Читать книгу Rein Purpur. Eestlaste pöörane rännak Euroopas - Laur Sibold - Страница 4

* * *

Kellelt: Rein

Kellele: Helen

Tere Kallis

Kirjutan Sulle. Tean, et telefon on sel kellaajal juba postkasti suunatud. Mäletad, kui rääkisime ühel õhtul vajadusest iseenese leidmise järele, sellest, kuidas 35-aastane mees peaks teadma, mida elult tahab jne. Tuleb tunnistada, et vaatamata meie pea 8-aastasele vanusevahele oled Sa ikkagi minust vanem... Sinu hing on vanem kui minu oma.

Nii, nüüd jõudsin oma lüürilise kirjaga sinnamaale, kus selgub, et sa oled mu jaoks liiga vana:).

Tegelikult saad Sa aru mida ma mõtlen, eks ole?

Otsustasin aja veidikeseks maha võtta. Läheme Janiga kuuekuulisele pealinnade tuurile. Homme varahommikul lendame kopteriga Helsingisse, sealt paari päeva pärast Stockholmi ... ja eks siis paistab kuhu. Õhkkonnavahetus oleks ka Janile kasulik.

Usun, et selle aja jooksul suudan ka verbaalselt väljendada, mida soovin või kuhu tahan jõuda. See on kõik mu sees kuskil olemas. Tuleb lihtsalt üles leida. Jätan oma telefoni SIM-kaardi koju ja kasutan kohalikke kõnekaarte. Internetis olen siis, kui võimalust on.

Kirjuta.

Rein

PS. Andsin korteri üürile. Seal elab nüüd keegi üksik hollandlane. Kas ka lendav, ei tea. Maakler vahendas, ise pole näinud.

* * *

Selline oli kiri Helenile, minu juba paar aastat nii-öelda pruudile. Ma kardan, et ta ei vasta mulle, sest alles kaks päeva tagasi olime koos ja ma ei kõssanudki mingitest plaanidest. Järgnev on muutmata kujul kiri firmajuhile. Oh jeerum, siit sünnib skandaal!

* * *

Kellelt: Rein

Kellele: Thomas

Tere Thomas!

Vabandan juba ette segaduse tekitamise pärast. Pean isiklikel põhjustel mõne aja kodumaalt eemal viibima. Lisan ka avalduse samasse kirja. Samas, kui sa arvad, et pole mind enam mõtet ettevõtte hingekirjas pidada, võin saata ka lahkumisavalduse. Elle teab suurtes piirides mu tegemisi, arvan, et oleks aeg talle veidi rohkem eneseteostusvõimalusi anda. Usun, et ta suudab kõik poolelioleva lennult üles noppida.

Ära pikka viha pea!

Rein

* * *

Avaldus

Käesolevaga palun mulle võimaldada palgata puhkust alates tänasest kuni käesoleva aasta ühe teise päevani.

Lugupidamisega

Rein

* * *

Saatuse sünnipäevakink Janile – reis ei tea kuhu, tooma ei tea mida

–––––

Ärkasime eile Jani juures. Jan ohkas raskelt ja üritas loiu käeliigutusega endast eemale ajada laual vaasis seisvatest nelkidest levivat aroomi. Ta sai eile 36-aastaseks. Pohmell muudab alati ta lõhnataju tavalisest teravamaks. Kes nelke kinkis? Ei tea. Ilmselt keegi üritas nostalgilist nalja teha.

Televiisoris karjus oma poja peale Homer Simpson.

“Huvitav, kui vana on Homer?” küsis Jan punasel põrandakattel pikutavalt minult.

Ma ei vaevunud isegi oma pead keerama. Ka mul oli enesetunne kehva. Aga kui ma nüüd hästi järele mõtlen, siis võiks ta olla sama vana kui Jan. Vanim laps umbes 13, keskmine kuskil 10 kanti ja siis see pesamuna. Täitsa hull lugu. Ka mina olen varsti Homer Simpsoni vanune.

Õllekannu serveeritud kalja-konjaki kokteil, millega õhtu lõpetasin, tahtes angelinajolielikult pruntis huultega kenale ettekandjale oma vaimukust näidata, oli ilmselt vallandanud ajus mingi felliniliku salaurka. Sealt oli pärit ka öösel nähtud sürrealistlik unenägu.

Olin ajamas mingit väga tähtsat asja kesklinnas, kui tuli vastu silinderkübaraga mees, kes seisis mulle risti-põiki ette, enam edasi ei lasknud ja küsis väga nõudliku häälega: “Olla või mitte olla?”

Ma natuke nagu kartsin ja ei vastanud midagi. Tema jälle küsima, et: “Kas olla või mitte olla?”

Lõpuks sain vastatud: “Ei tea.” Silinderkübaraga mees vihastas hirmsasti. “Ma küsin, et kas sa oled mu kunagine õpilane Jüri Olla? Sellisele küsimusele ei saa vastata: ei tea!” Järgmiseks istusime juba koos pargipingil. Millegipärast oli nii, et Tammsaare kuju juures pargipinkidel istujaid teenindasid smokingites kelnerid. Torukübaras mees seletas: “Kiilakad kelnerid teenindavad palju kiiremini kui käharpäised, see on füüsikaseaduste tõttu nii.”

Ärkasin kiirabiauto huilgamise peale akna all. Esimene unesegane mõte oli, et nüüd sai torukübaraga mees viga. Millegipärast tegi see mind nukraks.

Üleeile õhtul, enam-vähem kainena kusjuures, otsustasime Janiga reisima minna.

Naist mul pole. Tööd pole vaja ka mõnda aega teha. Mõnekuine lõõgastav tuur mööda Euroopat oleks täitsa asjakohane. Töökohad on meil mõlemal tegelikult ikka olemas. Jan on copywriter-fotograaf kiratsevas reklaamibüroos, kus töötavad peale tema veel kaks läbikukkunud näitlejat ja endisest teletöötajast firmaomanik. Mina teen kogu selle töö, mida on ühel rahvusvaheliste ambitsioonidega elektroonikafirmal vaja piisava läbimüügi saavutamiseks.

Jani peretuttav Semjon ehk Semjon Semjonovitš, nagu ta mulle ennast esmakohtumisel tutvustas, oli taas Tallinnas käimas. Esmakohtumine Semjoniga toimus aastal 1980. Mäletan selgelt, kuidas käisime koos Janiga, lahutamatud naabripoisid nagu me olime, Jani isa kallist kursusevenda parteikooli päevilt Balti jaamas Moskva rongilt maha aitamas. Semjon kinkis Janile sulgpallireketite komplekti. Väga tähtis üksikasi oli neile reketitele külge kleebitud olümpiarõngastega kleeps. Mäletan, kuidas Semjon tähtsalt seletas: “Need reketid on tehtud ainult ekspordiks, poes neid ei müüda.” Võib-olla oligi nii.

* * *

Jan: Need reketid leidsid oma lõpu minu ja Reinu vahelises mõõgavõitluses. Kuna me ei suutnud rollides kokku leppida, siis olin mina “Viimse reliikvia” Gabriel ja Rein oli ka Gabriel.

* * *

Semjon käib siin üpris tihti mingeid kütteõliga seotud asju ajamas. Nagu tavaliselt, lõppes ta visiit ka seekord ohtra viinavõtuga. Lahke loomuga slaavlane eelistas ilmselt meiega ajaveetmist oma äripartnerite seltskonnale. Iga visiidi viimasel päeval oli tal komme meid Janiga õhtusöögile kutsuda.

Õhtusöök algas nagu alati vene rahvusrestoranis. Kelner saabus me laua juurde, andis menüü ja küsis: “Tops vodkat söögi alla?” Olime nõus. “Kas väike või tavaline?” kõlas järgmine küsimus. Selle nipi õnge ei läinud me enam ammu. Harrastuspsühholoogid restorani juhtkonnas olid suurepäraselt ära tabanud keskmise meeskliendi loomuse. Milline enesest lugupidav mees telliks väikese viinatopsi, kui on alternatiiv tellida tavaline suurus? Väike tops tähendas viiskümmend grammi haljast, n-ö tavaline aga kujutas endast eht venepärast, kakssada grammi mahutavat ääreni täis teeklaasi. Meie tellisime kelneri põlastavat ilmet ignoreerides väikesed topsid. Õhtu ju pikk ees.

“Millal te mehed puhkate see aasta?” küsis Semjon ühtäkki. Hakkasime heietama oma vana lugulaulu, et ei puhkagi vist, kapitalism – ise tead – puhata pole aega. Kartsime nimelt, et ta tahab meid jälle puhkuse ajaks Moskvasse külla kutsuda.

Paar aastat tagasi käisime. See koht ei ole ohutu. Kolmenädalase puhkuse jooksul põdesime mõlemad Janiga läbi düsenteeria, meile anti diskol keretäis, mille tulemusena sai Jan pöialuumõra ja mina lahti esihambast. Kui astusin vahele Semjoni ja tema endisest dessantväelasest väimeespoja peretülile, sain kätte noahaava. Kõige tipuks, kui sõitsime kümme kilo kaalus kaotanutena, lombakate ja hambututena koju, varastati meilt rongijaamas reisikotid ära.

Õnneks oli Semjonil seekord hoopis teine põhjus meie vaba aja järele pärimiseks. Ta võttis taskust foto, millel oli kahte palja tagumikuga daami ja kedagi turbaniga araablast kujutav maal.

“Kas sa kunsti tunned?” küsis Semjon ja lükkas pildi mulle nina alla. “Veidi tunnen ikka, aga seda pilti pole enne näinud. Mis siis?” küsisin vastu.

“Mu ülemus, kõige kõrgem ülemus, tahaks seda pilti kangesti osta, aga ei suuda omanikku leida.” Semjoni hääletoonist võis järeldada, et see kõige kõrgem ülemus on üks tõeliselt tähtis mees.

Ta lükkas pitsitäie professionaalse liigutusega endale lõugade vahele ja jätkas: “Teil on keeled suus, kõik Euroopa riigid viisavabad. Üritage üles leida! Viimati olevat maal vahetanud omanikku Eestis, kuuldavasti mingi Soome hangeldaja olevat ostnud.”

Pakkumine oli ahvatlev. Ega raha meid ju tegelikult ei huvitanudki. Miks me kahehäälselt jah ütlesime, oli ikkagi sihitult mööda ilma ringi hulkumisele põhjuse leidmine. Teisalt, mis sai meil olla selle vastu, et keegi tahab meie puhkusest osa kinni maksta. Leppisime kokku, et saame Semjoni ülemuselt tagasi transpordile kulutatud raha ja kahe peale reisiraha viiskümmend eurot päevas. Mingit garantiid, et midagi leiame, ei olnudki vaja. Lubasime lihtsalt aeg-ajalt teada anda, kas mingit uudist on.

Maali, millest tehtud foto tagaküljele oli kirillitsas kirjutatud Jean-Leon Gerome – Bassein v Gareme, me ilmselt otsima ei hakkagi. Vaatame, kaua Semjoni ülemus viitsib taskuraha anda.

Meie vene sõber ja nüüdsest ka tööandja näitas ennast õhtu lõpetuseks jälle parimast küljest. Olles kummutanud lisaks kahele väiksele topsile kaks tavalist topsi, muutus ta üpris ülemeelikuks. Käis koputas kõrvallauas istuvale vanemale vene daamile õlale ja ütles: “Lubage öelda, et teil on ilusad hambad.” Kui viimane ootamatu komplimendi tõttu kohmetus, lisas Semjon kiiresti: “Ega kehvade hammastega pole nii jämedat tagumikku võimalik enesele külge süüa.” Innustatuna meie naerust, üritas Semjon sama nalja veel paar korda teha. Asjaolu, et ohver oli seesama daam, ei häirinud teda.

Daam kaebas kelnerile. Kelner tõi arve ja palus viisakalt lahkuda. Semjon viskas sada dollarit lauale, kähvas, et tema püksirihm maksab rohkem, kui kelner ise, ja lahkus vihaselt, sõimates teel välisukseni kogu restorani kollektiivi matsideks.

* * *

Jan: Tõenäoliselt maksabki Semjoni püksirihm rohkem kui kelner. Valgest kullast pannal, millel paar brillut kaunistuseks, ja kobranahk.

* * *

Peame plaani

–––––

“Kõigepealt peab olema plaan,” ütles üks tegelane telefilmis. Tal oli jumala õigus. Ka kõige spontaansemad tegemised vajavad plaani. Plaani olemasolu on vajalik juba ainuüksi selleks, et oleks millelegi toetuda, kui on vaja enese jaoks vabandusi otsida mõttetute asjade tegemisel. Kõige toredam on kõikide plaanide puhul aga see, et tegelikult ei pea neid järgima.

Meie reisimarsruudi koostamine nägi välja umbes sedasi. Kõndisin toas ümber klaasist diivanilaua, käes meeste üldhuviajakiri.

“Lubage ette kanda nimekiri riikidest, kuhu me ei lähe,” ütlesin ma. Kusjuures see oli öeldud rõhutatult ja selle hääldamise ajal heideti auditooriumile ehk siis Janile otsustuskindel pilk. Rebisin meesteajakirjast lehe, tõstsin selle demonstratiivselt silme ette ja alustasin nimekirja deklameerimisega.

“Tuvalu, Saudi Araabia, Somaalia, Araabia Ühendemiraadid, Nauru, Mikroneesia, Maldiivid, Mauritaania, Kuveit, Komoorid, Kiribati, Katar, Djibouti, Guinea, Vatikan, Bhutan, Brunei, Bahrein, Bangladesh, Afganistan,” vuristasin maha ühe hingetõmbega. See kõlas nagu keskpärasel tasemel etnoräpp.

“Kõik muud riigid võivad tulla kõne alla,” lõpetasin lause pärast mulle nii tüüpilist kroonilise suitsumehe köhahoogu.

“Tohoh,” küsis Jan imestunult, “mis nendel riikidel siis viga on?” “See on nimekiri riikidest, kus ei toodeta selle ajakirja andmetel õlut,” teatasin. “Seepärast me sinna ei lähegi.” Kordasin selle ei ütlemise ajal jälle oma otsustuskindla pilgu trikki.

Ega ma polekski plaaninud tegelikult Komoori saarte või Mauritaania reisi. Mäletan, et kunagi sai Janiga vaieldud, kas Komoori saared on kuidagi kommunistlike noortega seotud. Jan väitis toona, et need saared on Kuuba asumaa.

“Ei tea, kas see on tõsijutt, et neegrinaistel pidavat pragu risti olema?” küsis Jan gloobust Aafrika kohalt uurides.

“Ei tea,” vastasin. Kuigi tegelikult ju teadsin, et ei ole. Ka Jan teadis. Selline imelik silmakirjalik situatsioon. Kumbki ei naernud.

Jani korterisse jääb niikauaks ta noorem vend elama. Mina panin õhtul mingisse internetikeskkonda, mis reklaamis, et kui sinu kuulutust siin ei ole, siis oled sa veidi kohtlane, korteri rendile andmise teate: Üürin välja kahetoalise korteri Vene tänaval umbes pooleks aastaks. Inimesetükeldajatel ja haisvatel vanainimestel palun mitte tülitada. Korteri pildid pidi ka panema. Kulutasin poolteist tundi, et retušeerida arvutis leidunud fotodelt pilditöötlusprogrammiga olematuks põrandal vedelevad sokirullid, siilina turritavad tuhatoosid ja taara.

* * *

Anname otsi lahti

–––––

Kopterid tehniliste probleemide tõttu loomulikult ei lennanud. Sättisime Janiga ennast siis parvlaevale.

Hämmastav tegelikult, kui kiiresti on ühe laeva sisemus luksuslikust räämaseks muutunud. Ei tea, kas selle põhjuseks on alamakstud eestimaine töötajaskond või vodka-turisminduse kasv. Seadsime ennast sisse asutuses nimega Space-Disco & Sport Bar. Tegelikult ei tegeletud seal ei spordiga ega tantsitud ka diskot. Tavaline joomakoht merel.

Alustasime oma nelja ja poole tunnise sõidu sisustamist Abbey Ale tüüpi õllega Leffe, millele näksisime kõrvale soolatud pistaatsiapähkleid. Sama valik kordus umbes viis või kuus ringi.

Leffet tehti ennevanasti Norbertiini kloostris. Nüüdseks on tootmine päris tehasesse üle kolinud. Käisin seda kloostrit kunagi külastamas. Säravaim mälestus, õigemini tänu joodud õllekogusele ainuke mälestus, on lõbusast munk-giidist. Küsimusele, kas õlut valmistatakse ka nunnakloostrites, vastas stiilselt kiilakas, mungarüüs ja tilgakujuliste päikeseprillidega mees: “Ei! Nunnakloostrites valmistatakse ainult jäätist ja piitsutatakse üksteist.” Ise ta itsitas oma kõlvatu nalja peale paheliselt.

Õlu on ajalooliselt vendade munkade väga tähtis toode. Paastu ajal pühad vennad süüa ei tohtinud, juua aga küll. Enamiku avastustest, mis on viinud õlle tootmise lähemale tänapäeva tasemele, on teinud mungad, kes tahtsid oma paastuaegset ninaesist võimalikult suupärasemaks muuta.

Jõin laeva kerge õõtsumise rütmis õlut ning tundsin, kuidas rännumehe vaba elu minu üle võimust võtab. Jan, nagu tavaliselt ikka juues, muutus jutukaks ja VÄGA targaks. “Vaata Rein,” alustas Jan õpetajatoonil. Vähemalt arvas ta, et selline veidi kõrgendatud toon on õpetajalik ja seega veenev. “Õlle tellimine ei ole niisama lihtne, kui sa paistad arvavat.”

* * *

Jan: Rein on kohati veidi tahumatu ja rohmakas. Võimaluse korral püüan teda vähehaaval harida, õpetada teda stiilsemalt käituma ja elegantsemalt elama.

* * *

Mulle oli see toon juba tuttav ja ma teadsin, et järgmine pooltund on sisustatud loenguga. Ma ei olnud veel selles staadiumis, et tüli kiskuda, ja kuna ka sadama valuutapunktis vahetatud eurod olid Jani käes, otsustasin selle ära kannatada. Mis seal salata, teinekord tuli Jani suust isegi midagi mõistlikku. Nii ohkasingi raskelt, otsisin baarist võimalikult suurte rindadega naise, keda igavuse peletamiseks piiluda, ja asusin kuulamist teesklema.

“Ära pane pahaks sõber, aga minu arust keksid sa niisama leti ääres nagu lupard ja tolku pole sest miskit,” jätkas Jan ja rüüpas suure sõõmu sellesamuse lupardiks nimetatu kannust.

“Esiteks tee väike tiir ümber baarileti ja tunneta õhkkonda. Kuigi alguses tundub, et leti ääres seisavad inimesed suvaliselt ja toimib kes-ees-see-mees-süsteem, on asi sellest kaugel. Tegelikult on seal järjekord ja igaüks teab täpselt, kelle järel ta on. Iga katse seda järjekorda rikkuda saab teiselt poolt letti reeglina ignoreeritud ja kutsub esile teiste pahameele. Seekord sa tõid küll õlled ära, aga vähemalt see üks laudkond vahib meid kurja pilguga.”

Turtsatasin. “Kuradid jõllitavad meid sinu lollaka heleroosa särgi pärast. Usu mind, need ei ole mitte kurjad, vaid iharad pilgud, mis sind tabavad.”

* * *

Jan: Violetne on selle särgi värvi nimi. Aga siin pole midagi imestada. Rein ei tee vahet ka helesinisel ja helerohelisel.

* * *

Jan ei lasknud ennast solvavast kommentaarist häirida, vaid jätkas monoloogi: “Alustada tuleb parimate letiäärsete paikade määramisega. Kui rahvast on palju, siis on häid paiku tavaliselt kaks, Esimene - vahetult kassa juures, kuna sinna saabub müüja pärast iga kliendi teenindamist. Siinkohal tuleb arvestada võimalusega, et sinu kassa-juures-manöövrile võib ta vastata mitte-midagi-ei-näe-taktikaga ehk võimatu on saavutada temaga silmsidet ja esitada kiirendatud korras tellimust. Teine, tõenäoliselt palju parem meetod, on asetuda inimese taha, keda parasjagu teenindatakse, sellisel juhul on tal silmsidet palju keerulisem vältida.”

Ma ei jätnud Jani kallal ilkumist. “Veame kihla, see kolmik seal lauas, kes sind vahivad, on pepuvendade ordust.”

Ilmselt saanuna innustust meie tähelepanust tõusis üks kolmest mehest ja lähenes lauale. Jäime lõbustatult ootama, mis saab.

“Terve! Mä oon Pete,” ütles turjakas mees soome keeles, kui oli lauani jõudnud ja toetas oma pooles vinnas teksapükstee tagumiku toolile.

Surusin hambad rusikasse, et mitte naerma hakata. Jan itsitas avalikult. Soomlane vaatas mõistmatult läikivate silmadega kordamööda meile mõlemale otsa. “Mina olen Anti Piider,” tutvustas Jan ennast viisakalt vastu ise naeruturtsatustega võideldes. Mina vajusin kõõksudes laua alla.

Petteri ehk mees, kes ennast Peteks nimetas, ja tema kaks sõpra, Järi ja Heino, olid teel koju tagasi turismireisilt. Turism nende nägemuses seisnes põhiliselt mööda kohalikke kõrtsivaatamisväärsusi käimises. Olles saanud põhjaliku selgituse, miks ei maksa eesti baarides ennast Petena tutvustada, ja võtnud vastu ka oma kaasmaalaste tögamised, sai Petteri asjast aru ja hakkas naerma. Sõbrunesime ja veetsime kolm päris meeleolukat tundi Läänemere lainetel loksudes.

* * *

Heietusi Soomest

–––––

Esimene mälupilt seoses Soomega on pärit varajasest lapsepõlvest. Isa vaatas mustvalgest telekast hokimatši. Ilmselt mängisid FINLAND-СССР. Ma ei mäleta, kelle poolt isa oli. Küll mäletan ma aga seda, et aeg-ajalt ilmus teleekraanile üks vahva tumehall ümmargune öökull, kes pilgutas silma. Seejärel näidati reklaamklippe imelistest kauplustest, mis olid täis maiustusi ja mänguasju.

Reklaamidest sai ruudulisele paberile kirja pandud väljamaakeelseid sõnu. Hiljem oli neid mõnus Monopoli mängu valmistamisel kasutada. Kindlasti oli minu Monopol ainuke omasuguste seas, kus olid sellised mänguruudud nagu: OB, Alennusmyynti, Laku Pekka, Mehukatti, Videovuokramo ja Tekninen Yliopisto.

Esmavisiit Soome sai teoks palju hiljem - aastal 1992. Tolleaegse pruudi isal oli Soomes sidemeid ja ta sebis mulle küllakutse. Selle küllakutse alusel anti siis Liivalaia tänava saatkonnast viisa. Õige pikad järjekorrad olid.

Esimesed kolm päeva tegelesin kauplusevargustega. Päeval käisin mööda neidsamu kauplusi, mida juba lapsepõlves olin telekast näinud. Esimese ringiga varastasin söögipoolist. Sõin kõhu täis ja siis läksin riidejahile. Tuleb tunnistada, et kauplusevarga töö on tohutult väsitav. Õhtuks enam jalad ei kandnud. Vedasin viimase saagi Rautatienasema pakihoidlasse luku taha ja sättisin ennast sadama lähistelt leitud avatud ustega vana Fiati tagaistmele tudule.

Kolmandat ööd ei lasknud juba koduseks saanud autos veeta õel autoomanik. Õnneks oli suveaeg. Leidsin öömaja paadikuuri juures kummuli keeratud merepaadi all.

See on tegelikult üks ilus mälestus. Tundsin ennast nagu mõni lapsepõlves loetud hulkuriraamatu tegelane, kes veetis oma öid paadi varjus. Ainus erinevus minu ja nende vahel oli see, et mulle avanes lummav vaade tuledesäras Helsingile ja raudteejaamas oli kott, kus oli kasutatud auto väärtuses disainerirõivaid.

Järgmisel päeval üritasin sularahapuuduses krabada Neste bensiinijaama kassast peotäit soome markasid. Loomulikult peeti mind kinni ja saadeti, käed kenasti raudus, laevaga koju tagasi. Politseinikud tõid mu taskust leitud pakihoidla võtme abil ära ka riidekoti. Ma siiani imestan, et miks ma mingit karistust ei saanud. Tallinna sadamas jalutasin oma varastatud kraamiga maale nagu õige mees. Kedagi ei huvitanud, miks mind tagasi saadeti või mida ma tegin. Ainult Soome tolliinspektor lõi mu viisa peale suure punase templi MITÄTÖN.

Varastatud riiete müügist saadud raha eest ostsin oma esimese auto. Datsun Cherry.

* * *

Jan: Mäletan, et ostsin Reinu käest Stockmannist varastatud kauboisaapad. Seemisnahast.

* * *

Olin endale just värskelt ka load ostnud. Sõidukogemus oli nullilähedane. Sõbrad aitasid auto müügiplatsilt välja sõita ja ülejäänu pidi tulema juba iseõppimise teel. Esimese paari kuu jooksul sai mulle kaasliiklejate eeskujul vähemalt see väga hästi selgeks, milleks on looja andnud autojuhtidele keskmise sõrme.

* * *

Helsingi, l. päev

–––––

Helsingis niajutasime ennast hotelli Torni, Yrjönkatu 26. Uurisin vastuvõtus, kas sellel tänaval tõesti oksendatakse nõnda palju, et ta peab suisa sellist häbistavat nime kandma. Administraator vaatas mind mõistmatu pilguga.

Jani järjejutt baaris õigesti tellimise teemal suigutas mind unne kui süüta lapsukese.

“Seisa leti ääres, hoides käes raha või tühja klaasi. Ei ole mõtet rahaga vehkida ega ulatada tühja klaasi teenindaja suunas kogu käe pikkuses, palju mõjuvam on tõsta küünarnukk letile, nii jäävad käes olevad esemed silmade kõrgusele ja sa säilitad sealjuures oma soliidse väljapeetuse. Katsu oma näole manada ootav ja veidi kannatamatu ilme, sest kui sa paistad liiga rahulolev ja lõdvestunud, võib barman otsustada, et sind on juba teenindatud...”

* * *

Helsingi, 2. päev

–––––

Kell 11 äratas meid üliviisakas ja ülikole koristaja ilmse kavatsusega tuba mustusest ja külalistest tühjendada. Teavitasin telefoni teel vastuvõtulauda, et viibime Kalevala ja väitsemeistrite maal veel kaks ööd. Samas palusin broneerida kaks turismiklassi lennukipiletit liinil Helsingi-Stockholm.

Jan ajas hommikusöögilauas, söök oli muide suurepärane, ketšupit pükstele. Kuna see mulle nalja tegi, pidas ta vajalikuks määrida kättemaksuks noaga sinepit mu valgele särgile.

Otsustasime väikse poeringi teha. Tulemuseks järgmine:

1 paar pruune Bossi velvetpükse Janile

1 Paul & Sharki kampsun minule

1 Paul & Sharki viltjope minule

1 Paul & Sharki teksapükse minule

1 Nokia 9300i Janile.

Stockmannist kaugemale me ei jõudnuki.

Järgmised viis tundi möödusid Stockmanni Delis, kaaslaseks Lapin Kulta. Jan üritas telefonis idioodi visadusega kõiki funktsioone tööle saada. Olen kindel, et ühel kenal päeval unustavad telefoni valmistajad suures lisavõimaluste otsimise tuhinas aparaadile helistamise funktsiooni lisamata. Korduvalt olen imestust avaldanud asjaolu üle, et mobiiliinsenerid pole taibanud telefonile lisada üht väikest, aga väga vajalikku lisavidinat - pudeliavajat. Põhjamaades võiks see olla tavaline õllekorgi avaja, lõunamaades aga võiks lisada ka veinikorgitsa. Eriti luksuslikul mudelil võiks mõlemad küljes olla. Võimalik, et Nokia-mehed on spetsialiseerunud Koskenkorvale, see tuleb aga iga kell ilma igasuguse avajata lahti. Ja teised maailma mobiilitehased ei viitsi ise midagi leiutada, vaid sörgivad nende sabas.

Ma ise olen endale lubanud enam mitte kunagi osta uut ja kallist telefoni. Ostsin kunagi järelmaksuga hetke kõige uhkema telefoni ja pärast pooleteiseaastast järelmaksuperioodi oli veel vaja maksta telefoni eest selline summa, mille eest oleks samu telefonimudeleid poest kolm tükki saanud. Võib-olla siiski ostan endale uue telefoni, kui müügile ilmub pudeliavaja ja alkomeetriga varustatud mudel.

Õhtu veetsime pubis Old Ancor. Seal sõbrunesime sümpaatse Soome ärimehega, kes tegeles Hiinast odava tarbekauba maaletoomisega. Meeldejäävaim osa oli mehe muljetamine teiste rahvuste äritavadest ja võimalustest. Sõber soomlane tuhlab Hiinas nädalaga läbi ligi sada hulgiladu ja tehast ning kogub hädavaevu konteineritäie kaupa, mida oleks mõistlik kodumaale saata. Kokku ligi tuhat erinevat nimetust.

Vene ärimees pummeldab Hiinas kuus päeva, seitsmendal päeval läheb ainukesse lahtiolevasse hulgilattu ning laseb kaks merekonteineritäit 60-aastat-nõukogude-jalgpalli lõikega aluspükse number 56 sisse pakkida ja sõidab koju. Kolme nädala pärast on mees jälle Hiinas tagasi ja kõik kordub.

Oh jah. Erinevad mastaabid.

* * *

Helsingi, 3. päev

–––––

Päev algas täna kell 14.00. Tegin silmad lahti just sel hetkel, kui Jan segas minibaarist leitud viskit samast allikast pärit Sprite’iga. Viina ja konjaki minipudelid ning apelsinimahl olid juba kõige kaduva teed läinud.

Jan üldse armastas neid pisikesi suveniirpudeleid. Mäletan, et kooli ajal, kui kõik teised poisid kogusid mudelautosid, seisid tema kapi peal reas erinevad napsud.

Suutsin ainult ahastavalt sosistada: “Vesi. PALUN.”

Paari tunni möödudes olid kurja saatuse poolt näkku küntud vaod juba enam-vähem tasandunud. Jani silmad olid nagu uued euromündid: äärtest vasekarva, keskelt hõbedased.

Meenus, et öösel olime hotelli lobby-baaris istunud ühe tumedamapoolse džentelmeniga, kelle käsi kippus regulaarselt Jani põlvel peatuma.

Taustainfoks niipalju, et Jan on sedavõrd homofoobne, et vihkab isegi autopedesid ega jäta kunagi kasutamata juhust mõnele eriti ülesvuntsitud autole võtmega kriipsu küljele vedada. Tal endal on ka auto, umbes kaks aastat vana Hyundai linnamaastur. Vaatamata sellele, et see auto on pea poole oma kilometraažist nööri otsas kulgenud, keeldub Jan tunnistamast, et kunagi sai autoostul vale valik tehtud. Aga see selleks.

* * *

Jan: Tegelikult olen ma väga tolerantne inimene. Aga mulle lihtsalt meeldivad naised.

* * *

Niisiis, see tõmmu härrasmees tahtis kangesti meie tuppa kaasa tulla, koos pudelitäie tequila’ga. Tequila jõudiski meie tuppa. Mis ettekäändel me oliivinäo minema saatsime, ei meenu kummalegi.

Jõudsime otsusele, et täna enam ei joo ... kangeid jooke.

Ostsime poest 12 purki Velkopopovicky Kozeli õlut ja ronisime bussile, mille küljele oli kirjutatud Kaupunkin kiertye. Lisaks meile oli bussis umbes samas konditsioonis Peterburist pärit pereisa koos kolme lollaka lapse ja hiiglapaksu abikaasaga. Mees korrutas kogu kaks ja pool tundi kestnud matka jooksul vahetpidamata: “Nu krasivo, как Evropa plja.”

Kell 23 läheme diskole. Värskenduseks, nagu Jan ütles. Jan otsustas paar tundi tukkuda. Mina lähen internetti.

Helen ikkagi kirjutas. Kirja tonaalsus oli eeldatav.

Iseenesest huvitav loogika on naisterahvastel. .. .MIKS ma ei läinud reisile koos temaga? Miks, miks... Aga sellepärast, et ma läksin Janiga. Sellepärast, et tahtsin nii. Purjus peaga ei tahtnud pikemat vastust kirjutada. Saadan lisakirja hiljem.

* * *

Kellelt: Rein

Kellele: Helen

Tere Helen,

Vabanda mu egoistlik käitumine. Anna andeks, et pidid nutma.

Armastan Rein

* * *

Kellelt: Helen

Kellele: Rein

Tere, Rein!

Sa kirjutad mulle - kallis. Sa kirjutad mulle - armastan. Sa ilmselt ei tea, mida need sõnad tähendavad. Nutsin peale Su kirja saamist tunde. Kui sa kedagi armastad, siis sa ei tee talle sedasi haiget. Kui sa tahtsid aega maha võtta, siis oleks ju võinud öelda nii. Kui sa tahtsid minna reisima, siis oleks ju võinud minna koos minuga.

Mida sa eeldad, et ma nüüd teen? Ootan sind pool aastat?

Ma olen 27-aastane. Mul pole aega oodata.

Head aega

Helen

* * *

Eks näis, kui hästi Helen mind tunneb.

Kujutan ette Thomase rohekaks tõmbuvat nägu, kui ta loeb lauset “Kuidas muidu läheb?”. Läpakas on mul ju kaasas. Saadan ma ta jah tagasi. Imegu muna.

* * *

Kellelt: Thomas

Kellele: Rein

Tere, Rein!

Väga ebameeldiva kirja sain sult.

Ma ei viitsi isegi asja lahkama hakata. Koheselt tagasta sinu

käsutuses olevad materiaalsed vahendid. Sülearvuti, kontori

võtmed. Kas midagi on veel sinu käes?

Thomas

* * *

Kellelt: Rein

Kellele: Thomas

Tere, Thomas!

Ära võta asja isiklikult. Lasen asjad ära tuua.

Kuidas muidu läheb?

Rein

* * *

Stockholm, 1. päev

–––––

Tegime ajarännaku. Kell 9.50 a. m. valjus lennuk Helsingi lennujaamast ja kell 9.45 a.m. maandusime Stockholmis.

Jõudsime selle saatuse poolt kingitud olematu tunni jooksul võtta lennukis paar pisukest Martelli konjakit ja arutada maailma asju. Lõpuks ei jõudnuki me ühisele arusaamale, kas on võimalik teha maakerale lennukiga tiir peale nii, et jõuad alguspunkti tagasi samal hetkel, kui sealt lahkud.

Üks vahva tedretähniline Rootsi poiss oksendas eesistmel paberkotti.

Lennujaamas küsiti Rootsi saabumise eesmärki. Jan ütles business. Mina ütlesin pleasure. Tollitöötaja itsitas.

Eilne diskolkäik oli tõesti värskendav. Tantsisime kahe vene strippariga kella kolmeni. Pakuti ka vahekorda. Alguses raha eest, hiljem tasuta. Kuna nõudluse-pakkumise vaheline trend tundus soodne olema, otsustasime ära oodata, kuni meile raha pakutakse. Ei saa meist börsimaaklereid. Ei oska me turgu analüüsida. Rahalist pakkumist ei tulnud.

* * *

Heietusi müügist

–––––

“Oled sa kuulnud seda kingatehase lugu?” küsis Jan.

“Ei vist. Räägi,” vastasin mina.

“Oli kord kingatehas, mis saatis kaks müügimeest ühte Aafrika riiki. Esimene neist saatis õige varsti meili, et pole siin miskit teha, tulen tagasi. Siinsed inimesed üldse jalavarje ei kanna, vaid lippavad puha paljajalu ringi. Turgu ei ole.

Ka teine mees saatis õige varsti meili: saatke mulle ruttu sada tuhat paari kingi, siin käivad kõik paljajalu. Turg oleks meeletu.”

See on sitt lugu, mõtlesin. Kui see oleks 1õppenud lausega, et teine mees, see optimist, müüs kõik kingad maha ja sai rikkaks, siis oleks see olnud hea lugu. Aga nii jääb mul ikkagi tunne, et vaene mees sai oma kingad kohale ja kõnges nende otsa.

Samal põhjusel ei meeldinud mulle lapsepõlves Punamütsikese raamat. Meil oli kodus selline versioon, kus viimane lause kõlas: ja Hunt sõi Punamütsikese ära. Ma tahaks tõesti näha seda meest, kes müüs maha esimese faksi. Millised võisid küll olla tema müügiargumendid? Ainet mõtisklusteks.

Koolipoistena ajasime koos Janiga soomlastega äri. See oli aeg, kui soomlased olid juba igasugustest ärikatest tüdinenud ja meiesuguste nolkide lähenemiskatsed nulliti eos.

Käisime tihtipeale hotelli juures Soome turistide busse vastu võtmas. Niipea, kui nad bussist väljusid, olime platsis ja hakkasime lunima: “Purukumi kiitos, purukumi kiitos!”

“Ei ole meil mingit purukumi,” saime reeglina tõrjuvaid vastuseid.

Siis võtsimegi taskust nätsud välja ja pakkusime neile. Igati viisakas, neil endal ju polnud. Sellega sai jää murtud, mis andis meile võimaluse veega pooleks segatud viina ja kalamarja karpidesse pakitud valgumarja müüa.

Veidi hiljem, umbes aastal 1991, siis, kui internet ei olnud veel levinud ja mobiiltelefonid olid vabariigi kolmel jõukamal mehel, avaldati ohtralt lehekuulutusi. Panin minagi Eesti Ekspressi tutvumiskuulutuste rubriiki sellise kuulutuse: Üksik kena kahekümne viie aasta vanune naine otsib partnerit eluteele. Olen vabameelne ja maias. Kohtume Mündi baaris laupäeval kell kuus. Tunnen Sind ära siniste tulpide järgi käes. Kaks päeva varem panin koduaiast korjatud valged tulbid sinise toiduvärviga toonitud vette. Laupäeval sättisin ennast siis Mündi baari kõrvale lilli müüma. Vaatamata sellele, et hind oli vähemalt kuus korda kõrgem kui tavalistel tulpidel, läksid nad hästi kaubaks ja baar oli täis nukraid ja himuraid meesterahvaid, kõigil käes sinised tulbid ja pilk ootusärevalt välisuksele suunatud, kust paraku sisenes ainult jälle järjekordne siniste tulpidega mees.

See oli hetk mu elus, kus avastasin, et mu empaatiavõime on üsna valikuline. Mul polnud neist harrastest grammigi kahju.

Taksojuht sõidutas meid lennujaamast hotelli Rica City Stockholm aadressil Slojdgatan 7. Peab selle aadressi nõelaga käelabale kraapima, mõtlesin. Muidu ei suuda ma seda hiljem enam meenutada.

Retseptsioonileti taga seisev maailma kõige valgemate hammastega naisterahvas pakkus meile suure valiku ööbimisvõimalusi: kaks tuba ühe voodiga, üks tuba kahe voodiga, üks tuba laia voodiga, üks tuba ühe voodi ja lisavoodi võimalusega, ning kõik need suitsetajate ja mittesuitsetajate variandis.

Valisime selle “üks tuba kahe voodiga suitsetajatele” kaheks ööks.

Registreerumisel ütles Jan valgehambale minu imestuseks, et meil peaks siin hotellis mingi company agreement olema. Ja see company, mida me esindame, on Coca-Cola. Valgehammas leti taga klõbistas veidi oma arvutis, naeratas säravalt ja teatas, et toa hind on sellisel juhul 145 euro asemel 85 eurot ööpäevas.

“See on igivana trikk,” seletas Jan mulle hiljem. “Suurtel ettevõtetel on suuremates hotellides alati mingid pikemaajalised lepingud sõlmitud. Suured rahvusvahelised korporatsioonid on nagu moodsad kolhoosid. Kuna seal konkreetset ülemust ja seega õiget peremeest polegi, siis krativad nende töötajad ise igalt poolt, kust vähegi võimalik, ja teevad oma elu igati mugavaks. Aktsiahinnale avaldab see aga ainult positiivset mõju, sest niisuguse hea kuulsuse tõttu tahavad kõik inimesed sinna firmadesse tööle saada.” Kuidas suur nõudlus varastamist võimaldavate töökohtade järgi aktsiahinda mõjutab, Jan ei seletanud.

Vaatasime toa üle, vahetasime sokid ja läksime poodi. Jan, kes on tihti siinmail käinud, ütles, et viib mind õhtul klubisse, kus eeldatakse veidi snoobilikumat riietust.

Ostsime Jani mahitusel õhukesed Marco Polo pulloverid, Cerrutri linasest riidest musta ülikonna mulle ja pruuni Bossi velvetpintsaku Janile. Kurat! Miks mul alati poes kaks korda rohkem raha läheb kui Janil? Varsti tuleb hakata riideid ära viskama või postiga koju saatma. Mulle ei meeldi reisida mitme kotiga.

Tagasi hotelli jõudes andsin Janile läpaka. Ta lubas novelli kirjutada. Teinud seda viis minutit, valgus klaviatuurile minibaarist võetud Smalandi õlu.

Novellist oli ta suutnud ekraanile manada täpselt nii palju:

“Pipi ja Karlsson teevad sugu.”

* * *

Jan: Mul oli väga hea süžee peas olemas, aga Rein ajas selle oma tobeda läpaka pärast hädaldades igaveseks minema.

* * *

Selle koha peal jooksis ilmselt juhe kokku. Ei saanud aru, kas see oli nüüd pealkiri ja kogu edasine tegevus hakkab hargnema nagu rootsi pornofilm või tuleb sellest sügavam sissevaade heaoluühiskonna liikme lapsepõlvetraumadest armilisse hingeellu.

Klaviatuuril pooled nupud ei funktsioneeri. Tahaks enne õhtut kuskilt mõne kasutatud arvutite müügikoha leida ja Thomase halva läpaka talle postiga tagasi saata.

Kunagi käisin Hannoveris arvuti- ja elektroonikamessil CeBit. Seal esitleti veekindlat militaardisainiga läpakat, mis veekindluse tõestamiseks oli pandud akvaariumi, kus ujusid ringi kalad. Ei taibanud tookord küsida, kas läpakas ka õllekindel on, kuna meid võõrustanud arvutifirma mehed viisid meid messiplatsilt kiiresti õllekasse, mis oli suurem kui Saku suurhall. Saali kummaski otsas mängisid orkestrid saksa õllelaule, kuid saali keskele polnud kuulda muud kui messikülastajate purjus jõminat. Kui tellisid väikse õlle, toodi liitrine kann. Normaalne oli kahene. Võõrustajad ütlesid, et selles õllekas on 4000 kohta ja need kõik olid oma tööandjate kulul prassivaid messikülastajaid täis. Püüdsin tookord välja arvestada, kui suure läbimõõduga peab olema sellise joomakoha WC äravoolutoru, aga läksin arvutustega sassi. Peaks Õllesummeri korraldajatelt küsima, kuidas neil tarbitud õlle äravool on lahendatud. Kuigi Õllesummeril käivad paljud järjekorra vältimiseks telgi nurga taga ja otse maasse imbuvad kogused ei lähe seega arvesse.