Читать книгу Ära mine iial tagasi - Lee Child - Страница 12

Sullivan tõstis portfelli lauaäärsele vinüülpingile. Tõi lagedale paksu toimiku ja asetas lauale. Ütles: „Meeldivat lugemist.”

Meeldiv see muidugi mõista polnud. See oli kauakestnud räpane aruandlus kauakestnud räpasest juurdlusest kauakestnud räpase kuritöö asjus. Juured peitusid 1990. aastal aset leidnud operatsioonis Kõrbekilp, ettevalmistusfaasis operatsiooniks Kõrbetorm, esimeseks Lahesõjaks, mis puhkes, kui Saddam Hussein tungis sõltumatusse naaberriiki Kuveiti. Kuue pika kuu vältel oli vabast maailmast kogutud pool miljonit meest ja naist, et Saddamile kambakat teha, ja lõpuks oli kambakas võtnud tühised sada tundi. Siis olid pool miljonit meest ja naist tagasi koju läinud.

Keerukas oli olnud materjalosa kokkupakkimine. Sõjaväed vajavad kõvasti kraami. Kuus kuud ülesseadmiseks, kuus kuud lammutamiseks. Ja kokkupakkimisega võrreldes oli ülesseadmisel rakendatud hoopis rohkem hoolt ning tähelepanu. Kokkupakkimine oli olnud lohakas tükitöö. Kaasatud olid olnud tosinad rahvused. Lühidalt, hulk kraami oli puudu. Mis põhjustas piinlikkust. Aga rehnung tuli sirgu ajada. Nii kanti puuduv kraam maha kas hävinuna, kahjustatuna või lihtsalt kadununa ja rehnung saigi joone alla.

Kuni teatud kaup hakkas tilkuma Ameerika suurlinnade tänavatele.

Sullivan küsis: „Kas teile meenub juba?”

„Jah,” vastas Reacher. Ta mäletas väga hästi. Sedasorti kuritegudega võitlemiseks oligi 110. üksus loodud. Militaarkäsirelvad ei satu tänavatele kogemata. Neile pannakse silm peale, need suunatakse kõrvale, varastatakse ja müüakse. Tundmatute isikute poolt, kes kuuluvad teatud piiratud kategooriatesse. Üldjuhul logistikakompaniidesse. Nädalas kümneid tuhandeid tonne häguste veokirjadega liigutavad mehed suudavad lusti ja kasumi mõttes alati siit-sealt kuidagiviisi vasakule lükata tonni või kaks. Või ka sada tonni. 110. üksust kohustati uurima, kes ja kuidas, kus ja millal. Üksus oli uus ja rügas usinalt kannuste teenimiseks. Reacher oli juurdlusele pühendanud sadu tunde, tema alluvad mitu korda enamgi.

Reacher lausus: „Kuid Juan Rodriguez ei meenu mulle ikka.”

Sullivan ütles: „Lapake toimiku lõppu.”

Kuuletudes avastas Reacher, et mäletab Juan Rodriguezit küll.

Ainult mitte selle nimega.

110. üksus oli saanud veenva vihje jõuguliikme kohta LA South Centralis, keda tänavatel hüüti Krantsiks, mis oli väidetav lühend Suurest Krantsist, sest kõlakate järgi olid kopsakad nii selle tüübi seisus kui ka füüsis. Kuna ta ei osalenud narkosõdades, ei olnud ta narkojälituse huviorbiidis. Aga vihje kinnitas, et sarnaselt erapooletutega kõikjal ajas ka tema vaenutsejatele mustal turul valimatult relvi müües varandusi kokku. Vihje kinnitas, et ta on kliendimagnet. Ja et ta proovib parajasti maha parseldada ühtteist hirmuäratavat kastitäit sõjaväe lahingutegevuseks ehitatud täisautomaatrelvi, mille hirmuäratavale jõudlusele oli olemas hirmuäratav nõudlus.

Reacher oli läinud LA South Centralisse, kõndinud palavatel tolmustel tänavatel, esitanud õigetes kohtades õigeid küsimusi. Selles miljöös oli ta sõjaväelasena eksimatult äratuntav, mistõttu tema poosiks oli kibestunud jalaväelane, kellel on põnevat kraami müüa. Granaadid, granaadiheitjad, tohutus koguses soomustläbistavat laskemoona, Beretta püstolid. Inimesed säilitasid valvsuse, kuid jäid hiljem poosi uskuma. Kaks päeva hiljem pääses ta Krantsi jutule, kes osutus tõesti suureks, peamiselt laiuti. Tüüp võis kaaluda oma nelisada naela.

Toimiku viimane leht oligi tunnistus pealkirjaga Ütlused, vande all andnud Juan Rodriguez alias Suur Krants alias Krants. See sisaldas Reacheri nime ning pikka vigastuste loetelu, mille seas olid koljumurd, murtud ribid, koekahjustused ja põrutused. Tekstile oli alla kirjutanud Rodriguez ise, tunnistuse oli võtnud advokaat aadressil Ventura Boulevard, Studio City, Los Angeles, ja notariks oli veel keegi kolmas.

Sullivan päris: „Kas nüüd mäletate?”

„See on valetunnistus,” ütles Reacher. „Ma ei puutunud teda sõrmeotsagagi.”

„Kas tõesti?”

„Miks ma oleksin pidanud? Tema ei huvitanud mind. Ma tahtsin tema varustajat, muud ei midagi. Tahtsin meest, kellelt ta ostis. Tahtsin nime.”

„Te ei muretsenud, et LA tänavatel olid lahingurelvad?”

„See oli LA politsei, mitte minu probleem.”

„Kas te saite nime?”

„Jah.”