Читать книгу Ööbik. Sari «Varraku ajaviiteromaan» - Kristin Hannah - Страница 9

Juuni 1940

Prantsusmaa

Sügavrohelisel metsaga kaetud mäenõlval domineeris keskaegne villa, nähes välja otsekui maiustustepoe aknakaunistus – karamellist voolitud loss suhkruglasuuriga joonistatud akende ja läikivaks võõbatud õunakarva luukidega. Kaugel allpool neelas sügavsinine järv endasse pilvede peegelduse. Hästi hooldatud aiad lubasid villaomanikel, ja mis veel olulisem – nende külalistel –, jalutada ringi igal pool, kus arutlusel said olla vaid vastuvõetavaks tunnistatud teemad.

Pidulikus söögisaalis istus Isabelle Rossignol, selg jäigalt sirge, valge linaga kaetud laua ääres, mis võinuks vabalt mahutada kakskümmend neli lõunastajat. Ruumis valitsesid kahvatud toonid. Seinad, põrand ja lagi olid nikerdatud austri varjundiga kivist. Võlvlagi pea kohal ulatus paarikümne meetri kõrguseni. Helid võimendusid selles külmas ruumis, jäädes lõksu nagu siin viibivad inimesedki.

Proua Dufour seisis laua otsas, seljas range must kleit, mis jättis paljaks vaid supilusika suuruse ava tema pika kaela alaosas. Üksik teemantpross oli ainuke ehe (üksainus, daamid, ja valige seda hoolikalt; igal asjal on sõnum, aga miski ei kisenda nii valjusti kui odavus). Ta kitsas nägu lõppes tömbi lõuaotsaga ja seda raamisid vesinikblondid kiharad, mis olid nii üle töödeldud, et ihaldatud mulje nooruslikkusest oli täiesti kadunud. „Asja mõte on see,” sõnas ta haritud hääle ja selge hääldusega, „et oma ülesannet täites peate jääma märkamatuks ja vaikivaks.”

Tüdrukud laua kõrval kandsid kõik sündsaid siniseid villaseid jakke ja seelikuid, mis oli nende koolivorm. Talvel polnud asi nii hull, aga niisugusel kuumal juunikuu pärastlõunal oli kogu komplekt seljas väljakannatamatu. Isabelle tundis, kuidas higi hakkab voolama ja mitte mingi hulk lavendlit ta seebis ei suudaks maskeerida selle teravat hõngu.

Ta silmitses koorimata apelsini, mis oli asetatud ta ette Limoges’i portselanist taldriku keskele. Söögiriistad lebasid täpses järjestuses kummalgi pool taldrikut. Salatikahvel, praekahvel, nuga, lusikas, võinuga, kalanuga. Ning ikka nii edasi ja edasi.

„Nüüd.” lausus proua Dufour. „Võtke õiged riistad – vaikselt, s’il vous plaît,* vaikselt, ja koorige oma apelsin ära.”

Isabelle võttis kahvli ja püüdis suruda selle teravad harud sitke koore sisse, aga apelsin veeres ta juurest eemale ja hüppas üle kullatud taldrikuserva, pannes portselani kõlisema.

„Merde,”** pomises ta, kahmates apelsini järele, et see põrandale ei kukuks.

„Merde?” Madame Dufour seisatas ta kõrval.

Isabelle võpatas oma istmel. Mon Dieu, see naine liikus nagu rästik roostikus. „Pardon, madame,” vabandas Isabelle, pannes apelsini oma kohale tagasi.

„Mademoiselle Rossignol,” lausus proua Dufour. „Kuidas see nii on, et te olete kaunistanud meie ruume juba kaks aastat, aga õppinud seejuures nii vähe?”

Isabelle torkas taas kahvli apelsini sisse. Kohmakas – aga efektiivne – liigutus. Siis naeratas ta proua Dufourile. „Üldiselt on nii, madame Dufour, et kui õpilasel ei ole õnnestunud õppida, siis pole õpetaja teda vajalikul määral õpetanud.”

Ümber laua hoiti hinge kinni.

Proua Dufour ahhetas. „Nii et meie oleme siis põhjuseks, miks teie ikka veel ei oska õigesti apelsini süüa.”

Isabelle püüdis apelsinikoort läbi lõigata – liiga tugevasti ja liialt kiirustades. Hõbedane noatera libises kibruliselt koorelt kõrvale ja kõlksatas vastu portselantaldrikut.

Proua Dufouri käsi vonkles esile, ta sõrmed keerdusid ümber Isabelle’i randme.

Tüdrukud ümber laua vaatasid seda kõike pealt.

„Viisakas vestlus, tüdrukud,” lausus proua Dufour põgusa naeruvirvendusega. „Keegi ei soovi lõunalauas partneriks tumma kuju.”

Märguande peale hakkasid tüdrukud üksteisega rääkima asjadest, mis Isabelle’i üldse ei huvitanud – aiandusest, ilmast, moodidest. Naistele sobivatel teemadel. Isabelle kuulis, kuidas ta kõrval istuv tüdruk lausus vaikselt: „Mulle meeldib nii väga Alençoni pits, kuidas sulle?” ja tõepoolest see oli kõik, mida ta sai teha, et mitte kisendama hakata.

„Mademoiselle Rossignol,” ütles proua Dufour. „Teie minge madame Allard’i juurde ja öelge talle, et meie eksperiment on lõppenud.”

„Mida see tähendab?”

„Tema teab. Minge.”

Isabelle lippas laua äärest kiiresti minema, et madame ei saaks oma otsust muuta.

Madame krimpsutas laitvalt nägu valju kriiksu peale, mida tegid toolijalad kivipõrandal.

Isabelle naeratas. „Võtke teadmiseks, et mulle tõepoolest ei meeldi apelsinid.”

„Kas tõesti?” kostis madame Dufour sarkastiliselt.

Isabelle oleks tahtnud joostes lahkuda sellest lämmatavast ruumist, aga ta oli juba niigi liiale läinud ja niisiis sundis ta end nüüd kõndima aeglaselt, õlad välja sirutatud, lõug püsti. Jõudes trepini (mida mööda võinuks ta liikuda, kui vaja, kolm raamatut pealael), heitis ta pilgu kõrvale, ja nähes, et on üksi, kihutas alla.

All koridoris võttis ta hoo maha ja ajas selja sirgu. Selleks ajaks, kui ta jõudis koolijuhatajanna kabineti ukse taha, ta isegi enam ei hingeldanud.

Ta koputas.

Kui kostis madame Allard’i tuhm „Tulge sisse!”, avas Isabelle ukse.

Madame Allard istus kullatud servaga mahagonlaua taga. Keskaegsed gobeläänid rippusid alla ruumi kiviseintelt, võlvitud tinaraamidega aknast avanes vaade aeda, kus oli nii rikkalikult skulptuure, et rohkem oli näha kunsti kui loodust. Isegi linnud sattusid siia harva; kahtlemata tajusid ka nemad siinset lämmatavat atmosfääri ja lendasid edasi.

Isabelle võttis istet – liiga hilja meenus talle, et talle polnud seda pakutud. Ta krapsas jälle püsti. „Pardon, madame.”

„Istuge, Isabelle.”

Ta tegi seda, ristates hoolikalt jalad pahkluude kohalt, nagu üks daam peaks tegema, ja surudes käed kokku. „Madame Dufour palus mul teile öelda, et eksperiment on lõppenud.”

Madame Allard sirutas käe ja võttis Murano sulepea ning koputas sellega vastu lauda. „Miks te tulite siia, Isabelle?”

„Vihkan apelsine.”

„Kuidas palun?”

„Ja kui ma peaksin apelsini sööma – ausalt, madame, miks ma üldse pean seda tegema, kui need mulle ei maitse –, ja kui ma siiski peaksin, kasutaksin ma selleks käsi, nagu teevad ameeriklased. Nagu kõik teised tegelikult teevad. Kahvli ja noaga apelsini süüa?”

„Ma pidasin silmas seda, miks te siin koolis olete?”

„Oh. Seda... noh, Sacré-Cœuri konvent Avignonis viskas mu välja. Mitte millegi pärast... peaksin siia lisama.”

„Ja Püha Francise õed?”

„Ah. Neil oli tegelikult põhjust mind välja heita.”

„Ja see kool, mis neile eelnes?”

Isabelle ei teadnud, mida öelda.

Madame Allard pani sulepea käest. „Olete peaaegu üheksateist.”

„Oui, madame.”

„Arvan, et teil oleks aeg lahkuda.”

Isabelle tõusis püsti. „Kas pean minema tagasi apelsinitundi?”

„Saite valesti aru. Ma tahan öelda, et te peaksite koolist lahkuma, Isabelle. On täiesti selge, et te ei ole huvitatud sellest, mida meie tahame teile õpetada.”

„Kuidas süüa apelsini ja millal pakkuda juustu ning kes on tähtsam – kas hertsogi teine poeg või tütar, kes ei kuulu pärijate hulka, või hoopis mingi tähtsusetu riigi suursaadik? Madame, kas te tõesti ei tea, mis maailmas toimub?”

Isabelle võis küll olla peidetud kaugesse maakohta, aga tema teadis. Isegi siin, hekkidest varjatuna ja viisakaks sunnituna teadis ta, mis toimub Prantsusmaal. Hilisõhtul oma kloostrikambris, kui klassikaaslased magasid, istus ta kaua üleval, kuulates salakaubana hangitud raadiost BBC-d. Prantsusmaa oli Inglismaa järel Saksamaale sõja kuulutanud ja Hitler oli liikvel. Üle kogu Prantsusmaa soetasid inimesed toiduvarusid, kinnitasid akendele pimenduskatteid ja õppisid elama nagu mutid maa all pimedas.

Nad olid valmistunud ja muretsenud ning siis korraga... ei midagi.

Kuu möödus kuu järel – mitte midagi ei juhtunud.

Esialgu rääkisid kõik vaid eelmisest suurest sõjast ja kaotustest, mis olid puudutanud nii paljusid peresid, aga kui kuu möödus kuu järel ja sõjast ikka ainult räägiti, kuulis Isabelle, et õpetajad nimetasid seda kummaliseks sõjaks – drôle de guerre. Tõelised õudused juhtusid mujal Euroopas – Belgias, Hollandis ja Poolas.

„Kas kommetel pole sõjas mingit tähtsust, Isabelle?”

„Neil pole juba praegu mingit tähtsust,” paiskas Isabelle, soovides hetk hiljem, et ta poleks midagi öelnud.

Koolijuhatajanna tõusis püsti. „Meie ei ole kunagi olnud teie jaoks õige koht, aga...”

„Mu isa paneks mind ükskõik kuhu, peaasi, et saaks minust lahti,” tähendas Isabelle. Ta pigem purskab välja tõe, kui et kuuleb veel üht valet. Ta oli saanud mitmeidki õppetunde koolide ja konventide reas, mis olid andnud talle peavarju juba üle kümne aasta. Enamikus neist oli ta kogenud tõsiasja, et toetuda tuli vaid iseendale. Kindlasti ei saanud ta arvestada ei isa ega õega.

Juhataja silmitses Isabelle’i. Ta nina punetas õige kergelt, mis oli märk viisakast, kuid valulikust hukkamõistust. „Mehele on naise kaotus väga ränk.”

„Tütarlapsele on ema kaotus väga ränk.” Isabelle naeratas väljakutsuvalt. „Ma kaotasin ju mõlemad, eks ole? Üks suri, teine pööras mulle selja. Ma ei oskagi öelda, mis mulle rohkem haiget tegi.”

„Mon Dieu, Isabelle, kas peate alati välja ütlema selle, mis teil iganes mõttes mõlgub?”

Isabelle oli kuulnud taolist kriitikat kogu oma elu, aga miks ta peaks keelt hammaste taga hoidma? Nii või teisiti ei võta ju keegi teda kuulda.

„Nii et täna te lahkute. Saadan teie isale telegrammi. Tómas viib teid rongile.”

„Täna õhtul?” Isabelle pilgutas silmi. „Aga... papa ei taha mind.”

„Ah. Tegudel on tagajärjed,” lausus madame. „Vahest ehk nüüd saate ometi aru, et nendega tuleb arvestada.”

*

Taas oli Isabelle üksinda rongis ja suundus tundmatu tuleviku poole. Ta vaatas üksisilmi määrdunud, laiguliseks kuivanud aknast mööda vilksatavat rohetavat maastikku: heinamaad, punased katused, kivist maamajad, hallikarva sillad, hobused.

Kõik nägi välja nii, nagu see alati oli olnud, ning see üllatas teda. Sõda oli peaaegu ukse ees ja ta oli kujutanud ette, et see on jätnud mingil moel ka maakohtadele oma märgi, muutes kas või rohu värvi ning hävitades puid ja hirmutades ära linde, aga nüüd, kui ta istus rongis ja suhises Pariisi poole, nägi ta, et kõik on täiesti tavaline.

Puhkides ja pahvides peatus rong laiutavas Lyoni jaamas. Isabelle sirutas käe väikese reisikoti järele, mis lebas ta jalgade ees, ja tõmbas selle sülle. Kui ta vaatas, kuidas reisijad temast mööda tunglesid, et vagunist välja pääseda, meenus talle jälle küsimus, mida ta oli püüdnud vältida.

Papa.

Ta oleks tahtnud uskuda, et isa tervitab teda kodus, et ta viimaks ometi tuleb talle vastu avakäsi ja lausub ta nime niisama õrnalt, kui ta oli seda teinud enne, siis, kui veel maman oli olnud see liim, mis hoidis neid koos.

Ta heitis pilgu oma kulunud reisikotile.

Nii väike.

Enamik tüdrukuid koolides, kus ta käis, saabus kohale tervete kohvrite kollektsioonidega – kõik nahkrihmadega kinni tõmmatud ja messingnaeltega läbi tipitud. Neil olid fotod kirjutuslaudadel, mälestusesemed öökappidel ja pildialbumid sahtlites.

Isabelle’il oli üksainus raamitud foto naisest, keda ta oleks tahtnud mäletada, aga ei suutnud. Kui ta püüdis seda teha, jõudsid temani vaid ähmased kujundid nutvatest inimestest, arstist, kes vangutas pead, ja emast, kes käskis tal kõvasti õe käest kinni hoida.

Nagu see oleks aidanud. Vianne oli Isabelle’i niisama kiiresti hüljanud kui papa.

Korraga taipas ta, et oli jäänud ainsana vagunisse. Kindas käega reisikotti haarates liikus ta küljetsi istmelt vahekäiku ja väljus vagunist.

Perroonid olid rahvast täis. Ridamisi seisvad rongid puhkisid, täites õhku suitsuga, mis liikus ülespoole kõrge võlvlae suunas. Kusagilt kostis vile. Suured raudrattad hakkasid kolksuma. Perroon värises Isabelle’i jalgade all.

Ta isa paistis teiste hulgast välja, isegi rahvamassist.

Kui papa teda märkas, pani Isabelle tähele, kuidas ärritus muutis ta näojooni ja ilmesse ilmus sünge otsustavus.

Ta oli pikka kasvu, ligi meeter üheksakümmend, aga Suur Sõda*** oli ta küüru vajutanud. Või vähemalt midagi sellist mäletas Isabelle olevat kunagi kuulnud. Ta laiad õlad olid längus, otsekui oleks rühikus midagi liigset, millele mõelda kõigi muude asjade seas, mis vaevasid ta meeli. Hõrenevad juuksed olid hallid ja sugemata. Tal oli lai lame nina nagu labidake ja huuled nii kitsukeseks surutud, otsekui peaks ta millegi üle aru. Sel kuumal suvepäeval oli tal seljas üleskeeratud käistega kortsus valge särk ja kaelas lips, mis rippus lõdvalt ümber viledaks kulunud krae; tugevast puuvillasest riidest püksid ootasid pesemist.

Isabelle püüdis välja näha... küpsena. Võib-olla isa seda temalt ootaski.

„Isabelle.”

Ta pigistas mõlema käega reisikoti sanga. „Papa.”

„Veel ühest välja visatud.”

Isabelle noogutas ja neelatas kuuldavalt.

„Kuidas me sellisel ajal uue kooli leiame?”

Nüüd oli Isabelle’i kord. „Tahan elada sinu juures, papa.”

„Minu juures?” Isa paistis olevat ärritatud ja üllatunud. Aga kas pole siis normaalne, et tütar tahab elada oma isa juures?

Isabelle astus talle sammu lähemale. „Võiksin töötada raamatukaupluses. Ma ei oleks sul jalus.”

Ta hingas järsult sisse ja jäi ootama. Äkki heli võimendus. Ta kuulis inimesi kõndimas, perroon ägises nende all; ülal pea kohal laperdasid tuvid tiibu; üks väikelaps nuttis.

Muidugi, Isabelle.

Tule koju.

Isa ohkas pettunult ja seadis end minekule.

„Noh,” ütles ta. „Tuled siis või?”

*

Isabelle lamas tekil lõhnavas rohus, avatud raamat ees. Kusagil lähedal sumises õiel mesilane ja see kõlas selles vaikuses nagu tibatilluke mootorratas. Oli kõrvetavalt kuum päev, nädal pärast seda, kui ta oli tulnud Pariisi. Niisiis, mitte just koju. Ta teadis, et isa sepitses endiselt plaane, kuidas temast lahti saada, aga ta ei tahtnud sellest mõelda nii suurepärasel päeval, mil õhus hõljus kirsside ja rohelise rohu lõhn.

„Sa loed liiga palju,” lausus Christophe, mäludes heinakõrt. „Mis see on, kas armastusromaan?”

Isabelle veeretas end tema poole ja lõi raamatu kinni. See oli Edith

Cavellist, meditsiiniõest ilmasõjas... Suures sõjas. Kangelasest. „Ma võiksin ka olla sõjakangelane, Christophe.”

Christophe naeris. „Tüdruk? Kangelane? Absurd.”

Isabelle hüppas solvunult jalule ning haaras kaasa kübara ja valged pehmest nahast kindad.

„Ära närvi mine,” ütles poiss, silmitsedes teda naerusui. „Olen lihtsalt sõjajuttudest tüdinenud. Ja see on tõsi, et naised on sõjas kasutud. Teie töö on meid tagasi oodata.”

Ta istus käsipõsakil ja piilus Isabelle’i läbi blondi juuksepahmaka, mis tal silmadele langes. Moekas purjetaja-stiilis kuues ja laiade säärtega valgetes pükstes nägi ta välja täpselt selline, kes ta oli – privilegeeritud üliõpilane, kes polnud harjunud mitte mingisugust tööd tegema. Paljud temavanused üliõpilased olid vabatahtlikult ülikoolist lahkunud ja sõjaväeteenistusse astunud. Christophe küll mitte.

Isabelle ronis mäenõlvast üles ja liikus läbi viljapuuaia rohusele kõrgendikule, kuhu oli pargitud poisi avatud katusega Panhard.

Ta istus juba rooli taga ja mootor surises, kui ilmus Christophe, higipiiskade sära ta muidu nii kenal näol ja piknikukorv käevangus.

„Viska see kraam sinna taha,” juhatas tüdruk võluva naeratusega.

„Sina ei juhi.”

„Selgub, et juhin küll. Istu sisse.”

„See on minu auto, Isabelle.”

„Noh, kui täpne olla – ja ma tean, kui tähtsad on sulle faktid –, on see sinu ema auto. Ja minu arvates peaks naine sõitma naisele mõeldud autoga.”

Isabelle püüdis mitte muiata, kui Christophe silmi pööritas, pomisedes „hästi”, ning seejärel kummardus, et korv Isabelle’i istme taha paigutada. Kõndinud korraks oma tähtsuse rõhutamiseks aeglaselt auto eest läbi, võttis ta sisse koha Isabelle’i kõrval.

Ta jõudis vaevalt ukse kinni tõmmata, kui Isabelle pani käigu sisse ja vajutas gaasi. Auto otsekui kõhkles hetke, ent nõksatas siis ettepoole ning paiskas kiirust suurendades õhku tolmu ja suitsu.

„Mon Dieu, Isabelle. Ära kihuta!”

Tüdruk hoidis ühe käega kinni tuules laperdavat õlgkübarat ja klammerdus teisega rooli külge. Teistest sõidukijuhtidest möödudes ta kiirust peaaegu ei vähendanud.

„Mon Dieu, võta aeglasemalt,” kordas noormees.

Võtku ta teatavaks, et Isabelle’il pole mingit kavatsust temaga nõustuda.

„Tänapäeval võib ka naine minna sõtta,” kostis Isabelle, kui Pariisi liiklus sundis teda lõpuks siiski kiirust vähendama. „Võiksin vahest ehk olla kiirabiautojuht. Võiksin muukida lahti salakoode. Võiksin ka meelitada vaenlast rääkima mulle mõnest salaplaanist või peidikust. Mäletad seda mängu...”

„Sõda ei ole mäng, Isabelle.”

„Arvan, et tean seda isegi, Christophe. Aga kui see lõpuks ikkagi siia jõuab, saan ma aidata. Seda ma tahangi öelda.”

L’Amiral de Coligny tänaval pidi ta järsult piduritele vajutama, et mitte veoautole sisse sõita. Louvre’i muuseumist sõitis välja veok, mida saatis konvoi. Tegelikult oli veoautosid kõikjal ja liiklust suunasid sõjaväepolitsei vormis sandarmid. Mitme hoone ja monumendi ümber oli kuhjatud liivakotte, et kaitsta neid rünnakute korral, kuigi Prantsusmaa sõttaastumisest saadik polnud ainsatki veel toimunud.

Miks oli siin väljas nii palju Prantsuse politseinikke?

„Imelik,” pomises Isabelle kulmu kortsutades.

Christophe ajas kaela õieli, et näha, mis toimub. „Tassivad Louvre’ist aardeid välja,” tähendas ta.

Isabelle märkas liiklusvoos tühimikku ja lisas kiirust. Mõne silmapilgu pärast oli ta isa raamatukaupluse ees ja parkis sinnasamasse.

Ta lehvitas Christophe’ile hüvastijätuks ja kadus poodi. See oli pikk ja kitsas ruum, mille seinad olid maast laeni raamatuid täis. Aastate jooksul oli isa üritanud hankida juurde inventari, sobitades raamatukappe veel vabadele pindadele. Nende „täienduste” tulemuseks oli tõeline labürint. Raamaturiiulite kogum suunas sind siia ja sinna, ikka sügavamale sissepoole. Kõige taga olid raamatud turistidele. Mõned riiulid olid hästi valgustatud, teised jäid varju. Polnud piisavalt pistikupesasid, et valgustada iga viimast kui soppi. Aga isa teadis kõiki raamatuid ja nende asukohti riiulitel.

„Hilja tuled,” märkis ta, tõstes pilgu kirjutuslaualt, mille koht oli tagapool. Ta toimetas trükipressiga, pannes ilmselt kokku mõnda oma järjekordset luuleraamatut, mida keegi ealeski ei ostnud. Ta tömbid sõrmed olid siniseks värvunud. „Näen, et poisid on sulle tähtsamad kui töölkäimine.”

Isabelle libistas end taburetile kassaaparaadi taga. Sellel nädalal, mil ta nüüd isaga koos elas, oli ta otsustanud mitte millelegi vastu vaielda, kuigi selline alistumine teda ahistas. Ta kopsis kannatamatult jalaga. Sõnad, fraasid – ettekäänded – nõudsid valjuhäälset väljaütlemist. Raske oli isale mitte teada anda, kuidas ta ennast tunneb, aga ta teadis, kui väga isa tahtis, et ta ära läheks – nii ta siis hoidis keelt hammaste taga.

„Kuuled sa seda?” küsis isa mõni aeg hiljem.

Kas Isabelle oli magama jäänud?

Ta ajas selja sirgu. Ta ei olnud kuulnud papa’d lähenevat, aga nüüd seisis too kulmu kibrutades tütre kõrval. Kindel see, et raamatupoes kajas mingi veider heli. Laest langes tolmu; riiulid nagisesid kergelt, nagu kiristaks keegi hambaid. Tinaraamides vaateakende eest sissepääsu kõrval möödusid varjud. Neid oli sadu.

Inimesed? Miks neid nii palju on?

Papa läks ukse juurde. Isabelle tõusis taburetilt ja järgnes talle. Kui isa ukse avas, nägi Isabelle rahvast kõnniteedel tormamas.

„Mis nüüd siis lahti on?” pomises isa. Isabelle ruttas temast mööda ja tegi endale teed läbi rahvasumma. Üks mees põrkas vastu teda, nii et ta komistas, aga too isegi ei vabandanud. Järjest rohkem inimesi kiirustas neist mööda.

„Mis lahti on? Mis juhtus?” küsis Isabelle raskelt puhkiva õhetava näoga mehe käest, kes püüdis rahvamassist välja rabeleda.

„Sakslased tulevad Pariisi,” seletas see. „Peame lahkuma. Olin eelmises sõjas. Ma tean...”

Isabelle turtsatas. „Sakslased Pariisis? Võimatu.”

Mees jooksis edasi – küljelt küljele vaarudes, tuikudes, käsi külgedel rusikasse tõmmates ja neid jälle avades.

„Peame kuidagi koju jõudma,” lausus papa kaupluseust lukustades.

„See ei saa olla tõsi,” pomises Isabelle.

„Kõige halvem võib ikka olla tõsi,” sõnas papa süngelt. „Hoia mulle lähemale,” lisas ta rahvamassiga liitudes.

Isabelle polnud ealeski näinud sellist paanikat. Kogu tänava ulatuses ülal ja allpool, liikusid tuled, käivitati autosid, lajatati uksi kinni. Inimesed hõikasid üksteist, sirutasid üksteise poole käsi, et rahvamöllus kokku jääda.

Isabelle hoidus isa lähedusse. Meeletu korralagedus tänavatel vähendas tunduvalt nende liikumiskiirust. Metrootunnelid olid rahvast nii täis kiilutud, et võimatu oli liikuma saada. Nii nad siis pidid minema kogu tee jalgsi. Öö hakul jõuti lõpuks koju. Isal värisesid käed nii hullusti, et ta sai nende kortermaja peaukse lahti alles teisel katsel. Olles lõpuks sees, eirasid nad logisevat liftipuuri ja läbisid rutates viis trepivahet üles oma korterini.

„Ära tulesid põlema pane,” lausus isa kähinal, kui ta ust avas.

Isabelle järgnes talle elutuppa ja läks kohe temast mööda akna juurde, kus kergitas pimenduskatet ja piilus välja.

Kusagilt kaugelt oli kuulda undamist. Kui see valjemaks läks, kõrisesid aknaklaasid nagu jäätükid pokaalis.

Ta kuulis ühtlast kõrget vilinat – vaid mõni hetk enne seda, kui nägi taevas musta lennuväe eskadrilli nagu linnuparve lendamas.

Lennukid.

„Fritsud,” sosistas isa.

Sakslased.

Saksa lennukid Pariisi kohal. Vilin muutus valjemaks; see kõlas nüüd nagu naise kriiskamine, ja siis kusagil – arvatavasti teises linnajaos – plahvatas pomm võikalt ereda sähvatuse saatel ning miski süttis põlema.

Õhuhäire sireenid hakkasid huilgama. Isa kiskus kardinad ette ning juhtis ta korterist välja ja trepist alla. Kõik naabrid näisid tegevat sedasama. Kaasas üleriided, rinnalapsed ja lemmikloomad, liiguti treppidest fuajeesse ja sealt edasi mööda kitsaid kiviastmeid alla keldrisse. Istuti pimeduses lähestikku koos. Õhk vinas hallitusest, kehalehkadest ja hirmust – viimane neist oli kõige teravam. Pommitamine aina jätkus ja jätkus, vingudes ja unnates, nii et keldriseinad nende ümber värisesid ja laest langes tolmu. Üks väikelaps hakkas nutma ja teda ei suudetud rahustada.

„Vaigistage seda last palun,” nähvas keegi.

„Ma püüan, härra. Ta kardab.”

„Me kõik kardame.”

Pärast seda kõike, mis tundus kestvat terve igaviku, järgnes vaikus. See oli peaaegu veel hullem kui lärm. Mis oli Pariisist alles?

Selleks ajaks, kui kõlas õhuhäire lõpusignaal, tundis Isabelle end tuima ja kangena.

„Isabelle?”

Ta tahtis, et isa sirutaks end tema poole, võtaks ta käe ja lohutaks teda kas või ainult hetkeks, aga isa pööras ära ja astus pimeda käänulise keldritrepi poole. Korteris läks Isabelle otsekohe akna juurde ja piilus katte vahelt välja, otsides Eiffeli torni. See oli alles ja kõrgus üle tiheda musta suitsuvalli.

„Ära seisa akende juures,” manitses isa.

Isabelle keeras aeglaselt ringi. Ainus valgus toas tuli isa taskulambist – kahvatukollane valgusvihk pimeduses. „Pariis ei lange,” kinnitas tütar.

Isa ei öelnud midagi. Kortsutas vaid kulmu. Isabelle oleks tahtnud teada, kas ta mõtles oma ilmasõjale ja sellele, mida ta seal kaevikutes oli näinud. Võib-olla tegi haav talle jälle haiget, hakates valutama, kui kostis langevate pommide vilin ja tuleleekide sisin.

„Mine magama, Isabelle.”

„Kuidas ma saan niisugusel ajal magada?”

Isa ohkas. „Saad peagi teada, et paljudki asjad on võimalikud.”

*s’il vous plaît – pr palun.

**merde – pr kirumissõna fam. sitt, pask.

***Suur Sõda, Maailmasõda, ilmasõda – viited Esimesele maailmasõjale (1914–1918).