Читать книгу Winnie ja Wilbur. Nõid Winnie uued sõbrad - Laura Owen - Страница 4

Wilbur lesis ukse ees päikese käes, palavusest röötsakil, kui tema juurde tormas Winnie.

„Wilbur!” ütles ta. „Tead, Wilbur, meie naabermajja on kolinud hiiglaslik mees, kes on sama pirakas nagu kaelkirjak. Peale­kauba on ta ebaviisakas nagu kuma­lase karvane tagumik. Ta nimetas mind nähvitsaks!”

Wilbur tegi ühe silma lahti. Ta vaatas Winniele otsa ja pani siis silma jälle kinni.

„Tule minuga mängima, Wilbur,” ütles Win­nie. „Tule ja aita mul see ebaviisakas mees unus­tada. See on ju iga hea lemmiklooma kohus.”

Wilbur haigutas. Ta ajas end aeglaselt jalule, tõmbas selja küüru ja sirutas jalgu, siis aga vajus tagasi tukkuma.

„Sa oled laisk nagu soe sisalik pärast lõunat!” ütles Winnie. „Tule nüüd, Wilbur, läheme tennist mängima!”

Winnie kihutas tuppa. Ta kolistas läbi köögi, nahistas läbi nahkhiirehoidla, vingerdas läbi ussihoidla ja keksis läbi ämblikuhoidla. Siis jõudis ta esikusse, kus ta avas trepialuse kapi ukse, millest kukkus välja ... kõik!

„Siin see on!”

Winnie sööstis kapi kallale. Kõigepealt õngitses ta välja midagi halli ja kulunut. Siis tõmbas ta välja millegi, mis nägi välja nagu suur aukudega lusikas, ja veel millegi, mis meenutas vana hallitanud apelsini. Ta hüppas korraks väljakäiku ... ja kui ta välja tuli, nägi ta välja nagu ... noh ... selline!

Winnie keksis, vingerdas, nahistas ja kolistas tagasi õue.

”Kuidas meeldib, Wilbur?”

Wilbur tõstis käpad näo ette.

Winnie põrgatas Wilburi ümber palli. Põnts, põnts. „No tule ometi,” ütles ta, „hakkame mängima!”

Wilbur ei liigutanudki.

„Sinuga pole üldse lõbus,” ütles Winnie. „Ma nõiun siis endale mõned vastased, kui sinust asja ei ole.”