Читать книгу Jäätunud võõras - Kristiine Kurema - Страница 5

„Ei, appi! Aidake keegi! Ta on seal sees! Päästke keegi mu ema! Kuulete! Appi!”

Keegi ei liiguta. Kõik seisavad üksteisele toetudes, silmad vett täis.

Piilun küsivalt isa poole. Tema silmis pole pisaraid, hoopis põlev maja peegeldub neist vastu. Jooksen hüsteeriliselt kodu poole, ma ei saa oma ema sinna põlema jätta. Ei saa!

Suur paks tuletõrjuja tõkestab mu tee. Ainus, mis tal öelda, on see, et ta tunneb südamest kaasa. Vahin talle sõnatult otsa. Juuksed varjavad mu punast pisarais nägu.

Vaikus! Mu sees pulbitseb liiga palju emotsioone ja ma ei suuda nendega tegeleda. Ma ei kuule, mida teised räägivad, ei tahagi kuulda! Kõik on läbi. Maja kukkus kokku. Tulekahju on kustutatud, päästa pole enam midagi.

Tuletõrjujad hakkavad minema, kohale saabub kiirabi.

Liiga punast huulepulka kasutav tädi tirib mu autosse. Küsib enesetunde kohta.

Vastan: „Tühi!”

Ta paistab mu vastusest segaduses olevat. Oma asi, kui aru ei saa, ärgu siis küsigugi.

Vaatan auto aknast välja. Politseinik räägib isaga. Ulatab talle palju pabereid.

Tädi Olga sammub üle aasa kohale. Nutab ja seletab papsi juures. Ma ei saa midagi aru. Pool jutust on venekeelne. Olga-tädi on tegelikult venelane, aga ta saab hästi eesti keelest aru, isegi rääkida oskab, kuid ta sõnavara pole lai. Sellegipoolest oleme talle alati meeldinud. Ema saatis talle kord kuus rabarberikooki. Tädi Olga andis meile seevastu õunu ja muid asju oma aiast.

Tunnen, et silmad täituvad pisaratega. Kes nüüd Olgatädile rabarberikooki teeb? Ta ise ju ei oska.

Punase suuga arst paneb oma käe minu omale ning puurib pilguga minust läbi. „Kas tunned ennast hästi? Valutab kuskilt? Ajab köhima?”

Pööran pea tema poole. „Südames on tühjus ja see valutab!”

„Ema kaotus on raske. Püüa hakkama saada. Selle vastu pole rohtu. Nüüd peate isaga tugevad olema.”

Noogutan. Mida tema ka sellest teab. Hea lihtne rääkida. Tal pole aimugi, mis tunne see on, mis mu sees toimub. Tema jaoks on see üks tavaline väljakutse, mis leidis pisut õnnetuma lõpu kui mõne narkari elu päästmine. See naine läheb nädala lõpus ikka harjumuspäraselt koos sõpradega klubisse ega mäleta selleks ajaks enam midagi tüdrukust, kes tahaks oma valu välja nutta, aga ei oska.

Olga-tädi tuleb minu juurde. Ütleb, et jääme praegu isaga tema poole elama. Tal on suur maja, ruumi ülearugi. Lubas pannkooke küpsetada. „Ega ma nii hästi oska kui sinu ema, aga kahe peale saame hakkama! Eks ju!” Vastuseks saab ta jälle ühe mitte midagi tähendava noogutuse. Vähemalt päästis ta mu selle arsti käest.

Kõnnime kolmekesi Olga-tädi kodu poole. See asub kohe meie maja kõrval. Ainult võsa on vahel.

Meie maja… Kodu, mida enam pole ega saa kunagi olema. Mind valdab järjekordne nutuhoog. Võtan isal käest kinni, kuid ta laseb kohe lahti. Kiirendab sammu. Eriti tore. Ma ei saa enam midagi aru. Tunnen, nagu oleksin täiesti üksi. Isa on mingis omas maailmas, kuhu mind ei lasta. Ta lihtsalt eemaldub meist. Ei ütle sõnagi ega midagi.

Tädi Olga näitab mulle mu toa kätte. Annab garderoobist puhta pesu ning teeb mu voodi ära.

Isa on ammu teises toas. Pani ukse lukku ega tahtnud kedagi näha.

Istun õnnetult tugitoolis, vaatan Olga-tädi tegutsemas. Ta ei tee voodit nii nagu ema. Ema tõmbas voodi seinast eemale, lasi linal voodile langeda, kohendas padjad ja heitis need voodi otsa, teki pani hoolikalt peale, et ääred maha ei kukuks, ning lükkas siis voodi seina vastu tagasi. Lõpuks tõstis mu mängukaru ka teki alla. Mis sest, et vanuse poolest ei sobiks enam mõmmiga magada.

Nüüd pole voodit, pole mängukaru ega ka… ema! Appi! Juba ma mõtlen emast kui minevikus eksisteerinust nagu… Ah, kui jube see on. Paar tundi tagasi oli see mu olevik. See, kuidas ta voodit tegi, ja rabarberikook…

Ma nutan jälle!

Olga-tädi istub mu kõrvale ja kaisutab mind. „Kõik saab korda. Küll su isa ka üle saab. Hommik on alati õhtust targem. Homme sõidame linna, eks ju? Ostame sulle uusi riideid ja asju.”

Suudan nähtavale tuua järjekordse noogutuse. Tunnen, et tahan magama heita. Uni võtab mu üle võimust. Olga-tädi justkui loeks mu mõtteid ning tõuseb püsti.

„Sul on raske õhtu selja taga. Aeg on hiline. Heida magama, küll homme lobiseme! Kui midagi vajad, tule ja ütle!”

„Head ööd,” tuleb vaevaliselt üle mu huulte.

Langen väsinuna voodisse. Silmade eest jooksevad läbi pildid emast. Sellest, kuidas ta täna hommikul laua taga kohvi jõi ja minuga mu linna mineku soovi üle arutles. Ta arvas, et mulle kuluks üks ilus sinine pusa ära. Selle eelmise asemel, mis ta mulle pool aastat tagasi kinkis. Kandsin tolle dressika peaaegu et ribadeks, enne kui ema võttis selle põrandapesulapiks. Tajun ta headöödmusi oma laubal. Mäletan, kuidas ta kustutas tule ja läks magamistoa poole.

Kaugemale mu mõtteid ei jõua. Tunnen, kuidas silmad vajuvad kinni. Enne uinumist valdab mind õhkõrn lootus, et ärgates on kõik palju parem ja valutum, et see kõik oli lihtsalt õudusunenägu.

Ärkan kell 7 hommikul. Olga-tädil on pannkoogid valmis. Isa olevat juba varakult linna läinud. Asju ajama, oli ta öelnud. Mis siis ikka, istun lauda. Imelik on olla, otsekui oleksin külas. Ainult selle vahega, et kodu pole, ära ei saa minna. Ema ja isa ei oota mind.

Vanasti olin ikka vaheaegadel Olga-tädi pool, sest tal endal lapsi ja lapselapsi ei ole, siis oli alati hea koju minna. Ema küpsetas midagi oma pisikesele ninnunännuleenule, nagu nad isaga ütlesid, kui ma kuskilt tulin. „Pisike ninnunännuleenu jõudis rännakuilt koju!” kilkasid nad.

Pisarad saadavad mind ka selle mälestuse ajal. Kõik see, mida muidu nii rõõmsalt meenutatakse, teeb sellistel hetkedel haiget. Ja ma isegi ei tea, mida ma „selliste hetkede” all mõtlen. Tundub, nagu midagi ei toimuks, et aeg ja maailm seisavad paigal ja ootavad mu ema tagasi.

Tädi Olga silmitseb mind kurvalt. Nüüd nutab ka tema. Ma pole teda kunagi nutmas näinud, ta pigem naerab alati. Majas valitseb vaikus. Peale nutunuuksete pole midagi kuulda. Söök ei taha kuidagi alla minna. Neelan vägisi pool pannkoogiampsu alla. Rohkem ei mahugi. Ka Olga-tädi ei söö rohkem kui ühe pannkoogi. Kõik on nii valesti.

Hakkame linna minema. Mul on seljas ainsad riided, mis olin põlengu ajal selga jõudnud panna. Kui tulekahju algas, kuulsin garaaži poolt kõva raginat. Tõmbasin teksad ja isa ostetud pusa öösärgi peale. Ülejäänud riided hävisid nagu kõik muugi. Olga-tädil on seljas must seelik, selle peal must pluus ja jalas mustad sukad. Olga-tädi on üsna vana, 71-aastane, seega talle sobib must.

Bussis on vähe istekohti. Esimeses reas vabaneb üks iste ja lasen Olga-tädi sinna. Ise lähen tahapoole. Näen, et tagapool akna ääres on vaba koht. Bussis olijad jõllitavad mind. Märkan oma kodukoha inimesi. Mu isa ülemus onu Markus võtab mul käest kinni.

„Tere, Maria! Kuulsin eilsest. Mul on südamest kahju. Kas teil on kohta, kus elada?”

Vastuseks saab ta samuti noogutuse nagu kõik eelmisedki pärijad.

„Tore! Ütle isale, et las võtab oma puhkuse välja, teil ju vaja nüüd palju asju korda ajada. Kui abi vajate, siis isa võib kohe helistada.”

Järgneb mu tavapärane noogutus.

Markuse kõrval istub keegi võõras naine, umbes 37-aastane. Ta vaatab mind haletseva pilguga.

Hakkan edasi liikuma. Neil on nii kerge öelda, et kõik saab korda…

Markuse elu saab iga nädalaga omamoodi korda. Iga jumala kahe nädala tagant vahetab ta naist, nagu oleks see raha, see paberilipakas tagataskus kogu maailma väärtuslikum ja ligitõmbavam asi.

Bussi tagaosas akna kõrval olev iste on vaba. Loodan, et rohkem kaasatundjaid ei ole. Ma ei suudaks seda välja kannatada. Kuulata 40 minutit kellegi heietusi, kui kahju neil on ja et nad suudavad meile abi pakkuda, mida, olgem ausad, ei võtaks ükski sellises olukorras inimene poolvõõralt nagunii vastu. Aga ei, nad kohe peavad oma klišeelisi väljendeid loopima.

Veel paar tuiksammu istekohani. Buss raputab ajuti jubedalt.

Oh ei! Ainult mitte seda! Meie küla kohviku pidaja Peksu-Liisa! Just nii me teda kutsume. Ta peksab keelt kõige ja kõigi üle. Peksu-Liisa tõmbab mu enda poole.

„Tere, kullake! Kuidas sa ennast tunned? Mida sa bussis üksi teed? Kus su isa on? Kas majast jäi midagi järele ka?” Vastuseid ootamata tuleb küsimusi nagu seeni pärast vihma. Kehtib rubriik „Ise küsin, ise vastan”. Peksu-Liisa käed on minu käte ümber.

Piidlen istekohta bussi eelviimases reas. Seal kõrval istub poiss, kes uurib mind pilguga. See veel puudub, et mingid võõrad hakkavad kaasa tundma ja, mis veel hullem, haletsema. Kõige jubedam on see, et bussis olijad, kuulujutu levitajad, Peksu-Liisa – kõik nad teavad ainult fakte. Keegi ei tunne seda valu. Neil pole aimugi, mis me isaga tegelikult kaotasime.

Noogutan Peksu-Liisa iga sõna peale. Lõpuks tirin end temast eemale. Maandun poisile pilku heitmata tema kõrvale. Teesklen aknast välja vaatamist, mõtted on tühjad, aga keskenduda ka ei suuda.

„Tere, olen Andrus.”

„Mhm,” ühman vastuseks.

Andruse, või mis tahes ta nimi ka oli, tervituseks välja sirutatud käsi langeb tagasi põlvele.

„Sa oled vist Maria?”

Pööran oma nutuse näo tema poole. Mu silmist peaks peegelduma lause: „Jäta mind rahule!!!” See ei mõju talle. Mida ta küll tahab minust? Piilun käekella. Nördimusega avastan, et seda pole. Meenub eileõhtune sündmus. Pisarad langevad mööda nägu, tehes teed bussipõranda poole. Poiss ulatab mulle oma taskurätiku.

„Võta!”

„Pole vaja!” kostab mu suust esimene pikem lause.

„Ära põe. Ma ei taha seda tagasi. Pealegi on see tuttuus. Eile ostsin. Mis ta siin taskus niisama kortsub. Ära häbene.”

Vahin talle tummalt otsa. Tal on käes selline riidest taskurätik, mida keegi enam ei kasuta, vähemalt noored mitte, ja ta pakub seda rätti mulle. Tõusen mõtlematult püsti ja lähen ettepoole. Mis sest, et linnani on veel 20 minuti sõit.

Poiss, ei, Andrus oli vist, saadab mind üllatunud pilguga, ma tajun seda. Tavaliselt on kohutavalt ebamugav tunne, kui keegi jõllitab, aga täna… täna on see pigem fakt. Ma ju tean, et ees seistes, olles kõigi poole seljaga, pole too kutt ainus bussis viibija, kes mind piidleb. Peaasi ainult, et nad ei haletseks, et nad ei püüaks mõista. See oleks liiga suur pähkel ka maailma targimale filosoofile.

Olga-tädi on tukastama jäänud. Seisan tasakesi tema kõrvale.

Lõpp-peatus, olemegi linnas. Äratan Olga-tädi.

„Oi, kas taga polnudki kohti? Tule, hakkame minema. Kas tahad üksi poodidesse minna? Ega mina noorte soove tea. Ma võin hoopis oma õe juurde minna, ta elab siinsamas bussijaama lähedal. Saame kell 16 kokku, jõuad oma klassikaaslasi ka külastada. Sulle teeks head, kui sa mõne omavanusega räägiksid. Näiteks Gerdaga. Oli vist Gerda su parima sõbranna nimi? Näe, siin on isa antud raha. See on sinu raha, et saaksid kooliasjad ära osta ja muud vajalikku. Mida vaid ise tahad.”

Nii jääbki. Ümbrikus on 2000 krooni. Mul pole aimugi, kust isa selle sai. Veider, paljud oleksid õnnelikud, kui neil õnnestuks põlevast majast raha päästa, kui kogu see rikkus rahakoti vahel neile alles jääks, aga… See pole rikkus, raha ei saa armastada, raha ei hooli vastu. Nagu praegu: kõnnin mööda suurlinna, 2000 krooni taskus, aga tunne on jätkuvalt tühi.

Sammun üksi poodide poole. Mul pole mingit sõbrannatsemise tuju. Pealegi levivad uudised mu tuttavate seas kiiremini, kui oodata oskaks. Ma ei vaja sõprade kaastunnet, haletsust ega abi või mida tahes nad ka pakuks. Isegi Gerdale ei taha helistada. Kuigi ta on mu parim sõbranna lasteaiast saati ning me teame teineteisest kõike, suudame isegi vastastikku mõtetest aru saada, aga see, mis minuga praegu toimub… Ma ei ole ju isegi veel aru saanud. Justkui oleks kõik juhtunu üks ääretult sassis vana maamaja, mida ei suuda ühe nädalavahetusega puhtaks kraamida. Maja, mis oleks puhastamise asemel targem ära lammutada.

Jah, ma ei taha Gerdale helistada. Pealegi polegi mul millegagi talle helistada. Sellised pisiasjad nagu käekella ja mobiili sissepõlemine ei tule enne meeldegi, kui neid asju vaja ei lähe. Kogu materiaalne omand on nii tähtsusetu.

Korraga ei oskagi nagu kuskile minna. Ostlemine oleks justkui kohustus. Linn tundub võõras. Inimesed käituvad nii, nagu poleks midagi juhtunud, nagu polekski maailmas üks armastav ema vähem. Nad lobisevad rõõmsalt, pargis ajavad noored jalgpalli taga, eemal toimub mingi vabaõhuüritus. Nad suudavad pidutseda – need inimesed, kes… kes ei kaotanud eile poolt oma elust. Kõik liiguvad edasi. Ainult mina seisan kahe jalaga vankumatult eilses.

Liigun pargi poole. Jalgpall on täies hoos. See veel puudus. Platsil taob seda mõttetut palli pool mu klassivendadest. Gerda ja teised klassiõed seisavad pargipingil kiljudes ja kaasa plaksutades.

Pööran pilgu neilt ära ja liigun väljaku äärest poe poole. Lootus, et äkki nad ei märka mind, puruneb üsna valju kisa peale. Nimelt karjub Karl üle platsi: „Maria, hei, Maria! Tule ka mängima!”

Gerda jookseb kilgates minu poole. „Maria, tšau, tule jalkat mängima! Kuidas sa linna said? Oled juba ammu siin või? Et nagu miks sa meile ei helistanud?”

„Mul pole telefoni enam,” vastan.

Ta uurib mind pealaest jalatallani ja aeglustab sammu. „Kas midagi on valesti?”

„Ei, kõik on korras!” Ma ei valetagi päriselt. Kui ma nüüd minema saaks minna, siis oleks kõik parem.

Karl jookseb koos Matsiga üle väljaku minu poole. Juba poolel teel hakkab ta vuristama: „Hei, võõras, sind pole terve igavik näha olnud!”

Ainus, mis ma suudan vastata, on: „Jeah.”

Märkamata mu entusiasmi puudumist, lisab Mats kavalalt: „Varsti peaks Joosep ka jõudma.”

„So what?” pääseb irooniliselt üle mu huulte.

„Ei noh, ära siis kohe niimoodi ka reageeri. See pole ju ammu enam saladus, mis teie vahel eelmisel kooliaastal juhtus. Muudkui sõitsite koos koolist koju ja puha!”

Jõllitan Matsi.

„Eelmine aasta oli eelmine aasta. Nüüd on kõik teisiti. Väga teisiti,” vastan, tajudes pisarate lähedust. Ei, mitte praegu! Ma ei taha nutma hakata. Ei taha, et nad teada saaksid. Seda hädisemist ei kannataks ma välja.

Tüdrukud suunavad mu pinkide poole. Poisid naasevad platsile. Hakkan oma normaalset olekut tagasi saama. Selles mõttes, et pisarad ikka ei tule, vaid ma vaatan tühjusesse, silmad suunatud platsile.

Ja siis ilmub Joosep. Ta elab meie kandis, seega raudselt teab juba. Palun, ära ütle midagi, palun mine lihtsalt platsile ja tao seda neetud palli, palun ära tule siia, ei-ei-ei! käivad mõtted mu peas.

Mats on supsti Jossu kõrval: „Kae plikade poole, vaat kes seal on. Ta ilmutas küll pisut trotsi, kuid eks ta sulab kohe, kui sind näeb!” Mats irvitab koos teiste poistega. Nagu lasteaed, ausalt.

Joosep vaatab pingsalt minu poole. Ta ei ütle poistele midagi, vaid sammub otsejoones minu juurde. Nagu thanks a lot, mis asja, ma hakkan ju nutma, oh, palun ära ütle midagi…

Ta vaatab mulle otse silma ja selle asemel et midagi öelda, võtab mu oma tugevasse embusse. Poiste poolt kostavad viled ja plaksutamine. Aga see pole üldse nii, see pole tavaline poisi-tüdruku kallistus. See on kaastunne, Jossu puhul võibolla isegi hoolimine, aga eelkõige ikka hale kaastunne ja, mis kõige hullem, ma ei suuda sellele vastu panna.

Kert ütleb üsna valjult, et kõik ikka kuuleks: „Näete, ma ju rääkisin teile, et need kaks sebisid raudselt terve suve. Sellepärast neid polegi linnas näha olnud.”

Ma ei vasta midagi. Neile polegi mõtet vastu rääkima hakata. Tahaks õudselt Joosepist eemale ja ära joosta, kuid nii hea on kellegi najal ennast välja nutta. Pealegi kui ta sosistab: „Tunnen kaasa,” hakkavad mul pisarad iseenesest voolama. Ma ei suuda neid kontrollida. Teised seisavad nüüd juba tummalt meie kõrval.

„Mis toimub?” küsib segaduses Karl. „Olite tülis või?”

„Nad ei tea?” pärib Joosep imestunult.

Raputan eitavalt pead.

„Mida me ei tea?” Gerda on juba üsna närvis.

Oh, miks ma pidin küll siia jääma!

Tõukan Joosepi endast eemale ja jooksen ära. Kuulen, et Gerda jookseb mulle järele, korrates minu nime ja paludes seisma jääda, et rääkida. Aga see ei ole asi, millest rääkida, seda ei saa tunda nii, nagu me tunneme üksteise iseloomu, see pole üldse see…

Oleme juba pargist väljas linnatänaval. Üritan rahva hulka sulanduda, kuid punase pusaga on see keeruline. Siiski tundub, et see õnnestus. Liigun rahulikult tormamata mööda tänavat, kui Gerda haarab järsku mu käest kinni. Sõnagi lausumata tirib ta mu meie lemmikkohvikusse. Nüüd oleks narr ära joosta. Deem, ma nii lootsin, et ta läheb tagasi ja Jossu räägib neile selle loo ära. Kurat, Jossu pärast ma peangi niimoodi nõmedalt Gerdaga vaikima. Me pole kunagi elus niiviisi teineteisega rääkimist peljanud.

Neiu tuleb tellimust võtma. Üldse sagivad kõik inimesed täiesti muretult ringi. Gerda, kes ei oska samuti asjast midagi arvata ega mõelda, tellib meile mõlemale tavapärase kehakinnituse: apelsinimahla ja singipiruka. Kumbki meist ei kosta sõnakestki. Gerda joob vaikides mahla. Ma ei suuda öelda musta ega valget. Ma ei suuda ka süüa, ehkki pole hommikust saati midagi hamba alla saanud.

Gerda katkestab vaikuse, öeldes, et ma vaataksin ukse poole. Pööran tahtmatult pea siseneja poole. Jossu tuli. Ta sammub ringi vaatamata meie poole, istub lauda, just nagu me oleks teda oodanud.

„Ma ei rääkinud kellelegi midagi. Ütlesin ainult, et sul pole praegu kerge ja kõik,” üritab ta juttu alustada.

„Mh-mh, tänks!” Ma ei suuda muud lagedale tuua. Põhimõtteliselt poleks tal üldse olnud vaja midagi öelda, kui ta poleks mind pargis nutma ajanud. Õh, kõik on nii keeruliseks aetud.

Gerda tunneb ennast silmanähtavalt ebamugavalt. Ta on veel ainuke, kes siit seltskonnast mitte essugi ei tea. Ja kahjuks ei ole mul soovi seda kõike talle ümber jutustama hakata. Ma ei ole õel ega midagi ja kogu lugu pole mingi saladus, mida endale hoida, näitamaks, et ha-haa! ma tean midagi, mida teie ei tea. Hoopis vastupidi, see on õudus. Ja rääkimine oleks nagu kogu jama teist korda üleelamine. Aga ma tahaks hoopis unustada.

Gerda tõuseb püsti ja kutsub Joosepi endaga kaasa. Ütleb, et ettekandja olevat viibanud, sest singipirukad on valmis. Ühesõnaga lähevad nad leti äärde pirukaid tooma. Mis asja nad keerutavad! Me kõik teame, et see on üsna hale ettekääne. Joosep räägib seal talle, mis minuga eile juhtus. Ma tean, sest näen Gerda silmis pisaraid. Gerdale meeldis mu ema. Üleüldse tahtsid paljud mu sõbrad endale sellist ema, nagu minul on. Tähendab oli. Gash, oleks nagu mingi eesti keele tund, kus on tööjuhendiks kasuta lüngas õiget ajavormi. Ma tean, et nutan. Pealegi on kohvik väike. Kõrvallaua inimesed näevad mind nutmas. Keeran neile selja. Mitte et mu mõtted oleks nagu totaalselt ülehellitatud pubeka omad, aga minu pisarad pole nende asi.

Peagi tulevad Gerda ja Joosep tagasi. Gerda isegi ei ürita oma nutmist varjata. Joosepilgi on näos nagu mingi murekortsude koorem. Vaatame Gerdaga sõnatult teineteisele otsa.

Ennast veidi kogunud, avab Gerda suu: „Maria! Miks sa mulle ei helistanud? Oleksid saanud meie juurde ööbima tulla.”

„Me ööbisime Olga-tädi juures.” Olin nii kohutavalt lootnud, et Gerda ütleb midagi muud. Ükskõik mida. Ta oleks võinud kas või mõne äraleierdatud Juku anekdoodi rääkida, aga ei, ta peab kohe oma abi ja haletsust pakkuma. Mis teil viga on?

Korraga saab mul abistajatest ja oma kodu pakkujatest kõrini. Mis see nende voodi asja paremaks teeb? Ega see mu põhimure ole. Ma kaotasin just ema. Ma tahan teda tagasi, mitte voodit. Igal teisel juhul oleks ma suutnud mõelda, et Gerda tahab vaid head, aga praegu ei mahu see mu nutusesse peakolusse ära. Arvasin, et ta erineb massist, et ta ei käitu nagu kõik ülejäänud. Ta oleks võinud mu poodidesse viia või midagi sellist. Igatahes ei oodanud ma temalt haletsevalt nuuksuvat abi.

Ma ei tea isegi, miks, aga üle huulte kõlab üsna mürgine lause: „Mis asja, mis pagana asjaga ma sulle helistama oleks pidanud? Aparaadiga, mida tuhahunnikust isegi luubiga ei eristaks?”

Gerda silmadesse kogunevad üha uued pisarad. Et neid ka lõputult jagub!

„Ma tahtsin ainult aidata,” kogeleb ta nagu nad kõik.

Ma ei jaksa enam, kuidas nad aru ei saa, et nende abist ei piisa!

„Jah, kõik tahavad aidata. Onu Markus ja sina, Peksu-Liisa, mingid võhivõõrad tüübid oma taskurätikutega. Umbes, et te suudate kõik endiseks muuta, nii või? Et suudate toeks olla, ise teadmata, mida üldse ette võtta. Saa aru, et ainus, mida ma tõeliselt tagasi ihkan, on mu ema. Minu ema! Oma kodu koos emaga! Kuid see on võimatu! Selge! Nii et kurat võtaks, lõpetage see haletsev kaastunne ja abipakkumine!”

Lõpp. Gerda tõuseb lauast püsti ning tormab kohvikust välja.

Ma pole kunagi varem tema peale karjunud. Me kumbki pole. Pool minust vajub täiesti kokku. Teine pool elab alles eilset sündmust üle. Ma nagu polekski parasjagu mingis väikses kohvikus töinanud.

Joosep seisab tummalt mu kõrval. Kogu kohvikus viibiv rahvas jääb samuti vait.

„Sa võid ka ära minna, kui tahad. Nagunii on kõik kallid inimesed viimase kahe päeva jooksul lihtsalt minema kõndinud!” vihjan Jossule.

Ma isegi ei tea, miks selle viimase lause ütlesin. Oli asi Gerda ärajooksmises või tundes, et emaga koos läks ka isa…

Aga Joosep ei anna nii kergelt alla. „Miks ma peaksin ära minema?” küsib ta, nagu poleks tõesti just mitte midagi juhtunud, nagu ei kuulakski kogu kohvikutäis inimesi meie juttu pealt.

Jossu jätkab, hoolimata teiste pilkudest: „Tead, Maria, sa võid eitada, kui palju tahad, aga tead isegi, et tegelikult vajad sa praegu kedagi enda juurde. Kui mitte abi, siis sõprust, eks? Ja Gerda rahuneb ka maha. Ta mõistab.”

Mu järjekordne noogutus.

„Nii, oletan, et tulid linna kooli jaoks asju ostma nagu minagi. Raha on sul olemas?”

Nähes taas mu vihast näoilmet, ütleb Jossu kiirelt: „Ei, ära loodagi, et ma hakkan sulle oma raha pakkuma. Nii vahva ma nüüd ka ei ole. Tule, lähme minema.” Ta haarab singipirukad kaasa ja veab mu kohvikust välja.

„Ma ei tahtnud, et Gerda ära läheks,” kostab mu huulilt üle pika aja üks positiivne lause ja Joosep naeratab vandeseltslaslikult.

Kõigepealt kolame läbi kaubamaja. Mina ostlen tüdrukutele mõeldud poodides ja Joosep suundub alustuseks mingisse tehnikapoodi. Mind tegelikult häirib, et jäin üksi riideid valima. Kohutav, kui paljud noored praegu lampi siin kaupsis istuvad. Neil poleks nagu paremat teha kui möödujaid jõllitada ja nende välimust kommenteerida, arvustada. Selline tunne, nagu hindaks keegi kohutavalt iga väiksemat detaili nii riietumises kui ka suhtumises. Nende endi riietele on raske hinnangut anda, sest kui need hilbud peaks üldse keha katma, siis ei ütleks, et tolle kollastes bikiinides lühikeste teksapükstega tüdrukul on midagi enese eksponeerimise vastu.

Ah, kuidas need pilgud häirivad. Ma ei suuda endal täna ühtegi hindavat pilku taluda. Ja mis siis veel, kui nad teaksid…

Põikan kiirelt esimesse ette juhtuvasse poodi. Korv on juba igasuguseid riideesemeid täis, kui märkan riidepuul ilusat helesinist pusa. See vastab täpselt ema kirjeldatud dressikale. „Kapuuts on helesinine ja kõhutasku on ka helesinine, aga põhitoon on taevassinine, noh tead küll, ja ma mõtlesin, et ostan selle sulle kohe ära, aga pangakaart oli isa kätte ununenud nagu alati. Kui läheme kooliasju ostma, siis ostame selle sulle kindlalt!” meenutan ema õhinal öeldud sõnu. Muidu talle mu riided ei meeldinud. Emad räägivad ju kogu aeg, et puusadel teksad ja ülemäära värvilised pluusid ei kõlba kuhugi. Aga see pusa meeldis talle.

Ma ei tea, kui kaua ma olen siin niimoodi totra näoga seisnud, sest ehmatan Jossu müksatuse peale. Ma ei kuulnud teda tulemas.

„Hei, kuule, ma mõtlesin, et sa pole eriline šoppaja plika, aga mul on juba kõik ostetud. Vau, äge seelik! Õu, mis on? Maria?”

„Ei midagi, ma mõtlesin lihtsalt, et ostaks selle pusa ka veel.”

„Isver, kui palju teil, tüdrukutel, küll riideid vaja läheb? Suht jõhker kogu, kui minu arvamust teada tahad!” naeratab ta oma sooja naeratust.

Ma ei räägi meelega, mis selle dressika ostu taga on. Me pole emaga ajast, mil mulle puberteet peale tuli, ühegi rõiva ostmisel üksmeelele jõudnud. Ja sellest on juba mõnus aeg möödas. Ühesõnaga, see dressikas oleks nagu omamoodi, ah, ma ei teagi, mis see oleks, mingi uus algus teineteisemõistmisel? Mitte et oleks enam kedagi, keda mõista…

„Kuule, Maria, ära tee mulle nii. Tead, see on hirmutav, kuidas sa täiesti lambist oma maailma kaod. Mine ja maksa oma korvitäis kinni ja siis teeme midagi huvitavat. Tundub, et mul seisab ees suur tujutõstmine!”

Ma ei tea, kuidas Joosep seda teeb, aga lapsepõlvest peale suudab ta mu naerma ajada. Tal on mingisugune kiiks juures ja minu puhul mõjub see alati positiivselt. Ta pole üldse nagu mu teised sõbrad ja klassivennad. Või on asi selles, et ma tunnen teda nii läbi ja lõhki tänu lasteaiast alanud sõprusele.

„Mida head sa siis lõpuks kokku ostsid?” pärib ta.

Ma seletan talle, kirjeldades täpselt kõiki asju, mida parasjagu kilekotis tassin.

„Hm, kellegi näolt on igasugune mossitamistuju kadunud!” muigab Jossu ja me suundume kooli poole.

„Jah. Tead, ma ei taha sellest rääkida. Sellest, mis eile juhtus. Saad aru, ma tean, et niimoodi on hale uskuda, aga äkki on nii kergem. Ma tean, et sa oled terve päeva lasknud mul lihtsalt olla, oodates, et küll ma hakkan ise rääkima, aga ma ei taha. Ausalt ei taha. Piisab, et ma ise selle läbi elasin, ja tol hetkel läks kõik nii kiirelt. Hoopis praegu, kui ma olen üksi, tunnen, et midagi on puudu, miski teeb haiget, aga ma ei taha seda kõike tunda. Ringi käia ja naerda on palju parem. Mis sest, et see tundub kuidagi egoistlik, aga sinuga siin muiates pole üldse nii tapvalt kõhe tunne kui maal Olga juures. Aitäh, Joosep!”

„Ah, mille eest?”

„Kõige, selle päeva eest ja üldse, eks?”

„Okei, sa oled mõnikord naljakas. Aga sa võid mind ikkagi endiselt Jossuks kutsuda. Nagu möödunud kooliaastal suve alguseski.”

Jään teda piidlema. Sel tema kõneldud ajal olime nii-öelda paar olnud ja suve keskel jätsin ma asja üsna haledal moel katki. Nimelt ei saanud me enam kokku. Ma väitsin, et mul on palju tegemisi jne. Aga Joosep on selle jaoks liiga hea sõber. Nii et otseselt me polegi lahku läinud.

Ma ei tea üldse, mida ja kuidas öelda. Natuke palju on täna teadmatuse hetki. Ma vajaks mingit käitumise käsiraamatut. Vestlus Joosepiga on eilsest saati mu pikim ja sisukaim üldse. Ma ei taha kõike ära rikkuda. Samas tean, et Joosep on mu jaoks alati olemas.