Читать книгу Austraalia aborigeenide legendid - Koostanud Varje Varmis - Страница 3

Kaua aega tagasi oli taevas nii madalal, et inimene ei oleks saanud püsti tõusta, kuid sellest ei olnud midagi, sest kõik elusolendid kas roomasid või käisid käpuli. Ja kuna Taeva tõstmine leidis aset talvel, siis roomavad maod, kes tõstmise ajal talveund magasid, ikka veel mööda maad. Linnud olid aga sel ajal kõige erksamad ja suudavad tänu sellele lennata, sest nad järgnesid taevale, kui seda üles tõsteti. Tegelikult nad hoopis klammerdusid taeva külge ja et nad saaksid tagasi Maa peale, anti neile tiivad. Ja nad tulidki tagasi, sest neil läks kõht tühjaks ja taevas ei ole ju midagi süüa.

Õhk oli osa merest, mis taeva küljes rippus ja kukkudes laiali pudenes või aurustus, nii et see hõljub siiani mere ja taeva vahel. Imekspandav on aga see, et tol ajal ei elanud Maal mitte mustanahalised inimesed, kes praegu seda lugu jutustavad, vaid suguharu, kes elas Murrumbidgee jõe ääres.

Suurel Pealikul oli väga kaunis naine ja ilmselt oli tema nimi Krubi, sest vaid kõige kaunimad naised kandsid seda nime. Ja see naine oli tõesti kaunimatest kaunim.

Parasjagu hakkas kätte jõudma corroboree-aeg. Tol ajal ei olnud kombeks noortele meestele õpetada ei suhtlemist, ei jahipidamist, ei sõjapidamist ega ka enesega toimetulekut. Pealiku kaunis naine oli see, kes andis märku, millal puhkama minna või kuhu istuda, ning ta pidi ka koju tulevate inimeste hõikeid märkama.

Mitte ükski valge mees ei ole neid hõikeid kuulnud; mitte ükski valge mees ei ole näinud tõelist corroboree’d, sest nende saabudes olid põliselanikud juba nii taibukad, et nad ei lasknud sellisel asjal juhtuda. Kõik suured saladused olid hoitud, neid valvati hoolega ning ainus, mida valgenahalised olid näinud, oli midagi vale-corroboree sarnast. Tantsud, ka tseremoniaalsed, olid muidugi iseasi. Mitte ükski teine rahvus või suguharu ei ole oma tavasid kiivamalt varjanud kui Austraalia aborigeenid ning nende tegelikud tõekspidamised ja uskumused on teadmata ja tundmata.

Kui Krubi oli corroboree toimumise asukoha välja valinud, laitis pealik selle maha ja pahandas Krubiga, et too ei tea, milline koht sellise sündmuse jaoks sobilik on. Krubi oli nördinud, kuid tema kaasa oli tema käskija ning seepärast pidi ta teda kuulama.

Mees saatis ta uut, sobilikku kohta otsima ja selgitas enne väga täpselt, milline see olema pidi. Seega ütles ta põhimõtteliselt asukoha ette. Teised suguharu naised teadsid aga, et see koht ei ole õige, ning püüdsid temaga kaasa minna, kuid Krubi peletas nad eemale. Ta läks üksinda.

Samal ajal liikus lähikonnas ringi üks teine pealik. Ta oli sissetungija, kes otsis Murrumbidgee inimeste aladelt saakloomi. Just siis, kui Krubi oli jõudnud kohta, mida tema mees oli kirjeldanud, kohtas ta seal võõrast, nägusat meest.

Mees andis märku, et tal on head kavatsused, ning jalutas otseteed naise suunas. Krubi teadis, et see mees ei olnud tabu, sest ta ei olnud veresugulane. Vaid tema enda suguharu mehed oleksid selle kohtumise vastu olnud. Ta oleks pidanud võõra saabumisest teada andma.

Kuid Krubi ei kavatsenud seda teha. Ta oli enne teiste naiste ees häbisse jäänud ja oma mehega tülli läinud, nii et ta hakkas võõraga hoopis kõnelema. Naine küsis, kust mees tuli, kuid näis, et too ei mõistnud teda. Naine korjas ühe lilleõie ja ütles selle nime ning mees ütles „Mannen“ ja just nii nimetas seda ka Krubi. See oli verepuu õis.

Siis korjas mees ühe teise õie ja ütles „Mewah“ ja naine noogutas.

Siis kõneles mees oma keeles: „Ma tulin kaugetest mägedest ja ma ei ole sinu inimesi kohanud. Kus nad on?“

Naine osutas orus voolava jõekese poole ja ütles: „Me peame sinna minema.“

Samal ajal ootas pealik oma naist koju ning muutus üha kärsitumaks. Lõpuks tõusis ta püsti ja tormas välja. Kõik andsid talle teed, sest nüüd oli ta juba päris vihane. Ta läks kohta, mida ta oma naisele oli kirjeldanud, ja ronis kõige suurema kivi otsa, millelt ka Krubi oli enne ümbrust uurinud. Ta vaatas igasse ilmakaarde, kuid ei näinud oma naist mitte kuskil. Ta hüppas korraks kõrgele õhku, ning kukkus kuivanud okstele ja lehtedele. Siis hakkas ta naise jälgi otsima ja leidiski paigast nihkunud lehe ja murdunud oksakese. Ta leidis isegi verepuu murtud õie ja mõistis, et selle oli murdnud ja maha visanud inimene. Pealik otsis edasi ja leidis veel väikese punase nahatükikese. See oli vallabi- nahk ja pealik teadis, et Krubil ei olnud ühtegi asja, mis oleks sellest nahast tehtud. Mitte kellelgi nende suguharust ei olnud.

Kiiresti edasi liikudes leidis ta peagi pehmelt pinnaselt jalajälje. See oli mehe jalajälg.

Ta tõi kuuldavale sõjakisa. Kõik suguharu mehed haarasid relvad ja ruttasid pealiku juurde. Koerad haukusid, naised karjusid, lapsed olid hirmunult vait. See oli ootamatu sõjakutse! Ei mingit corroboree’d ega ettevalmistust noortele meestele!

Pealik jagas küll käske, kuid kui mehed taipasid, et mingit sissetungijat ei olegi, rahustasid nad naisi ja palusid neil mitte muretseda. Ja siis asusid nad põgenikke jälitama.

Krubi ja tema kaaslane olid aga saanud suure edumaa. Alguses kulges tee mööda tasandikku, kuid kui nad taipasid, et neid jälitatakse, kasutasid nad oma esivanematelt õpitud jälgede segamise kunsti. Nad murdsid paar suurt puuoksa ja vedasid neid enda järel. Siis aga ronisid nad üle kivide, liikusid mööda jõekest või üle selle ja tagasi. Seejärel aga peitsid nad ennast hoopis vette ja jäid liikumatult lebama nii, et vaid ninad olid veest väljas.

Enne seda olid nad visanud kaldale kive, iga järgmise eelmisest pisut kaugemale, nii et lehed ja oksakesed laiali lendasid, just nagu oleksid nad sealt joostes edasi läinud. See võttis parasjagu kaua aega, enne kui jälitajad pettusest aru said, kuid selleks ajaks olid põgenikud vee all ujudes juba hoopis kaugele jõudnud.

Ja kui tuletada meelde, et taevas oli väga madalal, nii madalal kui vombati selg, ja verepuu oli vaid jala kõrgune, siis on selge, et jooksmine ja otsimine oli väga keeruline, keerulisem, kui see oleks praegu. Peale selle hakkas päike looja minema ja maale laskus pimedus.

Jälitajad loobusidtagaajamisest, hoolimata teadmisest, et öösel jõuavad põgenikud kaugele. Mehed läksid koju oma perede juurde. Vaid Suur Pealik ei andnud alla, sest ta soovis iga hinna eest oma naist üles leida ning tundmatut meest karistada.

Järgmisel päeval määras pealik ühe oma poegadest enda asendajaks ning asus uuesti teele. Ta kõndis mitu, mitu päeva ning õnneks liikus ta jõge pidi allavoolu. Ta nägi aeg-ajalt märke sellest, et tema naine ja võõras liikusid samas suunas.

Ühel päeval meenusid talle aga vaimud ja ta hakkas otsima savi, millega müstilisi märke teha. Ta tappis ka valge vallabi ja kitkus sellelt kõik karvad välja. Ta määris oma rinnale, kehale ja jalgadele savi ning kleepis sellega vallabikarvad enda külge. Siis tuli Suur Vaim tema juurde ja ta sai teada, mis teda ees ootas. Ta pidi liikuma mööda väikest jõge allavoolu seni, kuni see suubub suuremasse jõkke. Siis pidi ta minema suurt jõge pidi allavoolu seni, kuni see jõuab suure veeni – kas järveni või mereni. Kui kaugel see suur vesi asus, seda sai vaid oletada, kuid ilmselt oli see väga kaugel. Selleni jõudmiseks kulus aga rohkem kui mehe eluiga. Kuid inimesed uskusid tol ajal, et Suur Vaim valitseb kõikide hingede üle ja et ta suudab halvad teod heaks teha ja taeva üles tõsta.

Nii saabuski lõpuks päev, mil pealik nägi kahte põgenikku, kes olid laagris ühe järve kaldal. Pealik ei kiirustanud nende juurde, sest ta taipas, et nad on tal pihus. Ta jäi paigale, sest seal oli külluslikult toitu: magusaid juurikaid, linde ja loomi, kalu ja molluskeid.

Pealik teadis, mida ta tegema pidi. Ta otsis terava servaga kivi ja hakkas ühte suurt puutüve seest tühjaks õõnestama. Kui ta sellega lõpuks valmis oli saanud, lükkas ta paadi vette. Tema naine ja võõras mees nägid seda ja püüdsid mööda kallast põgeneda, kuid jõudsid peagi soise kohani ja ei saanud enam edasi minna. Nad pidid vette hüppama ja kuigi nad ei näinud järve teist kallast, hakkasid nad selle poole ujuma. Pealik lükkas aga oma paadi kaldast lahti ning hakkas nende poole sõudma. Kuid ta tegi seda nii hoogsalt, et vesi lainetas üle paadinina ja paat oli peagi vett täis.

Seepeale ehitas ta paadininasse raami, mis ulatus taevani, ja põimis selle rohu ja kasvudega nii tihedaks, et vesi sealt läbi ei pääsenud. Siis üritas ta uuesti sõuda/edasi liikuda, kuid ikka täitus paat veega. Ta läks kaldale ja otsis savi, millega oma kehale müstilisi märke teha. Sel korral sai pealik teada, et ta peab järve põhjast kuldse ridva leidma.