Читать книгу Meie keemilised südamed - Krystal Sutherland - Страница 5

Kui Ryan oli maha rahunenud, läksin ma alla keldrisse, mille Sadie oli rohkem kui kümme aastat tagasi oma mängukoopaks muutnud (ja mille mina pärast tema ülikooli minekut pärisin). See polnud uhke. See meenutas natuke postapokalüptilist pommivarjendit. Mööbel ei sobinud kokku, betoonpõrand oli kaetud võltsidest Pärsia vaipadest koosneva lapitekiga, külmkapp oli vanem kui mu vanemad ja seinale oli kinnitatud halvasti topistatud hirvepea. Kõik ütlesid, et nad ei tea, kust see pärineb, aga mul oli kahtlane tunne, et Sadie oli selle teismelisena kuskilt pihta pannud ja mu vanematel oli kas liiga piinlik või olid nad Sadie teost liialt vaimustatud, et seda õigele omanikule tagastada. Võib-olla mõlemat.

Minu kaks parimat sõpra olid nagu alati juba seal ja mängisid mu PS4 peal „GTA-d”. Need olid ilmumise järjekorras (st diivanil istumise järjekorras):

• Murray Finch, 17, austraallane. Pikk, päevitunud, musklis, õlgadeni ulatuvate blondide lokkis juustega ja teismelisele omase vuntsiudemega. Tema vanemad olid umbes kuus aastat tagasi Ühendriikidesse elama tulnud, aga Muz rääkis ikka (meelega) nagu Steve Irwin ning ütles regulaarselt asju, nagu „terekest” ja „sooda” ja „kikukas”. Ta uskus tulihingeliselt, et „Krokodill Dundee” oli parim asi, mis oli austraallastele kunagi osaks saanud. Tüdrukud armastasid teda.

• Lola Leung, 17. Tumeda naha, tumedate silmade, tumedate juustega (lühikeseks lõigatud). Mu eluaegne naaber ja enda sõnul „kolmekordne mitmekesisusoht”: isa poolt pooleldi hiinlane, ema poolt pooleldi haitilane, lisaks sada protsenti lesbi. Nii kaua, kui ma mäletan, olid pildid Lolast „sattunud kogemata” kõigile meie kooli promomaterjalidele, mille hulka kuulusid teiste seas aastaraamatu esikaas, kooli ees olev reklaamtahvel, koduleht ja isegi raamatukogus jagatavad järjehoidjad. Tema oli olnud kolm aastat tagasi ka mu esimene suudlus. Kaks nädalat hiljem oli ta lesbina kapist välja tulnud ja astunud pikaajalisse kaugsuhtesse Georgia-nimelise tüdrukuga ülejärgmisest linnast. Inimesed arvasid ikka veel, et minu suudlemisoskus oli see, miks ta otsustas oma väravasse lööma hakata. Ma üritasin ikka veel seda mitte isiklikult võtta. (Tüdrukud armastasid teda ka.)

Ma toetusin trepijalamil käsipuule ja vaatasin neid. „Nii vahva, et kuigi ma ei jõudnud bussi peale ja olin suure tõenäosusega suremas ja/või surnud, siis teie kaks pidasite ikkagi normaalseks tulla minu majja, süüa minu toitu ja mängida minu mänge ilma minuta. Kas mu isa üldse märkas, et ma polnud teiega koos?”

„Olgem ausad,” ütles Lola, pööras diivanil ringi ja naeratas mulle. „Justin armastab meid rohkem kui sind.”

„Kuule, vana, kes see piff oli?” küsis Murray, tõstmata pilku ekraanilt, kus ta parajasti tankiga üle politseiautode kündis. „Ma nägin sind talle järele sööstmas, nagu ajaksid toorest krevetti taga.”

„Tõmba slängiga tagasi, Känguru Jack,” ütlesin ma ja kõndisin üle toa, et panna tööle Sadie vana iMaci arvuti, mis pärast peaaegu kaht aastakümmet senini unnates elu külge klammerdus. „Siin ruumis pole ühtegi kaitsetut ameerika tüdrukut, keda sa võluda saaksid.” Murray suutis – enamjaolt – rääkida nagu normaalne inimene, aga ta oli millalgi avastanud, et kui ta räägib nagu Austraalia sisemaa bušman, teeb see teda naisolevustele kordades atraktiivsemaks. Mõnikord unustas ta selle välja lülitada.

iMaci töölaual oli ainult üks kaust, pealkirjaks „Kadunud / Matused / Tagaotsitavad”, mis sisaldas ilusaid fotosid kõigist ruumis viibijatest (ja Sadiest), mida kasutada juhul, kui keegi meist kaob / sureb / hakkab kurjategijaks. Olime vanematele sõnad peale lugenud, et nad võtaksid vajaduse korral fotod just sellest kaustast ja edastaksid need meediale enne, kui ajakirjanikud Facebooki nuuskima lähevad ning valivad sealt suvalised koledad pildid, millel meid on vastu meie endi tahtmist täägitud.

„Muzi jutus on tegelikult iva,” ütles La. „Kes see kummaline tüdruk oli, kellele sa järele jooksid? Kas sa mõtlesid endamisi „Lõpuks leidsin ühe, kes ei saa põgeneda”, aga siis tõestas ta vastupidist?”

„Ha-ha. Ma ei suuda uskuda, et te mõlemad nägite seda.” Ma haarasin külmkapist purgi Coca-Colat ja läksin tagasi arvuti juurde, kus Facebook piksel piksli haaval teokiirusel avanes. „Tema nimi on Grace Town. Ta on uus. Hink pakkus talle peatoimetaja kohta, aga ta keeldus, nii et ma vihastasin ja läksin talle järele.”

„Tema nimi on Grace Town? Nagu Gracetown?”2 küsis Murray, avas samuti kokapurgi ja võttis sealt lonksu. „Issand. Vaene tšikk.”

Lola oli juba püsti karanud. „Hink pakkus peatoimetaja kohta sinu asemel talle? On kaabakas! Ma ei kavatse mingil juhul sellele taevani kiidetud sõnumitoojale kujundust teha, kui sina seda ei juhi!”

„Ei. Rahune maha. Ta andis selle koha meile mõlemale, aga Grace keeldus, sest ta – ja ma tsiteerin – „ei kirjuta enam”. See, kuidas ta seda ütles, kõlas jube kurjakuulutavalt.”

„Ah soo,” sõnas Lola. Murray sikutas ta tagasi diivanile istuma. „Äkki juhtuvad siis halvad asjad, kui ta kirjutama hakkab. Oi! Äkki see, mida ta kirjutab, läheb täide? Või äkki on talle peale pandud voodoo-needus, nii et iga üles kirjutatud sõna murrab tema jalas ühe luu ja seepärast ta kõnnibki kepiga?”

„Mis oleks, kui kiikame vanasse heasse FB-sse?” ütles Murray. „Pole midagi paremat küberjälitamisest, kui tahad nendest asjadest sotti saada.”

„Ma juba tegelen sellega.” Kui ma Grace’i nime otsingulahtrisse trükkisin ja nupule vajutasin, ilmus ekraanile nimekiri kõigist mu tuttavatest, kelle nimes oli Grace. Sadie Grace Elizabeth Smith oli esimene, seejärel Samantha Grace Lawrence (käisime koos algkoolis), Grace Park (mingisugune kauge sugulane) ja Grace Payne (pole aimugi). Nende all oli nimekiri täpsete vastetega, kus oli umbes viis tõelist Grace Towni, kellega mul ühiseid sõpru polnud ja kellest ainult üks elas minu piirkonnas.

Ma vajusin kössi. „Ükski neist pole tema.”

„Oota, aga see?” küsis Lola ekraanile osutades.

Ma klikkisin mulle kõige lähemal elava Grace Towni profiilipildil, millel oli punases kleidis, punaste huulte ja lokkis meekarva juustega tüdruk. Ta naeratas säravalt, silmad suletud ja pea naerdes kuklasse kallutatud, nii et tema rangluude teravad jooned tulid naha alt nähtavale. Läks ikka mitu sekundit, enne kui keegi meist ta ära tundis. Sest see oli tema. See oli toosama Grace Town, kes oli mind koju sõidutanud. Huuled olid samad, näokuju samuti.

„Püha pask!” ütles Murray. „Tüübid lendaksid tema kallale nagu kajakad prügimäel.”

„Tõlge: ta on atraktiivne naine, kes saab ilmselt paljudelt meestelt tähelepanu,” ütles Lola. „Ja lesbidelt,” lisas ta hetke pärast, kui oli ekraanile lähemale kummardunud. „Pagan. Ta näeb välja nagu Edie Sedgwick. See tüdruk on haigelt kuum.”

Seda ta tõesti oli. Facebookis oli Grace Town pikk ja sale ja päevitunud, tema käed ja jalad tõid mõttesse sõnad nagu „graatsiline” ja „luigelik” ja „assa raks”. See on vist vana pilt, mõtlesin, aga ei olnud. Üleslaadimise kuupäev näitas, et sellest oli ainult veidi üle kolme kuu, kui Grace viimati pilti vahetas. Ma klikkisin läbi teised viis avalikku profiilipilti, kuid nende kõigiga oli sama lugu. Ükski neist polnud rohkem kui paar kuud vana, aga inimene nendel erines sellest, keda mina kohanud olin, nagu öö ja päev. Tema juuksed olid palju pikemad, langedes pehmete lainetena talle pihani. Oli pilte, kus ta oli rannas, pilte temast meigiga, pilte, kus ta naeratas uskumatult laia naeratust, sellist naeratust, mis särab reklaamimodellide näol, kui nad on salati söömise pärast eriti elevil. Tal ei olnud keppi, ei mingeid tumedaid sõõre silmade all, ei mingeid meesteriiete lademeid.

Mis temaga viimase kolme kuu jooksul juhtunud oli, et ta oli nii muutunud ja murtud?

Aga siis kutsus Sadie meid üles, et aitaksime isal õhtusöögi valmis teha, enne kui ema linnast enda kureeritavast kunstigaleriist koju jõuab. („Jumal tänatud! Ma võiksin terve hobuse ära süüa,” ütles Murray.) Me unustasime paariks tunniks Grace Towni müsteeriumi; sõime, pesime nõud ja vaatasime koos Netflixi, nagu meie neljapäevaõhtune rutiin ette nägi. Alles siis, kui ma olin sõpradele head aega öelnud, tagasi keldrisse läinud ja märganud ikka veel vaese vaevaliselt undava iMaci ekraani, mõtlesin ta peale uuesti, aga kui ma kord alustanud olin, ei suutnud ma enam lõpetada.

Ma ei pesnud tol õhtul hambaid. Ma ei käinud duši all ega vahetanud riideid ega öelnud Sadiele ega Ryanile head aega, kui nad lõpuks kesköö paiku lahkusid. Selle asemel püsisin ma keldris ja veetsin ülejäänud õhtu, kuulates kõiki laule, mis The Strokesil Spotifys olid.

„You say you wanna stay by my side,” lõõritas Julian Casablancas. „Darlin’, your head’s not right.”

Oleksin ma olnud veidi vanem või targem või pööranuks ma rohkem tähelepanu dramaatilistele teismelisetunnetele, mida mu sõbrad mulle kirjeldanud olid, kui nad kellessegi armusid, siis võib-olla ei oleks ma rinnus põletavat kokkutõmbavat tunnet pidanud seedehäireteks, mida olid põhjustanud neli üleküpsetatud kanaga chimichanga’t, vaid oleksin taibanud, mis see tegelikult oli: palju tõsisem ja palju valulikum paine.

See oli esimene öö, mil ma Grace Towni unes nägin.