Читать книгу Armastuse mõistatused - Laura Brentwood - Страница 4

CANDICE ISTUS TUALETTLAUA ees ja kammis juukseid. Ta oli seda teinud juba ligi kakskümmend minutit. Tema lokid – pehmed ja säravad – vonklesid õlgadel ja aknast sisse voogavad päikesekiired peegeldusid juustelt nagu jõeveelt. Juukseharja hoidev käsi muutus pikapeale kergelt tuimaks ja samasugune kerge tuimus levis pehme harja monotoonsetest puudutustest mööda peanahka.

Talle tundus, et ta uinub otsekohe, kuid silmad jäid avatuks, justkui oleksid keeldunud sulgumisest. Reeturid!

Candice vaatas oma peegelpilti: viimaste päevadega oli ta kuidagi parem välja nägema hakanud ning see oli hämmastav. Tuli välja, et kahvatus sobis talle, eriti, kui silmas pidada alabastervalgel näol eredate sütena põlevaid tumenenud silmi ja ärevalt roosatavaid huuli. Ilusalongide jaoks võiks ta lausa oma metoodika patenteerida: stressiteraapia spaateraapia asemel.

“Mõne tunni jooksul muutute tundmatuseni. Teie näojooned lähevad täpsemaks ja teravamaks, silmades süttib tuli ning te muutute dramaatiliselt kauniks ja ohtlikuks. Kui plaanite sõtta minna, muudame teid kõige kaunimaks amatsooniks.”

Ei, ta sonib. Muidugi on see hea, see on huvitav. Kuid halb on see, et kõik on ilmsi, ja uni ei taha kuidagi tulla. Candice ei olnud juba kolm päeva Morpheusega kohtunud.

Püüdlikult heitis ta magama ettenähtud ajal, tõmbas teki üle pea, sulges silmad ja lebas seni, kuni olemine umbseks muutus. Ta lükkas teki eemale, ahmis jahedat õhku ja keeranud teise külje, tõmbas teki jälle kõrvuni, pigistas laud nii tugevasti kokku, et silmades süttisid kuldsed laigud ja hakkas loendama.

Pärast kaht tuhandet tüütas loendamine teda ära ja Candice süütas lambi, võttis raamatu kätte ning hakkas lugema. Lõpuks sulandusid tähed arusaamatuks mustriks ning Candice nägi selgelt läbi selle mustri maastikke ja interjööre, vestlusi ja tummstseene, isegi tegelaste mõtteid.

Pikapeale hakkas hahetama ja tema, olles rõõmus hommiku saabumise üle, komberdas vannituppa, sest reipusest polnud muidugi jälgegi. Ta pesi end kaua, vahetades ühe seebi teise vastu, ühe geeli teise vastu.

Seejärel algas päev. Candice pani end riidesse, korrastas juuksed ja läks alla hommikusöögile. Nagu harilikult, suudles ta isa ja ema põsele – alguses isa, seejärel ema –, jõi kohvi, sõi röstsaia ja marmelaadi ning veel midagi, mida Henriette ja Mena talle pakkusid.

Seejärel tegi Candice midagi vähem mõttetut ja rõõmutut: läks jooksma, tegeles treeneri abil joogaga, käis mööda poode või helistas sõbrannadele... Hulluks võib minna! Kuidas on nii, et veel nädal tagasi tundusid need ettevõtmised tähtsate ja vajalikena ning ta tundis nendest rõõmu; naeratas vanematele, naeris telefonitorusse, oli elevil lihaste ja kõõluste venitamisest, nautis jalgade vetruvat rütmilist liikumist asfaldil?

Ta ei mõistnud, mis temaga toimunud oli: kas tal algas uus elu või vana lihtsalt lõppes? Võib aga olla, et ta jäi lihtsalt magama ja langes letargiasse või, vastupidi, ärkas.

Selge oli vaid üks: kõik, mis oli enne, ei rahuldanud teda enam.

Sest Marcus oli ta reetnud.

Loomulikult, üldinimliku normaalse loogika seisukohalt, selle loogika, mis on omane vaid meestele ning mida õpetatakse kolledžites ja ülikoolides, ei ole need nähtused mitte kuidagi omavahel seotud. Kuid iga naine mõistab, mida see traagiline rida tähendab.

Candice ei armastanud Marcust. Täpsemalt, ei armastanud teda viimased kaks aastat. Nende romaani alguses oli ta pool aastat mehesse armunud olnud. Kuid siis oli ta ju väga noor ja hoopis teine inimene. Ja üldse, psühholoogid räägivad, et armumise seisund kestab kolmest kuust poolteise aastani. Aga edasi...

Mis saab edasi?

Kui Candice mõistis, et tema tunded Marcuse vastu on jahtunud, oli tal valida, kas jätta mehega igaveseks hüvasti või püüda suhet jätkata, äkki tuleb ikka veel midagi välja? Küll mitte nii pimestav-pidulikult nagu alguses, aga ikkagi...

Tema vanemad olid elanud koos juba kolmkümmend aastat ja niikaua kui Candice ennast mäletab, ei suudelnud nad nurga taga, ei käinud käest kinni ega korraldanud teineteise auks saluute. Kuid just nende suhe oli Candice’ile tema maailmakäsitluses armastuse etalon.

Lisaks oli Marcus nii originaalselt palunud endale veel üht võimalust.

“Kui mul õnnestus sind kunagi vallutada, siis tähendab, et see õnnestub veel üks kord. See on nagu füüsikaülesanne, mida lahendatakse samasuse alusel – lahendasid ühe, lahendad ka teised sarnased ülesanded,” lausus ta veendunult.

Marcus oli elukutselt ökonomist, kuid samas oli ta suurim kiindumus füüsika. Kui mitte tema isa, suure panga president, poleks nii kirglikult soovinud oma tööd järeltulijale üle anda, oleks Marcusest ilmselt saanud teadlane. Kuid tal puudus valikuvabadus ja seetõttu sai temast finantsist ning füüsikast rääkis ta nagu tavaliselt räägitakse kirjandusest või kunstist.

Candice’i pani heldima selline kohatu ja rumal võrdlus ja ta mõtles, et mees vist armastab teda tegelikult väga, piiritult ja andunult, kui võrdleb nende suhet kõige pühamaga oma elus. Muide, Marcus ei tõestanud talle oma kiindumust ja ustavust mitte ainult sõnadega: ta valis Candice’ile alati kõige kallimad kingitused, mis talle enamasti isegi meeldisid, hea meelega saatis teda mööda poode, helistas mitu korda päevas ja armastas tähtpäevi veeta koos tema perega. Mida siis veel oleks vaja olnud?

Kõigele lisaks oli Marcus tema uhkus – kui üldse võib inimese kohta nii ütelda. Candice’i kadestasid kõik tema sõbrannad. Loomulikult – pikakasvuline, õlakas, noore atleedi moodi, seejuures veel loomulik blondiin kallis ülikonnas ja Harvardi diplomiga, sõiduvahendiks punane Lamborghini Murciélago, kujutas mees endast kahekümnenda sajandi lõpu, kahekümne esimese sajandi alguse printsi. See prints, kui hellitatud ta ka polnud, armastas teda ja tegi seda kirglikult. Kuid tuntud tarkus on, et prints vajab printsessi. Ja tema, Candice, ei jäänud mehele millegi poolest alla – loomulikult oma printsessiskaala järgi. Ta oli sihvakas, painduva kehaga, kõrge rinna ja hämmastavalt pikkade jalgadega, kastanpruunide juustega, peente näojoonte, rahuliku suu ja tarkade silmadega kaardus kulmukaarte all. Tema isa positsioon oli pisut madalam kui Marcuse isal: ta oli tegevdirektor Mason Industries, mis tegeleb kõrgtehnoloogiliste seadmetega.

Candice’il oli vedanud, sest isa ei püüdnud temast oma järglast kasvatada, selleks oli tal vanem poeg Jeremy. Samas Candice’il ka ei vedanud – isa hellitas teda nagu väikest printsessi, ei sundinud millekski peale selle, et ta pidi olema ilus, armas, leebe, valmistades teda sellega ette ainsaks rolliks – olla kellegi nukuke. Siis jõudis kätte aeg, mil isa hakkas mõtlema, kelle kätesse ja hoolitsuse alla võiks ta oma kallihinnalise nukukese Candice’i usaldada.

Siinkohal sattuski ette Marcus. Laste ootamatult puhkenud kirg oli väga meelepärane isadele, kes oma “suuri asju” korraldasid. Candice’ile olid need alati tundunud rõhuvatena nagu veskikivid. See oli ka üks põhjus, miks Candice oma isast lugu pidas. Kõige rohkem maailmas armastas ta ema ja isa ning kõige vähem siin ilmas tahtis ta neid kurvastada.

Ta muigas nukralt. Lõppude lõpuks pidid nad ikkagi kurvastama ja mitte ilmaaegu. Loomulikult teevad mõlemad näo, nagu oleks kõik kõige paremas korras ja püüavad talle tõestada, et elu läheb edasi. Tegelikult oli Candice veendunud, et ema oli suures vihas puruks murdnud kõik oma kosmeetikapliiatsid ning karpidest välja puistanud puudrid ja lauvärvid, isa aga maha pidanud ebameeldiva jutuajamise Jack Donnary, Marcuse papsiga. Oh, kuidas vaene vanamees oma poja tegude pärast rabelema pidi!

Candice naeratas kahjurõõmsalt. Las olla! Las nad mõlemad helbivad seda häbi – üks sellepärast, et ta juba on kord selline lurjus, teine sellepärast, et ta sellise lurjuse eostas ja üles kasvatas.

Jumal küll, milline skandaal!

“Issi pojakese meelelahutus: mitu tütarlast suudab öö jooksul rahuldada noor ilueedi Marcus Donnary?”

Lisatud oli ka foto.

Candice’i ajas oksele, kui ta meenutas ajalehte, mille isa oli käest pillanud. Mis rumalus – reageerida iiveldusega sellele... sellele... sellele jälkusele! Ei, kui jälkus, siis on see täiesti loogiline.

Candice vaatas piinatult ringi: toas ei olnud midagi muutunud. Aga kuidas sai kõik väliselt endistviisi jääda, kui tema sisemuses oli toimunud selline katastroof?!

Ta tundis end jalge alla tallatuna. Laiaks litsutuna nagu hamster, kellele on peale astunud ettevaatamatu jalg. Talle meenus, et kui vanemad talle lapsepõlves hamstri olid kinkinud, kartis ta kõige rohkem, et keegi loomakesele juhuslikult peale astub. Tegelikult oli see hirm tema enese pärast. Seda kinnitaks iga psühholoog.

Candice muigas virilalt. Talle meenus psühholoog, keda tema ema külastas. Doktor Dizzy, väike närviline pisikeste vuntsikestega mehike, kes sarnanes elustunud dagerrotüübiga üheksateistkümnendast sajandist, oli miss Barlow’ jaoks kõige suurem autoriteet. Candice ei suutnud kuidagi mõista, miks ema teda vajas, sest tugevaid psühhotraumasid tal ei olnud, mehega olid nad koos elanud kolmkümmend aastat ja selle aja jooksul ei olnud lahutus kordagi päevakorrale kerkinud. Ainuüksi see räägib juba paljustki. Kuid fakt jääb faktiks: Barbara Barlow oli psühholoogia ja sealhulgas mister Dizzy fanaatiline austaja.

Candice ei suutnud aru saada, kuidas isa seda talub. Kui Candice ei oleks olnud nende tütar ja nendega külg külje kõrval kakskümmend kuus aastat elanud, oleks ta selle ingelliku kannatuse arvele kirjutanud. Kuid ta tundis oma isa suurepäraselt ja mõistis seetõttu, et ingelliku kannatusega polnud siin mingit pistmist. Kui Gordon Barlow’le poleks midagi meelt mööda olnud, oleks ta sellest otsekohe teavitanud kõiki kodakondseid. Kusjuures kõige karmimal viisil ja kõiki järjest – nii süütuid kui süüdi olevaid. Mis teha – ta on boss, kusjuures Suur Boss, ja see roll jätab kindlasti jälje ka isikuomadustele.

Tal oli väga vedanud, et ta oli oma isa tütar, mitte alluv või, veel hullem – vaenlane.

Tähendab, isa ei näe tõepoolest midagi hullu selles, et ema käib psühhoraviseanssidel, tsiteerib peast Jungi ja Bergi.

Muide, ega ta julgenudki isa oma arvamusega tülitada.

Jeremyd ei olnud peaaegu kunagi kodus: ta töötab hilise õhtuni firmas, seejärel sõidab lõbutsema. Kõik manitsused langesid Candice’i kaela, sest ta on peaaegu alati kodus, kuulab vanemaid vastu vaidlemata ja on üldse perekonna pesamuna. Sellest ei tahtnud keegi hoolida, et ta saab varsti kakskümmend seitse. Paistab, et isegi siis, kui Candice’ile kukub kuues kümme, jääb ta ikka “pisikeseks Candice’iks”. Harilik asi – noorema lapse saatus ühes jõukas peres.

Ehk oleks ta pidanud minema mööda kõveramat teed? Veel koolis? Oleks pidanud kuulama punki, augustama oma nina, kulmud, huuled, naba ja keele, värvima oma õrnad lokid varesetiiva karva, ropendama, jooma odavat õlut ja demonstratiivselt sülitama nikotiinist kollast sülge ema lemmikvaipadele? Candice kortsutas kulmu: see väljavaade talle ei sobinud. Sest oleks olnud võimalus, et temast oleks lahti öeldud nagu kärnasest lambast. Ta oleks saadetud kusagile pärapõrgusse, ema sugulaste juurde näiteks, et ta ei häbistaks perekonda. Ja lõpuks oleks ta rahule jäetud kogu selle seltskondliku elu, etiketi, kõrgema seltskonna moraalijutluste ning mäda moraaliga.

Oled nähtaval – naerata. Naerata, sind pildistatakse. Candice, ära kõverda huuli, sulle see ei sobi, mida võib sinust mõelda, näe, see sümpaatne noormees? Ah, see on ju Andrew Berrimor. Ära pane teda tähele, tal on liiga vähe raha. Jah, tema isa on küll mingi panga juhataja, kuid seda ähvardab pankrot. Sa ju mõistad, et sinu peigmees peab perspektiivis sinu isast enam teenima? Mis tähendab – see on keeruline?

Ära müü end odavalt, ongi kõik. See on nagu oksjon. Sina oled aga väga hinnaline partii. Ja sinu stardihind peab olema kõrge...

Candice võpatas. Teda ajas see iiveldama – aga mis teha? Kaduda pole kuskile. Kui ta ometi poleks sellest ringkonnast! Kuid ta on, ta on selles üles kasvanud, see on ta sünnitanud. Ta võib ükskõik kui palju vastu punnida, kuid... Ehk poleks tal olnud vaja lapse- ja noorpõlves nii palju raamatuid lugeda? Rumalad, rumalad raamatud! Miks nad dikteerivad moraali, millel pole kohta tänapäeva ühiskonnas, nagu räägib isa?

Candice ohkas. Tehtut tagasi võtta ei saa, loetud raamatuid ei saa peast välja visata. On võimalik unustada detaile: kangelaste nimesid, kohanimesid, episoode, millest kõik algab ja isegi millega lõpeb, kuid igast raamatust, seda enam heast raamatust jääb mällu – või hinge? – midagi. Mingi pitser, jälg, midagi õhukest, läbipaistvat... Need ebaselged varjud laskuvad ikkagi meie maailmavaatele, annavad sellele vormi, mahu ja varjundid.

Vikerkaarevärvilisel maailmapildil ei olnud õigust eksisteerida selles maailmas, milles Candice iga päev elas. See maailm, rikaste ärimeeste ja luksuslike logardite maailm, nõudis hoopis teistsugust psühholoogiat. Siin oldi kindlasti kuuldud nii Shakespeare’ist kui ka

Hemingwayst, loomulikult, kuid keegi ei oleks hakanud oma elu mõõtma “vana kirjanduse” ideaalide järgi – naljakas. Candice ei käinud peale – see on samuti naljakas. Maailma ei muuda enda järgi. Kuid ta tahtis endaks jääda. Oligi kõik.

Ta tahtis üldiselt liiga palju.

Asi on selles, et endaks jäämiseks on vaja, et sind ei segataks, eriti just lähedased inimesed, kes sulle “ainult head soovivad”. Kuid loomulikult on neil selles oma huvi, et nende kõrval oleks mõnus inimene. Mõnus – see on armas, võimetu häbematusteks, kellelt pole oodata mingit riugast, kes suure rõõmuga teeb seda, mida temalt oodatakse. Hästikasvatatud poeg, kukununnu tütar, hea sõber, teenistusvalmis kolleeg... Kümneid armsaid maske, kõik pastelsetes toonides. Ja isegi kui inimese hing sureb ning maski alla ei jää midagi peale tühjuse, pole see hirmutav. Nii on isegi mugavam.

Teismeea kriis kulges Candice’il tormiliselt, aga kuidagi rohkem tema sees. Ta riidles ainult emaga, kes keelas tal liiga paksult meikida, ja Jeremyga, kes ei jaganud tema idealistlikku maailmavaadet ning millegipärast ei tahtnud kavandada plaane, kuidas teha õnnelikuks kogu inimkond, samal ajal ka maavälised tsivilisatsioonid.

Hiljem leppis Candice sellega, et sellised inimesed nagu tema vanem vend tahavad õnne ainult endale. Kuid noorukiea piinavate aastate jooksul on see nendele ainult komistuskiviks ja lõputute skandaalide allikaks. Jeremy suutis Candice’i pisarateni viia ja ta nuttis jõuetus vihas. Ta kahetses seda, et pole võimalik minna võõrasse pealuusse ja riisuda sealt välja kasutu praht, alatud, egoistlikud mõtted, mis kangastusid talle mingite ussikestena, valede soovide ja paberist iidolitena. Kuidas ta oleks tahtnud olla...

Issand jumal? Ei, lubage, isegi tema ei saa endale midagi taolist lubada. Inimese tahe on ikkagi püha. Kui keegi on otsustanud oma elu tühisusena elada, siis ei saa teine temast Jeanne d’Arci teha. Selline on seadus. Vastasel korral satuks maailm kaosesse. Kuid võib-olla maailm püsibki koos vaid tänu sellele, et igaüks on enda eest väljas?

Candice tundis, et kui hari veel kord tema pead puudutab, toimub plahvatus. Ta sureb. Või tapab kellegi. Ei, ei tohi teha ühesuguseid liigutusi, muidu võib krambid saada. Ei või keskenduda ainult ühele liigutusele, seda nimetatakse tõmblemiseks, ja mõni arst just sellega tegelebki...

Tuleb küsida doktor Dizzylt. Oi, ei! Ainult mitte temalt.

Noh, äärmisel juhul temalt – ainult siis, kui ta ikkagi kellegi tapab.

Candice tõusis. Tema huuli moonutas julm, tõeliselt sadistlik muie. Ta sirutas end. Keha oli väsinud ja tuim nagu pärast unetut ööd. Mida ta öö oligi olnud. Ja mitte esimene... Candice suundus riiuli juurde ja võttis ülemiselt riiulilt selle, mille ta spetsiaalselt selleks puhuks sinna oli asetanud.

Kui ta esimesel õhtul pärast lahkuminekut oli hävitanud Marcuse fotosid ja videosid koos Marcusega, tema kingitusi ja postkaarte, meenus talle ähmaselt, et kusagil suures plüüsist kaantega perekonnaalbumis on paar mehe portreed. Ta otsustas neid mitte otsima ja välja viskama hakata – paljugi mis, need võivad veel ära kuluda, kui see kõik lausa talumatuks muutub.

Fotod olid tõepoolest seal – mälestus Jeremy sünnipäevast. Mitte palju, vaid kuus grupipilti, üks Marcuse portree ja kolm fotot, kus nad on Candice’iga kahekesi. Milline idüll! Candice vaatas oma säravat nägu, oma helklevat – seda sõna otseses mõttes, sest tema õmblejanna oli sel hooajal hull litrite ja sädelevate kangaste järele – riietust, ja kehahoiakut, poosi, millega demonstreerib end kaamera ees naine, kes on harjunud välja panema kõik väärtused parimas valguses, kes on harjunud olema ilus ja probleemivaba...

On naisi, kelle jaoks fotoaparaadi klõpsatused kõlavad kui muusika. Candice nende hulka ei kuulunud. Kuid ta oskas suurepäraselt toime tulla sellega, mida temalt oodati. Pildistamiskogemust oli tal piisavalt, et fotodel harmooniline ja loomulik välja näha.

Ta tabas end sellelt, et üritas kangekaelselt Marcust mitte vaadata. Ta sundis end seda tegema. Rinnus tõmbus miski valuliselt kokku, pinge hakkas hinge matma ja süda kippus pahaks minema. Kui vastik...

Marcuse väljanägemine oli sama luksuslik nagu tal endal. Suurepärane meheliku ilu etalon, noormees klants-ajakirja kaanelt. Ptüi, kurat võtaks, seda ta ju ongi ajakirjale, kus on pilte rohkem kui teksti ja need... ei ole ilusad.

Kuidas küll tema, peen ilu hindaja, tütarlaps rikka sisemaailmaga, kes põgeneb tänapäeva ühiskonna pahede eest – kuidas ta võis lasta end petta sellest farsist, maskeraadist, monoteatrist? Candice sülitas ebaaristokraatlikult ja virutas albumi voodile.

Sel hetkel, justkui filmis, kus sündmused on kõik läbi kaalutud ja kaadrite vahel ära jaotatud, helises telefon.

“Issand, ära saada mind kiusatusse!” surus Candice läbi hammaste. “Palun, ainult mitte tema!”

Tema palvet võeti kuulda. See tõepoolest ei olnud Marcus. Helistas hoopis Gloria, Candice’i kõige parem sõbranna.

Candice armastas Gloriat selle pärast, mille pärast enamik tuttavaid teda vihkas – kalduvuse eest öelda otse ka kõige ebameeldivamat tõde.

Sellest hoolimata, et Glorial olid süütud helesinised silmad, mis kuigivõrd sarnanesid portselannuku omadega, ja samasugune naiivne näoke, oli tal lausa mingi fuuria maine.

Kuidas teisiti kutsuda tütarlast, kes on võimeline oma kolme sentimeetri pikkusi ripsmeid plaksutades tundma huvi selle vastu, miks te täna, ja üldse viimase kahe nädala jooksul nii halb välja olete näinud, millesse suri teie lemmikkoer ja kui palju raha te maksite suhtekorralduse eest sellele “sõltumatule” fotograafile “tõsiseltvõetavast ajakirjast”, kes teist sammugi eemale ei lähe.

Gloria võis endale taolisi vestlusi lubada: tema ema oli hõivanud kõrge ametikoha New Yorgi advokaatide hulgas, isa teenis LKA-s ja oli paari aastakümne jooksul ametiredelil järjest ülespoole tõusnud. Raha polnud neil nii palju kui Candice’i vanematel, kuid mõjuvõimu seda enam.

Gloriale ei olnud Marcus kunagi meeldinud ja ta ei varjanud seda. Candice’ile see sobis, et tema lähikonnas oli vähemalt üks ajudega tütarlaps, kes ei püüdnud temalt Marcust üle lüüa. “Hoia oma aare endale. Minust kaugemal, et ma ei näeks tema enesega rahulolevat nägu, sest muidu tuleb tahtmine teda kriipida, nii et see jääks meelde terveks eluks... Põlastusväärne! Ja ära solvu. See on ju sulle kõige kasulikum, eks ole?”

Glorial oli õigus ja Candice teadis seda. Tal oli Gloriaga talumatult raske siis, kui nad Marcusega rahumeeles ja õnnes elasid. Tarvitses neil aga tülli minna, kui Gloria oma sõltumatu seisukohaga asendamatuks kaaslaseks muutus.

“Tere, kallis! Kuidas sul läheb?” tundis Gloria muretult huvi. “Kas nutad ikka oma endist vinge käruga jätist taga? Et ta oma logu puruks sõidaks...”

“Tere. Ei. Ma ei nuta, pigem vastupidi. Soovin tema matustel olla,” vastas Candice.

“Hei, on sul kõik korras? Või oled laksu all?”

“Ei.”

“Ja purjus ka ei ole?”

“Ei.”

“U-u-u... Milles asi? Kas teie perearst on rahustite fänn?”

“Ma ei ole maganud juba kolm ööpäeva.”

“Oled sa hulluks läinud?”

“Ma ei saa.”

“Ära valeta. Püüad kellegagi koos teda unustada, on nii?”

“Gloria, ära räägi rumalusi...”

Candice hakkas juba kahetsema, et oli üldse telefoni vastu võtnud.

Jah, see ei ole küll Marcus, aga mis kasu sellest on? Ikkagi skandaal. Loomulikult lepivad nad Gloriaga ära ja seda päris kiiresti, kuid... Oleks võinud ju ka kuidagi teisiti!

“Hei, piisab enda kaastundemerre uputamisest, kuuled või? See on vääritu surm. Tegelikult ma ei usu, et minu elurõõmus sõbranna Candice mõtleb endale mingi lurjuse pärast otsa peale teha.”

“Olen nii nõrga iseloomuga või?”

“Ära mitte mõtlegi! Parem ütle mulle, kas sul seinad juba “hingavad”?”

“Mida-aa?”

“Noh, ma olen kuulnud, et kui sa üle ööpäeva ei ole maganud, siis tekib selline tajuefekt, nagu seinad “hingaksid” – tõmbuvad eemale ja tulevad peale.”

Candice vaatas enda ümber olevat ruumi kriitilise pilguga. Seinad keeldusid elumärki ilmutamast ja see oli hea, Candice tajus seda instinktiivselt. Samas aga väikesed esemed nagu välkusid – kord ilmusid, siis jälle kadusid. Talle tundus, nagu vaataks ta telekast halvasti häälestatud kanalit, nõnda et kujutis väriseb ja kaob taas.

Ta jagas oma tähelepanekuid Gloriaga, kutsudes sellega sõbrannas esile entusiasmipuhangu.

“Oh sa!” oli Gloria vaimustunud. “Olen alati tahtnud seda proovida, seda nimetatakse magamatuseks.”

“Mille taha siis asi on jäänud?” tundis Candice filosoofiliselt huvi.

“Tahtejõust jääb puudu. Vanemad panid mind vist liiga vähe nurka ja andsid vähe kere peale.”

“Sa palu nüüd seda teha, kunagi pole ju hilja,” soovitas Candice väsinult.

“Just, palun isa. Las annab teada, kellele vaja, et mulle korraldataks lõbus nädalalõpp.”

Gloria erines teistest väga musta huumoritunnetuse poolest. Candice jaoks olid tema naljad vahel eemaletõukavad, kuid talle meeldis, et ühesuguse julmusega naljatab Gloria nii enda kui teiste üle. See oli aus.

“Olgu, tegelikult helistan ma sellepärast, et tahtsin öelda – piisab kannatustest, läheme parem meelt lahutama.”

“Ei, Gloria, vabandust, ma ei hakka jooma. Mul on niimoodi, ilma alkoholita, ka hea olla... Täpsemalt, olen nagu purjus, ja seda kogu aeg. Ega saa kuidagi kaineks.”

“Kust sa võtad, et ma sind jooma kutsun?” pahandas Gloria.

“Noh, kui meenutada meie viimaseid kohtumisi...”

“Keegi peale asjaolude pole süüdi selles, et iga meie viimase aja kohtumine on lõppenud kusagil baaris.”

“Just. Seejuures alanud on see teises.”

Gloria ignoreeris tema märkust:

“Mul, võib ütelda, on sihikul üks sinu maitse järgi paigake. Seal avati täna fotonäitus...”

“Ja Rootsi laud rikkaliku alkoholivalikuga?”

“Ma ei tea, pole täpsustanud. Tean ainult, mis on fotograafia. Sulle see ju meeldib.”

Candice kõõritas voodi poole, kus lebas perekonna album. Jah, meeldib, pole midagi öelda... Ainult et ei taha teda kunagi enam näha.

Kuigi... Gloria ei kutsu teda ju ometi Marcus Donnary portreede näitusele. Vaevalt, et seal ükski tema portree väljas on. Aga kutse ise on ahvatlev.