Читать книгу Andestamatud kuriteod - Laura Griffin - Страница 7

Mia paanika kasvas iga mööduva stopp-märgi ja postkastiga. Aina kaugemale linnast. Põgenemisvõimalused kahanesid. Aga kuidas? Mida ta teha saaks? Libedad peopesad pigistasid rooli ja aju otsis meeleheitlikult plaani. Sõbranna Alexil oli käekotis relv. Elaina teeks mehe mõne võistluskunsti võttega kahjutuks. Aga Mial polnud relva – ta poleks seda niikuinii kaasas kandnud –, ta ei vallanud võitluskunste.

„Ristmikule.“

Teetähisele lähemale jõudes tekitas paanika kõris pitsitustunde. Old Mill Road. Seal oli ainult üks mahajäetud puuvillavabrik.

Tahavaatepeeglis vilksatasid autotuled. Mia tundis, et hingeldab. Veri möirgas kõrvus. Aeg hakkas otsa saama. Ta võttis jala gaasipedaalilt ja tee laskus sillale lähenedes allapoole. Ta vaatas uuesti peeglisse.

Eluga, eluga.

„Kiiremini.“ Püstolitoru torkis taas kaela.

Üks ja kaks ja...

„Kiiremini!“

Mia keeras rooli järsult paremale ja vasakule, nii et Jeep läks külglibisemisse. Ta vajutas pidureid ja auto peatus. Siis tõmbus ta istmel kühmu ja kobas ukselinki.

Lask kõlas valjusti tema pea kõrval. See kajas tema ümber, aga ta sai ukse lahti ja maandus näoli asfaldil. Pilk kerkis, kui teise auto tuled teda pimestasid.

Ta ajas end jalule ja sööstis metsa poole. Üle õla vaadates nägi ta röövijat autost välja tulemas. Prillid oli kadunud ja viha peegeldus näost.

Mia pöördus ja põgenes. Pind kadus jalge alt ja järsku oli ta põlvili, jäine vesi säärte ümber. Ta oli kraavis. Ta üritas külmast veest välja saada, ülespoole pääseda, hoiduda küüru ja püsida vaateväljast eemal. Naine heitis metsiku pilgu üle õla, kui nende kannul sõitnud auto pidurite krigina saatel peatus. Selle tuled valgustasid risti teel seisvat Jeepi.

Must vari kerkis tulede ette. Mees jälitas teda! Hirm andis jõudu. Mia kummardus ja jooksis sügavamale võssa.

„Sina seal!“ karjus keegi. „Seis!“

See oli mees, kes oli peatunud, et aidata. Mia ei pöördunud. Mees karjus seda tema ründajale.

„Viska...“

Plaks!

Seejärel oli kurdistav vaikus.

Iiveldustunne oli valdav, ent Mia jooksis edasi. Miski torkas jalga. Ta üritas seda maha lüüa ja taipas siis, et see on okastraat. Ta vajus paanikas pikali ja puges aia alt läbi. Kampsun jäi kinni. Põõsad krabisesid selja taga. Issand, kas mees näeb teda? Süda peksis meeletult, ta sai käed vabaks ja ajas end jalule.

Plaks!

Küünarnuki juures nõelas nagu mingi asi ta kätt. Ma sain pihta! Mia sumas läbi võsa ja peas vasardas üksainus mõte: Ma ei sure täna õhtul! Ei, ei, ei! Ta lükkas oksad eest ja sundis jõuetuid jalgu kiiremini liikuma. Maapind muutus järsemaks, ronida oli raskem. Ta komistas ja liikus edasi, kuni reielihased valutasid ja kurk oli külmast valus.

Taamal oli kuulda sireenide hala. Mia peatus, et kuulata. Ta hoidis hinge kinni, kükitas maha ja kiikas läbi võsa kahe maanteel seisva auto poole – mõlema uksed olid lahti ja laternad põlesid. Sireene oli valjemini kuulda.

Kus tulistaja oli?

Jeepi tuled kustusid ja vastus oli käes. Ta kuulis ust paugatamas ja siis käivitus mootor. Mia tõusis püsti ja vaatas, suu ammuli, kuidas tema Jeep nõksatas edasi, tegi tagasipöörde ja – ikka ilma laternateta – kadus mööda maanteed öhe.

Mia käed olid verised. Ta põimis sõrmed vaheliti ja pigistas, püüdes värisemist peatada.

„Peaksite laskma seda õmmelda.“

Mia vaatas parameedikut, kes tema haava puhastas. Naisel olid lühikesed pruunid juuksed ja asjalik hoiak, mis meenutas Miale tema õde.

„Mulle tundub, et ma ei pääse siit niipea,“ sõnas Mia, kui järgmine tavariietes uurija tema poole tuli. Uurija Macon. Eesnimi Jonah nagu selles vaalaloos, mida oli lihtne meelde jätta, kuna Macon oli lihaseline mehemürakas. Ta oli juba pool märkmikku Mia ütlusi täis kirjutanud, aga tundus, et sellest ei piisanud.

„Preili.“ Uurija noogutas Miale. „Veel paar asja.“

Mia tõmbas sügavalt hinge ja seadis end valmis.

„Toidupoe kohta.“ Uurija lappas märkmikku. „Te ütlesite, et jõudsite sinna umbes üheksa viiskümmend viis?“

„Enam-vähem.“

„Ja läksite toitu ostma?“

„Jäätist,“ vastas Mia. „Olin teel koju filmi vaatama.“

„Ja Frank Hannigan astus sisse siis, kui te olite lahkumas?“

Mia pilk vilksatas Franki surnukeha ümber seisvate politseinike ja kriminalistide poole. Kõri nööris kinni.

Ärge laske mul end kinni pidada. Nägemiseni, doktor.

Süütunne oli kaela ümber nagu poomisnöör. Mis siis, kui ta oleks mõne minuti kauem lobisenud? Kas see oleks midagi muutnud? Kas Frank Hannigan oleks praegu kodus naise juures, mitte asfaldil pikali, auk rinnus?

„Preili?“

Mia vaatas uurija poole. „Ta oli juba poes. Ilmselt lahkus kohe pärast mind.“ Ta surus huuled kokku, et hambad ei plagiseks. Tal oli seljas öösärk, jalas teksad ja märjad jalanõud. Kampsun rippus kusagil okastraadi küljes.

„Hästi, aga te ei näinud Hannigani uuesti enne, kui sõitsite mööda maanteed läände, oli ju nii?“

Mia vaatas oma käsi. Nii palju verd. Ta oli püüdnud verejooksu peatada, põlvitades mehe kõrval maanteel, surudes meelt heites käsi tema haavale. Ent verd oli olnud nii palju – seda immitses läbi mehe särgi ja mantli, nirises sooja ja kleepuvana Mia sõrmede vahelt. Ja see korisev hääl...

„Preili?“

„Mis on?“

„Te ei näinud teda automaadi juures seistes?“

„Ei.“ Miat tabas uus hirmulaine, kui ta meenutas pangaautomaati ja relva oma põse juures. „Võib-olla nägi ta mind maanteel, kui ma automaadi juurde sõitsin või sealt lahkusin. Sõitsin üsna imelikult. Te ütlesite, et ta helistas politseisse?“

„Kõne tuli kell kümme kuusteist. Ta ütles dispetšerile, et oli teid automaadi juures näinud ja arvas, et teid ähvardati tulirelvaga.“

Mia surus käed kokku. Kõht kiskus ka krampi.

„Nii, ja kui auto peatus ning Hannigan välja hüppas, vahetas ta teie sõnul ründajaga paar sõna?“

„See polnud sõnavahetus. Ta ütles: „Sina seal!“, nagu püüaks ründaja tähelepanu köita, teda takistada.“

Takistada mind tapmast.

Mia vaatas taas oma käsi ja tundis, et okse kerkib kurku.

„Mhmhh. Pea põlvede vahele.“ Parameedik surus tema pea alla ja Mia avastas, et vahib asfaldipragu, oodates, kuni iiveldustunne möödub. Lähenesid veel kellegi sammud.

„Kuidas tal läheb?“

Mia sulges tuttavat häält kuuldes silmad. Ric Santos. Ta oli teadnud, et mees viimaks tuleb, aga oli lootnud, et on selleks ajaks ise minema pääsenud.

„Me lõpetame kohe,“ teatas Macon.

Mia nägi kantud Nike’sid ja räbaldunud otstega teksaseid. „Caramia?“

„Mis on?“

Mees kükitas ja pani käe Mia põlvele. Ta polnud kunagi oma kätt Mia põlve lähedalegi pannud ja tavaolukorras oleks viimane sellest ilmselt tõsiselt erutunud. Praegu üritas Mia mitte mehe jalanõudele oksendada.

„Kuidas käsi on?“

„Pole viga.“ Mia vaatas mehele otsa. See oli viga. Rici pruunide silmade pilk puuris teda ja mees sai aru, et ta valetab. Käsi valutas kuratlikult. Hullemini kui miski muu ja Mia teadis, et peaks olema tänulik, et ta ei leba jäise lörtsi käes maanteel, kriminalistid ümber.

Ta ajas end sirgu ja lükkas juuksed näo pealt ära. Ric tõusis. Mia tundis endal mehe pilku, mis oli teravam kui muidu, ja pöördus Maconi poole. „Kas see on kõik? Tahaksin koju minna.“

„Seda tuleks lasta õmmelda,“ sõnas parameedik ja pani viimased plaastrid käsivarrel olevale haavale. „Muidu jääb siia inetu arm. Võime teid haiglasse viia.“

Mia tõmbas sügavalt hinge. Ta ei tahtnud EMO ooteruumi istuma minna. Mõte juba sellest pani ta vabisema. „Pole vaja.“

Naine heitis talle range pilgu, pannes salvid ja sidemed ära.

„Mina läheksin,“ sõnas Ric. „Nad annavad sulle ilmselt ka valuvaigisteid.“

Mia vaatas teda. Ta polnud meest mitu kuud näinud, viimast korda siis, kui nad eelmisel suvel koos ühe juhtumiga tegelesid. Ent piisas hetkest, et mehe juures kõike märgata – sale laiaõlgne keha, tumedad juuksed, mis oli pikemad, kui Mia mäletas, ja pisut sassis. Mehel oli seljas sama kriimuline nahktagi ja jalas teksad, mis tähendas, et tal oli olnud vaba õhtu. Kas ta oli kõnet saades olnud voodis? Mõne naisega?

Mia ei suutnud uskuda, et mõtles sellele, aga Ric Santosel oli teatud maine ja Mia mõtles sellele iga kord, kui meest nägi.

„Kõik on korras. See on ainult pindmine haav.“ Mia pöördus Maconi poole. „On see kõik, uurija?“

Macon vaatas Rici ja siis uuesti Miat. „Veel mõni küsimus. Meil on vaja nimekirja asjadest, mis koos Jeepiga varastati.“

„Asjadest?“

„Krediitkaardid, võtmed, mobiiltelefon,“ luges Macon ette. „Kõigest, mida ta võib kasutada.“

Mia põrnitses meest. Eluohtlik kurjategija oli röövinud tema auto ja lisaks ka maja võtmed. Mees pääseks tema koju, saaks kasutada tema krediitkaarte. Mial hakkas uuesti halb. Ta värises tugevasti.

„Kui su käekott oli autos, teab ta nüüdseks su aadressi.“ Ric võttis tagi seljast ja ulatas naisele.

Mia piidles seda ettevaatlikult. Oli see vaherahupakkumine? Mehe viis vabandada selle eest, et ta sõbrunes Miaga sellepärast, et tal oli midagi vaja, ja kadus seejärel jäljetult? Mia eiras Rici pilku, võttis tagi, torkas käed soojadesse varrukatesse ja pöördus Maconi poole.

„Maja võti on võtmehoidja küljes,“ ütles ta. „Ja mu kott ja rahakott olid ka autos.“

„On sul kellelegi helistada?“ küsis Ric. „Sõber või sugulane, kelle juures pärast haiglast vabanemist peatuda?“

Mia vaatas teda.

„Sa pead laskma oma kätt kontrollida,“ sõnas mees ja ta tumedates silmades oli väljakutsuv pilk.

Mia teadis, et Ricile väljakutse esitamine pole tühiasi ja praegu ta seda ei suutnud. „Mul on kellelegi helistada.“ Ta vaatas kella. „Hilja on, aga...“

„Tee seda,“ sekkus Ric. „Sa ei tohi täna koju minna.“

Jonah istus Minute-Marti kitsukeses tagumises kabinetis ning püüdis uduselt ja kehvasti valgustatud turvavideolt röövija isikut tuvastada. Hea oli see, et hoone kagunurgale kinnitatud turvakaamera oli suunatud parklale, kui Mia Voss poe ette sõitis. Halb oli see, et tema ründaja sisenes Jeepi lääne poolt, varjates end – kas meelega või kogemata – autosse istudes kaamera eest. Nii et hoolimata videosalvestisest teadsid nad praegu vaid seda, et peavad otsima valgenahalist keskmise kehaehitusega meest, kes võib sõita varastatud Jeepiga.

„Ma näen ainult varju,“ tähendas Ric, vaadates salvestust uuesti teab kui mitmendat korda.

Jonah ei teadnud, mida ta loodab näha, aga Riciga vaidlemine oleks mõttetu. Kui Ric millelegi keskendus, oli ta nagu pitbull, ja ta oli olnud ülimalt keskendunud sestsaadik, kui nad kuriteopaigale jõudsid.

Või pigem sestsaadik, kui nad kuriteopaigale jõudsid ja nägid, kes on kiirabis istuv ohver.

„Midagi on siin valesti,“ sõnas Ric nüüd.

Jonah võttis lonksu leiget kohvi. Poe juhataja oli neile viimased kaks tundi aina kohvi juurde kallanud, aga Jonah ja Ric olid terve päeva varitsuses istunud ja kofeiin ei aidanud enam sugugi.

Jonah raputas väsimuse maha ja üritas keskenduda. Tema paarimehe nägu oli pinges, saades igasugusest väsimusest võitu.

„Sa pead silmas kaamera nurka?“

„Autot. See on kahe uksega Jeep.“ Ric lülitas salvestuse uuesti mängima ja vaatas, kuidas hägune kogu läks Jeepi juurde ja – kaamera eest varjatuna – ronis juhiksest sisse mõni minut enne seda, kui Mia poest välja tuli. „Vaata seda parklat. Explorer, Tahoe, isegi Lexus. Kõigil neil on neli ust ja kõik need on väärt rohkem kui see Jeep.“

„Võib-olla ei jätnud juhid ust lahti,“ pakkus Jonah.

„Vähemalt kaks jätsid. Vaata videot. Kurat, Lexuse tüüp jättis isegi võtmed sisse, kui jooksis suitsu ostma.“

Jonah hõõrus silmi. „Võib-olla sõitis Mia sinna, kurjategijale hakkas auto meeldima ja ta otsustas selle kasuks, ehkki tagaistmele oli keerulisem pääseda.“

Ric puuris paarimeest pilguga. Talle ei meeldinud selline stsenaarium ja Jonah sai aru, miks. Esiteks tähendas see, et Mia oli ründaja sihtmärgiks. Teiseks viitas see sellele, et mees ei kavatsenud teda Old Mill Roadile sõites sõbralikult sinna maha jätta.

Mees oli tulnud parkla kaguservast, mis tähendas, et ta võis tulla Minute-Marti vastast, ükskõik, millisest firmast – keemilisest puhastusest, lemmikloomapoest, sõõrikukohvikust. Nendes polnud turvakaameraid. Ja loomulikult võis ta tulla kust iganes. Lihtsalt mingi tüüp, kes oli läbisõidul ja otsis kerget saaki.

Ric tõmbas käega läbi juuste ja nõjatus plasttooli seljatoele. „Ma vihkan seda juhtumit ja see on alles kolm tundi vana.“

Jonah vihkas seda ka. Igasugune juhtum, mille käigus sai surma politseinik – isegi kui tegemist oli pensionil politseinikuga –, oli kuradima vastik. Mõned võmmid ei tahtnud ebausu tõttu selliste juhtumitega tegelda, nagu kanduks ohvri halb õnn nende peale edasi.

„Hei, te olete ikka siin?“

Jonah käänas kaela, aga küsimus ei vajanud vastamist. Uksel seisis Vince Moore. Ta sõi ilmselt päevavanust viinerisaia ja tema särgirinnale oli tilkunud kastet.

„Leidsime kuriteopaigalt padrunikesti,“ ütles Moore täissuuga. „Kaks tükki. Üks kraavis, teine teepeenral. Kas saadan need Austinisse?“

„Osariigi labor on umbes,“ sõbas Ric. „Saada Delphi keskusesse.“

Jonah vaatas paarimehe poole. Delphi keskus oli eralabor, seega kallis, ent ilmselt ei vaidle keegi selle juhtumi puhul Ricile vastu, kuna surnukuuris lebas siiski San Marcose endine politseinik.

„Kas see tüdruk ei tööta mitte Delphi keskuses?“ Moore’i suunurk kerkis Rici poole pöördudes.

„Mis tüdruk?“

„Tänaõhtune. See, kel on võimas partii.“ Moore tegi vaba käega pigistava liigutuse.

„Ta on DNA-uurija,“ vastas Ric ja pöördus uuesti video poole.

„Mis värk sellega on? Magad temaga või mis?“

Ric vaatas Moore’i.

„Nägin teid rääkimas,“ jätkas viimane. „Ta vaatas sind nii, et ma arvasin...“

„Ei.“ Ric kopsis taas arvutihiirt ja vaatas salvestust uuesti.

„Sa siis laenasid talle oma tagi, aga sa ei maga temaga. Kas mina tohin talle helistada?“

„Lase käia.“

Moore naeratas laialt, kortsutas saiapaberi ära ja viskas Jonah’ jalgade juurde prügikasti. Ta viskas mööda.

„Nägudeni siis.“

Kui ta oli lahkunud, vahtis Ric endiselt arvutiekraani, nagu võiks seal juhtuda midagi uut.

„Ta teeb seda ka,“ sõnas Jonah.

Ric vaatas teda ja lõualihas pinguldus. Siis vaatas ta ukse poole. „Kust ta teab, kus Mia töötab?“

„Kõik jaoskonna politseinikud teavad, kus ta töötab,“ vastas Jonah. „Ta pidas meile eelmisel aastal seminari, mäletad? Puudutusega ülekandunud DNA kohta?“

Jonah ei täpsustanud, aga nägi, et paarimehele meenus. Doktor Voss oli astunud oma helepruuni hobusesaba ja säravvalge laborikitliga poodiumile ning tema ettekande lõpuks olid kõik mehed auditooriumis teda vähemalt kümme korda pilguga lahti riietanud.

Ric hõõrus ninaselga. „Kuradi kurat. Sellest tuleb üks nõme juhtum. Ma tunnen seda.“

Jonah vaatas, kuidas Mia istus Jeepi rooli, teadmata, et näeb varsti pealt politseiniku tapmist ja peab elu eest põgenema.

„Jah.“ Jonah ohkas. „Mina tunnen ka.“

Ric peatas auto hubase valgustusega maja ees ja raputas pead. Ta oleks pidanud teadma. Mia kuulas küll häid soovitusi, aga heitis need samas kõrvale.

Ric kontrollis mööda betoonist teed minnes uuesti numbrit. Sugarberry Lane 455. Aadress kõlas – ja nägi välja – nagu muinasjuturaamatus. Aias kõrgus tohutu tamm. Kõnniteed ääristasid kenasti pügatud põõsad. Maja ise oli 1930-ndate omapärases stiilis, mida armastasid taastada inimesed, kel oli palju vaba aega. See oli valge laudise, mustade aknaluukide ja laia verandaga, mis hetkel oli täis kokkulitsutud kaste.

Ric piidles kella andes kaste. Tundus, et naine oli äsja siia kolinud. Või äkki mitu kuud tagasi. Ric polnud teda suvest saadik näinud. Ta oli neli kuud tagasi andnud järele soovile naisele helistada. Ta ei tundnud Miast puudust. Ta vaevu mõtles temale – ainult paar korda keset ööd, kui sõitis töölt koju tühja korterisse.

Ric kuulis samme ja valgus uksesilmas kustus, kui naine välja vaatas. Lukk kolises ja uks läks lahti.

„Kell on veerand neli,“ ütles Mia ja pani rusikas käe puusa.

Ta oli roosa siidist öösärgi vahetanud flanellist pidžaamapükste ja liibuva T-särgi vastu. Ricil ei sobinud üksisilmi naist vahtida.

„Sõitsin lihtsalt mööda. Su maja on valgustatud nagu staadion.“

Mia astus eest, et mees sisse lasta ja Ric pühkis korralikult matil jalgu. Naine oli ilmselt duši all käinud ja tema küünarnukk oli puhtas valges sidemes.

„Kas ma tunnen kohvilõhna?“

Mia lükkas niiske juuksesalgu kõrva taha. „Sõltub. Kas see on ametlik visiit või oled sa siin kui mu sõber?“

Sõber. Ric polnud naisest kunagi nii mõelnud. „Natuke mõlemat. Kuidas sa haiglast koju said?“

„Sophie käis mul järel.“

„Ja Sophie on...?“

„Sa tead teda.“ Naine möödus temast ja läks paljajalu mööda koridori edasi. Ric järgnes talle. „Ta töötab Delphi keskuses. Sa oled teda tuhat korda näinud.“

„Administraator,“ ütles Ric. „See, kel on vinge...“

„Jah.“ Mia heitis talle üle õla pahase pilgu.

„Ma kavatsesin öelda lauluhääl.“ Ric läks naise kannul kööki, mis oli täis pappkaste. „Kuuldavasti käib ta Austinis ööklubis lauljana esinemas.“

Mia võttis kohvikruusi ja tema T-särk paljastas tükikese heledat ihu.

„Suhkrut?“

„Musta.“

Mia kallas kruusi kohvi. Ric nõjatus vastu kapiserva ja pani käed rinnale risti. „Arvasin, et peatud kellegi juures, kuni lukksepp luku ära vahetab.“

„Helistasin ööpäevaringsesse lukuabisse.“

„See polnud kindlasti odav.“

Naine kehitas õlgu. „Sophiel oli sõber külas. Ma ei tahtnud segada.“

Ric jälgis teda hoolega. Seega kallimat Mial polnud. Ega ka sõbralikku endist kallimat, kes oleks tal oma diivanil lasknud magada. Ric oleks võinud naisel lasta enda juures ööbida, aga ei usaldanud ennast, kartes naise habrast emotsionaalset seisundit ära kasutada.

Kuigi tegelikult ei näinud naine habras välja. Ta jälgis Miat üle kruusiserva. Naine oli ergas, energiline ja tegeles umbes saja väikese maitseainepurgi sättimisega. Varasem vaenulikkus oli taandunud, ent aastatepikkune kogemus naistega ütles Ricile, et see pole kadunud, vaid lihtsalt peidus.

„Sa paned maitseained tähestiku järjekorda,“ tähendas mees.

„Mis siis?“

„Kell on veerand neli hommikul.“

Üle naise näo vilksatas kurbus ja ta vaatas mujale. „Ma ei saanud und.“

Ric teadis seda tunnet. Vahel tuli ta kuriteopaigalt koju rampväsinuna, aga ei suutnud siiski uinuda. Mõned kuriteopaigad olid sellised.

Kuriteopaigad, mille ohvrit ta tundis, olid alati sellised.

„On see sinu juhtum?“ küsis Mia ja osavõtlikkus tema sinistes silmades tekitas Ricis ebamugavustunne.

„Jah.“

„Kas sina pidid tema naisele ütlema?“

„Tema naine on surnud.“

Mia kulmud kerkisid. „Surnud?“

„Umbes aasta tagasi. Vist vähk.“

Mia hammustas huulde ja pöördus siis kraanikausi poole.

Ric kortsutas kulmu, kui naine kraani lahti keeras ja vett põrnitses. „Mis on?“

„Ei midagi, ma lihtsalt...“ Mia hakkas käsi pesema. „Ma arvasin, et ta ostab naisele jäätist. Ilmselt pidi ta minema koju, tühja majja. Issand, kui üksildane.“

Kummaline märkus naiselt, kes elas üksinda.

Mia võttis kapi pealt nõuderätiku, et silmi tupsutada. „Anna andeks.“

„Pole midagi.“ Ric jälgis teda, teades, et pidanuks sellega hommikuni ootama. Naine polnud valmis küsimustele vastama, aga mõrvajuhtumite puhul ei andnud ootamine midagi. Ric pani kruusi lauale ja tõmbas tooli välja. „Istu.“

„Ohohh.“ Mia tõmbas sügavalt hinge ja istus ning mees nägi, et ta tunneb teema muutuse üle kergendust. „Jutuajamise aeg. Kas sa salvestad?“

„Mul on hea mälu.“

Ric tõstis puust tooli naise vastu ja istus ka ise. Nende põlved puutusid peaaegu kokku. Ta tõmbas sõrmega üle naise reie kohas, kus veri oli läbi flanelli imbunud. „Mis see on?“

„Ei midagi. Takerdusin põgenedes okastraadi sisse.“

„Millal sa viimati teetanusesüsti said?“

Mia heitis talle jaheda pilgu. „Ma töötan kriminalistikalaboris. Ma olen kõige vastu vaktsineeritud.“

Mees nõjatus tooli seljatoele ja silmitses teda.

„Kas sul oli küsimusi?“ küsis Mia. „Sest ma olen hetkel väga närviline ja need maitseainepurgid kutsuvad mind.“

„Kas kurjategija küsis sinu PIN-koodi?“

Mia vaatas meest pikalt. Ric peaaegu nägi tema aju töötamas. „Ei.“

„Kas ta nägi, kui sa koodi pangaautomaati sisestasid?“

„Ma ei tea. Tegin seda üsna kiiresti. Mis siis?“

„See on lihtsalt ebatavaline. Võiks arvata, et ta küsis seda, et pärast ise kasutada.“

„Mul polnud eriti raha.“ Mia köhatas. „Pank laseb mul võtta välja ainult kolmsada dollarit, nii et äkki ta arvas, et ma olen rahast lage.“

„Oled või?“

Naine naeris. „Väga otsekohene.“

„See on tausta jaoks.“

„Jah ja ei.“ Mia vaatas ringi. „Kulutasin kõik oma säästud selle maja ostmiseks, nii et mul on suur maja ja väga vähe sularaha. Vanaema ütleks, et ma olen majavaene.“

„Kena maja. Sa alles kolisid?“

„Umbes kaks kuud tagasi. Alles sätin asju.“

Ric vaatas lahtipakkimata köögis ringi ja nägi seda uues valguses. Naine oli ühtteist isiklikku lisanud – Sierra Clubi kalender külmiku kõrval seinal, söögitoas seinal lameekraaniga teler, mis hetkel oli CNN-i kanali peal ja mille heli oli maha keeratud. Lilleline tapeet ja valged pitskardinad – need polnud Mia moodi.

Ricile meenus üks paljudest põhjustest, miks ta naisele enam ei helistanud. See naine armastas pesa punuda ja Ric vältis selliseid naisi järjekindlalt.

Ta vaatas naisele otsa. „Me oleme viimased neli tundi sinu krediitkaarti jälginud. Seni ei midagi. Tihti käib kurjategija pärast sellist kuritegu kõik automaadid läbi.“

„Sa eeldad, et tal on PIN,“ sõnas Mia. „Ja sa eeldad, et ta on loll.“

„Mitte loll, aga meeleheitel. Pealegi on sinu kaardil krediitkaardi logo. Ta oleks võinud midagi ostmas käia. Kütust, õlut, mida iganes. Seda pole ka tehtud.“

„Ilmselt peaksin tänulik olema. Ta tahtis vaid mu raha.“

Ric jälgis tema kehakeelt. Naise nägu ja õlad olid taas pinges ning ta oli pannud käed rinnale risti, nagu sellest rääkimine teeks ta närviliseks.

Või tegi teda närviliseks Rici seltsis pidžaamaväel istumine. Nende pilgud kohtusid, kirg lahvatas ja Ric teadis, et ta polnud eksinud. Iga kord Mia lähedusse sattudes tundis ta seksuaalset erutust. Ta ei suutnud naist vaadata arutlemata, milline too voodis oleks.

„Kas sinu arvates ta muud ei tahtnudki?“ küsis Ric uuesti ametlikuks muutudes. „Sinu kolmesadat dollarit?“

Naise kulmude vahele tekkis korts. „Sina ei usu seda või?“

Ric sai Mia hääletooni järgi aru, et ka tema ei usu seda. Nüüd oli vaja teada, miks ta seda ei usu. Mis oli naisele mõista andnud – midagi, mida Ric võib-olla ei märganud –, et asi polnud ainult rahas?

Mia neelatas ja vaatas sülle. Üks juuksesalk vajus näo ette. „Vist mitte. Tean, et see kõlab imelikult, aga raha? See nagu poleks talle oluline. Viissada, kolmsada, tal ükskõik.“ Mia hõõrus veriseid pükse. „Ja kui ta ei tahtnud midagi muud, miks siis mitte mind linna jätta ja Jeep varastada? Milleks sundida mind sõitma Old Mill Roadile?“ Ta vaatas mehele otsa tumedate ja tõsiste silmadega. „Ma ei usu, et ta tahtis raha. Arvan, et ta tahtis mind tappa.“

Sõnad jäid õhku rippuma. Ric silmitses teda. Mehel oli kohustus kahe ohvri ees – tapetud politseinik ja noor naine, kes oli napilt eluga pääsenud. Oli aeg isiklikud tunded kõrvale jätta ja see juhtum lahendada, sest ta kavatses selle lahendada. Varsti. Enne, kui Frank Hannigan maha maetakse.

Ric tõusis. „Aitäh sulle. Me võtame ühendust.“

Mia pilgutas tema järskude sõnade peale silmi. „Ongi kõik?“

„Praegu küll. Kui su Jeep üles leitakse, teatame sulle kindlasti.“

Ka naine tõusis ja Ric peaaegu tundis, kuidas too muutub jäisemaks. „Hästi. Toon su tagi.“

Mia läks temast mööda koridori ja mees järgnes talle. Naine läks magamistoa poole. Ric ootas välisukse juures ja märkas selle kõrvale paigaldatud klaviatuuri. Turvasüsteem tundus uus ja naine polnud jõudnud selle paigaldamisega tekkinud värvikahjustust korda teha.

Mia tuli tagasi ja ulatas talle tagi. „Vooder võib olla veidi määrdunud. Mu käed olid seda selga pannes verised.“

Ta tundus seal seistes väsinud. Ja kurb. Ric võttis temalt tagi, tajudes, et oleks võinud naisele midagi enamat pakkuda – vähemalt lohutust – ja et ta oli valmistanud hoopis pettumuse.

Harju sellega, tibuke.

Mia tõstis pilgu, nagu oleks ta neid sõnu kuulnud. Naine avas ukse ja astus eest.

„Lülita valvesüsteem tööle.“ Ric astus külma öhe, vaatas paremale ja vasakule ning siis uuesti naist. „Ja püüa magada.“