Читать книгу Kiviing - Кристина Ульсон - Страница 6

VEIDI AJA PÄRAST oli Simonal meelest läinud, et ta nina kirtsutas. Haiglas oli üpris tore. Kõik olid lahked ja Simona võis juua mahla nii palju, kui tahtis. Kuid vanaema paistis olevat pigem kurb. Eriti pärast seda, kui arst ütles, et ta peab ööseks haiglasse jääma.

„Sul oli õnnelik õnnetus,“ ütles arst. „Luu on mõranenud. Aga katki see ei ole. Jalg peaks mõne nädalaga paranema.“

„Aga tüdruk?“ osutas vanaema Simonale. „Ma sõidaksin parema meelega koju ja kannaksin tema eest hoolt.“

„Ma võin ka Billie juurde minna,“ tuletas Simona meelde. „Ma ju rääkisin.“

Vanaema vaatas tüdrukule pahaselt otsa. Oi-oi, Simona oleks parem pidanud vait olema.

Arst oli tõsine.

„Ma ei taha sind koju lubada,“ ütles ta. „Sa oled väsinud, nõrk ja ... ja meil oleks vaja ühest asjast rääkida. Mulle tundub, et meil on lahendus olemas. Sina, Margareta, jääd siia. Ja tüdruk läheb sõbranna juurde.“

Simonal oli alati imelik tunne, kui keegi vanaema Margaretaks nimetas. Ta oli ju vanaema. Ja tema oli Simona, mitte tüdruk.

Sellal kui vanaema jalga tohterdati, helistas Simona Billiele. Ta jutustas, mis oli juhtunud.

„Kas ma võin ööseks sinu juurde tulla? Arst ütles, et vanaema saab homme koju tagasi.“

„Muidugi võid. Me tuleme emaga sulle kohe järele,“ lubas Billie.

Nii nad tegidki. Pool tundi hiljem istus Simona Åhusi poole sõitvas autos. Bille oli rõõmsa moega. Mitte sellepärast, et vanaema viga oli saanud, vaid sellepärast, et Simona ööseks tema juurde jääb.

„Ma juba kartsin, et tulemas on maailma kõige igavam nädalavahetus,“ vadistas ta. „Aga õnneks siiski mitte.“

Simona sundis end talle vastu naeratama. Kuid tal oli raske Billie rõõmu jagada. Mispärast arsti nägu nii tõsine oli? Ja millest ta vanaemaga rääkida tahtis? Ise ta ju ütles, et vanaemal vedas.

Ja siis mõtles Simona magnetofonist, millest vanaema rääkis. Sellest, mis salvestab helisid, mida mitte keegi ei kuule. See ei saa ometi olla tõsi. Vanaema ehk lihtsalt tögas Simonat sellepärast, et ta magnetofoni tobedaks pidas. Mis siin ikka nii väga veidrat olla võis.

Billie juures oli kõik nagu tavaliselt. Kunagi arvasid nad, et tema majas kummitab. Seal juhtus väga imelikke asju. Billie oli hirmul ega tahtnud enam seal elada. Nüüd oli kõik muutunud. Billie armastas oma maja ja talle meeldis Åhusis. Aga midagi polnud parata, Simona meelest oli seal igav. Sest varem elas Billie Kristianstadis, täpselt nii nagu Simonagi. Ja Billie käis veel praegugi oma vanas koolis edasi. Aga ometi ei olnud see enam see, mis varem. Siis võisid nad kas või kõik pärastlõunad koos veeta. Ja nädalavahetused. Nüüd ei olnud see enam nii lihtne.

Billie kodus oli harjumatult lärmakas. Ema oli ostnud jooksutrenažööri, millel ta parajasti trenni tegi. Ema elukaaslane Josef valmistas köögis õhtusööki. Ta kolistas praepannide ja kastrulitega.

„Pihvid ja kartulid,“ teatas ta rõõmsalt.

Algul oli Josef olnud lihtsalt sõber. Nüüd enam mitte. Praegu elas ta Billie ja tema ema juures. Billiel ei olnud selle vastu midagi. Tingimusel, et Josef ei püüa Billie uueks isaks saada. Sest seda ta ei tahtnud. Billie päris isa oli surnud.

„Teda ei saa niimoodi teise vastu välja vahetada,“ seletas ta.

Simona arvas, et ta sai sõbrannast aru. Billie ei tahtnud tõesti endale uut isa.

Josef asetas lauale portselanserviisi ja roosad salvrätikud.

„Meil on ju külalised,“ ütles ta ja naeratas Simonale.