Читать книгу Poiss, kes kaotas mälu - Kreetta Onkeli - Страница 2

Kreetta Onkeli
Poiss, kes kaotas mälu

Raamatu väljaandmist toetavad

ja

Originaali tiitel:

Kreetta Onkeli

Poika joka menetti muistinsa

Kustannusosakeyhtiö Otava

Helsinki

© Kreetta Onkeli

First published in 2013 by Otava Publishing Company Ltd with

the Finnish title Poika joka meneti muistinsa.

Published in the Estonian language by arrangement

with Otava Group Agency, Helsinki

Tõlge © Ave Leek ja kirjastus Tiritamm, 2019

Kaanekujundus: Ninka Reittu

ISBN 978-9985-55-333-6

ISBN 978-9985-55-339-8 (epub)

Kirjastus Tiritamm

Tallinn, 2019

www.tiritamm.ee

1

Kui naeruhoog peale tuleb, võib järgmisel hetkel ununeda, millest see alguse sai. Naerad ennastunustavalt. Tuleb tahtmine kõht kõveras ringi veereda ja lõkerdada nagu see poiss, kellest kohe juttu tuleb. Poiss naeris nii, et silmad märjad. Aaah, kui naljakas. Hihihi, hohoho, hahaha. Pisarad lausa voolasid ja õhk sai otsa. Tossud ja higised sokid tuli jalast lennutada, et varvastel oleks ruumi rõõmsalt laiutada. Poiss nühkis nägu muru sisse, pea oli lõuast kuklani võbinat täis. Inimene võib naerda mitte ainult suu ja silmadega, vaid ka hammaste, kõrvade, põskede, otsaesise, lõua ja peanahaga, mis hakkab lausa kõditama, nii et teda tuleb taltsutamiseks nühkida. Aiai, oioi.

Naeruhoog võib alata täiesti väiksest asjast. Keegi poetab midagi naljakat, teeb midagi teisiti kui tavaliselt – kusagil on kasvõi sajandiksekundiline erinevus millestki, millega oled harjunud. Naer tuleb peale, hakkab külge ja levib ja enam pidama ei saa, midagimõistlikku ei ole võimalik öelda, sest iga iitsatus ajab omakorda naerma, ja nii sa lagistad naerda, lagistad kuni kõik ununeb, kõik. Kõrvaltvaatajale paistab naeruhoog muidugi arulage. Tema ei saa aru, kui naljakas naerjal on. Kui ta küsib, mis nii hirmsasti nalja teeb, siis ajab see veel rohkem naerma. Naer tuleb lasta niisiis rahulikult lõpuni naerda. Naeruhoo järel saabub rammestus. Poleks paha üks klaas vett juua ja pisut pikutada.

Oiijaaah! Poisil hakkas naeruhoog tasapisi üle minema. Huulilt pääses lendu veel üksikuid turtsatusi, kuni needki otsa said. Ta lamas selili murul. Vahtrapuu all. Kusagilt meenus, et keegi täiskasvanu oli endale kunagi vahtranina kleepinud. Keegi täiskasvanu … kes see oligi? Päike soojendas muru ja poissi. Puuvõras helkis rõõmsalt suvine valgus. Kusagil eemal vurasid autod. Muru oli tumeroheline. Värskelt niidetud, lõhnav.

Poiss kergitas pead. Ta rapsas maha põskedele kleepunud rohulibled ja mullatükid. Siis silmitses ta ümbritsevat parki. Park mis park, pärastlõunases meeleolus värelev park. Künklik muru, vanad paksu tüvega põlispuud, pingid, kuhu armunud paarid või leidlikud noored oma nimed olid kraapinud. Lagled, rand. Korraga tundis poiss, et midagi on viltu. Ta taipas, et ei tea, kus ta on. Ta oli pargis üksinda. Inimesi oli seal veel – seltskondi ruudulistel piknikutekkidel, väikeste lastega vanemaid, koerajalutajad. Aga mitte kedagi, kes oleks poisile tuttav olnud. Park oli talle võõras ja ta ei tundnud siin mitte kedagi. Ja kui ta täpsemalt järele mõtles, ei mäletanud ta ka seda, kus ta elab. Ega mäletanud, kes ta on.

Ma olen poiss. Vähemalt seda ta teadis. Aga mida veel? Ta teadis, et on suvi. Soome suvi on mõnus. Ei ole liiga palav ega liiga külm. Inimesed on sõbralikud, keegi ei tülitse. Pole kuhugi kiiret. Park ise näis olevat linnas. Maastiku taustal terendasid kõrged majad ja tornid. Üks tornidest paistis poisile tuttav ja peas välgatas mõte, et see on raudteejaama kellatorn. Sel hetkel taipas ta, et on Helsingis ja Helsingi on tema kodulinn. Torne paistis veel, aga neid ei osanud ta millegagi seostada ega mäletanud, millistes ta võis olla käinud või mida nimepidi teada.

Oma vanuseks pakkus poiss umbes kümme. Natuke alla või peale. Võta nüüd kinni. Ta katsus oma huuli ja põski. Ei, vuntse polnud tunda ja habet ei kasvanud. Ta tegi korraks häält. Biitboksis, et ennast kuulda. Hääl oli veel lapse oma, häälemurret tal polnud. Poiss mis poiss, ja laps. Kui ta laps on, peaks tal pargis kindlasti ka mõni tuttav olema. Lapsed ei käi tavaliselt üksinda pargis. Vähemalt mitte linnas.

Metallist prügikastilt nägi poiss oma peegelpilti. Oli näha, et tal on pruunid juuksed ja rohelised silmad. Tal olid jalas kirjud kollakasrohelised šortsid ja seljas arusaamatuks pleekinud pildiga valge T-särk. Ta oli paljajalu, naeruhoos oli ta sokid ja tossud jalast heitnud. Peaks õige püsti tõusma ja ringi vaatama. Tuleks uurida, kellega ta siin pargis on. Miski kõlksatas pükste reietaskus. Poiss pistis käe taskusse. Seal oli võtmekimp. Kuhu nendega sisse saab? Ta tõmbas sokid ja tossud jalga, kuid paelad jättis lahti.

Poiss silmitses uurivalt pargis olevaid inimesi. Kõigepealt vaatas ta naisi, kes võinuks ea poolest emaks sobida. Tema emaks. Sest kuidas ta ka pingutas, oma ema ei suutnud ta mälusopist leida. Ta vaatas mehi, kelle seas võis ta isa olla. Ka nemad ei tundunud tuttavad. Ta läks ühele tumedapäisele mehele lähemale – võibolla oli see ta isa. Mees rääkis aga võhivõõras keeles ja õige pea paterdas talle sülle pisike tüdruk. Poiss jäi keset parki väikese künka otsas seisma, et sealt kõigile võimalikult hästi silma paista Kui ta ise kedagi ära ei tunne, tunneb keegi ehk tema ära.

Möödus minutit viis, siis kümme, möödus veerand tundi. Keegi ei pööranud poisile tähelepanu. Talle tundus, nagu oleks ta nähtamatu. Kas tõesti pole selles linnas kedagi, kellel oleks üks kümneaastane poiss kadunud? Ehkki hakkaja ja arukas, tükkis poisil vägisi klomp kurku. Ta püüdis seda alla neelata, klomp aga kasvas. Poiss surus käed pükste reietaskutesse. Oota.

Ühes taskus, selles, kus ei olnud võtmed, oli paber. Seal oli kirjas:

Ardo, tule kella viieks koju. Magustoiduks on maasikajäätis! Kalli-kalli. Ema.

Ardo! Mu nimi on Ardo. Ja ema! Mul on ema. Ja ehkki see oli pärast naeruhoogu tema kõige rõõmsam mõte, puhkes ta nutma. Ema, minu ema. Poisil jooksid pisarad mööda põski ja lõuga alla kaelale ja T-särgi kaelusele. Ardo nuttis, aga ka sellele ei pööranud keegi mitte mingit tähelepanu. Ta oli ihuüksi. Üksi, olgugi et ümberringi oli kümnete kaupa inimesi. See oli hirmus tunne. Imelik, kuidas mõne minuti jooksul võib nii vastakaid tundeid üle elada. Hetk tagasi kõõksus ta naerust, nüüd nutust. Elu on vahel kummaline.

Nagu naeruhoog, nii vaibub ka nutt. Pisarad võivad olla talumatult kibedad, aga pärast neid hakkab natuke parem, ausalt. Meel muutub rahulikumaks, sest kõige hullem on välja nutetud ja võib hakata uuesti mõtlema, mida teha. Nii tundis ka Ardo end nüüd üpris rahulikult ja istus maha, et aru pidada. Ta silmitses taskust leitud paberit. Ehk leidub siin mõni vihje. Ta murdis paberi hoolikalt kokku, pistis selle taskusse tagasi ja hakkas otsustaval sammul raudteejaama torni ja kesklinna poole minema.

Keset liikluskeerist ja inimeste massi hakkas Ardol palav. Tuli olla ettevaatlik, põigelda siia-sinna, olla kiire, hoida tasakaalu, sest inimesi oli nii palju, et nad jooksid üksteist peaaegu pikali. Ta jõudis väljakule, mille keskel oli kellatorn. Kusagilt turgatas Ardole pähe, et see peab olema Lasipalatsi väljak. Ta vajas kodu leidmiseks juhtlõnga, aga kust seda otsida, polnud tal aimugi. Ta oli kavatsenud mõnelt täiskasvanult nõu küsida, aga neil kõigil oli hirmus kiire. Ardo ei julgenud täiskasvanuid tülitada. Pealegi meenus talle kummalisel kombel, et võõraste täiskasvanutega ei tohi juttu teha. Huvitav, kes talle seda oli õpetanud – kas ema, ja miks? Kui täiskasvanutega ei tohi rääkida, kes siis üle jääb? Lapsed – ta pidi leidma mõne lapse, kes aitaks.

Seni oli Ardo ülespoole vahtinud. Nüüd suunas ta pilgu oma silmade kõrgusele. Talle ei hakanud Lasipalatsi väljakul ühtegi last silma. Ainus madalal olev inimene, keda ta nägi, oli kerjusnaine. Naise pilk oli maha pööratud. Tema olemusest õhkus rahu. See oli õigupoolest huvitav, sest ta käed ja nägu olid mustad, küüned lõhenenud ja riided olid ajast ja arust, kuidagi valed. Või mis sa ise arvad, kas sooja suvepäevaga käivad kokku vatijope ja vildid, mille taolisi võib veel ainult jõuluvana jalas näha? Naisest möödus pikal sammul jalgu moodsates tossudes, saabastes ja kingades, mille kõrged kontsad olid nagu raudnaelad. Paistis aga, et ta ei muretse sugugi, ehkki ta olukord oli kindlasti kõige viletsam linnas.

Või ehk siiski mitte. Ardole meenus tema enda olukord ja sellele mõeldes vajus ta enesehaletsuse raske koorma all lausa looka. Tema seis oli kõikidest kõige hullem. Ta mälu oli kadunud ja paistis, et ka teda ei mäleta keegi. Kerjuse vaatamine oli Ardo täitnud iseäraliku jõuga. Ta otsustas jääda rahulikuks nagu see naine. Isegi kui tal mitte midagi meelde ei tule, kui ta ka ühtegi tuttavat ei leia, säilitab ta rahu. Muretsemine ei aita midagi. Sellest läheb ainult tuju pahaks. Pealegi oli nii mõnigi asi ju hästi. Ta teadis, et on oma kodulinnas, sai aru keelest, mida siin räägiti ehk soome keelest, ja väljas ei paukunud pakane. Ardol tükkis naer peale, see kõik oli nii hullumeelne.

„Mis sa vahid seal?“

„Kuidas palun?“ küsis Ardo.

Üks Ardost veidi pikem ja kõvasti priskem poiss silmitses teda altkulmu. Poiss oli vinniline ja ketendavate huultega. Ta näris küüsi, ehkki Ardo nägi kohe ära, et seal polnud midagi närida. Tal oli seljas suur põlvini T-särk ja selle all võisid olla šortsid. Särk oli nii pikk, et pükse polnud näha. Poisi juuksed olid pikad ja takkus. Päris ägedad. Ardo oleks endale ka sellised kasvatanud, kui ema oleks lubanud. Ema! Aeg-ajalt kippusid Ardole meelde ema õpetused, mis lisasid aga ainult meelehärmi, sest ema ennast ei suutnud ta meenutada.

„Ma küsisin, mis sa passid seal?“

„Ei midagi,“ vastas Ardo.

„Sul on ikka kõik kodus või?“

„Kuidas palun?“ küsis Ardo.

„Kuidas palun?“ matkis poiss. „Su lõug tudiseb.“

Ardo käsi tõusis tahtmatult lõuale. Tudises jah. Just nüüd, kui ta oli otsustanud rahulikuks jääda, oli ta kõike muud. Poisi huvi ajas Ardole hirmu nahka. Samas võis oodatud abi nüüd siinsamas olla. Ainult et see poiss oli hoopis teistsugune, no hoopis teistsugune kui Ardo.

„Ootad empsi?“ päris poiss.

„Jaa,“ prahvatas Ardo. „Või noh, ootan jah …“ ütles ta, püüdes kõlada vähem innukalt.

„Lähete poodi jah? Emps peab sulle ju uue skeidi ostma, sest sa avastasid, et see vana on nii mõttetu, mis siis, et sa said selle alles eelmine nädal.“

„Ma ei tegele skeidiga,“ ütles Ardo. Huvitav, kust ta seda teadis?

„Sul tuleb mingit suhkruvatti suust välja. Sa oled suhkruvatimasin,“ ütles poiss.

„Misasi see on?“ küsis Ardo.

„Papagoi oled. Mündiautomaat,“ ütles poiss.

Selle peale ei osanud Ardo midagi kosta. Ta ei teadnud üldse, mida ta peaks ütlema. Poiss silmitses Ardot. Tal olid heatahtlikud silmad. Ardol hakkas ebamugav. Ta ei saanud aru, mida temast tahetakse.

„Noh, emps ei tulegi või?“ küsis poiss.

„Küll ta tuleb,“ vastas Ardo.

„Pole nagu näha.“

Ardo tahtis WC-sse.

„Mul oleks vaja vetsus käia,“ ütles ta.

„Lasipalatsi restos on vets. Käi seal,“ sõnas poiss.

„Mul pole raha,“ ütles Ardo.

„See on ilma rahata. Nad ei jõua seda valvata. Ega nad rootsi lauda ka ei jõua valvata. Ma käin seal kogu aeg ilma rahata söömas,“ ütles poiss. „Tule, lähme. Ma näitan sulle.“

„Ma ei tea …“ ütles Ardo

„Ah jaa, su emps,“ ütles poiss.

„Ema jah,“ ütles Ardo.

„Ei oota sa mingit ema. Sa varjad midagi. Tule nüüd.“

Ardo ohkas ja kõndis poisi järel kuulekalt Lasipalatsi restorani WC-sse.