Читать книгу Võõrik - Kristina Ruder - Страница 5

Ragin oli nii kõva, et kui keegi parasjagu oleks Berti toa avatud aknast mööda kõndinud, oleks ta arvanud, et poiss lõhub oma riidekappi, tegelikult aga oli see hääl seotud munakoore pragunemisega. Krakkss … krakkss … ja raksti. Krakkss … krakkss … ja raksti. Ja sealt ta välja tuligi …

Keegi ei suutnud seletada, miks selle muna seest ei tulnud välja mingi lihtne ja armas linnupoeg, vaid selline kummaline, veider, täiesti ebaharilik olevus. Ei, see pole lind, kuigi tal on tiivad seljas, kuid samas on tal ka väikesed pikad käed, peenikesed väljaveninud jalad suurte loperdavate jalalabadega ja kolmnurkse kujuga ebamäärase suurusega kõrvad. Ei saa öelda, et kõrvad oleksid suured, samas ei ole need ka väikesed, aga need on kikkis, et võimalikult kiiresti tabada iga väike heli, mis tähelepanu äratab. Keha ei ole sulgedega, kuid mitte ka sile, pigem selline kortsuline, kaetud udupehmete karvadega. Ja see nägu – armas, suure noka ja hiiglaslike ümarate silmadega – täiesti maaväline olend, tundmatu, võõrik. Võõrik, jah, Võõrik sobibki tema nimeks.