Читать книгу Metsaelu aabits - Kätlin Vainola - Страница 6

Päike käib üha kõrgemalt ja siin-seal metsa all on lumi juba sulanud.

Äsja pojad saanud jänes peab olema ettevaatlik, et kiskjad tema pisikesi poegi üles ei leiaks. Tema selle aasta esimesed pojad sündisid lume peale väikese lohukese sisse. Jänesel urgu pole, ta elabki maa peal.

Üks talviselt koheva karvaga rebane sörgib hoogsalt jänese jälgedes. Jänes teab väga hästi, et tema jälgede lõhn võib rebase tühjale kõhule huvi pakkuda. Jäneseema teeb haake ja hüppeid, pöörab kiire hoo pealt otsa ringi ja kihutab teisele poole. Nii kaotabki rebane lõpuks jänese käest ja jänkuema saab rahulikult poegade juurde minna.

Lumi muudkui sulab ja taimed hakkavad end sirutama valguse poole.

Kõige esimesena tervitab kevadet pisike kollane lepiklill, kohe-kohe ilmuvad ka sinililled ning varsti on ülaste õitsemise aeg. Nüüd laiuvad puude all korraga sinised, valged ja kollased lilleväljad.

Kohale jõuavad rändlinnud, kes tulevad üle merede ja maade tagasi meie metsadesse pesitsema. Saabunute esimene mure on muidugi elukoha leidmine. Iga lind valib endale koha, kuhu pesa ehitada. See võib olla puu otsas, põõsas, maapinnal või muus sobivas paigas. Kui pesa ehitatud, löövad linnud laulu lahti ja nii kuulevad kõik, et see on nen- de kodu. Uued tulijad otsigu endale uus pesapaik.

Mida valgemaks õues läheb, seda valjemaks muutub lindude laul.

Päris väikestel jänesepoegadel pole lõhna. Kui nad püsivad vaikselt pesalohus, siis kiskjad ei märka neid.

Metsvindi laul kõlab: „Siit-siit-siit metsast ei tohi võtta mitte üks pirrutikk.”

Varakevadine õitseja – lepiklill.