Читать книгу Clea - Lawrence Durrell - Страница 5

Tol aastal oli tavalisest rohkem apelsine. Need kumasid läikivroheliste lehtede vahel toestikes nagu laternad ja hubisesid kõrgel päikest täis metsade vahel. Nad oleksid nagu tahtnud pühitseda meie lahkumist väikeselt saarelt, sest lõpuks oli Nessimilt saabunud kauaoodatud teade justkui kutse tagasi allmaailma. Teade pidi mind vastupandamatult viima linna, mis nagu ikka hõljus illusiooni ja tegelikkuse piiril, substantsi ja luulekujundite vahel, mis mul alati tekkisid selle nime kuuldes. Mälestus, ütlesin ma endale, mis on moondunud alles pooleldi paberile pandud ihade ja intuitsiooni mõjul. Aleksandria, mälestuste pealinn! Kõik kirjatööd, mida ma olin laenutanud elavatelt ja surnutelt, kuni ma ise muutusin omamoodi post scriptum’iks kirjale, mida kunagi polnud kirjutatud ega posti pandud …

Kui kaua olin ma ära olnud? Ma suutsin seda vaevu välja arvestada, kuigi kalendriaeg annab ju vähemalt aimu ajastutest, mis eraldavad ühte inimolekut teisest, ühte päeva teisest; ja kogu selle aja olin ma tegelikult elanud seal, oma südamehääle Aleksandrias. Lehekülg lehekülje ja südamelöök südamelöögi haaval olin ma andunud sellele grotesksele organismile, kellest me olime kõik kunagi moodustanud osa, ühtviisi nii võitjad kui võidetud. Iidne linn muutub mõtte pintslilöökide all, mis on piiranud ümber ta tähenduse ja nõuavad häälekalt taga oma identiteeti; kusagil seal, Aafrika mustadel turris seljandikel elas edasi selle paiga aromaatne tõde, kibe läbinärimatu minevikutaim, mälestuste säsi. Ma olin kunagi alustanud mineviku kogumist, kodeerimist ja annoteerimist, enne kui see muutub olematuks – vähemalt selline oli olnud mu endale võetud ülesanne. Mul polnud see õnnestunud (võib-olla oli see lootusetu?), sest niipea kui ma olin ta näivuse sõnadesse palsameerinud, lammutas selle lähtepunkti juba uue teadmise sissetung, kõik kukkus koost ainult selleks, et ehitada end jälle üles ettenägematutes, ettearvamatutes mustrites …

„Töödelda reaalsust,“ olin ma kunagi kuhugi kirjutanud, need tõesti hulljulged ülbed sõnad, sest hoopis reaalsus on see, mis kujundab ja töötleb meid oma aeglase ratta peal. Aga kui mu saareperiood mind kuidagi rikastas, oli see ehk sellepärast, et ma polnud suutnud jäädvustada selle linna sisemist tõde. Ma seisin nüüd silmitsi inimpsüühika haiguseks kujunenud aja olemusega. Olin sunnitud tunnistama oma lüüasaamist paberil. Kuid kummalisel kombel oli kirjutamise akt ise andnud mulle vastu midagi muud, just seetõttu, et ma kukkusin läbi sõnades, mis vajuvad ükshaaval kujutluse mõõtmatuisse koobastesse ja nirisevad minema. Kallist hinda maksev viis eluga pihta hakata, seda küll, aga eks me kunstnikud kaldume ikka selle poole, et toita oma isiklikku elu kummaliste eneseteostusepüüdlustega.

Aga … kui mina olin muutunud, siis millised oli nüüd mu sõbrad Balthazar, Nessim, Justine ja Clea? Mis uusi tahke leian ma neis pärast seda ajanihet, kui mind ümbritseb linna uus õhustik, mille oli nüüd neelanud sõda? Siin oligi konks. Ma ei osanud öelda. Kartus väreles mu sees nagu Põhjanael. Raske oli loobuda vaevaga kätte võideldud unelmatest uute kuvandite, uute linnade, iseloomude ja armastuste kasuks. Ma olin hakanud monomaniaki kombel hoidma kinni selle paiga unelmatest … Kas poleks mõistlikum, mõlgutasin ma, jääda sinna, kus ma olin? Võib-olla. Aga ma teadsin, et pean minema. Ma pidin tõesti selsamal õhtul siit läinud olema! Seda mõtet oli nii raske taluda, et ma olin sunnitud seda kuuldavalt sosistama.

Pärast sõnumitooja külaskäiku veetsime kümme päeva kuldses ootusevaikuses ja ilm oli seda soosinud, tuues kaasa täiusliku sinitaevaga päevaderea ja tuuletu mere. Me seisime kahe maastiku vahel, soovimata ühte maha jätta ja igatsedes ometi kohtuda teisega. Seisime nagu kajakad kaljuserval. Aga juba hakkasid need kaks eri maastikku mu unenägudes segunema ja teineteise vastu tõrkuma. See saaremaja näiteks, siinsed suitsuse hõbeda karva oliivi- ja mandlipuud, mille all kõndisid punaste jalgadega nurmkanad … vaiksed puudesalud, kuhu võis ilmuda vaid sokunäoline Paan. Nende salude lihtne ning hiilgavalt täiuslik kuju ja värv ei saanud seguneda meid ahistavate eelaimustega. (Langevaid tähti täis taevas, smaragdikarva meretõusud üksildastel randadel, kajakate kisa saare lõunaosa valgetel teedel.) Seda Kreeka maailma ründasid juba unustatud linna lõhnad, siin olid poolsaared, kus kunagi purjutasid higi järele lehkavad laevakaptenid, kes sõid kas või soolikate rebenemiseni ja elasid oma ihudest nagu tõrtest välja viimse kui tiirasuse, nõrkedes mustanahaliste, spanjelisilmadega orjataride embuses. (Peeglid, pimedate kanaarilindude südantlõhestavad hääled, vesipiipude roosivee mulksumine, piparmündi ja hõõguvate viirukipulkade lõhn.) Ühitamatud unenäod lõikusid üksteisesse. Ja ma nägin uuesti oma sõpru (mitte enam nimedena), kes ilmusid mu ette teadmisest, et ma hakkan siit lahkuma. Nad ei olnud mu kirjutamise varikujud, vaid said värskendust, isegi need, kes olid surnud. Öösiti kõndisin ma jälle noil kõveratel tänavatel koos Melissaga (kes asus nüüd kusagil kahetsuste taga, sest isegi unenägudes teadsin ma, et ta on surnud), me kõndisime mõnusalt, hoides teineteist käevangus, ja tema kääriteradena kitsalt astuvad jalad panid ta kergelt õõtsuma. Harjumus suruda teda igal sammul tugevasti enda vastu. Nüüd võisin ma kõike vaadata kiindumusega, isegi ta odavaid kingi ja puuvillast kleiti, mida ta kandis vabadel päevadel. Ta polnud suutnud nähtamatuks puuderdada sinakat armuhammustuse jälge oma kaelal … Siis kadus ta mu unenäost ja ma ärkasin kahetsusekarjatusega. Päike tõusis oliivisalu tagant, mille liikumatuid lehti hõbetas tuul.

Ühel neist päevist saabus mu mõtteisse rahu. Peotäis siniseid päevi enne hüvastijättu, ma pidasin neid kalliks ja nautisin nende lihtsust: oliivipuu halutuled, mis lõõmasid vanas koldes, Justine’i portree viimase pakkimist vajava asjana, mis hüples ja läikis mu käte vahel päevinäinud laual ja toolil ning sinisel emailkausil, milles õitses varajane alpikann. Mis oli linnal selle kõigega pistmist, mis oli sel tegemist Egeuse mere kevadega, mis rippus niidi otsas talve ja esimeste valgete mandlipuuõienuppude vahel? See oli õieti vaid sõna, mis tähendas vähe ja oli sirgeldatud unenäo servale, seda korrati kohaliku ajamuusika taktis ja see polnud muud kui südamelöökides väljenduv igatsus. Tõesti, kuigi ma armastasin siinset elu nii väga, ei suutnud ma paigale jääda; linn, mida ma nüüd teadsin end vihkavat, ahvatles mind millegi muuga, uue hinnanguga kogemustele, mis olid jätnud minusse märgi. Ma pidin pöörduma sinna tagasi, et sealt siis igaveseks lahkuda ja see linn endalt maha raputada. Kui ma olen rääkinud ajast, siis sellepärast, et kirjanik, kes minust tasapisi sai, oli hakanud lõpuks õppima elama hüljatud paikades, mida aeg ei puuduta; ma olin hakanud elama nii-öelda pausides kella tiksumise vahel. Katkematu olevik, millest seisab koos kollektiivse jutustuse, inimvaimu tõeline lugu, siis kui minevik on surnud ning tulevikku esindavad vaid ihkamine ja hirm, siis mis on see saabuv hetk, mida ei saa mõõta ja millest ei saa lahti öelda? Enamikult inimestelt röövitakse niinimetatud Olevik nagu rikkalik eine, mille on esile mananud haldjad, enne kui sellest on suutäitki maitstud. Nagu surnud Pursewarden uskusin ma, et saan varsti ausalt öelda: „Ma ei kirjuta neile, kes pole endalt kunagi küsinud, mis punktist algab tõeline elu.“

Loiud mõtted uitasid mu peas, kui ma lamasin apelsini süües merele avatud siledal kaljul ja mind ümbritses täielik üksildus, millesse pidi varsti klammerduma linn, Aleksandria raske asuurne unelm, mis lamas samuti päikse käes nagu vana roomaja suure järve pronksjas vaaraodeaegses valguses. Ajalugu valitsevad sensuaalsed hetked jäädvustusid peeglites, luuletustes, karjakaupa üksteisest toituvates poiste- ja naistesummades, veeni sisse torgatud nõelas, oopiumipiibus ja surmlikes ihata suudlustes. Käies uuesti kujutluses neil tänavail, teadsin ma, et nad ei ulatu haarama mitte ainut inimeste lugu, vaid kogu kiindumuste bioloogilist skaalat, alates Kleopatra maalilisest ekstaasist (imelik, et viinapuuväädid avastati just siin, Taposirise lähedal) kuni Hypatia^[1.] võõravihani (närtsinud viinapuulehed, märtri suudlused). Ja võõramaa külalised, nagu Rimbaud, kes käis siin järsunõlvalist rada mööda kullast münte täis vööga. Ning kirjude sulgedega linnuparve meenutavad tõmmunahalised unenäoseletajad, poliitikud ja eunuhhid. Haletsuse, ihaluse ja hirmutunnetega nägin ma taas enda ees lahti rullumas linna, kust pärinesid mu sõprade ja raamatutegelaste näod. Ma teadsin, et pean seda uuesti kogema ja nüüd juba viimast korda.

Aga sellest tuli siiski imelik lahkumine, mis oli täis väikesi ettenägematuid asjaolusid, kui pidada silmas, et sõnumitooja oli hõbedast ülikonda kandev küürakas, kelle kuuerevääril oli lill ja varrukas lõhnastatud taskurätt! Väikese küla ootamatu elluärkamine, kus meie olemasolu oli seni taktitundeliselt eiratud, välja arvatud mõni harva kingitud kala, vein või värvitud munad, mida Athena tõi oma punase räti sees. Ka tema suutis meie lahkumist vaevu taluda ning ta range vana kortsuline näomask tõmbus meie väheldast pagasit nähes krimpsu ja pisaraisse. „Me ei lase teil külalislahkuse ülesnäitamiseta ära minna,“ kordas ta jonnakalt. „Küla ei lase teil lihtsalt niisama lahkuda.“ Meile kavatseti korraldada hüvastijätupidu!

Mis lapsesse puutus, siis olin ma teda harjutanud (tegelikult juba kogu ta eluea jooksul) eesseisva sõidu mõttega, maalides ta ette muinasjutupilte. Arvutud kordamised ei olnud neid tuhmistanud. Ta istus ja vaatas iga pilti ning kuulas mind tähelepanelikult. Ta oli kõigeks rohkem kui valmis, tõesti lausa janunedes saama ise mu maalitud pildigalerii tegelaseks. Ta oli imenud endasse kõik selle fantaasiamaailma segased värvid, olles ju kunagi ise õiguspäraselt kuulunud nende inimeste hulka ja valmistudes neid tagasi saama, valmis astuma maailma, mida asustasid ta tumedat verd piraadiprintsist isa ning tõmmu ja käskiv kasuema …

„Kas ta on selline nagu mängukaardil?“

„Jah, padaemand.“

„Ja ta nimi on Justine?“

„Ta nimi on Justine.“

„Pildi peal ta suitsetab. Kas ta armastab mind rohkem või vähem kui isa?“

„Ta armastab teid mõlemaid.“

Mingil muul moel kui müütide ja allegooriate abil ei olnud mul võimalik neid asju talle selgitada, selline oli kord väikelapse segane luulemaailm. Ma olin kasutanud oma Egiptuse mõistuloos parimaid sõnu, mis pidid looma ta kujutluses ta perekonnaliikmete ja esivanemate (jumalate ja maagide) suuruseks räägitud portreed. Ent kas pole elu ise muinasjutt, millest arusaamise võime suureks saades kaotame? Sellest polnud midagi. Ta juba joobus isa pildi kujutlusest.

„Jah, ma saan kõigest aru,“ võttis ta noogutades ja ohates kokku mu maalitud pildid ja sulges need oma vaimu varalaekasse. Oma surnud emast Melissast rääkis ta harvem, ja kui ta seda tegi, siis vastasin ma talle samasugusel muinasjuturaamatu toonil, aga Melissa oli juba kahvatu tähena loojunud surmarahu horisondi taha, jättes esiplaanile teised, mängukaartide moodi elavad tegelased.

Laps oli visanud vette mandariini ja kummardus nüüd ettepoole, et jälgida, kuidas see veereb tasakesi groti liivapõrandale. Seal see lebas ja hubises nagu väikene leek, mida vetevool togib üles- ja allapoole langedes.

„Vaata nüüd, kuidas ma selle kätte saan.“

„Ei, mitte siin jääkülmas meres, sa sured külma kätte.“

„Täna ei ole külm. Vaata.“

Ta oskas juba ujuda nagu noor saarmas. Siin vee ääres lamedal kivil istudes oli temas lihtne ära tunda Melissa kartmatuid silmi, mis olid nurkadest veidi viltu, ja mõnikord ka silmanurkadesse ununenud unenäona ta isa Nessimi tumedat mõtlikku (paluvat, ebakindlat) pilku. Mulle meenus, kuidas kord teises maailmas oli Clea hääl mulle öelnud: „Pane tähele, kui tüdrukule ei meeldi tantsida ega ujuda, ei suuda ta kunagi jagada armastust.“ Ma naeratasin ja mõtlesin, kas need sõnad on tõsi, jälgides väikest olendit vees sujuvalt keerlemas ja graatsiliselt sihtmärgi poole libisemas nagu vilunud hüljest, varbad taeva poole püsti. Pisike valge paun välgatas ta jalge vahel. Mandariin ilusti kätte saadud, tõusis ta spiraalselt veepinnale, vili hammaste vahel.

„Mine jookse ja kuivata end ruttu ära.“

„Ei ole ju külm.“

„Tee, mis sulle öeldi. Mine ruttu.“

„Aga see küürakas mees?“

„Ta läks ära.“

Mnemjiani ootamatu ilmumine saarele oli mind nii ehmatanud kui rõõmustanud, sest tema oligi see, kes tõi Nessimi teate. Imelik oli näha teda mööda rannaklibu meie poole tulevat, näol valuline kimbatus, nagu sunnitaks teda kõndima korgitseride peal. Ma arvasin nägevat temas soovi demonstreerida, et ta pole aastaid kõndinud millegi muu kui parimate sillutiste peal. Ta polnud sõna otseses mõttes harjunud terra firma’ga. Temast kiirgas kartlikkust ja ülemäärast peenust. Seljas oli tal silmipimestav hõbedane ülikond, jalas säärised, lipsu küljes pärliga nõel ja ta sõrmed olid külluslikult sõrmustatud. Ainult ta naeratus, lapsenaeratus, polnud muutunud ja süljene juukselokk vaatas ikka rinnaesise poole.

„Ma võtsin naiseks Halili lese. Nüüd, mu kallis sõber, olen ma Egiptuse kõige rikkam habemeajaja.“

Ta pahvatas selle kõik ühe hingetõmbega välja, nõjatudes hõbenupuga jalutuskepile, millega ta selgelt ei olnud harjunud. Ta kannikesekarva silmad rändasid põlastavalt ringi meie algelises hütis ja ta ütles kahtlemata ära pakutud toolist, sest ei tahtnud kortsutada oma kallihinnalisi pükse. „Teil on siin vist üsna raske elu? Erilist luksust ju pole?“ Ja ta lisas ohates: „Aga nüüd te tulete meie juurde tagasi.“ Ta tegi kepiga ebamäärase liigutuse, mis pidi näitama meile linnas peagi osaks saavat külalislahkust. „Ma ise ei saa kauemaks jääda. Pean asuma tagasiteele. Ma tegin selle käigu üksnes Hosnani palvel.“ Ta rääkis Nessimist omamoodi pärlendavalt suurustades, nagu oleks ta nüüd temaga sotsiaalselt staatuselt võrdne; siis aga märkas mu naeratust ja tõi kuuldavale armuliku naerukilke, enne kui uuesti tõsines. „Jah, ega mul enam aega ole,“ ütles ta varrukatelt tolmu kloppides.

Tema kiirustamine osutus vajalikuks, sest Smyrna paat viibis kaldal vaid niikaua, kui läks aega posti ja aeg-ajalt mõne muu eseme mahapanekuks: kast makarone, vasksulfaat puidu peitsimiseks, pump. Saarlaste vajadused on väikesed. Me läksime läbi oliivisalude koos küla poole, ajades kõndides juttu. Mnemjian tippis ikka oma aeglasel kilpkonnasammul. Aga mul oli jalutamise üle hea meel, sest see andis mulle võimaluse küsida talt linna kohta ja saada ta vastustest aimu, mis mind seal muutunud meelelaadide ja teadmata asjaoludega seoses ees ootab.

„Kas Hosnanide Palestiina-intriigi ilmsikstulekust saadik on palju muutunud? Äri läbikukkumisest saadik? Egiptlased püüavad vist nende vara konfiskeerida. On juba palju võtnudki. Jah, nad on nüüd vaesed ja ikka veel hädas. Naine on ikka Karm Abu Girgi koduarestis. Keegi pole teda terve igaviku näinud. Mees juhib eriloaga kaks korda nädalas sadama kiirabiautot. Väga ohtlik. Ja ükskord oli hirmus õhurünnak; ta kaotas silma ja sõrme.“

„Nessim?“ olin ma kohkunud. Väike mees noogutas iseteadvalt. Mu sõbra uus ootamatu kuvand tabas mind nagu kuul. „Heldene jumal,“ ütlesin ma, ja habemeajaja kinnitas, et jumala mainimine on siinkohal täiesti sobilik. „See oli kohutav,“ ütles ta, „selline on sõda, Darley.“ Siis tuli tal äkki pähe midagi rõõmsamat ja ta naeratas jälle lapsenaeratust, mis kajastas siiski vaid Levanti raudselt materiaalseid väärtusi: „Aga sõda on ka hea äri. Mu töökodades lõigatakse tervetel armeedel ööl ja päeval juukseid. Kolm salongi, kaksteist juuksurit! Küll te näete, see on super. Ja Pombal naljatab selle üle, kui ütleb: „Nüüd ajad sa habemeid surnutel, kuni nad on veel elus.““ Ta tõmbus hääletust naerukihinast keskelt liigandnoana pooleks.

„Kas Pombal on tagasi?“

„Muidugi. Ta on nüüd vabade prantslaste pool kõrgel kohal. Käib härra Mountolive’iga rääkimas. Ka tema on ikka veel linnas. Paljud teisedki on teie ajast saadik paigale jäänud, Darley, küll te näete.“

Mnemjianil näis olevat hea meel mind nii kergesti hämmastada. Siis aga ütles ta midagi, mis pani mu vaimu kahte uperpalli tegema. Ma seisin paigal ja lasin tal seda korrata, arvates, et olin valesti aru saanud. „Ma käisin just Capodistria pool.“ Ma vahtisin talle otsa. Capodistria! „Aga ta sai ju surma!“ hüüatasin ma, kuigi ma polnud unustanud Balthazari mõistatuslikku ütlust valehammaste kohta.

Habemeajaja kummardus nagu kiikhobuse seljas kõvasti tahapoole ja irvitas lopsakalt. See oli väga hea nali, mis kestis terve minuti. Lõpuks, ohkides mõnuga, kui ta seda meenutas, võttis ta rinnataskust aeglaselt postkaardi, mida müüakse Vahemere rannikul, ja ulatas selle mulle: „Kes see teie arvates on?“

See oli tugevate ilmutiplekkidega üsna tuhm foto, mis on kiire tänavaklõpsu tundemärk. Pildil oli kaks mere äärt pidi kõndivat kuju. Üks oli Mnemjian. Teine … Ma vaatasin teda ja tundsin ta üha paremini ära …

Capodistrial olid jalas kuningas Edwardi stiilis torupüksid ja väga terava otsaga mustad kingad. Nende juurde kandis ta akadeemiaga seotud isiku karusnahkset kraed ja kätistega pikk-kuube. Lõpuks, ja üsna fantastiliselt, oli tal peas chapeau melon^[2.], mis tegi ta loomakarikatuurilt pärit suure roti sarnaseks. Ta oli kasvatanud peened Rilke stiilis vuntsid, mis suunurkades veidi allapoole hoidsid. Hammaste vahel oli tal pikk sigaretipits. See oli kahtlemata Capodistria. „Mida paganat …“ alustasin ma, aga naeratav Mnemjian pigistas ühe silma kinni ja pani sõrme vaikimise märgiks suu peale. „Alati,“ ütles ta, „on mõistetamatuid asjaolusid,“ ja paisus neid varjates nagu kärnkonn, vaadates mulle vallatu rahuloluga silma. Ta oleks ehk andnud ka mõne selgituse, aga samal hetkel kõlas küla poolt paadi signaal. Ta sattus segadusse. „Ruttu,“ ütles ta kiiremini rühkima asudes, „ma ei tohi unustada andmast teile Hosnani kirja.“ Kiri oli tal rinnataskus ja lõpuks võttis ta selle välja. „Aga nüüd hüvasti,“ ütles ta, „kõik on korraldatud. Me kohtume varsti.“

Ma surusin ta kätt ning seisin hetke üllatunult ja otsustamatult talle järele vaadates paigal. Siis pöördusin tagasi oliivisalu poole ja istusin kivi peale Nessimi kirja lugema. Kiri oli lühike ja sisaldas tema juhiseid meie reisi kohta. Väike paat tuleb meid saarelt ära viima. Ta andis umbkaudse aja ja õpetuse, kus me pidime seda ootama. Kõik oli täpselt planeeritud. Siis järgnes Nessimi kõrge käekirjaga post scriptum. „Tore on jälle ilma reservatsioonideta kokku saada. Ma oletan, et Balthazar on sulle kõigist meie äpardustest rääkinud. Sa ei nõua ju ülevoolavat kahetsust neilt, kellest väga hoolid? Ma loodan, et mitte. Jäägu minevik meile kõigile suletud raamatuks.“

Nii see läkski.

Viimastel päevadel kinkis saar meile heldelt parimat ilma ja karmide Küklaadide lihtsust, mis oli kui sõbralik embus ja mille järele pidin kindlasti hakkama igatsema, kui mu pea kohal lööb taas kokku Egiptuse mürgiaur.

Ärasõidueelsel õhtul olid väljas kõik külaelanikud, et kostitada meid vardas küpsetatud lambalihast ja kuldsest retsinast^[3.] koosneva lahkumisõhtusöögiga. Lauad ja toolid olid väljas kogu väikese peatänava ulatuses ja iga pere tõi pidusöögile lisa. Isegi kaks uhket prominenti, linnapea ja preester, olid kohal ja kumbki istus pika laua otsas. Külm oli istuda niimoodi lambivalgel, tehes nägu, et on suveõhtu, aga isegi tuhm kevadine kuu aitas pidusöögile kaasa, tõustes silmituna merest, et paista valgetele laudlinadele ja häilida veiniklaase. Vanad läikivad, veinist õhetama löönud näod särasid nagu vasknõud. Iidsed naeratused, arhailised kõnetamisvormid, traditsioonilised viisakused ja tähelepanuavaldused vanast maailmast, mis oli juba hääbumas ja meist eemaldumas. Vanad käsnalaevastike kaptenid imesid sinistest emailpurkidest neile heldelt kallatud veini; nende soojad embused lõhnasid kortsus paradiisiõunte järele ja suured, tubaka värvi vuntsid lokkisid kõrvade poole.

Algul oli see kõik mind liigutanud, sest ma arvasin et kogu tseremoonia on korraldatud minu auks; aga see polnud vähem liigutav, kui ma mõistsin, et seda tehakse mu riigi auks. Olla inglane, kui Kreeka on langenud, tähendas olla iga kreeklase kiindumuse ja tänu objekt ning pisiküla alandlikud talunikud tundsid seda sama kirglikult kui kreeklased igal pool mujal. Toostid ja tõotused kajasid paduvihmana öös vastu ja kõned lendasid tuulelohedena kõrges Kreeka stiilis, mis oli mahlakas ja helisev. Need näisid moodustavat surematu luule kadentse – meeleheitliku tunni poeesiat, aga muidugi olid need üksnes sõnad, armetud tuulde lausutud sõnad, mida nii kergelt sünnitab sõda ja mille rahuretoorika kõlas varsti äraleierdatult.

Aga täna läitis sõda külamehi kui pikki küünlaid ja vanade meeste pilgud andsid neile leegitseva suursugususe. Ainult noori mehi polnud kohal, et vaigistada ja häbistada neid oma löödud ilmetega, sest nad olid läinud Albaaniasse, et selle lumevaaludes surra. Naised rääkisid kimedate häältega, mille panid kähedalt värisema valamata pisarad, ning naerupahvakute ja laulude vahele langes nende ootamatu vaikimine nagu avatud haud.

Sõda oli jõudnud üle vee meie juurde väga tasa ja järk-järgult nagu pilved, mis katavad vaikselt silmapiiri ühest otsast teiseni. Kuid see polnud veel puhkenud. Ainult kuuldused pigistasid südameid vastuokslike lootuste ja hirmudega. Algul paistis, et see kuulutab ette niinimetatud tsiviliseeritud maailma lõppu, aga see lootus osutus peagi asjatuks. Ei, see pidi siiski olema lihtsalt headuse, ohutuse ja mõõdutunde lõpp, kunstniku lootuste, muretuse ja rõõmude lõpp. Peale selle pidi kõik inimeseks olekuga seostuv saama kinnituse ja rõhu; ehk hakkas näivuste taga kuju võtma isegi teatav ausameelsus, sest surm teeb iga pinge hullemaks ja lubab meile vähem pooltõdesid, milles ma tavaliselt elame.

See oli kõik, mis me seni sellest teadsime, sellest tundmatust draakonist, mis oli oma küünised juba mujale sisse löönud. Kõik? Jah, tõtt-öelda olid kõrgemal taevas paar korda lörisenud nähtamatud pommitajad, aga nende hääled ei summutanud veel saare mesilaste lähedalolevat suminat – igal majapidamisel oli ka mõni lubjatud mesipuu. Mida veel? Ükskord (ja see näis juba tõelisem) torkas allveelaev periskoobi läbi lahepinna ja uuris mitu pikka minutit rannajoont. Kas meid nähti neemel suplevat? Me lehvitasime neile. Aga periskoobil pole käsi, millega vastu lehvitada. Võib-olla avastati põhjapoolsetel randadel midagi haruldasemat, mõni vana isane hüljes, kes tukkus päikese käes nagu moslem palvevaibal. Ent samas võis sel sõjaga olla vähe tegemist.

Kuid kogu värk muutus reaalsemaks, kui väike kaater, mille Nessim oli saatnud, popsus selsamal õhtul hämarale rannale ja selle meeskond koosnes kolmest automaatidega relvastatud mornist meremehest. Nad polnud kreeklased, kuigi rääkisid seda keelt ärritunud käskivusega. Neil oli rääkida lugusid purustatud armeedest ja surnukskülmumisest, aga see oli mõnes mõttes hilinenud teave, sest vein oli vanadele meestele juba pähe hakanud. Nende jutud muutusid varsti ebahuvitavaks. Aga ometi avaldasid nad mulle muljet, need kolm nahksete nägudega saadikut tsivilisatsioonist nimega „sõda“. Nad istusid ebamugavust tundes mõnusa seltskonna keskel. Nahk nende habemetüükas põsesarnadel oli kurnatusest pingul. Nad suitsetasid ahnelt, pahvides sinist suitsu suudest ja ninasõõrmetest, nagu oleks nood himurust tootvad astjad. Kui nad haigutasid, siis näis, nagu tuleks see haigutus lausa kubemest. Me andsime end nende hoolde kõhklemisi, sest need olid esimesed ebasõbralikud näod, mida me tüki aja tagant nägime.

Paat lipsas poolviltu lahest välja südaööl, kui taevas oli kõrge kuu; suurema pimeduse tegid siiski pehmemaks ja usalduslikumaks soojad seosetud hüvastijätuhüüded, mis kostsid meile valgelt rannalt järele. Kui ilusad on kreekakeelsed tervitus- ja hüvastijätusõnad!

Me sõitsime mõnda aega tintjasmustades varjudes kaljuäärt pidi, kus mootori südamelöögid olid justkui kipras ja kajasid vastu nagu kuulivalangud. Lõpuks pöördus kaater aga avamere sügavuste poole, leides üles veerütmide pehme voo, mis ajas laineid meile vastu, surudes meid kord lainepõhja ja nagu mängides harjale. Öö oli üle ootuste meeldiv ja soe. Paar korda näitas end parda ääres delfiin. Laev võttis kindla kursi.

Meist sai nüüd võitu juubeldusega segatud sügav kurbus, ühtaegu kurnatus ja rõõm. Ma tundsin huultel häid soolaseid pritsmeid. Me jõime sooja salveiteed ega rääkinud. Laps oli rännaku ilust keeletu: laeva taga püsis värelev kiirgus, mida kammiti voogavalt ja üha uuenedes lahti nagu komeedi juukseid. Ka meie kohal voolasid mööda taevavõlvi sulgjad oksad, mille mõistatuslikus sügavuses oli tähti sama paksult kui mandlipuul õisi. Nii et lõpuks, olles õnnelik mere ja taeva ennetest ning vee pulsist ja isegi mootoripõrinast kiigutatuna, jäi tüdruk magama, naeratus avatud huultel, oliivipuust nukk põse vastas.

Kuidas sain ma teha midagi muud kui mõtelda minevikust, millesse me üle tiheda ajalõime ja Kreeka mere tuttavaid teid pidi tagasi pöördusime? Öö libises minust mööda nagu lahti rulluv pimedusepael. Soe meretuul paitas põski nagu pehme rebasekarvadest pintsel. Ma olin une ja ärkveloleku piiril, tunnetades mälestuste raske loodi ja viinapuuväätides linna tõmmet, mille mu mälu oli asustanud ühtaegu kurjade ja ilusate maskidega. Ma teadsin, et pean Aleksandriat veel kunagi viirastusliku aja kaduvuses nägema, sest kui sa oled kord teadlik aja toimest, mis pole kalendriaeg, saab sinust mingil kombel viirastus. Selles teises ajadimensioonis kuulsin ma kunagi öeldud sõnade kaja, Balthazari ütlust: „See maailm esindab ainulaadset õnne, mille vastuvõtmiseks me pole kuigi hästi varustatud.“ Linna sünge mandaat oma kodanike üle, neid sandistav tunne, mis kastis kõik oma kurnatud kirgede tõrtesse. Kahetsusest kirglikumaks saanud suudlused. Žestid luukide taga merevaigukollases valguses. Valgete tuvide parved, mis lendavad minarettide vahelt taevasse. Need pildid näisid manavat mulle linna esile nii, nagu ma pidin seda uuesti nägema. Aga ma eksisin, sest iga uus tulek on erinev. Iga kord me petame ennast, et see jääb samaks. Aleksandria, mida ma nägin nüüd, selle esimene vaade merelt, oli midagi sellist, mida ma poleks kunagi kujutlenud.

Oli ikka veel pime, kui me randusime veidi eemal nähtamatust sadamast, mida ümbritsesid kindluste tuttavad kaitserajatised ja allveelaevade lähenemist takistavad võrgud. Ma püüdsin mõttes maalida pimedusse mähkunud linna. Tõkkepuu tõsteti üles vaid koidu ajal üks kord päevas. Kõikjal valitses pimedus. Kuskil meie ees lebas nähtamatu Aafrika rannik oma araabia kõnekäänust pärit „okkalise suudlusega“. Oli väljakannatamatu olla nii teadlik linna tornidest ja minarettidest, aga siiski võimetu neid esile manama. Ma ei näinud näo ees isegi oma sõrmi. Meri oli muutunud suureks tühjaks ooteruumiks, pilkase pimeduse õõnsaks mulliks.

Siis aga käis meist üle ootamatu puhang, tuuleiil, mis puhub laiali tuhaaseme, ja lähemal asuv maastik roosatas nagu pärlikarp, muutudes järk-järgult lilleõie roospunaseks rikkuseks. Nõrk ja kohutav oie tuli üle vee meie poole, pulseerides nagu hirmsa eelajaloolise linnu tiivalöögid või sireenid, mis uluvad kui needuse all kannatavad inimesed limbos. Mu närvid võpatasid nagu puuoks. Ja nagu vastuseks sellele helile hakkasid igal pool nagu torked süttima tuled, algul vaid siin ja seal, siia juba kristalsete paelte, lintide ja ruutudena. Äkki olid sadama piirjooned tumeda taevalaotuse taustal täiesti selged ning valguse pikad, pulbervalged sõrmed hakkasid ebalevalt liikuma üle taeva nagu mõne putuka puised jalad, kes otsib pidet mustal libedusel. Sõjalaevade vahelisest udust hakkasid kerkima värviliste rakettide tihedad pritsmed, heites taevasse tähtede ja teemantide sädelevad kobarad ja imeliselt külluslikud pärlikarva tubakatooside killud. Õhk lõi vabisema. Roosa ja kollase tolmu pilved tõusid vaheldumisi punakaspruunidega, et särada kaitsevalli dirižaablite rasvaste kannikate kohal, mida õhk oli paksult täis. Meri ise näis värisevat. Mul polnud aimugi, et me oleme nii lähedal või et linn võib sõja saturnaalide ajal olla nii ilus. See hakkas paisuma ja laienema nagu pimeduse müstiline roos ning sellega kaasnes pommitamine, mis täitis pilgeni mu teadvuse. Oma imestuseks leidsime end teineteise peale karjumas. Me vaatame Augustinuse aja Kartaago põlevaid varemeid, mõtlesin ma endamisi, jälgime sõjas hukkuvat linnarahvast.

See oli ilus ja hämmastav. Vaatepildi vasakusse ülanurka hakkasid koonduma prožektorikiired, väreledes ja libisedes hüplikult kui ämbliku pikad jalad. Nad ristusid ja põrkasid üksteisega palavikuliselt kokku ning oli selge, et neile oli antud signaal putukast, mis rabeleb pimedust ümbritsevas ämblikuvõrgus. Ikka ja jälle ristusid need ja kompisid üksteist, sulasid ühte ja lahknesid. Lõpuks me nägime, mida nad otsisid: kuus tillukest hõbedast koiliblikat liikus näiliselt väljakannatamatu aeglusega üle taeva. Nende ümber oli taevas hullunud, aga nad liikusid ikka fataalse loidusega edasi ja kaardusid pikaldaselt ümber kuumade briljandikaarte, mida tulistasid sõjalaevad, või järskude tuhmide šrapnellipahvakute, mis saatsid nende lendu.

Kui kurdistav ka polnud meie kõrvu jõudev müra, oli selles ikkagi võimalik eristada pommitamist orkestreerivaid hääli. Kildude raksatused, mis langesid rahena rannakohvikute laineplekist katustele, laevasignaalide kraapivad mehaanilised hääled, mis kordasid kõhurääkijanukkude kombel vaid osalt arusaadavaid, umbes nii kõlavaid fraase: „Punane kella kolme suunal. Punane kella kolme suunal.“ Kummalisel kombel kostis kogu selle lärmi seest ka muusikat, noahoopidena sakilisi veerandtoone, ja ka kokkukukkuvate ehitiste müra. Valguslaigud, mis kadusid ja jätsid enda taha pimeduseaugu, mida võis tulla janus loomana limpsima kollane tuleleek. Lähemal (kus vesi purustas kaja) oli kuulda mürsuhülsside rikkaliku saagi robinat, mis valgus laevatekkidele Chicago klaveritest^[4.], peaaegu katkematut kuldse metalli rabisemist taevasse suunatud õhutõrjekahurite salvedest.

Nõnda see kestis, olles silmale pidu, aga pannes selgroolülid värisema mõttetu jõudemonstratsiooni keeristormi ees, mis oli meie ees avanenud. Ma polnud varem tajunud sõja impersonaalsust. Selle hiigelsuure värvilise surmavihmavarju all ei olnud ruumi inimolenditele ega mõtetelegi nendest. Iga hingetõmme oli vaid ajutine pelgupaik.

Siis aga, niisama ootamatult kui see algas, suri etendus välja. Sadam kadus teatraalse äkilisusega silmist, kalliskivide joad keerati kinni, taevas tühjenes ning alla sadas vaikuse paduvihm, mida katkestasid vaid korraks näljaste sireenide närvisüsteemi puurivad karjed. Ja siis ei midagi, selline eimiski, milles oli tonnide kaupa pimedust ja millest kasvasid välja tuttavamad hääled, nagu näiteks vesi, mis limpsas reelinguid. Nõrk kaldatuul hiilis ligi ja täitis meid nähtamatu jõedelta settelõhnadega. Kas ma kujutlesin, et kuulen kaugelt järvelindude hääli?

Nii ootasime suures otsustamatuses tükk aega, aga idas hakkas koit taevast, linna ja kõrbe üle võtma. Tinarasked inimhääled jõudsid pehmelt me juurde, tekitades uudishimu ja kaastunnet. Laste hääled ja läänetaeva rögakarva horisondimanisk. Me haigutasime külma käes. Pöördusime värisedes üksteise poole, tundes end äkki vaeslastena valguse ja pimeduse vahelises tuhmis maailmas.

Siiski kasvas idapoolsetest soodest aegapidi välja tuttav koiduvalgus, selle esimesed sidruni- ja roosikarva ülevad toonid, mis panid Mareotise vee helkima, ja peenelt nagu juuksekarv, ent siiski nii ebamääraselt, et selles veendumiseks tuli hinge kinni hoida, kostis (või ma arvasin, et kostis) mu kõrvu esimene palvekutse veel nähtamatust minaretist.

Kas oli siis veel jumalaid, kelle poole hüüda? Ja kuni see küsimus mu peas kuju võttis, nägin ma sadamasuust välja süstimas kolme väikest kalapaati, rooste-, maksa- ja ploomikarva purjedega. Nad vajusid tulvavees kreeni ja kummardusid nagu pistrikud meie vööri poole. Me kuulsime nende ninasid nilpsavate lainete koha. Väikesed kujud, kes hoidsid ratsanikena tasakaalu, hüüdsid meile araabia keeles, et tõkkepuu on üleval ja me võime sadamasse sõita.

Seda me nüüd ettevaatlikult tegimegi, sõites läbi näiliselt hüljatud suurtükisuude eest. Meie väike paat popsutas mööda peakanalit pikkade laevaridade vahel nagu vaporetto Grand Canali vetel. Ma vaatasin ringi. Kõik oli sama ja ühtaegu uskumatult teistsugune. Jah, peamine (südamekiindumuste, mälu ja armastuse) kõlakoda oli sama, aga detailide ja dekoratsioonide erinevus riivas jonnakalt silma. Liinilaevad olid nüüd groteskselt ja pimestavalt värvitud kubistlikult valge-, khaki- ja Põhjamere-karva laiguliseks. Iseteadvad kahurid istusid kohmakalt nagu kured oma tobedalt kohatuil presendi ja võrkudega kaetud pesadel. Paksud dirižaablid rippusid taevas nagu võllas. Ma võrdlesin neid iidsete hõbedaste tuviparvedega, mis olid juba hakanud väikeste rühmade ja salkadena palmide vahelt tõusma, et kohtuda heledas valguses päikesega. Ärevakstegev teadoleva ja tundmatu vastasseis. Näiteks paadid, mida veeti üles mööda jahtklubi kaldteid, masti ja köisi kattev higina paks ja tuttav hommikukaste. Lipud ja värvilised varikatused, mis rippusid kangelt ja otsekui tärgeldatult. (Kui mitu korda me olime enne siit selsamal tunnil Clea väikese paadiga merele läinud, kaasas leib, apelsinid ja korvpudelis loksuv vein?) Kui palju päevi olime veetnud, purjetades ununenud kiindumust kehastava murenenud ranna ääres? Mind hämmastas, kui tundeliselt võib inimese silm rännata mööda elutuid objekte, mis on seotud sammaldunud kai külge, kostitades end mälestustega, mida ta teadnudki endal olevat. Isegi Prantsuse sõjalaevad (mis olid küll häbistatud, mille relvadelt olid konfiskeeritud lukud ja mille meeskonnad olid ametlikult interneeritud) olid täpselt seal, kus ma olin neid oma haihtunud elus viimati näinud, lebades kõhuli koiduaegses hämaruses ja nähes välja nagu pahaendelised hauakivid, ning ometi olid nende taga ikka alatised paberõhukesed linnamiraažid, mille viigimarjakujulised minaretitipud muutsid päikese tõustes igal hetkel värvi.

Sõitsime aeglaselt mööda pikka rohelist löövi kõrgete laevade vahel, nagu osaleksime tseremoniaalses laevade ülevaatuses. Üllatusi oli rohkete tuttavate asjade hulgas vähe, kuid need olid valitud: külili lebav tumm soomuslaev, korvett, mille väljaulatuvad osad on otsetabamusega laiali paisatud ja lamedaks löödud, porganditena lõhkised kahurisuud, kõrbenud agooniast lömmis tekiehitised. Nii suur hulk halli terast oli ühel hoobil paberkotina laiaks litsutud. Väikesed kujud toimetasid tohutu kannatlikkusega ja üsna osavõtmatult piigartite kaudu laevalt maha inimeste säilmeid. See oli üllatav, nagu värskelt kaevatud haua nägemine, kui jalutad ilusal kalmistul. („See on ilus,“ ütles laps.) Ja see oligi: suured mastimetsad ja tornid, mis kõikusid ja kaldusid kreeni väikeses lainetuses, mida tekitas veeliiklus, pasunate mahe näugumine, peegelduste purunemine ja taastumine. Kuulda oli isegi äraleierdatud džässi, mis voolas vee kohal nagu kanalisatsioonitorust. Tüdrukule pidi see kõlama sobiva muusikana võidukal sisenemisel lapsepõlvelinna. „Jamais de la vie,“ tabasin ma end vaikselt peas ümisemas, hämmastunud, kui vana see viis mulle tundus, kui kulunud ja mu endaga mõttetult mitteseostuv! Laps vaatas taevasse, otsides pilguga isa, tema kuju, mis pidi tõusma me kohale nagu heasoovlik pilv ja ta endasse mähkima.

Alles suure kai lõpus oli tundemärke uuest maailmast, kuhu me jõudsime: pikad read veo- ja kiirabiautosid, piirded ja täägid, mida hoidsid käes sinise- ja khakilaigulised meestehulgad kui päkapikud. Siin valitses aeglane, ent sihikindel ja katkematu tegevus. Väikesed, koopaelanike laadsed kujud ilmusid välja laadimisplatvormi ääres seisvatest puuridest ja urgastest, hõivatud kõikvõimalikest töödest. Siin oli geomeetrilisteks osadeks lõhestatud laevu, millest paistsid auravad soolikad, keisrilõikega laevad, mille haava sisse roomas lõputu rodu sipelgalaadseid sõdureid ja sinistes kuubedes sadamatöölisi, kanistrid, pambud ja lihakehad verest määrdunud turjal. Ahjuuksed avanesid ja näitasid tule paistel askeldavaid valgetes mütsides mehi, kes tassisid palavikuliselt leivakaste. Kõik, kogu see tegevus oli kuidagi uskumatult aeglane ja ulatuselt ometi tohutult suur. Seda määras ennekõike inimsoo instinkt, mitte soovid. Ja kuna vaikus oli siin suhteline, muutusid ka vaiksed helid konkreetseks ja võimukaks: valvurite raudsete kontsaplekkide klõbin munakividel, puksiirivile või liinilaeva sireeniümin nagu hääl, mida teeb ämblikuvõrku kinni jäänud hiiglaslik sinine kärbes. See kõik oli osa taasleitud linnast, millesse mul edaspidi tuli kuuluda.

Me jõudsime järjest lähemale, otsides lahe väikepaatide hulgas ankrupaika, ja meie ees hakkasid kõrguma majad. See oli samuti eriti hõrk moment ja mu süda tagus kurgus (nagu selle kohta öeldakse), sest ma olin juba märganud kuju, keda teadsin meile vastu tulevat, seal kaugemal sadamasildade taga. Mees nõjatus vastu kiirabiautot ja suitsetas. Miski tema poosis puudutas mu hingekeeli ja ma teadsin, et see on Nessim, kuigi ma ei julgenud olla veel selles kindel. Alles siis, kui paadist visati köied kaldale ja me randusime, nägin ma kloppiva südamega (tundes ta ähmaselt maskeeringu taga ära, nagu olin ära tundnud Capodistria), et see oli tõesti mu sõber. Nessim!

Ta kandis silma peal võõrastavat musta klappi. Seljas oli tal näotute patšokkidega sinine töökuub, mis ulatus alla põlve. Sirmiga müts oli tõmmatud sügavalt silmile. Ta paistis olevat palju pikem ja saledam, kui ma mäletasin, võib-olla selle riietuse tõttu, mis oli osalt autojuhi livree ja osalt lennuväelase vorm. Ma arvan, et ta pidi tajuma mu äratundvat pilku, sest ta ajas end äkki sirgu, ja, vaadanud veidi aega ringi, märkas meid. Ta viskas sigareti minema ja kõndis mööda kaid kiirel nõtkel sammul, närviliselt naeratades edasi. Ma lehvitasin, aga ta ei lehvitanud vastu, kuigi justkui noogutas meie poole kõndides. „Vaata,“ ütlesin ma veidi pelglikult, „sealt ta lõpuks tulebki, sinu isa.“ Tüdruk vaatas pärani ja tardunud silmil, jälgides pikka kuju, kuni ta seisis naeratades meie ees, vähem kui kuus jalga eemal. Madrused askeldasid paadi köite kallal. Maabumistrapp visati kolinal kaldale. Ma ei suutnud otsustada, kas must sünge kate ta silmal lisas midagi ta endisele väärikusele või võttis midagi ära. Ta haaras ikka veel ujedalt ja veidi nukralt naeratades mütsi peast ja silus juukseid, enne kui soni uuesti pähe pani. „Nessim,“ hüüdsin ma, ja ta noogutas, kuigi ei vastanud. Kui laps astus maabumissillale, näis mu teadvusele langevat vaikus. Tüdruk kõndis hämmastunud lummuses, võlutud pigem kujutlusest kui reaalsest inimesest. (Luules siis, reaalsemas kui silmanähtav tõde?) Ta sirutades käed välja nagu uneskõndija ja läks naeru kihistades isa embusse. Ma olin kohe ta kannul, ning last ikka veel kaisutades ja naerdes ulatas Nessim mulle puuduva sõrmega käe. Sõrmekoht oli muutunud küüniseks, mis puuris end mu peopessa. Ta nuuksatas korra ilma pisarateta, varjates seda köhatuse taha. Ja oligi kõik. Nüüd ronis laps nagu laiskloom mööda puutüve Nessimi keha mööda üles ja põimis jalad ta puusade ümber. Ma ei osanud korraga midagi öelda, vaadates Nessimi kõikemõistvasse tumedasse silma. Ta juuksed olid meelekohtadel üsna hallid. Puuduva sõrmega kätt ei saanud suruda nii kõvasti, nagu ma oleksin tahtnud.

„Nii me siis saimegi jälle kokku.“

Ta tegi paar rutakat sammu tagasi ja istus piirdetulbale, kobades taskust portsigarit, et pakkuda mulle hõrku Prantsuse sigaretti. Olime mõlemad tummad. Tikud olid niisked ega läinud hästi põlema. „Clea pidi ka tulema,“ ütles ta viimaks, „aga pööras viimasel hetkel otsa ümber. Ta sõitis Kairosse. Justine on linnast väljas Karmis!“ Ta kummardus ettepoole ja küsis sosinal: „Sa vist tead seda?“ Ma noogutasin ja see näis toovat talle kergendust. „Siis on mul vähem selgitada. Ma sain pool tundi tagasi töölt lahti ja ootasin, et teid sinna viia. Aga võib-olla …“

Kuid sel hetkel lähenes meile salk sõdureid, kes kontrollisid dokumente ja küsisid, kuhu me läheme. Nessim tegeles lapsega. Pakkisin sõduritele oma paberid lahti. Nad uurisid neid tõsiselt, isegi teatava distantseeritud kaasaelamisega, ja ajasid pikal paberilehel taga mu nime, enne kui andsid teada, et ma pean minema konsulaati, sest olin „pagulane“. Ma läksin lubatähtedega Nessimi juurde tagasi ja ütlesin talle seda. „Tegelikult kukubki niimoodi hästi välja,“ jätkasin ma, „ma pidin niikuinii sinna minema kohvrit ära tooma; selles on kõik mu viisakad ülikonnad … Huvitav, kui kaua me teineteist näinud pole?“

„Terve igaviku,“ naeratas Nessim.

„Kuidas me seda siis korraldame?“

Istusime kõrvuti, suitsetasime ja mõtlesime. Imelik ja liigutav oli kuulda enda ümber kõigi Inglise maakondade aktsente. Meie juurde astus sõbralik kapral, käes plekk-kruusidega kandik, millelt tõusis äravahetamatut sõjaväetee lõhna, ning pakkus meile ka margariiniga saiaviile. Veidi kaugemal lahkusid vaateulatusest apaatsed kanderaamikandjad, kandes raami lohku vajunud inimkogu pommitatud majast. Me sõime aplalt ja tundsime äkki, et oleme põlvist nõrgad. Lõpuks ma ütlesin: „Miks ei võiks sa lapsega ees ära minna? Ma lähen sadamaväravas trammi peale ja käin konsuli juures ära. Ajan habet. Söön lõunat. Ja tulen täna õhtul Karmi, kui sa koolmekohale hobuse vastu saadad.“

„Olgu peale,“ ütles ta teatava kergendusega ja rääkis last kaisutades selle plaani talle kõrva sisse edasi. Tüdruk ei hakanud vastu ja näis pigem tahtvatki Nessimiga kaasa minna, mille eest ma olin tänulik. Me läksime ebareaalsust tunnetades üle ligaste munakivide sinna, kuhu oli pargitud kiirabiauto, ja Nessim ronis koos lapsega sisse. Tüdruk naeratas ja plaksutas käsi ning ma lehvitasin neile, olles rõõmus, et lapse üleandmine läks nii kergelt. Aga ikkagi oli imelik leida end üksi linnast, kus ma olin nagu tuttavale madalikule uhutud madrus. „Tuttavale“ – jah! Sest niipea kui sa lahkusid sadama poolkaarelt, polnud linnas üldse midagi muutunud. Väike plekist tramm väänles oiates mööda roostes rööpaid, mis kaardusid tuttavail tänavail, mis avasid siia- ja sinnapoole minu mälestustele täpselt vastavaid vaateid. Üle uste veetud sääsevõrkude ja kõlisevate värviliste helmestega habemeajamistöökojad, kohvikud, mille plekklaudade taga veedeti jõudeaega (El Babi juures oli ikka pudenev sein ja sama laud, kus me olime liikumatult istunud, sinakas hämarik rusuvalt õlgadel). Käiku sisse lükates oli Nessim vaadanud mulle teraselt otsa ja öelnud: „Sa oled väga palju muutunud, Darley,“ kuigi ma ei saanud aru, kas ta heidab seda mulle ette või lausub meelituseks. Jah, olin: märgates El Babi vana murenevat terrassikaart, naeratasin ma meenutades nüüd juba eelajaloolist suudlust oma sõrmedel. Mulle tuli meelde naise tumedate silmade võbelus, kui ta ütles välja nukra ja vapra tõe: „Me ei õpi midagi nendelt, kes meid vastu armastavad.“ Sõnad, mis kõrvetasid kirurgilise piiritusega mu lahtist haava, kuid samas ka puhastasid seda, nagu tõde alati teeb. Ja kuigi ma tegelesin nende mälestustega, nägi teine osa minust Aleksandriat, mis rullus lahti mõlemal pool, selle köitvaid detaile, isepäist koloriiti, rõhuvat vaesust ja ilu. Väikesed poed, räbaldunud varikatused kaitseks päikese eest, nende pimedusse kuhjatud kõiksugu kraam elusatest vuttidest kärjemee ja õnne toovate peegliteni. Sillerdavat kaupa täis puuviljaletid, mida tegid veel sillerdavamaks puuvilja alla laotatud värvilised, veelgi säravamad paberid, apelsinide soe kuld, mis lebas säravatel helepunase laki ja fuksiakarva ribadel. Vasksepakoobaste suitsune sädelus. Rõõmsate tuttidega kaamelisadulate töökojad. Keraamika ja sinisest nefriidist helmed kurja silma vastu. Kõigele lisas teravat prismasillerdust edasi-tagasi sõeluv rahvasumm, kohvikuraadiote lõugamine, pistrikumüüjate pikad nuuksuvad hüüded, tänavaaraablaste vandumine ja kaugete itkejate suust kostev hullunud ulgumine, kes järgnesid pooljoostes mõne prominentse šeigi surnukehale. Siin jalutasid muu pildi taustal täie enesekindlusega ka põlglikud ploomikarva, lumivalgete turbanitega etiooplased, pronksjad süsimustade pruntis huultega sudaanlased, tinakarva nahaga liibanonlased ja tuuletallaja profiiliga beduiinid, kes olid kui sädelevad niidid kootud mustade looritatud naiste taustale, moslemite unelmale peidetud paradiisist, millele saab heita vilksti pilgu vaid kitsa silmadele jäetud lukuaugu kaudu. Kitsail tänavail taarusid, koormad mudaseinu kriipimas, mulksuvad veokaamelid, kandes rohelist ristikut ja asetades lõpmatu õrnusega maha oma hiiglaslikke pehmeid taldu. Äkki meenus mulle Scobie õpetus tervitamise järjekorrast: „Sa pead aru saama, et see on vormiküsimus. Need on tavalised Inglise viisakused, mu poiss. Pole hea loopida oma Salaam Aleikum’it laiali, kuidas juhtub. Selle lausub kaameli seljas istuja hobuseratsanikule, hobuseratsanik eesli seljas sõitjale, eesli seljas sõitja jalakäijale ja jalakäija maas istujale, väike salk inimesi suurele, noorem vanemale … Ainult minu kodumaa suurkoolides õpetatakse seda. Aga siin teab seda sõrmenipsu peale iga poisiklutt. Nüüd korda seda lahingujärjestust minu järel!“ Nii ammusest ajast oli lihtsam meenutada tema lausemeloodiat kui tervitamise järjekorda. Naeratades selle mõtte peale, püüdsin ma unustatud järjestust ringi vaadates mälust esile manada. Kogu Egiptuse elu mänguasjakast oli ikka alles, iga lelu õiges kohas: tänavakastja, kirjutaja, itkeja, prostituut, müüja ja preester näisid olevat puutumata nii ajast kui sõjast. Mind valdas neid vaadates äkiline melanhoolia, sest neist oli saanud mu mineviku osa. Kaastunne oli avastanud minu sees uue joone: võõrandumise. (Scobie tavatses öelda, kui tundis innustust: „Pea püsti, poja, suurekssaamine kestab eluaeg. Inimestel pole enam kannatust. Minu ema ootas mind siiski üheksa kuud!“ Mis isevärki mõte.)

Rappudes mööda Goharri mošeest meenus mulle ühesilmne Hamid, kes hõõrus kord sidrunilõiku piilari vastu, enne kui hakkas seda lutsima. See, oli ta öelnud, on kindel vahend neerukivide vastu. Ta elas siis kuskil siin linnajaos, nende tagasihoidlike kohvikute kandis, mis on täis loomupärast hiilgust, nagu roosilõhnaline joogivesi või vardas küpsev, tuviliha, riisi ja pähklitega täidetud lambakere. Need kõhtu hellitavad söögikorrad, mis rõõmustasid linna kõhukaid pašasid!

Kuskil siin, libisedes mööda araabia kvartali serva, teeb tramm hüppe ja pöörab järsku kriginal ümber. Hetkeks paistab purunenud hoonetekanga vahelt väikese veeväljasurvega paatide sadamanurk. Sõjaohud merel kasvatasid nende aluste arvu päratusuureks. Värviliste kuplitega felukid, kolmnurkse ladina purjega Genova paadid, veinipurjekad, kuunarid ning iga kuju ja suurusega kuunarprikid, mis pärinesid kõikjalt Levantist. Terve mastide, peelide, kummitavate Egeuse silmade, nimede, taglaste ja sihtkohtade antoloogia. Nad seisid oma peegelpiltidega paaris päikese käes ja viibisid sügavas veetransis. Siis kadusid järsku silmist ja lahti hakkas kerima Grande Corniche, suursugune pikk rannapromenaad, mis ääristab hellenismiaja pankurite, puuvillavisionääride, kõigi Euroopa ärimeeste moodsat pealinna, kus ettevõtted olid taas õitsele löönud ja kinnitanud Aleksandri vallutuseunelmat pärast sajanditepikkust tolmu ja vaikust, mille Amr olid linnale peale sundinud.

Ka siin oli kõik püsinud suhteliselt muutumatu, välja arvatud pilvede kaupa khakikarva mundrites sõdureid, keda liikus kõikjal, ja tihe uute baaride lööve, mis olid samuti kõikjal, et sõdureid toita. Cecili ees olid veokite pikad read tõrjunud välja taksopeatused. Konsulaadi ees seisis võõras meremehest valvur, seljas täägiga püss. Ei saanud öelda, et kõik oleks pöördumatult muutunud, sest need külalised nägid välja loiud ja ajutised nagu maamehed, kes on tulnud laada ajaks linna. Varsti pidi avanema lüüs, mis imeb nad kõik kõrbelahingute suurde reservuaari. Aga oli ka üllatusi. Näiteks konsulaadis istus laua taga väga paks kuningkrevetti meenutav mees, kelle kokkusurutud valgetel sõrmedel olid selsamal hommikul hoolikalt viilitud pikad pähklikarva küüned ja kes kõnetas mind familiaarselt. „Minu ülesanne võib tekitada teis pahameelt,“ pasundas ta, „aga see on siiski vajalik. Me püüame kratist kinni saada igaühel, kel on mõni eriline oskus, enne kui sõjavägi nad endale võtab. Teie nime saatis mulle suursaadik, kes on määranud teid tsensuuriosakonda, mille me just avasime ja milles on meeletu personalipuudus.“

„Suursaadik?“ See oli hämmastav.

„Ta on vist teie sõber?“

„Ma vaevalt tunnen teda.“

„Sellegipoolest pean ma täitma tema korraldust, kuigi mu vastutusala on teine.“

Ma pidin täitma mitu vormi. Paks mees, kes polnud ebasõbralik ja kelle nimi oli Kenilworth, aitas mul armulikult seda teha. „Mulle on see pisut mõistatuslik,“ ütlesin mina. Ta kehitas õlgu ja laiutas valgeid käsi. „Ma soovitan, et arutage seda, kui kohtute suursaadikuga.“

„Aga mul polnud kavas …“ ütlesin ma. Kuid seda näis olevat mõttetu edasi rääkida, kuni ma avastasin, mis on selle taga peitus. Kuidas võis Mountolive …? Aga Kenilworth rääkis minuga jälle. „Ma oletan, et teil võib minna nädal aega, enne kui leiate elamise ja end sisse seate. Kas ma teatan sellest osakonnas?“

„Kui te soovite,“ ütlesin ma hämmastunult. Mind lasti vabaks ja ma veetsin natuke aega keldris, kaevates välja oma kulunud laevakirstu ja valides sellest mõne respektaabli linnahilbu. Asjad pruunis paberkotis, läksin ma aeglaselt mööda Corniche’it Cecili hotelli poole, kus ma kavatsesin võtta toa, käia vannis, ajada kabet ja valmistuda külaskäiguks Nessimi maamõisa. See hakkas mul juba peas kangastuma, mitte just ärevusega, aga siiski rahutukstegevalt nagu mis tahes seiklus. Ma seisin mõnda aega, vaadates alla siledale merele, ja kuni ma seal seisin, sõitis maja ette suur hõbedane, nartsissikujuliste ilukilpidega Rolls Royce ja sellest hüppas tüse habemega isik, kes tuli jooksusammul, käed õieli minu poole. Alles siis kui ma tundsin ta käsi Gallia-pärases tervituses mu õlgu embavat ja habet mu põske riivavat, suutsin ma õhku ahmides hüüda: „Pombal!“

„Darley.“ Ikka veel õrnalt mu kätest kinni hoides ja silmis pisarad, tõmbas ta mind kõrvale ja istus raskelt ühele kivipinkidest, mis ääristasid rannapromenaadi. Pombalil oli seljas ta parim tenue^[5.]. Ta tärgeldatud mansetid krudisesid kangelt. Tume habe ja vuntsid andsid talle muljetavaldava, ent ka kuidagi haletsusväärse ilme. Kõigest välisest hoolimata näis ta olevat jäänud iseendaks. Ta vaatas välistest asjaoludest läbi nagu ülesmukitud Tiberius. Vaikides ja tundeliselt silmitsesime teineteist pika hetke. Me mõlemad teadsime, et vaikusehetke pühitsemine tähendas meile valu Prantsusmaa langemise pärast, sündmuse pärast, mis sümboliseeris liigagi selgelt Euroopa enese psüühilist kollapsit. Me olime nagu leinajad nähtamatu kenotaafi juures need paar vaikusehetke, mis mälestasid inimtahte parandamatut murdumist. Tema käepigistuses oli tunda raske tragöödia häbi ja meelehärmi ning ma otsisin meeleheitlikult mingit fraasi, mis võiks teda lohutada ja kinnitada, et niikaua kui maailma sünnib kunstnikke, ei saa Prantsusmaa ise kunagi päriselt surra. Aga sõjavägede ja lahingute maailm oli liiga pingeline ja konkreetne, et mõte ei jääks selle taustal teisejärguliseks, sest kunst tähendab tegelikult vabadust, aga see oligi kaalul. Lõpuks suutsin ma öelda: „Pole midagi. Täna nägin ma väikest sinist Lorraine’i risti igal pool õitsemas.“