Читать книгу Salaring: Riitus - L. J. Smith - Страница 3

Jõudnud paika, kust poiss oli ära pööranud, rühkis Cassie haletsusväärselt kõhnade rannarohututtide vahel mööda luiteid ülespoole. Tippu jõudes vaatas ta ringi, aga ei näinud midagi peale vaigumändide ja kääbustammede. Poissi polnud. Koera polnud. Vaikus.

Tal oli palav.

Mis siis ikka, tore on. Ta pöördus tagasi mere äärde, ignoreerides pettumusetorget, teda äkitselt haaranud mõistetamatut tühjusetunnet. Ta otsustas minna vette end jahutama. Portia probleem on Portia, mitte tema asi. Mis punaste juustega poissi puutus, siis tõenäoliselt ei kohtu nad enam kunagi ja ka tema pärast polnud tarvis pead vaevata.

Teda läbis kerge värin; mitte silmaga nähtav, vaid selline, mida tuntakse enne haigeks jäämist. Ta kinnitas endale, et ilm on liiga palav; nii palav, et tekivad külmavärinad. Ta pidi end vette kastma.

Vesi oli jahe, sest poolsaare idapoolne külg oli Atlandi ookeani tuultele avatud. Ta kahlas põlvini ulatuvas vees piki randa edasi.

Kai juurde jõudnud, sumpas ta veest välja ja ronis üles. Sinna oli kinni köidetud vaid kaks väikest kalalaeva ja üks mootorpaat. Ainsatki inimest polnud näha.

Cassiele see sobis.

Päästnud konksu otsast lahti paksu narmaliseks kulunud köie, mis pidi temasuguseid uitajaid eemal hoidma, astus ta kaile. Ta kõndis kaua tormidest räsitud laudadel, mis jalge all kriiksusid, ja mõlemal pool laius lõputu veeväli. Tagasi vaadates nägi ta, et oli rannas päevitajad kaugele selja taha jätnud. Kerge tuuleõhk paitas ta nägu, lennutas juukseid ja näpistas märgi sääri. Äkitselt valdas teda veider tunne – seda oli raske kirjeldada. Ta tundis end õhupallina, mille tuul on kinni püüdnud ja õhku tõstnud. Tema keha oli kerge nagu kaaluta olekus. Ta tundis end vabana.

Ta oleks soovinud käed tuulepuhangu ja ookeani poole sirutada ja lendu tõusta, kuid ei söandanud. Nii vaba ta nüüd ka ei olnud. Aga kui ta kai lõppu jõudis, säras ta näol naeratus.

Taevas ja ookean olid endiselt sügavsinised nagu kalliskivid, aga nende kokkupuutepaika horisondil oli ilmunud hele valgustriip. Cassiele tundus, et ta näeb maakera kumerust, aga see võis tuleneda liiga heast kujutlusvõimest. Tema kohal liuglesid tiirud ja hõbekajakad.

Ta mõtles, et peaks kirjutama luuletuse. Kodus voodi all oli tal luuletusi täis kritseldatud märkmik. Teistele näitas ta neid haruharva, ta luges öösiti ise. Praegu aga ei tulnud miskipärast pähe ainsatki luulerida.

Sellest hoolimata oli ta rõõmus, et sai olla siin, hingata sisse soolast merelõhna, tunda jalge all laudade soojust ja kuulata sadamasilla vaiade vastu loksuvate lainete õrna pladinat.

Heli oli hüpnootiline, rütmiline nagu hiiglase südametuksed või planeedi hingetõmbed, ja kummaliselt tuttav. Ta istus, vaatas pingsalt kaugusse ja kuulatas, ning pikkamööda aeglustusid ka ta enda hingetõmbed. Esmakordselt pärast Uus-Inglismaale tulekut oli tal tunne, et ta kuulub kusagile. Ta oli osake määratu suurest taevast, maast ja merest; kogu selle mõõtmatuse tibatilluke osa, aga ikkagi osa.

Pikkamisi jõudis temani teadmine, et see osa ei pruugigi olla väike. Alguses oli maailm ta oma rütmi kaasa haaranud, aga nüüd näis talle, et ta suudab seda isegi. Justkui oleksid loodusjõud temaga ühinenud ja alluksid ta käsule. Ta tundis planeedi ja iseenda pulsilööke, tugevaid, sügavaid ja vibreerivaid. Pinge ja ootusärevus hakkasid pikkamööda kasvama, justkui oleks midagi… oodata.

Mida?

Kui ta ainiti merele vaatas, tulid tema juurde sõnad. Kerge kõlaga nagu värsid, mida õpetatakse lastele, aga luuletus oli see sellegipoolest.

Taevas ja meri, ohud eemal hoidke.

Kummalisel kombel ei tundunud luulerida sündivat praegu. Pigem oli ta seda kunagi ammu kusagilt lugenud – või kuulnud. Tema vaimusilmas välgatas põgus kujutluspilt: ta oli kellegi käte vahel ja vaatas ookeani. Seejärel tõsteti ta kõrgele õhku ja ta kuulis sõnu:

Taevas ja meri, ohud eemal hoidke. Maa ja tuli, minu…

Ei.

Cassie nahk kirvendas üleni. Ta polnud kunagi varem nii selgelt tajunud taevavõlvi ja graniidist maapinna tugevust ning laine laine järel horisondini ja veelgi kaugemale ulatuva ookeani mõõtmatust. Kogu loodus näis ootavat, teda jälgivat, teda kuulavat.

Ta mõtles, et ei tohi luuletust lõpetada. Ei tohi lausuda enam ainsatki silpi. Veendumus, mis tema üle ootamatult võimust võttis, oli mõistusevastane. Kui luuletus jääb viimaste sõnadeta, on ta kaitstud. Kõik jääb vanaviisi; ta läheb tagasi koju ja elab rahulikult edasi tagasihoidlikku ja tavapärast elu. Senikaua, kuni ta neid sõnu välja ei ütle, on temaga kõik korras.

Aga luuletus kummitas aina tema peas nagu kaugusest kostev jääpurikate tilin ning viimased sõnad läksid iseenesest paika. Ta ei suutnud neid kinni hoida.

Taevas ja meri, ohud eemal hoidke. Maa ja tuli, minu… soovid täitke.

Just.

Jessas, mida ma ometi tegin?

Tundus, justkui oleks katkenud nöör. Cassie oli eneselegi märkamatult püsti hüpanud ja põrnitses ehmunult ookeani. Midagi oli juhtunud; ta oli seda selgelt tundnud, ning nüüd tajus ta, et loodusjõud tõmbuvad tagasi, sest nendevaheline side oli katkenud.

Enam ei tundnud ta end kerge ja vabana, vaid närvilise ja ebakindlana, täis staatilist elektrit. Ühtäkki oli ookean suurem kui eales varem ega paistnud sugugi sõbralikuna. End järsult ringi pööranud, võttis ta suuna kalda poole.

Randa katvale valgele liivale lähenedes küsis ta endalt, kas ta ikka on normaalne, ning hirmutunne haihtus. Mida ta kartis? Et taevas ja meri teda tõepoolest kuulsid? Et need sõnad suudavad midagi korda saata?

Nüüd ajas äsjane kartus talle naeru peale; ta tundis enda pärast piinlikkust ja oli pahane. On tal vast elav kujutlusvõime. Temaga on endiselt kõik korras ja ka maailm on endine. Sõnad on ainult sõnad.

Aga kui ta äkitselt liikumist märkas, mõistis ta, et see hetk jääb talle alatiseks meelde, sest sügaval sisimas oli ta selleks valmis olnud.

Midagi oli juhtunud. Kaldal liikus keegi.

Punaste juustega noormees. Ta oli vaigumändide vahelt välja tormanud ja jooksis luitenõlvast alla. Järsku uskumatult rahulikuks muutunud Cassie kiirendas ülejäänud kaiosal sammu, et liivale jõudnud poisiga kohtuda.

Koer poisi kõrval tegi pikki hüppeid ja vaatas aeg-ajalt poisi poole, otsekui kinnitades, et talle see mäng meeldib ja ta ootab huviga järgmist. Aga Cassie mõistis poisi ilmest ja jooksutempost, et mängust oli asi kaugel.

Noormees mõõtis pilguga inimtühja randa. Umbes saja meetri kaugusel kõrgus neem, mille taha oli võimatu näha. Poiss vaatas Cassie poole ja nende pilgud kohtusid. Kannapealt end ringi keeranud, jooksis poiss edasi neeme poole.

Cassie süda tagus.

„Oota!” hõikas ta tungivalt.

Tagasi tormanud, lasi poiss sinakashallidel silmadel üle tema näo libiseda.

„Kes sind jälitab?” küsis Cassie, ehkki arvas vastust teadvat.

Poisi hääl oli terav, sõnad täpsed. „Kaks selli, kes näevad välja nagu nagu New York Giantsi jalgpallimeeskonna kaitsjad.”

Cassie noogutas ja tema süda kloppis veelgi tugevamalt. Aga ta hääl jäi rahulikuks. „Need on Jordan ja Logan Bainbridge.”

„Loogiline.”

„Sa tunned neid?”

„Ei. Aga loogiline, et neil on sellised nimed.”

Cassie oleks äärepealt naerma puhkenud. Talle meeldis noormehe välimus, tuultest sasitud ja ergas, ning poiss isegi ei hingeldanud, ehkki oli täiest jõust jooksnud. Veel meeldis talle hulljulge säde poisi silmades ja ka raskes olukorras säilinud huumorimeel.

„Raj aitaks mul nendest jagu saada, aga neil on paar sõpra kaasas,” lausus poiss minekule pöördudes. Paar sammu tagasi tulnud, lisas ta: „Ma soovitan sul minna vastassuunda – kindlasti ei taha sa nendega kokku põrgata. Oleks kena, kui sa teeskleksid, et ei näinud mind.”

„Oota!” hüüdis Cassie uuesti.

Loomulikult polnud toimuv tema mure… aga miskipärast kõlas ta hääl veendunult. Selles poisis oli midagi erilist; midagi sellist, mis tekitas soovi aidata.

„See tee ei vii kusagile – neeme juurest algavad kaljud. Seal oled sa lõksus.”

„Aga teine tee on liiga sirge. Nad näevad mind kohe, kui siia jõuavad. Mu edumaa pole kuigi suur.”

Palavikuliselt lahendust otsides tuli Cassiele hea mõte. „Peida end paati.”

„Kuhu?”

„Paati. Mootorpaati. Kai ääres.” Ta viipas käega paadi poole. „Kui sa kabiini lähed, jääd nähtamatuks.”

Pööranud pilgu samasse suunda, raputas noormees pead. „Kui nad mu üles leiavad, olen lõksus. Ja Raj pole eriti tugev ujuja.”

„Nad ei leia sind,” kinnitas Cassie. „Nad ei lähe paadi poolegi. Ma ütlen neile, et sa lahkusid rannast teises suunas.”

Poiss ei pööranud temalt pilku, aga naeratus ta silmis kustus. „Sa ei tea,” lausus ta vaikselt. „Need sellid ei mõista nalja.”

„Mul kama kaks,” ütles Cassie ja peaaegu tõukas poissi kai poole. Tema peas vasardas miski: kiiremini, kiiremini, kiiremini. Ujedus oli kadunud. Millelgi peale poisi peitumineku polnud praegu tähtsust. „Mida nad mulle ikka teevad, kas annavad peksa? Mina olen vaid süütu kõrvalseisja,” ütles ta.

„Aga…”

„Palun! Ära vaidle. Tee, nagu ma ütlesin!”

Viivu talle pingsalt otsa vaadanud, pööras poiss end ringi ja patsutas koera kutsudes reit. „Lähme, vanapoiss!” Ta jooksis mööda kaid edasi ja hüppas vähimagi pingutuseta mootorpaati, sukeldus kabiini ja kadus vaateväljalt. Koer haugatas ja järgnes talle üheainsa võimsa hüppega.

Kuss!mõtles Cassie. Kaks paadisolijat olid peidus, aga kai pealt selgelt näha. Ta kinnitas narmendava köie otsas oleva silmuse sadamasilda varjava vaia külge.

Palavikulise pilguga ümbrust uurides läks ta veepiirile ja sumpas veidi kaugemale. Kummardudes kaevas ta põhjast üles peotäie märga liiva ja teokarpe. Lasknud lainetel liiva sõrmede vahelt välja uhtuda, jättis ta alles paar-kolm väikest teokarpi. Ta sirutas käe teise peotäie järele.

Luidete vahelt kostsid hõiked.

Ma korjan teokarpe, ma korjan lihtsalt teokarpe, kinnitas ta endale. Ma ei pea nende poole vaatama. Nad ei huvita mind.

„Hei!”

Cassie tõstis pea.

Kokku oli noormehi neli ja kaks Portia venda seisid teistest eespool. Jordan kuulus kooli väitlusmeeskonda ja Logan oli laskurklubi Pistol Club liige. Või oli see vastupidi?

„Kuule, ega siit äsja keegi mööda ei jooksnud?” küsis Jordan. Nad vahtisid kannatamatult ringi, elevil nagu ohvri lõhna haistnud jahikoerad, ja järsku meenus Cassiele veel üks luulerida. Neli kõhna naeratavat peni, küürud seljas. Ainult et need kutid polnud kõhnad; pigem musklis ja higised. Ja hingetud, nagu Cassie põlgusega märkas.

„See on Portia sõbranna – Cathy,” lausus Logan. „Kuule, Cathy, kas üks poiss jooksis hiljuti sinnapoole?”

Cassie astus aeglaselt lähemale, teokarbid käes. Tema süda peksles vastu rinnakorvi nii tugevalt, et poisid pidid seda nägema, ning ta keel oli kange.

„Kas sa ei oska rääkida? Mida sa siin üldse teed?”

Cassie sirutas käed tummalt ette ja avas peopesad.

Poisid vahetasid pilke ja turtsatasid ning Cassie mõistis, keda kolledžis käivad poisid näevad: õblukest tütarlast, kellel on ilmetud pruunid juuksed ja tavalised sinised silmad. Pisikest California tšikki, kes läheb alles gümnaasiumi ega oska oma ajaga muud peale hakata kui tobedaid teokarpe korjata.

„Kas sa nägid kedagi siit mööda jooksmas?” kordas Jordan küsimust kannatamatult, aga aeglaselt, justkui oleks tüdruk väheke kurdivõitu.

Cassie noogutas, kurk kuiv, ning vaatas üle ranna neeme poole. Jordan kandis T-särgi peal eest avatud tuulepluusi, mis nii palavat ilma arvestades oli veider. Veelgi veidram oli selle alt esile tungiv kühm, aga kui poiss end ringi pööras, nägi Cassie välgatamas metalli.

Püstol?

Tundub, et laskurklubi liige on siiski Jordan, tabas ta end täiesti ebaoluliselt mõttelt.

Nüüd, kui ta oli näinud midagi, mis oleks pidanud hirmu nahka ajama, sai ta hääle tagasi ja lausus kähinal: „Paar minutit tagasi kiirustas keegi koeraga sinnapoole.”

„Ta on meil käes! Kaljudest edasi ta ei pääse!” ütles Logan. Tema ja kaks Cassiele tundmatut poissi marssisid mööda randa minema, aga Jordan pöördus uuesti Cassie poole.

„Oled sa kindel?”

Cassie vaatas talle ehmunult otsa. Miks ta seda küsib? Ta ajas meelega silmad suureks ja püüdis näida võimalikult lapsiku ja rumalana. „Jah…”

„See on tähtis.” Järsku haaras Jordan tal randmest kinni. Cassie silmitses hämmeldunult oma kätt, teokarbid pihus värisesid ja ta oli ootamatust haardest nii ehmunud, et ei teinud piiksugi. „See on väga tähtis,” kordas Jordan, ning Cassie märkas pinget poisi kehas ja haistis kirbet higihaisu. See oli vastik ja ta tegi tõsiseid jõupingutusi, et säilitada neutraalne üllatunud ilme. Ta kartis, et poiss võib ta enda vastu tõmmata, aga too piirdus randme väänamisega.

Ta proovis end vaos hoida, aga karjatas tahtmatult. Osaliselt oli karje tingitud valust, aga samas oli see reaktsioon millelegi, mis sähvatas poisi silmades – see oli fanaatiline, inetu ja kõrvetas nagu tuli. Ta ahmis ehmunult õhku ja mõtles, et pole lapsepõlvest saadik nii väga kartnud kui praegu.

„Jah, ma olen kindel,” sõnas ta hingetuna, vaadates kindlameelselt neisse inetutesse silmadesse. „Ta jooksis sinna, neeme poole.”

„Tule, Jordan, jäta ta rahule!” hõikas Logan. „Ta on alles laps. Lähme!”

Jordan kõhkles. Ta teab, et ma valetan, mõtles Cassie, taipamata, miks see mõte talle meeldib. Ta teab, aga ei julge oma aimdust usaldada, sest ta ei taipa, kuidas ta seda teab.

Usu mind, mõtles ta poisi pilgule julgelt vastates ja soovis, et too teeks, mida öeldi. Usu mind ja mine ära. Usu mind.

Poiss lasi ta randmest lahti.

„Vabandust,” pomises ta pahuralt, pöördus ja lippas teiste juurde.

„Just,” sosistas Cassie ja jäi hiirvaikselt seisma.

Erutusest judisedes saatis ta pilguga noormehi, kes sörkisid üle märja liiva, nende üles-alla liikuvaid küünarnukke ja põlvi ning Jordani selja taga laperdavat tuulepluusi. Nõrkus levis kõhust jalgadesse ja äkitselt olid ta põlved pehmed nagu kitt.

Ühtäkki sai ta taas teadlikuks ookeani kohinast. Rahustav heli mässis ta endasse. Kui neli jooksjat ümber kaljunurga keerasid ja tema vaateväljast kadusid, keeras ta end kai poole, et punasejuukseline poiss paadist välja kutsuda.

Poiss oligi juba väljas.

Cassie andis sültjatele jalgadele korralduse keha kai juurde kanda. Poiss ei liigutanud end ja tema näol oli ilme, mis tekitas Cassies kummalise tunde.

„Sa pead siit kohe kaduma – või end uuesti ära peitma,” lausus Cassie ebalevalt. „Nad võivad iga hetk tagasi tulla…”

„Seda ma ei usu.”

„Sellisel juhul…” kogeles Cassie talle hirmunult otsa vaadates. „Su koer oli väga tubli,” suutis ta viimaks endast välja pigistada. „Selles mõttes, et ei haukunud ja oli nii rahulik.”

„Ta tajub ohtu.”

„Kas tõesti?” Cassie silmitses randa, püüdes välja mõelda, mida veel öelda. Poisi hääl oli õrn, mitte karm, aga terav pilk tema silmades püsis ja suujoon oli kibestunud. „Ma arvan, et nüüd on nad ohutus kauguses,” ütles Cassie.

„Aitäh sulle,” sõnas poiss. Ta pöördus tema poole ja nende pilgud kohtusid. „Ma ei tea, kuidas sind tänada,” lisas ta, „et sa olid nõus minu pärast riskima. Sa isegi ei tunne mind.”

Cassiel oli senisest veelgi veidram tunne. Pilk poisi silmades pani tema pea ringi käima ja ometi ei suutnud ta end sellest lahti rebida. Sädelus oli kadunud; nüüd olid silmad sinakashalli terase karva. Vastupandamatud – hüpnotiseerivad. Poisi silmad mõjusid nagu magnet, kutsusid teda enda poole.

Aga ma ju tunnen sind, mõtles ta. Samal silmapilgul tabas teda kummaline tunne. Talle näis, et ta hõljub väljaspool keha ja näeb, kuidas nad rannal seisavad. Ta nägi poisi juukseid kuldavat päikest ja oma nägu, mis oli pööratud poisi poole. Neid ühendas hõbedane nöör, milles sumises ja helises elekter.

Neid ühendas energeetiline side. Nii tõeline, et kätt välja sirutades oleks võinud seda puudutada. See köitis ühte nende südamed ja püüdis neid teineteisega ühendada.

Tema peas tekkis mõte, justkui oleks sügavalt sisemusest öelnud peenike hääl: Hõbedast nööri ei saa kunagi katki teha. Teie elud on ühendatud. Teil pole teineteisest pääsu samamoodi, nagu pole pääsu saatusest.

Sama järsku nagu välkmõte oli tekkinud, see ka haihtus, ning tema vaimusilma eest kadus ka pilt. Cassie pilgutas silmi ja raputas pead, püüdes mõistusele tulla. Poiss vaatas küsimusele vastust oodates talle endiselt otsa.

„Ma aitasin sind rõõmuga,” lausus Cassie, tundes, kui armetult ja mõttetult kõlasid ta sõnad. „Ja ma pole pahane – sellepärast, mis juhtus.” Poisi pilk langes Cassie randmele ja tema silmist näis sähvatavat hõbedane valgus.

„Mina olen,” ütles ta. „Ma oleksin pidanud varem peidust välja tulema.”

Cassie raputas uuesti pead. Ta poleks mingil juhul soovinud, et poiss oleks kätte saadud ja talle oleks haiget tehtud. „Ma tahtsin sind lihtsalt aidata,” kordas ta segadusse sattudes vaikselt. Ning küsis siis: „Miks nad sind jälitasid?”

Noormees pööras pilgu kõrvale ja hingas sügavalt sisse. Cassiel oli tunne, et on tunginud loata võõrale territooriumile. „Hea küll. Ma poleks pidanud küsima…” alustas ta.

„Ei.” Noormees vaatas talle uuesti otsa ja ta suunurk tõusis vildakaks naeratuseks. „Kui kellelgi on üldse õigus seda küsida, siis just sinul. Aga seda on raskevõitu selgitada. Ma olen siin… vales paigas. Kodus ei julgeks nad mind tülitada. Nad ei julgeks mind isegi tigeda pilguga vaadata. Aga siin oleme võrdsed.”

Cassie ei saanud ikka veel millestki aru. „Siin ei armastata inimesi, kes on teistest… erinevad,” selgitas noormees taas vaikseks muutunud häälega. „Ja ma olen teistsugune kui nemad. Hoopis teistsugune.”

Seda kindlasti, mõtles Cassie. Kes iganes ta ka polnud, Jordani ja Loganiga polnud tal midagi ühist. Ta ei sarnanenud kellegagi, keda Cassie seni oli kohanud.

„Anna andeks. Ma tean, et see pole tõsiselt võetav selgitus,” lausus poiss. „Eriti pärast seda, mis sa minu heaks tegid. Sa aitasid mu hädast välja ja seda ma ei unusta.” Ta vaatas Cassiele otsa ja puhkes naerma. „Loomulikult ei näe ma välja sedamoodi, et mina võiksin aidata sind, eks ole? Vähemalt mitte siin. Ehkki…” Ta jäi vait. „Oota üks hetk.”

Käe taskusse pistnud, püüdis ta midagi välja õngitseda. Samal hetkel hakkas Cassie pea ringi käima ja põsed muutusid tulipunaseks. Kas poiss tõesti otsis raha? Arvas, et saab enda aitamise kinni maksta? Ta tundis end alandatuna ja mõistis, et isegi tema rannet väänanud Jordan polnud teda nõnda šokeerinud, ning tahtmatult valgusid ta silmadesse pisarad.

Aga kui poiss käe taskust välja tõmbas, oli tema peopesal kivi, mille sarnaseid võib leida ookeani põhjast. Vähemalt esmapilgul näis see just sellisena. Kivi üks pool oli kare ja hall ning sellesse kinnitusid tillukesed mustad spiraalid, mis sarnanesid teokarpidega. Aga kui noormees oli kivi ümber pööranud, nägi ta helesinisega läbi põimunud halli pinda, mis sädeles päikesevalguses nagu kristall, justkui oleks üleni kaetud kivist karamellidega. Kivi oli kaunis.

Poiss asetas kivi Cassie peopesale ja surus tema sõrmed kokku. Käel kivi puudutust tundes Cassie võpatas, justkui oleks saanud elektrilöögi ja sellest alguse saanud vool levis mööda käsivart ülespoole. Ta ei mõistnud, kuidas see on võimalik, aga kivi tundus elusana. Läbi vere kohina kõrvades kuulis ta, kuidas poiss kiiresti tasase häälega rääkis.

„See on kaltsedon. Kivi, mis toob õnne. Kui sul on mõni mure või peaksid sattuma hädaohtu või on su elus aeg, mil tunned, et oled ihuüksi ja keegi ei saa aidata, hoia seda tugevalt pihus – nii tugevalt…” – ta sõrmed pigistasid Cassie sõrmi – „…ja mõtle minu peale.”

Cassie vaatas hüpnotiseeritult noormehele otsa. Ta hingas vaevu ja tundis rinnas imelikku raskust. Noormees oli liiga lähedal; Cassie märkas, et tema silmad on sama värvi nagu kristall, tundis ta hingeõhku oma nahal ja päikese kuumust peegeldava keha soojust. Tema juuksed polnud üleni punased, vaid mitut värvi; mõned salgud olid nii tumedad, et tundusid purpurpunastena, mõned tumepunased nagu Burgundia vein, mõned kuldsed.

Ta on teistsugune, mõtles Cassie taas; noormees erines kõigist neist, keda ta kunagi oli kohanud. Teda läbis magus tulejutt, pöörane ja paljutõotav. Ta värises üle kogu keha, tajus sõrmeotstes südamelööke, aga ei saanud aru, kas need on tema või poisi omad. Poiss oli veidi varem kuulnud tema mõtteid; nüüd näis poiss olevat ta peas. Ta oli nii lähedal ja vaatas ülevalt alla…

„Ja mis siis juhtub?” sosistas Cassie.

„Siis – võib õnn sinu juurde tagasi pöörduda.” Ta astus järsult sammu tahapoole, otsekui oleks talle äsja midagi meenunud, ning tema hääletoon muutus. Nõiduslik hetk oli möödas. „Tasub järele proovida, või mis?” lisas ta lõbusalt.

Cassie ei suutnud rääkida, ainult noogutas. Poiss näis teda nöökavat. Aga hetk tagasi oli ta olnud tõsine.

„Ma pean minema. Olengi liiga kauaks siia jäänud,” ütles ta.

Cassie neelatas. „Ole ettevaatlik. Minu meelest on Jordanil püstol…”

„Mind see ei üllata.” Poiss tegi keelava käeliigutuse, sundides ta vaikima. „Ära muretse; ma lähen poolsaarelt minema. Vähemalt mõneks ajaks. Aga ma tulen tagasi; võib-olla kohtume.” Ta pöördus minekule. Viivuks seisma jäänud, võttis ta Cassie käe uuesti pihku. Tundes taas tema puudutust, oli Cassie nii jahmunud, et ei osanud kuidagi reageerida. Noormees keeras ta peopesa allapoole ja märganud ta randmel punaseid laike, silus neid õrnalt sõrmeotstega. Kui ta uuesti üles vaatas, oli terasene läige ta silmades tagasi. „Ja usu mind,” sosistas ta, „et selle eest ta veel maksab. Seda ma sulle luban.”

Seejärel tegi ta midagi, mis rabas Cassiet rohkem kui kõik sel üllatusterohkel päeval aset leidnud sündmused ühtekokku. Ta tõstis Cassie kannatada saanud käe huultele ja suudles seda. Huulte puudutus oli ülimalt õrn ja kerge, aga sööstis läbi Cassie keha nagu tuli. Suutmata juhtunut uskuda, jäi Cassie sõnatuna ja üdini vapustatult ainiti poissi vaatama. Ta ei saanud end liigutada ega mõelda; ta lihtsalt seisis ja tunnetas.

Ja siis poiss läks ning kutsus vilega koera, kes kihutas paar ringi ümber Cassie ja sööstis minema. Üksi jäänud, saatis Cassie poissi pilguga, sõrmed tugevalt ümber peopesas puhkava väikese kareda kivi surutud.

Alles siis taipas ta, et polnud küsinud noormehe nime.