Читать книгу Prospero saar. Teejuht Korfu maastike ja tavade juurde - Lawrence Durrell - Страница 7

*

„Suud kinni! Silmad lahti! Vait!”

„Torm”*

Tõeline sinine värv saab alguse kuskil Calabria ja Korfu vahepeal. Läbi terve Itaalia kulgeb teekond kultuurmaastikul: iga org on paika pandud arhitekti asendiplaani kohaselt, eredalt valgustatud, inimnäoline. Aga asjade olemuse muutumist on tunda niipea, kui tasane ja nukker Calabria maismaa selja taha jääb ja meri nähtavale ilmub: teadlikkus silmapiirist, mis maailma äärest paistma hakkab; saartest, mis meid pimedusest tervitama tõttavad.

Hommikul ärgates on õhus tunda lume maiku ja kajutitreppi mööda üles ronija leiab end ühtäkki Albaania mägede – pragunenud lumekroone kandvate kõledate ja tõrjuvate kiviseinte – heidetud poolvarjust.

Hõõguvkuumana läbi lõigatud ja seejärel antarktiliseks laavaks jahtunud poolsaar. Läheneja ei taju mitte niivõrd üle sinise veelageda nähtamatuna tema suunas voogavat maastikku, kuivõrd kliimat. Kreekasse sisenemist võib võrrelda tumeda kristalli sisse astumisega: asjade vorm muutub ebakorrapäraseks, valgust murdvaks. Saartest saavad ühtäkki miraažid ja kõike, mida pilk riivab, katab selle petliku atmosfäärinähtuse võbelev eesriie.

Teised paigad võivad meile pakkuda võimalust avastada kombeid, pärimusi või maastikke; Kreeka pakub midagi suuremat – avastusretke iseendasse.

10.04.37

Kujutlus, mille kohaselt ärkveloleku ja unenägude maailma vahel eksisteerib konkreetne piir, on sofism. Nii tekitab minus ja N.-is sageli segadust tunne, mille kohaselt me elame sisimas korraga mitut samaaegselt kulgevat elu; tunne, et me oleme ajas ja ruumis üksnes koordinaatpunktide rollis. Ehk valisime Korfu seetõttu, et saar on oma suitsuhallide, taevalage üleval hoidvate, madalate vulkaaniliste kilpkonnakilpe meenutavate mägedega sisuliselt Egeuse mere ja Kreeka eesruum. Korful annavad tooni veneetsiapärased kuldsed ja sinised värvitoonid ning päike hellitab saart ohjeldamatult. Lõunapoolsed orud on maalitud rikkalike ja julgete kollaste ning punaste pintslilöökidega ning teeservasid palistavad tolmuste lillakaspunaste pursetena juudapuud. Kõikjal, kuhu jalad viivad, on võimalik rohule pikali heita, ja isegi saare lagedates põhjapoolsetes piirkondades on rikkalikult oliivipuid ja mineraalveeallikaid.

25.04.37

Linna arhitektuur on veneetsiapärane. Vana sadama kohal kõrguvad majad on ehitud elegantsete kitsaste trepprõdudega, mille vahel kulgevad ahtad tänavad ja sammastikud; punased, kollased, roosad, pruunikad toonid – pastelsete varjundite virvarr, mis linna kuuvalguses sädelevvalge pulmatordi sarnaseks muudab. Vaatamisväärsusi on siin teisigi, maapiirkondade sügavusse peitunud ja küpressidest ümbritsetud võssakasvanud häärberites elavad Veneetsia aristokraatia riismed. Kauneid tikitud tuhvleid kandev iidne kaitsepühak, varmas imesid sooritama, lamab suures hõbedases kirstus.

29.04.37

On aprillikuu ja me üürisime endale vana kalurihüti saare põhjapoolses tipus – Kalamátas. See asub linnast meritsi kümne meremiili ja teed mööda umbes kolmekümne kilomeetri kaugusel ja pakub kõiki eraldatusega kaasnevaid võlusid. Veest ja tuulest armiliseks puretud kaljurahnul kükitav valge täringu moodi maja. Mäed selle taga kerkivad otse taevasse välja ning toa kohal, kus ma istun ja kirjutan, kasvavad küpressid ja oliivid. Me asume lagedal maaninal, mille kaunist ja siledat moondekivimist pinda katavad oliivipuud ja iileksipõõsad: nagu mons pubis. Me ei kahetse hetkekski, et paigast on saanud meie kodu. Maailm. Korfu.

05.05.37

Raamatud jõudsid vett mööda kohale. Segadus, omadussõnad, suits ja hingeldava diiselmootori kurdistav müdin. Seejärel asus kakerdav kalapaat teele Püha Stephanose ja Neljakümne Pühaku kloostri suunas, kus meeskond end melonitest täis õgib ning seejärel, jämedad villased vestid seljas, nagu pesakond kassipoegi püha Spiridioni ikooni alla üksteise selga magama jääb. Meie varud sõltuvad selle kalapaadi igapäevastest retkedest.

06.05.37

Ronige kirsside hooajal Viglale ja vaadake alla. Te näete, et mandri taustal paistab saar sirbikujulisena. Maapoolsel küljel asub suur laht, väärikas ja tüüne ning peaaegu täielikult maaga ümbritsetud. Põhja pool puudutab sirbi ots peaaegu Albaaniat ja siin imetakse Joonia mere rahutud sinavad veed järsult lubjakiviribade ja liivaste maasäärte vahele. Kalamáta seisab silmitsi Albaania mäejalamiga ning lained rulluvad lahte nagu ujumisbasseini: kui põhjatuul vee müredaks muudab, omandab see piimjalt raevukasrohelise värvuse.

07.05.37

Vastas asuv maanina on lage, ohakate ja melanhoolsete tooneliiliatega, rõõmutute merisibulatega kaetud tühermaa. Me avastasime maja heliseval kevadpäeval. Kui me mööda kivitreppi alla ronisime, meenutas taevas selle kohal kangelaslikku sinist kaart. Mäletan selgelt, kuidas N. Theodoresele ütles: „Juba ainuüksi vaikus teeb sellest teise maailma.” Kiikasime läbi oliiviokstest kardina valge lainemurdja poole, millele oli kuivama riputatud kalavõrk. Mahajäetud rõdu. Külmad põrandad. Hämaruses, mis varjas oma aega ootavat suurt oliivipressi, kudistasid vaikselt linnud. Küpress seisis liikumatuna – justkui allilma viivate väravate juures. Me judisesime ja võtsime söömiseks valgel kaljul istet, vaadates alla, kus meie näod liikumatul merepinnal peegeldusid. Võib tunduda veidrana, et tulime Inglismaalt siia kaunile Kreeka maaninale, kus meie ainsateks kaaslasteks saavad olema kaljud, õhk, taevas – ja kõik loodusjõud. N. räägib koju saadetud kirjades, kuidas me endas traagikatunnetust arendame. Sellele pole selgitust. Piisab sellest, kui öelda, et kõik on täpselt nii, nagu ennustaja lubas. Valge maja, valge kalju, sõbrad ja väikekodanlik armastus, ja ehk kasvab neist raasukestest kunagi välja raamat, nagu küpress, mis viimaks vanade Veneetsia hauakambrite kiviplaatidesse praod murrab ning värske ja rohelisena taevasse tõuseb.

09.05.37

Meil on sõpradega vedanud. Kaks neist on justkui mütoloogiliste võimetega olendid: Ivan Zarian ja murtud luude salateaduste asjatundja Theodores Stephanides. Zarian on tänu hallile juukselakale ning harjumusele oma uusimaid armulaule ette lugeda silmapaistev ja muljet avaldav; ta väidab end igati võluva enesekindluse ja tagasihoidlikkusega olevat Armeenia suurima poeedi. Ta on veetnud viimased kaks aastat põhjalikult saare veinidega tutvudes ja deklameerides oma loomingut kõigile, kes kuulata viitsivad. Tal on õnnestunud St George’i hotelli ülemisest korrusest tööruum teha – sellest on saanud käsikirju ja maale täis metsik paik. Siin, vana kindluse ilmetuid kaitserajatisi silmitsedes ja aeg-ajalt klaasikese veini nautimiseks pausi tehes koostab ta mingite Uue Maailma Armeenia ajalehtede tarvis kirjanduslikku veergu. Reedel, 8. märtsil saatis ta mulle sõbraliku sõnumi, mille sisu oli järgmine:

„Armas Durrell, me tunneme puudust sinust, kuid ennekõike su kaunist naisest. Jah, mu kallis poiss, ma tegin teid sel nädalal kuulsaks. Panin kirja ülevaate meie elu sellest epohhist. Armastusega Zarian.”

Zarian kõnnib niimoodi, nagu kannaks ta rasket rüüd. Just tema, rohkesõnaline ja ekstravagantne kuju, oli meie kord nädalas linnaväljaku servas asuvas Põldpüü Märgi nimelises trahteris toimuvate kirjanduslike koosviibimiste algataja. Zarianile kuulub täiesti erakordne kirjutusmasin, mis lubab tal lihtsalt kelgu asendit muutes trükkida nii prantsuse, itaalia kui ka armeenia ja rumeenia keeles. Neil kord nädalas toimuvatel koosviibimistel tõuseb ta jalgele ja deklameerib suurepäraselt kontrollitud häälega Hamleti monoloogi, kõigepealt prantsuse ja seejärel armeenia, vene, itaalia, saksa ja hispaania keeles. Inglise keelt peab ta selle korralikuks omandamiseks liiga põlastusväärseks.

Minu märkmikust 12.05.37

Theodorese portree jaoks: kauni kujuga pea ja kuldne habe, Edwardi ajastule väga iseloomulik nägu. Tõenäoliselt Edward Leari poolt Korful viibides välja mõeldud koomilise professori taassünd. Erakordne häbelikkus ja ujedus. Silmapaistvalt erudeeritud kõigis saart puudutavates küsimustes. Veendunud Venizélose* pooldaja ning seninähtutest kõige kuivema ning perfektsionistlikuma esitlusviisiga mees. Näpuharjutusena valminud portree saapaid ja keepi kandvast mehest, kes rühib, hiiglaslikud putukapüügivahendid turjal, läbi maastiku imelise tiigi suunas, kus tema vetikate ja diaatomite* mikroskoopiline maailm (tema jaoks ainus reaalne maailm) uurimist ootab. Kuldse habeme, tugeva inglise aktsendiga kreeka keele ja tema küljes kõlkuvate salapäraste anumate ja katseklaaside ja muude vahendite kollektsiooni tõttu peetakse teda sageli spiooni pähe kinni. Esimest korda Kalamátat külastades oli ta vaevalt jõudnud meil kätt suruda, kui ta silmades korraga veider tuluke süttis. Olles haaranud taskust koonilise karbikese, palus mees end silmanähtavat erutust alla surudes vabandada ja lähenes võõrastetoa seinale, et sealt üks liivakärbes kinni nabida, ise vaikselt ja võidukalt hüüdes: „Kätte sain. Neljasaja teine.”

17.05.37

Kajakad hoiavad allatuult, täna möllab kerge siroko ning meri segab ja peenestab maja all värve, linna aiad auravad oma nurjatus külluses. Hertsoginna B., hiiglaslik kübar peas, sõidab hobukaarikuga. Suletud luukidega häärberid, mille aknaid rapsivad itaalia mändide oksad. Suurel lõunapoolsel mandrilaval on näha valget teed, mis armina üle smaragdrohelise järve kulgeb; oliivipuude hallist toonist saab hullumeelses tempos hõbedane ja noored küpressid meie maja taga on vibudena kaardus. Nikolaosest, kes vaid minut varem kindla ja trotslikuna kai ääres seisis, on nüüd alles vaid punane purjetäpp mägede taustal. Siis laskub ootamatult öö ja kõik värvid uhutakse tagasi taevasse. Zarian tutvustab Põldpüü Märgis maastiku kui metafüüsilise vormi diskursust. „Jumalik Platon ütles kord, et Kreekas näeme kompassi ja mõõtesirkliga varustatud jumalat.” N. toetab Lawrence’i* kohatunnetust puudutavat seisukohta vaidluses inglise poisiga, kelle sõnul on kõik Lawrence’i maastikud välja mõeldud, mitte kirjeldatud, sellal kui Theodores üllatab kõiki tasasel häälel klaasi veini (mida ta ei joo) küsides ja lisab veel vaiksemalt: „Mis on kausaalsus?”

18.05.37

Kausaalsus on eraldav põrand, mis kaob igal hommikul, kui ma laman taas soojadel kaljudel, nägu vähem kui jala kaugusel Joonia mere tumedast pinnast. Me lamame terve hommiku püha Arseniuse punastest tellistest pühamu varjus ja loobime kirsse tiiki – kahe sülla sügavusse selgesse ja läbipaistvasse vette, kus need liivasele põhjale verepiiskadena kumama jäävad. N. sukeldub nende järele nagu saarmas ja toob neid suus pinnale. Pühamu on meie ainus privaatne supluskoht: neli küpressitutsakat, sukeldumiseks järsud sirged kaljuservad kahe sülla sügavuse vee kohal ja puhta kiviklibuga kaetud põhi. Keegi Manoli-nimeline kalamees leidis siit kunagi pärast tormi hea püha Arseniuse ikooni ja ehitas selle jaoks punastest tellistest majakese. Väike lamp on nüüd alati magusa õliga täidetud, sest püha Arsenius valvab meie supluskohta.

22.05.37

Õhtuti peilivad laguuni sinised veed välja kuuvalguse ja peegeldavad seda kristalsete purskkaevudena valgetele kaljudele ja sügavale rõdule, kõrgete lagedega tuppa, kus N.-i raugelt meeldivad maalid seintelt alla vaatavad. Õhk valgub nähtamatuna (jahe nagu meloni südamest kerkinud hingeõhk) üle aknalaudade ja seguneb kustunud lampide aroomiga. On nii vaikne, et hämarate oliivide alt kostev mehehääl häirib ja ergutab ühekorraga nagu südametunnistuse enda hääl. Mere liustikku meenutava pinna all kulgevad kalad nagu uudishimust ja hirmust ajendatud sugestiooni sünnitatud varjud. Ja nüüd säravad selle läbinisti eukleidilise, jääklaasi meenutava pingul veepinna kohal tähed. On nii vaikne, et me sööme küünlavalgel küpressi all õhtust. Ja pärast seda, sellal kui me peegli servas kohvi joome ja viinamarju sööme, saabub tuul: kogu taevas liigahtab ja hakkab värelema – hiiglaslik õitega kaetud sulama hakkav kõikuv oks. Seejärel, kui küünal hinge tõmbab ja end kogub, tardub kõik aegamööda taas maailma peegelpildiks vees, nii et Theodores saab osutada veele meie jalgade ees ning meile hõõguvaid Plejaade näidata.

28.05.37

Me ei räägi sellistel hetkedel kunagi, aga ma olen teadlik pruunidest käsivartest ja kaelast küünlavalguse kumas ja pruunidest varvastest sandaalides. Ma olen ühekorraga teadlik sajast kujutluspildist ja sajast viisist nendega toime tulemiseks. Vaasitäis kibuvitsaõisi. Inglise noad ja kahvlid. Kreeka sigaretid. Kulunud ja mereveeplekkidega kaetud märkmik, millesse ma oma luuletuste kondikava kirja panen. Puu all vedelevad köis ja aer. Oliivipressimise jäägid, mis lähevad kütteks. Hunnik aiamüüri ehitamiseks mõeldud tahumata kive. Ämber ja kirves. Valges pearätis talunaine, kes läbi oma viljapuuaia jalutab. Kitse rahutu mökitamine laudas. Kõik need saavad kuju ja sisu selles väikeses kollases leegikoonuses, milles N. juustu lõikab ning viinamarju peseb. Kahe õnneliku inimese vahel laual leegitsev üksik küünal.

04.06.37

Mul on Theodorese esimene kiri alles hoitud. See saabus pühapäeval õhtuse paadiga ja selle toimetas meie ukseni külatola Spiro. Kuna kirjale oli kirjutatud KIIRE, kinkisin selle kohaletoimetajale drahmi.

„Sain oma märkimisväärseks rõõmuks meie ühise sõbra Z.-i käest teada, et kavatsete saare kirjaliku ajaloo koostada. Tegemist on projektiga, mille teostamist ma ise olen pikka aega kaalunud, kuid tingituna mu huvide hajutatusest ja kirjaliku ande nappusest olen alati tundnud, et mul ei jätku selle ülesande täitmiseks võimeid. Niisiis olen rõõmuga valmis kõik oma materjalid teie käsutusse andma ja saadan teile teisipäeval (a) oma saare ajalookäsitluse kondikava, (b) kogutud faktid püha Spiridioni kohta, (c) Korfu mageveebioloogia, (d) lühikese ülevaate Korfu saare geoloogiast. Need peaksid teile huvi pakkuma. See on alles algus. Siiralt teie Theodores Stephanides.”

Eeltoodu põhjal alustasin kirjavahetust, mida minu poolt iseloomustavad teadlikult ekslikud välgatused ja tema poolt teadlasele omane range ja peps korrektsus. Meie kirju vahendavad saare paadid. See on, nagu ta ise ütleb, alles algus.

07.06.37

Öösiti mängib mõnikord vilepuhuja, kes meie vastas neemel võsas ja maasikapuude vahel uitavaid lambaid karjatab. Me lamame voodis, nahk soolast kare ja läikiv, ning kuulame. Tasased voolavad veerandtoonid, flöödi ebamaised meloodiakäigud sunnivad liiginnukaid ja üpriski tüütuid ööbikuid vaikima. See on ilma meloodiata vorm, ükshaaval vaikusesse pudenevad noodid tühjenevad tilkhaaval. See on Odysseuse kuuldud sireenide kutsuv hääl.

09.06.37

Me oleme oma päritolu eiranud. N. otsustas kaljule maja kõrvale aia rajada. Peame selleks mulla kottidega kohale tassima ja kasutama Egeuse piirkonnale iseloomulikku müürikastide ja sammaste tehnikat. Kujundajaks on N. ja töid teostavad küla kahe parima müürsepa Ioannise ja Nikolaose, isa ja poja käed. Isa ehitustööd on vildakavõitu, kuna mees on enda sõnul ühest silmast pime, ning poeg käib tal vaikides ja vigu parandades kannul. Ma imetlen tema oskust mäematerjalist kandilisi plokke tahuda. Ioannis tunneb end kõige mõnusamalt oma laia servaga õlgkübara varjus kükitades ja kohalikest skandaalidest jutustades; ta liigub piki müüri lühikeste hüpetega nagu harakas. Ta poeg on värske jumega juhmivõitu nooruk, kel on elav naeratus ja suurepärased kombed. Ta kannab jõletut riidest mütsi ja Euroopa töömehe rebenenud pükse, sellal kui isal on jalas teravate ninadega sussid. Ehk on siin omal kohal ülevaade saare rahvariietest, mida praegusel ajal üksnes erinevate pidustuste ja tantsupidude ajal näha saab.

Mustade ja kuldsete poortide ja ääriskantidega sinine tikitud boolerojakk.

Puhvvarrukatega valge pehme särk.

Sinised kottpüksid, mida kirjeldatakse sõnaga vrakes.

Valged villased kedrid.

Ja ilma tuttideta teravate ninadega Türgi sussid.

Kas pehme siniste tuttidega punane fess

või valge õlgkübar.

11.06.37

Pakkekastidest pärit õlgesid kasutatakse kitselauda põranda katmiseks. Valgeks lubjatud seintega ning üksikute erksavärviliste maalide ja raamatutega ehitud toad näevad kenad ja väärikad välja. Akendest avaneb vaade otse merele, niisiis on selle lõputust ohkamisest saanud meie töö- ja unerütm. Päeval voogab see kuldsena laes ja peegeldub tagasi erksavärvilistelt talupojavaipadelt: laev, gorgo, kangasteljed, küpressipuu; peegeldub tagasi meie laual seisvalt rohmakalt keraamikalt; peegeldub tagasi nüüdseks pruuni nahaga blondi N.-i pealt, kes enda alla keritud jalgadega toolil istub ja loeb. Rahulikud silmad, rahulikud juuksed ja noore karnivoori puhtad valged hambad. Nagu isa Nikolaos ütleb: „Mida enamat on inimesel tarvis kui oliivipuud, kodusaart ja oma kodukohast pärit naist?”

13.06.37

Mees ja ta abikaasa on oivalised olendid. Mehe nimi on Anastasios ja naine on Eleni. Nende lapsi vaadates on ilmselge, et tegemist on armastus-, mitte mugavusabieluga. Naine on habraste vormide ja sügavat siidist oliivitooni nahaga; nende juuksed on süsimustad ja neis välgatavad aeg-ajalt sinised toonid, meenutades luuletusi, milles on juttu „kaarnatiiva karva juustest”. Kaunilt vormitud kulmud tumedate selgete mandlikujuliste silmade kohal. Üksnes nende käed ja jalad on tömbid ja inetud nagu kõigil talupoegadel: tavalised labidad, mis on pidevas võitluses mulla, köite ja puiduga nende kehaosade otsa kasvanud. Nende tütred kannavad nimesid Taevas ja Vabadus.

17.06.37

„Formaalne geoloogia,” kirjutab Theodores oma uurimuses, „leiab Korfult endiselt huvipakkuvaid elemente; ja kui saare kuju üldiselt on tingitud selle lubjakivipinnasest, leidub siin rohkesti muidki huvipakkuvaid ja välitöötajate täit tähelepanu nõudvaid konfiguratsioone.”

Lõuna pool hakkab pinnas tasapisi valge, luksusliku ja aurava neeme suunas langema; iga kumerus toob meelde hella puudutuse, esindades naudiskleva pilgu jaoks alastust, armastuse väljendust. Kõiki vaateid raamivad küpressid ja oliivid ja sillerdavad katused. Abajad, järved, saared juhatavad vaatleja aegamööda Lefkimmi taga asuvate soolaväljadeni.

Seda Eedenit ümbritsevad kaks suurt roiet meenutavat mäge. Üks kulgeb piki läänepoolseid ahelikke põhjast lõunasse, idast läände aga hakkab maa tõusma ja saab alguse võimas Pantokratori mägi. Just selle mäe varjus me elamegi. Napp taimestik klammerdub siin kaljude külge, kuristikest voolab välja kalgi rauamaitsega jääkülm vesi, oliivipuud on sel mureneval pinnasel jalgealuse säilitamise nimel võideldes käändu ja kängu kasvanud. Nende maadlejate lihaseid meenutavad juured tolknevad truupidest. Talutüdrukud – nagu lindu meenutavad värvilaigud – külitavad siin mäekülgedel, lill hammaste vahel, sellal kui nende kitsed vintskeid ohakaid ja iileksit mäluvad.

„Siin on esindatud Juura ajastu kõik perioodid. Põhjaosas viitab teatud koobaste koostis vulkaanilisele päritolule, kuid seda pole veel tõendatud.” Palaiokastrítsa grotid on täpitud kalliskividega, mis peale tungivalt merelt peegelduvas valguses lillakaspunaste ja kollaste ning pärlmutrina helgivad. Sellest mäestikupiirkonnast pärit viinamarjadest saab õige väikese mulliga veini, sellele on omased väävli ja kivi maitsevarjundid. Tellige Lakoneses punast veini ja teile tuuakse klaasitäis vulkaani verd.

20.06.37

Zarian saadab mulle armeeniakeelse luuletuse saare kohta, millele lisab ingliskeelse tõlke. Ta ütleb Korfust kirjutades nii: „Kuldsed ja liikuvad sinised toonid annavad värvi mõtetele ning pimedus muutub läbipaistmatuks, oma unenägudes näeme maailma nii, nagu oleksime suures akvaariumis. Väljatõrjutud ja osanikud, me oleme leidnud uue armastuse. See on Korfu, maailma ahjutagune.”

Kuna muud mul parasjagu pole, vastan omalt poolt luuletusega Manolist, Kreeka maastikumaalijast. „Olles terve elu akrostihhone* kirjutanud, võttis ta kätte pintsli, ja kõik muutus kaks korda teravamaks. Puud olid enne olnud lihtsalt puud. Erinevused olid eksisteerinud mõtetes. Nüüd läks vana mees hulluks, sest kõik riietus lahti ja viskus naerdes ta käte vahele.”

Theodores lubab „kaarte, tabeleid ja statistilisi andmeid”. Ma isegi ei ürita kogu seda materjali kontrollida. Kui ma peaksin Korfust raamatu kirjutama, siis poleks see ajalugu, vaid poeem.

Maailm täis musti kirsimarju, purjeid, tolmu, maasikapuid, kalu ja kirju kodust.

24.06.37

Killuke Korfust kirjutatud romaanist, mida ma alustasin ja mille seejärel hävitasin: „Ta laskus läbi mandlipuude pilve nagu surmaotsus, riietatud üleni valgesse, ja juhtis oma karja otse allilma väravate juurde. Tema naeratuse siirus ja kõnnaku kaunidus panevad meie südamed sulama. Peagi abiellub ta Nikose, paksu liigkasuvõtjaga, ning temast saab tüse riiakas eit, kes lombaka eesli turjal, küüslaugu ja loomasõnniku järele lehates oliive korjama rühib.”

25.06.37

N. oli kolm päeva linnas ja üritas meie maja sisustamiseks ühte ja teist soetada. Siinne vaikus meenutab tajutavaid südamelööke – aja enda pulssi. Olen kogu päeva üksi suurel kaljul; meri on külm, selle kõledus paneb kurgulae kirvendama nagu jäävein, kuid päikeselõõsas on vesi sinine nagu haud. Täna tõi paat temalt kirja. „Ostsin meile kahekümnejalase kutri, bermuudapurjestusega aluse. Ma olen kohutavalt elevil – tundub, nagu oleks kogu maailm meile nüüd avatud. Oh, kuidas selle laevukese kulgemine veini voolamist meenutab. Toon selle homme koos Petrosega ära. Oota mind neeme tipus.”

26.06.37

Aia kastmine on tõsine probleem. Ainus allikas asub mägiteel, jäärakust umbes pool miili kõrgemal. Kogu meie vesi tassitakse sealt naiste turjal hiiglaslikes savikannudes alla. Lasime Nikosel veesoone otsija koos tolle pähklipuust nõiavitsaga kohale kutsuda, kuid pärast veerandtunnist edasi-tagasi käimist ja summutatud pomisemist kuulutas mees, et vesi on „liiga sügaval” – enam kui viis meetrit. Kuna maja seisab merepinnaga ühel tasandil, ei tahtnud me riskida sellega, et kaevame kaevu valmis ja selle vesi osutub soolaseks. Seega tuleb leppida allikaga mäel või ilma veeta olla. Vahepeal läkitasid mu kaks erudiiti, mõlemad nähtused omaette, vee kohta oma soovitused. Zarian soovitab kasutada tema sõbra leiutatud masinat soolase vee magedaks muutmiseks; ta on unustanud, kuidas see töötab, kuid saadab kohe üksikasjade väljaselgitamiseks Ameerikasse kirja. See läheks üksjagu maksma, kuid lahendaks probleemi: me saaksime lihtsalt pumba ühe otsa merre lasta ja aeda mageda veega kasta. Theodores seevastu soovitab midagi praktilisemat. Põuastel suvedel ehitavad Makedoonia elanikud endile külmakastid, purustades suurtes kogustes viigikaktuseid, mis seejärel umbes kahe meetri sügavusse auku maetakse. Auk täidetakse peene kruusa või kividega ja vihmade saabudes imab viigikaktusemass vett ning säilitab selle oma poorides. Ta soovitab meil oma müüriäärsete kivipeenardega aias sama tehnikat kasutada. „Olge ettevaatlikud,” lisab mees „ja olge taime purustamisel hoolsad. Krahv V. katsetas minu soovitusel seda lahendust oma maamaja aias, kuid jättis kaktused korralikult purustamata ning avastas need peagi äraütlemata õnnetul kombel oma lillepeenardes kasvamas. Nagu te isegi aru saate, osutus see katastroofiks, ja ta pole minuga sellest ajast saadik rääkinud.”

03.07.37

Meie iganädalased kokkusaamised Põldpüüs on võluvad: me jagame toitu, kriitikat ja isegi posti sisu. Kui Zarian Unamunolt või Celine’ilt kirja saab, loetakse see ette ja lastakse lauas ringi käima; ja kui Henry Miller mulle Pariisist mõne oma hüplevatest ja ülevoolavatest kirjadest saadab, on kogu seltskond vaimustatud. See on tõeline saaremaik; meie eksistents siinsel naudingut pakkuval maastikul, kaugel kohustustest, mis Euroopas aktiivse eluga kaasas käivad, on tekitanud tunde, et oleme reaalsest maailmast eraldatud. Suitsevate vaskpannide kohal kangastub Pavlose, kreetalasest kõrtsmiku nägu. Ta jälgib toidu valmistamist ja peatub hetkeks, et oma lopsakatelt pruunidelt vuntsidelt higi pühkida; tema hoiak on omane inimesele, kes on terve elu epikuurlastega tegelenud. Hiljem saabub Loukas, pime kitarrist, keda talutab ta poeg – kauni välimuse ja kahvatu jumega laps. Poisi nägu meenutab Bütsantsi ikoone. Vana punetava näoga mees istub kangelt ja võtab oma muusikariistal akordi, poisi väike ilmetu nägu kerkib odava viiuli kohale, mida ta häälestama asub. Seejärel alustavad nad ühte tuttavatest Kreeka džässilugudest – see on vältimatult tango, aga selle sõnad jäävad kummitama ja lärmakas Zarian ühineb refrääniga nuga ja kahvlit klõbistades, kaasa löövad ka kõhn venelasest maalikunstnik Peltours, Veronica ja John, Nimiec, Theodores. Kitsas lubjatud seintega ruum oma inetute laudade ja odavate reklaamidega.

„Üksildus, üksildus,

sa oled meie mõrkjas kaaslane.”

Hiljem jalutame läbi sooja öö pimedale ellingule ja rullime tõusva kuu valguses lahti Van Nordeni eespurje, käivitame mootori ja võtame kursi öösse, põhja suunas. Tuled liiguvad vaevu teadvuse pinda kriimustades läbi pimeduse. Kaugenevalt kaldalt kostab üle vee endiselt mingil majesteetlikul kirjanduslikul teemal vaidleva Zariani hääl. N. tõmbab end teki sisse kerra ja kastab oma viinamarjad üle laevaparda sillerdavasse merre. Ja Püha Spiridioni kiriku kell lööb kesköötundi, selle kume kaja sadama kohal kiirustab meid turvalist päralejõudmist lubades takka.

04.07.37

Me sööme hommikust päikesetõusul pärast suplust. Viinamarjad ja Ymittóse mesi, must kohv, munad ja kerge puhta maitsega Papastratose sigaret. Ebateadlik üleminek rõdult väljas asuvale kaljule. Me päästame laisalt aerupaadi lahti ja suundume punkti, kus endiselt sinine meri on ühe korra tagasi keeratud, meenutades kardinat, mida on puudutanud mööduja käsi. Kiltkividest rand, mille kaljud on sakiliseks söödud, vajub veealuste rahnude rivina merre. Veepiiril kükitav hiiglaslik krokodilli meenutav viigipuu. Vesi on selles punktis viie sülla sügavune, niisiis näeme siin istudes delfiine ja käeviipe kauguses mööduvaid aurikuid. Me käime alasti ujumas ning päike ja vesi muudavad meie naha vanaks ja karedaks, nagu oleks tegu hinnalise pitsiga. Eile leidsime kaheksajalaloote, värvitust želatiinist kera, mis peopesas peaaegu märkamatult tuksles; tänaseks on kaluripoisid selle ranna üles leidnud. Nad on kirjutanud ühele kaljudest söega sõna angli (Αγγλοι) ning meie vastasime sõnaga „hellenid”, niisiis peaksime tasa olema. Me pole neid kordagi näinud. N. joonistab väikese õlgkübarat kandva, suure nina ja vuntsidega pea.

05.07.37

Eile oli tõeline kaluri pidupäev: kõigepealt uhuti randa kaljuserva all hiiglaslik läikiv kilpkonn. Ta oli surnud mis surnud ja eluka silmadele vajunud rasked kollased silmalaud jätsid pahaendelise mulje, nagu viibiks reptiil poolunes. Arvatavasti kaalus kilpkonn sama palju kui väike kalapaat. Eeldasin, et kalurid kasutavad liha mingil moel ära, kuid keegi pole seda puudutanud, kui loibade kallal nakitsevad külakoerad välja arvata.

Angerja tapmine osutus põnevamaks. Harutasime just paati kai küljest lahti, kui meil ankrut hiivata aitav väike poiss osutas millelegi vees ja hüüatas: „Zmyrna!” Pidin juba aeruga torkima hakkama, sest mina ei näinud suure rahnu varjus midagi, kui Anastasios nagu välk puusepatöökojast välja vuhises. Käes hoidis ta kahte neljaharulist ahingut. Mees vahtis paar sekundit teraselt vette, meie ei näinud peale tavalise mereelu, vetikate õõtsumise ja väikeste kalade veidra vilkuva kulgemise midagi. Seejärel suskas Anastasios teiba – kolmhargi metallteradeta varreotsa – varju kõige pimedamasse kohta. Kostis tasane naksatus, mis meenutas hiirelõksu sulgumist, ja mehe õlad tõmbusid pingule; ta säilitas survet teibale, haaras kolmhargi, langetas selle teravad piid aegamööda vette ning andis äkki nurga all hoobi. Vetikate vahel algasid äkki tõmblused ja nähtavale ilmus angerja pea, meie hirmunud pilgule tundus see koera pea suurune ning üüratult mõttelagedam ja kurjem. Kolmhark oli angerja pea läbistanud ja Anastasios üritas veel uimast elukat selle peidupaigast välja sikutada. Ka abi oli käepärast. Vana isa Nikolaos tormas koos paari teritatud pootshaagiga kohale ja needki torgati angerja lihavasse kehasse.