Читать книгу Topelt D - Kristi Piiper - Страница 4

Kergelt kõrbenud juuksekarvade lõhn kõrgelaelise kesklinnakorteri luksuslikult sisustatud vannitoas segunes virsikulõhnalise difuuseriaroomiga. Naine, noor ja silmatorkavalt ilus, nagu talle meeldis endast mõelda, seisis alasti kraanikausipeegli ees ja föönitas oma pikki piimašokolaadivärvi juukseid, kuni need olid peaaegu kuivad. Enne kui ta raske punase fööni käest pani, lülitas ta seda kolm korda sisse ja välja ja riputas alles seejärel juhtmesse keeratud sõlme pidi seinale kruvitud konksu külge. Ta avas peegelustega kapi, otsis kümnete kreemipurkide seast sobiliku, ja keeras metalselt läikiva kaane maha. Asetas valge plastspaatli abil väikese koguse virsikulõhnalist kreemi silmade ümbrusesse ja silus õrnade ringjate liigutustega ülalaugudel veel veidi näha olevaid lõikekohti. Need olid endiselt kergelt lillakad, kuid muutusid iga päevaga järjest vähemmärgatavaks. Operatsioonist taastumine oli seekord läinud oodatust kiiremini. Õhkõrna koostisega kreem imbus raskusteta tema hoolitsetud näonahka ja ta tõmbas näpuga üle nina. See oli juba ammu just selline nagu vaja. Täpselt paraja suurusega ja õige nurga all. Ei mingeid rõvesuuri ninaauke ega ümarat vormitut ninaotsa. Polnud enam kedagi, kes oleks saanud teda seanäoks kutsuda või möödudes neid valusalt mällu sööbinud röhitsushäälitsusi teha. Ka huuled olid peaaegu õiged, mis siis, et neid aegajalt täitmas pidi käima, see ei olnud midagi keerulist või vaevanõudvat, pigem rutiin nagu mõnele teisele maniküüris käimine. Ta tõmbas end peeglist silmitsedes näpuga üle huulte, uuesti üle nina, ja hästi õrnalt ka üle silmalaugude. Lõpuks ometi hakkas ta valmis saama. Kolmkümmend pikka aastat päris endani jõudmiseni. Kui nüüd veel paistetus silmade ümbert alla läheks ja lillad jutid laugudelt kaoks, võiks elu lõpuks ometi tõeliselt peale hakata. Parem hilja kui üldse mitte kunagi, mõtles ta leplikult, ja naeratas oma peegelpildile julgustavalt. Seejärel keeras ta korgi kreemipurgile peale ja asetas selle hoolikalt tagasi riiulile. Naine jõudis vaevalt musta pitspesu selga tõmmata, kui keegi elutoast Diana! hõikas ja juba järgmisel sekundil vannitoa ukse avas.

„Noh, mis sa jälle teed siin nii kaua?” küsis mees ja haaras naise sülle. Niiskest aurust raske ja uimastavalt kreemilõhnaline õhk vajus vannitoast välja ja udused jäljed peeglil hajusid.

„Ära jama, Aron!” naeris naine ja siples end vabaks. „Ma just kreemitasin keha!” Mees lasi ta oma haardest vabaks ja seisis naisele selja taha, kraanikausi kohal laiuva spetsiaalsete jumestamisvalgustitega ümbritsetud peegli ette. Käed põimusid ümber naise puusade ja lõug toetus siidiste juustega kaetud pealaele. Aron oli naisest üle viieteistkümne sentimeetri pikem ja vähemalt kakskümmend kilo raskem. Kui mitte kolmkümmend, mõtles Aron, ja vaatas kaaslase väljaulatuvaid puusakonte ja tugevalt sisse võlvunud kõhujoont. Aronil oli habe ajamata ja selle tumepruun karedus ajas Dianat naerma, kui mees huuled tema kaelale surus.

„Ära tee!” naeris Diana ja rabeles Aroni käte vahelt välja, lipates pesuväel elutoa diivanile. Mees järgnes talle ja vajus mugavale sametdiivanile. Vilunud liigutusega sättis Diana musta linase hommikumantli oma kreemise tagumiku alla ja lülitas telekast õhtused uudised käima. Käed õrna, aga kindla omanikutundega ümber mehe kaela põimitud, näppis ta valge triiksärgi kraed.

„Tead, ma natuke igatsen seda, kui sa veel tavaline politseinik olid, mulle meeldis see sinine vormiriietus. Uurijad näevad nii igavad välja. Peaaegu nagu tavalised mehed.” Üle mehe näo libises vaevumärgatav vari. See oli nii vaevutajutav, et ükski inimene poleks seda märganud. Mitte keegi peale Diana. Tema märkas kõike. Vähemalt kõike, mis Aronisse puutus.

„Mis on?” Ta võttis käed kaela ümbert ja puuris oma terava tähelepaneliku pilgu mehe pistaatsiapähklikarva silmadesse.

„Ei olegi midagi. Lihtsalt sa mainisid uurijaid. Ütlesid, et uurijad on nagu tavalised mehed. Ja siis mulle meenuski, et tahtsin sinuga tegelikult juba mitu päeva tagasi ühest asjast rääkida.”

Diana tundis selsamal hetkel, kuidas süda tugevamini lööma hakkas. Kui Aron nii ütles, siis pidi see olema midagi, mis talle ei meeldinud. Ta üritas siiski kuidagi rahulikuks jääda ja naeratada, et mees ümber ei mõtleks ja rääkimisest ei loobuks. Ta pidi teada saama, milles asi.

„Millest siis täpsemalt?”

„See minu uus paarimees. Ma tahaksin temast rääkida.” Aron kiirustas. Ta teadis, mis võib juhtuda, kui Dianas teadmatusest tingitud ärevus pead tõstab, ja ta pidi sellega võimalikult kiiresti ühele poole saama. „Õigemini mu uus paariline, sest mees tema kohta öelda ei saa. Sest ta on naine.” Nüüd oli see välja öeldud ja Aron hingas sügavalt sisse. Tema õlgadesse tungis tuttav paigalenaelutav pinge. Polnud teada, kuidas uudis Dianale mõjub. Õigemini oli liigagi hästi teada, kuidas see mõjub.

„Milline ta on? Kui vana?”

Esimesed küsimused olid etteaimatavad ja Aron oli nendeks valmis.

„Ta on selline meie vanune, veidi noorem isegi, ligi kolmkümmend. Sinu moodi natuke,” lisas ta mingis naiivses lootuses, et see Dianale meeldida võiks, kuid kahetses väljaöeldut juba selsamal hetkel.

Diana kergitas vaevumärgatavalt kulme, kuid näol püsis endiselt seesama mittemidagiütlev kramplik naeratus. Seda taibates tõmbas ta naeratusega veidi tagasi, kartes kogemata välja näha nagu Irvik Kass. „Minu moodi? Milline siis täpsemalt?”

„No ma ei oska ju öelda, milline ta täpselt on!” pahvatas Aron. Ta ei tahtnud naist kirjeldama hakata. See tegi alati kõik hullemaks.

„Sa oled uurija, sa oskad kindlasti kirjeldada, milline ta on. Milline ta välja näeb?” Diana hääl püsis näiliselt veel tasakaalukana, kuid tema erilisest kramplikust kehahoiakust luges Aron selgelt, et see oli alanud.

Mees laiutas käsi. „Ma ei tea. Sinust natuke pikem. Pruunide õlgadeni juustega…”

„Mis ta nimi on?”

„Kaisa.”

„Ilus?”

„Ei.”

„Valetad.”

„Ei valeta. Tavaline on. Veidi selline täidlasem.”

Dianas tärkas õhkõrn lootuskiir. „Paks siis?”

„Ei, seda nüüd ka mitte. Ma ei tea, miks ma nii ütlesin. Pigem siis kurvikas.”

Diana surus hambad kokku ja tõusis püsti. See oli viimane asi, mida ta kuulda tahtis. Ta viskas õhukese musta värvi hommikumantli selga, tõmbas kreemise tagumiku all kortsunud hõlmad raksakaga kokku ja marssis vannituppa. Keeranud ukse lukku, võttis ta pesu seljast ja viskas hommikumantli hooletult nagisse. Vannituba oli ainus koht, kus ta sai üksi olla. Peegel oli duši all käimisest ikka veel õrnalt udune ja ta pühkis selle värske nagist haaratud pesuloputusvahendi järele lõhnava froteerätikuga puhtaks. Kolm korda päripäeva ja kolm korda vastupäeva, kuni peegelpilt oli piisavalt selge. Talle meenus nüüd tagantjärele, kuidas mees oli terve nädala vaimustunult oma uuest paarimehest rääkinud. Kui tark ta on ja kui naljakas! Nii võrratult naljakas ja andekas. Ja mitte sõnagi sellest, et see uus paarimees isegi mitte päris mees pole. On hoopiski naine. Tark, naljakas ja kurvikas naine. Diana vaatas peeglisse. Tema oli sirge ja sale ja ilmselt ka mitte eriti naljakas. Üsnagi selline, nagu ta siiani arvas, et ta olema peaks. Nüüd aga selgus, et ta oli jälle eksinud. Ta pidi olema kurvikas. Ta asetas käed oma rindadele, mis liigagi vabalt tema peopesadesse mahtusid, ja tõstis neid. Need on liiga väikesed, otsustas ta sealsamas. Ta võttis nagist mõni hetk tagasi sinna riputatud rinnahoidja ja toppis kummassegi korvi pesurestil kuivava paksu spordisoki. Palju parem, mõtles Diana rahulolevalt, ja otsustas sellega juba täna tegelema hakata.

Diana nägi juba liftist väljudes kliiniku logodega kaetud klaasuste taga asuvat monotoonsetes toonides tühja ooteruumi. Heledad pehmed seemisnahast diivanid ja hubane valgustus lõid kallihinnalise ja luksusliku üldmulje. Ilukirurgias liikusid suured rahad ja Diana tundis ennast selles keskkonnas koduselt. Noor heledapäine administraator istus beeži nahaga kaetud laua taga ja klõbistas arvutiga. Kõlaritest kostev ambient muusika mõjus tuttavlikult ja rahustavalt, kui Diana läbi automatiseeritud klaasuste astus. Ta tippis üle heleda helisid neelava põrandavaiba lauani ja naeratas administraatorile. „Tere, ma tulin doktor Nikolajevi juurde.”

See oli jälle seesama plaatinablondi poisipeaga administraator, kelle puhas ja veatu stiil oli Diana jaoks ajaga kliiniku visiitkaardiks saanud. Mitte ükski detail selles naises ei olnud juhuslik. Kui juuksesalk oli ülejäänud soengust eraldunud, siis oli see seda läbimõeldult. Isegi kui see nii ka tegelikult ei olnud, pani tema olek vastupidist uskuma.

„Tere päevast. Kas teil on doktoriga kokku lepitud?”

Silmavaatelt sõbralik, laitmatult korrektne, aga valvas nagu narkokoer, muigas Diana ja vastas: „Ei, aga ma pean temaga võimalikult kiiresti rääkima. Ma ütleksin, et see on hädaolukord.”

„Üks moment, ma uurin, kas ta on vaba.” Administraator tõstis oma perfektselt maniküüritud käe ja sirutas telefonitoru järele, jättes Diana enda ette kannatamatult ootama ja oma kuldsõrmuseid keerutama.

„Doktor, proua Evert sooviks teid näha. Erakorraline. Jah. Kohe. Selge.” Administraator pani telefoni lauale ja naeratas oma diskreetset säravvalget ametinaeratust. „Doktor võtab teid nüüd vastu. Kabinet 322, koridori lõpus.”

Diana muigas. Muidugi võtab, Luisa, luges ta naise nimesildilt. Kuidas ta saakski oma kõige paremat klienti ignoreerida? Ta pöördus sõnagi lausumata ümber ja tippis mööda juba tuttavat halli vaibaga kaetud kitsast koridori kabineti number 322 ukse poole.

„Sisse!” kõlas madal mehehääl pärast Diana õrna, puhtalt viisakusest kuuldavale lastud koputust. Naine astus kõrgete kontsade kõpsude saatel avarasse valgusküllasesse kabinetti, kus ta viimaste aastate jooksul oli veetnud kaugelt rohkem aega kui toidupoes. Ruum lõhnas nagu alati äratuntavalt kalli meesteparfüümi ja mingi alkoholise meditsiinilise lahuse järgi. See oli parem kui kodulõhn. See oli sihikindluse ja saavutuste lõhn. Nii lõhnab koht, kust lahkudes ollakse alati parem kui sinna tulles.

Doktor Nikolajev tõusis tervituseks püsti. „Diana! Rõõm sind näha, sa näed absoluutselt imekaunis välja!” Komplimentidega ei olnud see tunnustatud kuuekümnendates ilukirurg kunagi kitsi. Diana vastas avala naeratusega ja võttis valges triiksärgis koguka mehe vastas istet. „Ma tänan, doktor. Teie töö ja vaev!”

Doktor Nikolajev võttis tunnustuse tagasihoidliku tänulikkusega vastu ja ulatas naisele kliiniku logoga klaasi külma veega. „Diana, kuidas sul läheb?”

Diana naeratas. Doktor Nikolajev ei alustanud vestlust kunagi nii, nagu teised arstid seda tegid. Mis sul mureks on? Millise probleemiga tulid? Mis sul viga on, ah? Ei. Tema küsis alati, kuidas sul läheb. Soojalt, lihtsalt ja pealetükkimatult. Kuidas sul läheb? Justkui sul ei olekski midagi viga, ehkki sa just praegu kirurgi vastas istusid.

„Mul läks väga hästi, seni kuni ma avastasin, et minuga oleks ikkagi natukene tööd veel vaja teha.”

Doktor Nikolajevi puhmas kulm kiskus pahaendeliselt kipra ja ta tõmbas oma jämedate näppudega üle taganeva halli-mustakirju juuksepiiri. Diana taipas, et seekord ei pruugigi nii lihtsalt minna.

„Diana, me rääkisime sellest. Ma olin arusaamisel, et me mõistsime viimasel korral teineteist päris hästi.” Mehe varjamatult pettunud ja murelik hääl tekitasid Dianas ärritavat süütunnet.

„Jah. Aga nüüd on asjalood muutunud. Ma ei ole õnnelik. Te ütlesite ise ju ka, et tahate näha mind õnnelikuna. Ma ei ole seda. Igatahes veel mitte.”

Ta tõusis püsti, jättes mehe oma massiivsesse mugavasse nahktooli murelikult enda tegutsemist jälgima. Diana võttis kiirustamata seljast musta taljesse töödeldud pintsaku, nööpis lahti selle all oleva õrna elevandiluuvärvi siidpluusi ja pärast musta pitsilise rinnahoidja eemaldamist jäi ta palja ülakehaga seinal oleva täispika peegli ette end rahulolematult silmitsema. „Mu rinnad. Need peaksid olema suuremad.”

Doktor Nikolajev ei olnud ikka veel sõnagi öelnud ja Diana ei teadnud, mida oodata. Arst tõusis nahktooli nagisemise saatel püsti ja astus paari pika raske sammuga Diana kõrvale. Kolmkümmend sentimeetrit ja viiskümmend kilo neid teineteisest eraldamas, moodustasid nad peegeldusel kõrvuti seistes veidra vaatepildi. Ka doktor Nikolajev vaatas Dianat läbi peegli, naisele tundus, et peaaegu nagu läbi filtri, mis alastuse kahe võõra ja nii erineva inimese puhul normaalseks ja rutiinseks muutis.

„Su rinnad on praegu A-korv. Ma olin siiani arusaamisel, et see meeldis sulle enda juures. See oli üks väheseid asju, millega sa enda juures alati rahul oled olnud.” Mees mõõtis ja liikus pilguga hindavalt naise õblukesel roidelainelisel rindkerel. Professionaalselt ja kalkuleerivalt, kuid siiski nähtavalt murelikult.

„Meeldiski, aga enam mitte. Kas mul ei ole õigust ümber mõelda? Ise otsustada, mis mulle enda juures meeldib? See on ju minu keha!” Diana tundis end rünnatuna. Meenus lapsepõlv. Ja ema. Reeglid ja etteheited. Nüristav kohustus välja näha just täpselt selline, nagu temalt oodati.

„Sul on täiesti õigus, see on tõesti sinu keha. Aga arstina pean ma vastutama sinu tervise eest. Nii sinu keha tervise kui ka vaimse tervise eest, kui need omavahel vastuollu satuvad.”

„Millest te räägite? Topelt-D poleks mingi tohutu muutus!”

„Võimalik. Aga arstina näen, et sa tahad ennast liialt muuta. Et sa tahad olla peaaegu keegi teine. Kui sa ennast praegu peeglist vaatad, siis kas sa oskad mulle öelda, kui palju on selles siin alles sind, seda inimest, kes sa olid näiteks kümme aastat tagasi? Siis, kui me esimest korda kohtusime.”

Diana muigas kibedalt. „Loodetavasti väga vähe.” Kümme aastat oli pikk aeg, ja see oli aeg, mille ta oli täielikult pühendanud enda muutmisele. Ei, iseendaks saamisele! tuletas Diana endale meelde.

Doktor raputas peaaegu isaliku etteheitega pead. „Loodetavasti? Ei-ei… Sa oled sale ja su keha on proportsioonis! Sulle meeldisid su rinnad. Kui me esimest korda kohtusime, mäletad kui ammu see oli!, siis sa ütlesid mulle, et sulle meeldib, et need on väikesed ja peaaegu olematud. Naljatasid, et sa tahtsid lapsena isegi poiss olla. Ja nüüd siis tahad muutuda järjest volüümikamaks, kuigi minu kui ilukirurgi arvates see sinu kehatüübiga kõige paremini kokku ei sobi.”

Diana hakkas tasapisi tujust ära minema. Miks ta pidi järjepidevalt inimestele põhjendama, miks ta midagi teha tahab, kui kõik, mida ta soovis, oli olla parem? Kellele see liiga teeb? Ja mis kuradima kehatüüp? Kui keha on vormitav, siis pole olemas ka mingit kindlat kivisse raiutud kehatüüpi. Kes selle kehatüüpide jaotuse üldse välja mõtles, mille järgi soovitatakse isegi riideid valida? Pirn, õun, liivakell, koonus, kast, kuup, mida iganes… Milleks see kõik? Miks ei võiks inimene olla selline, nagu ise sisimas tahab. „Ma tahan lihtsalt suuremaid rindu. Ma ei tunne ennast enam mugavalt,” selgitas ta end rahulikuks sundides veel kord aeglaselt ja selgelt.

Doktor Nikolajev raputas kahetsevalt pead ja ulatas Dianale toolileenilt tema musta rinnahoidja. „Diana, me rääkisime sellest juba eelmisel korral. Ma ei lõika sind rohkem. Vähemalt mitte enne, kui sa tood mulle oma psühhiaatrilt tõendi, et sa oled võimeline oma otsuste eest vastutama. Et sa mõistad, mida sa teed. Vastasel juhul on mulle sinu edasine lõikamine eetiliselt vastuvõetamatu. Sa oled nüüd lühikese aja jooksul – muuseas kokkuvõttes ka pika aja jooksul! – läbinud liiga palju iluoperatsioone. Plastiline kirurgia peaks olema inimesele vajadusel abiks, aga mitte peamine eneseteostuslik vahend.”

Diana surus huuled peenikeseks kriipsuks ja pani sõnagi lausumata rinnahoidja selga tagasi. Eneseteostuse vahend? Viha kuhjus ja kasvas, kuid selle vahutav möll jäi sisemusse pidama, üksnes silmad välkusid raevukalt. Ta lihtsalt ei saanud seda välja näidata. Mitte keegi ei tohtinud saada võimalust teda jälle ebastabiilseks nimetada. Öelda, kes ta kellegi teise arvates on ja mida kõike ta valesti teeb. Normist erinevalt ja ühiskonnale vastuvõetamatult. Ta nööpis demonstratiivselt kiirustamata kinni oma õhukese pluusi ja haaras käevangu pintsaku.

„Head aega.” sisistas ta mehele otsa vaatamata ja lõi ukse enda selja taga kinni. Kuradi seniilne vanamees, kirus ta poolkuuldavalt mööda koridori vastuvõtu poole marssides. Ta oleks tahtnud karjuda. Administraator naeratas teda märgates eemalt ja noogutas hüvastijätuks, kuid Diana ei vaevunud isegi teesklema. Võib-olla peaks üldse mõne teise arsti juurde minema, arutles ta agressiivselt ümmargust metalset liftinuppu toksides, kuus korda ülemist, ja kuus korda alumist, nagu ikka. Kuid ei, ta ei suudaks ilmaski kogu oma elu ja haiguslugu jälle mõne uue kirurgi ees lahti kiskuda. Seletada, selgitada ja lasta end taas mingil täiesti võõral kõiketeadjal analüüsida. Ta ohkas alistunult ja otsustas käia läbi endale juba tuttava psühhiaatri juurest.