Читать книгу Meie mesilased. Tuhat tüdrukut tagaõues - Krista Kivisalu - Страница 3

Mesilaste maailm pani mind esimest korda heldima lennureisil San Franciscost Eestisse. Vaatasin lennukikinost filmi „Mesilaste salajane elu“ ja koju jõudnud, lugesin uuesti läbi Sue Monk Kiddi samanimelise raamatu. See film ja eriti see raamat tegid mu ära. Olen sellest saati mesilaskummardaja, suminauskuja ja vabatahtlik mesilasrahva pressiesindaja.

Samal ajal toimusid minu pere elus suured muutused. Müüsime ära oma linnakodu ja kolisime maale, mu sünnikoju. Me ei teadnud täpselt, mida maal tegema hakkame, meid vedas maaelu poole soov teha oma kätega pärisasju. Kasvatada ise oma toit, olla vaba linnainimese sõltuvusest kaubanduskeskustest ja saada välja töölkäija oravarattast. Panin end alustuseks töötuna kirja ja teatasin oma armsale töötukassa nõustajale, et tööd ma küll otsima ei hakka, mina tahan hakata ettevõtjaks. Maaettevõtjaks. „Väga tore mõte!“ kiitis konsultant. „Ja mida täpsemalt soovite ette võtta?“

„Ma teen mesila!“ vastasin spontaanselt.

Ma polnud mesilamõtet varem kõvasti välja öelnud. Nüüd, kui sõna suust välja lastud, tundus see kõige loomulikum tee. Muidugi mesila, mis siis veel? Mis talu see on, kus aed ei sumise? Mesi kui looduslik, koduõuel valmiv magusaine peab ühel korralikul maainimesel muidugi omast käest võtta olema. Meepurk köögilaual leiab alati kasutust. Mesi ei lähe halvaks, ei vaja eritöötlust ega keerulisi säilitamistingimusi.

Ka minu lapsepõlves olid meil ikka mesilased olnud, nad kuulusid taluelu juurde. Mäletan, kuidas isa mett võttis, kuidas me seda õuel vändaga vurris vurritasime ja mismoodi maitses värske kärjemesi. Ja mäletan, et isa sai tihti nõelata, oli tige mesilaste peale (ja mesilased tema peale), nii et meid, lapsi, ta taru juurde ei võtnud. Pisut hirmu oli selles mu lapsepõlve meemälestuste mosaiigis.

Aga nüüd olid uudishimu ja pealehakkamistahe suuremad kui see pisuke hirm. Pealegi sain isegi mina oma linnas laisaks muutunud vaistuga aru, et mesilased on üsna iseseisvad tegelased, neid ei ole vaja varahommikul lüpsta ega õhtul lauta ajada, seega peaksid meiesugused linnavurled nendega hakkama saama küll.

Olen praeguseks kolm aastat mesilasi pidanud ja mu austus nende imeliste olendite vastu aina kasvab. Muidugi, mesilaste kohta lugeda olen jõudnud rohkem kui reaalselt kättpidi tarus kogemusi saada. Mesilastega otseselt saab ju meie laiuskraadil tegelda viis kuud aastas, ka siis kaugeltki mitte iga päev. Mind võlub mesilasperes valitsev organiseeritus, nende võime suhelda ilma suuremate häireteta oma suure pere kõigi liikmetega. Kui taru juurde saabub vaenlane, keda esimene valvur nõelab, valgub tarust otsekohe välja terve vahtkond. Kui tarus juhtub midagi emaga, teab veerand tunni pärast sellest kogu pere. Kohe asutakse probleemi koos lahendama. Kuidas nad teavad? Kuidas nad kriisikoosolekuid peavad, vaidlusteta otsuseid teevad ja neid ellu viivad?

Mesilased on nüüd ametlikult meie planeedi kõige tähtsamad elusolendid ja see nimetus kuulub neile õigusega. Nad on otsekui indikaatorid, kelle peal saab aimata saabuva üleilmse häda esimesi märke, peale selle tolmeldajad, kes on üliolulised elurikkuse säilimisel. Elagu mesilased!

Kevadest sügiseni alustan ma oma päeva sellega, et teen tiiru õues. Kõigepealt lasen kanad jooksuaeda, siis jalutan aeda ja uurin, kuidas kurk on öö jooksul kosunud ja kas lillhernes juba õitseb, seejärel tervitan tomatite ja basiiliku ühendkoori kasvuhoones ning lõpuks kõnnin vaatama, mis toimub mu tagaõue tüdrukute lennulaudadel. Kõige rohkem puudutab mind neil hommikustel kohtumistel ikka seesama: mesilaste valmisolek tegutseda pere nimel. Igal hommikul lendab korjerühm korjele ja tarutöid tegevad tüdrukud alustavad oma toimetustega. Toit jagatakse võrdselt ja tööd jaotatakse vastavalt võimetele. Kui keegi õdedest saab märjaks või kleepub meega kokku, limpsivad teised ta kohe puhtaks. Seda solidaarsust ja elutervet kuninganna-austust nähes olen minagi kasvanud hoolivamaks inimeseks.

Ja kuigi ma nimetan oma mesilasi hellitavalt tüdrukuteks, panen mesilasemadele nimesid ja armastan enda jutustatud lugudes suunata neid inimesele omase tegevuse juurde, ei omista ma neile inimeste maailma tundeid ega mõtteid. Ei, indiviidina võttes on mesilane muidugi lihtsalt üks putukas. Aga kõik koos moodustavad nad imelise, targa, supervõimetega mesilaspere, kes käitub kui kõrgema intellektiga imetaja. Hooliva ühiskonna ehitamisel on meil mesilastelt palju õppida.

Võibolla ongi just see õelik-naiselik hoolivus see, mille lähedalt nägemine mind mesinikuna kõige õnnelikumaks teeb.