Читать книгу Raevu päevad 2: Sissetung pimedusest. Sari "Sündmuste horisont" - Koostanud Veiko Belials - Страница 5

Kuni me trammiga sõitsime, jäi Goška magama ning keeldus kategooriliselt õiges peatuses ärkamast. Marina pressis jalge alla tallatud rahva hõigete saatel koos temaga vaevu väljapääsuni. Minul kohvrite ja kotiga polnud kergem. Meid kõõritati kurjalt ja kahtlustavalt – me olime kangesti põgenike moodi, aga põgenikud ärritavad inimesi alati. Eriti neid, kellel pole kuhugi põgeneda…

Tramm veeres minema. Me jäime valgustamata tänavale üksi. Ma polnud siin kunagi käinud ega teadnud isegi, et linnas on selline koht. Meie taga kulges lõputu betoonist tara, ees aga mustendas künka mass.

„Sinna,” osutasin ma taeva taustal ähmaselt paistva künkaharja poole.

„Oh.” Marina haaras Goška mugavamalt sülle. „Oled kindel?”

Kehitasin õlgu. Ega ei mäletagi enam, millal ma viimati milleski kindel olin…

„Aga kus maja on?” küsis Marina.

„Siit ei paista. Valgusmaskeering arvatavasti…”

„Kuidas me selle siis üles leiame?”

Haarasin kohvrid.

„Läki. Eks seal paistab…”

Künkaharjale viis äratallatud trepp, astmete asemel mädanenud lauad. See krookis künka nagu siksakina kulgevate laugete pistetega kokku, nii et teekond oli küll kergem, aga seda pikem. Me olime täiesti ära kurnatud. Marina ei tahtnud kuidagi oodata, kuni ma kohvrid üles tassin ja lapse järele tulen, tal oli hirm Goškaga süles pimedusse jääda. Neist äärelinnadest räägiti palju erinevaid lugusid. Ma isegi tahtsin kiiremini selle neetud majani jõuda. Kui oleks välja tulnud, et ma ajasin künkad segi ja mingit maja siin polegi, oleksime ilmselt mõlemad ulguma hakanud.

Aga maja oli. Hall ühe püstakuga troostitu üheksakordne, halvasti maskeeritud, kuid see-eest trellitatud akendega. Kunagi, viiekordsete aegu, kutsuti selliseid pilvelõhkujaid „küünaldeks”. Platsil püstaku ees mõned masinad. Kurat! Kuidas ma ära ei jaganud, et maja juurde peab minema tee? Ukerdasime nagu tolad, peksime pimeduses jalad valusaks. Kuigi teed mööda oleks ilmselt veel kauem pidanud tulema, ja autot praegusel ajal juba naljalt ei peata…

Trepikoja metallist uks jättis soliidse mulje. Uksesilm nagu snaipri sihik, soomustatud sisetelefon – kõik nagu peab. Panin kohvrid maha ja valisin korteri numbri. Pikka aega ei juhtunud midagi. Goška nuuksatas unes, küllap oli tal külm.

„Tasa, tasa, pisike, kohe saad tuttu!” sosistas Marina.

Tuleb sellest vast pauk, kui meid üle lävegi ei lasta. Kuhu meil siis minna? Pane või pael kaela…

Lukk klõpsatas valjult. Haarasin kergendusega jahtunud metallkäepidemest. Uks andis vastu tahtmist järele. Trepikoda lõhnas sooja ja kasside järele.

„Roomake sisse!” kamandasin reipalt.

Seni oli kõik sujunud edukalt. Püstaku määrdunud seinu katsid ristirästi kirjad, mis erilise sügavmõttelisusega just ei hiilanud. Keegi pluss keegi võrdub noolest läbistatud süda, Paks on loll ja no loomulikult – surm värdjatele. Täiesti tavalised kirjad, täiesti tavaline maja. Ainult ei valvurit ega isegi kojamutti siin ei olnud.

Panin kohvrid uuesti maha – seekord lifti ukse ette. Oh, on nendega aga täna jändamist olnud – selg on täitsa kange! Liftinupp tolknes nagu must sulanud junn. Kah tuttav. Pressisin selle kuidagiviisi seina. Kuulatasin. Hääl oli selline, nagu koriseks veetorudes või uitaks tuul tunnelites. Või siis ikkagi sõidab midagi…

„Lift ei tööta!”

Pöörasin ümber. Trepist laskus laisalt alla kõhukas tüüp, jalas dressid ja plätud paljaste varvaste otsas. Ta haukas käigult suurt pekivõileiba ja mälus sama laisalt kui kõndiski. Hallisegune juuksepahmakas, paistes ja ajamata habemega lõust. Side silmal. Kurat teda teab… Ebameeldiv tüüp.

Haarasin (mitmendat korda juba!) kohvrid ja suundusin trepi poole.

„Kelle juurde lähete?” Ta ei kavatsenudki mulle teed anda.

„Tuttavate.”

„Millisesse korterisse?”

Ta huuled läikisid pekist. Paks käntsakas leivapätsist heldelt murtud käärul uhkas läbitungivat küüslauguhõngu ja tõmbas tahtmatult pilku. Sigadus säherdune. Praeguste väljastusnormide aegu!

„Kuidas see teisse puutub?” küsisin.

„Aga nii, et mina olen majavalitseja,” sõnas tüüp kaalukalt, näidates mulle tõestuseks võileiba. „Meil siin juhuslikud inimesed ei käi. Ise teate, milline aeg praegu on. Silm peab peal olema…” ta kohendas sidet. „Nii et millised tuttavad, kus elavad?”

„Seitsmeteistkümnendas korteris,” urisesin ma.

Mul polnud mingit tahtmist temaga sel teemal vestelda…

Majavalitseja muigas.

„Sellest oleks tulnud alustada! Aga teie – tuttavad! Plaanite emigreeruda?”

Võpatasin. Ta küsimus ehmatas mind, aga ka rõõmustas. Ja rohkem vist rõõmustas.

„On see siis tõesti siin?” küsisin ettevaatlikult.

Majavalitseja ei vastanud. Hammustanud suutäie, silmitses ta meie kohvreid.

„Kes teid saatis?”

„Vabandage,” astus Marina kiiruga lähemale, „me lubasime, et ei ütle. Isegi vande andsime. Ei saa ju inimest ometi alt vedada.”

Majavalitseja uuris teda terava pilguga pealaest jalatallani.

„Aga see teie inimene, ta ei hoiatanud teid, või mis?”

„Mille eest?”

„Mille eest! Et asjadega ei saa!”

„E-ei…”

„Oh, inimesed, inimesed… ainult enda peale mõtlevad!” Ta lõi hooletu liigutusega prügišahti kaane kõrvale, virutas võileiva pimedusse ja kolistas uuesti luuki. „Ega laev kummist ole!” jätkas ta õpetlikult ja pühkis käed vastu ennast puhtaks. „Soovijaid on aga oh-kui-palju! Lähme!”

Ta õngitses oma dresside sügavusest kimbu võtmeid pika rihma otsas ja keeras lahti trepi all oleva plekiga ülelöödud madala ukse. Ukse taga oli pime. Astmed kadusid järsult allapoole.

„Kohvrid keldrisse!” kuulutas majavalitseja. „Seal on vasemat kätt seinal lüliti. Ja enda järel ärge unustage ära kustutada! Kui olete valmis, tulete dokumentidega teise korterisse ja võtate järjekorda.”

„Kas järjekord on pikk?” küsis Marina.

„Kuidas kellelegi. Mõned istuvad juba teist nädalat, aga ikka tulutult!”

Vaatasime üksteisele otsa. Aina keerulisemaks läheb!

„Meil on väike laps,” sõnas Marina. „Ta niigi juba nutab…”

„Oh, kodanik!” vangutas majavalitseja etteheitvalt pead. „Siin nutavad täismehedki nagu rinnalapsed! Kes siis kindla surma kätte tahab jääda? Oma särk on ikka ihule lähemal… Mida linnas ka kuulukse?”

„Ei midagi uut,” ohkasin ma. „Ootavad.”

„Oodaku terviseks,” noogutas majavalitseja. „Räägitakse, et Barnaul pole enam meie oma…”

„Öösel anti Tšerepanovo ära,” ütlesin.

„Oh, sinder! Mis siis nüüd saab?!” Tal hakkas kiire. „Viige oma kompsud ometi kiiremini ära! Ma pean minema!”

Laskusin kiiruga astmetest alla pilkasesse pimedusse ja lükkasin kohvri kohta valimata seina äärde. Majavalitseja ootas üleval ja kõlistas kannatamatult võtmetega.

„Kõik! Kaduge teise, seal on nimekiri.”

„Aga meile öeldi, et seitsmeteistkümnendasse,” märkisin ma aralt.

„Ah, ei tea, ei tea enam…” pomises majavalitseja. „Ruumi on vähe! Saadate mul veel laeva hukka…”

„Aga mis laev see üldse on?” küsis Marina. „Kus see asub? Kuidas me üldse sinna saame?”

Majavalitseja, kes juba trepist üles läks, pöördus.

„Aga vaat sääraste küsimuste eest, prouake, võib väga kergesti ukse taha jääda. Ja siis rabelege ise välja, kuidas tahate!”

Korter number kaks osutus elamispinnaks oma algses tähenduses – „pind”. See koosnes kahest või isegi kolmest korterist, mille vaheseinad olid maha lammutatud ning kraanikausid ja vannid juurteni välja rebitud. Korteris polnud laastugi mööblit, mitte ainsatki, isegi mitte sisse ehitatud kapikest, ei laudu, ei toole, rääkimata juba diivanitest või vooditest. Ja sellele vaatamata oli siin kitsas. Inimesed istusid ja lamasid põrandal tihedalt üksteise vastas, kõndisid üle kehade astudes, jõid vett, imedes end ainsa endise köögi seinast tilpneva kraani külge. Keegi kirjutas aknalaual avaldusi. Lapsed lärmasid ja nutsid. Goška ärkas kohe ja hakkas samuti nutma. Õhk oli paks ja liisunud.

„Jumal küll…” sosistas Marina.

„Pole viga, kohe uurime asja.” Hakkasin seinal rippuvate nimekirjade poole pressima.

Nende ees tungles kümmekond inimest, üks neist tõmbas pastakaga midagi maha ja kirjutas üle.

„Pange kirja!” kamandasin ma. „Pehterevid, kolm kohta.”

Inimene pastakaga pöördus ja mõõtis mind pilguga.

„Vestluse olete läbinud?”

„Majavalitsejaga? Jah, läbisime.”

„Persse!” ütles kirjutaja rahulikult. „Millise majavalitsejaga? Kas teid pimedasse tuppa viidi?”

„E-e… keldrisse või?” ei andnud ma alla. „Käisime!”

Pastakaga tüüp kaotas silmnähtavalt minu vastu huvi.

„Istuge ja oodake vestlust,” viipas ta käega ebamäärases suunas.

„Aga kuidas nad teavad, keda kutsuda?” muutusin ma rahutuks. „Te ei pannud ju kirja!”

„Aga kuidas sina teadsid, kuhu on tarvis tulla?” küsis ebameeldivalt kähe hääl mu kõrva juures. „Istu ja ära sibele!”

Eemaldusin nimekirjadest ja läksin omade juurde tagasi. Goška ei nutnud enam. Ta seisis sõltumatul ilmel ja hoidis ema käest kinni, et too ei kardaks, ning tegi näo, et üleskeeratav koer ei huvita teda üldse.

„Kuidas on?” küsis Marina.

„Kõik on korras,” vastasin. „Varsti kutsutakse vestlusele.”

„Goška tahab pissile.”

„Gosa pissile…” kordas poiss mõtlikult, õhates koera järele, millega võõras tüdruk mängis.

„Selle ajame kohe korda!” kummardasin ma kõrval lamava mahuka tädi kohale. „Vabandage, kus siin tualett on?”

„Kuidas – kus?!” ärritus too ootamatult. „Õues loomulikult! Teie arust tuleks püksi lasta või? Niigi pole siin midagi hingata! Varsti hakkavad pähe valama!”

Ta keeras valjult puhkides selja.

„Tänan,” ütlesin ma. „Hüva, läki, Goška. Ärme ootame looduselt armuande. Varupüksid jäid ju kohvrisse…”

Väljas läks pisut aega. Goškal oli tingimata vaja ära vaadata suur masin, mis möirates mäkke lendas ja püstaku ees vingudes pidurdas. See oli jurakas džiip, mis linnas kehtivast pimenduskäsust hoolimata kümnetes tuledes säras. Käsk oli muide täiesti mõttetu. Selles sõjas polnud veel kordagi olnud õhurünnakuid. Ja kui ka tulevad, ei aita mingi pimendamine.

Džiibist ei väljunud pikka aega kedagi.

„Autu tuli ise,” teatas Goška asjatundlikult.

Siis aga lendas uks nagu jalahoobist lahti ning välja hüppas pikas mantlis ja mustade prillidega kõhetu noormees, kelle siiliks pöetud värvitud juuksed andsid talle kustukummiga pliiatsi väljanägemise. Käes hoidis ta poolikut viskipudelit.

„Siin või?” Kõikehõlmav põlgus kogu inimkonna vastu pani ta rääkima ninahäälel ja nagu läbi une.

„Oleneb, mis,” vastasin.

„Mis mõttes, kes sa säärane oled?” käivitus ta kohe. „Mingi peamees või?”

„Peamees on sees,” ütlesin, et tast lahti saada. „Lähme, poja!”

„Paigal!” röhatas nolk. „Ma pole sind ära lubanud. Kas siin minnakse laeva peale?”

Ta oli nii purjus, et ei saanud eriti ohtlik olla. Võtsin Goškal vaikides käest kinni ja astusin koridori. Uks sulgus me järel, aga luku klõpsatust ei järgnenud. Lifti juures tegi majavalitseja suitsu.

„Seal on mingi purjus tüüp,” ütlesin talle. „Sõitis džiibiga kohale, küsib, kas siin minnakse laeva peale.”

Majavalitseja tõmbas sügavalt sisse, puhus suitsu kiirustamata välja ja kissitas ainsat silma.

„Mis see sinu asi on?” küsis ta rahulikult.

„Ega olegi, ma lihtsalt info mõttes… Meil tuleks vestlus läbi teha…”

„Küll teed, nii et vähe ei ole…”

Välisuks lendas äkki lahti ja ukseavasse ilmus purjus tüüp, lükates enda ees tohutut ratastel matkakotti.

„Mis mõttes?” märatses ta otse enda ette jõllitades. „Kelleks mind siin peetakse? Mingiks tolaks või…? Sina!!” märkas ta äkki mind. „Juhi mind laeva! Heaga räägin…”

Majavalitseja viskas koni maha, litsus selle talla all laiaks ja astus nolgile vastu.

„Asjadega ei saa!”

„No mis juttu sa räägid?” puhkes joobnu naerma. „Mitte mingisugustega ei saa?”

„Mitte mingisugustega,” vastas majavalitseja kangekaelselt.

„Tuti-pluti!” Nolk kaifis täiega. „Aga sellistega?” Ta lõi hõlmad valla ja tõstis automaadi. „Noh? Lasite püksi?”

Lükkasin Goška enda taha varju ja hakkasin ettevaatlikult teise korteri poole taganema.

„Lase käia, papi,” lausus nooruk majavalitsejale, „liiguta oma karke! Näita, kuhu minna!”

„Hüva, lähme,” hakkas majavalitseja ükskõiksel ilmel trepist üles minema. Joobnu kõmpis talle järele, pamp astmeid mööda põntsumas. Lükkasin Goška kähku korterisse, lipsasin talle järele ja panin ukse enda järel korralikult kinni.

„Emme! Me nägime suult autut!” kilkas Goška ja hüples üle lamajate jalgade ja selgade Marina juurde.

„Kuidas läks?” küsis Marina. „Edukalt?”

„Igati.” Otsustasin ta närve säästa ja ei lausunud sõnagi nolgist džiibiga. „Meid ei ole välja kutsutud?”

„Ei. Ainult üks pere kutsuti. See-eest leidsin ma meile mugava nurgakese! Keegi ei hakka seal üle meie kõndima.”

Seadsime end põrandal sisse ja jäime ootama. Toas valitses ühtlane lärm. Kes norskas, kes köhis, kes rääkis vaikselt naabritega.

„Kõigil korrustel üks ja sama. Lamavad nagu silgud pütis. Mõned lausa trepiplatvormil, aga seitsmendal isegi liftis. Aga üheksas on tühi…”

„Seal on pime tuba. Sinna viiakse ühekaupa. Vaadatakse sind ja otsustatakse, lasta laeva või mitte.”

„Aga kuidas nad siis vaatavad – pimedas?”

„Ei mina tea – äkki on neil miski spetsiaalne aparaat…”

Seltsiv Goška sõbrunes kiiresti kolmeaastase tüdrukuga ja urgitses ennastunustavalt võtmega üleskeeratava koera seljas.

„Tead,” sõnas Marina kõrvale vaadates vaikselt, „räägitakse, et Jevsino anti ära…”

„Kes räägib?”

„Oli üks… ta kutsuti välja.”

„Kust ta teab?”

„Ta vastuvõtja püüdis aeg-ajalt raadiovestlusi.”

„Kelle omi?”

„Ei tea. Juhuslikke…”

„Noh, jutud pole veel fakt…”

Silitasin ta õlga. Jevsino… Raip! Vähem kui tunnike elektrirongiga… Kus see nende laev siis on? Nii jääme veel hiljaks…

„Ja veel…” Marina siniste, täiesti goškalike silmade pilk puuris põrandat, „räägitakse, et neid olla juba Iskitimi äärelinnades nähtud…”

„Vaat see on juba kindlalt vale!” rehmasin ma. „Sellest, kes neid nägi, pole enam rääkijat!”

„Täpipealt!” toetas mind tolmuse kaabu ja uduste prillidega mees. „Totrad kuulujutud! Selliste eest tuleks seina äärde panna! Nende spioonid levitavad selliseid meelega, et paanikat tekitada.”

„Mis spioonid?” Naabruses lamav muti torkas kõrva räti alt välja.

„Needsamad, kes naftakombinaadi põlema panid,” selgitas prillipapa meelsasti. „Ja elumajad Gusinkal lasid ka nemad õhku.”

„Majad plahvatasid, sest seal on pliidid gaasiga!” öeldi akna juurest. „Elanikud jooksid laiali, aga gaasi jätsid lahti – ja oligi käes!”

„Ja kust teie teate?” küsis tolmuahv kiivalt.

„Tean! Seal, kus on elektripliidid, pole ühtegi plahvatust olnud!”

„Oli, oli!” kõmises teisest nurgast bassihääl. „Lihtsalt enam ei anta teada.”

„Aga minu meelest ongi nii parem, kui neid oodata… Istud kodus, kõik on ilus – pauhh! Ja polegi sind enam.”

„Jah? Miks te siis siia jooksite, et end laeva peale manguda? Eks istunudki siis kodus!”

„Kus see laev teil on? On seda keegi näinud?”

„Vait seal, akna all!” kostis närviline hõige. „Teiesuguste tolade pärast tõstetakse meid veel kõiki ukse taha!”

Vestlus taandus taas sosinaks.

Väike, mõtlesin ma. Väike on me võimalus. Kuidas me laevale pääseme? Kuidas kogu sellest massist läbi murrame? Hea küll, mina veel, aga Goška? Aga Marina? Hirmus on mõeldagi, mis siin juhtuma hakkab, kui rüseluseks läheb. Aga isegi kui me läbi murrame. Oletame, et murrame. Närin end kasvõi hammastega läbi, aga läbi me läheme. Ja siis? Kuidas laev, olgu see siis mis iganes – allveelaev, lennuk või rakett – surmavast piiramisrõngast välja pääseb? Ja kuhu viib? Tõsi küll, praegu pole see oluline. Peamine on pardale pääseda. Šansse on aga iga minutiga aina vähem. Ja ainuke võimalus näis olevat teha nii, nagu see kõrilõikaja – minna automaadiga. Ta on küll täis nagu pinal, aga mitte loll. Ja kindla peale juba laeval…

Uks paukus ja ma nägin teda äkki korteri lävel. Ilma kõhetu pliiatsilaadse figuuri ja valendava siilisoenguta poleks ma teda äragi tundnud. Ei prille ega mantlit, ei kotti ega veel vähem automaati tal ei olnud. Ja mis peamine – ta oli vaikne, vagur ja absoluutselt kaine!

Ta läks ettevaatlikult astudes vabale lapikesele toa keskel ja istus, haarates kätega ümber kõhnade jalgade, ja surus näo vastu põlvi.

„Hei, uueke!” hõigati talle nimekirjade juurest. „Kuule, linalakk!”

Noormees tõstis pea.

„Vestlusel käisid?” küsis seesama pastakaga mees.

Näis, et ta teab vastust.

Linalakk noogutas.

„Pane end siis kirja. Kuidas nimi on?”

„Analgiin.”

„On see ees- või perekonnanimi?”

Noormees kehitas õlgu ega vastanud.

„Noh, Analgiin siis Analgiin…” küsija kirjutas nime lehekesele. „Oled seitsmesaja neljateistkümnes!”

„Vabandage, aga mida seal, vestlusel, küsitakse?” uuris Analgiini kõrval istuv naine.

„Midagi seal ei küsita! Kuigi…” Seitsmesaja neljateistkümnes jäi mõttesse. „Kuigi vastata tuleb…”

„Ja mida te siis vastasite?” ei jätnud uudishimulik tädike rahule.

„Mida mul vastata?” Analgiin peitis uuesti näo põlvede vahele. „Mul jäi pere linna. Naine, poeg…”

„Kuidas – jäi linna?!” lõi naine käsi kokku. „Miks te siis neid siia ei toonud?”

Kõik pead pöördusid linalaka poole.

„Sest ma ei saa koju minna!” Analgiin virutas rusikaga vastu põrandat. „Mind ju püütakse nende abil nagu elussöödaga!”

„Kes püüab?”

„Grupeering! Kes! Nad on hirmust marus. Näita ainult nägu ja kohe teevad külmaks. Nii mind, kui Galkat, kui Deniskat…”

„Mille eest siis?” uudishimutses naabrinaine edasi.

Analgiin sülitas põrandale ja hõõrus kontsaga laiali.

„Selge, mille eest. Kõlakad liiguvad ju ammu… Et ellu jääda, on verd vaja. Ja siis ütles keegi, et kindel pauk. Pane omadest kaks magama ja pääsed. Kahe elu eest ostad ühe välja…”

Tuppa sigines vaikus.

„Noh, eks me siis võtsime aumeestena loosi,” pomises Analgiin, „kellele elu, kellele – aitab. Ja mul ei vedanud. Loos viis mind noa alla, aga olen ma neile mõni oinas või? Rabelesin lahti ja panin jooksu. Nüüd püüavad. Sunnivad Galkat helistama, koju kutsuma,” ta haaras peast. „Aga ma ju tunnen, et tal on hääl surnud! Niikuinii lüüakse nad maha, kas minuga või ilma!” Salguke heledaid juukseid jäi talle pihku. „Mida ma tegema pean? Ennast päästma või minema ja kolmekesi kõngema?”

Mõnda aega vaikisid kõik, kes toas olid. Ainult ukse juures köhis vanamees nägu mütsi sisse surudes kramplikult.

Miks me õigupoolest istume, mõtlesin ma. Mis tragöödiaid ja draamasid siin ka ei oleks, aga fakt jääb faktiks: inimene, kes tuli meist hiljem, on juba vestluse läbi teinud! Tegutseda, tegutseda on tarvis! Leida majavalitseja, las viib meid ka üles! Muidu jätan ta ilma automaaditagi viimasest silmast ilma!

„Ole valmis,” sosistasin Marinale. „Nii kui ma ukse juurest silma pilgutan, hiilige Goškaga märkamatult välja.”

„Kuhu sa lähed?” küsis ta ehmunult.

„Ära karda. Räägin lihtsalt majavalitsejaga…”

Väljas valitses minu suureks imestuseks palavikuline sebimine. Raudne uks oli pärani, selle vastas seisis avatud portega veoauto. Mingid hallid, räbaldunud kogud laadisid kiirustades autolt raskeid kaste, tassisid need püstakusse ja viisid keldrisse. Trepil seisis majavalitseja ning tegi paberilipikule märkmeid.

„Abi ei ole tarvis?” pakkusin asjalikult.

Majavalitseja silm libises üle minu.

„Ei, juba lõpetame.”

„Aga mis kastid need on?”

Ta ei vastanud kohe.

„Kolmkümmend kaks, kolmkümmend kolm… kõik, viimane! Pane kinni!”

Panime koos majavalitsejaga porte kinni, auto pööras ümber ja veeres mäest alla.

„Mis need on, toiduained?” küsisin uuesti.

„Mis toiduained!” puhkes ta naerma. „Mingi veidrik ilmus koos mingite kivide kollektsiooniga kohale! Terve elu olla kogunud. Hindamatu väärtusega, ütleb. No kuhu mina nad panen? Hea veel, et keldrisse mahtusid! Muidu oleks tulnud tänavale jätta. Kuidagi ei saa inimesed aru, et sinna,” ta vaatas mulle tähendusrikkalt otsa, „ei saa midagi kaasa võtta! Ei sööki, ei raha, ei relvi…”

„Vaat just sel teemal on mul teile üks jutt!” haarasin võimalusest. „Selle automaadiga nolgi lasite juba vestlusele, aga mina koos perega ootan ikka veel…”

„Vestlusi enam ei tule,” lausus ta püstakusse astudes.

„Kuidas ei tule?” oleksin sisenedes peaaegu läve otsa prantsatanud, aga jõudsin talle siiski järele ja haarasin varrukast.

„Lihtsalt ei tule,” patsutas ta heasüdamlikult mu kätt. „Neid pole enam tarvis…”

„Aga meie? Kas meid pole samuti… tarvis?!” Mu silme ees ujusid mingid räbalad.

Majavalitseja prahvatas äkki naerma.

„Mis sa nüüd kahvatad? Ära kuse! Kõik võtame! Ilma igasuguste vestlusteta! Kõik, kes uskusid ja tulid, kõik saavad päästetud!”

„Mis tähendab – kõik?” Kartsin ikka veel ta varrukast lahti lasta.

„Seda tähendabki! Arvad, et ajame kedagi tänavale või? Niiviisi – kogu mustlaslaagriga – lähemegi! Peremeestel on ka süda olemas!”

„Kelle peremeestel?” Ma ei jaganud enam midagi.

„Laeva, kelle siis veel?! Ja meie sinuga samuti, kui me määramata ajaks nende ülalpidamisele läheme. Noh, oled õnnelik?” muigas majavalitseja. „Vaata ainult, et suurest õnnest otsi ei anna!”

„A-aga millal… me sõidame… läheme… satume laevale?” kogusin vaevaliselt kokku laialipudenevaid sõnu.

„On alles tümikas!” laksas majavalitseja endale vastu kintse. „Sa ei saanudki midagi aru, jah? Olgu, lähme, ma selgitan…”

Teises korteris valitses surmvaikus. Kõik, isegi lapsed, kuulasid mind, et ükski sõna kaduma ei läheks. Ainult aeg-ajalt tõstis mõni eriti taipamatu käe ja esitas ettevaatlikult küsimuse.

„Mis see siis tähendab – et see kõik ongi laev?”

„Jah,” vastasin ma. „Lihtsustatult öeldes on laev see maja, milles me viibime.. Täpsemalt aga – ruumiosa, milles maja asub. See ruumiosa kantakse üle teise maailma…, noh teise kohta. Koos meie kehadega. Saate aru, üle kanduvad ainult elusad kehad, kõik asjad ja maja ise jäävad siia.”

„Mis me oleme seal siis paljad või?” küsis keegi.

Noogutasin.

„Paljad. Kuni uute riiete hankimiseni.”

„Olgu peale! Kaltsud – see pole peamine,” kostis akna juurest. „Ütle parem, kas on kindel, et võetakse kõik?”

„Kõik! Kõik! Ärge paanitsege. Ma ju räägingi: üle viiakse kõik elusolendid, kes selles ruumiosas viibivad. Kui palju neid elusolendeid on, pole nende jaoks vahet.”

„Kelle „nende” jaoks?” küsis tolmune prillipapa. „Ega äkki nende, kellega me sõdime?”

„Jah…” Ma kõndisin mõtlikult mööda seinaäärt.

Minu jaoks tehti jalgu koomale korjates kiiresti läbipääs.

„Jah. See on sama tsivilisatsioon, kes meid hävitab. Sama liik… rahvas, kuidas iganes. Aga teine hõim. Saate aru? Nad sõdivad omavahel. Ühed tahavad meid hävitada, teised päästa.”

„Aga kas neid saab siis usaldada?” ohkas keegi. „Kuhu nad meid viivad? Ja mida teevad?”

„Seda ma ei tea. Aga kas meil on valikut?”

Mõneks ajaks saabus taas vaikus.

„Mnjah…” lausus keegi. „Kahtlane on see kõik…”

„Aga mina usun!” Ukse juures hüppas püsti umbes seitsmeteistaastane poiss. „Me seame seal sisse normaalse elu, soetame lapsed! Ja tuleme kunagi tagasi. Tuleb vaid rohkem rahvast kaasa haarata! Vaadake, palju siin veel ruumi on! Trepid, trepiplatsid – kõik on vabad! Maja on tarvis rahvast täis panna!”

„Hilja,” ütlesin ma. „Kuni me läheme inimesi kokku otsima, kulub hulk aega. Telefonid on välja lülitatud, muud sidet ei ole…”

„Tarvis on anda märk!” hõikas poiss. „Oh! Välja mõtlesin!”

Ta hüppas uksest välja. Mõnda aega vaatasid kõik üksteisele hämmingus otsa, siis venisid riburada pidi talle järele.

„Jääge siia,” ütlesin Marinale. „Ära Goškat kusagile lase. Hoidku jumal trügimise eest!”

Kõik tunglesid trepil. Poiss, kes oli esimesena välja jooksnud, toimetas midagi Analgiini džiibi juures. Bensiinipaagi kork oli maas ja avast tolknes välja pikk mustriline riba, lips arvatavasti.

„Hoidke eemale,” hõikas poiss ja tsäksas välgumihklit.

Sinine tuluke lippas hoogsalt bensiinipaagi ava poole. Trepile ilmus äkki Analgiin ise.

„Mida sa, raisk, teed seal?” alustas ta jahmunult, aga just siis kärgatas.

Kõiki, kes polnud jõudnud trepikotta varjuda, tabas kuumalaine. Helesinise leek kerkis pilvena auto katuselt ja kadus taevasse. Džiip lõi tõrvikuna lõõmama.

„Normaalne!” hõikas poiss kõrbenud kulme nühkides. „Kohe jooksevad ise kokku vaatama!”

„Ah sa…” Analgiin lendas talle peale, lõi jalust maha ja virutas hooga vastu hambaid. „Segi läksid vä?! Kuradi sitapea!”

Hüppasin talle selja tagant ligi, haarasin ümbert kinni ja üritasin poisist eemale tirida.

„Lõpeta! Lollpea! Milleks sulle enam see džiip?! Sinna seda kaasa ei vii!”

Analgiin virutas mulle valusalt kuklaga vastu ninajuurt, aga ma hoidsin teda raudses haardes.

„Persse see džiip!” vingus ta hüsteerias. „Mul jäi pere linna! Aga tema kutsub võõraid! Aga minu… Deniska…!!”

Analgiin rabeles lahti, jättes minu kätte tükke oma riietest. Ta langes teadvusetu poisi kõrvale põlvili, peitis näo kätesse ja üürgas üle leekide mühina…

Möödus tund. Kõikides korterites, kõikidel korrustel, trepiplatsidel ja liftis seisid tiheda summana inimesed. Lapsi hoiti kätel. Oli väljakannatamatult umbne, aga keegi ei kaevelnud. Me ootasime. Goška istus mu kukil. Seda kohta eelistas ta vist kõigile teistele kohtadele maal. Maal… Just Maal ei leidunud meile enam kohta…

Mass liigahtas äkki.

Kostis summutatud hõige: „Majavalitseja?! Kus on majavalitseja? Pole! Jalga lasi!”

„Mingi naisterahvas räägib seal,” öeldi ukse juurest.

„Tasem! Laske kuulata!”

Jälle hakkab mingi jama, mõtlesin ma. Aga mida, kurat võtaks, tähendavad need karjed?

„Ma olin ise karjääris tööl!” kostis kusagilt kaugelt läbilõikav hääl. „Kui kastidel on kolmnurgad, tähendab – dünamiit!”

Mulle meenusid kohe kolmkümmend kolm kasti, mis täna toodi ja keldrisse paigutati. Aga oli neil kolmnurk?

„Inimesed! Meid petetakse!” karjus keegi meeleheitlikult. „Meid tahetakse õhku lasta!!!”

„Uks! Tehke uks lahti! Kõik välja! Tänavale!”

„Ei avane! Kinni on kiilunud! Kas on teisel pool õige midagi ette pandud või…”

„Laske mind!!! A-aa!!! Ma kardan!”

Mass hakkas liikuma, sellesse tekkisid tõusud ja mõõnad, lõhangud ja lained, mis rullusid nii, et inimesed suutsid vaevu jalul püsida.

„Mida ta, tobu, karjub?” lõugasin ma. „Lapsed litsume tema tõttu laiaks! Las läheb ise keldrisse ja vaatab järele, mis kastid seal on!”

„Kõik uksed on kinni!” vastati trepiplatsilt. „Nii keldrisse kui tänavale! Ja majavalitseja on kadunud!”

„Kuhu tal kaduda!” Suutsin vaevu kasvavast kärast üle karjuda. „Lõpetage paanika! Seiske kõik paigal! Majavalitseja on ülemistel korrustel! Laske läbi!” Hakkasin, Goška õlul, ukse suunas liikuma. Marina tuli minu järel, hoides mu püksirihmast kinni.

Platsil möllasid inimlained veelgi võimsamalt. Keegi viskles hüsteerias põrandal. Mitmed jalad tabasid läbisegi välisust ja keldri ust. Keldriuks langes esimesena. Mitu inimest, paanikat tõstnud naine nende seas, tormasid trepist alla.

„Laske läbi!” karjus lüheldase habemega taat. „Ma olen spetsialist! Ma olen keemiaprofessor!”

Ta lasti läbi ja ka tema kadus keldri pimedusse. Sealt kostsid juba mingid hääled – olid need siis hüsteerilised kiljed või kastidest välja kangutatavate naelte krigin.

„Rahunege ometi! Kohe saame teada! Kohe selgub kõik!” hõikasin ma paremale ja vasemale, kuni mulle endale ribidesse anti:

„Tasem!”

Trepikäigus ja korterites võttis maad suhteline vaikus. Kohe hakkasid kostma sammud keldritrepil. Vanakesest professor ilmus ukseavasse. Kõik silmitsesid teda ja vaikisid, kellelgi ei jätkunud julgust esitada esimene ja ainus küsimus. Leidsin äkki Marina käe oma pihust.

Vanake vaatas segaduses ringi ja heitis millegipärast pilgu kellale… Lõpuks jõudis talle pärale, et kõik ootavad.

„Ei, ei,” lausus ta tuhmilt. „Kõik on korras. Ei mingit ohtu…”

„Aga dünamiit?” nuuksatas keegi.

„Mis dünamiidist te räägite?” Taat viskas taas vargse pilgu kellale. „Kõik on parimas korras. Kohe stardime…”

„Ja kust sina seda tead?” Poksijasoenguga lüheldane jõuline noormees astus lähemale.

„Seal on seesamune…” Professor tegi käega ebamäärase kaare. „Stardipult, jah.”

„Lase ma õige vaatan,” sammus poiss keldriukse suunas.

„Ei!” Vanake lõi käed ehmunult laiali, nagu üritaks ukseava katta. „Saage aru, see on mõttetu! Ajaloendus on juba alanud. Tegelikult jooksevad juba viimased sekundid. Kohe…”

Ta tõstis kella lühinägelike silmade juurde.

„Kümme. Üheksa. Kaheksa. Seitse…”

Ja kõik, kes ukse juures seisid, ja kaugemal, trepil, ja kõrgemal, kõigil selle halli nukrameelse maja korrustel, lugesid endamisi:

Kuus…

Viis…

Neli…

Kolm…

Kaks…

Üks…

Start.

(2004)