Читать книгу Peetri keisrinna - Kristina Sabaliauskaitė - Страница 3

In nomine Patris, et Filii, et Spiritus Sancti … Во имя Отца, и Сына, и Святого Духа … Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel …

Viimane kellalöök. Üheksa. Pimedus läheneb. Paistab, et juba on alanud mai. Aga ööd ei ole veel valged. Kas jõuan need ära oodata? … Oleks vaja palvetada. Ainult kuidas? Ma ei tea enam, kuidas … kas nii, nagu ristitud – katoliiklikult, või nii, nagu ümberristitud – õigeusklikult, või nii, nagu kasvatatud … Ainult näed pastor ei löönud risti ette, palvetas raamatust … Kuidas mina nüüd palvetama peaksin? Kes ma olen? Ma vahetasin kolm korda usku, viis korda nime, läksin neli korda mehele, kolm korda samale mehele. Olin kolme valitseja alam ja ühe – valitseja. Juuste värvi vahetasin vaid korra. Kunagi olid need suvel kollakad ja lainelised – nagu kuld, aga nüüd on mustad, põskedele kleepunud nagu higist ja heeringast rasvased haisvad meremeheköied …

Sisse hingata, välja hingata.

Õhk liigub mu ninasõõrmeis justkui habemenoa tera. Tunnen verd suus. Aga ma ei või lõpetada hingamist, sest siis suren. Hinga.

Sisse hingata, välja hingata.

Suu on verd peaaegu täis. Kohe tuleb veidi huuli paotada, et veri välja voolaks. Muidu valgub suu liiga verd täis ja hakkab ninast välja tilkuma. Hakkan köhima, lämbuma. Siis – kohutav valu rinnus, mitte ainult ninasõõrmeis. Valu igal pool. Lämbun. Nii on juba palju kordi olnud. Kus on Tanjuša? Kui pole vaja – ronib või silma ja suhu, kui on vaja – pole kuskil. Värdjas … Kõige enam tahaksin praegu, et siin oleks Johanna. Aga ta on – kuskil, tubades. Ustav sõbratar … Arvatavasti Johanna praegu juba varastab. Ta teab, mida võtta ehtelaekast, teab, mida pole veel registris arvele võetud. Olgu pealegi … Las varastab, et ta lämbuks … Mis sest lugu?

Põsk, kõrva ümbrus, juuksed – kõik on verine, ma tunnen seda. Hüübiv veri kisub nahka. Nahk kipitab ja lõheneb. Ma vihkan oma keha. Tapaliha hunnik. Suur hunnik ärapillatud, läbikantud, õõtsuvat, pundunud, valulikku tapaliha. Roiskunud, veinist hapnenud lihamägi. Tundub, nagu võiksid jalad kohe sellest tursest paisunult lõhkeda. Valutab iga sooneke. Valutab igast voodilina niidi puudutusest. Jälle valgub üle keha kuumus. Minu kaal rõhub riiet, nagu lamaksin naelu täis taotud võrel. Nüüd tean, mida tundsid hukkamõistetud. Jumal näeb, ma ei soovinud neile kunagi seda, tegin nende nimel, mis vaid sain … Rinnad on rasked ja ripnevad mõlemale poole keret nii, et tundub, justkui rebiksid kohe rinnakorvi pooleks. Jumal, miks selline ebaõiglus? Miks ei võinud ma rõõmustada selle üle, kui kõik minus oli veel noor, ikka oli vaja end kaitsta, nagu mingil lambal huntide eest? Alles praegu mõistan, kui ilusad need olid … dekolteele võisid toobi asetada. Olin tugev, aga nõtke, ümarused, kus vaja; kuskil ei märkigi punduvatest soontest, ripendavast rasvast, verest või mädast … olin nagu voolitud, nagu see tema kallis käteta Veenuse kuju Suvepalees. Nii ta ütleski, et see Veenus meenutab talle mind … Ainult et mul olid mõlemad käed olemas. Kunagi õgisid kõik silmadega minu ilu … Aga viimasel ajal ei suutnud ma enam isegi peeglisse vaadata. Miski ei aita. Mitte miski. Ehi, millega tahad. Ja veel need vasikaohtu neiukesed, kes nurkades irvitavad – minu pingutuste, pumatite ja puudrite, ja tünja kehakuju üle … kuigi tegin ilu säilitamiseks kõike – neelasin isegi äädikat ja vaha … Tsar Botška, Tsaarinna Tünn – nii nad mind sosinal nimetasidki, kuulsin kõike … Nüüd pole isegi see enam tähtis. Las irvitavad terviseks. Kus nad on? Mis nad teevad, kui mind enam pole? Võivad irvitada tänavanurgal, kus ongi nende koht … Annaksin kõik ära, et ainult rohkem ei valutaks. Valutab nii, et ei saa isegi suigatada, nii lõikab hingates valu.

Sisse hingata, välja hingata.

Jälle nagu noaga. Veel verd kurgupõhjas. Kus on Tanka külma märja rätiga?

Ehk tõesti parem palvetan. Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel … Nii palvetasin arvatavasti oma vaese emaga … Emake, mäletan sind, ainult su nägu ei tule enam silme ette … Mäletan, olid pruunides riietes ja halliks pestud särgis, aukus põskedega. Emake, võinuksid ometi sametpatjadele toetudes praegu mu juures istuda, käinuksid siidis, sööksid musta kalamarja, austreid, sidruneid ja virsikuid, loputaksid kõik tokaiga alla. Nii polegi ma saanud sind kunagi hellitada … Ainult justkui läbi vee mäletan su häält. Veel mäletan, et läbi tinaraamidest ruutudeks jagatud akna paistis lävepakule päike. Mäletan pidevat titenuttu. Vennad ja õed – õrnakesed, pehmekesed. Üks ihu ja veri. Hiljem ütles pastor, et ei tea, kus ma sündisin. Võibolla isegi mitte Jakobstadtis, Zemgales, Leedu ja Poola Rzeczpospolitas, kus mu pere mõnda aega elas. Ehk Ringenis? Aga seal, Poola Liivimaal, oli meid, leedulasi, Kettleri valitsemise all palju. Leedulased, poolakad, Liivimaa elanikud ja veel oma tsaar Antikristuse eest põgenenud vene vanausulised, selline oli see Jakobstadt, mida nüüd üldse ei mäleta. Ma ei tea, kas mu vanemad põgenesid kellegi eest. Ehk. Ehk võlgade eest? Pigem vaesuse eest, et linna elama asusid. Veel mäletan natuke isa. Hiljem ütles tädi, et ta jõi, et temast ei olnud miskit asja, et tema kaasavaratu õde pandi kedagi paremat leidmata sellisele kerjusele mehele. Aga seda ma ei mäleta. Mäletan, kuidas isa näitas Samuelile ja Karolile, kuidas mõõka löögiks tõsta. Seda siis mäletan. Seepärast, kui hiljem üritati öelda, et me olime holopid, ei uskunud ma seda kunagi. Holoppidel ei ole ju mõõku, aga mõõka nägin oma silmaga. Ja holopid ei kandnud punaseid župaane – seda mäletan isa seljas ka. Justkui läbi udu, aga mäletan ja näen – seisab suur, vuntsiline, tumepunases župaanis ja tõstab löögiks mõõga. Aga Samuel ja Karol vaatavad teda laudpõrandal istudes. Iga kord, kui mulle hiljem öeldi, et las pigem kogu Venemaa arvab, et minu vanemad olid tundmatud holopid, mitte leedu aadlikud, kerkis mul meelepahast otsekui klomp kurku. Nagu ka praegu. Ainult praegu on see veri. Sama veri kui isal ja emal. Kõrgest soost veri, mõõgainimeste veri, keegi ei võta seda minult ära, ükskõik mida ka ei öeldaks. Jumal ju näeb, et ma ei valeta. Vappe mäletan ka, kuigi meil polnud palju asju, mis nendega märgistatud oleksid olnud: isa vapi ülaosas oli väike linnuke, kes hoidis risti ja hobuserauda, ema omal kukk. Hiljem ütles tädi, et seal olid Skowroński kull ja Hahnide kukk. Naljakas, mäletan neid vappe ainult sellepärast, et kogu lapsepõlve arvasin, et kõigi inimeste vappidel on linnud. Kord, vististi veel Jakobstadtis, nägin kuldselt säravat tõlda, millel oli must kotkas – inimesed ütlesid, et selles reisis kes teab milline ülik. Minu vapil on nüüd ka kotkas, kahe peaga. Küll tahaks naerda: kukest ja kullist kahepäise kotkani. Ei saa naerda, sest lämbun verre …

Tanka, Tanka! Kus sa oled? Isegi hõigata ei jaksa teda …

Ta peaks juba tõesti niisutatud rätiga tulema ja vere ära pühkima. Aga nad kõik haistavad vististi juba surma, seepärast ei pingutagi. Jälle tilkus natuke verd välja: ei saa kõike suunurgast välja lasta, sest hakkan läkastama. On vaja Tankat või mõnd tüdrukutest, kes kergitaks padjaga üles ja hoiaks mind õlgadest, kuni kõik välja sülitan. Muidu lämbun. Hämardub veelgi enam. Veri huultel … Tookord oli ka hämarik. Toda õhtut ja toda ööd mäletan samuti. Peaaegu kogu aeg helisesid kirikukellad. Nii isa kui ema köhisid, neil voolas suust verd, aga hiljem nad uinusid ja enam ei ärganud, sest muutusid liikumatuks ja kangestusid. Me ei teadnud, mida teha – nutsime kogu öö üksteisel ümbert kinni hoides oma vanemate surnukehade kõrval. Päeval läks Samuel, meie vanim, naabritele ütlema, aga need ajasid ta tagasi koju ja panid pärast meid kõiki väljastpoolt luku taha. Anna oli noorim ja talle oli vaja süüa anda, sest ta nuttis kogu aeg, aga meil ei olnud mitte midagi. Kirikukellad lõid lakkamatult süngelt edasi … Mina olin, vähemalt nii ütles hiljem tädi, viiene, Kristina neli, Karol oli minust kaks aastat vanem, Samuel oli kõige vanem, aga me ei teadnudki, mis aastal ta sündinud oli. Tädi ütles hiljem kibedalt, et kadunuke, isa Samuel Skowroński sigitas nagu jänes. Oh et oleks ta parem osanud teha raha nii, nagu tegi Dorotheale lapsi, isegi advendi ajal! Siis tulid mingid inimesed, rätid näo ees, ja tõid meile veidi vett ja leiba. Lõid risti ette ja kordasid sosinal – katk. Seda siis mäletan. Viisid meie vanemad ära, aga meid hoidsid edasi luku taga. Jälle nutsime üksteisel ümbert kinni hoides ja lubasime mitte kunagi lahku minna. Kristinka oli nii pisike, aga Anna päris titt … Aga kuni olime koos, polnud nii hirmus. Meie, viiekesi, kümme väikest kätt, üksteist kaisutamas. Hiljem, kui oli väga raske, meenutasin alati seda lapseliku kaisutamise tunnet. Olime nii väikesed, süütud inglikesed … Aga siis sõitis kohale ema õde, tädi Anna Maria, samuti nägu rätiga kaetud. Ja võttis meid kõiki kaasa: vankrisse, hiljem enda juurde. Mõisa, mis ei erinenud kõige lihtsama talupoja puidust tarest. Siis said meist kõigist Wiesiołowskid. Kuigi kõik viis teadsime, et oleme Skowrońskid. Aga meil kästi kõigile öelda, et tema võtab meid oma hoole alla ja nüüd saavad meist tema kasulapsed, Wiesiołowskid. Teadagi, tegelikult ta ei lapsendanud meid üldsegi. Võttis meid, sest himustas väikest siilu maad, mis kuulus meie kadunukestest vanematele kuskil Leedus. Mäletan, sest sellest, sellest maast, rääkisid nad onuga pidevalt ja lakkamatult. Samuel, vanim, ärritas neid, öeldes: „Et kui meie oleme nüüd Wiesiołowskid, siis ehk kirjutab onu ka vara meie nimele?” Onu Wiesiołowski andis talle siis kõrvakiilu. Vaat see, mäletan, alles jõi – nagu tõeline Hmelnitski … Äsas siis ka tädi Anna Mariale. Aga kuni olime koos, ei olnud nii hirmus. Igal õhtul, üles riputatud vankritekiga teenijatest eraldatud, pandud magama pööningule, kus suvel oli nagu saunas, aga talvel puhus tuul peerutulegi ära, rääkisime: kes mida meie vanematest mäletab. Anna oli kõige väiksem, talle jutustasime kõigest. Kõige olulisem oli mitte unustada, kes me oleme. Mitte Wiesiołowskid. Mitte midagi ühist Anna Maria Hahn Wiesiołowska ja tema joodikust mehikese, ja nende punaselõustaliste pärislastega. Olime Skowrońskid, Dorothea Hahni ja Samuel Skowroński, kuke ja kulli vapi lapsed. Päeval olime Wiesiołowskid, õigemini Wiesiołowskite lükata-tõmmata tasuta töörügajad, toidetud sellega, mis laualt üle jäi. Õppisin varakult meele järele olema: nälg õpetas. Rasvaküünalde ja närbunud lillede järele haisvas külakirikus istusime ühes pingis koos nende ja nende lastega. Koos laususime In nomine Patris, et Filii, et Spiritus Sancti, nagu üks pere. Aga terve kogudus teadis, et oleme orvud. Kristlikust kaastundest ulualla võetud võõra elu killud, hädavarestest väikeaadlike Skowrońskite suguvõsa järeltulijad. Inimlikud ülejäägid.

Aga igal õhtul lõin enne und risti ette: Jumala Isa nimel – nii nagu õpetas ema, et ma teda ära ei unustaks.

Igal õhtul ütlesin endale voodis: „Meie Isa, kes sa oled taevas, kaitse mind, Marta Helena Skowrońskat.” Ütlesin: „Meie Isa, sina ju näed kõrgelt, et ma olen siin, sellel pööningul. Sa ju tead kõike, seega tead, kes ma olen. Ma olen Marta Helena Skowrońska, orvutüdruk, niisiis nüüd juba ainult üksi Sinu laps, sest preester ütles kirikus, et me kõik oleme Jumala lapsed. Aga mina olen Sinu väike Marta Helena Skowrońska ja ma armastan Sind väga, sest rohkem, peale vendade ja õdede, ei ole mul ju kedagi, aga nemad on ka veel väikesed, neile on nii väga armastust vaja, seepärast armastan neid, palju ainult jaksan, sest olen kõige vanem õde; armastan neid enda ja oma surnud vanemate eest. Armasta ka Sina neid. Seepärast ole hea, Meie Isa, kaitse mind.”

Kas ma olen ikka veel Marta Helena Skowrońska?

Ei.

Ma olen juba teine inimene. Mitte ainult paberite ja õigeusu kiriku raamatute järgi. Mitte ainult sellepärast, et praegu olen Sinu õliga salvitu. Mitte ainult teine keha – valu, rasva, sisemiste haavade kott. Pole mitte midagi sarnast selle pidevalt poolnäljas, kõhna linalakse patsipärjaga tüdrukuga. Isegi hing pole sama. Seal oli teine hing ja teine inimene. Marta Helena Skowrońskat pole enam ammu olemas. Temast lihtsalt pole enam midagi alles. Arvasin, et jääb, pingutasin kõigest jõust, et vähemalt miski jääks alles, et mu ema võiks mind Viimsel Kohtupäeval, kui kohtume Sinu juures, alati ära tunda, aga ei jäänud midagi. Mida ei hävitanud inimesed, sellele tegin ise lõpu peale. Või ehk tegid Sina, Jumal, ja Sinu kord.

Jah, Sina ja Sinu kord.

Isa Feofan ütleb mulle, et sellele, keda kõige enam armastad, saadad Sa talumatuid kannatusi. Ei usu, või pole see tõsi. Isa Feofan ütleb, mida tahab, aga kui tal vaja on, siis ka valetab Sinu nimel, valetab ja ei punasta, sugukult kuldsuu … Üks on saata kellelegi kannatusi, aga teine asi on tahta kedagi alatasa täiesti hävitada. Mind tahtsid kõik hävitada, kohe algusest peale. Minu vendadele said osaks kannatused. Poistele. Nemad andis Anna Maria esimesena ära, sest nad olid kõige vanemad. Aga meile, tüdrukutele, isegi ei öelnud kuhu – ehk õpipoisteks, või teenriteks, või varajasse sõjaväe drilli. Ühel päeval viidi nad kuhugi ära ja kõik. Aga et meie, tüdrukud, neid taga nutsime – meie saime kolki. Siis sain aru, et tuleb ka minu kord. Olin ju vanim. Lisaks kaebles Anna Maria juba mõnda aega, et kasvan liiga kiiresti ja söön liiga palju, aga kasu pole minust mingit. Lõpuks ütles, et sõidame linna mulle uut kleiti ostma. Olin siis kaksteist suve vana – pisike, rumaluke … Ainul mitte nii rumaluke, et seda oleksin uskunud. Sain aru, et kui jälle vastu hakkan, saan jälle kere peale nii, et ei saa käiagi. Teadsin, et me ei sõida kohe kindlasti kleidi pärast – sõidame kuhugi mujale, palju halvemasse kohta, seepärast oligi vaja valetada selle õnnetu kleidi kohta, mida minu silmad kunagi ei näe. Veel sain aru, et kui mind ootab midagi halba, on mul vaja jõudu, et selle üle elaksin. Aga kui hakkan vastu ja selle eest kolki antakse, siis pole mul seda jõudu. Seepärast otsustasingi mitte vastu hakata. Ainult enne ööd lugesin palveid ja ütlesin õdedele: „Mina, Marta Helena Skowrońska, vannun, et mis ka ei juhtuks, nii kui vähegi saan, otsin teid üles.” Eriti Kristinale, teda, aastake nooremat, armastasin väga. Viiest jäime kolmekesi, järgmisel päeval pidid jääma nemad kaks. Palvetasin, et Jumal nii neid kui ka mind vaid aitaks … Leppisime kokku, et mis ka ei juhtuks, on meil salamärk – kui on vaja kokku saada, ütleme käskjala kaudu või miskil muul moel, et oleme kulli ja kuke lapsed.

Aga mulle lõppes kõik kahe kiskjaliku peaga kotkaga. Lind justkui Kunstkamerast…

Ma pole kunagi nautinud teiste inimeste abitust ja kannatusi, kuigi see on Venemaal ülikute lemmikmeelelahutus; ilma selleta ei suuda nad kuidagi tunda oma vägevust. Ma ei nautinud seda peaaegu mitte kunagi, välja arvatud ehk paar korda, kui oli, mille eest. Võibolla nüüd selle eest mulle – see Sinu kättetasumine? Aga kui saaksin, ikkagi annaksin käsu tädi Anna Mariale rooska anda kuni nahk ribadeks. Iga meile antud hoobi eest, väikestele ja väetitele – nuudilöökide kaupa, et omal nahal tunda saaks. Tema õnn, et jõudis ära surra. Ta ju müüs mu maha. Ma ei sallinud linna, kartsin seda, see oli kaugel, päevateekonna kaugusel, üles mäkke, juba enam mitte Poola Liivimaal, mitte Zemgales, vaid Rootsi Liivimaal. Esimesel korral tundus Marienburg suur, räpane, haisev, rottidest, tuvidest ja varestest kubisev, Jakobstadti ma siis, pärast tädi külas elamist, enam ei mäletanud. Hiljem, pärast paljusid aastaid, pärast paljusid linnu, pärast Moskvat, Vilniust, Varssavit, Toruni, Kopenhaagenit, Amsterdami ja Peterburi, näis Marienburg mulle juba vaid kindlusevaremetega väikelinnana. Aga tol ajal tundus see hirmuäratav – juba ainuüksi kerjused tänavatel: jultunud, lõugavad ja tigedad. Ja veel see rootsi keel … millest ma tol ajal veel sõnagi aru ei saanud, aga seda rääkisid seal kõik ametnikud ja pool linnakodanikest, sest seal olid juba Rootsi valdused. Majas, kuhu mind viidi, räägiti saksa keeles, seda keelt oskasin mõne sõna. Pastor Johann Ernst Glück, tema naine Christina Emerentia, nende poeg Christian, minust mõnevõrra vanem, neli aastase vahega sündinud tüdrukut, kaks teenijat – kõik rääkisid saksa keelt, majas polnud ühtki leedulast ega poolakat. Hädavaevu taipasin, mis seal räägiti. Vähemalt taipasin niipaljukest, et saaksin aru, et Anna Maria müüb mind neile maha. Kiitis veel: head tõugu, kõige tähtsam – terve, vastupidav, tugev; katku üle elanud ja pole peaaegu kunagi haige; sobib kõigeks. Nagu loomast oleks rääkinud. Sisse kantud olin nende poole kui „koduabiline” – Marta Helena Wiesiołowska. Tegelikult – teenija, tööori.

Ja siin ongi Tanka Kobõljakova, minu ümmardaja.

Higine, sakris ja punetav, vahib ammuli sui nurgas tiksuvat Inglise kella.

– Oi, matuška keisrinna, ära vihasta, ainult veerandtunniks jätsin, ei pannud isegi tähele. No nii pressis peale, nii väga punnis välja … andesta mulle, leivaemake …

Huvitav, Tanka, kas sa vähemalt käed pesid ära või haarad minust sitaste kätega? Aga ainult Tanka oskab nii õrnalt tõsta ja aidata mul kurku puhtaks köhida. Vaat nii, õlgadest kinni, lõpuks külm niiske palakas, külm vesi, et veri sisse ei sööbiks. Vereplekid peseb välja ainult külm vesi, seda mäletan veel pesuköögi ajast: mitte kunagi pesta sidemeid, sõdurisärke ja naistelappe soojendatud vees, sest punased plekid küpsevad pruuniks, igaveseks, hiljem ei võta enam mingit moodi välja. Pole teada, miks, aga selline on juba vere, vee ja riide füüsiline iseärasus. Nüüd võin suu veidi lahti teha. Ma ei teadnud, et suhu võib nii palju verd ära mahtuda, seda on aina enam ja enam; vereklombid, sülg, röga. Soolane. Köha läheb ehk kohe üle, hea, et Tanka pühib niiske lapiga, jahutab, sest valu on hirmus, iga väljaköhimine käristab mind seest nagu rebenevat riiet, tundub, et kohe paiskuvad kopsud tükkidena välja. Oi, Tanka, Tanka, küünealused on sul, ma näen ju, sitased, aga puutud haiget … ja mitte ükskõik millist … nii ei teinudki ma sinust inimest, ei õppinud me korda selgeks. Kes teab, mitu sugupõlve peab veel ära surema, et su järeltulijad õpiksid ära selle, mis on mujal tavaline nagu üks kord üks … Christina Emerentia oleks sinust kiiresti inimese teinud – nii, nagu tegi selle minust. Aga, Tanka, tea, ma ei saa sinu peale vihastada – ise olin kunagi täpselt samasugune nagu sina. Ainult mind ei hellitatud sel moel, keegi ei säästnud mind, nagu sind praegu, aga kuidas sina mind tänad? Otsekui siiras tobuke, aga tegelikult näen – loll, aga riukalik, laiskvorst … isegi käppi ei suvatse pesta … Christina Emerentia von Reutern Glück oleks sitaste küünealuste eest mulle sellise nahatäie andnud, nii palju tööd juurde soolanud ja päeva lõpus veel paariks tunniks hernestele põlvili palvetama ka pannud. Hirmus naine oli, tõeline Liivimaa saksaproua, väärt suurimat austust … Kõik need aastad õppisin temalt, alates esimesest tutvumisest, kui lajatas mulle kõrvakiilu, esimese ja viimase, selle eest, et proovisin tema kodus risti ette lüüa ja palvetada, nagu ema oli õpetanud. Ta ei pööranud tähelepanu mingile minu lalinale, et kes ma olen, sai minu kui Wiesiołowska, kandis majapidamisraamatusse sisse, ja selleks ka jäin; teda ei huvitanud enam mingid minu lood, ainult minu kohustused ja kasulikkus töödes. Aga katoliiklikult palvetada tema, see tähendab pastor Glücki auväärses kodus polnud tõesti lubatud. Pastor Glück … õnnetu inimene, kuigi oli Marienburgis lugupeetud, superintendent … Kui nägid teda jumalateenistusele minemas, üleni mustas, minu pestud ja tärgeldatud valge Hollandi kangast krae kaelas, selle oma juukselahuga juba tekkima hakkava kiilaspea keskel, järgnemas Christina Emerentia ja nende neli tütart – Margaretha, Agneta, Christina ja Elisabeth –, teadsid kohe: näe, läheb lugupeetuim inimene linnas. Tema pühapäevastest kõuehäälsetest jutlustest räägiti hiljem veel terve nädal nii turul kui rikaste võõrastetubades. Ta oli teoloogia, filosoofia, eetika, füüsika ja muude teaduste asjatundja, Marienburgis oli tal oma kool, kus ta õpetas, mida oli õppinud Wittenbergi ja Jena ülikoolis, aga pärast linnaelanike hingede karjatamist, pärast kindluse superintendendi kohuseid töötas ta Christina Emerentia arvates veel ühe täiesti kasutu ja halvasti tasustatud asja kallal: ta tõlkis Piiblit kreeka ja heebrea keelest maarahva keelde, et seda saaksid lugeda ka kohalikud talumehed. Ainult mehed, mõistagi, sest tüdrukutele – isegi kõrgest soost, isegi oma tütardele, isegi Glückidele – õpetati vaid õmblemist, tikkimist, söögitegemist, veidi arvutamist, palvetamist ja heaks inimeseks olemist. Selle tulu mitte toova tegevuse – tõlkimise – pärast raevutses Christina Emerentia tõsiselt, sest tema, kes tänaval oma pastorist mehest aupaklikult kaks sammu tagapool käis, oli pere tõeline kuninganna. Sellisena teda ka näen: sirgeselgsena, tanu alla peidetud suure juuksekrunniga, kaela ümbert musta paelaga kokku tõmmatud valges särgis ja mustas kleidis, kuldse kaelakee ja vööl olevate koduvõtmetega, ütleks – mitte pereproua, vaid katoliku nunn. Nunn põrgust, sest selleks, kõigis hirmu tekitavaks despoodiks, ta muutus, olles vaevalt koduukse sulgenud. Tanka, Tanka … sinu oleks ta kiirelt paika pannud – oleks neid sinu küünealuseid vereni läikima hõõrunud … sul endal oleks käskinud vereni nühkida … Sellise iseloomuga oleks Christina Emerentia von Reuternil olnud vaja sündida meheks, ja kõigil ümberringi oleks sellest parem olnud, aga ei – ta oli Marienburgi komandandi von Reuterni ja proua von Patkuli tütar, kadestamisväärselt suursugusest suguvõsast, oskas isegi lugeda, aga sai vaid pastorile: mis sest, et õpetatud, austatud, aga ikkagi vaid linnakodanikule. Ja pidi talle kuuletuma, nagu kästi Piiblis. Tema kuningriik ja elu olid pere ja kodu. Aga ta oli ju mehest suursugusem ja von Reuterni vapil oli kolm kärbest, ning vahel, ainult vahel, jälle temalt nahutada saanud, unistasin enne uinumist, et minu linnukesed – kull ja kukk, rebinud end vapikilbilt lahti, lendavad kohale ja nokivad kõik need kolm tema neetud kärbest ära … Tema suguvõsa märk, milline meelehärm, olid need kolm sitakärbest – sellise proua märk, nagu see puhtusest ja korrast seestunud Christina Emerentia oli … Ma ei tea, mida proua Glück oleks teinud Tankale või sellele toale, mis tõesti poleks vastu pidanud tema süljes niisutatud sõrme vihale, kui ta tõmbas sellega üle aknalaudade, karniiside, laudade, puhvetite ja kappide, kontrollides nõnda alati puhtust. Kui sõrmele jäi pisimgi hallusehelk, väikseimgi tolmukübe, pidin kõike uuesti koristama – kasvõi kolm korda … Ütles ikka: „Jumal näeb: puhtus kodus – puhtus inimese hinges.” Ja lisas: me pole mingid paavstlased, keegi ei anna meile pihil andeks. Aga selle eest ka õpetas: korda ja puhtust. Ja pesu pesema, sest mina pesin kaheteistaastasest peale kogu perele, nendele oma Glückidele. Ja kui käed kipitasid või olin haiglane, terav leelisehais ajas oksele ja pea käis ringi, ütles ta mulle: „Karda Jumalat ja täna lahkuse eest, teed ju Talle nii armast tööd – teed maailma puhtamaks.” Pastori kraed, tema ja naise särgid, tüdrukute öösärgid, voodilinad – kõik pidi olema valgeim, puhtaim, ilusti, ilma mingite kortsudeta kokku lapatud. Ja pastori kabinet läikima löödud, sest selle pärast tülitsesid nad pidevalt: kui Christina Emerentia seda koristas, ei leidnud pastor hiljem midagi üles. Aga pastor oli teadusemees, kokku kogunud palju raamatuid, käsikirju ja pabereid, ja igal lehel oli selles tema kaoses oma, ainult pastorile mõistetav koht. Ainult mina, nagu suudavad vaid täiesti sõltuvad inimesed, oskasin kõik pärast tolmuvõtmist panna tagasi õigele kohale, sinna, kus see ka enne oli. Aga pastor tülitses pidevalt proua Christina Emerentiaga, kiskles ja siis jälle lipitses, kuigi kord rebis proua teda raevuhoos isegi juustest, lausa salgu kiskus välja. Lõpuks leppisid ära, polnud pääsu, aga härra kartis teda – ja see oli tõepoolest hämmastav, sest naisi, aga neid nägin ümberringi palju, ta mitte lihtsalt ei kartnud, vaid üleüldse ei arvestanud nendega. Pastor Glück teadis oma lambukeste hädasid – kes peksis Marienburgis naist, kes käis libude juures, kes ei andnud naisukesele raha või hoidis näljapajukil. Aga tema enda kodus korraldas arveid Christina Emerentia, hoidis tema tengelpunga raudu, ja näis, et pastor Glück tegeleb nende oma teadustega ainult silmakirjaks ja raha pärast, sest talle ja tema von Reuterni suursugusele verele on see kohaseks ülalpidamiseks vajalik. Juba siis sain aru, et tema võimu saladus oli lihtne – ta ei kartnud oma meest. Hämmastavaim oli see, et kõigest hoolimata näis, et Johannes Ernst armastas seda oma liivimaist fuuriat, ja karm, vaga Christina Emerentia Glück suvatses mingil moel teda ikkagi oma voodisse lasta: Glückid olid jõukad ja neil oli alkoovis lausa kaks eraldi voodit, mõlemad damastist eesriietega. See tähendas topelt rohkem linu, tekke, katteid, padjapüüre. Minule tähendas see veelgi enam lõhenenud, ära kõrvetatud ja punetavat käenahka, neile – luksust ja võibolla naudingut. Christina Emerentia rikkus mu käed igaveseks: nende valevus ei taastunud enam kunagi. Aga temalt õppisin ka palju, jumal teab, ei saa kurta. Nägin, kuidas ta valitseb meest – isegi sellist õpetatut nagu pastor Glück. Alandlikult ja märkamatult. Hiljem veendusin ise veel korduvalt, et meestel on vaja hoiduda mitte ilusate, väljakutsuvate, hellitatud ja kapriissete libude eest, vaid vooruslike, eeskujulike ja alandlike, igat mehe soovi ära arvavate naiste eest, kes sööbivad hinge nagu hallitus pastor Glücki niisketesse raamatulehtedesse, ja siis – ongi juba hilja. Christina Emerentia oleks Tanka kiiresti paika pannud, nii, nagu taltsutas minu: igapäevaste pisiasjadega, võttes karistuseks ära selle, mis on kalleim. Väikesed asjad, aga kui neid on palju – lusikatäis rasva valutavate käte määrimiseks, lemmiktoidu pala, mõned puhketunnid, jalutuskäik kindlusevallil, uni – hakkad märkamatult tegema seda, mida käsib peremees. Kui peremees on pidevalt rahuolematu, paistab pisimgi mööndus just nagu heatahtlikkus. Mul ei olnud nii palju kannatlikkust pisiasjades, sellise taltsutamise jaoks – ei Tankaga ega teiste meie teenijatega. Aga Christina Emerentiale oli see, selline valitsemine, otsekui Jumalast antud kutsumus: samamoodi tegi ta pastor Glückiga, kuna see oli talle kui dresseeritud koer. Tütred – tema tummad varjud, ainult Christian oli tema lemmik. Ja minu. Glücki tüdrukud minuga peaaegu ei suhelnud, sest nende jaoks olin ma ainult puhtust hoidev asi – luud, kui tahate. Hiljem oli selleks ka muid põhjuseid, näiteks – ilu. Ainult pastor Glück ja Christian pöörasid mulle tähelepanu ja rääkisid minuga alati lahkelt. Christina Emerentia oli perenaine ja rivistas meid kõiki, alati ja kõikjal. Välja arvatud üks kord. Aasta pärast seda, kui nende juurde ümber asusin, jäi Christina Emerentia tõbiseks, kuid selgus, et ta ootab veel üht last. Pastor Glück oli siis juba nelikümmend neli, naine oli mehest noorem, aga ikkagi, mäletan, et mind haaras õudus juba ainuüksi mõttest, et sellised vanakesed võisid sündsusetul moel sängi heita ja lapse teha, iseäranis kui pastor ise kõmistas jutlusi voorustest … Mida ma tol ajal ka taipasin … Glück oli ju tollal peaaegu sama vana kui mina praegu, Christina Emerentia – noorem, ikka veel viljakas. Tema suursugusus kasvas koos kõhuga – õnnistatud seisundi lõpus ei suutnud enam mitte keegi kodakondsetest talle meele järele olla. Aga seejärel algas … Sünnitus … Neljateistaastane, juba suur, olin kutsutud teenima ämmaemandat, arsti ja majateenijat. Jumal näeb, Christina Emerentia üritas end minu pestud valgete puhaste linadega kaetuna väärikalt ülal pidada, kuid kiiresti lendas kogu väärikus aknast välja koos loomalike ohete ja kriisetega. Nägin esimest korda sünnitust ja see oli kirjeldamatult hirmus; lohutas vaid see, et ka Christina Emerentia võib kannatada, karjuda ja olla nii rääbakas, millisena ma polnud teda veel kunagi näinud. Justkui loom. Et need mõned tunnid oli isegi temast keegi suurem, kes teda raputas, piinas ja rebis. Võibolla Jumal, kes laseb maailma enese loodu. Kui keegi oleks mulle tol ajal öelnud, et mul endal tuleb kaksteist korda sünnitada … Pastor Glück selgitas mulle hiljem, et sünnituse piinad on Jumala karistus Eevale ja kõigile tema tütardele patu eest Paradiisis. Esiteks – magusa keelatud vilja maitsmine aias, lõpuks – see on tagajärg sõnakuulmatuse eest – valud. Aga see on austav, sest lähendab naist, elu anumat, Kristuse kannatustele, ja ristiinimene sünnib valudes, meenutades Õnnistegija suurimat ohvrit ja seda, mis juhtub naistega, kui nad ei kuula sõna. Mida vaid välja ei mõelda, milliseid selgitusi meeste võimu õigustamiseks … Miks on selline ebaõiglus, miks mehed titte tehes ei kannata – seda ei selgitanud mulle kunagi ei pastor Glück ega isa Feofan … Kuni selle ajani ma isegi ei teadnud, mida tähendab olla täiskasvanud naine. Aga pärast Christina Emerentia sünnitust sain juba aru. Jumal, naine on Sulle ainult asi, anum imiku lõpuni kandmiseks. Tookord, pärast Glücki selgitust, köögis astjaid ja veriseid palakaid pestes lõhkusin ära savipoti. Meelega, vihast. Hoides käes teravaid potikilde, sain aru, et mina ei ole kindlasti anum. Ei mingi savipott – ei tühi ega täis, ei imikuga ega imikuta – ja seepärast ei lase ma kellelgi end kunagi ära lõhkuda. Ehk Christina Emerentia oligi anum, ehk Jumal karistas teda tema kõrkuse eest, et ta tahtis kõike ise otsustada. Aga mina ei ole. Mina pole anum, ei kann ega pott, pole seda kunagi olnud, isegi Glücke teenides. Ehk seepärast ei saa ma isegi Tankat vaadata kui teenindavat asja, kuigi, Jumal näeb, vahel on ta selle tõesti välja teeninud … Mõned kuud pärast proua sünnitust hakkasin ka mina veritsema. Aitäh pastor Glückile, et oli selgitanud, et ilma mõnu – ja patuta – ei ole ka sünnitusi. Muidu oleksin arvanud, et juba algas sünnitus ka mul – nii rumaluke olin veel. Õnneks selgitas teine teenijanna, et astusin üle lävepaku lapsest naiseks, ja õpetas asju korraldama. Ainult külma veega, vere saab sidemetest ja alusseelikutest välja ainult külma veega. Vaat nii nagu Tanka praegu – niiske rätiga, juba ongi puhtaks teinud …

– Tanka, vett …

– Kohe, matuška, kohe …

– Kus Johanna on?

– Heitis pikali, matuška leivaemake, see meie Johanna, ei seisnud jalgel. Ööseks tuleb teie juurde, ööseks, pärast meedikust … vahetab minu välja …

Tähendab, Johanna tuleb ööseks, aga siis läheb juba Tanka asjadesse tuustima, vaatab, mida saab märkamatult kaasa kahmata ja maha müüa. Võtab arvatavasti pesu, linu, laudlinu – kõik on kauneimast Hollandi lõuendist. Tea, kas võtab ka need kallid Brüsseli pitsid, mis Peeter tellis, meie nimedki sisse kootud? Oleks tõesti kahju, kui need satuksid varastatud kraamiga sahkerdajate kätte …

– Anna nüüd veini, Tanka …

– Halastaja Jumal, veini ei lubanud ju tohter mingil juhul, matuška keisrinna, ei või anda, armastan nagu Jumalat, laseb mind neljaks rebida selle eest, kui teada saab …

– Anna lonks, mitte pudelit ometi. Ei saa teada. Valutab hirmsasti, ei jõua vaielda, käsin – anna …

Kui hea … Natuke lõõgastab, enam ei valuta nii väga. Proovin silmad sulgeda ja natuke tukastada, kuni köha jälle üles ajab. Nagu esimest korda, nagu esimene lonks elus. Esimest korda maitsesin veini koos Christian Glückiga – varastas nurjatu alustatud pudeli, harulduse, sest pastor Glück ja tema naine jõid veini ainult raviks või mingite väga eriliste suurte pühade puhul. Kuidas küll Christina Emerentia nii kaua millestki aru ei saanud, toimus ju kõik tema nina all … Alguses päästis mind see tema vastsündinu. Võitis mulle vähemalt neli aastat juurde, vastasel juhul oleks ta mu hulga varem välja visanud. Aga ma armusin pisikesse Ernst Gottliebi kohe algusest peale – nii väga meenutas ta mulle minu pisikest Annat, kellest, nagu ka ülejäänud vendadest ja õdedest, ei olnud mul mingeid teateid … Ja Ernst Gottlieb rahunes vaid minu kätel, ilmselt tundis, et armastan teda nagu oma venda. Vaevalt midagi taipama hakates palus pisike ainult minu juurde. Christina Emerentia oleks ilma minuta täitsa kadunud olnud, aga nüüd olid tal käed vabad, kui just vastsündinut ei imetanud, aga muidu olin mina aina lapsega ja lapsega, ta oli nagu külge kleepunud. Pesunaine ja lapsehoidja ja teenija – kõik korraga katuse eest pea kohal, see tähendab – madratsi eest panipaigas ja kausitäie supi eest. Ehk sellepärast ta ei märganudki, kuidas mina – mööblitükk – mõne aasta jooksul pikaks venisin, kuidas kleit kitsaks jäi, kuidas korsetti pidi rinnust juba sedavõrd vabamaks laskma, et lõuendiga kaetud rinnalapp, mille Rootsi kombe kohaselt nöörimispaelte taha pistsime, enam kogu särki ei katnud. Sain aru, et minuga juhtus midagi – ei, mitte ainult see, et sain naiseks, hakkasin veritsema ja rinnad kerkisid esile; ei, minus ilmus nähtavale miski muu, miskit rohkemat, mida näiteks Glücki tüdrukutel kunagi polnud. Ah, et praegu – praegu, siin – tuleks tagasi see saladus, mis ahvatles mehi nagu maiuspala lõhn koeri … Ometigi tol ajal oli see häbistav – kui sa oled kuusteist ja sulle, kes sa oled turuplatsile saadetud või apteegist või pagari juurest tagasi kiirustad, vilistavad tellingutelt puusepad ja müürsepad, voorimehed troska pukist laksutavad keelt ja nilpsavad nilbelt huuli, isegi Rootsi sõdurite rühm ei karda möödamarsil seersanti ja pöörab justkui hanekari pead sinu poole, kerjused karjuvad väravaalustest rõvedusi, ja vaevalt oled möödunud, kui haaravad endal hargivahest; see pole mingi rõõm, ainult suurim häbi, mis paneb punastama ja tahtma otse läbi maapinna vajuda … Isegi kirikus, isegi pastor Glücki keeruliste jutluste ajal tundsin, et meeste silmad pöörduvad mitte tema musta usutõdesid kuulutava kuju poole, vaid minu kaelale, kõrvadele, kuklale ja põskedele – kõikjale, mis vaid polnud riidega kaetud. Lõpuks jäi isegi pastor Glück aina sagedamini ja sagedamini oma raamatutuppa sel ajal, kui ma tolmu pühkisin. Kord, pärast rammusat veiniga alla loputatud õhtusööki, lausus ta kabinetis koguni: „Ah, armas lapsuke, sinus on nii palju elurõõmu, nii palju elu, headust, nii palju silmist kiirgavat elujõudu, nii palju magusust naeratuses, las ma kallistan sind, täiuslik Jumala olend!” – ja tõesti kallistaski tol korral, hoidis kaua enese vastu surutuna, nuusutades mu kaela ja juukseid, aga see oli imelik ja ebameeldiv, sest ta tegi seda kõike hoopiski mitte nagu õilis kasuisa, kelleks end, teadagi, pidas. Üldsegi mitte nagu isa, ja hiljem – oli näha – häbenes ta seda ka ise. Kuidas kallistab mees – mitte isa –, teadsin juba natuke tänu tema pojale Christianile. Christian tõi mulle veini, vahel mõne saiakese – aga mulle, pidevalt näljasele, oli seda palju; ta oli armas noormees, mõned aastad vanem, kes täpselt nagu mina uudishimutses ihu, armastust ja vabadust, välja oma ema kammitsatest. Aga kuni majas valitsesid Christina Emerentia ja tema uus titt, siis neil hetkil, kui ma ei töötanud, väsimusest kokku kukkununa ei maganud või titte ei äiutanud, näpsasime me Christianiga vahel mõne suudluse, lõpuks ikka enam ja enam, üha julgemaid hellitusi. Ah Jumal, kui ammu see kõik oli ja kui süütu, aga siiski tänan, et lasid mul esimest korda suudelda puhast, ujedat ja hästi kasvatatud pastoripoega, kes kartis täpselt samuti nagu minagi, mitte mingit vene soldatit … Kui magus see oli – otse viivuna mööduv veerandtund salajasi suudlusi ja ei midagi enamat … Ainult ohked ja rändav keel, mis sukeldus igasse magusasse, kosutavasse paika suus – veel ilma lagunenud hammaste, tubaka ja viina lehata … Uudistavad sõrmed, mis veerandtunni otsivad julgust, et alistada kasvõi tollijagugi särgialust … Aga tingimata kolistas siis keegi kuskil majas ja peletas meid nagu varblasi laiali, kuni järgmise korrani, järgmise sobiva juhuseni, kui jälle veidi kaugemale ja kaugemale … Aga mina kartsin pärast pastor Glücki ja eriti pärast Christina Emerentia sünnitusest saadud õudset õppetundi kohutavalt jääda lapsega südame all, seepärast, peatades Christiani käe, mis puges mulle seelikute alla, ütlesin talle: „Ei, ainult mitte sinna – mitte mingil juhul, sest pärast tulevad lapsed”, aga suudelda ja puudutada, mis seal salata, meeldis mulle kõigest muust enam. Sest siis ma ei mõelnud. Siis, neiks mõneks hetkeks, jäid kõik hädad ja vaevad kaugele-kaugele, justkui kadusid, jäid ainult Christian ja õndsus.

Pastor Glück, kuigi sajad raamatud läbi lugenud, kinnitas tõsiasja, et raamatud – see pole veel elutarkus. Asi on selles, et kui meile, kodakondsetele, tema poolt pähe taotud pühakirja tõed pöördusid tema enese vastu, laulis ta hoopis teist laulu. „Kõik Jumala lapsed on võrdsed”, „Ausus ja tõde on trepp taevasse” ja muud pastori öeldud tarkuseterad kõlasid nii kaunilt tema jutluste ajal, aga mitte enam siis, kui vaene Christian läks tema juurde ja tunnistas üles, et tahaks naida teenijannat, Marta Helena Wiesiołowskat. Mind. Mitte ainult Christina Emerentia, vaid isegi pastor Glück oli raevus, aga mind lõi Christiani selline ootamatu rumalus täitsa pahviks. Olin tollal seitseteist, ikka veel rumaluke, aga ikkagi mitte sedavõrd rumal, et poleks aru saanud, et Christina Emerentia ei luba mitte kunagi, et tema esmasündinu, von Patkulite ja von Reuternite järeltulija, võtaks naiseks varatu pesunaise, teenija. Ta vihastas, trampis jalgu, nuttis, virutas Christianile kõrvakiilu, oleks mulgi kõrvad tuliseks kütnud, aga vaat mina, kuigi rumaluke, selgitasin talle, et arvasin, et kes olen mina selline, et noorhärrale vastu vaielda või talle mitte kuuletuda, kui ta ligi tikkus ja ütles, et nii on vaja – kuulasin sõna ja ongi kõik, oli ju proua Christina Emerentia ise õpetanud mulle nii palju kuulekust. Kurvaks muutunud pastor pidas tookord kirikus maha pühaliku jutluse sellest, et maailmas valitseb suursugune ja täiuslik Jumala kord, igale inimesele on tema seisuse järgi koht määratud, ja häda sellele, kes tahab seda korda rikkuda.

Häda sellele, kes Jumala korda tahab rikkuda … Jumal näeb, et ma pole seda kunagi tõesti tahtnud. Ainus asi, mida toona ihkasin, oli pääseda pastor Glücki majast – asi on selles, et nii tüdrukud kui ka proua ise muutsid mu elu põrguks. Õnnetu Christian tegi ettepaneku põgeneda. Kuhu? Kuidas? Mis suunda? Ringi liikusid rahutuks tegevad kuulujutud sõjast – poolakad, saksid ja venelased tungisid Rootsi Liivimaale, ja kuigi aasta tagasi oli Rootsi kuningas venelased Narva all purustanud ja sõdis praegu Rzeczpospolitas, polnud teated head: just nagu oleks Vene tsaar Antikristus ja ei armastavat just eriti Liivimaad, nimelt ei olevat Riia bürgermeister talle kunagi linnast möödasõidul üles näidanud kohast austust ja sellega solvanud Antikristuse julmadest stepikasakatest moodustatud ja halastamatu kindral Šeremetevi poolt juhitud armeed, mis tungib aina sügavamale Liivimaale, laastates maad. Pastor Glück rahustas oma jutlustes: sõdib ju Rootsi kuningas sedavõrd suurepäraselt, ning ka meie armee – see pole Antikristuse steppide metselukad; rootslased teavad, mis teevad, nii palju võite, Narva. Lisaks lohutasime end, et Marienburg on mererannikust kaugel, aga Antikristuse armeele oli vaja sadamaid, jõgede suudmeid ja muid sõjalisi sihtpunkte; kui Jumal annab, läheb Marienburgist mööda. Mina, Marta Helena Wiesiołowska, tundsin kimbatust – ikka veel ei olnud ma unustanud, et olen sünni poolest leedulanna, kuigi saanud Rootsi alamaks; seepärast, kui pastor uudiseid jutustas, ei teadnud ma, kelle poole peaks hoidma minu süda: kas sinna, kus on katus mu pea kohal – Rootsi kuninga poole, kes lõi puruks mu kaasmaalased, või siiski tsaari ja liitlaste leedulaste ja poolakate poole, seda enam, et levisid jutud, et Liivimaa langeb võidu korral jälle leedulaste ja poolakate vabariigile. Ometigi tahtsin ma siis kõige enam, nii palju kui mäletan, pääseda Christina Emerentia vangistusest – kaduda kuhugi, et mul oleks valgete pitskardinatega väike puhas oma nurgake, ehk oma pesuköök, kus võiksin teha, mis ise tahan, palvetada, nagu mina tahan, üles leida ja endaga kaasa tuua vennad ja õed; ning kus keegi ei ajaks mul pead pulki täis. Ja seepärast, kui me pärast Piibli lugemist kodus kõik koos palvetasime, palusin ma Glücki ja tolle naise silmakirjalikke nägusid, Christiani tursunud, punaseks nutetud silmi vaadates vaikselt: „Jumal, tee midagi ja päästa mind siit …”

Vahel Jumal kuulab palveid, aga ainult mitte nii, nagu meie tahame … Mida ma oma elu jooksul olen õppinud, on täpselt palvetada, sest vahel täidab Jumal palved lausa sõnasõnaliselt … Edasi juhtus kõik kiiresti, nagu Christina Emerentia süljese sõrme viibutus: ühel päeval teatati mulle, et ma lähen mehele. Peigmees toodi ka kohale. Õnnetu Johann Kruse, tragun-pasunapuhuja – tema hukatuse põhjuseks oli ainult see, et ta võttis mu naiseks; kuigi ehk, ehk tuleks selles süüdistada proua Glücki? Kas mina sain öelda sõnagi selle pulma kohta? Ei. Aga selle kohta, mis juhtus hiljem, pärast seitset ja veel ühtteist aastat kannatusi – kas sain midagi teha? Samuti mitte. Johanni hävitamata jätmine oleks tähendanud minu hävimist, aga, Jumal näeb, selle kõik keetis kokku Christina Emerentia Glück, sest tema nägi elu vaid malelauana ja inimesed olid tema jaoks liigutatavad mustad ja valged malendid. Vaatamata ärevatele aegadele saadeti Christian Saksamaale õppima, aga mind, et kaoksin ka tema mehe silmist, oli vaja malelaualt eemaldada, liigutades rootsi etturit, pasunapuhujat Johann Kruset – korralikku noormeest üüritoa ja tema kõrguselt saadava pideva sõduripalgaga. Pulmadeks sain kaasavaraks oma elu esimese uue, mittekantud kleidi, natuke pesu ja kaela pisitillukese hõbedase risti, pastor Glück pani õnnistuste saatel kirikus sõrme kitsa sõrmuse, kõigi nähes, välja arvatud pastori õnnetu poeg. Johannist mäletan ma vaid mõnd asja – põsel oli tal suur sünnimärk, silmad olid sinised nagu ka tema munder, juuksed kollakad nagu tema nahast mansetid – vaid niipaljukest … Natuke verd, veel vähem rahuldust, peaaegu ei mingit mõnu, kuigi mu kaasa kasutas talle antud õigust vilkalt igal abieluööl – kõigil seitsmel ööl. „Suur Jumal, kui ilus sa oled, lase end vaadata, et pikaks ajaks meelde jääks,” ütles õnnetu Johann Kruse, aga mina, pean tunnistama, ei nautinud mitte teda, vaid ainult und – vabana proua Glücki jooksutamistest olin Johanni toas ise endale proua, heitsin magama ja tõusin, millal tahtsin – ja nii täpselt kaheksa päeva. Kaheksandal päeval kutsuti Johann teenistusse ja, puhunud pasunast trillerdava hüvastijätu, marssis ta minema: vaenlane, venelane, lähenes, armee asus teele ja, mis kõige halvem, ta ütles üles üüritoa, aga mul – õnnetul – käskis minna tagasi hea pastori juurde, sest polnud rohkem kedagi, kes minu, sõdurinaise, eest hoolitseks. Naasin sinna, kust alustanud olin.

Hiljem nägin palju kordi, kuidas algavad lahingud, sõjakäigud, rünnakud. Alati sama: maakaart ja mõned ätid selle ümber. Mitte need, kes hukkuvad. Need kaardi juures olijad jäävad enamasti ellu, kui ka satuvad vangistusse – vahetatakse välja. Hukkuvad teised, sellised õnnetud mundris reamehed nagu Johann Kruse, kes isegi ei tea, millise saatuse märgib neile maha kaugel, paljude miilide taga olev nimetissõrm. Juhi sõrm, mis torkab kaardil jõge, järve, teed, silda, kindlusevalli – sinna, kus on takistus või kus on nõrgimad positsioonid. Külad hävitatakse sinna visatud tõrvikutega – lihtne; müüridest ümbritsetud linnad on vaid punktid, mis paluvad kahurituld. Väike vaidlus, kuidas on parem ja kiirem „fortidest läbi murda”, „tiib purustada”, „vastupanu maha suruda”, „elanikest puhastada”. Üksikud sõnad, millesse mahuvad tulevane valu, kuuliaugud, mürsukildudest välja lastud soolikad, otsast rebitud käed, puruks litsutud jalad, vägistatud naised, rüvetatud surnuks torgatud lapsed. Aga alguses on sõrm ja paber, sulg, mis tõmbab maha rünnaku suunanooled, märgib ristiga linnu … Üks musta tindiga tehtud rist sadade või isegi tuhandete hukkunute kohta; ellujäänud tõenäoliselt kahetsevad, et ei surnud … Aga seda nad veel ei tea: saavad teada, kui see juhtub. Kuni veel ei tea – jalutavad tänavatel, askeldavad nagu sipelgad kodudes oma väikesi askeldusi, aga – juba on nad elavad laibad; hukule määratud, kuid ei adu seda veel. Täpselt nagu mina – kui Marienburg ümber piirati ja algasid läbirääkimised, viimased päevad enne põrgu algust, uitasin ma proua Glücki ülesandeid täites ringi: kaua säilivat soolaliha sealt, juustu siit. Kergelt kaasa võetava toidu tagavara – igaks juhuks, kui läbirääkimised vaenlasega ikkagi nurjuvad ja linnaelanikud on sunnitud lahkuma: Marienburg oli juba läinud poolakate ja leedulaste käest rootslaste kätte, piiramine polnud mingi uudis. Esiteks läbirääkimised, me ei vaevanud pead, et venelased meie omade esimese kapitulatsiooniettepaneku tagasi lükkasid, Glück ütles meile: „Alati peab ju alguses rohkem nõudma.” Uskusime teda; kui kokkuleppele ei jõuta, teadsime – linnaelanikel lubatakse lahkuda, ja siis räägivad kahurid. Ma ei teadnud, kuidas kõik algas, olin oma korviga turul, kui kõmatas võimas plahvatus, esimene, mida kuulnud olin. Esimene mõte oli: „Kus on praegu vaene Johann, kas on veel elus, või enam mitte?”; alles hiljem saime teada, et Marienburgi garnisoni kapten Wolff otsustas püssirohu tagavara õhku lasta – no et vaenlane heitub ja ei ründa, aga kui ründab – ei jää püssirohi talle … Oh, kuidas see lollpea ei tundnud seda rahvast … Ja kust ta olekski saanud? Need põgenikest venelased, keda lapsepõlves Jakobstadtis olin näinud, jättes kõrvale nende kasukad ja vanaaegsed riided, nägid ometigi inimeste moodi välja, aga need, riietatud rohelisse ja punasesse, olid ainult mundris metselajad. Nemad võtsid seda kui läbirääkimiste peatamist ja tungisid sisse.

Viskasin korvi käest, kui mul tee tõkestati, püüdsin joosta, aga ei jõudnud kaugele. Hiljem veel vaid palvetasin, aga näib, et Jumal magas ega näinud, mis toimus. Veel hiljem nägin end ainult ülalt – ma ei tea, mitu neid seal oli, neid elajaid, lihtsalt palvetasin, et sureksin kiiremini ja see lõpeks … Nende ammuli haisvad suud, juuksepulstid, pritsiv sülg, tüükad … Need ei olnud inimeste näod, Jumal ei saanud selliseid luua enda kujutise järgi; nende silmad olid klaasistunud, sinised või viltused mustad – kuigi kilasid, aga olid elutud, nende kõverdunud suud … Tundus, et neid on seal terve jõuk, neile polnud oluline, et olen veel elus – keegi hoidis mind õlale surudes kinni, lihtsalt nii, astus rautatud saapas jalaga peale, teised hoidsid laiali kistud jalgu, kogu õnn, et veel polnud jõudnud mõõku välja tõmmata – need tõmbasid nad lõbutsemiseks välja alles kõige lõpus, kõige sagedamini siis, kui naine oli juba teadvuse kaotanud … Aga kõige hirmsam oli, et nad naersid – naersid nii, et tatti pritsis, neile oli see naljakas, naersid ja karjusid sõnu, millest ma siis veel aru ei saanud … Ainult nägin kõike ülalt, peaaegu pilvepiirilt – nii ennast kui seda peale langenud karja ja nende kohale ratsutanud ohvitseri, kes karjus mõned sõnad saksa keeles, lõpuks vene keeles: „Eй, псы, отступите, эта хорошая, эту – в неволю, не выебите мне ее в кашу.” Hiljem, kui nende keele ära õppisin, selgitasin välja: „Hei, koerad, tõmmake uttu, see on ilusake, see tuleb vangi võtta, ärge mul teda pudruks keppige.”… Jumal, praegu võiksin ju ühe sõna, ühe käeliigutusega selle jõugu hukkamisele saata, aga siis ei saanud ma isegi karjuda – nagu hiljem sadu kordi unenägudes, kui tahad karjuda, aga kõrist ei tule piiksugi … Hiljem nägin palju kordi, mis juhtub, kui vene soldatid vägistavad pudruks – naise kehast jäävad maapinnale tavaliselt vaid välja väänatud käed ja jalad, aga seal, kus oli kõht, kus oli üsk – on ainult verine puder … Hiljem kohtasin Venemaa pealinnas meid rohkem: selliseid nagu mina, kes Ingerimaal ja Liivimaal orjusesse võetud, kuid vältinud pudru saatust – vaene põikpea Loviisa Narvast, keda ei päästnud isegi mitte see, et rünnaku ajal oli ta vaevalt kuueaastane: nad vigastasid tal pisikesel mõõgaga rinda nii, et hiljem kasvaski ainult üks rind; külavikaari tütar Annika Soomest, kes läks pärast kogetut peast segi, ja muidugi Afrosinia, aga tema elas üle, et viia täide, mis ta pidi täide viima … see hatt oli tugev, see elas üle – nagu ka mina. Ma suutsin meid kõiki hiljem ära tunda: silmade järgi … otsekui oleks silmade põhjas igaveseks avanenud tume tühjusekuristik, mis on ammuli isegi siis, kui naerad õnnest … Mina? Kas tõesti elasin üle? Praegu tundub mulle, et Marta Helena Skowrońska suri võibolla just siis … Kui too kapten mind maast üles tõstis, hobusetekki mähituna hobusele pani, kas seal olin ikka veel mina? Või ainult katki löödud kehaline anum – veel noor, veel terve, aga alatiseks mõranenud? Kaotasin seal ära oma kaelaristi – jäi sinna kuhugi pori, seemne ja vere lompi koos minu lapsepõlve usuga. Ma ei suutnud tõesti rääkida, hääl oli kadunud – nagu unes, kui tahad karjuda, aga ei saa …

– Oh jumal, jumal, jälle ta soiub, teie hiilgus … Mangus mu käest veidi veini, andsin, no kus sa pääsed … suigatas korra ja jälle viskleb, jälle oigab nagu kurjast vaimust vaevatu, jumal, jumal küll, see on hirmus nagu … aga ehk on parem mitte äratada?

Tema hiilgus. Aleksandr – siin. Olgu pealegi. Pagana pihta, tahan kusele, milline häbi, miks on vaja just praegu, kui tema siin on … Nii jõuetu, isegi silmi on raske avada, tundub, nagu lasuks laugudel tina. Ei jagu enam jõudu ööpoti jaoks, ja tema nähes ei tahagi.

Aga ei suuda kinni hoida.

Neetud.

Tuligi.

– Sina, Tanka, jää ise vait, ära halise siin, ajad veel üles. Parem vaata, kas teki all on kõik korras. Ehk on liiga palav, haudjas, seepärast läbi une ka soiub … Kõigil juhtub, tee korda, kui midagi …

Tema hääl. Sosinal. Pole kolmekümne aasta jooksul peaaegu muutunud. Mis sest, et oleme kõik vanemaks jäänud, ättideks ja eitedeks saanud. Aga tema hääl pole muutunud. Kui praegu suletud silmadega tema häält kuulan, tundub, justkui oleksime jälle noored. Samasugune osavõtlik, arusaav: näib, et poeb teisele hinge, mõistab, mida see tahab, ja ei ütle ega tee midagi sellist, mis teist võiks solvata. Aimab silmist kõiki soove, pole veel jõudnud mõeldagi, juba täidab, katab su oma seltskonnaga nagu siidrätiga. Kui tahab. Kui tal endal on seda vaja. Pole siin millegi üle imestada – niipalju aastakümneid on ta harjutanud, nagu ka ma ise. Sõltus ju meie mõlema nahk sellest. Ah, ja ka vihastab ta mind sageli, svolotš, lurjus. Aga nagu ta ise ütleb: „Svolotš ma olen, aga oma.” Ja ka Peetrile selgitas nii, kui too vihastas. Ütles: „Ise tead, kus see kehaosa on – svolotš, sõrmega ärme näita, pole sünnis, aga mida me ilma svolotš’ita teeksime? Ka svolotš on vajalik, muidu kõnniksid ise sitaste munadega ringi.” Peetri viha taltus otsekohe, hakkas naerma. Oma on ta mulle, kuigi näen teda läbi. Nagu paneks jalga hästi sisse kantud saapa. Karusnahaga vooderdatud … Kaugele läksime koos …

Tanka tõstab teki serva. Ja kõõksatab, kiljatab. No mida? Mõelda vaid, mida – pole täiskustud lina enne näinud või? Parem teeks vaikselt omaette korda ja kõik.

– Oi jumal, jumal, juba veritseb ka sealt … Jumal, jumal, veritseb igast otsast, nagu veristatud siga …

Löök.

Põmakas.

Tanka tõuseb summutatult nuuksudes ja seelikute kahinal raskelt maast üles. Puhastab nina.

– Suu kinni, lita, sa räägid tema keiserlikust kõrgusest. Kutsu meedikus, too linad, pärast teed korda.

Oh, Aleksandr, vahel ma armastan sind harjumusest ikka veel. Sa mu sõber … Sõber kuni päris lõpuni välja … Tanka lajatab ukse kinni, on aega, kuni ilmub meedikus. Ma ei tea, miks ma sealt veritsen. Sealt mul ei valuta. Valutab ainult õhk ninasõõrmetes ja rind. Ja seal, kus on paistes. Ehk on see nüüd see päev kuust? Olen ju ikkagi veel naine, ainult kuupäevad on juba ammu segi. Ei tea isegi, mis kuu on, sünnipäev oli otsekui äsja, aga küllap on praegu juba mai. Üritan silmi avada.

– Tss, Katerina, ära liiguta, ma toetan.

Ta tõstab mind õrnalt, ettevaatlikult õlgadest, otsekui armastaks ikka veel kõigest enam kogu maailmas. Üritab sättida patja, et saaksin mugavalt toetuda. Tema parukas ja pitsiline kaelarätt lõhnavad parfüümidest, tahaks teda nuusutada ja nuusutada ja nuusutada … Häda on ainult selles, et need parfüümid lõikavad mulle sõõrmetesse … Hakkan köhima. Tema kaelarätile pritsuvad väikesed piisad minu verd. Ta puhastab märja rätiga esiteks mu näo ja huuled, siis sätib selle mulle lõua alla ja ütleb:

– Ära pööra tähelepanu, sülita. Köhi ja sülita.

Pärast pühib ta mind jälle, teeb korda. Kuni kedagi pole, tõmbab õrnalt käega üle põse ja suudleb kaelale:

– Pea vastu, Katerina, pea vastu …

Siis harutab verise kaelaräti kaela ümbert lahti ja viskab selle hooletult voodi kõrvale põrandale. Olen seda liigutust sadu kordi näinud, ainult et siis võttis ta veel ka särgi seljast. Heitis endalt kõik. Armastas alasti ringi käia. Praegu pole ta tõenäoliselt enam nii sitke ja lihaseline, kuigi näeb ikka veel hea välja. Ikka veel ilus, pole ikka veel paksuks läinud, kuhtunud ega pundunud, ei mingit lotti lõua all. Mittevenelik nägu. Tema hiilgus Venemaa ja Püha Rooma keisririigi prints, Ingerimaa ja Coseli hertsog, feldmarssal, generalissimus Menšikov.

Ta tabab mu pilgu.

– Katerina, pole päevagi, kui ma ei mõtleks meist …

Valetad, svolotš.