Читать книгу Eesti Vabadussõja ajalugu I osa. Vabadussõja eellugu. Punaväe sissetung ja Eesti vabastamine - Lauri Vahtre - Страница 8

Veidi ülekantud tähenduses algas Vabadussõja ajaloo kirjutamine juba sõja ajal. Esimese kokkuvõtliku ülevaate sõja algperioodist (esimesest neljast kuust) esitas ametist lahkuv peaminister Konstantin Päts 30. aprillil 1919 Asutavale Kogule aru andes. Pätsi antud hinnangud ja üldistused kehtivad suuresti tänagi. Kogu sõja kirjalik jäädvustamine algas kohe pärast Vabadussõja lõppu. Juba 1920. aastal avaldas Richard Roht lühikese ülevaate sõja ajaloost.2 Ülevaatlikkuse huvides saab kuni 1940. aastani ilmunud käsitlused liigitada kolme suurde rühma. Esiteks üksuste ja operatsioonide ajalood, mis osaliselt lähtuvad Sõjaministeeriumi ja Sõjavägede Staabi korraldustest. Teiseks mälestused ja mälestuste kogumikud. Ja kolmandaks laiemat poliitilist tausta avavad käsitlused ennekõike Eduard Laamani, aga ka teiste autorite sulest. Sõjaväeüksuste ajalukku kaasati ühtlasi rahvusväeosade ajalugu aastatel 1917–1918; Vabadussõja ajalugu piiritleti 28. novembrist 1918 kuni Tartu rahulepingu sõlmimiseni 2. veebruaril 1920.

Rida Vabadussõja ajaloo käsitlusi avaldati Kindralstaabi, hilisema nimega Kaitsevägede Staabi ja Sõjavägede Staabi VI osakonna väljaannetena, kasutamiseks sõjaväeliste asutuste õppetöös, osa neist paljundatud loengukonspektidena.

Pärast Konstantin Pätsi, Johan Laidoneri ja Kaarel Eenpalu võimuhaaramist 1934. aastal sai Vabadussõja ajaloost üks riikliku propaganda vahendeid ja rahvusühtsuse nurgakive. Sel ajal ilmus hulk väljaandeid Riikliku Propaganda Talituse suunamisel, Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri portreefotodega esilehtedel ning kõrges trükikvaliteedis. Kuid riigivanema portreefotosid oli raamatuisse trükitud ka varem. Mõnikord rõhutatakse väljaande tähtsust riigipea foto ja sissejuhatusega tänapäevalgi.

Vabadussõja sündmused olid läbi kahe aastakümne ajakirjade Sõdur ja Kaitse Kodu läbivaks teemaks nii mälestuste, sõjateaduslike uurimistööde kui ka väitlustena. Vabadussõda oli noore Eesti riigi ainus sõda, ja seejuures võidukas sõda ning selle ajaloo väärtustamine oli enesestmõistetav.

Üksuste ajalood. Esimesena sai oma mahuka ajaloo 1921. aastal valmis 9. jalaväepolk.3 Samal aastal avaldati väärtuslik ülevaade Eesti sõjaväe sanitaarkorraldusest Vabadussõja ajal.4 1923. aastal järgnes soomusrongide diviisi ajaloo I köide, teine ilmus kuus aastat hiljem.5 1926. aastal ilmusid nii mereväe ajalugu kui ka ülevaade 3. polgu võitlustest.6 1928. aastal jõudis esimese ajalooülevaateni Scoutspataljon ja 1930. aastal 1. jalaväepolk.7 Põhjalik Scoutspataljoni ajalugu koos ohvitseride, allohvitseride ja sõdurite ning langenute ja haavatute nimekirjadega avaldati kuus aastat hiljem.8

1934. aastal jõudis kaante vahele 400-leheküljeline Sakala partisanide ajalugu ja sama mahukas Taani vabatahtlike lugu.9 Taani vabatahtlike ülem, raamatu autor Richard Borgelin oli jäänud Eestisse elama nagu ka Rootsi vabatahtlike üks juhte Carl Mothander. Mõneti sundis neid selleks ka asjaolu, et Vabadussõja teenete autasuks saadud maavalduse kättesaamiseks pidid nad astuma Eesti kodakondsusse. 1935. ja 1936. aastal jõudis kaante vahele kaheköiteline laiarööpmelise soomusrongi nr 2 ajalugu ja rongil võidelnute mälestused. 1960. ja 1972. aastal avaldasid sellel rongil võidelnud Tõnis Kint ja Edvin Reinvaldt kaks mälestuste kogumikku, mis 2009. aastal veel kord publitseeriti.10 Pärast Aleksander Warma surma oli Tõnis Kint 1970–1990 eksiilvalitsuse peaminister presidendi ülesannetes. Niisiis on Vabadussõja ajaloost kirjutanud kaks Eesti riigipead.

1935. aastal avaldas Eduard Grosschmidt oma mahukad mälestused võitlustest Kuperjanovi pataljoni ridades.11

1938. aastal ilmus üle 700-leheküljeline 6. polgu ajalugu.12 Aasta hiljem avaldati järg Sakala partisanide ajalooraamatule pataljoni ridades võidelnute mälestustega.13

Üksuseajalugude vallas jätkati rohkem kui pool sajandit hiljem, pärast Eesti iseseisvuse taastamist, allikapublikatsioonidega. 2003. aastal ilmus 2. polgu sõjategevuse päevaraamat ja 2007. aastal tegelikult 1930. aastate lõpuks valminud 2. polgu ajalugu. 14 2015. aastal avaldati Kalevlaste Maleva sõjategevuse päevaraamat.15

Operatsioonide ajalood. 1921. aastal avaldas soomusronglane Johannes Poopuu esimese ülevaate Landeswehri sõjast.16 Järgnesid kokkuvõtted sõjategevusest Viru rindel. August Kasekampi, August Balderi ja Osvald Hanseni koostatu oli õppevahend sõjakoolis kasutamiseks ja see avaldati samade kaante vahel Hermann von Salza raamatuga I maailmasõja aegsest Dardanellide operatsioonist.17 Samuti 1927. aastal ilmus Victor Muti ülevaade kümnepäevasest sõjalisest operatsioonist, mille käigus Eesti väed tungisid Kagu-Eestist Kuramaa piirile.18 Kolonel Mutt oli enne I maailmasõda õppinud Nikolai kindralstaabi akadeemias ning oli Vabadussõja ajal 2. diviisi staabiülem. Ta kuulus sõjanduseksperdina Tartu rahuläbirääkimiste Eesti delegatsiooni. Suurtükiväeohvitser Georg Leets, kes olevat olnud esimene Eesti haavatu Vabadussõjas, avaldas 1933. aastal kokkuvõtte Narva lahingust, mis kuus aastat hiljem veel kord välja anti.19 1939. aastal määrati kolonel Leets Eesti suurtükiväe inspektoriks. Tema oli üks väheseid 1941. aastal NKVD poolt vangistatud Eesti vanemohvitsere, kes Norilski surmalaagris ellu jäi; üle 15 aasta hiljem naasis ta Eestisse ning jätkas ajaloo paradoksina nüüd juba Nõukogude sõjaväepensionärina Eesti sõjaajaloo uurimist. Pool sajandit pärast Landeswehri sõda koostas ta selle kohta mahuka käsikirja.20

Sõjamälestusi avaldati 1920. ja 1930. aastatel palju, seda nii ajakirjanduses, eespool nimetatud sõjaväe ja Kaitseliidu väljaannetes Sõdur ja Kaitse Kodu kui ka eraldi raamatutena. Üks Vabadussõja kangelasi Johan Pitka avaldas oma mälestused juba 1921. aastal.21 1931–1932 ilmusid soomusrongide diviisi ülema kolonel Karl Partsi,22 1933. aastal aga soomusrongide staabiülema ja hilisema diviisiülema abi kolonelleitnant Arnold Hinnomi mälestused. Hinnom oli üks nendest Eesti vanemohvitseridest, kel õnnestus NKVD haardest pääseda ja II maailmasõja ajal Läände põgeneda. Seal avaldas ta oma mälestused täiendatult uuesti.23

Ümmargustel tähtpäevadel ilmusid mahukad mälestustekogumikud, mis sisaldavad mõnikord ka uurimusi. 1927. ja 1930. aastal avaldati mahukas kaheköiteline kogumik „Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt”, milles juhtivate Eesti poliitikute ja riigimeeste kõrval said sõna ka ohvitserid, sõjaväeluure juhid jt.24 See väljaanne oli pühendatud Eesti Vabariigi ja Vabadussõja 10. aastapäevale. 1933. aastal, Vabadussõja alguse 15. aastapäeval, ilmus Oskar Kurvitsa juhtimisel Vabadussõja Mälestamise Komitee kogumik „Vabadusmonument”. Selle teine köide, mis oli pühendatud Soome vabatahtlike tegevusele Vabadussõjas, ilmus kolm aastat hiljem.25

Üldülevaated. Enne kaheköitelise Vabadussõja ajaloo ilmumist 1937. ja 1939. aastal oli publitseeritud juba mitu väiksemat üldülevaadet. 1925. aastal avaldas 40-leheküljelise kokkuvõtte Jaan Soots.26 1931. aastal ilmus õppeotstarbeline kokkuvõte Paul Hansoni sulest.27 Viis aastat hiljem avaldati August Traksmaa ning 1939. aastal Edmund Püssi ja Rein Kivimägi loengute konspekt.28 Kauaaegselt Kaitseliidu peastaabi ülemalt, 1940. aastal vast loodud 4. diviisi ülemalt ja viimaselt Eesti sõjavägede ülemjuhatajalt 1944. aastal kolonel Jaan Maidelt ilmus 1933. aastal ligi 500-leheküljeline ülevaade Vabadussõja ajaloost.29 Eesti Vabadussõja üldise poliitilise lühiajaloo pani kirja viljakas kirjamees, ajakirjanik, poliitik ja riigiametnik Eduard Laaman. Koos Johannes Ernitsaga avaldasid nad ka kokkuvõtte bolševistlikust liikumisest Eestis. Mõlemad raamatud olid eeskätt õppevahendiks sõjaväe õppeasutustes.30 Eesti ajalookirjutuse ajalukku jäädvustas Laaman end aga koguteosega „Eesti iseseisvuse sünd”.31

Kaheköiteline koguteos „Eesti Vabadussõda”. Esimese iseseisvusaja lõpuks valmis põhjalik, populaarse ja teadusliku käsitluse vahemaile jääv Vabadussõja ajalugu, mille valmimine oli sama pikk, kui oli antud esimest vabaduseaega.

Vabadussõja tähtsust tulevastele põlvedele tunnetati juba Vabadussõja raskeimatel hetkedel: 1919. aasta alguses asutati Eesti Vabaduse Sõja Muuseum, mis pidi jäädvustama Vabadussõja pärandi. 1920. aasta mais andis sõjaminister käsud saata 1. juuliks sõjaministeeriumi arhiivi kogu sõjategevusse puutuva materjali ning sõjamuuseumi kõik sõja- ja kultuurilooliselt tähtsad asjad. Sõjavägede staap kohustas koguma ka mälestusi, „elava hinge elavat ja pildikat kujutlust”. Kuid asi ei edenenud soovitava kiirusega isegi hoolimata komisjoni moodustamisest 1920. aasta juunis. 1921. aasta alguses otsustati hakata ajalugu kirjutama kolmes jaos: keskjuhatus, diviisid ja merevägi. Üksuste ajaloo kirjutamist korraldasid väeosade ülemad. Meetod ei osutunud edukaks. Osa üksuste materjale läks koguni kaotsi, sest kirjutajatel oli lubatud neid koju kaasa võtta. Ainsana valmis mereväe ajalugu, mille autor oli töökas Aleksander Warma, kes kirjutas selle mereväe ja hiljem sõjaministeeriumi juriskonsuldi ameti pidamise ja samal ajal Tartu ülikooli õigusteaduskonna lõpetamise kõrvalt. 1926. aastal läks ta kaptenmajorina erru ja siirdus välisteenistusse. 1963–1970 oli ta Eesti eksiilvalitsuse peaminister presidendi ülesannetes.

1926. aastal moodustas valitsus sõjaministeeriumi juures Vabadussõja Ajaloo Komitee. Komitee ülesandeks määrati „tõetruult ja põhjalikult läbi uurida ja kirjeldada neid sõjalisi sündmusi, mis on ühenduses iseseisva Eesti Vabariigi loomise ja kaitsmisega ja mis arenesid aastail 1917–1920 kuni Tartu rahulepingu allakirjutamiseni”. Koosseis pidi tagama uurimistöö asjatundlikkuse. Komitee juhatajaks nimetati kindralmajor Jaan Soots ning abideks kindralmajor Nikolai Reek ja professor Jüri Uluots. Mehed jäid ametisse komitee tegevuse lõpetamiseni 1940. aastal. 1932. aastal laiendas Jaan Soots juhatust, kutsudes juurde sõjaajaloolase Hendrik Sepa ja kindralmajor Aleksander Tõnissoni.

Tegeliku uurimistöö tegi Vabadussõja Ajaloo Komitee töökomisjon, kuhu peale alaliste palgaliste ohvitseridest liikmete olid kaasatud tehnilised ja ajutised töötajad. Töökomisjoni liikmeskonnast käis läbi mitukümmend ohvitseri. 1926. aasta suvel alustasid kolonel (siin ja edaspidi viimane auaste) Mihkel Kattai, kindralmajor August Traksmaa ja kolonel Richard Maasing. Maasing lahkus peagi ja teostas oma sõjaajalooalase vilumuse pärast II maailmasõda paguluses koguteoste „Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas” ja „Eesti saatusaastad” toimetajana. Prantsuse kõrgema sõjakooli lõpetanud Traksmaa nimi on seoses Vabadussõja ajalooga kõige tuntum. Ta teenis töökomisjonis pikkade vaheaegadega, olles vahepeal Kaitsevägede Staabi VI osakonna, 1. soomusrongirügemendi ja 2. diviisi ülem, Eesti saadik Moskvas, Tartu ülikooli riigikaitselise õpetuse instituudi juhataja ja lõpuks viimase valitsuse sõjaministri II abi.

Algusest kuni lõpuni vedas töökomisjoni hoopis Mihkel Kattai, kes on jäänud mõneti kindralmajor Traksmaa varju. Lühemat aega teenisid töökomisjonis kolonelleitnant August Tomander, major Ferdinand Mänd, kapten Adolf Kuusental, major Karl Tuvikene, noorelt surnud major Oskar Jalajas, major Gustav Simmo, leitnant Theodor Li(c)ht jt. Kuid töökomisjoni raudvaraks olid major Karl Rägo, major Hengo Tulnola, kolonelleitnant Oskar Kurvits ja 1932. aastal populaarse käsitluse koostamise toimkonda määratud major Jakob Saidlo, kellest 1938. aastal sai töökomisjoni liige. Oskar Jalajas avaldas 1928. aastal mahuka käsitluse „Lühike ülevaade Eesti iseseisvuse tekkimisest ja arengust”. Tema eesmärk oli koostada käsiraamat ennekõike kaitseväe rivikoosseisule ja Kaitseliidu juhtidele Eesti iseseisvuse sündi ja Vabadussõda puutuvate teadmiste täiendamiseks. Raamat ilmus Eesti Vabariigi 10. aastapäevaks ja sisaldas ka relvajõududekeskse ülevaate sõjajärgsest ajast. Tulnola kirjutas 3. polgu ajaloo ja tegi kaastööd Eesti rahvusväeosade albumile, mille koostas Oskar Kurvits, kelle sulest on ilmunud ka rahvusväeosade 1. eesti polgu ajalugu. Oma teise elutöö tegi Kurvits kuukirja Vabadussõja Tähistel väljaandjana.

1928. aasta oktoobris ütles Jaan Soots pressikonverentsil, et Vabadussõja ajalugu ei ole oodata enne kümmet aastat. „Meil puudusid alul jõud, kes oleksid võinud uurida Vabadussõda, sest need, kes selleks kohased, olid sõjaministeeriumis hädatarvilike tööde juures kinni.” Läbi tuli töötada 38 000 kausta ja miljon dokumenti. Soots nentis, et ka teistes riikides ei ole I maailmasõja või vabadussõja uurimisega veel väga kaugele jõutud.

Juba Vabadussõja Ajaloo Komitee töö alguses otsustati, et ametliku materjali täiendamiseks kogutakse ka mälestusi. Eraldi mälestuste kogumise toimkond moodustati 1934. aastal ja seda juhtis Oskar Kurvits. 1936. aastal ilmus lisaks põhjalik juhend mälestuste kogumiseks. Veel tähtsam oli töö arhiivimaterjalidega, töökomisjoni arhiivitööd juhtisid Mihkel Kattai ja Hengo Tulnola. Materjali varuti ka teiste riikide arhiividest, eriti Soomes ja Lätis. Vabadussõja Ajaloo Komitee töökomisjoni enda arhiivi, milles on ligi 4000 säilikut, säilitatakse Eesti Rahvusarhiivis.

Kuid töö venis pikemaks, kui alguses eeldati. Nurisesid nii Vabadussõja veteranide organisatsioonid kui ka laiem avalikkus. Vabadussõja ajalugu sooviti kasutada ohvitseride väljaõppes, koolide riigikaitseõpetuses ja mujalgi, kuid üldkäsitlus puudus endiselt. 1932. aastal moodustati Vabadussõja populaarteadusliku ajaloo toimkond, mida juhtis August Traksmaa ja mille koosseisu kuulus veel viis ohvitseri. Esialgne käsikiri valmis 1935. aastal, kuid kindral Sootsi 1928. aasta prognoos oli täpne: Eesti Vabadussõja ajaloo populaarne käsitlus ilmuski aastatel 1937 ja 1939. Esimese köite tiitellehel näidati seitse nime: Vabadussõja Ajaloo Komitee liikmed, Vabadussõja ajaloo populaarteadusliku teose toimkonna juht Traksmaa ja töökomisjoni juht Kattai, teise köite tiitellehele lisati ka major Jakob Saidlo nimi. Pärast II maailmasõda ilmus Vabadussõja ajaloo populaarsest väljaandest veel kaks uustrükki.

Mälestusteosed jm. Kogu sõdadevahelise ajastu vältel ilmus pisitrükiseid, mis olid pühendatud ühe või teise Vabadussõja kohaliku monumendi avamisele või Vabadussõja tähtpäevade tähistamisele. Suurematest teostest väärib esimesena märkimist koguteos Eesti Vabadusristi kavaleridest.32 Riikliku Propaganda Talitus jäädvustas Vabadussõja ajaloo väiksemate trükiste kõrval koguteosena „Võidupüha”, mille üks koostajaid oli Kaitseliidu peastaabi informatsioonijaoskonna pealik kapten Aadu Truuvere. Tema juhtis koos propagandatalituse Eesti Lipu toimkonnaga kampaaniat „Eesti lipp igasse Eesti kodusse”.33 Langenud sõjakangelaste kohta avaldati mälestusteosed Julius Kuperjanovist ja Anton Irvest.34 Oma abikaasast kirjutas mälestusraamatu ka Alice Kuperjanov.35 Mitu raamatut Julius Kuperjanovist ilmus pärast Eesti iseseisvuse taastamist.36 1933. aastal suri kindral Ernst Põdder, kellest kirjutas südamliku raamatu tema sõber Karl August Hindrey.37 Eesti rahvuslike suurmeeste sarjas üllitas Hindrey raamatu ka kontradmiral Pitkast.38 Samas sarjas ilmus kolonel Mart Tuisu käsitlus kindral Johan Laidonerist.39 Johan Laidoneri esimeseks juubeliks 1934. aastal avaldati koguteos, milles oma ülemjuhatajast kirjutasid kindralid Andres Larka, Nikolai Reek, Jaan Soots, Johannes Orasmaa ja August Traksmaa, kolonelid Richard Maasing ja Mart Tuisk, aga ka Eduard Laaman, Ants Piip ja teised.40

Hulgaliselt eeskätt mälestuslikku materjali koondas ajakiri Vabadussõja Tähistel (1934–1940), oma osa oli ka veidi kergekaalulisemal ajakirjal Vabadussõja Lood (1936–1937).

Kokkuvõtteks: Eesti Vabadussõja ajalugu käsitleti enne 1940. aastat väga mahukalt ja mitmest aspektist alates juubelitrükisest ning lõpetades üldülevaadete, üksuseajalugude ning lahingute ja üksikute sõjaliste operatsioonide ajalugudega. Operatsioonide analüüsimine jäi siiski mõnevõrra tagaplaanile. Alates 1930. aastate keskpaigast sai Vabadussõja ajaloost üks elemente Eesti natsiooni ja rahvusühtsuse kujundamise programmis.

Vabadussõja ajaloo käsitlemisest okupeeritud Eestis. Pärast seda kui Nõukogude Liit oli Eesti okupeerinud, alustati Vabadussõja ajaloo ümbersõnastamist vallutaja ideoloogilistes huvides. Vabadussõda asendati teesiga kodusõjast ja klassisõjast Eesti proletariaadi ja kodanluse vahel, kusjuures viimast olevat toetanud rahvusvaheline imperialism – Antandi riigid, eeskätt aga Suurbritannia. See oli omakorda osa Vene kodusõjast ja välismaisest sõjalisest interventsioonist maailma esimese töörahva riigi vastu. Eesti iseseisvuse väljakuulutamist ja Eesti võitu Vabadussõjas käsitas ametlik sovetlik ajaloonarratiiv kui kontrrevolutsiooni ajutist edu ning veel ajutisemat tagasilööki ühiskonna arengu seaduspärasustega ettemääratud kommunistliku maailmavaate ja sotsialistliku riigikorralduse võidukäigus. Tartu rahu Nõukogude Venemaa ja Eesti vahel nagu ka rahulepingud Soome, Läti, Leedu ja Poolaga olid kõigest Nõukogude valitsuse taktikalised sammud, et saada hingetõmbeaega riigi tugevdamiseks ja sotsialismi ülesehitamiseks.

Esimesed ülevaated ilmusid varsti pärast II maailmasõja lõppu,41 kuni Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni ametliku ajaloona kehtinud käsitluse vundament laoti aga 1950. aastatel. Alates 1922. aastast Nõukogude Venemaa julgeolekuorganites teeninud Johannes Tipner, kes oli II maailmasõja ajal Punaarmee 8. eesti laskurkorpuse vastuluure (Smerš) ülem ja suunati 1947. aastal Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee Partei Ajaloo Instituuti EKP ajalugu uurima, avaldas 1950. aastatel kaks raamatut Punaarmee eesti väeosadest Vene kodusõja ajajärgul.42 Samuti alustati kohe uue sovetlike eesti ajaloolaste põlvkonna koolitamist; mitu meest jõudis 1950. aastatel esimese väitekirjani ka Vabadussõja ajastut käsitlevatel teemadel, mis kirjutati muidugi eespool kirjeldatud skeemist lähtudes.43 Vastukaaluna Eesti riiklusele võimendati nõukogude nukuvalitsuse, Eesti Töörahva Kommuuni rolli Eesti NSV eelkäijana.44 Ametlik skeem, mille aluseks oli ühiskonna kommunismisuunalise arengu paratamatus (sellise seaduspärasuse olid väidetavalt avastanud Karl Marx ja Friedrich Engels), sisaldas Eesti näitel nõukogude võimu kehtestamise 1917. aasta oktoobrirevolutsiooniga ja hiljem taaskehtestamise kolmel korral: 1918. aasta novembris Eesti Töörahva Kommuunina, 1940. aastal nn sotsialistliku revolutsiooni ehk juunipöördena ja 1944. aasta augustis, kui Punaarmee ületas Kagu-Eestis Eesti piiri ja Võrus kogunes ENSV Ülemnõukogu.

Oktoobrirevolutsiooni 60. aastapäeva puhul avaldati 1977. aastal mahukas allikapublikatsioon, mille teine, veel mahukam köide ilmus viis aastat hiljem.45 Kaheköiteline allikapublikatsioon avaldati 1982. aastal ka kodusõjast ja välisriikide interventsioonist.46

Laiemale avalikkusele koostati Eesti NSV ajaloo üldkäsitlused, milles korrati ja kinnistati ideoloogiliselt põhistatud ajaloonarratiive, aga ka teisipidi: nendest oli soovitatav lähtuda ja neid viidata kitsamate teemade uurimisel. 1950. aastal suunati Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi juhiks füüsik Gustav Naan ülesandega koostada ENSV ajaloo üldkäsitlus, mis 1952. aastal ilmuski.47 Kuid NSV Liidu diktaator Jossif Stalin suri juba järgmisel aastal ning „Naani ajalugu” oli järgnenud liberaalsema ajastu valguses liiga stalinistlik. Uus, redigeeritud väljaanne ilmus eelmise teise trükina viis aastat hiljem ja jäi aastakümneiks Eesti NSV ajalookirjutuse lähtekohaks.48 Paralleelselt alustati 1950. aastatel kolmeköitelise Eesti NSV ajaloo väljaandmist. Kolmas köide, mis käsitleb ka Vabadussõja perioodi, ilmus 1971. aastal.49

Viimane nõukogudeaegne Eesti ajaloo üldülevaade avaldati 1987. aastal.50

NSV Liidus valitses totaalne tsensuur ning arhiivid ja raamatukogud olid julgeolekuasutuste kontrolli all. Raamatukogudes loodi erifondid raamatute tarvis, mis ei olnud kooskõlas nõukogude ametliku ideoloogiaga; 1950. aastate alguses hävitati suur osa niisuguseid raamatuid, sealhulgas Eesti Vabariigi ajalugu ja Vabadussõda käsitlevad. Enne 1953. aastat, kui Stalin suri, võis näiteks kaheköiteline „Eesti Vabadussõda” kodusel raamaturiiulil olla piisav süüdistuseks Nõukogude-vastases agitatsioonis ja propagandas ning vangilaagrisse saatmiseks. Seetõttu hävitasid paljud inimesed oma eestiaegsed raamatud ka ise või peitsid hoolega ära. Raamatukogu erifondide ja arhiivide materjalidega töötamiseks tuli taotleda eriluba, mille kinnitas KGB. Teaduslik diskussioon sai toimuda ainult ametliku ajalooskeemi kitsastes raamides. Enne ilmumist läbisid kõik raamatud põhjaliku toimetamistsükli, milles osales nn Glavlit, Nõukogude Liidu tsensuuriamet. Kõik laused, lõigud ja peatükid, mis olid veidigi vastuolus ametliku ühiskonnakäsitlusega või sisaldasid riigisaladuseks kuulutatud andmeid, tõmmati maha. Sedasama tehti ka näiteks vanema ilukirjanduse uustrükkides. Et arhiivid olid riigi jäägitu kontrolli all, avaldati dokumendi- ja allikapublikatsioonides ainult neid dokumente või dokumendikatkeid, mis ametlikku versiooni toetasid. Sageli kommenteeriti ühte või teist asjaolu ja „õgvendati” fakte ja väiteid, mis ametliku skeemiga kokku ei kõlanud. Seetõttu tuleb nii sovetiaegset ajalookirjandust kui ka allikapublikatsioone kasutada suure ettevaatusega. Nende eesmärk ei olnud mitte ajaloolise tõe väljaselgitamine vabas akadeemilises väitluses, vaid ametliku ainuideoloogia ajalooskeemi põlistamine.

Paguluses tegeldi Vabadussõja ajaloo 1940. aastaks saavutatud uurimistaseme kinnistamisega. Pärast II maailmasõda oli Eesti paguluse ajaloolaste tähelepanu keskpunktis rohkem iseseisvuse kaotus 1940. aastal ja II maailmasõja sündmused, ehkki ilmus ka varasemale ajaloole pühendatud uurimusi. Vabadussõja ajalugu õpetati eesti koolides ning loomulikult tähistati võidupüha ja Eesti Vabariigi aastapäeva pidukõnede ja päevakohaste artiklitega eesti pagulasajakirjanduses. Koguteosest „Eesti Vabadussõda” avaldati kordustrükid.51

Valdav osa Vabadussõjas võidelnud ja teenistusse jäänud ohvitseridest, kes enamasti 1880. ja 1890. aastatel sündinutena oleksid pärast II maailmasõda jõudnud parajasti parimasse mälestuste kirjutamise ikka, olid langenud 1940. aastast alates nõukogude võimu repressioonide ohvriks ja mõrvatud või vangilaagris surnud. Seetõttu sai Vabadussõja-teemaline mälestuskirjandus vähe täiendust, ehkki muid mälestusi avaldati paguluses palju. Lisaks juba eespool nimetatud Tõnis Kinti ja Edvin Reinvaldti tegemistele 2. laiarööpmelise soomusrongi ajaloo jäädvustamisel ning Arnold Hinnomi meenutustele kirjutasid paguluses oma mälestused kolonel Elias (Ilja) Kasak ja veel mitu vähem tuntud autorit. Osa Kasaku mahukatest paguluses käsikirja jäänud mälestustest avaldati 2011. aastal Eestis.52 Suuremat tähelepanu äratasid Rootsi vabatahtliku Einar Lundborgi mälestused,53 mis kaante vahele jõudsid alles ligi 40 aastat pärast autori surma 1931. aastal. Lundborg oli 1920. aastatel tuntud polaar- ja katselendur ning ühel katselennul ta surma saigi. 1990. aastate Eesti ajalookäsitust mõjutasid aga hoopis rohkem mitme pagulusse pääsenud Eesti poliitiku mälestused. Kõigepealt William Tomingas, kes oli Tartu rahuläbirääkimiste Eesti delegatsiooni sekretär ja kelle huvitavalt kirjutatud mälestused, mille vahekord ajaloolise tõega oli paljudes episoodides pigem loominguline, kujundas suuresti üldist arusaamist sellest, kuidas Tartu rahuläbirääkimisi peeti.54 Tominga elukäik ainult suurendas huvi tema vastu – vabadussõjalaste toetamise eest mõisteti ta 1934. aastal kaheks aastaks ja kolmeks kuuks vangi. Tema raamat „Vaikiv ajastu Eestis” oli 1990. aastatel üks tähtsamaid allikaid Konstantin Pätsi autoritaarse valitsemiskorra perioodi uurimisel.55 Asjaarmastajast ajaloolane Viktor Obet (erialalt metsateadlane) pani pensionil olles kokku enam kui 2000- leheküljelise uurimuse Landeswehri sõjast ning Rüdiger von der Goltzi ja Pavel Bermondt-Avalovi tegevusest.56 Uurimus on siiani avaldamata.

Pagulusse pääses või jäi ka rida Eesti diplomaate, poliitikuid ja riigiametnikke, kes olid enamasti Vabadussõjas võidelnud või Vabadussõja ajal riigiteenistuses olnud ja nüüd oma mälestused avaldasid. Nimetagem siinkohal August Reid, Heinrich Lareteid, Ilmar Raamotit, Elmar Tambekit ja Jaan Lattikut. Enamasti on nende raamatud pärast Eesti iseseisvuse taastamist uuesti välja antud.57

Alates 1980. aastate lõpust mõjutas paguluses ilmunud mälestuskirjandus koos kõigi selle žanri vooruste ja puudustega tugevasti kogu Eesti ajalooteadvust. Varem paguluses avaldatud raamatuid saadeti suurel hulgal Eestisse, kuid paljud anti ka uuesti välja. Mälestuste buum on Eestis jätkunud ka 21. sajandil.

1984. aastal avaldati koguteos Vabadussõja mälestusmärkidest.58

Vabadussõja ajaloo käsitlemine iseseisvuse taastamise ajal ja pärast seda. Eesti ajalookäsitluse väljatoomine sovetliku ideoloogia kammitsaist algas aastail 1987–1989. Kaido Jaansoni raamat Taani ja Rootsi vabatahtlikest, mis muu hulgas tugines sel ajal uudsena Skandinaavia maade arhiivimaterjalidele ja omaaegsele ajakirjandusele, kandis veel tugevat nõukogude ajalookäsitluse pitserit.59 Samal aastal avaldas Heino Arumäe juba historiograafilise analüüsi „Kas vandenõu või revolutsioon, vabadus- või kodusõda?”.60 NLKP ajaloo õppejõu Edgar Mattiseni monograafia Tartu rahust oli ettevaatlik samm saabuvate vabamate aegade vaimus.61 Lõplikult pööras senisele ajalookäsitlusele selja Mart Laari, Lauri Vahtre ja Heiki Valgu „Kodu lugu”, millest sai kümmekonnaks aastaks eesti ajalooõpetajate lauaraamat.62 Otseselt Vabadussõda puudutas samal aastal ilmunud Hannes Walteri käsitlus 1919. aasta sündmustest. Tema avaldas 10 aastat hiljem koos Tiina Tojakuga Vabadussõjas langenud ohvitseride elulooliste andmete kogu.63

Ehkki 1990. aastate Eesti ajalookirjutuse tähelepanu pälvisid 20. sajandi lõikes ennekõike iseseisvuse kaotus ja II maailmasõda ning Nõukogude okupatsioon, ei jäänud Vabadussõda tähelepanuta. Lisaks „Eesti Vabadussõja” kolmandale kordustrükile ja hulgale uuesti avaldatud mälestustele sündis alates 1988. aastast kümneid pisitrükiseid seoses Vabadussõja monumentide taastamise ja avamisega üle kogu Eesti, nagu see oli olnud ka 1920. aastatel.

1990. aastatel andis selleaegne Riigiarhiiv (praegu Rahvusarhiivi osa) välja rea dokumendikogumikke Vabadussõja ajast ja Eesti Vabariigi esimestest aastatest.64

Vabadussõja ajaloo võttis oma uurimisteemaks Jaak Pihlak, kes koos Mati Straussi ja Ain Krilloga on üle 20 aasta tegelenud nii Vabadussõja mälestusmärkide kui Vabadusristi kavaleride biograafiatega.65 Nüüd uurib Pihlak Vabadussõjas langenute elukäiku. Ago Pajur on käsitlenud riigikaitsepoliitikat, rahvusväeosade ajalugu ja Landeswehri sõja puhkemist.66 2018. aastal ilmus tema sulest Eesti riigivanemate sarjas Konstantin Pätsi elulooraamatu ligi 900-leheküljeline 2. köide, mis muu hulgas kajastab Pätsi tegevust pea- ja sõjaministrina Vabadussõja ajal.67

Eesti välispoliitika ajaloo uurija Eero Medijaise monograafia käsitleb ka Eesti välispoliitika algust Saksa okupatsiooni ja Vabadussõja ajal.68

Majandus- ja rahvastikuajaloolane Jaak Valge avaldas 2003. aastal monograafia Eesti majandusest aastatel 1918–1924. Majanduse käekäiku Vabadussõja ajal analüüsis ta eraldi artiklis.69

21. sajandi alguses lisandus Vabadussõja ajaloo uurijate sekka mitu nooremat ajaloolast. Mati Kröönström kaitses magistri- ja doktoritöö vastavalt eesti ohvitseridest tsaariarmees ja Eesti sõjaväe juhtivkoosseisust Vabadussõjas.70 Tema artiklitest nimetagem ülevaateid Vene armee ohvitseridest Vabadussõja ajal, Kuperjanovi pataljoni juhtimisest jm.71 Viljakas ajaloolane Reigo Rosenthal on avaldanud neli mahukat monograafiat (neist kaks koos Marko Tamminguga) Loodearmeest, Johan Laidonerist ja Eesti luurest, lisaks hulga artikleid.72 Muu hulgas on ta analüüsinud nn Irboska veretöö juhtumit, kui soomusronglased hukkasid ilma käsuta 25 enamlastest ametiühinguaktivisti, kelle siseminister käskis 1919. aasta septembri alguses üle rindejoone punasele Venemaale saata.73

Eesti sõjaväe relvastust on põhjalikult uurinud Toe Nõmm, kes on relvastusteemalisi artikleid avaldanud paljudes Eesti ajakirjades. Tema süstemaatilised käsitlused üllitati Laidoneri muuseumi aastaraamatutes 2002–2006.74 Tiit Noormets on uurinud Eesti kaotusi Vabadussõjas, üksuste sõjategevuse päevaraamatuid jm.75 Urmas Salo peamine teema on olnud Eesti riigikaitse 1930. aastate teisel poolel, kuid ta on uurinud ka põhjalikumalt Vabadussõja sündmusi Lõunarindel.76 Muu hulgas aitasid tema uurimistööd selgeks teha Julius Kuperjanovi surma asjaolud, mistõttu Kuperjanovi mälestustahvel paigaldati endise Mellini kliiniku seinalt Tartu Pepleri tänaval õige surmakoha hoone seinale Vallikraavi tänaval. Kuperjanovi surm Mellini kliinikus, millest nõukogude ajal sai ajalooüliõpilaste ühiselamu, oli väga levinud legend, mille tõttu 1989. aasta kevadtalvel sinna ka mälestustahvel pandi.

Oma ajaloolasekarjääri Saksamaal alustanud, kuid paarkümmend aastat Eestis tegutsenud Karsten Brüggemann uuris 1990. aastatel Eesti vähemusrahvuste olukorda ja suhtumisi Vabadussõja ajal, aga ka näiteks tüüfuseepideemiat Narvas.77 Brüggemanni üleskutsed uurida Eesti ajalugu ja sealhulgas Vabadussõja ajalugu laiemas ajaloolises vaates, aga ka kriitika 2009. aastal püstitatud Vabadussõja monumendi aadressil, ei leidnud eesti ajaloolaste mõistmist.78 Nii Brüggemann kui ka vanema põlve uurija Anto Juske on käsitlenud naisküsimust Vabadussõja kontekstis.79

Andres Seene doktoridissertatsioon käsitles sõjaväelist väljaõpet Eesti Vabariigis, sealhulgas Vabadussõja ajal.80 Ta tõlkis ja publitseeris kolonelleitnant Paul Villemi artikli operatsiooni- ja taktikalisest juhtimisest Vabadussõjas.81

Igor Kopõtini uurimisteemaks on venelased Eesti sõjaväes Vabadussõja ajal, kuid ta on süüvinud ka pioneeripataljoni ajalukku.82 Taavi Minnik kaitses magistritöö ja avaldas rea artikleid punasest ja valgest terrorist Vabadussõja ajal.83 Arto Olli uurimisteemaks on Eesti mereväe ajalugu, sealhulgas Vabadussõja ajal.84 Märkimist väärivad Siim Õismaa artikkel Balti pataljonist ja Eric Sibula uurimus logistikast Vabadussõja ajal.85 Küllo Arjakas on käsitlenud nii Eesti-Vene piiriajamist Tartu rahulepinguga seoses, gaasisõda Vabadussõja ajal ning viljaka publitsistina ka palju teisi teemasid.86 Eesti Kaitseväe kauaaegne peakaplan Tõnis Nõmmik on uurinud nii juutide osalemist Vabadussõjas kui ka vaimulike tööd.87 Mart Kuldkepp on kirjutanud Eesti ja Skandinaavia riikidega seotud ajaloosündmustest I maailmasõja viimasel aastal, Saksa okupatsiooni eel ja ajal, aga ka Vabadussõja ajal.88

Riigivanemate elulugude sarjas ilmunud Indrek Paavle käsitlus Otto Tiefist, kes Vabadussõja ajal oli üks Kalevlaste Maleva juhte, kuid osales 1917–1918 aktiivselt ka Eesti sõjaväelaste kongressidel, on seni üks parimaid ülevaateid Eesti haritlase ja riigitegelase saatusest läbi mitme okupatsiooni ja sõja ning omariikluse aastatel.89 Värskeim uurimus, mis käsitleb Vabadussõda, on aga Heino Arumäe monograafia Soome ja Eesti suhetest.90

Lõpuks tuleb tähelepanu juhtida mitmele koguteosele. Vahefinišiks Vabadussõja sündmuste hindamisel sajandivahetuseks tehtud uurimistöö baasil oli vastav peatükk „Eesti ajaloo” jätkväljaande 6. köites.91 Eesti iseseisvuse väljakuulutamisega seotud dokumendid koos analüütiliste artiklitega on avaldatud kahe Rahvusarhiivi allikapublikatsioonina.92

Hoolimata ligi 100 aasta möödumisest Vabadussõjast leidub endiselt seniavaldamata mälestusi ja päevikuid. Tunnustust väärib ajakirja Akadeemia kauaaegse toimetaja Mart Orava tegevus, kes on olnud nii aastatel 2010–2011 ilmunud mälestuste sarja „Eesti mälu” üks väljaandjaid – 50 raamatu hulgas on rida neidki, mis käsitlevad Vabadussõda – kui ka avaldanud ajakirja Akadeemia joonealusena mitu päevikut. Vabadussõja ajalooga on rohkem seotud Eduard Laamani ja Elmar Kirotari päevikud.93 Väärtuslikku, ehkki kergekaalulisemat informatsiooni sisaldab teeneka ajakirjaniku Voldemar Kurese päevaraamat aastatest 1918–1959.94

Alates 2005. aastast on Ülle Kraft sõjamuuseumist koostanud Eesti ohvitseride veebis kättesaadava andmekogu, mis sisaldab biograafilisi ja teenistusandmeid enamiku aastatel 1918–1940 Eestis ohvitseri auastme saanud meeste kohta.95 Samuti leidub huvitavat teavet asjaarmastajate sõjandusveebi Militaarnet Vabadussõja ajaloole pühendatud lehtedel.96

Laiemale avalikkusele on Vabadussõjast kirjutatud alates vallalehtedest kuni populaarteaduslike ja valdkondlike ajakirjadeni. Loomulikult kajastatakse Vabadussõja ajalugu Eesti Kaitseväe ajakirjas Sõdur ja Kaitseliidu ajakirjas Kaitse Kodu. Alates 1980. aastate lõpust on Vabadussõja teemadel ilmunud üle 3000 artikli, suur osa neist tähtpäevadele, aga ka Vabadussõja mälestusmärkide taastamisele pühendatud kirjatööd.

Eesti Akadeemiline Sõjaajaloo Selts on hoolimata oma nimest võtnud südameasjaks ka tavalugejale suunatud väljaannete üllitamise, nagu Mati Õuna initsiatiivil käivitatud sari „Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased” (1998–2005) või Hanno Ojalo populaarteaduslikud käsitlused, mille seas on oma koht ka Vabadussõja ajalugu puudutavail raamatuil. Nii Õun kui Ojalo on viljakad kirjutajad, kelle raamatute arv ulatub paljudesse kümnetesse. Merike Jürjo on avaldanud populaarteaduslikud koguteosed omakaitsest ja Kaitseliidust, Eesti reservohvitseridest, Eesti kasarmutest jm.

Läti uurijate tööd Vabadussõjast pärast iseseisvuse taastamist. Teatavasti oli Vabadussõja, õieti Läti alal võidelnud Eesti sõjaväe tegevuse erinev tõlgendamine üks tüliküsimusi Läti ja Eesti riigitegelaste ja ka ajaloolaste vahel, mis saatis Läti ja Eesti suhteid kogu sõdadevahelise aja. 21. sajandi alguseks on seisukohad lähenenud ja sõjakirves maha maetud, nagu nähtub hulgast Läti ajaloolaste Eesti väljaannetes avaldatud artiklitest. 2001. aastal ilmus eesti keeles Läti Vabadussõja ajalugu.97 Juris Ciganovs Läti sõjamuuseumist on uurinud Eesti sõjaväe tegevust Lätis,98 Kaspars Zellis aga Võnnu lahingu ja eestlaste osaluse tähtsust Läti ajalooteadvuses.99 Ka Valters Ščerbinskis on kirjutanud eestlaste ja lätlaste suhetest Vabadussõja ja Võnnu lahingu küsimuses.100 Ēriks Jēkabsonsi sulest on ilmunud artiklid Läti suhetest Eesti, Leedu ja Poolaga Vabadussõja ajal, aga ka Daugavpilsi lahingust 1919. aasta septembris, kui läti ja eesti punakütid võitlesid Poola ja Leedu vägede vastu.101

Soomlased ja (balti)sakslased. On loomulik, et esimesed välisautorite Vabadussõjaalased kirjatööd ilmusid nende sõjas osalenute sulest, kes naasid kodumaale enne sõja lõppu. 1919. aastal avaldati Soome jäägrilipniku ja Eesti leitnandi Johan Emil Sainio mälestusteraamat Põhja Poegade rügemendist: „Põhja Pojad Eestis: vaateid soomlaste osalemisest Eesti vabadusvõitluses”.102 Ta oli võidelnud rügemendi koosseisus kompaniiülemana Valga ja Alūksne all ning saanud 1920. aastal Vabadusristi II liigi 3. järgu. 1939. aastal läks ta 50-aastase mehena rühmaülemana Talvesõtta ja langes esimesel jõulupühal oma esimeses lahingus. Järgmisel aastal kirjutas oma mälestused Põhja Poegade lahingutest halastajaõde Kyllikki Pohjala (1894–1979).103 Temast sai hiljem poliitik, ta oli 28 aastat Eduskunna liige ja aastatel 1962–1963 Soome sotsiaalminister. Põhja Poegade rügemendi ülem Hans Kalm (1889–1981) avaldas mahuka ülevaate oma rügemendi sõjateest järgmisel aastal.104 Samuti 1921. aastal ilmus Vilho Helase ligi 600-leheküljeline ülevaade soomlastest Eesti Vabadussõjas.105 Viie aasta pärast avaldas ta Eesti Vabadussõja ainelise romaani „Karmid tähed”.106 Helanen (1899–1952) oli hõimuaatest innustatuna üks Soome vabatahtlikest ja tegutses Eesti Abistamise Peatoimkonna Tallinna erisaadiku Lauri Kettuse abina. Hiljem osales ta innukalt Akadeemilise Karjala Seltsi tegevuses, korraldas 1920. aastatel eesti ja soome üliõpilasorganisatsioonide sõpruslepingute sõlmimist, oli 1930. aastate teisel poolel paremradikaalse Isamaalise Rahvaliikumise aktivist ning II maailmasõja aegse Saksa okupatsiooni ajal Soome siseministeeriumi sideohvitser Tallinnas.107 Dr Lauri Kettunen (1885–1963) ise oli keeleteadlane ja läänemeresoome keelte uurija. Aastatel 1920–1925 oli ta üks Soomest kutsutud professoreid, kes aitasid üles ehitada eestikeelset Tartu ülikooli. 1920. aastate esimesel poolel Soomes ilmunud raamatud Eesti Vabadussõjast, mille autoriteks olid mehed ja naised, kes ise sõjas osalesid, jäid ka tükiks ajaks viimaseks. 1970. aastatel jätkasid Soomes Eesti ajaloo selle perioodi uurimist juba kutselised ajaloolased, kelle sulest on Eesti Vabadussõja ajalugu käsitlevaid raamatuid ilmunud ka 21. sajandi esimestel aastakümnetel. Seppo Zetterberg kirjutas 1977. aastal oma väitekirja Soome ja Eesti suhetest aastatel 1917–1919. 2018. aastal avaldas ta samal teemal monograafia, milles on kasutatud ka vahepealse 40 aasta jooksul avaldatud uurimusi ja vahepeal avanenud Eesti arhiive, muutunud ajast ja oludest rääkimata.108 Eesti ja Soome suhetest nii Vabadussõja ajal kui hiljem on palju kirjutanud Kalervo Hovi. Jari Leskinen on uurinud Eesti ja Soome sõjaväeluure koostööd.109 Heikki Roiko-Jokela on kirjutanud Eestisse puutuvalt nii Rudolf Holsti kui ka Vilho Helase tegevusest.

1920. aastal ilmusid esimesed mälestused nii Eesti poolel kui ka Eesti vastu võidelnud baltisakslaste sulest: Saksa VI reservkorpuse juhataja Rüdiger von der Goltz avaldas oma mälestused „Minu missioon Soomes ja Baltikumis” ning Ihno Meyer ülevaate Rauddiviisi jäägripataljoni võitlustest.110 Samal aastal ilmus Eesti sõjaväe Balti pataljoni pastori Gunnar Knüpfferi juhtimisel toimetatud ülevaade Balti pataljoni ajaloost, mis sisaldab pataljoni langenute lühibiograafiad, üksuse ja allüksuste ülemate loetelu, kokkuvõtte lahinguteest ning kimbukese mälestuskatkeid mitme sõduri ja ohvitseri sulest.111 Põhjaliku Balti pataljoni ajaloo avaldas Vabadussõja alguse 10. aastapäevaks Wilhelm von Wrangell.112 Mõnevõrra ootamatu, kuid oma ajas sugugi mitte ainulaadse elusaatusega krahv Alexander Stenbock-Fermor avaldas järgmisel aastal oma mälestused Landeswehri sõjateest.113 Temast sai 1920. aastate lõpul proletaarne kirjanik ja pandi Hitleri ajal vangi. Pärast II maailmasõda oli ta mõne aasta linnapea Ida-Saksamaal, kuid 1950. aastatel asus Lääne-Berliini.

Baltisaksa ja saksa kirjameeste huvi võitluste vastu nii Eesti Vabadussõjas kui ka Lätis püsis kuni II maailmasõjani. Saksamaal andis selleks põhjust ka sisepoliitika, sest pärast 1930. aastate alguse poliitilisi heitlusi natsionaalsotsialistide ja nende liitlaste ning teisalt kommunistide vahel tuli võimule Adolf Hitler, kelle üks lipukirju oli võitlus bolševismi vastu. 1935. aastal avaldas oma mälestused Rauddiviisi ülem Josef Bischoff.114 Eestis ilmutas ajaloolane ja genealoog Georg von Krusenstjern (1899–1989) aastatel 1936–1938 rea pikemaid ja lühemaid päevikukatkeid Balti pataljoni sõjateest.115 1938. aastal koostas ta lisaks biograafilise leksikoni Balti pataljoni langenutest koos piltidega.116 Talle sekundeeris Landeswehri veteran vabahärra Eugen von Engelhardt oma meenutustega.117 Eesti Vabadussõja ajalugu puudutavad ka Saksa sõjaministeeriumi ülesandel koostatud Sõja- ja Sõjaväe Ajaloo Uurimiskeskuse (Forschungsanstalt für Kriegs- und Heeresgeschichte) sarja „Ülevaated Saksa vägede ja vabakorpuste võitlustest pärast sõja lõppu” kaks köidet.118 Landeswehris võidelnud Claus Grimmilt ilmus 1939. aastal mahukas käsitlus 1918. ja 1919. aasta sündmuste kohta Baltikumis. Veerand sajandit hiljem avaldas ta ka Landeswehri ajaloo.119 Lisaks käsitlevad aastaid 1918–1920 oma meenutustes väga paljud baltisaksa autorid, sealhulgas Eestimaa rüütelkonna viimased peamehed Eduard von Dellingshausen ja Eduard von Stackelberg, kelle mälestused on ka eesti keelde tõlgitud.

Kui Soome vabatahtlike tulek Eestisse 1918. aasta lõpus ja 1919. aasta alguses oli ajendatud hõimuaatest ja tõugatud soovist aidata väiksemal vennasrahval end kaitsta pealetungivate enamlaste vastu, siis baltisaksa kirjamehi ajendas ühelt poolt soov jäädvustada oma võitlus ajaloolise kodumaa eest, teisalt nostalgia ajastu suhtes, mille lõppu tähistas iseseisva Eesti ja Läti sünd. Kuid saksa sõjaajaloolased uurisid sõjasündmusi aastatel 1918–1920 ka sõjalis-akadeemilisel eesmärgil. 1930. aastate teisel poolel ehitati üles Wehrmacht ja mõneteistkümne aasta tagused võitlused olid tähtsad nii kogemuste kui ka tulevaste sõjaliste operatsioonide plaanimise seisukohalt. Kuna sõjaajalugu ei saa kirjutada ainult ühe poole lahingukogemusele tuginedes, on nimetatud töid kasutanud ka eesti uurijad.

Arhiiviallikad. Nagu öeldud, kasutasid käesoleva väljaande autorid ka arhiiviallikaid. Kõige olulisem ja kõige enam kasutamist leidnud materjalikogum on Eesti Riigiarhiivi fond 2124 (Vabadussõja Ajaloo Komitee töökomisjon), millesse „Eesti Vabadussõja” kirjutamise aegu koondati tähtsamad Vabadussõda puudutavad, mitmesugustest tsiviil- ja sõjaväeasutustest pärinevad arhiivimaterjalid. Nüüdseks on see ka digiteeritud. Punavõimu poolelt on selliseks koondfondiks EKP Ajalookomisjon (ERAF.27). Kuid ohtralt leidub Vabadussõja kohta arhiiviainest ka üksikute asutuste fondides, nagu ERA.78 (Eestimaa Ajutine Maanõukogu), ERA.31 (Riigikantselei, sealhulgas Ajutise Valitsuse ja Vabariigi Valitsuse koosolekute protokollid), ERA.15 (Asutav Kogu), ERA.957 (Välisministeerium), ERAF.28 (Eesti Töörahva Kommuun) ja paljud teised. Sõjaväeasutuste fondidest on esmatähtsad ERA.495 (Sõjavägede Staap), ERA.496 (Kindralstaabi Valitsus), ERA.515, 518, 1560 ja 529 (diviiside staabid), ERA.527 (Merejõudude Staap) jmt.

Lõunanaabrite juures leidub Vabadussõja materjale kõige enam Läti Riigiarhiivis (Latvijas Valsts Arhīvs, LVA) ja Läti Riiklikus Ajalooarhiivis (Latvijas Valsts Vēstures Arhīvs, LVVA). Läti Riigiarhiivis asub endise parteiarhiivi fond PA.45, mille on moodustanud 1930. aastatel Moskvas tegutsenud Läti Küttide Ajaloo Komisjon. Kogutud materjal toodi sõja järel Riiga; tegemist on infoga, mis „Eesti Vabadussõja” koostajaile kättesaadav ei olnud. Läti Riikliku Ajalooarhiivi kogudest puutuvad enam asjasse fond P.4 (Nõukogude Läti sõjakomissariaat), P.25 (Läti kütipolkude saadikute nõukogu täitevkomitee) ja P.699 (1. läti kütidiviis).