Читать книгу Freddie Mercury - Laura Jackson - Страница 5

1965. aastaks oli Suurbritannia tõeliselt hoo sisse saanud. Kunstialadel – fotograafias, moes, teatris ja mujal – oli muusika eestvedamisel toimunud plahvatus. Peamine võitlus edetabelite ülevõimu pärast käis The Beatlesi ja The Rolling Stonesi vahel. Vaevalt jäi ükski linn kogu riigis uuest vabadusevaimust puutumata ja London, mis näis toona olevat universumi keskpunkt, oli kindlasti selle südames.

Rokkstaarid olid rohkem kui kunagi varem uued ikoonid ning The Rolling Stonesi asutaja Brian Jones, kes oli selle glamuurse ajastu kehastus, ülendas kuuekümnendatel riietumise kunstivormiks. Tema androgüünsest stiilist – mantlitest, viltkübaratest ja berberi juveelidest – sai hilisemate popstaaripõlvkondade jaoks prototüüp. Londonis, mis päästis valla tema kujutlusvõime, sai Freddie Mercury aru, milline tähtsus on visuaalsel väljendusel muusika täiendajana. Leidnud väljundi oma loomupärasele toretsemisandele, ajas ta kümnendi vahetusel teised bändiliikmed ärevusse, julgustades neid laval naiste riideid kandma.

Kuuekümnendate keskel tõi Ameerika kirjanik Ken Kesey kümnendi põnevusse ja eksperimenteerimisse uue mõõtme, korraldades nn happepidusid. Nende keskmeks oli LSD, laiemalt tuntud kui hape, keemiline uimasti, mis oli nii uus, et seda ei olnud veel illegaalseks kuulutatud. Psühhedeelia oma räigete värvide ja keerukate mustritega oli hoogu sisse saamas ja Freddie Mercuryt tõmbas selle poole.

Vahetult pärast 20. sünnipäeva septembris 1966 oli Mercury vanemad ümber veennud ning registreerus graafilise kunsti ja disaini kursusele Ealingi tehnikakolledžis ja kunstikoolis Lääne-Londonis. Ühtlasi kolis ta seejärel omaenda korterisse Kensingtonis Londonis. Paljude jaoks ei olnud valik kunstikolledži kasuks suurt enamat kui aupaistega ümbritsetud võimalus logeleda, ettekääne veeta aega sõpradega ja anduda olulisematele asjadele, nagu muusikast rääkimisele või, veel parem, muusika tegemisele. Selleks ajaks edetabelite tippu jõudnud John Lennon ja Pete Townshend olid mõlemad kunstikooli kasvandikud – Townshend oli koguni Ealingi kolledži vilistlane. Kunstikoole hakati pidama kuuekümnendate Briti rokkstaaride klassikaliseks koolituspaigaks ja Mercury mõistis nende otstarvet. „Kunstikoolid,” ütles ta, „õpetavad sind olema moeteadlikum, olema alati sammu võrra ees.” Kunsti lõpueksami hindega A oli tema kooli saabumine olnud stiilne.

Kuid humanitaarkeskkool oli muutnud Mercury kolledžielu suhtes ettevaatlikuks ja esimesel aastal Ealingis oli ta üsna pelglik. Endised juhendajad mäletavad teda tagasihoidliku ja mitte mingil moel tähelepanuväärsena, kui välja arvata tema tüütu ja isegi närviline harjumus itsitada, pahatihti kontrollimatult. Üks endine tudeng ütles hiljem Freddie kohta karmilt, et ta oli andetu jobu, samas kui teine mäletab kiindumusega tema hoolivat loomust.

1967. aastal, ronkmustad juuksed nüüdseks moekalt pikad, kandis Mercury velvetjakke, liibuvaid pükse ja platvormkingi, lisaks rohkeid hõbeehteid. Kuna selline oli toonane stiil, ei torganud ta silma: tegelikult leidus neid, kes olid oma riietuse ja käitumisega märksa räigemad, mis on tagantjärele tekitanud hämmingut teda sel perioodil tundnud inimestes. Paljud ei oleks eales arvanud, et Mercurys on jõudu rajada endale teed rokkstaaristaatuseni. Samamoodi nagu keegi ei oleks ära arvanud tema seksuaalset minevikku. Paistab, et pärast Bombayst lahkumist ei esinenud rohkem kokkupuuteid homoseksuaalsusega, ehkki ei olnud ka teada, et ta oleks tüdrukutega pidutsenud. Ta hoidus omaette – kuid mitte kättesaamatuna.

Mercury kunsti- ja disainikursusel oli hea maine ning temaga samal aastal sisse pääsenud üliõpilased osutusid andekaiks. Ta õppis erinevaid valikaineid, sealhulgas balletti, mis erutas teda nii siis kui ka hiljem, kui ta tantsuga põgusalt kokku puutus. Ent peamiselt köitis teda muusika. 1967. aasta suvel rohkem kui kunagi varem, nimelt langes ta siis dünaamilise Ameerika kitarristi Jimi Hendrixi lummusesse.

Hendrix elas sel ajal juba Londonis, nautides mänedžeri Chas Chandleri juhtimise all edu. Muusikalises mõttes oli Hendrixi saabumine tähtis paljudele inimestele ja Mercury oli üks nende seast. Laulude „Hey Joe” ja „Purple Haze” kõrvulukustav, suuresti improviseeriv rokk, mida domineeris nobe elektrikitarri mäng, veetles Mercuryt. Samuti paelus teda tšerokii indiaani ja mehhiko segaverd päritolu Hendrixi eksootiline mustlasstiil ning Mercuryst sai muusiku innukas austaja. Ta kleepis seinad täis oma iidoli plakateid, riietus nagu Hendrix ja joonistas temast pidevalt visandeid.

Ajapikku tungisid Mercury kinnismõtted Hendrixist tema ellu, kaasa arvatud õpingutesse. Pärast üht lõuna ajal pubis istumist ei vajanud Mercury kuigivõrd julgustust, et ronida kirjutuslauale ja karata seal metsikuna Hendrixit jäljendades. Tolle laulusõnu järele kriisates tegi ta, nagu oleks vihjavalt kubemesse torgatud 12-tolline puidust joonlaud kitarr. Ta ei olnud oma kirega muusika vastu üksi ja tal olid nüüd mõned mõttekaaslastest sõbrad. Koos Nigel Fosteri ja Tim Staffelliga harjutasid nad aeg-ajalt kolmeosalisi harmooniaid, tehes seda meeste tualetis, kus oli hoone parim akustika.

Tim Staffell kinnitab arvamust, et Mercury ei paistnud oma esimestel päevadel Ealingis kuidagi silma. Ta meenutab: „Minu esmamulje temast oli, et ta on kultuuriliselt üsna hetero. Teiste sõnadega konservatiivne – ma ei mõelnud kunagi tema seksuaalsusele. Ta oli üpris vaoshoitud ja kindlasti ei saa teda kirjeldada pealetükkivana. Temas oli ka üsna palju leplikkust.

Kuid Freddie isiksus arenes juba siis kiiresti, ühendades tema loomupärase toretsemise enesekindlusega, mille ta omandas hiljem tänu laulmisele. Mis puutus staariks olemisse, siis mina isiklikult arvan, et ta oli juba tõusuteel. Inimesed kahtlemata märkasid teda.” Meeleheitlikult mõne bändiga liituda soovinud Mercury teadis, et Staffell mängib ühes neist regulaarselt, ja tal oli väga hea meel, kui teda lõpuks sellega tuttavaks tehti.

Tim Staffell tutvustas Freddie Mercuryt Smile’i ülejäänud liikmetele 1969. aasta alguses. Nagu võõraste puhul tavaks, oli Mercury esialgu tagasihoidlik, hinnates teisi bändiliikmeid turvatunnet pakkuva nähtamatu kaitsemüüri varjust. Roger Meddows Taylor, Londoni haigla meditsiinikooli hambaravitudeng, oli ekstravertne blond trummar. Tema muusikalised kalduvused olid tõmmanud teda esiotsa ukulele ja seejärel kitarri poole, kuid 1961. aastal sai ta oma esimese trummikomplekti ja avastas, et tema anne peitub löökriistade mängimises. Teismelisena katsetas ta paaris West Country bändis, millest edukaim oli Reaction.

Kitarrist Brian May oli pikk, kleenuke, tuupuri oleku ja tumeda lokkis juuksepahmakaga. Mercury sai teada, et nad olid olnud peaaegu naabrid, elades Felthamis teineteisest vaid mõne tänava kaugusel. Nagu Mercury, oli ka May alustanud klaveriõpinguid noorelt ja jõudnud samuti neljandasse klassi. Olles saanud isalt algteadmised ukulelemängust, kingiti talle seitsmendaks sünnipäevaks esimene metallist keeltega akustiline kitarr. Esimese elektrikitarri valmistas ta koos isaga käsitsi ja pani sellele nimeks Red Special.

Staffell ja May olid ammused tuttavad ajast, kui Staffell oli 1964. aastal lauljana liitunud May koolibändiga. Kui Brian võitis 1965. aastal Londoni Imperial College’i avatud stipendiumi füüsikas, viibis ka Staffell Londonis, valmistudes õppima Ealingi kunstikoolis graafikat. Kui Brian May 1967. aasta lõpus koolibändist lahkus, hoidis ta sidet Staffelliga, kes jäi mõneks ajaks gruppi, kuni temagi sealt lahkus. Mida rohkem see paar muusikast rääkides aega veetis, seda rohkem nad adusid, kui suurt puudust tundsid nad bändis olemisest. Otsustades moodustada uue grupi, panid nad Imperial College’is üles kuulutuse, kus otsisid MITCH MITCHELLI / BRIAN BAKERI TÜÜPI TRUMMARIT. Nad uputati taotlustega üle, ent kui nad kuulasid Roger Taylori esinemisproovi bongodel, sai ta koha bändis sisuliselt sealsamas. „Me korraldasime Rogeriga veel teise korraliku esinemisproovi, pannes üles oma tehnika ja mängides päriselt, kuid oli ilmne, et tema on meie jaoks just see, keda tarvis,” kinnitab Staffell.

1968. aasta varasügisel asus Smile tohutu pühendumusega proovi tegema, täiustades oma muusikalist stiili, samal ajal kui May ja Staffell hakkasid tegelema ka laulukirjutamisega. Nende esimene närvesööv avalik esinemine toimus 26. oktoobril Imperial College’is Pink Floydi soojendusbändina. Sellest alates said nad tänu Roger Taylori tutvustele esinemiskutseid kõikjalt Cornwallist. PJ’sist Truros ja Flamingo Ballroomist Redruthis said tuttavad lemmikpaigad, kuid nad eelistasid Londoni kolledži ringkonda. Baseerudes pealinna keskel asuvas Kensingtoni piirkonnas, oli mõistlikum mängida Londoni lavadel. Pealegi maksti seal esinemiste eest paremini.

Olgugi et tööd neil jagus, muutusid May, Taylor ja Staffel Smile’iga üha ambitsioonikamaks. Peaaegu kolm kuud oli möödas ajast, mil nad soojendasid Pink Floydi, aga kui T-Rexi ja Family soojendamine välja arvata, ei juhtunud rohkem midagi. Kuid 27. veebruaril 1969 osalesid nad Imperial College’i korraldatud kontserdil Royal Albert Hallis. Muljetavaldavasse esinejate nimekirja kuulusid Free ja Joe Cocker. Smile’i liikmed olid üllatunud – ja rõõmsad –, et paiknesid kavalehel enne Freed, ja nende ootused ürituse eel olid mõõtmatud. Juhtus nii, et kontsert jäi ennekõike meelde paari piinliku äparduse poolest, nagu lava jaoks liiga lühike kitarrijuhe ja et sokkides esinenud Staffell sai pinnud jalga. Kuid sellegipoolest oli neil pärast sündmust pea pilvedes ja nad rääkisid sellest veel mitu päeva. Just selle üleva meeleolu keskel tutvustas Staffell ülejäänud bändile oma Ealingi kolledži sõpra Freddie Bulsarat.

Kuuekümnendatel oli Kensingtonist tänu kuulsale turule ja butiikidele – nende seas ka Biba – saanud ajaveetmise koht; kunstipärasust matkiv kosmopoliitne õhkkond sobis Mercuryle hästi. Esimest korda kohtas Mercury Smile’i bändiliikmeid populaarses pubis nimega Kensington. Sellest päevast peale said nad hästi läbi. Ja esimesest kohtumishetkest alates võttis Mercury sihiks pääseda bändi, ehkki ta ei olnud veel kuulnud neid mängimas.

Hiljem samal õhtul kutsus ta ennast nende proovi kaasa. Entusiasm oli üks asi, kuid Mercury hakkas neile otsekohe proovides peavalu valmistama. Talle meeldis nende loodud saund, kuid nende esinemine jättis tema arvates kõvasti soovida. Lootes trio enda hoole alla võtta, ei suutnud ta tagasi hoida lõputuid ideid, kuidas neile särtsu juurde anda.

Tim Staffell ütleb: „Esialgu ei võtnud me Freddiet lauljana kuigi tõsiselt, kuna tal kulus mitu aastat, et arendada välja see kvaliteet ja kindlus, mida ta näitas, kui oli õige hoo sisse saanud.” Roger Taylorile valmistas Mercury vokaalne kahurituli lõbu, kuid ta jäi näiliselt ükskõikseks, ning Brian May talus teda kannatlikult, kuid eiras vihjeid bändiga ühinemise kohta.

Aga Mercury ei jätnud jonni. Smile’i kuulates muutus tema kihk uuesti esineda nii meeleheitlikuks, et nende kontsertidel käies seisis ta mõnikord esireas ja karjus, kritiseerides neid asjade eest, mida nad tema arvates valesti tegid. Käsi suu ümber pannes kisendas ta rahulolematult: „Kui mina oleksin teie laulja, siis ma näitaksin, kuidas tuleb teha.” Ja see ei avaldanud ikkagi mõju. Ent Mercury oli planeerija. Kuna otserünnak oli ilmselgelt liiga ebaviisakas, otsustas ta proovida teistsugust taktikat.

Mercury veetis bändiga nii palju aega kui võimalik ja jätkas nende proovides käimist. Peale nende avalikkuse ees häbistamise hakkas ta töötlema iga bändiliiget eraldi, näidates neile ette nende individuaalseid nõrkusi. Brian Mayle mängis Mercury terve õhtu väikese pruugitud stereo peal Hendrixi plaate. Rokk-kitarristist juba niigi sisse võetud May analüüsiv aju imas stereo pealt kuulates kiiresti endasse Jimi Hendrixi erakordset saundi. Mercury sammus kogu õhtu May kõrval abivalmilt ühe kõlari juurest teise juurde, püüdes teeseldult välja nuputada, kuidas maestro küll taolisi efekte saavutas; tegelikult üritas ta lihtsalt leida viisi, kuidas endale liitlast võita.

Kõigile püüdlustele vaatamata jäi koht Smile’is tema jaoks endiselt kättesaamatuks. Kui hakkas tunduma, et bänd on muutumas edukaks, tekitas see erilist kibedust. 19. aprillil mängisid nad Londonis Revolution Clubis, esinemise järel tuli nende juurde Lou Reizner, kes oli siis seotud Mercury Recordsiga. USA plaadifirma oli kohe tungimas Suurbritannia turule ning Reizner oli kogu õhtu Smile’il soosivalt silma peal hoidnud. Kui ta küsis neilt, kas nad kirjutaksid alla lepingule Mercuryga, ütlesid nad otsekohe jah.

Kui peagi pärast lepingu sõlmimist 1969. aasta mais reserveeriti Smile’ile Sohos asuvas Tridenti stuudiotes aeg, et teha produtsent John Anthonyga valmis esimene singel, võis Freddie bändi elevusest üksnes kõrvaltvaatajana rõõmu tunda. Plaadi A-poolel oli Staffelli kirjutatud pala „Earth”, mida toetas „Step on Me”. „Earth” meenutas stiililt Barclay James Harvestit. Staffelli meloodilise vokaali ja Taylori jõulise trummimänguga, mis lugu ohjes hoidis, oli see singlina paremini õnnestunud. Brian May iseloomulikust kitarrimängust ei olnud veel mingit märki ja kui palal oli mõni nõrk koht, siis oli selleks loo keskel asuva instrumentaalosa kerge seosetus. Arusaadavalt olid ootused kõrged, kui plaadifirma määras singli avaldamiskuupäeva augustisse.

Tolle suve lämmatava kuumalaine ajal said Mercury lootused mõne bändiga ühineda ootamatu pöörde, kui Londonisse saabus Liverpooli grupp Ibex. Samamoodi nagu Smile oli ka see kolmeliikmeline: trummar Mick „Miffer” Smith, basskitarrist John „Tupp” Taylor ja kitarrist Mike Bersin. Koos mänedžer Ken Testiga olid nad sõitnud roostes kaubikuga lõunasse, et otsida õnne ja kuulsust Londonis. „Mu tüdruksõbral Helen McConnellil oli Earls Courtis koos õde Patiga korter, nii et meil oli vähemalt koht, kus magada,” selgitab Testi.

Testi mäletab, et nad kohtasid Freddie Mercuryt peaaegu kohe, kui olid saabunud. „Oli Pati sünnipäev ja me mõtlesime ta kuhugi välja viia. Ta nõudis järeleandmatult, et nad peavad minema Kensingtoni. Toona levis seal piirkonnas suuresti kolledži subkultuur ning valitses selline tudengite värk – mis oli pinnaseks Kensingtoni värvikamale kihile.

Pat oli näinud Smile’i Imperial College’is mängimas ja teadis, et Kensington on nende kõrts, nii et me läksime sinna ja muidugi olid need sellid kohal. Kaks bändi said otsekohe jutu peale. Nendega oli kaasas sõber, kes ei olnud Smile’i liige, kuid tundis selgelt, et peaks olema, ja see oli Freddie.”

Testi räägib: „Freddie kandis lühikest karusnahast jakki ja korralikult kammitud õlgadeni ulatuvaid juukseid. Ta paistis asjalik. Oletan, et meie nägime tema silmis tol õhtul välja nagu põhjast tulnud matsid, kelles ei olnud mingit peenust, kuid tema olekus see välja ei paistnud. Esmakordsel tutvumisel oli Freddie väga vaikne.

Pärast pubi sulgemist läksime tagasi Pati korterisse, kus Smile esines meile ja Fred muudkui lisas juurde harmooniaid, nagu ei suudaks sinna midagi parata. Tol õhtul keskendus minu tähelepanu Briani mängule ja mulle tundus, et kuulen võib-olla midagi erilist. Kuid ma panin tähele, et Freddie tundis end selles seltskonnas ülimugavalt.”

Samamoodi nagu Ken Testi mäletab ka Ibexi kitarrist Mike Bersin, et esimesel kohtumisel avaldas kõige sügavamat muljet Brian May: „Põlesin soovist teda mängimas kuulda, kuid suurimaks üllatuseks osutus lõpuks see, et ta kasutas tavalise plektroni asemel kuuepennist münti.” See omapära lummab kitarriste siiani. Mõlemad bändid kohtusid pärast seda õhtut veel korduvalt, nii et ei kulunud palju aega, kuni Mercury kohalolu tuntavaks muutus.

„See oli unustamatu suvi,” jätkab Bersin. „Brian Jones suri ja Rolling Stones korraldas tema mälestuseks Hyde Parkis tohutu mälestusürituse ning ilm oli lämmatavalt kuum! Kõige rohkem mäletan seda, kuidas kõik istusid väljas Kensingtoni pubi madalatel aknalaudadel ja jõid odraveini, kuna see oli odav. Ehkki Freddie oli algul vait püsinud, kaotas ta peagi kannatuse.

Ühel õhtul olime kõik pubi kõrval ja arutlesime muusika üle nagu ikka ja ühtäkki kiljatas Freddie: „Te kutid vajate endale lauljat.” Vaatasime üksteisele otsa ja imestasime, kuidas ta seda küll teada võis, sest ta ei olnud meid mängimas kuulnud. Oletan, et selle sissejuhatusega tal vedas, kuid igal juhul pakkus ta otsekohe välja, et võib meie etteotsa asuda.”

Ken Testi jälgis teadja naeratusega, kuidas Mercury end tema bändi sisse seadis. „Ibexil ei olnud ühtegi kindlat lauljat, ehkki Bersin täitis ka seda kohta, aga meile tõesti kulunuks üks laulja ära,” ütleb ta. „Meile kõigile oli selge, et oma südames soovis Freddie endiselt liituda Smile’iga, aga see ei olnud määratud juhtuma, nii et seepärast pööraski ta pilgu Ibexi poole.”

Mike Bersinile on jäänud meelde kergus, millega Mercury, vähemalt pealtnäha, oma kiindumusi üle kandis. Ta ütleb: „Noh, ta tuli paar korda meie proovidesse keldrikorrusel, kuid ta ei laulnud seal suurt midagi, ta tõesti lihtsalt rääkis ennast bändi liikmeks. Meil ei olnud selle mõtte vastu tegelikult mitte midagi ja kogu lugu. Ta liitus Ibexiga.”

Lõpuks ometi endale bändis koha kindlustamine ei olnud Mercury jaoks tookord ainus õnnestumine. Ta oli juba mitu kuud varjatud motiiviga pidevalt külastanud Barbara Hulanicki moekat butiiki Bibat. Olgugi et tegu oli ühe kõige hipilikuma kohaga linnas, oli tema peamiseks ligimeelitajaks arenev sõprus Biba poemüüja Mary Austiniga. Nad olid hakanud kohtinguil käima ja Mercury oli arvatavasti otsustanud maha suruda oma homoseksuaalseid kalduvusi. Tema tunded väikesekasvulise blondiini vastu, ja tolle omad tema vastu, olid piisavalt tugevad, et alustada kooselu pisikeses esimese korruse korteris Kensingtoni turu lähedal. Sealt sai alguse elukestev pühendumine teineteisele.

Mercury seotus Mary Austiniga pidi tasandama kõik kahtlused, mis sõpradel tema seksuaalsuse suhtes olid. „Mul ei olnud aimugi, et ta on gei, sain sellest teada tükk aega pärast seda, kui olin läinud,” tunnistab Tim Staffell. „Toona oli moes võtta omaks teatraalne käitumine kui omamoodi sotsiaalne isikutunnistus, justkui viitaks see kunstilisele aususele või tundlikkusele.”

„Freddie oli just Maryga koos elama hakanud, kui mina temaga kohtusin,” ütleb Mike Bersin, „mis minu arust juhtis meid valejälgedele, sest kõigis muudes aspektides oli tema käitumine imepäraselt teatraalne, sellel kaunil inglaslikult keigarlikul moel. Mitmeski mõttes oli Freddie peaaegu ebareaalne.”

Üks asi, mis oli Mercury jaoks reaalne, oli pidev rahapuudus. Ehkki ta ei tahtnud endiselt käsi mustaks teha, mõistis ta, et iseseisvus tähendab seda, et ta vajab tasustatud tööd. Kuid lisaks sellele, et ta ei tahtnud kulutada aega väljaspool Kensingtoni piirkonda, oli ta huvitatud üksnes muusikast ja kunstist. Tema lahenduseks oli rentida Kensingtoni turul müügiputka. Roger Taylor oli 1968. aasta augustis lahkunud meditsiinikoolist, olles läbinud üksnes esimese osa hambaraviõppest. Nähes kuldset võimalust kindlustada sidet Smile’iga, kutsus Mercury Taylorit äriga liituma.

Nad rentisid 10 naela eest nädalas putka turutänaval, millele kaupmehed olid masendunult andnud hüüdnime „Surmamõistetute osakond”. Aastaid hiljem ülendati see Queeni varajastes reklaamtekstides suurejooneliselt „härraste rõivakaupluse” staatusesse, ehkki Testi kinnitab, et nende turukiosk oli telefoniputka suurune. Kaupade varumine oli lihtne, Mercury sõbrad kunstikoolist tõid müügiks oma maale ja joonistusi ning aeg-ajalt pani ta välja omaenda töid. Aga müük edenes nii aeglaselt, et nad läksid üle rõivaste müümisele ning hakkasid peagi väikest kasumit teenima.

Tim Staffell meenutab seda aega: „Mul oli paar kuud omaenda turukiosk, kus püüdsin müüa originaalkunsti, enda ja teiste ealinglaste oma. Oli see alles koht. Eriliselt mäletan üht äärmiselt ebamugavat kalingurist püksipaari, mille üks riukamees mulle maha müüs.

Freddie ja Roger töötasid oma kioskis poole kohaga ja müüsid moekaupa. Isiklikule ehtimisele pandi seal kõvasti rõhku; oletan, et see tuli loomulikult, ma ei tea, mis veel võiks olla taolise kraami müümise ja kandmise motiiviks. Kuid selles kohas valitses mingi nartsissistlik koketsus, mida ma jälestasin. Oletan, et see mõjutas suuresti Freddies arenevat pöörasusetaju. Aga minule see ei meeldinud. Minu maitse järgi oli see kõik pisut liiga kaalutletud.”

Aga Mercury jaoks sai Kensingtonist lemmikpaik. Kuigi see oli Bombay basaaride eksootikaga võrreldes kahvatu, nautis ta turusaginat. Tundes end mugavalt ka uute sõprade ringis ja olles nakatunud kuuekümnendate lõpu suminast, sai Mercury kasvavast toretsemisest igapäevaelu vastuvõetavalt sürreaalne osa. Mike Bersin meenutab: „Me kõik teadsime väga hästi, et Freddie pidas ennast alati eriliseks. Tagantjärele vaadates tunnen ma ära sihikindluse, millega ta otsustas saavutada edu, ja seda oli tal kuhjaga. Ta nõudis, et teda koheldaks staarina ammu enne seda, kui temast sai staar. Tema anne seisnes tegelikult auahnuses ja inimesed reageerisid sellele erinevalt, kuid see ei mõjunud ebameeldivalt.”

Kahtlemata sai Mercury tung edu saavutada hoogu juurde, ehkki kõrvaltvaatajana, kui ta nägi, kuidas bänd, mille liige ta igatses olla, valmistus välja andma esimest singlit. Mercury Records avaldas singli „Earth / Step on Me” 1969. aasta augustis, kuid nad jäeti ilma rõõmust tormata lähimasse plaadipoodi, et näha seda riiulil – sest plaat avaldati ainult Ameerikas. Nädalaid kestnud ootusärevus asendus tusatundega. Kuid nende sügav pettumus lahtus, kui Mercury Records bändi tagasi stuudiosse kutsus, albumi jaoks uusi lugusid salvestama.

Tim Staffell meenutab: „Olime koos Brianiga selleks ajaks mitu laulu kirjutanud ja ootasime võimalust neid korralikult salvestada. Meie produtsendiks oli Fritz Freyer ja lugude hulgas, mille me albumi jaoks välja valisime, olid muidugi „Polar Bear”, „Earth” ja „Step on Me”, lisaks „Blag” ja „April Lady”, kus esilauljaks oli Brian. Aga vaatamata sellele, et olime tulemustega rahul, ei avaldanudki plaadifirma albumit. Lõpuks ilmus see aastaid hiljem lagedale Jaapanis.”

Maad võttis taas pettumus ja kogu asja läbi kaaludes oli Freddie Mercury kindel, et temaga sellist asja ei juhtu. Talle ei antud võimalust Smile’i üles utsitada, kuid ta oli leidnud endale tugipunkti Ibexis ja oli täis otsustavust muljet avaldada. Bänd mängis igal pool, kuhu Ken Testil õnnestus neile kontserte korraldada, peamiselt Põhja-Inglismaa esinemispaikades. Eelkõige tegutsesid nad Liverpooli piirkonnas, kus tal oli palju kasulikke kontakte.

Testi meenutab: „Ibex oli teinud progressiivset rokki, saades väga tugevaid mõjutusi sellistelt bändidelt nagu Wishbone Ash, Free ja Jethro Tull. Siis saabus Freddie ja tõi midagi täiesti teistsugust. See oli teatraalne, aga see töötas. Samuti andis ta kultuurisüsti. Ta oli juba moekas. Mitte päris selline paabulind, milliseks ta hiljem muutus; muidugi, rahaga oli kitsas käes. Aga tal oli oskust hea välja näha. Ibex oli kandnud teksasid ja vihmamantleid, samas kui Freddie oli pigem satiini ja karusnaha mees.”

Mike Bersin nõustub: „Bändiliidrina ei erinenud ta palju sellest, missugune ta oli Queeniga kuulsaks saades, välja arvatud see, et ta kandis kiiskavamaid riideid ja tal oli rohkem ruumi uhkeldavalt ringi kõndida. Aga kõik liigutused olid olemas Ibexi ajal, paljud poosid, mida nüüd märkan, olid päris algusest peale olemas olnud. Ma tahan öelda, meie olime kolm meest Widnesist, kõik kingapõrnitsejatest bluusimehed, pea olematu lavalise oleku või liikumisega ja suhtusime oma muusikasse täiesti nagu religiooni. Siis tuli meie uus laulja, kes oli pehmelt öeldes kultuurišokk. Aga Freddie nägi siiski alati ränka vaeva, et sisendada meile tunnet, et oleme keegi, keda kuulamise kõrval ka vaadata. Ja isegi kõrtsibändidele eraldatud ahtakeses ruumis marssis ta uhkelt edasi-tagasi, vehkis mikrofoni statiiviga ja tegi, nagu mängiks kitarri.

Freddie jälgis alati, mis ümberringi toimub, kuid ei kopeerinud kunagi ühtegi teist esinejat. Freddie oli alati Freddie, väga nurgeline, väga meelelahutusäriline kõiges, mida ta tegi, ja tervenisti iseenda looming.

Ta muretses ka alatasa selle eest, et näeks täpselt õigesti välja. Ta ei olnud kunagi räpakas ja ometi oli tal minu teada ainult üks paar saapaid, üks T-särk, ühed püksid, üks püksirihm ja üks jakk. Kuid siiski jäi ta laitmatuks. Mis puutub isiksusse seal sees? Ma ütleksin, et Freddie elu, nii laval kui ka lava kõrval, oli üks lakkamatu etendus.”

Kui Ibex reisis põhja kontserte andma, liitus Smile nendega moraalse toe pakkumiseks iga kord, kui nad ei olnud hõivatud Imperial College’is. Ei olnud kerge leida usaldusväärset transpordiviisi mõlemale bändile ja nende sõpradele ning vahel riskisid nad eluga, sõites kiirteel edasi ja tagasi masinatega, mis ei olnud suurt enamat kui vanad romud. Aga see oli lahe – ja hea kogemus.

Mercury meeldejäävaimad kontserdid Ibexiga olid ilmselt need, mis nad andsid Boltoni Octagon Theatre’is 1969. aasta augustis, ja neile järgnenud päeva ülesastumine vabaõhufestivalil linna Queen’s Parkis. „Ma võtsin endaga kaasa mehe nimega Steve Lake,” räägib Ken Testi, „kes tegeles tõsiselt fotograafiaga, eksperimenteerides valgusemängu ja vedelikuplaatidega, mis oli toona väga edumeelne, ja ta tegi Freddiest pargi amfiteatris mõned suurepärased fotod. Istekohad olid nagu apelsiniviilud teisel pool basseini ning oli üks meeldejääv ülesvõte Freddiest, kuidas ta sammub lennukalt mööda lava, täiesti queenilikult. See pilt on mulle sellest ajast peale meelde jäänud.”

Boltoni kontserdid osutusid bändi kuvandi arengus oluliseks verstapostiks. Mike Bersin meenutab elavalt, kuidas nad valmistusid lõunaseks esinemiseks. „Olime otsustanud, et lööme end tõeliselt üles. Mul oli seljas kuldne lameekangast keep, mida kandes tundsin end jobuna, kui aeg kätte jõudis – aga Freddie paistis miili kauguselt silma. Ta oli oma pikad juuksed kohevile kamminud, et need rohkem silma torkaks, ja enne lavale minekut oli ta tõmmelnud peegli ees terve igaviku. Lõpuks kisendasin ta peale: „Issand jumal, lõpeta see juustega jahmerdamine, Freddie!” Mille peale tema nähvas: „Aga ma olen staar, kulla poisu!” Selle peale ei oska küll suurt midagi kosta.”

Bersini jutu järgi oli raske öelda, kas Mercury koges mingit lavaeelset närvi. „Ta muutus tavalisest naljatlevamaks,” meenutab ta, „mis oli võib-olla enese üleskütmise vorm, kuid meeste seltskond toonastes bändides oli kindlasti solvangupõhine ja me kõik nokkisime üksteise kallal. Freddie narris kedagi mingi nõmeda asja pärast ja see omakorda narris teda. Ta armastas seda.”

Umbes sel ajal otsustas Ibex, et nad on väsinud kurnavast pendeldamisest Londoni ja Liverpooli vahelisel kiirteel. Pealinnas ei paistnud neil suurt midagi õnnestuvat, isegi pärast nende uue värvika laulja saabumist, ja see valmistas pettumust. Niisiis leppisid nad hääletusel kokku, et jäävad mõneks ajaks Liverpooli pidama. Mercuryle selline kokkulepe ei meeldinud, kuid tema soov grupis jätkata tähendas, et ta pidi sellega kaasa minema. Põhjas baseerudes õnnestus tal hoida sidet Smile’iga, sest need sõitsid sageli häälega Liverpooli, et näha teda esinemas, jäädes ööbima tema urgu.

Ta leidis elupaiga ühe nende sõbra, Geoff Higginsi kaudu, kelle ema töötas toitlustusjuhina Dovedale Towersi banketisaalides aadressil 60 Penny Lane. Higgins selgitab: „„Tupp” Taylor oli toona kõvasti Jethro Tullist sisse võetud ja tahtis iga hinna eest õppida flööti mängima, et saaks seda bändi repertuaari kaasata, ja ta küsis minult, kas ma võiksin mõnda aega hoopis Ibexis basskitarri mängida, mida ma ka tegin.

Kui ma koju tulin, oli ema alguses mu riietusest šokeeritud, kuid miski ei häirinud teda kauaks. Talle meeldisid kõik minu Londoni sõbrad, kuid Freddiet ta lihtsalt jumaldas, arvates, et too kõneleb alati nii šikilt, ja Freddie oli tema vastu imeliselt peenekombeline. Dovedale’i peatorni tagant pisut vasakule jäi tohutu suur kahekorruseline korter, kus ma elasin, ja kui Freddie endale urgu otsis, ei pidanud ta kaugemale vaatama.”

Mercury võis tunda puudust Kensingtonist ja igatseda sinna naasta, kuid ta nautis Higginsi seltskonda. „Selleks hetkeks kahtlustasime me kõik poolenisti, et Freddie seksuaalsus erineb meie omast,” meenutab Higgins, „kuid samas pidasid liverpoollased toona kõiki londonlasi niikuinii kuradi lilladeks, nii et selles ei saanud kindel olla. Freddie oli koos minuga Penny Lane’il, kuid ta ei tikkunud mulle mitte kordagi ligi.” Geoff Higgins tunnistab, et see oli suur kergendus, arvestades tema elavat mälestust nende esimesest kohtumisest.

„Esimesed sõnad, mida kuulsin Freddiet ütlemas,” selgitab ta, „pärinevad mõni kuu varasemast ajast, kui viibisin Londonis, et käia vestlustel mõnes kolledžis, kuhu lootsin sisse pääseda, ja Bersin oli kutsunud mind enda korterisse ja pakkunud ööbimiskohta rannatoolil.

Ma olin ühel päeval sügavas unes, kui need kaks tüüpi sisse astusid. Väljas puhus marutuul ja sadas vihma ning üks neist sööstis kamina kohal asuva suure peegli ette ja kiljatas: „Issand! Kas ma olin niisuguse välimusega väljas?” ja mõtlesin, et üks mis kindel, tollele ma küll ligidale ei astu! Kummaline, et meist said hiljem nii head semud.”

Mis Higginsit kõige enam üllatas, oli see, et vaatamata kogu Mercury poosetavale veiderdamisele oli ta tegelikult väga tundlik tüüp. „Fred oli ka väga hea usaldusalune,” paljastab ta. „Kui ma tundsin ennast sandisti, ei jäänud see tal märkamata – ta oskas mind muredest rääkima panna – ja aitas mind alati õigele rajale tagasi. Selline ta oli.

Ta oli minust paar aastat vanem, mis näis olevat väga suur vahe, ja mitte ainult minu puhul. Ta oli olemas, kui ükskõik kes meie kambast vajas usaldusalust, ja olgem ausad, tolles vanuses meeste seas ei juhtu sageli, et keegi märkab, veel vähem hoolib. Aga Fred tegi seda ja ta oskas väga hästi aidata. Ta oli oivaline kuulaja.” Nagu paljud asjad Mercury isiksuse juures, jäi tema see külg suuresti varjatuks, mattudes avalikkuse ees veidra tembutamise alla, millele ta andis enda puhul rohkem vabadust välja paista.

Mercuryle hakkas tunduma, et ta on olnud Ibexis piisavalt kaua, et püüda muuta midagi, mida ta pidas oluliseks – grupi nime. Mike Bersin meenutab, kuidas Mercury seda tegi: „Ta helistas mulle ühel õhtul ja ütles, et teised bändiliikmed ei ole rahul nimega Ibex ja kui mul midagi selle vastu ei ole, siis teised tahaksid muuta selle nimeks Wreckage. Ma ütlesin, et kui kõik teised nii tahavad, ei ole mul selle vastu midagi. Kaks päeva hiljem saime proovis kokku ja avastasime, et kogu meie aparatuurile oli šablooniga juba uus nimi peale kirjutatud. Tuli välja, et me kõik saime tol õhtul samasuguse telefonikõne! Samas,” lisab Mike, „Wreckage oli hea valik. See ütles inimestele võib-olla rohkem. Ma oletan, et vähesed teadsid, mis asi on Ibex ¹, ja veel vähem hoolisid sellest. Aga Freddie teadis, missugune nimi kõlab hästi.” Mercury manööverduste juures oli huvitav see, et samal ajal kui ta oma tahtmist nutikalt läbi surus, õnnestus tal säilitada illusioon demokraatiast, ja ta ei pahandanud selle protsessi käigus kedagi.

Sellal, kui Smile käis sageli Liverpoolis, et vaadata Ibexit mängimas – ja ka ise esineda, kuna Ken Testi korraldas neilegi aeg-ajalt kontserte –, naasis Mercury koos teistega sama tihti Londonisse. Testi toimetas palavikulise innuga, et varustada Wreckage’it tööga, sageli alles viimasel minutil. „Kogu see periood oli üsna hektiline,” meenutab ta. „Vahetevahel ma ei teadnud, kas olen tulemas või minemas. Ükskord olime kõik Londonis ja ma sõitsin pöidlaküüdiga St. Helenisse, sest olin otsustanud minna sealsesse kolledžisse. Olin sõna otseses mõttes just uksest sisse astunud, kui Mike helistas, ja ütles mulle, et nad olid kuulnud, et neil on järgmisel päeval esinemine, ja küsis, kas ma saaksin tagasi tulla, et nad laenatud kaubikuga kohale toimetada. Pole hullu, haarasin eine kaasa ja asusin tagasi Londoni poole hääletama, jõudes kohale sama päeva hilisõhtul.

Järgmisel varahommikul kõmpisin Imperial College’isse, võttes tee peal kaasa Freddie, kes pidi aitama mul varustust peale laadida. See oli teaduskolledž ega olnud otseselt muusikaõpinguteks loodud, kuid neil oli väike prooviruum imeliku torni kolmandal korrusel, kuhu viis spiraaltrepp, ning varustus oli sinna üles paigutatud. Noh, sel ajal kui mina tassisin ükshaaval seljas alla suurt bassivõimendit ja kogu muud rasket aparatuuri, õnnestus Freddiel teha kokku kolm käiku: esimesel korral käes marakad, teisel korral tamburiin ja kolmandal korral tõi ta alla noodipuldi, mida meil ei olnud tarvis. Kui ma talle seda ütlesin, vastas ta meeletu ohke ja randmeviibutuse saatel: „Oh, kas sa viiksid selle siis üles tagasi?” Ta oli neetult kasutu, aga vahet pole, ta oli vaimselt kohal.”

Kogu see pingutus oli mõeldud aitamaks kaasa kontserdile Hardman Streetil Rumbling Tumi all asuvas keldriklubis Sink, mida Geoff Higgins mäletab hästi: „Sink oli nii väike ja rõske, et Cavern tundus selle kõrval nagu Empire State Building. Neil puudus alkoholimüügi litsents, aga nad laveerisid sellest mööda, müües uksel pudelikorke, mida sai siis allkorrusel õlle vastu vahetada. Igatahes, Freddie tegi tol õhtul oma tavapäraseid trikke, trallitades ringi. Me ütlesime talle kogu aeg: „Jumala pärast, mees, seisa paigal! See tõesti ei ole lahe – laval niimoodi sahmida!” Liverpoolis nii lihtsalt ei tehtud ja me muudkui rääkisime talle, et ta valmistab meile piinlikkust, aga Freddie ei pannud seda üldse tähele. Teda tõesti huvitas asja vaatemänguline pool.”