Отрывок из книги
Mis on üldse saatuslik hetk?
Üldlevinud arusaama kohaselt on saatuslik see hetk, mil mingi pisike asjaolu, mingi tühise detaili puudumine või lisandumine omab otsustavat tähtsust ja määrab ära, millise suuna võtab inimese, rahva või maailma järgnev elukäik. Isikliku kogemuse põhjal me (enda arvates) teame, et sellised hetked on olemas – oleme ju nii sageli tagantjärele mõelnud mõtet „oh kui ma vaid oleksin…”, „oh kui ta vaid oleks…”. On loomulik, et me oletame selliste valikukohtade olemasolu ka ajaloojões ja usume, et teistsuguse valiku korral võinuks see jõgi käänata hoopis teise sängi. Kuid see on vaid loogiline konstruktsioon, mõtteline tuletis, oletus, sest ühtki alternatiivi ei ole me käega katsunud ega silmaga näinud. Ning seda lihtsal põhjusel – aeg voolab ühes suunas, ajaloos eksperimente korraldada ei ole võimalik. Kui keemikud või füüsikud saavad modelleerida identseid katseolukordi ja nende abil erinevate tegurite toimet testida, siis ajaloos see võimalik ei ole, muutlike tingimuste osakaal on liiga suur – kõik inimesed on erinevad ja ükski neist ei saa astuda kaks korda samasse jõkke.
.....
Mis siis, kui lätlased nad lihtsalt sealsamas maha tapavad? Mida oli Bertold öelnud? Oli öelnud, et ordumehed oma nahka turule ei vii ega lätlaste vanu arveid õiendama ei hakka – aga kui eestlased tulevad, siis saavad nad nii, et tolmab? Jah? See tähendas ju seda, et kui lätlased kätte võtavad ja eestlaste kõrid tõepoolest sealsamas ja nüüdsama läbi lõikavad – siis oli lätlastel küll karta eestlaste vihast külaskäiku, aga asjal saab siis ju ka hea külg olema – lätlastele! Sakslased on ju nendega! Ning võib-olla see just ongi see, mida lätlased kõige rohkem tahavad – et ugalased neile veel üks kord kallale tuleks?
Asko kortsutas kulmu. Oli suur lollus saata rahu üle läbi rääkima mingid noored kuked. Lätlased olid ugalaste ärplemist esialgu vaikselt talunud, seedides Bertoldi äkilist lahkumist, kuid hakkasid siis vastu ütlema. Tõsi, enam mitte nii enesekindlalt kui varem, aga ikkagi…
.....
