Читать книгу 21 maailmakuulsat heliloojat - Laura Grünberg - Страница 5

4. märtsil 1678 sündis Veneetsias elavate Vivaldide perekonda esiklaps. Seitsmendal kuul ilmale tulnud lapsuke paistis nii nõrguke, et peljates tema esimesi hingetõmbeid ühtlasi viimasteks jäävat pidas ämmaemand paremaks vastsündinu kohe ära ristida, andes talle nimeks Antonio Lucio.

Kuigi perekonda sündis pärastpoole veel kaks poega ja kolm tütart, sai muusik üksnes esiklapsest. Nooremad vennad hakkasid isa eeskujul parukategijateks.

Antonio esimestest eluaastatest on teada vähe. Tema musikaalsus ilmnes õige varakult. Juba 10-aastaselt asendas ta Püha Markuse kiriku orkestris tihtipeale oma isa, kui orkester esines väljaspool Veneetsiat. Poisi esimene ja peamine õpetaja oligi tema isa Giovanni Battista, kellest oli tolleks ajaks kujunenud tõeline viiulivirtuoos. Oletatakse samuti, et noor Antonio võttis kompositsioonitunde 1690. aastal surnud auväärselt maestro Giovanni Legrenzilt. Oma esimese helitöö kirjutas nooruk 1691. aastal. Ka annavad noore Vivaldi virtuoosne mängustiil ja esimeste heliteoste iseärasused alust oletada, et 18. sajandi algul oli ta seotud kuulsa Roomas tegutsenud itaalia viiulimängija ja helilooja Arcangelo Corelliga. Suurt mõju avaldas noore Vivaldi kujunemisele tema sünni- ja lapsepõlveaastate linna muusikaline atmosfäär.

Otsuse valida vaimuliku karjäär tegi Antonio arvatavasti isa mõjul, kes oli aastaid tegev olnud Püha Markuse kirikus. Nagu selgub dokumentidest, ordineeriti viieteistkümne ja poole aastane Antonio Vivaldi 1693. aasta 15. septembril alama astme vaimulikuks, nn väravavahiks, kel oli õigus kiriku uks lukust lahti keerata. Järgnevatel aastatel omandas ta veel kolm alamat ja kaks kõrgemat vaimulikku tiitlit ja õiguse teenida päevastel jumalateenistustel. Kõik need aastad oli tema peamine huvi muusika. Kasutades ära võimaluse saada preestri abiliseks, loobus Vivaldi õpingutest vaimulikus seminaris jätmaks endale rohkem aega muusikaga tegelemiseks. Seega pole imestada, et peatselt oli ta juba omandanud väljapaistva viiulivirtuoosi maine. 1703. aasta septembris, varsti pärast preestriks pühitsemist, kutsuti Antonio Vivaldi muusikaõpetajaks tütarlaste varjupaika Ospedale della pietá’sse. Sellega oli alanud tema hiilgava pedagoogilise ja loomingulise tegevuse esimene etapp.

Varjupaiga muusikaõpetajana leidis Vivaldi end suurepäraste muusikaliste traditsioonidega keskkonnast, kus avanesid võimalused teostada kõige erinevamaid loomingulisi ideid. Nagu teisedki 18. sajandi heliloojad-pedagoogid, pidi ka Vivaldi pidevalt kirjutama oma õpilaste tarbeks suurel hulgal vaimulikku ja ilmalikku muusikat – oratooriume, kantaate, kontserte, sonaate jms. Peale selle tegeles ta koorilauljatega, tegi proove orkestriga ja dirigeeris kontserte ning õpetas muusikateooriat. Tänu Vivaldi nii intensiivsele ja mitmekülgsele tegevusele hakkas Ospedale della pietá Veneetsia teiste samalaadsete asutuste hulgas peatselt esile kerkima.

Oma esimestel õpetaja-aastatel pööras Vivaldi erilist tähelepanu instrumentaalmuusikale. Oli ju Veneetsiast ja kogu Põhja-Itaaliast 18. sajandil saanud suurte instrumentalistide ja eriti viiulimängijate tõotatud maa. Sarnaselt teistele oma kaasaegsetele heliloojatele astus Vivaldi esimest korda laiema muusikaavalikkuse ette triosonaatide autorina. 1705. aastal andis muusikakirjastaja Giuseppe Sala Veneetsias välja tema 12 sonaati op. 1.

Järgnevail aastail pöördus Vivaldi sonaadivormi juurde korduvalt tagasi, kirjutades neid nii ühele kui ka mitmele instrumendile (kokku on teada 78 taolist teost). Vivaldi teine oopus, mille andis Veneetsias 1709. aastal välja Bortoli kirjastus, koosnes 12 viiuli- ja tšembalosonaadist.

1711. aastal määrati Vivaldile kindel aastapalk ja ta tõusis varjupaiga muusikajuhiks. Sellest ajast peale hakkas tema kuulsus juba kodulinna piiridest kaugemalegi ulatuma. Veneetsiat külastanud tähtsad välismaalased ei lasknud mööda võimalust saada osa Vivaldi kontsertidest. On teada, et juba 1709. aastal istus publiku hulgas Taani kuningas Frederik IV, kellele helilooja pühendas oma viiulisonaadid.

Vivaldi teoseid hakati välja andma ka väljaspool Itaalia piire. Näiteks 1712. aastal Amsterdamis kuulsad 12 kontserti L’estro armonico op. 3. Selle oopuse paremad palad, nagu kontsert h-moll neljale viiulile, a-moll kahele viiulile ja Esduur viiulile kuuluvad tänase päevani Vivaldi kõige sagedamini esitatavate teoste hulka. Oma uudse elutunnetusega, mis väljendus ebatavaliselt eredais vormides, pidi see muusika tema kaasaegseid hämmastama. Üks nüüdisaja muusikaajaloolasi on kirjutanud duokontserdi a-moll kolmanda osa eelviimasest soolost järgmiselt: “Tundub, nagu oleks barokkajastu luksuslikus saalis äkki lahti paiskunud aknad ja uksed, et tervitada vaba looduse sisenemist; muusikas kõlab uhke, suursugune paatos, 17. sajandil veel tundmatu maailmakodaniku hüüd.”

Aastatel, mil Vivaldi esimest korda suurele Euroopa lavale astus, näis lausa saatus ise tema edukale loometegevusele kaasa aitavat. 1713. aastal sai tast ametlikult pietá peahelilooja, kelle kohustuste hulka kuulus kasvandikele regulaarne muusika kirjutamine. Nüüd pöördus Vivaldi tema jaoks uudse žanri – ooperi poole, millest kujunes pikkadeks aastateks tema üks tähtsamaid tegevussfääre. 1713. aastal võttis ta kuu aega puhkust toomaks Veneetsias lavale oma esimest ooperit Ottone in Villa. Alates teisest ooperist Orlando finto pazzo (1714) oli aga edu ooperiheliloojana talle kindlustatud. Nii algas Vivaldi loomingulise biograafia teine etapp, mil ta otsustavalt purustas talle juba kitsaks jäänud senised tegevusraamid pietá’s püüeldes rohkearvulisema publiku tunnustuse poole.

Ottone in Villa, Vivaldi esimene ooper, kujutas endast oma veniva tegevustiku ja segase süžeeintriigiga tolleaegse ooperi tüüpilist näidet.

Esietendus toimus Vicenzas 1713. aasta 17. märtsil (Teatro delle Grazie’s). Nähtavasti oli lavastusel edu, mis omakorda köitis Veneetsia impressaariote tähelepanu. Varsti sai Vivaldi tellimuse uuele ooperile St Angelo teatri omanikult Modottolt, kellega ta säilitas sidemed kuni oma viimase ooperi Feraspe’ni (1739) välja. Tema teine ooper Orlando finto pazzo oli kirjutatud G. B. Braccioli libretole, mis kujutas endast vaba töötlust itaalia poeedi Lodovico Ariosto kuulsast poeemist “Raevunud Orlando”.

Ent hoolimata muljetavaldavatest edusammudest ooperi vallas ja mujalt saabuvatest ahvatlevatest ettepanekutest jäi Vivaldi siiski truuks Ospedale della pietá’le, pöördudes siia pärast pikemaid pause ikka ja jälle vääramatult tagasi. Kohe oma esimestel kirgliku teatrist huvitumise aastatel kirjutas ta pietá tarvis kaks oratooriumi ladinakeelsetele tekstidele: Moyses Deus Pharaonis (1714) ja Juditha triumphans devicta Holofernes barbarie (1716).

Kahjuks on kaduma läinud tema esimese oratooriumi partituur; säilinud on üksnes selle tekst, kus on ära toodud ka esitajate nimed, millest ilmneb, et kõiki häälepartiisid, kaasa arvatud meeste omi, esitasid tütarlapsed – varjupaiga kasvandikud.

Meloodilise hingestatuse värskuse ja orkestrikoloriidi peenusega silma paistev Juditha triumphans... kuulub aga Vivaldi loomingu paremiku hulka.

Selleks ajaks loeti juba suureks auks kuulsa itaalia muusikageeniuse käe alla õppima pääseda. Ent ei uued õpilased ega heliloojatöö rohkus Ospedale della pietá’s suutnud Vivaldit sundida loobuma intensiivsest tööst teatris. St Angelo teatrilt saadud uus tellimus – 12 pea-aariat ooperist Nerone fatto Cesare – kanti ette 1716. aasta karnevalil.

Ooper L’Incoronazione di Dario – seegi St Angelo teatrile kirjutatud – telliti Vivaldilt 1716. aasta karnevali kolmanda esietendusena. Järgmise ooperiga, La Costanza trionfante degl’Amori e de Gl’odi, vallutas Vivaldi aga Veneetsia teise teatri, St Mose, millega ta järgnevail aastail tihedalt seotuks jäi. Sellegi ooperi esietendus leidis aset samal, 1716. aasta karnevalil.

Veneetsias viie aasta jooksul kasvanud kuulsuse toel hakkasid kuuldused Vivaldist kui väljapaistvast ooperiheliloojast kiiresti levima ka teistes Itaalia linnades ja välismaal.

Oma esimeste ooperiturneede ajal jäi Vivaldi veel Veneetsiaga seotuks. Ent siis olukord muutus. 1720. aastal astus Vivaldi kolmeks aastaks tol ajal Mantuas Austria keiserlikke vägesid juhatanud Hessen-Darmstadti printsi Philippi teenistusse.

Mantuas viibimisega on seotud sündmus, mis avaldas otsustavat mõju Vivaldi kogu edasisele elule – ta tutvus prantsuse parukameistri tütre ja ooperilauljanna Anna Giròga. Nagu C. Coldoni oma “Memuaarides” on kirjutanud, esitles Vivaldi Giròd talle oma õpilasena. See näib täiesti usutavana, valdasid ju tavaliselt just itaalia ooperiheliloojad täiuslikult vokaaltehnika saladusi. Et Vivaldi ooperiprimadonnasid õpetas, pajatavad ka mitmed teised allikad. Tema kaasaegsed pidasid Giròd rafineeritud ja hingestatud lauljannaks, kelle hääl kõlas tagasihoidlikule hääleulatusele vaatamata äärmiselt meeldivalt. Seesama Coldoni kirjutas ka: “Ta polnud küll iludus, kuid näis väga elegantne – peen piht, kaunid silmad, suurepärased juuksed, võluv suuke. Tal oli suhteliselt nõrk hääl, kuid kaheldamatu näitlemisanne.”

Vivaldi alaliseks saatjaks sai ka Anna õde Paolini, kes võttis enda peale haige helilooja tervise eest hoolitsemise. Mõlemad õed elasid alaliselt Vivaldi majas ja saatsid teda arvukail reisidel, mis olid tol ajal seotud mitmesuguste ohtude ja raskustega. Säärased vaimulikule isikule sobimatud liiga lähedased sidemed õeste Giròdega põhjustasid korduvalt kiriku pahameelt ja nördimust. Lõpuks tõi taoline vaimuliku käitumisnormide rikkumine Vivaldile kaasa üsna ränki tagajärgi. Nagu ilmneb aga 1737. aastal kirjutatud kirjast, kaitses ta oma elukaaslaste au alati suure hingelise kindlusega ja hindas nende vaimseid väärtusi, kõneldes neist muutumatult sügava austusega.

Kolmeaastase teenistuse järel Mantuas pöördus Vivaldi Veneetsiasse tagasi. Koos temaga kolis Veneetsiasse ka Anna, keda terava keelega veneetslased hakkasid varsti nimetama punapäise preestri sõbratariks. Samas jätkas Vivaldi endist viisi reisimist mööda suuremaid Euroopa linnu.

Aastatel 1723–1724 saatis Vivaldit kolmel karnevalihooajal triumfaalne edu Roomas, kus esinemist peeti iga helilooja jaoks kõige tõsisemaks katsumuseks. Vivaldi viis Rooma ooperid Ercole su’l Termodonte (1723) ja Il Giustino (1724).

Vivaldi kaasaegsete hulgas olid kõige populaarsemad tema programmilised kontserdid, eriti kuulsad “Aastaajad” – neljast viiulikontserdist koosnev sari. Pariisis esitati neid 1728. aastal pidevalt ja anti ka välja eraldi teosena; veel 1765. aastal esitati seal kontserdi “Kevade” osa vokaalset arranžeeringut motetina.

Kokku on teada 28 Vivaldi instrumentaalteost, mis kandsid programmilisi pealkirju. Ent sõna otseses mõttes programmiline on neist üksnes “Aastaajad”. 1725. aasta Amsterdami väljaandes on iga kontsert varustatud sonetiga, mille sisu määratleb muusikalise arenduse karakter. Otsustades pühenduse teksti järgi, olid tsükli kontserdid ilma sonettideta tuntud juba kaua aega enne teose väljaandmist; on täiesti võimalik, et need tekstid loodi juba valmis muusika mõjul. Sonettide autorit pole pühenduses nimetatud ning pole välistatud, et see oli Vivaldi ise. Enne tsükli väljaandmist töötas ta partituuri põhjalikult ümber, muutmaks muusika programmilist ideed arusaadavamaks.

Kontserdis “Talv” on helilooja saavutanud kunstilise väljendusrikkuse tipu. Juba selle esimesed taktid annavad meisterlikult edasi läbitungiva talvise külma tunnet. Seejärel kujutatakse hämmastava leidlikkusega vihmapiiskade trummeldamist aknale, uiskudel liuglemist ja uisutaja ootamatut kukkumist, jää pragunemist ja lõpuks lõunamaise siroko raevukat võitlust põhjatuulega.

Oma ideelt tõeliselt novaatorlik “Aastaaegade” tsükkel oli oma ajast märkimisväärselt ees, meenutades pigem 19. sajandi heliloojate-romantikute otsinguid programmilise muusika vallas.

1734. aasta karnevali ajal nägi St Angelo teatri publik Vivaldi uut ooperit, mille libreto põhines poeedi ja näitekirjaniku Metastasio ühel kõige kuulsamal teosel, “Olympiadal”. Dramaatiliste kollisioonide poolest nii mitmeplaaniline süžee oli innustanud heliloojat looma kahtlemata tõelist kunstiteost. Vivaldi ooperiloomingu autoriteetne asjatundja A. Cazella on kirjutanud, et L’Olimpiade paistab itaalia helilooja teiste ooperite hulgast silma just muusika võrreldamatu iluga.

Vaatamata helilooja küllaltki kõrgele eale jäi ta loominguliselt endiselt hämmastavalt produktiivseks. Veronas mängiti tema Tamerlano’t ja L’Adelaide’i (1735), Firenzes ooperit Ginevra, Principessa di Scozia (1736). Ent järgmisel aastal, just Ferrara karnevali ettevalmistuste haripunktis, tabas Vivaldit raske saatuselöök. 1737. aasta 16. novembril keelas Veneetsias resideeriv paavsti nuntsius tal kardinal Ruffo nimel tol ajal paavsti valdusse kuuluvasse Ferrarasse sisenemise, ja “seda põhjusel,” kirjutas helilooja, “et olles ise vaimulik isik, ei teeni ma jumalateenistustel ja kasutan lauljanna Girò soosingut”.

Toona kujutas taoline keeld endast ennekuulmatut häbistamist ja tähendas Vivaldi jaoks, kes polnud kunagi mänginud Rooma paavsti ees, täielikku diskreditsiooni vaimuliku isikuna. Kaugeltki ebaoluline polnud ka tekitatud materiaalne kahju.

Vivaldi muusika viimane esitamine pietá’s oli seotud Saksi kuurvürsti Friedrich Christiani Veneetsias viibimisega. Tema külaskäigu puhul mängiti 1740. aasta 21. märtsil Vivaldi kontserte paljudele instrumentidele. Kuid see ei suutnud siiski parandada Vivaldi suhteid pietá juhtkonnaga. Halvenemise põhjuseks polnud mitte üksnes tema sagedane reisimine – ajal, mil Itaalias kerkis juba esile heliloojate-viiuldajate uus põlvkond, hakkas Vivaldi muusika tunduma liiga vanamoodsana.

Charles de Brosses, kes oli Vivaldiga tutvunud 1739. aastal, kirjutas Veneetsiast: “Oma suureks hämmelduseks avastasin ma, et siin linnas ei hinnata teda kaugeltki nii kõrgelt, kui ta seda pälvib – siin, kus kõik sõltub moest, kus tema teoseid on kuuldud liiga palju ja kus läinud aasta muusika juba enam kassat ei tee.”

1740. aasta lõpul lahkus Vivaldi igaveseks pietá’st, mis oli nii paljude aastate vältel võlgnenud oma muusikalise kuulsuse just talle. Tema nime viimane mainimine pietá dokumentides 29. augustil 1740 on seotud paljude kontsertide müügiga pietá’le hinnaga üks tukat tükist. Taoline madal hind oli kahtlemata seletatav Vivaldi majanduslike raskustega, kuna helilooja oli sunnitud valmistuma pikemaks reisiks. 62-aastaselt võttis ta vastu mehise otsuse oma tänamatult kodumaalt igaveseks lahkuda, et otsida tunnustust võõrsil.

Antonio Vivaldi suri kõigist unustatuna ja hüljatuna Viinis 28. juulil 1741 “sisemisse ülekuumenemisse”, nagu oli kirjutatud matmisprotokolli.