Читать книгу Joonista valgus - Lea Dali Lion - Страница 5

Pealtnäha samasugune planeet Maa elanik nagu ka kõik ülejäänud seitse ja peale miljardit inimest.

Ainult et kui distantsilt vaadatuna saavad need seitse ja peale miljardit inimest teineteisest enam-vähem aru, siis mina nende tõekspidamistest tuhkagi aru ei saa. Ja nemad minust vist ka mitte.

Olen juurelnud selle planeedi elu ja inimkonna arengu üle pea et kogu siinolemise aja ja mida arusaadavamaks mulle universumi seadused saavad, seda arusaamatumaks muutuvad ühiskonna tõed. Seepärast, et olen ise kogenud ja näinud hoopis teistmoodi toimivat maailma. Millegipärast on nii, et seda osa maailmast, mis mulle meelelahutuslik tundub ehk mida mina fiktsioonmaailmaks nimetan, kipuvad ülejäänud inimesed väga tõsiselt võtma. Seda osa aga, mis minu jaoks tõeline on ehk siis see, mille me lõpuks kehadest lahkumise korral energeetilisel moel kaasa võtame, proovib ühiskond justkui kokkulepitult ära unustada. Ilmselt pole enamik inimesi endalt kordagi küsinud, miks nad siia maakoorele sündinud on. Kas kogu fiktsioonmaailmas toimuv sagimine pole liialt pealiskaudne, et seda omaette eesmärgiks pidada? Kas pole see mitte vajalik vaid selleks, et läbi kogetu oma energeetilist mustrit täiendades hiljem edasi liikuda?

Tean, et inimestele ei meeldi sugugi pealiskaudseks tituleeritud saada, sest isegi fiktsioonmaailmas ei peeta seda heaks tooniks. Samas mõistan, et fiktsioonmaailma ja pärismaailma vahel ongi algselt keeruline vahet teha. Annan raamatu lõpus ka ühe lihtsa näpunäite, kuidas vahetegemine siiski võimalik on. Maailma geniaalsus peitubki uskumatult lihtsates tõdedes. Ja kui meie, inimesed, elu keeruliseks ei mõtleks, olekski siin, teiste hulgas, ainult nauditav kulgeda. Aga kuidas siis teada, kas te suhtute maailma pealiskaudselt või mitte? Teada saamaks piisab sellest, kui vastate ühele imelihtsale küsimusele. Kui teil palutaks kohe ja praegu valida kahe erineva elu vahel, siis milline oleks teie valik? Üheks variandiks pakutaks ääretult sisukat ja õpetlikku, aga samas aastate poolest lühikest elu, teiseks aga pealiskaudset, kuid vanadusse ulatuvat pidu ja pillerkaart. Kusjuures sisuka elu all ei mõtle ma sugugi fiktsioonmaailma mõttes sisukat elu, mille peale ego võiks aplausi saatel kummardada, vaid hoopis sügava hingetarkuse omandamist, kus ego sootuks oma ülesanded kaotab.

Ilmselt tean, kuidas te just vastasite, proovides paaniliselt mingit kuldset keskteed leida. Et kui saaks natuke sisu, aga seda pikkust ikka ka. Selline valik ongi üdini inimlik ja just seepärast olen pidanud väga paljudele selgitama, miks mina just täpselt vastupidise otsuse tegin ja oma elu pikkuse kiire vaimse arengu nimel ohtu seadsin. Ja mitte ainult see ebainimlik soov ei tekita küsimusi, vaid ka see, kui mängleva kergusega universum minu soovi täitma asus. Üle kõige fiktsioonmaailma armastava inimese jaoks tundub see kõik liiga lihtne, seega võimatu. Mõne lausega ongi seda keeruline selgitada. Kui te aga selle raamatu kaudu minu sisemaailma astute, ei tundugi see valik võib-olla enam nii absurdne.

Ma pole veel kohanud ühtki inimest, kes julgeks väita, et ta ei otsi elust õnne. Küll aga olen kohanud hordide viisi inimesi, kes oma õnne üles pole leidnud. Miks siis? Sest tõeline õnn on end kavalasti mure ja valu selja taha ära peitnud, meid aga õpetatakse läbi ühiskondliku teadvuse igal sammul valu vältima. Justkui oleks ta mingi hirmus koletis, kellega elu jooksul mingil juhul kohtuda ei tohiks. Miks ta siis on end sellisesse imelikku kohta peitnud? Ikka sellepärast, et me ta lõpuks üles leiaks! Ilma valu tundmata pole meil võimalik iseendaga sügavuti tutvuda, ilma ennast tundmata pole meil aga võimalik õnne ära tunda. Kas pole ta end mitte kõige geniaalsemasse kohta peitnud? Valu oskab meie sisemusest ära võtta kõik need tõkked, mille ego sinna spetsiaalselt õnne peitmiseks seadnud on. Ja mida suurem on valu, seda kiiremini me puhastume, et siis läbi kristallpuhta sisu õnnel käest haarata.

Eks ta ole, lihtne öelda, raske teha, aga võimalik ometigi! Oleme inimestena tunduvalt suuremad, tugevamad ja targemad, kui aimatagi oskaks. Ja mis kõige tähtsam – igaühes meist elab üks imeilus olend, kes õitsele puhkemiseks ei vaja muud kui ainult meie enda pretensioonitut armastust.

Kallistan oma ema ja asun teele. Ellamaalt Tallinna poole.

Arsti juurde.

Mulle ei meeldi arsti juures käia, aga tean, et vahel tuleb seda siiski teha. Olen äravahetamiseni täpselt oma isa ja ema tütar, seega lähen arsti juurde alles siis, kui keegi luuaga ajab või tõepoolest midagi juba pikka aega ebameeldivalt valutab. Kuna tänu oma valulävele ma füüsilist valu tihti ei tunne, jäävadki arstitädid ja arstionud minu elusaginast välja.

Teel Tallinna poole ei tule mulle tegelikult meeldegi, et minu reisi sihtpunktiks on Mustamäe haigla rinnaarsti kabinet ja doktor analüüside tulemustega juba ootab. See kõik tundub hetkel nii teisejärguline, sest ühest kohast teise sõitmine on minu lemmiktegevus ja päris kindlasti ei lase ma ühelgi doktoril oma lemmiktegevust segada. Olen sageli endamisi arutlenud, mis selles teelolemises siis nii erilist on, ja alati jõudnud tõdemuseni, et see on edasiliikumine ja paigalseis mulle ei meeldi. Igasugune paigalseis ajab mu marru. Mulle meeldib liikumises olla.

Mõlgutan mõtteid, et võib-olla oleks pidanud hoopis gnuuks sündima. Oleks terve elu saanud joosta nii kuis jalad võtavad, aga taipan, et see mulle siiski ei sobiks. Olen selleks liiga uimane ja lõvid söövad uimased gnuud kiirelt ära. Pigem siis olla juba mingi ilus ja kiire kaslane nagu lõvi. Piisavalt rahulik ja suursugune, aga vajadusel kiire kui välk. Majesteetlik ja jõuline. Jah, see mulle sobiks. Mõnulen juba mõttes Serengetis, lõvinahk seljas, kui märkan, et olen Tallinnasse Mustamäele jõudnud ega oska Mustamäe polikliinikule kuidagi läheneda. Olen siin käinud kümneid kordi, aga mitte kunagi polikliinikus ja mitte kunagi iseenda pärast. Ikka traumapunktis oma lastega, sest neil on alati olnud vaja ronida kõige kõrgemate puude otsa ja minu süda ütleb, et ma ei või neid keelata, sest istusin isegi nagu vares aia taga kõrge kuuse ladvas ja ma ei mäleta, et minu vanemad oleks kordagi käskinud mul sealt alla ronida. Kui, siis ainult lõuna- või õhtusöögiks.

Lõpuks leian õige platsi, kuhu auto parkida, viskan Serengeti päikesest veel sooja lõvinaha seljast ja astun hiigelsuurde valgesse majja. Nüüd see algab. Orienteerumine, mis pole sugugi minu tugevaim külg. Astun värskelt remonditud haigla suurde fuajeesse, kus juba nädal tagasi hoogsalt rinnakabinetti otsides ekslesin. Mäletan, et olin fuajeesse sisse astudes vaimustusest keeletu, sest ei suutnud uskuda, et üks Tallinnas asuv polikliinik võib nii ilus välja näha. Tundsin end tänu sellele isegi täitsa mõnusalt ja leidsin, et sellistes polikliinikutes võiks tiheminigi käia. Kas just arsti juures, aga näiteks fuajees asuvas kohvikus. Ainus probleem, mis mind nädal tagasi tabas, oli see, et mida suurem maja, seda keerulisem on just seda õiget kabinetti üles leida. Nii ma siis saalisin mööda fuajeed, kohvikust läbi ja edasi, siis jälle tagasi ja kohvikust läbi ja siis jälle sellest kohvikust läbi, kuni lõpuks jõudsingi analüüside kabinetti välja. Kuna nüüd tuleb sootuks teine kabinet leida, hakkab seiklemine otsast peale. Seekord sammun küll kohvikust vaid korra läbi ja jõuan kohe õigesse tiiba, aga tiib muutub hetkega koridoride rägastikuks ja nii ma siis küsin ühe nurga pealt ja siis jälle teise nurga pealt, kuni jõuan lõpuks ühte vaiksesse koridori, kuhu fuajeekära enam ei kosta. See tekitab tunde, justkui oleks maailma otsa jõudnud. Leian lõpuks õige ukse ja sätin end ootama.

Taipan, et jätsin koju kõik huvitavad asjad, millega arstikabineti ukse taga mängida. Ainuke mänguasi on minu vana armas telefon. Kuna ma ikka veel nutikate hulka ei kuulu, võtan taskust pisikese tubli Nokia. Sellise suurte nuppudega, millised endale lühinägelikud vanainimesed soetavad. Nägemisega mul probleeme pole, aga mulle see telefon meeldib, selline punane, armas ja klapiga. Küll ma jõuan neid nutikaid veel sada tükki soetada. Pealegi pole mind tänapäeva krooniline internetihaigus veel tabanud. Isegi imestan vahel, kuidas see minust niimoodi mööda hiilis. Sobran igavusest mobiilis edasi-tagasi ja mõistan, et ega seal muud eriti teha ole kui vanu sõnumeid kustutada. Ühel hetkel haarab minu tähelepanu noor naine, kes on sõbrannaga koos sama arsti juurde tulnud ja ootab nüüd minu ees oma järjekorda.

Kuigi on palav suvi ja õues võib kuuma käes ära sulada, on neiul ometi rätik peas. Tahes-tahtmata pean ma, nagu uudishimulik naabritädi, sõbrannade juttu pealt kuulama, sest unustasin iPod´i koos klappidega autosse. Mis siis ikka. Kuulan tavapärase muusika asemel hoopis võhivõõraste neidude mõttevahetust, mis võib minusugusele, inimestest võõrdunud koopaelanikule, kes oma majast ainult erandjuhtudel väljas käib, isegi päris värskendav olla. Kuigi nad räägivad hiirvaikselt, haagib mind nende jutt mingil kummalisel kombel hetkega enda külge. Kuulen, kuidas rätikuga naine teatab sõbrannale tasasel häälel, et sai diagnoosi 15. märtsil kell 11.20. Just siinsamas kabinetis.

Kunstiinimesena, kes ei tea ei kellaaegadest, kuupäevadest ega vahel ka kuudest mitte kui midagi, üllatun, kui täpselt see naine oma eelmist arstivisiiti mäletab. Võiks öelda, et see lausa hämmastab mind. Mina kustutan oma mälust alati kõik vähegi mittevajaliku, sest liiga palju informatsiooni hakkab mind energeetiliselt kurnama. Pärast seda hetke, mil ma endaga aastaid tagasi kokku leppisin, et kõik ebavajalik informatsioon minu infoväljast võimalikult kiirelt kaoks, sai tegelikult palju nalja, sest tihtipeale leidsin end õhtul köögis vaagimas, kas ma olen ikka täna midagi söönud ja kui olen, siis mis see küll olla võis. Olles ise samal ajal vaimustuses, kui laitmatult see leping töötas.

Kuigi naine räägib tasasel ja rahulikul häälel edasi, tunnen, kuidas igast tema sõnast hoovab ärevat, kohati lausa hirmutavalt paanilist energiat, mistõttu teritan oma kõrvu veelgi ja kuulan huviga edasi. Olen justkui kriminulli sattunud, kus tuleb Sherlock Holmsina ära arvata, mis nende sõnade taga tegelikult peidus on. Jõuan just rõõmustada, et ukse taga on huvitavaks läinud, kui avaneb kabinetiuks ja naine kutsutakse sisse. Sõbrannad kallistavad hüvastijätuks.

Jään täiesti tühja koridori üksi istuma. Tavaliselt on arstikabineti ukse taga suurel hulgal mingeid bukleteid, mida igavusest sirvida. Ahaa, seal seinal need ripuvadki. Lasen pilgul diagonaalis bukletitest üle käia ja tõden, et minu jaoks seal küll midagi lugeda pole. Kõik voldikud räägivad rinnavähist ja selle ravimisest. See on ebahuvitav teema, millega mul mitte mingit pistmist pole. Ja siis meenub mulle, et istun ju rinnaarsti ukse taga... Vaat sellepärast siin ongi need bukletid. Paralleelid kabinetti astunud hirmunud olekuga noore naise ja rinnavähi-buklettide vahel hakkavad välja joonistuma. Tõepoolest, kui visiidi kuupäev ja kellaaeg nii täpselt mällu on sööbinud, pidi see diagnoos päris šokeeriv olema.

Nüüd meenub mulle ka see, et keemiaravi saanud patsiendid käivad juuste kaotuse korral rätikuga. Minu silme ette joonistub vähihaige kuvand ja see sobitub ideaalselt selle naisega, kes just kabinetti sisenes. Korra käib peast läbi, kas peaksin siiski mõnda voldikusse sisse piiluma, aga tõrjun selle mõtte, sest ei näe hetkel selleks mingit põhjust olevat. Samas kuulen, kuidas minu sisemine hääl omaette arutlema hakkab, et kui ma juba siin kabineti ukse taga istun, kas võib võimalik olla, et ka mulle pannakse selline diagnoos. Ei-ei, see ei saa praegu olla. Andsin just nõusoleku, et asun kahe nädala pärast vähemalt aastaks lasteaeda muusikakasvatajana tööle. Sisemise loogika abil järeldan, et ju ei saa mul sellist diagnoosi praegu tulla. See ei mahuks lihtsalt minu päevaplaanidesse, isegi mitte aastaplaani. Lõpetan oma sisemise diskussiooni ja võtan jälle telefoni välja. Kõik sõnumid, mis vajasid kustutamist, on kustutatud. Pistan mobiili uuesti tasku. Istun juba tüütuks muutuvas vaikuses edasi. Tegelikult mulle vaikus meeldib. Aga hetkel mitte.

Äkki meenub mulle üks episood lapsepõlvest. Olin ilmselt kaheksa-aastane ja käisin teises klassis. Mäletan, et keset tundi läks klassiuks lahti ja sisse astus ühe tüdruku isa. Sosistas õpetajale midagi kõrva ja viis tüdruku endaga kaasa. Kui õpetaja uuesti klassi tuli, teatas ta meile, et klassiõe ema suri just ühe haiguse tagajärjel.

Me olime juba harjunud sellega, et keegi kogu aeg kuskil ära sureb. Brežnev, Andropov, Tšernenko ja teised tähtsad riigitegelased muudkui surid ja meie saime peale tunnipikkust leinamuusika kuulamist jälle koolist vabaks. See surm aga puudutas meid kuidagi teistmoodi. Hoopis lähemalt. Keegi meist ei kujutanud ette olukorda, kui ema ära sureks. See tundus täiesti välistatud olevat, sest ilma emata ei ole ju võimalik elada.

Kui tunnid läbi said, hakkasime seda teemat tähtsalt suurte inimeste kombel arutama. Igaühel oli midagi surmaga seoses rääkida. Peamiselt vanaemade ja vanaisade või lemmikloomade näitel.

Kuni ühel hetkel põrutasin nagu kuulipildujast – minul on 40aastaselt ka vähk.

Ajuvähk. Miks ma just ajuvähk ütlesin, polnud endal aimugi. Tagantjärele olen juurelnud, et äkki ma lihtsalt muid liike ei teadnud.

Kõik vaatasid mind ehmunud nägudega ja mina tundsin ennast kuidagi eriti tähtsana. Ajasin oma nöbinina püsti ja see eriline tunne saatis mind veel terve kodutee. 40aastaselt saabuv diagnoos tundus kuidagi eriti intrigeeriv. 40aastased inimesed tundusid kaheksa-aastasele juba tõelised vanurid, kuigi tegelikult teadsin, et nad elavad teist sama palju veel ja vahel isegi rohkem. Seega suremiseks tundus see iga tavapäratu olevat.

Kuna olen elus palju asju ette teadnud, tekib mul ka praegu, arstikabineti ukse taga, korraks kahtlus, kas pärines see informatsioon äkki kuskilt infoväljast, mis mingil põhjusel minuni jõudis, või oli see lihtsalt üks kelkiv jutt lapse suust. Olin sellele juba ka varem mõnel korral mõelnud. Just siis, kui sain aru, et tulevikku on võimalik ette näha. Näiteks tol korral, kui ma täpselt poolteist aastat ette teadsin, millal oma tulevase mehega kohtun. Jah, teadsin ette, et kohtun temaga pooleteise aasta pärast septembris. Panin siiski 17 päevaga mööda, sest meie kohtumine leidis aset alles 17. oktoobril. Ühtlasi teadsin ka seda, et tal on punane auto. Iseenesest ootasin tol ajal meie kokkusaamist nii väga, et mulle oleks sobinud ka rohelise või sinise autoga mees, aga siiski teadsin väga täpselt, et sel mehel on punane auto. Hetkel, mil ma oma tulevase kaasaga tõepoolest lõpuks kokku sain, sõitis ta suure valge bussiga ja olles temast suuresti lummatud, ei tulnud mulle punane auto meeldegi. Vaatasin teda imetlust täis silmadega ega suutnud kuidagi uskuda, et ma endale nii ilusa mehe olen leidnud. Paar nädalat peale esmakohtumist, kui ta juba minu juurde sisse kolis, mainisin möödaminnes fakti, et teadsin ammu ette, millal me kohtume, aga panin kahe asjaga mööda. Kõigepealt 17 päevaga ja siis punase autoga. Selle peale tardus ta mind, suu lahti, vaatama ja teatas, et müüs oma punase auto nädal enne minuga kohtumist maha. Laksaki! Jah, nii see mulle mõjus. Nagu laksaki puuga vastu pead, sest mulle polnud veel mitte keegi õpetanud, et tulevikku on võimalik ette teada. Ja mingit muud loogilist seletust ma sellele leida ei suutnud, kui et see on informatsioon, mis on lihtsalt kuskil olemas ja mida võib mingil moel ammutada. Neid kordi, kus ma midagi ette teadsin, sai aina rohkem ja rohkem.

Kuid praegu, arstikabineti ukse taga oodates otsustan pühkida peast selle mõtte, et juba pisikesena endale 40. eluaastaks tõese diagnoosi panin. Vähk lihtsalt ei sobitu hetkel minu plaanidega. Ma pean ju tööle minema, sest vastasel juhul pole lastele millegi eest süüa osta.

Muide, kui sain 39, mõtlesin ka korraks selle kaheksaselt öeldud diagnoosi peale, aga leidsin tollal, et ju see ikka üks lapse rumal väljamõeldis oli. Kummaline lihtsalt, et selline mõttekäik mulle aastakümneteks meelde jäi.

Lõpuks kutsutakse mind kabinetti. Istun rõõmsa näoga toolile ja jään ootama. Arst sobrab natuke aega paberites, vaatab siis mulle asjalikult otsa ja küsib, kui palju ma tean. Küsimus kõlab kummaliselt ja tekitab minus uudishimu. Jõuan veel kelmikalt mõelda, et ukse taga alguse saanud kriminull justkui jätkuks. Kõlgutan jalgu nagu lillelaps kunagi ja ütlen, et ei tea üldse mitte midagi ja nüüd siin selleks olengi, et midagi teada saada. Arst puurib uuesti pilguga pabereid ja mõistab, et peab mind nüüd minu igapäevasest pilvelossist maa peale kukutama. Ilmselt on see tema töös kõige ebameeldivam osa, sest kunagi ei või ju aimata, kuidas keegi reageerib.

Niisiis vaatab ta mulle läbi prilliklaaside tõsiselt otsa ja teatab, et nad on vähi kätte saanud minu mõlemast rinnast. Ja et ühes rinnas asuv isend on eriti agressiivse ja kurja loomuga.

Tohoh, ütleb selle peale hääl minu peas. Mis see nüüd siis oli? Kas ma just ei arutlenud ukse taga, et selline diagnoos praegu ei sobi. See võiks sobida ükskõik millisel muul ajal, aga mitte praegu! Kuna olen samasuguse uimase loomuga nagu need suurte oranžide mühklike peadega kuldkalad ümmargustes akvaariumides, tean juba ette, et kaos saabub alles mõne aja pärast. Olen veel oma turvalises pilvelossis, kuni doktor mind läbi vaatab.

Silma järgi tundub talle, et vähemalt ühes rinnas pesitsev isend on suure tõenäosusega lümfi edasi roninud. Samas võib seda vabalt olla teinud ka teises rinnas pesitsev isend. Doktor küsib, kas ma keemiaravile olen nõus minema. Vaatan teda suhteliselt arusaamatu pilguga, sest mul pole õrna aimugi, kas ma tahan keemiaravile minna. Ausalt öeldes pole mul isegi ettekujutust, mis see keemiaravi selline on. Kuskil vaimusilmas hakkavad keemiaraviga seoses ähmaselt kujustuma mingid kiilaspäised, inimesi meenutavad nõrgad olendid. Ripsmetud ja kulmudeta. See on ka kõik, mis mulle sellega seostub. Annan doktorile vaba voli mulle täpselt selline ravi määrata, nagu talle kõige õigem tundub, sest arsti endaga pole mul ilmselgelt pädevust keemiaravi vajalikkuse üle diskuteerida. Pealegi ei saa ma ju veel üldse arugi, mis täpselt toimub.

Mul on info analüüsimiseks alati vaja vähemalt kaht ööpäeva. Alles siis võin ma lubada endal oma peaga otsuseid tegema hakata. Minu mõttelõng käib tavaliselt enne mõnel kaugel planeedil ära, kui info tervikuna minuni jõuab. Olen aru saanud, et analüüsin kõike väga põhjalikult sellepärast, et ma ei julge eksida. Mingil põhjusel on mul peas vasardanud teadmine, et minul ei ole lubatud eksida. Seepärast satungi pidevalt olukorda, kus alles poest koju jõudes autoväravat avades aru saan, et kassajärjekorras keegi vahele trügis. Ja kus siis hakkab taevast häid mõtteid alla sadama, kuidas oleksin pidanud võib-olla viisakalt õlale koputama ja sõbralikult naeratades teatama, et tere, armas inimene, sooviks ka siin kassas maksta ja juba mõnda aega seisangi siin sabas selle mõttega. Aga kuna üsna tõenäoliselt ma neid inimesi elus rohkem ei kohta, jääbki minu kõne, nagu alati, sel teemal ära. Pean siis selle kodus hääletult iseendale, et järgmisel korral kohe varrukast võtta oleks, kuigi tean, et järgmisel korral läheb kõik täpselt samamoodi.

Tuletan endale meelde, et selleks, et järgmised paar päeva praegust olukorda analüüsida ja kaosest hulluks minemata väljuda, pean end väikesteks tükikesteks monteerima, neid tükikesi lähemalt uurima ja siis tervikpildi kokku panema. Üsna selgelt on see minu jaoks praegusel hetkel mäng. Kuna kaks valges kitlis naisterahvast hakkavad hoolikalt minu paberite, keemiaravi ja tomograafi aegadega tegelema, jääb mul ainult üle seda jalgu kõigutades pealt vaadata. Pean endale meelde tuletama, et jalgu kõigutada poleks praeguses olukorras võib-olla sünnis. Tegelevad ju kõik hoogsalt minu elu päästmisega ja ma ei taha sugugi ükskõikne paista, aga see kõik toimub ikkagi kuskil väga kaugel minust. Ilmselgelt pole ma veel nõus oma pilvelossist alla kukkuma. Märkan, et akna juures seisab veel kolmaski valges kitlis näitsik, kes ei tee otseselt midagi. Seisab seal tõsise näoga ja takseerib mind. Üleüldse on kõik kabinetis olevad inimesed väga tõsised. Tunnen oma muretu meele pärast end seal kuidagi kohatult. Samas on minu muretus arusaadav, sest ainuke, kes sellest haigusest ja ravist mitte midagi ei tea, olengi mina. Seepärast ma siis õitsen nagu lilleke, saamata aru, mis minu ümber praegu ja edaspidi toimuma hakkab. Valgetes kitlites naised tegutsevad kiirelt. Kes helistab tomograafi, kes keemiaraviosakonda. Lepitakse kokku aegu, kirjutatakse paberitele ja mappidesse tähtsaid asju. Kuigi meid on ruumis kokku kõigest neli, tundub mulle, nagu oleksin sipelgapessa kukkunud. Mind paelub ikkagi see kolmas naine, sest ma ei jõua järeldusele, millist ülesannet tema toas täidab.Võib-olla on tema ülesanne patsiendile toeks olla? Või on ta õpilane, kes tudeerib tulevast potentsiaalset töökohta? Kuna ma tundun veel täiesti okei olevat, siis ta mulle toeks ei tungi.

Arstid ulatavad järgemööda igasuguseid pabereid ja ma üritan meeleheitlikult meelde jätta, milleks mingit paberit vaja läheb. Siis teatab doktor, et minu mõlemad rinnad ja kaenla all asuvad lümfisõlmed lõigatakse operatsiooni käigus ära ja kuna keemiaravi on organismile väga raske ja nii ulatuslik operatsioon tekitab kehas šoki, pole rindu esialgu võimalik asendada. Võib-olla poole aasta, võib-olla aasta pärast on võimalik proovida ühte rinda asendada ja siis võib minna veel pool aastat kuni aasta, et teist rinda asendada.

Paberid käes, soovitakse mulle jõudu ja edu ja öeldakse, et ega diagnoos ei tähenda veel suremist.

Suremist? See ei olnud mul selles sagimises meeldegi tulnud, et ka suremine hetkel kõne all on. Ütlen arstile, et kõik on hästi ja ma ei muretse.

Jalutan fuajeesse ja siis jälle läbi kohviku. Ma ei panegi enam kohviku suminat tähele. Pigem tundub mulle, et ka kohvikusse on täielik vaikus saabunud. Või ma lendan sealt mõttes nii kõrgelt läbi, et maapealsed hääled minuni ei kosta. Tean, et minu väikeste tütarde isa ootab kõnet, kus ma talle ütleksin, et kõik on korras ja minu nädalatagune sarkastiline nali vähi aadressil jääbki naljaks. Helistan talle ja vuristan kiirelt kogu jutu ette. Ma ei saagi aru, kuidas ta reageerib, sest läbi telefoni ma tema miimikat ei näe ja oma kõrvakuulmises pole ma tänu ühtäkki vaikseks muutunud kohvikule enam kindel. Lõpetan kõne ja tean, et nüüd ootab mind ees maailma kõige raskem ülesanne. Ma pean helistama oma emale ja kõik ausalt ära rääkima. Kaalun korra mõtet talle mitte nii täpselt rääkida, kuid hinnates juba aastaid aususe imelist väärtust, otsustan, et räägin kogu loo ära nõnda, nagu arstid selle mulle ette kandsid. Lähen autosse julgust koguma. Oh, kus nüüd tahaks selle kõne asemel hoopis Serengetis lõvinahas muretult gnuusid jahtida.

Valin ema numbri. Saagu mis saab. Ema võtab vastu ja ilma et ta midagi ütleks, tunnen, kuidas tema süda väriseb. Proovin oma lugu võimalikult ilusates toonides serveerida, aga kuuldes, kuidas ema teisel pool toru end istuli ehmatab, saan aru, et vist ei õnnestunud. Igaks juhuks ütlen emale, et arst ütles ju ka, et ega vähk ei tähenda surma ja et kõik saab korda. Sa ju tunned mind. Ära muretse! Olen ju aastaid igasugu alternatiivseid tehnikaid õppinud, nüüd siis saangi neid teadmisi ja oskusi kasutada, selgitan talle entusiastlikult. Tunnen, et ema usk minu surra-murrasse ei pruugigi olla nii suur, kui ma olin lootnud. Seega apelleerin pigem arsti lausele, et ega see ei tähenda veel surma. Saan aru, et see on ema puhul kõige paremini toimiv õlekõrs.

Lõpetan kõne ja mulle tundub, et sattusin äkki kolaki! hoopis teise maailma elama. Istun autos ja mõtlen, et mis nüüd siis. Otsustan sõita lasteaeda, et oma leping üles öelda, sest ma ei saa ju ometigi nõrga kiilaspäise, inimest meenutava olendina lasteaias lapsi hirmutamas käia. Pealegi pole mul õrna aimugi, kuidas keemiaravi mõjub. Ma pole kindel, et hetkel ohutu juht olen, aga polikliiniku parklasse ma nii või naa pesa ei ehita, seega proovin rahulikult end lasteaeda ja sealt koju roolida.

Teel olles üritan enda sees asuvat segadust lahti harutada ja hetketi tundub, et minu sees elutseb kaks omavahel maadlevat olevust. Üks, kes esindab fiktsioonmaailma, ja teine, kes esindab pärismaailma. Kord on üks peal, kord teine. Kord tunnen end rahulikult ja tasakaalus ja oma väljakutset isegi nautivat, siis ronib jälle fiktsioonmaailma olend peale ja ma taban end ehmatamas. Kuni ühel hetkel muudab fiktsioonmaailma olend mu autot juhtivaks nuuksuvaks purskkaevuks. Pilk saab pisaraid täis ja tee muutub ähmaseks. Teen rooliga mingi kummalise jõnksu, mille peale kõrvalsõitja pahaselt tuututab. Hüüatan iseendale rõõmsalt „naine roolis!” ja hakkan laginal naerma. Tunnen, kui mõnus on naerda, ja mõistan, et üle kahekümne sekundi ma õnnetu olla ei suuda. Kohe kuidagi ei suuda. Isegi kui väga tahaks. Seda on rõõm tõdeda.

Mõistan, et võrreldes hommikuga elan hoopis teist elu, justkui oleks vahepeal ühe inimese nahast teise hüpanud. Peas on hoopis teistsugused mõtted. Tunne on hoopis teistsugune. Kõik on hoopis teistmoodi. Ma olen aegade jooksul väga palju muutunud, sest paigaltammumine pole kunagi mu meeli köitnud, aga nii kiiret totaalset muutust pole minu elus varem ette tulnud.

Krõmpsti! hammustab äkki keegi valusasti rinna sees.

Mis see veel oli??? Ja kohe uuesti... krõmpsti!

Ei-ei, ma ei ole ulmefilmi sattunud ja ükski tulnukas pole minu sisse muna munenud, aga ometi tunnen väga selgelt, kuis keegi mind seestpoolt hammustab. Ilmselt mitte nalja pärast pole talle vähk nimeks pandud. Ma olen alati olnud väga tuim füüsilise valu tundja, aga nüüd tunnen üsna selgelt, kuidas keegi iga natukese aja tagant hammustab. Kord õrnemalt, kord valusamalt. Kuna ta ilmselgelt mind läbi naha nagu krokodill hammustada ei saa, otsustan enda heaks kohe midagi teha. Jah, oma käega.

Ma pole varem midagi taolist teinud, aga praegune hetk tundub just parim sellega alustamiseks. Pealegi, minu elu polegi enam see elu, mida ma varem elanud olen. Seega otsustan järgida oma südame häält. Hoian kätt rinnal ja roolin ühe käega. Äkitselt tunnen, kuidas mu käsi rinda peaaegu põletab. Kuumal tüdrukul kuumad käed, lõõbin endamisi. Aga tõepoolest, mu käed pole mitte lihtsalt kuumad, vaid see on midagi, mida ma pole kunagi varem tundnud. Mu käsi lausa põletab rinda ja põletuse hetkel on rinnal vähem valus. Tänu kätest väljuvale energiavoole tunnen ennast supernaisena, kelle peopesad sädemeid pilluvad. Tunne on seda enam eriline, et olen lapsest saati külmade käte ja jalgadega olnud. Kord selgitas üks tüdruk, et mul ei saagi jalad ja käed soojad olla, sest olen Kalade tähtkujust ning kaladele pole jalgu ja käsi ette nähtud. Siiani olengi oma käe- ja jalakujulisi uimi pidevalt tulises vannivees soojendanud. Nüüd aga säristan nagu elektriangerjas sõrmedega mööda nahka. Uskumatu!

Otsustan, et enne lasteaeda põikan läbi Viru keskusest ja veedan paar tundi naiselikult aega. See oli mul nii või naa juba hommikul plaani võetud, sest kreemid hakkavad otsa saama. Ja kuna täna näikse olevat minu elus üks tõeliselt eriline päev, tean, et just see on see, mida hetkel vajan. Et oma meeli aga tõeliselt hellitada, ei põika ma mitte esimese korruse tavalisse kreemipoodi, vaid ronin fuajees oma lemmikkreemide leti juures toolile ja lasen endale igasugu kalleid Surnumere tooteid peale määrida. See on seesama lett, mille ääres tavaliselt pisut puiselt eesti keelt kõnelevad kenad neiud valvsate pilkudega möödujaid püüavad, et nad siis hea õnne korral toolile meelitada. Olen sellesse lõksu juba mitu korda sattunud ja alati lõpuks midagi ära ostnud. Aga ma ei saaks kuidagi väita, et mulle see lõks ei meeldi. Näen müüjatari silmis ilmselget võidurõõmu, sest hea psühholoogina oskab ta minu siirast pilgust välja lugeda, kui palju vaesemalt ma täna nende leti juurest lahkun. Jah, ma juba olen kord selline sinisilm, kes koduuksest sisse trüginud kenadelt noormeestelt hiigelkalleid tolmuimejaid, õhupuhastajaid ja aurupesureid ostab. Agaralt hakkab müüjanna mulle igasugu kreeme soovitama, kuni küsib mu vanust. Tean juba ette, mis nüüd juhtuma hakkab. Minu vanuse peale teeb ta suured öökullisilmad ja küsib: „Kas tõesti? Kolmkümmend üheksa?” Nüüd mõnulen mõnda aega kiidulaulu käes, et kuidas mul kortse polegi ja üleüldse näen ma imeliselt noor välja. Ja-jaa, tean juba seda kõike. Kui igal muul päeval laseks ma selle ühest kõrvast sisse ja teisest välja, siis täna meeldib mulle see jutt kohe eriti. Venitan oma kõrvad võimalikult suureks, et ükski nüanss neist mööda ei pääseks. Lõpuks saan teada ka põhitõe: kui ma praegu juba nii hea välja näen, siis tuleks mul kohe kindlasti nende tooteid osta, sest üsna loomulikult ei taha ma ju endale ka tulevikus mingeid kortse lubada. Olgu öeldud, et mu ema ja isa on ilma igasuguste kreemideta oma elu peaaegu kortsuvabalt suutnud ära elada. Kuulan nüüd pikka ja põhjalikku juttu sellest, kuidas ma oma kortse nende toodete tarbimisel lausa kaugele tulevikku võin lükata. Tõelise musta huumori austajana võiksin müüjatarile lisada, et heal juhul võiks ma lausa surmani kortsuvabalt ringi kihutada, sest suure tõenäosusega võin ma juba mõne aja pärast oma matustele lennelda, aga ma jätan targalt selle nalja tegemata ja kuulan kreemiooperit edasi. Kuni lõpuks kotitäie kreemide ja müüja sooja naeratuse saatel lahkun.

Ürgnaiselik nauding saadud, tuleb mul nüüd ikkagi fiktsioonmaailma ebameeldivama poolega tegeleda. Tean küll, et mobiiliga rääkimine ja auto roolimine ei käi liikluseeskirjade järgi kokku, aga olen täna ju tõeline uudisepomm ega saa end kuidagi tagasi hoida. Helistan oma armsale Katsile, kes Blacky aegadest siiani minu väga väheste lähedal seisvate inimeste hulka kuulub, ja tulistan muu jutu sees nii moka otsast, et ah jaa, ja siis see vähk on mul ka veel. Telefoni saabub vaikus... seejärel küsimus, et mida ma ütlesin. Kordan uuesti oma lauset ja jään ootama. Saan aru, et just lasin oma sõbranna emotsionaalsest kuulipildujast maha, aga kuna mõni tund tagasi hakkas minu elu sada korda kiiremini liikuma, pole mul aega teisi järele oodata ja tulistan kõik oma hetkel peas asuvad mõtted telefoni. Olen jälle korraga ülevoolavalt rõõmus ja naljakalt küüniline ja teistele inimestele praegu ilmselt arusaamatu jutuga. Samas pole siin ju midagi uut, sest minu hullumeelsest jutust pole juba aastaid enamik inimesi aru saanud. Uimase kalatüdrukuna olen oma mõtteid siiani väga aeglaselt avaldanud, nüüd hakkasid mõtted ja laused miljoniga kihutama ja hea on, kui ma ise neile järele jõuan. Lootusest, et keegi minu hetkelisest maailmapildist aru saab, loobun kohe. Keeran lasteaia väravasse ja astun otsustavalt majja. See, mida ma kohe tegema hakkan, on minu jaoks väga ebameeldiv, sest mulle ei meeldi oma lubadusi murda.

Ma olen terve oma muusikukarjääri jooksul ainult ühe kontserdi ära jätnud. Ja seda ka mitte omal initsiatiivil, vaid ühe armsa sõbra üsna tungival palvel. Tol korral sõitsin Tallinna lauluväljaku kontserdi asemel Pariisi Madonna kontserdile. Üldjuhul käin isegi kõrge palavikuga proovis ja laval, sest olen endale keelanud nõrk olla. Kõik teised võivad nõrgad olla, aga mina ei tohi. Ma lihtsalt ei suudaks iseendaga sel juhul enam koos elada. Tean, et need on minu enda kehtestatud reeglid ja seda enam ei ole mul võimalik neid rikkuda.

Ausalt öeldes pole mul õrna aimugi, mis otsuse ma töö juures tegema peaks. Tean ainult, et pean siin oma olukorra ausalt üles tunnistama. Tuleb, mis tuleb. Kohati tundub mulle, et no mis see siis ära ei ole, hommikul hüppan keemiasse, lõunal opile ja õhtupoolikul kalpsan tööle. Mingi reaalsustaju siiski ähmaselt kohmitseb minus ja annab märku, et loobuksin oma hullumeelsest püüdest raudnaine olla. Et äkki just nüüd on see aeg, mil tuleb enda kehtestatud reeglid ümber vaadata. Siiski ei võta ma vastu veel ühtki otsust ja loodan, et lasteaia juhataja, kes ühtlasi on mulle ka lähedane ja armas inimene, teeb seda minu eest.

Istun kohmetunult üle laua ja vaatan talle otsa. Ta teab kohe, et ma ütlen midagi sellist, mis talle ei meeldi. Võtan end kokku ja teatan, et lugu on nüüd selline. Kuuldes kõrvalt iseenda sõnu, ehmatan end taas fiktsioonmaailma ja tunnen, kuidas silmad lähevad vägisi vesiseks. Ei mõistagi täpselt, kas see tuleb minu kurjakuulutavast diagnoosist või suurest pettumusest, et vedasin teisi inimesi oma olukorraga alt. Ma tean üsna selgelt, et pole mitte kedagi siiani nii jõhkralt alt vedanud. Olen pannud lasteaia olukorda, kus neil tuleb kahe nädala jooksul uus muusikaõpetaja leida. Lahkun sealt nagu vana patukott ega suuda sisimas endale kuidagi andestada. Kõikide teiste vigu ja äpardumisi on mul alati olnud lihtne seedida, aga enda vead tunduvad sügavamad ja koledamad kui teiste omad. Huvitav, kas see on mingi õppetükk, mis mul lahendada tuleb?

Sõidan koju. Minu mõnusalt rahulik kodu on äkitselt täiesti uued energeetilised mõõtmed saanud. Mina, kes ma võin tundide viisi oma laste tegemisi, žeste ja miimikat liikumatult imetleda, ei suuda enam sekunditki paigal püsida. Justkui mingi enne avastamata mootor oleks minus käivitunud. Nii ma siis sööstan nagu kiirpaat mööda oma elamist ja muudkui toimetan.

Bingo! Ma helistan Edgarile!

Kuulsale selgeltnägijale, kes Eesti inimesi aeg-ajalt kiviaja saabumise, maale saabuva asteroidi või mõne muu hirmsa tulevikuvisiooniga ehmatab. Siiani on ta mulle väga palju tõtt rääkinud ja just nüüd tahan tema visiooni minu tulevikust teada. Võtan sõbranna Mari kaasa ja sõidan Edgari poole. Edgar laob kaarte. Räägib meestest ja tööst ja lastest ja armastusest ja kõigest muust, aga mitte sellest, mille pärast ma siia sööstsin. Praegu on mul täiesti ükskõik, kas minu ellu tuleb mõni šarmantne mees või jään ma igavesti kümmet paksu kassi toitvaks vanatüdrukuks. Tööasjad jätavad mind täpselt sama külmaks. Lasen kogu jutu ühest kõrvast sisse ja teisest välja, oodates seda, mille pärast ma siia tulin. Kaotan lõpuks oma kassikannatuse ja küsin, mida ta minu tervise kohta näeb.

Edgar vaatab kaarte ja teatab, et tervis on korras... mingid viirused võivad millalgi talve poole mind külastada... aga muud pole häda midagi.

Mitte midagi pole näha??? Seda, millega mina praegu tegelen, ei saa kohe mingil juhul viiruse alla paigutada. Viiruslikust vähist pole ma veel kunagi kuulnud. Aga operatsioon? Kas tõesti pole operatsiooni näha?

Võib-olla mingi väike operatsioon on, poetab Edgar moka otsast ja lõõbib hoopis muudel teemadel edasi.

Kui ma muidu olen taktitundelisuse etalon, kuulates ära kõikide inimeste kõik jutud, siis praegu istun nagu enesekeskne mats kunagi, lastes Edgaril omaette rääkida. Ma olen hoopis kuskil mujal ega püüagi Edgarit kuulata. Minu peas toimub tõsine analüüs.

Mulle meenub aastatetagune külastus siiasamasse kaardituppa. Ka tol korral olid mul suured terviseprobleemid, mida arstid kahe ja poole aasta jooksul lahendada ei suutnud. Igaks juhuks külastasin Edgarit, et võib-olla tema näeb, kus see juurikas peidus on. Aga ei – kaardid näitasid mulle imelist tervist. Seisin siin nagu hunnik arusaamatust. Minu kehas polnud kohta, mis poleks juba pikka aega valutanud, silmad nägid vaid ähmast pilti, kogu olemine oli piinarikas ja väsitav. Tundsin end nagu saja-aastane raskelt piinatud olevus. Tol korral lahendas minu pikalt kestnud terviseprobleemi mängleva kergusega Veeliks Jalakas. Siis mõistsin, et Edgar teatud asju ei näe. Ei näe ega usu. Nüüd mõistan, et Edgar ei näe teise maailma asju. Võib-olla sellepärast, et ta nendesse ei usu. Ta ei saa kaartide pealt näha asju, mida tema jaoks olemas pole.

Hakkan vaikselt taipama, millisesse elukeerisesse tegelikult sattunud olen. Ja hakkab meenuma ka see, mispärast. Tean, et mul on kõigest arusaamiseks veel pisut aega tarvis ja oma kiirelt käima tõmmatud mootori energia ülejäägid pean esialgu kuhugi mujale rakendama. Otsustan interneti teel alternatiivsetesse ravivõimalustesse süveneda. Kodus sukeldun netisügavustesse, et teada saada, mida teised saatusekaaslased sel puhul teinud on. Keegi kiidab rohelist dieeti, keegi uriiniteraapiat. Helistan ühele inimesele, kes rohelisest dieedist rohkem teadma peaks. Vastusest saan teada, et kui üks inimene seda tehes küll terveks sai, siis teine sama metoodika kasutaja lendab juba ammu koos pilvedega ringi.

Juba seitsme päeva pärast peaks olema mu keemiaravi esimene seanss, aga ma tahaksin enne seda siiski täpsemalt teada, kui suures ohus ma olen. Ja seda saan ma teada ainult tomograafiauuringuga. Arsti käest saadud pabereid uurides selgub, et kõigepealt on mind suunatud keemiaravile ja alles siis, nädal hiljem, vaadatakse mind tomograafiga üle. Ja kui ma nüüd oma aju rohkem pingutan, meenub mulle, et tomograafiauuringute vastuse saan septembri keskel. Ehk siis alles kahe kuu pärast. Kui muidu olen kalatüdrukule kohaselt kõigusoojane ja ümberkaudse maailma tegemised mind eriti ei häiri, siis praegu tunnen end pigem nagu alligaator, kes tahaks kellegi ära süüa. Ma ei kannata teadmatust, kohe üldse ei kannata.

Pigem olgu kohutav reaalsus kui ähmane teadmatus.

Ma tahan kohe teada, millises olukorras ma olen!

Alles nüüd saan aru doktori küsimusest, kas ma tahan keemiaravile minna. Kui lõuna ajal tundus keemiaravile minek sellises olukorras tavapärane valik, siis nüüd ma enam selles nii kindel pole. Ja kuidas ma saakski keemiaravile minna, kui ma veel täpselt ei teagi, kes ja kus minu sees närib? Võib-olla asub seal ainult jupike mingit olevust, kellega oleks just paras alternatiivseid võimalusi katsetada? Samas võib olla tegu hoopis hiiglasliku kurja olendiga, kes varsti oma kombitsad kuskilt välja torkab. Kuidas nad saavad mu enne keemiaravile saata, kui nad veel täpselt ei teagi, mis minu sees kõik leiduda võib?

Järjest rohkem küsimusi ronib pähe ja järjest enam tahaksin isiklikku tomograafi omada. Igaks juhuks panen perearsti juurde aja, et teda siis esmaspäeval nädalavahetuse jooksul tekkinud küsimustega tulistada. Mul on aega kaks ööpäeva, et küsimused välja mõelda ja peas ritta seada.

Homseks olen Telliskivi kirbuturule laua broneerinud ja selleks, et kõik müügile minev kraam autosse viia, tuleb see enne maja soppidest üles leida. Kuigi ausalt öeldes võiks lihtsalt silmad kinni ühest otsast võtma hakata ja lõpuks kõik naljahinnaga maha müüa, aga kuna ma ei sõida sinna rongiga, tuleb siiski mingi kaval valik teha. Asjadest vabanemine on minu viimaste aastate põhitegevus olnud. Mitte et mulle need asjad enam ei meeldiks, aga tunnen, kuidas tahaks lõpuks rahulikult nelja seina vahel rätsepistes tühjust nautida. Mitte nii, et asjad kogu aeg kuklasse hingavad. Tõtt öeldes olen neid aegade jooksul muidugi ka liialt palju soetanud. Kuna maailmas mitte miski niisama ei juhtu, siis oli mul neid järelikult millekski vaja. Praeguseks on nad aga minu jaoks oma aja ära elanud ja ma pean neist vabanema.

Viimastel aastatel on mul tihti selline tunne, et hakkan mitte ainult elukohta, vaid lausa planeeti vahetama. Ja teisele planeedile ei viitsi selle planeedi kola kaasa tarida. Samas ära visata nagu ka ei raatsi. Armsad asjakesed ju, enamus ilusad ja terved, mõned isegi tutikad. Ise ju valisin oma maitse järgi poodidest välja ja sõidutasin koju. Kuidas ma saaks siis neid külma kõhuga prügikasti toppida? Kirbuturul võib leiduda inimene, kes just neid asju vajab, mis mul üle jäid. Sukeldun pea ees maja lõpututesse soppidesse asju leidma ega mõtle enam tomograafi hingeelust. Küll perearst mulle esmaspäeval nõu annab, kuidas kiiremini uuringule saada. Võib-olla on tal lausa tuttav tomograaf? Poole viieks hommikul olen toredatest ja keldris kurvastanud asjadest ukse juurde uhke barrikaadi ehitanud. Nüüd pole muud kui pooleteiseks tunniks magama ja siis kõik autosse.

Ronin tuigerdades voodisse ja tean, et homme on juba kõik teistmoodi. Ega esivanemad asjata öelnud, et hommik on õhtust targem. Ja nii nagu õhtu ja hommik, erinevad teineteisest totaalselt ka päev ja öö. Ja mitte ainult sellepärast, et päeval näed ilma Eesti Energiat toetamata ringi käia, vaid kõik on teine. Öösel on inimestel hoopis teine hingamine, teine energia. Kuskilt on mulle kõrva jäänud, et hommikupoole ööd on energia kõige puhtam, sest kurjus magab.