.

Chakrabarty, D. 2009. The Climate of History: Four Theses. – Critical Inquiry 35, 197–222.

Chakrabarty, D. 2015. The Human Condition in the Anthropocene: The Tanner Lectures in Human Values, delivered at Yale University, February 18–19, 2015. https://tannerlectures.utah.edu/Chakrabarty%20manuscript.pdf (20.12.2017).

Christian, D. 2004. Maps of Time: An Introduction to Big History. Berkeley, Los Angeles: University of California Press.

Clever, I.; Ruberg, W. 2014. Beyond Cultural History? The Material Turn, Praxiography, and Body History. – Humanities 3, 546–566.

Conrad, S. 2016. What is Global History? Princeton, Oxford: Princeton University Press (ee: Mis on globaalne ajalugu? Tlk O. Teppan. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus 2018).

Corbin, A.; Courtine, J.-J.; Vigarello, G. (eds.) 2004–2006. Histoire du corps. 3 vols. Paris: Seuil.

Dartnon, R. 2000. An Early Information Society: News and the Media in Eighteenth-Century Paris. – American Historical Review 105, 1, 1–35. (Inter­aktiivne versioon sellest artiklist asus aadressil www.indiana.edu/~ahr/darnton, kuid see pole enam kättesaadav.)

Davis, L. J.; Morris, D. B. 2007. Biocultures Manifesto. – New Literary History 38, 411–418.

Domanska, E. 2017. Animal History. – History and Theory 56, 2, 267–287.

Downs, L. L. 2010. Writing Gender History. 2nd ed. London: Bloomsbury.

Duara, P.; Murthy, V.; Sartori, A. 2014. Introduction. – P. Duara, V. Murthy, A. Sartori (eds.), A Companion to Global Historical Thought. Malden MA, Oxford: Blackwell, 1–18.

Fahrmeir, A. 2003. Zur „Krise“ der Geschichte. Anmerkungen zu einer aktuellen Diskussion. – Historische Zeitschrift 276, 3, 561–579.

Fogu, C. 2009. Digitalizing Historical Consciousness. – History and Theory, Theme Issue 47, 103–121.

Garcia, T. 2014. Form and Object: A Treatise on Things. Edinburgh: Edinburgh University Press.

Gell, A. 1998. Art and Agency: An Anthropological Theory. Oxford: Clarendon Press.

Greig, H.; Hamlett, J.; Hannan, L. (eds.) 2016. Gender and Material Culture in ­Britain since 1600. London: Palgrave.

Guldi, J.; Armitage, D. 2014. The History Manifesto. Cambridge: Cambridge University Press.

Gumbrecht, H. U. 1998. In 1926: On the Edge of Time. Cambridge MA: Harvard University Press.

Gumbrecht, H. U. 2014. Our Broad Present: Time and Contemporary Culture. New York: Columbia University Press.

Hartog, F. 2015. Regimes of Historicity: Presentism and Experiences of Time. New York: Columbia University Press.

Hazard, S. 2013. The Material Turn in the Study of Religion. – Religion and Society: Advances in Research 4, 58–78.

Howe, S. (ed.) 2010. The New Imperial Histories Reader. London, New York: Routledge.

Huizinga, J. 1929. Over een definitie van het begrip geschiedenis. – J. Huizinga, Cultuurhistorische verkenningen. Haarlem: H. D. Tjeenk Willimk & Zoon N. V, 156–168 (ee: Ühest ajaloo mõiste definitsioonist. – Johan Huizinga, Kultuuri­ajaloo ülesanne: Valik artikleid, esseid, kõnesid. Tlk M. Sirkel. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus 2013, 203–212).

Hunt, L. 2009. The Experience of Revolution. – French Historical Studies 32, 671–678.

Ingold, T. (ed.) 1996. Key Debates in Anthropology. London, New York: Routledge.

James, P.; Steger, M. B. 2014. A Genealogy of “Globalization”: The Career of a Concept. – Globalizations 11, 4, 417–434.

Jordheim, H. 2012. Against Periodization: Koselleck’s Theory of Multiple Temporalities. – History and Theory 51, 151–171.

Jordheim, H. 2014. Multiple Times and the Work of Synchronization. – History and Theory 53, 4, 498–518.

Kirkham, P. (ed.) 1996. The Gendered Object. Manchester, New York: Manchester University Press.

Kirksey, S. E.; Helmreich, S. 2010. The Emergence of Multispecies Ethnography. – Cultural Anthropology 25, 4, 545–576.

Kittler, F. A. 1999. Gramophone, Film, Typewriter. Stanford: Stanford University Press.

Kleinberg, E. 2016. Just the Facts: The Fantasy of a Historical Science. – History of the Present 6, 1, 87–103.

Kleinberg, E. 2017. Haunting History: For a Deconstructive Approach to the Past. Stanford: Stanford University Press.

Landwehr, A. 2012. Von der “Gleichzeitigkeit des Ungleichzeitigen”. – Historische Zeitschrift 295, 1, 1–34.

Latour, B. 1993. We Have Never Been Modern. Cambridge MA: Harvard University Press (ee: Me pole kunagi olnud modernsed. Tlk A. Saar. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus 2014).

Latour, B. 2017. Où atterrir? Comment s’orienter en politique. Paris: La Découverte.

LeCain, T. J. 2017. The Matter of History: How Things Create the Past. New York: Cambridge University Press.

Lorenz, C. 2010. Unstuck in Time. Or: The Sudden Presence of the Past. – K. Tilmans, F. van Vree, J. M. Winter (eds.), Performing the Past: Memory, History and Identity in Modern Europe. Amsterdam: Amsterdam University Press, 67–105.

Lorenz, C. 2014. Blurred Lines: History, Memory and the Experience of Time. – International Journal for History, Culture and Modernity 2, 1, 43–62.

Majumdar, R. 2010. Writing Postcolonial History. London: Bloomsbury.

Mandressi, R. 2011. Le temps profond et le temps perdu. Usages des neurosciences et des sciences cognitives en histoire. – Revue d’histoire des sciences humaines 25, 165–202.

McGrath, L. S. 2017. History, Affect, and the Neurosciences. – History of Psychology 20, 2, 129–147.

Medick, H. 2016. Turning Global? Microhistory in Extension. – Historische Anthropologie 24, 2, 241–52.

Menary, R. (ed.) 2010. The Extended Mind. Cambridge MA, London: MIT Press.

Mitchell, W. J. T. 2005. What do Pictures Want? The Lives and Loves of Images. Chicago, London: University of Chicago Press.

Mol, A. 2002. The Body Multiple: Ontology in Medical Practice. Durham: Duke University Press.

Noiret, S. 2013. Digital history 2.0. – F. Clavert, S. Noiret (eds.), L’histoire contemporaine à l’ère numérique. Contemporary history in the digital age. Berlin: Peter Lang, 155–190.

Noiriel, G. 1996. Sur la “crise” de l’histoire. Paris: Belin.

O’Gorman, E. 2017. Imagined Ecologies: A More-Than-Human History of Malaria in the Murrumbidgee Irrigation Area, New South Wales, Australia 1919–45. – Environmental History 22, 486–514.

Osterhammel, J.; Petersson, N. P. 2005. Globalization: A Short History. Princeton NJ: Princeton University Press.

Pilaar Birch, S. E. (ed.) 2018. Multispecies Archaeology. London, New York: Routledge.

Pomeranz, K. 2014. Environmental History and World History: Parallels, Intersections, and Tensions. – P. Duara, V. Murthy, A. Sartori (eds.), A Companion to Global Historical Thought. Malden MA, Oxford: Blackwell, 351–368.

Porter, R. 1991. History of the Body. – P. Burke (ed.), New Perspectives on Historical Writing. Cambridge: Polity Press, 206–232.

Porter, R. 2001. History of the Body Reconsidered. – P. Burke (ed.), New Perspectives on Historical Writing. 2nd rev. ed. Cambridge: Polity Press, 232–260.

Revel, J. (ed.) 1996. Jeux d’échelles. La micro-analyse à l’expérience. Paris: Gallimard, Seuil.

Rigney, A. 2010. When the Monograph Is No Longer the Medium: Historical Narrative in the Online Age. – History and Theory, Theme Issue 49, 100–117.

Rosa, H. 2013. Social Acceleration: A New Theory of Modernity. New York: Columbia University Press.

Rosenzweig, R. 2011. Clio Wired: The Future of the Past in the Digital Age. New York: Columbia University Press.

Runia, E. 2014. Moved by the Past: Discontinuity and Historical Mutation. New York: Columbia University Press.

Russell, E. 2011. Evolutionary History: Uniting History and Biology to Understand Life on Earth. New York: Cambridge University Press.

Sachsenmaier, D. 2011. Global Perspectives on Global History: Theories and Approaches in a Connected World. Cambridge: Cambridge University Press.

Schmidt, E.; Cohen, J. 2013. The New Digital Age: Reshaping the Future of People, Nations and Business. London: John Murray.

Schnapp, J.; Presner, T. 2009. Digital Humanities Manifesto 2.0. http://manifesto.humanities.ucla.edu/2009/05/29/the-digital-humanities-manifesto-20/ (20.12.2017).

Scott, J. W. 1989. History in Crisis? The Others’ Side of the Story. – American Historical Review 94, 3, 680–692.

Serres, M.; Latour, B. 1995. Conversations on Science, Culture, and Time. Ann Arbor: The University of Michigan Press.

Shapiro, L. (ed.) 2014. The Routledge Handbook of Embodied Cognition. London, New York: Routledge.

Shryock, A.; Smail, D. L. 2011. Introduction. – A. Shryock, D. L. Smail (eds.), Deep History: The Architecture of Past and Present. Berkeley: University of California Press, 3–20.

Seefeldt, D.; Thomas, W. G. 2009. ‘What is Digital History? – Perspectives on History: The Newsmagazine of the American Historical Association. https://www.historians.org/publications-and-directories/perspectives-on-history/may-2009/intersections-history-and-new-media/what-is-digital-history (20.12.2017).

Smail, D. L. 2008. On Deep History and the Brain. Berkeley: University of California Press.

Spier, F. 2015. Big History and the Future of Humanity. 2nd ed. Malden MA, Oxford: Blackwell.

Steger, M. B. 2017. Globalization: A Very Short Introduction. 4th ed. Oxford: Oxford University Press.

Zaagsma, G. 2013. On Digital History. – BMGN – Low Countries Historical Review 128, 4, 3–29.

Tamm, M. 2007. Robert Darnton. – M. Tamm, Kuidas kirjutatakse ajalugu? Interv­juu­­raamat. Tallinn: Varrak, 63–77.

Tamm, M. 2013. Beyond History and Memory: New Perspectives in Memory Studies. – History Compass 11, 6, 458–473 (ee: Ajalugu, mälu ja mäluajalugu: Uutest suundadest kollektiivse mälu uuringutes. – Ajalooline Ajakiri 2013, 1, 111–134).

Tamm, M. (ed.) 2015. Afterlife of Events: Perspectives on Mnemohistory. Basingstoke: Palgrave Macmillan.

Tamm, M. 2016. Writing Histories, Making Nations: A Review Essay. – Storicamente 12, 1–29. http://storicamente.org/tamm_writing_histories_making_nations (20.12.2017) (ee: Euroopa rahvuslik ajalookirjutus võrdlevas vaatluses. – Tuna 2017, 2, 128–138).

Tanaka, S. 2015. History without Chronology. – Public Culture 28, 1, 161–186.

Thomas, J. A. 2014. History and Biology in the Anthropocene: Problems of Scale, Problems of Value. – American Historical Review 119, 5, 1587–1607.

Trentmann, F. 2009. Materiality in the Future of History: Things, Practices, and Politics. – Journal of British Studies 48, 2, 283–307.

Trivellato, F. 2011. Is there a Future for Italian Microhistory in the Age of Global History? – California Italian Studies 2. http://scholarship.org/uc/item/Oz94n9hq (20.12.2017).

Tsing, A. 2012. Unruly Edges: Mushrooms as Companion Species for Donna Haraway. – Environmental Humanities 1, 1, 141–154.

Tsing, A. L. 2015. The Mushroom at the End of the World: On the Possibility of Life in Capitalist Ruins. Princeton, Oxford: Princeton University Press.

Ulmer, J. B. 2017. Posthumanism as Research Methodology: Inquiry in the Anthropocene. – International Journal of Qualitative Studies in Education 30, 9, 832–848.

Van den Akker, C. 2013. History as Dialogue: On Online Narrativity. – BMGN – Low Countries Historical Review 128, 4, 103–117.

Wajcman, J. 2015. Pressed for Time: the Acceleration of Life in Digital Capitalism. Chicago: Chicago University Press.

Weller, T. (ed.) 2013. History in the Digital Age. London, New York: Routledge.

Wilson, K. (ed.) 2004. A New Imperial History: Culture, Identity and Modernity in Britain and the Empire, 1660–1840. Cambridge: Cambridge University Press.

Wimmer, A.; Glick Schiller, N. 2002. Methodological Nationalism and Beyond: Nation-state Building, Migration and the Social Sciences. – Global Networks 2, 4, 301–334.

1 Olen tänulik Peter Burke’ile sissejuhatuse esmaversiooni lugemise eest.