Читать книгу Moirad ja fuuriad - Lauren Groff - Страница 4

Küsimus on vaatepunktis. Eks paista ju päikese troonilt, et inimkond on abstraktsioon. Maakera tühine täpike, mis pöörleb värtnana. Lähemale tulles muutub linn valgussõlmeks teiste linnade keskis; veel lähemalt hakkavad aegamisi eristuma helkivad hooned. Koit akende taga avaldab kehad, ühetaolised. Alles teravustamine toob täpsemad tunnused: sünnimärgid ja ninakarvad, hamba, mis unes takerdunud alahuule kuivusse, kaenlaaluste krabiseva ihu.

Lotto valas kohvile koort ja äratas abikaasa. Kassettmakis mängis laul, munad olid praetud, nõud pestud, põrand pühitud. Õlu ja jää tassitud tuppa, suupisted ootel. Kui pärastlõuna oli poole peal, särasid kõikjal ettevalmistused.

„Seni pole kedagi. Me võiksime …” ütles Lotto Mathildele kõrva. Ta kergitas pikki juukseid, suudles kukla kondimuhku. See kael oli tema jagu, kuulus naisele, kes oli tema naine, kes säras ta käte vahel.

Kehas nii võimukalt alanud armastus oli vohama löönud, laiali levinud. Nad olid koos viiendat nädalat. Esimene nädal kulges seksita, sest Mathilde pipardas. Järgnes nädalalõpumatk, vasikasilmne esimene kord, ja hommikul leidis ta kusele minnes, et kaigas on verine varrest sibulani, ning taipas, et Mathilde oli olnud neitsi ja peljanud seetõttu temaga magada. Pöördudes uues valguses, kuna Mathilde kastis näo pesemiseks karskesse ojja, kust põsed kerkisid õhetava ja veest klaasjana, teadis ta, et ei ole eales kohanud puhtamat hinge, tema, keda oli puhtuseks eelhäälestatud. Ta teadis ka, et nad teevad kahekesi sääred, kolivad oma ülikoolidiplomitega õnnelikult elama suurde linna. Ja õnnelikud nad olidki, ehkki kummastasid teineteist ikka. Eile oli Lotto avastanud Mathilde allergia suši suhtes. Täna hommikul, kui ta rääkis telefonis tädiga, jälgides duši alt väljunud Mathildet pugemas rätikusse, vapustas teda rängalt abikaasa perekonnatus. Naise väheseid jutustusi lapsepõlvest tumestas väärkohtlemine. Ta kujutles seda reljeefselt: vaesus, päevinäinud haagiselamu, tigetsev onu, kellest ta naine vihjas hullematki. Mathilde eredaim lapsepõlvemälestus oli telekas, mida ei keeratud kunagi kinni. Lunastas kool, stipendium, modellitööga teenitud peenraha. Nad roobitsesid vastastikku lugusid. Kuidas väike Mathilde oli külakolkas nii üksik, et lubas reie siseküljel nädal aega elutseda kaanil. Kuidas hiljem oli groteskne mees rongis värvanud endale modelli. Küllap nõudis see meeletut tahtejõudu – jätta minevik, nii kole ja kurb, puhta lehena seljataha. Nüüd oli naisel vaid tema. Teda liigutas teadmine, et ta on naisele kõiksus. Ta ei küsi enamat, kui naine kingib vabatahtlikult.