Читать книгу Sina, see tõeline - Laura Brentwood - Страница 4

Ja ongi kõik läbi!

Asetanud prillid ninale ja heitnud õlgadele tumeda, ebatavaliselt kerge õlasalli, väljus Victoria kodust.

Vabadus! Järsk tuuleiil haaras ta oma jäisesse embusesse. Ta peatus, et hinge tõmmata. Seejärel tegi veel mõned ebakindlad sammud. Uus külma õhu rünnak sundis teda tunnistama, et harjumuspärasest jalutuskäigust mööda õhtuseid tänavaid ei tule täna midagi välja. Peab mõnda kohvikusse sisse astuma.

Peab… Ta muigas oma mõtete peale. Justkui keegi sunniks mind! Oleks võinud ka kodus istuda. Aga ei! Ei saa, ei saa, ei saa…

Kodus on tema. Tuleb ära oodata, millal ta lahkub. Veel viiskümmend kolm minutit… Ta heitis pilgu stiilsele musta numbrilauaga kellale, mis elastse rihmaga tugevasti peenikesele randmele oli kinnitatud. Pehmelt helkivad hõbedased numbrid tumedal mati pinnaga numbrilaual, igiliikurist hõbedane kellaosuti… Selline väike maailma mudel, lakkamatu liikumine pimedas maailmaruumis, kusagil suuremad, kusagil väiksemad valgustatud majakad. Jääb igaühe juurde hetkeks pidama ja tormab seejärel edasi, kuuletudes nähtamatule mehhanismile, üldisele seadusele ainult selleks, et vaid saaks veel kord kohtuda. Ja taas lahku minna…

Ei, siiski vähem, ta suudab oma asjad palju kiiremini kokku pakkida. Kui ei hakka kõhklema. Tont võtaks, miks ta peaks kõhklema? Ta ise ju tegi otsuse. Juba ammu.

Victoria muigas irooniliselt oma mõtete üle.

Aga mina olen ju kõigest naine. Mis mul üle jääb? Ainult toetada mehe otsuseid.

Kusagil pahemat kätt andis käänaku tagant välja kihutav auto järsult signaali, autotulede valgus libises hetkeks üle mantlisse mässitud sihvaka naisekuju. Järsu liigutusega surus ta suure siidise, pika puust käepidemega vihmavarju vastu rinda.

Ta oli kohale jõudnud.

Victoria pani vihmavarju kokku ja lükkas raske ukse lahti. See avanes hääletult, lastes järjekordse külastaja väikeste laualampide tuhmi valguse, keeruliste nimetustega kokteilide, igavlevate ja uudistavate pilkude maailma, kus lõputult vesteldi, vesteldi… Just viimast oligi ta tahtnud vältida.

Mis seal ikka, see pole sugugi keeruline.

Ta sammus laua juurde, tundes, kuidas selga puurisid nii mõnedki uudishimulikud pilgud. Sihvakas naisefiguur tõmbas tähelepanu. Riietus rõhutas veelgi suursugust siluetti – ei midagi liigset, tagasihoidlik, kallis, elegantne. Väärikas. Enesekindel rüht, lõug kõrgele tõstetud ja kerge kõnnak muutsid ta sarnaseks nende kaunitaridega, kes täitsid oma sära ja veetlusega kõrgmoe maailma.

Jah, tal oli kulunud tükk aega, et niiviisi kõndima õppida! Raske, väga raske on selga sirgeks ajada ja pead püsti hoida, kui tahaks end hoopis kägarasse tõmmata ja peitu pugeda – hea, kui igaveseks – nende pilkude eest. Või nende eest, millega teda hetke pärast õnnistatakse.

Peaaegu kõik kohvikukülastajad tõstsid pilgu oma tegemiste juurest, et jälgida äsja saabunut. Üht külastajat riivas Victoria juhuslikult – ausõna, täiesti juhuslikult! – oma midiseeliku servaga, möödudes lauast, kus too koos kaaslannaga istus. Victoria tabas ära pingelise vaikuse, mis tekkis mõneks hetkeks ta selja taha, siis aga kuulis naise vihast köhatust ja veel midagi, mis kahtlaselt meenutas nõude klirinat…

Ahaa, ta toksis vist liiga tugevasti oma meest kinganinaga. Võib-olla lõi üldse mööda ja tabas koguni lauajalga.

Victoria muigas – kurb, kuid tavapärane.

Rahunege, proua. Kohe näete kõike.

Ruumi kaugemas nurgas laskus ta väsinult vaba laua taha ja pani laualambi põlema. Tumerohelisele laudlinale ilmusid selged valguse ja varju piirjooned. Victoria võttis prillid eest ja salli kaelast. Asjad jäid lauale lebama, naine sulges rukkilillesinised silmad.

Palun väga!

Victoria võis juba ette öelda, täpsusega üheksakümmend üheksa protsenti sajast, kuidas reageerivad külastajad, kes just äsja teda küll vargsi, küll avalikult silmitsenud olid. Imestus. Hämmastus. Eemale põrkumine. Vaenulikkus.

Ah, ma tean seda kõike, tean…

Victoria võttis menüü ja tegi näo, nagu uuriks tähelepanelikult neid helendavas kirjas kummaliste nimetustega punakassiniseid lehekülgi. Endamisi kritiseeris ta tobedat menüükujundust. Ta teadis, mida tellida (nagu alati – kreeka salat ja kange kohv), kuid millegagi oli ju vaja end tegevuses hoida.

Mööda saali kandus sosinalaine.

Jah, londonlased on kuulsad oskuse poolest oma tundeid vaos hoida.

Veel üks pilkav muie. Victoria teadis, et ta pole ilus. Teadis ka, kuidas ümbritsevad reageerivad tema välimusele.

“Topelt espresso ja kreeka salat, palun,” nähvas ta juurde astunud kelnerile.

Kelner võttis tellimuse, jättes Victoria oma mõtetega taas üksi. Mõnda aega tundis ta endal veel kõrvalisi, pisut valvsaid pilke, aga mis teha, mitte kõik ei suuda küllalt kiiresti ja adekvaatselt reageerida “etaloni purunemisele”. Kui naine peab end üleval nagu kuninganna ning kõik ta liigutused ja žestid on väärikad ja enesekindlad, siis järelikult on ta vähemalt veetlev. Näeb kena välja. On ilus.

Haa!

Teda võivad sümpaatseks pidada ainult ta õde, ema ja isa oma piiritus armastuses ja õrnuses. Väljavenitatud peakuju, piklik nägu, pikk peenike nina, väikesed, sügaval asetsevad silmad ja lopsakad huuled, mis sel kitsal näol eriti silma torkasid…

Ta võttis käekotist kalendermärkmiku ja asus seda lehitsema. Tähelepanu köitis üleskirjutus, mille õde Claire oli oma selge hoogsa käekirjaga teinud: rida numbreid ning ees- ja perekonnanimi. Ah, õeke, ma tean, et sa pole mulle pahane! Victoria võttis sulepea ja kriipsutas vihaga lehekülje läbi.

Kui vaid saaks inimesi ja mälestusi sama kergesti elust maha kriipsutada!

“Tori, kallis, sa võid rääkida, mida tahad, aga mina olen juba kõik otsustanud!”

Kui Claire taoliste avaldustega välja tuli, tähendas see vaid, et kõige selle elluviimist, mida tema oli kavandanud, võis ajutiselt takistada vaid loodusõnnetus.

Püsimatu loomuga Claire asus juba ukselävel korda looma. Poole tunni pärast meenutas Victoria korter lahinguvälja.

“Palun, usu mind, see laud sobib palju paremini toa keskele! Seinte äärde paigutatud mööbel näeb lihtsalt jube välja!”

Victoria põhjendused, et tal on selle ja selle pärast niiviisi mugavam, laskis Claire lihtsalt kõrvust mööda.

“Kullake, jäägu see vaip kokku rullituna toanurka seisma vähemalt nii kauaks, kui mina siin olen. Sa ju tead, et ilma selleta näeb tuba palju avaram välja!”

Victoria püüdis ka sellele vastu vaielda. Kuid nooremale õele oli täiesti võimatu tõestada, et see aprikoosivärvi pehme kohev vaip teeb olemise mõnusaks – mõistad, mõnusaks! Askeldamisest väsinud Victoria peatus lõpuks ja vaatas ringi. Harmoonia, mis seal enne Claire’i ilmumist valitses, oli asendunud kaosega. Kuid igati sümpaatse, isegi loomingulise kaosega. Jäi vaid üks probleem, nimelt Victoria armastas korda.

“Claire, jäta mu korter rahule! Ja otsekohe! Muidu panen su esimese bussi peale ja saadan koju tagasi!” paiskas Victoria ühe hingetõmbega.

Oleks just nagu mõjunud.

“No lase nüüd olla, ma ju alles saabusin!” Claire laiutas kohmetult käsi.

“Ka minul on äärmiselt hea meel sind näha,” lausus Victoria kavalalt naeratades ja kallistas Claire’i.

Ta õde oli ebatavaliselt toimekas, elurõõmus ja suure töövõimega, kuid tal oli halb harjumus suunata oma jõud sinna, kuhu pole palutud. Ja kui ta tähelepanu õigel ajal kõrvale ei juhitud, võis ta selliste asjadega hakkama saada, et… Tegelikult polnud muidugi kõik sugugi nii lootusetu, kuna kergemeelne Claire kaotas ruttu huvi “äsja leiutatud asjade” vastu, lülitudes ümber millelegi muule.

Victoria viis õe kööki, teades, et spetsiaalselt tema auks küpsetatud korvikestele puuviljadžemmiga ei suuda külaline päris kindlasti vastu seista. Kuni Claire hindas vääriliselt kulinaarseid hõrgutisi, püüdis Victoria anda korterile tagasi esialgse ilme. Ajakirjalaud asus taas oma tavalisele kohale läänepoolse seina ääres kahe suure akna vahel. Sinna pöördusid tagasi kahe-kolmenädalased ajalehed, mis Claire oli välja praakinud „kasutustähtaja möödumise tõttu“. Heledast nahast tugitoole polnud õde jõudnud veel eemale nihutada, kuid padjad oli ta neilt juba ära koristanud. Victoria paigutas needki tagasi oma kohtadele. Kõigest paar minutit ja tuba omandas samasuguse väljanägemise, kui enne Claire’i-nimelist orkaani.

Kerge ja lihtne. Ja polnud isegi mingit vajadust tülitseda.

“Kuidas kodus läheb?” tundis Victoria kööki naastes huvi.

Aastaid tagasi oli ta lahkunud Bristolist ja elas nüüd vanematest eraldi Londonis. Victoria paistis juba lapsepõlves silma sihikindluse ja visadusega, mis aitas omandada hariduse ja leida sobiva töökoha. Claire eelistas kergemat elu. Kui tekkis soov õppida, võis ta istuda päevade viisi raamatukogus. Oli tuju minna sõpradega peole, ei suutnud teda miski peatada. “Me elame siin maailmas üks kord,” seletas ta Victoriale. “Aga kui sa homme sured? Ei, elada tuleb päev korraga! Elust peab rõõmu tundma!” Sellise fatalistliku ja eksistentsialistliku filosoofiaga sammus Claire kergelt läbi elu.

Skeptiline Victoria kehitas vaid õlgu, kuulates õe järjekordseid “hommikuvestlusi” sellest, “kuidas tema. Aga mina…”.

“Kõik on vanaviisi,” raporteeris Claire. “Ema tegeleb minu kasvatamisega,” seepeale vahetasid õed mõistvaid pilke, “ja mõnikord võtab ta ka isa ette. See õnnestub tal paremini! Aga mis toimub mu kalli Tori elus?”

“Oh, sa ju tead, töö sujub suurepäraselt.” Selle lausega võis väljendada kõike.

Victoria töötas disainer-maastikukujundajana. See polnud mitte niivõrd tema töö, kui just kutsumus. Kogu oma aja pühendas Victoria sellele, et muuta maailma kas või veidigi ilusamaks. Ta tahtis, et ilu ümbritseks inimesi ja ta saaks lõppude lõpuks tõestada kõigile, eelkõige aga iseendale, et naine on sündinud ilu jaoks ja ükskõik millise pilguga inimesed teda tänaval, kohvikus, kinos, teatris, pargis või kaupluses ka ei vaataks, on ta ikkagi võimeline kaunistama ja looma enda ümber harmooniat! Olgugi et mitte iseenda näol. Victoria peaaegu ei kadestanudki enam neid, kellel tasus vaid naeratada ja lasta inimestel oma ihusilmaga nautida nende näo ja keha võlusid…

Aga minul on vähemalt, tont võtaks, maitset ja stiilitunnet! Ja iseloomu… Ja öelgu keegi, et sellest ei piisa, et olla õnnelik!

Victorial kulus vaid mõni aasta ja juba ta saavutas edu oma äritegevuses, mis sarnanes pigem kunstile, ning omandas ühe kõige moodsama ja lootustandvama noore maastikukujundaja reputatsiooni. Mõni projekt oli koguni konkursil auhinna võitnud, seinakapis lebas kaust vastavate dokumentide ja diplomitega. Victoria kavatses selle juba välja võtta, et demonstreerida oma saavutusi Claire’ile, kuid too peatas ta.

“Hea küll, Tori, see kõik on muidugi suurepärane ja ma olen sinu üle väga rõõmus. Aga… jutusta parem, kus ja kellega sa praegu kohtud.”

See päris lihtne küsimus viis Victoria ummikusse. Kuid ta ei saanud ometi kurvastada Claire’i sellise “kui ma pole tööl, siis olen kodus” vaimus ülestunnistuse peale.

“Noh, ma… koos sõpradega… me saame kokku ja käime…”

“Taevakene, ära aja mind naerma! Sa pole ikka veel valetama õppinud!” Claire puhkes valjusti naerma.

Korraks solvunud Victoria ei pidanud vastu ja ühines õe lõbususega.

“Ah, jäta nüüd. Kui ausalt öelda,” õe kelmika pilgu all sattus Victoria taas segadusse, “kui päris ausalt öelda, siis mul ei jätku lihtsalt kõige jaoks aega.”

“Väga tore! Lausa suurepärane!” hüüdis Claire käsi plaksutades.

Victoria, kes oli oodanud hoopis teistsugust reaktsiooni, kergitas üllatunult kulme.

“Kas sa tead, mida see tähendab?” jätkas Claire.

“Mida siis?”

“Aga ainult seda, et meie – sina ja mina – läheme täna puh-ka-ma!”

“Heakene küll, kui sa nii arvad,” nõustus Victoria vastupanu osutamata.

Nüüd oli Claire’i kord umbusklikult õde silmitseda.

“Ja kõik? Nii lihtsalt see käibki?”

“Muidugi.”

Victoria valas klaasi apelsinimahla. Ta pidas teatraalse pausi, teades väga hästi, et õde piinleb uudishimust.

“Ma ju tean, sa teed kõik mis võimalik, et veenda mind endaga koos kusagile minema. Seepärast otsustasin säästa meie aega ja minu närve.”

Tema viimased sõnad uppusid Claire’i õnnelikku kiunatusse.

Järjekorras ära seisnud, sisenesid õed lõpuks ööklubisse. Ja nagu alati, tormas Claire mööda korruseid ringi, suheldes järjest kõigiga, keda kohtas. Victoria astus baarileti juurde.

“Palun klaas mineraalvett.”

“Olge lahke!”

Klaas jahutas meeldivalt peopesi. Victoria asetas klaasi kuumava põse vastu, tõstis korraks pea ja nägi ennast baarileti vastas asuvast peeglist.

Suurepärane peegel. Hägune, minust ei paista seal muud, kui heledad juuksekiharad. Tore, väga tore!

Mõtisklustest rebis ta välja õe energiline “hei!”.

“Sind ei saa hetkekski üksi jätta, Tori! Sa hakkad otsekohe igavlema! Lähme, ma tahan sind kellelegi tutvustada!”

Haaranud õel käest kinni, vedas Claire teda läbi rahvasumma. Trüginud mõningate raskustega saali teise otsa, sattus hingeldav Victoria ninapidi kokku sellega, kelle tõttu ta oli pidanud baarileti äärest ära tulema. Keskealine, tagasihoidlikult riides prillidega mees.

Mida tema selles asutuses teeb? Imelik… Taolisi tüüpe kohtab ööklubides harva. Kuigi, meeldiv on siiski tegemist teha inimesega, kellega sul on võib-olla midagi ühist.

“Oliver Lown.”

Ta rääkis kiirustamata ja rahulikult. Oliver oleks nagu jäljendanud ühe noore laulja hääletooni, kuid Victoria ei suutnud kuidagi meenutada, kelle häälega see sarnanes. Mehe kõnemaneer pani teda salamisi muigama. Mõnda aega lobiseti neljakesi – Claire oli loomulikult tuttavaks saanud Oliveri sõbra Jeremy Nillsiga. Pärast kadus Claire kusagile ja Victoria avastas, et võtab juba neljanda kokteili. Tal tekkis soov naerda ja tantsida. Kadus tunne, nagu oleks ta välja rebitud oma harjumuspärasest õdusast keskkonnast. Ja ta andis oma soovidele järele.

Pole mingit põhjust end tagasi hoida. Ma teen seda seepärast, et ma seda tahan.

Victoria jättis Oliveri ja läks tantsupõrandale. Ei mingeid formaalsusi. Miski ei pea mind kinni… Peente värviliste kiirte rebenenud valguses liikus väga sulnilt lühikest kasvu noor naine. Ta nägu polnud peaaegu näha, heledad juuksekiharad olid vajunud õlgadele ja seljale. Kes oleks uskunud, et see nurgelise figuuriga inimene on nii plastiline?

“Sa oled suurepärane!” hüüdis Oliver, püüdes teha nii, et ta hääl kõlaks muusikast üle.

Victoria kuulis. Muigas. Vaatas mehele silma.

“Tänan. Ilus kompliment.”

“See ei ole kompliment. Komplimendis on tegelikkust ühel või teisel moel ilustatud. Aga see, mis mina ütlesin, vastab tõele. Sa oled suurepärane!”

“Mis siis ikka, tänan tõe eest.”

“Palun.”

Vaikimine. Tants. Oliver osutus päris heaks tantsupartneriks, ta mõistis, mida Victoria tahab.

“Sa tantsid hästi.”

“Nüüd tänan mina sind komplimendi eest.”

“Vastan su enda sõnadega: see on tõsi.”

Lõpuks väljusid nad väsinuna tänavale. Kus on see võimatu plika? Seda, kus Claire võiks praegu viibida, oli mõeldamatu kindlaks teha. Victoria otsustas üksi koju minna. Ei saa ju inimene ometi selles eas enam kaduma minna!

Oliver toetas tema otsust. Peaaegu täielikult, välja arvatud üks punkt, nimelt ei kavatsenud ta lasta “sellisel naisel” ilma teda saatmata koju minna. Victoria jäi nõusse, tehes selles osas järeleandmise.

Hiljem said nad veel korduvalt linna kohvikutes ja restoranides kokku. Käidi ka teatris. Victoriale ei jäänud meelde ei etenduste nimetused ega nende sisu, kõiki ta meeli täitis ainuüksi erutav tunne, mille tekitas ta kõrval viibiv mees. Ja tema soojad käed, mis lebasid – sugugi mitte pealetükkivalt – ta sõrmedel.

Oliver kinkis lilli. Ta sõidutas Victoria töölt koju, tema omakorda püüdis mehele igati meele järele olla ega võtnud hommikuti autot… Ta hakkas harjuma selle mehe seltskonnaga, tema vaikse naeru ja kombega hoida vestluskaaslasel jutuajamise ajal õlast. Oliver tegi väga elegantseid komplimente nii ta maitse, riietumismaneeri kui arukuse kohta, naeris ta naljade üle ega öelnud kordagi antud juhul tobedana kõlavat labast lauset: “Sa oled ilus…“

Ükskord õhtusöögi ajal vaatas ta talle kaua mõtlikult silma ja lausus siis:

“Napoleon on kord öelnud, et ilus naine meeldib silmadele, heasüdamlik – südamele. Ja kui esimene võib olla lihtsalt üks kaunis ese, siis teine on – aare. Nii ka sinuga. Sa oled selline aare, mis…”

Ja nii edasi. Südamlik hääl, silmast silma pilgud, eelaimus õnnest, mida Victoria nii väga oli oodanud. Tõtt-öelda ei valmistanud Oliverile tema südame võitmine mingeid erilisi raskusi. Kui palju siis armunud naisel ikka vaja on, et oma väljavalitut uskuda?

Mõne kuu pärast kolis Oliver Victoria juurde.

“Tead, lapsuke, mul on kodus remont, see ei võta kaua aega, kõigest paar kuud,” mainis ta kord justkui möödaminnes nende järjekordsel kohtumisel. “Ega sa ei tea mõnd odavamat hotelli? Mul on nimelt praegu väikesed rahalised raskused.”

Victoria hindas seda ülestunnistust vääriliselt. Mis võis küll talle, mehele, selline avameelsus maksma minna!

“Sa võiksid minu juures elada.”

Algul kombekohaselt keeldudes tõi Oliver siiski oma asjad Victoria juurde.

Nüüd algas tema hommik sellega, et ta valmistas mõnd liha- või kalatoitu, sest mees peab ometi korralikult sööma! Oliver tundis end mõnusalt ja turvaliselt. Aga Victoria andis talle oma õrnuse ja hoolitsuse.

Remont oleks pidanud juba ammu lõppenud olema, kuid Oliver viibis ikka veel Victoria juures “külas”. Selline asjade seis rahuldas mõlemat. Victoria oli armunud ja nautis oma armastust. Oliver kavatses oma korteri üürile anda. Temale kui tavalisele pangateenistujale oleks see olnud hea lisasissetuleku allikas…

“Nii on kergem koguda raha suurema maja jaoks,” ütles ta. Neid sõnu kuuldes asetas Victoria oma näo ta õla vastu, et varjata liiga õnnelikku, lausa lapselikku naeratust.

Perekond… Kõrval – mees, kes armastab mind ja kogu mu olemust, kellele pole tähtis, millise kujuga on mu nina või kui nurgelised mu õlad… Heldeke, milline õnn! Mul saavad olema lapsed. Imeilusad poisid! Ja klaver, et nad õpiksid mängima, ja papagoi puuris ja koer… Oo, heldeke küll!

Kui illusioonid kunagi ei puruneks, oleksid need hindamatud.

Claire oli oma järjekordsel külaskäigul, kui põrkas uksel kokku Oliveriga, kes asutas tööle minema.

“Oo…” jõudis Claire vaid öelda.

Mees patsutas tütarlapsele silma vaatamata talle hellalt õlale. Ta oli parajasti milleski Victoriaga kokku leppimas.

“Kella seitsmeks siis. Sobib see sulle?” küsis Oliver salapäraselt häält summutades.

“Jah.”

Claire’il ei tulnud mõttessegi solvuda, et Victoria tema ilmumise peale just eriti tormiliselt ei reageerinud.

“Kuhu te kavatsete minna?” tundis ta asjalikult huvi.

“Restorani,” vastas Victoria mõtlikult õe käest kotti võttes.

“Ah nii! Te elate koos, eks ole? Ja pole juba ammu restoranis käinud. On mul õigus? Kuule, Tori, mina pole ma ise, kui see pole kõige otsustavam kohting su elus!”

Claire vadistas edasi, hinnates ühtlasi korteri sisustust: mida saaks siin veel muuta... Victoria naeratas unistavalt.

“No näed siis, mida sa küll ilma minuta oleksid siin teinud?” küsis Claire teatraalselt. Enne eelseisva õhtu mõistetavat “tähtsust” muutus teisejärguliseks isegi väljavaade teha tema korteris “väikseid ümberkorraldusi”.

Päev möödus askeldustes: kauplused, kauplused, juuksurisalong, uuesti kauplused…

Victoria valis küpse kirsi värvi kašmiirkleidi. Juuksed olid sätitud keerulisse soengusse. Välimust täiendas edukalt uue lõhnaõli terav, julge aroom.

“Oi, õeke, kui rõõmus ma sinu pärast olen! Sellest saab kõige parem kohting su elus! Ainult et sa tee imestunud nägu, kui ta…” Claire vaikis paljutähendavalt.

“Ära rutta ette. Kust sa selle üldse võtad?” peatas teda Victoria, kes lihtsalt ei suutnud oma õnne uskuda.

“Sa oled mul kõige parem! Ja ainult täielik eesel ei märkaks seda! Nii, mine nüüd koju ja puhka pool tunnikest, mul on vaja veel mõnes kohas ära käia…” Ja Claire tormas juba bussipeatuse poole.

Victoria läks koju. Väsimusest püsis ta vaevu jalul. Kõik ümberringi oli hoopis teistsugune.

Nüüd mu elu muutub. Ma ei kuulu enam mitte ainult endale, vaid ka talle. Alatiseks… Kui meeldiv see ikkagi on!

Oliver ootas teda kodus, sealt pidid nad otse restorani minema. Victoria tõusis teisele korrusele ja võttis võtme. Talle meeldis, kui ta sai ise ukse avada. Nii ei tülitanud ta Oliveri, kes oli tööpäeva lõppedes väsinud.

Juba hallis kuulis ta tema valju naeru. Ja imestas. Tavaliselt väljendas Oliver oma emotsioone tagasihoidlikumalt. Victoria torkas võtme lukuauku, oli valmis juba seda keerama… kui tardus paigale hinge põhjani vapustatuna.

“Anny,” kostis temani, “no palun sind, pisike, on sul veel hetk aega?”

Anny? Ah jaa, Anny Madison tema büroost. Ainult et… miks just – pisike?

“Tead, ma nägin sind täna unes. Ja-jaa… Arva ära. Tubli…”

Victoria märkis automaatselt, et kuuleb Oliveri hääles täiesti võõraid toone.

Süda hakkas lööma tuhmilt, kõmisevalt, aimates lähenevat õnnetust. Ei, ma ei taha seda teada, ei taha seda kuulda… Ta kavatses juba ringi pöörata ja lahkuda ning veenda end selles, et kõik pole sugugi nii, nagu näib, kuid… Jalad oleksid nagu võõraks muutunud. Victoria toetus käega vastu seina. Pea sattus ukse lähedale ja kuuldavus vaid paranes.

Tont võtaks! Kuulan pealt omaenda ukse taga…

“Jah, minu autos nagu tookord. Ma ju ütlesin, et ei unusta seda… Ilma sinuta poleks mu elul maitset…”

Tasane mütsatus: nähtavasti keerutas Oliver nagu alati sõrmede vahel välgumihklit ja pillas selle nüüd maha – vaat kus ebaõnn…

Oh, Victoria, täiskasvanud haritud naine – kuidas sa võisid olla nii naiivne?! Mees ilma igasuguste seksuaalsete pretensioonideta… Kellele polnud vaja isegi seletada, et pea valutab, et oli raske tööpäev… To-ta-kas! Tal polnud ju sinult midagi vaja! Emmeke Tori… Mis seksist saab siin veel rääkida – koduabilisega?!

“Ei! Sa ju nägid teda! Ära aja mind naerma – “olen armukade”!”

Victorial hakkas pea ringi käima. Ta klammerdus sõrmedega ukse käepideme külge. Ja vajus jõuetult põrandale.

Nii? Jah, Oliver?

Ta tõusis tuikudes püsti. Raputas juukseid. Asetas külmad peopesad vastu põski. Oleks ta end nüüd peeglist näinud, oleks ta imestanud: nägu oli täiesti jumetu. Ta oli kahvatu, justkui marmorist raiutud.

Victoria pööras võtit lukuaugus ja lükkas ukse jõuga lahti. See paiskus mütsatusega vastu seina.

Ilmumine fanfaarihelide saatel! Vaadake kõik!

Oliver võpatas ja pöördus ringi. Ülihuvitav telefonivestlus katkes lahkumisrituaalita. Sellist Victoriat polnud mees veel kunagi näinud. Ta seisis keset tuba nagu hääletu viirastus. Äkki sai Oliverile kõik selgeks.

“See… see pole üldse see, mida sa mõtled,” ruttas ta Victoriat veenma.

Tüüpiline. Alatu. Väheveenev.

Ta oli raevunud. Ta värises.

Mida halba ma sulle tegin? Mida, ütle? Mida? Miks sa minuga niiviisi käitud?

“Kao minema! Otsekohe!” käskis ta tasasel häälel.

“Aga, T-ori…” lausus Oliver kokutades.

Naeruväärne: sageli juhtub, et inimene kardab ilma jääda mugavast elust. Nii ka nüüd: “minema kadumine”, kusjuures “otsekohe” ei kuulunud üldse mehe plaanide hulka.

“Välja siit, ma ütlesin sulle!!!”

Victoria ei hoidnud end enam vaos. Raske must raev oli vallutanud kogu ta aju. Ta haaras portselanvaasi, mille Oliver oli kinkinud niinimetatud armunute päevaks, ja lennutas selle mehe suunas. Too jõudis viimasel hetkel kummarduda, “viskerelv” tuhises vihisedes Oliveri peast ohtlikult lähedalt mööda ning purunes vastu seina tuhandeks killuks, mis vastu ta selga põrkasid.

Oliver tõstis lepitavalt käed.

“Hästi-hästi, kallis. Kui sa just nõuad…”

Victoria silmitses teda raskelt hingates.

Kallis?! Kui ammu see oli. Ja osutus valeks, hirmsaks pettuseks juba algusest peale.

“Sul on täpselt tund aega oma asjade kokkupanemiseks. Siis tulen ma tagasi ja helistan politseisse, kui sa ikka veel mu korteris viibid.”

Victoria pööras Oliverile, inimesele, kellega ta veel pool tundi tagasi oli valmis oma saatuse siduma, selja ja astus uksest välja.

Hingata ühtlasemalt, sisse – välja – sisse – välja… Et süda rinnust välja ei hüppaks ega tükkideks rebeneks.

Ja ongi kõik lõppenud!

Pannud ette elegantsed prillid ning heitnud juustele ja õlgadele ebatavaliselt õhulise õlaräti, hakkas ta astuma mööda rõsket tänavat. Jõudnud nurgapealsesse kohvikusse, lükkas ta ukse valla ja astus sisse.

Salatit ta peaaegu ei puutunudki. Kolmas kohvitass aitas veidi toibuda. Victoria laskis mõttes silme eest läbi viimase paari kuu sündmused ja imestas üha rohkem selle üle, kuidas ta võis olla nii naiivne.

Ta ju kasutas mind ära! Iga päev! Kogu aeg! Aga mina, ei no tõepoolest, kui ikka tahad midagi uskuda, ei suuda sind miski ümber veenda! Välja arvatud jutuajamine Annyga! Kuidas võib ometi nii pime olla?!