Читать книгу Üks lask - Lee Child - Страница 2

Reede. Kell viis pärastlõunal. Võib-olla kõige raskem aeg, et märkamatult linna läbida. Või ehk kõige lihtsam. Sest reedeti kell viis ei pööra keegi millelegi tähelepanu. Peale liikluse enda ees.

Püssiga mees sõitis põhja poole. Ei kiiresti ega aeglaselt. Tähelepanu äratamata. Silma paistmata. Ta oli heleda kaubikuga, mis oli ka paremaid päevi näinud. Ta oli rooli taga üksi. Ta kandis heledat vihmamantlit ja niisugust vormitut heledat mütsi, mida kannavad vanad mehed golfiväljakul iga ilmaga. Mütsi ümber oli kaht eri tooni punane pael. Müts oli silmile tõmmatud. Mantel kurguni kinni nööbitud. Ehkki kaubikul olid tumedad aknad ja taevas oli pilves, kandis mees päikeseprille. Ning ehkki talveni oli veel kolm kuud ja ilm polnud külm, kandis ta kindaid.

Seal, kus Esimene tänav hakkas künkast üles minema, roomas liiklus pikkamisi. Siis peatus see kahe sõidurea ühinemiskohas täielikult, sest asfalt oli ehitustöödeks üles kistud. Ehitati üle kogu linna. Autosõit oli juba aasta otsa õudusunenägu. Auklikud tänavad, kruusaveokid, betooniveokid, asfaldilaoturid. Püssiga mees tõstis käe roolilt. Kergitas mantlikäänist. Heitis pilgu käekellale.

Üksteist minutit.

Ole kannatlik.

Ta võttis jala piduripedaalilt ja roomas pikkamisi edasi. Peatus seejärel taas, kui sõidutee kesklinna ostupiirkonna alguses kitsenes ja kõnniteed laienesid. Vasakul ja paremal olid suured poed, künka tõttu asus igaüks eelmisest natuke kõrgemal. Laiad kõnniteed andsid poodlejatele hulga jalutusruumi. Malmist lipuvardad ja malmist laternapostid olid inimeste ja autode vahel rivis nagu tunnimehed. Inimestel oli rohkem ruumi kui autodel. Liiklus oli väga aeglane. Ta heitis uuesti pilgu käekellale.

Kaheksa minutit.

Ole kannatlik.

Saja jardi pärast kahanes see küllus veidi. Ummik pääses liikuma. Esimene tänav avardus ja muutus jälle pisut armetumaks. Siin olid baarid ja säästupoed. Siis veel ehitustöid seal, kus laiendati parkimismaja. Eespool tõkestas tänavat madal sein. Selle taga oli tuuline jalakäijate väljak ilubasseini ja purskkaevuga. Väljaku vasakul küljel oli vana linnaraamatukogu. Paremal uus kontorihoone. Väljaku taga mustast klaasist tornhoone. Väljaku piirseina ääres pööras Esimene tänav täisnurga all järsult ja kulges läände, räämas tagaustest ning estakaadidest mööda osariigi kiirtee sillale.

Ent kaubikuga mees vähendas enne väljakuesist kurvi kiirust, keeras vasakule ja sisenes parkimismajja. Ta sõitis otsejoones rambist üles. Tõkkepuud polnud, sest igal parkimiskohal oli omaenda parkimisautomaat. Järelikult polnud ka kassiiri, ühtegi tunnistajat, kviitungit ega dokumenteeritud jälge. Kaubikuga mees teadis seda kõike. Ta roolis rampe pidi teisele tasandile ja võttis kursi hoone tagumisse nurka. Jättis kaubiku korraks vahekäiku, mootor töötamas, libistas end istmelt ja tõstis soovitud kohas oranži liikluskoonuse eest ära. See oli hoone vana osa viimane parkimiskoht, kohe seal kõrval käis uue osa juurdeehitus.

Ta sõitis kaubikuga parkimiskohale ja keeras süüte välja. Istus hetke liikumatult. Parklas valitses vaikus. See oli hääletuid autosid tulvil. Parkimiskoht, mida ta oli koonusega kaitsnud, oli viimasena vaba. Parkla oli alati puupüsti täis. Ta teadis seda. Sellepärast parklat laiendatigi. Mahtu taheti kahekordistada. Parklat kasutasid poodlejad. Sellest ka vaikus. Mitte keegi, kellel aru peas, ei teinud katset kell viis lahkuda. Tipptunni liikluse tõttu. Ummikute tõttu, mida põhjustasid ehitustööd. Kui kell neli jalga ei lastud, oodati kuueni.

Mees kaubikus heitis pilgu käekellale.

Neli minutit.

Ei mingit muret.

Ta avas juhiukse ja lipsas välja. Võttis taskust veeranddollarilise ja pistis automaati. Tõmbas kõvasti käepidet, kuulis mündi kukkumist ja nägi, et parkimiskell andis talle vastuseks tund aega. Ühtegi teist heli polnud. Õhus oli vaid pargitud autode lõhn. Bensiin, kumm, jahtunud heitgaasid.

Ta seisis liikumatult kaubiku kõrval. Tal oli jalas paar vanu kõrbesaapaid. Khakivärvi seemisnahksed ja valgest kautšukist taldadega nöörsaapad, valmistanud Clarks Inglismaal, eriüksuste sõdurite lemmik. Märgiline disain, mida polnud muudetud oma kuuskümmend aastat.

Ta piilus uuesti parkimisautomaati. Viiskümmend üheksa minutit. Nii palju aega ta ei vaja. Ta vedas kaubiku külgukse lahti, kummardus sisse, lappas tekki ja tõi püssi nähtavale. See oli poolautomaat Springfield M1A Super Match, mustast pähklipuust puitosade, kvaliteetse paksu vintraua ja kümnelasulise salvega, millel olid 7,65-millimeetrised padrunipesad. See oli täpne tsiviilkäibes lubatud vaste iselaadivast M14 snaiperpüssist, mida USA sõjavägi oli tema ammuste teenistusaastate ajal kasutanud. Aus relv. Esimese „külma” lasuga ehk mitte päris sama täpne kui esmajärguline käsitsilaetav, aga asja ajab ära. Ilusti. Tegu ei olnud mingi erakordse vahemaaga. Laskemoon oli Lake City M852. Tema eelistatuimad tellimuspadrunid. Spetsiaalsed Lake City võistlushülsid, Federali püssirohi, 168-graanised õõnesotsaga ja tagant ahenevad Sierra Matchking kuulid. Laskemoon oli vist relvast etemgi. Kerge kokkusobimatus.

Ta kuulatas vaikust ja võttis püssi tagaistmelt. Läks sellega sinna, kus parkla vana osa lõppes ja uus algas. Vana ja uue betooni vahel oli pooletolline vagu. Nagu eraldusjoon. Küllap paisumissoon. Suvise kuumuse jaoks. Küllap täidetakse see pehme tõrvaga. Otse soone kohal oli kahe samba vahele tõmmatud kollane lint musta kirjaga Ettevaatust! Sisenemine keelatud! Ta laskus ühele põlvele ja lipsas lindi alt läbi. Tõusis jälle püsti ja kõndis edasi värskesse juurdeehitusse.

Uus betoonpõrand oli osalt silutud, osalt aga konarlik ja alles ootas lõplikku pindamist. Siin-seal olid jalgteedeks asetatud puust plangud. Juhuslike hunnikutena vedeles paberist tsemendikotte, mõned täis, mõned tühjad. Lahtisi paisumissooni oli veel. Omavahel ühendatud paljad elektripirnid ei põlenud praegu. Tühjad käsikärud, laiakslitsutud limonaadipurgid, kaablirullid, seletamatud puiduvirnad, kruusahunnikud, hääletud segumasinad. Kõikjal oli halli tsemenditolmu, peenikest nagu talk, ja niiske lubja lõhna.

Püssiga mees kõndis pimeduses, kuni jõudis uue kirdenurga lähedale. Siis ta peatus, surus selja kõvasti vastu värsket betoonsammast ja seisis liikumatult. Nihkus pead pöörates paremale, kuni nägi ära oma asukoha. Ta oli parklat ümbritsevast uuest müürist umbes kaheksa jala kaugusel. Näoga põhja poole. Müür oli umbes vöökõrgune. See polnud valmis. Sellesse olid valatud poldid, mille külge pidid tulema pikad metalltõkked, et autod vastu betooni ei sõidaks. Põrandasse olid valatud pesad uute parkimisautomaatide postidele.

Püssiga mees nihkus edasi ja pöördus natuke, kuni tundis abaluude vahel samba nurka. Ta pööras uuesti pead. Nüüd oli ta näoga kirde suunas. Otse väljaku poole. Ilubassein sirutus pika kitsa ristkülikuna eemale. See oli ligikaudu kaheksakümmend korda kakskümmend jalga. Lihtsalt seisis seal nagu kobakas veeküna. Nagu suur maapinnale rajatud ujumisbassein. Seda piirasid neli vöökõrgust telliskiviseina. Vesi loksus vastu nende sisekülgi. Vaade oli diagonaalis täpselt üle basseini, lähimast eesnurgast kaugema taganurgani. Vesi tundus olevat umbes kolm jalga sügav. Basseini keskkohas ladises purskkaev. Ta kuulis seda, nagu ka tänava aeglast liiklusvoolu ja inimeste samme seal all. Basseini eessein oli umbes kolme jala kaugusel seinast, mis lahutas väljakut Esimesest tänavast. Kaks madalat seina kulgesid kahekümne jala ulatuses lähestikku ja paralleelselt idast läände, nende vahele jäi ainult kitsuke läbipääs.

Ta oli parkla teisel tasandil, aga Esimese tänava künkanõlval paiknemine tähendas, et väljak polnud temast ühte korrustki allpool. Kallak oli lauge ja selge. Väljaku paremas servas nägi ta uue kontorihoone ust. Hoone oli haledavõitu. See oli valmis ehitatud, aga üürnikke polnud. Mees teadis seda. Nii oli osariik uue kesklinna maine päästmiseks täitnud hoone omaenda asutustega. Seal oli autoregistrikeskus, samuti armee, mereväe, lennuväe ja merejalaväe ühine värbamiskeskus. Seal võis olla ka sotsiaalkindlustus. Võis olla maksuamet. Püssiga mees ei teadnud hästi. Ja tal oli üsna ükskõik.

Ta laskus põlvili, siis kõhuli. Maadligi roomamine on snaiperi peamine liikumisviis. Teenistusaastate jooksul oli ta sel kombel roomanud miljon miili. Põlvedel, küünarnukkidel ja maoli. Standardtaktika näeb ette, et snaiper ja tema vaatleja eralduvad üksusest tuhat jardi ning roomavad positsioonidele. Õppustel oli selleks hindaja binoklit vältides sageli kulunud hulk tunde. Aga praegu pidi ta läbima vaid kaheksa jalga. Ja niipalju kui ta teadis, ei jälgitud teda binokliga.

Ta jõudis müüri jalamile ja lamas maas, surudes end kõvasti vastu värsket betooni. Seejärel vingerdas ta istukile. Siis põlvili. Ta kõverdas parema jala hoolikalt enda alla. Toetas vasaku jala maha, nii et vasak säär oli püsti. Hoidis vasakut küünarnukki vasakul põlvel. Tõstis püssi. Sättis eesmise puitosa otsa madala betoonmüüri peale. Jõnksutas õrnalt edasi-tagasi, kuni see jäi korralikult paigale. Toega põlvitamine, kutsus seda käsiraamat. Hea asend. Tema kogemust mööda oli parem vaid kõhuli lamamine, toru harkjalal. Ta tõmbas hinge. Üks lask, üks surm. Selline oli snaiperi kreedo. Edu saavutamine nõudis enesevalitsust, kannatlikkust ja külma verd. Ta hingas sügavalt. Tundis end rahunemas. Nagu oleks ta koju saabunud.

Valmis.

Sissetung õnnestus.

Nüüd oota õiget aega.

Ta ootas liikumatuna seitse minutit, vaikselt hingates ja pead klaarides. Ta vaatas raamatukogu vasakul. Selle kohal ja taga kaardus kiirteeharu sild tugedel ligemale nagu suurt vana lubjakivihoonet emmates, hellalt varjates, kurja eest kaitstes. Siis möödus tee jälle sirgemana mustast klaasist tornhoone tagant. Oli umbes samal kõrgusel sealse neljanda korrusega. Tornhoone peaukse juures kivirahnul seisis NBC embleempaabulind, aga püssiga mees oli kindel, et telekanali väike allüksus ei hõlma tervet hoonet. Mitte rohkem kui korruse. Ülejäänu moodustasid tõenäoliselt ühe juristiga advokaadibürood, internetireklaamibürood, kinnisvarabürood, kindlustusbürood või investeerimisbürood. Või oli ülejäänu tühi.

Paremal väljusid uuest hoonest inimesed. Inimesed, kes olid käinud uut juhiluba saamas või vana numbrimärki ära viimas, sõjaväkke astunud või föderaalse bürokraatiaga jagelnud. Inimesi oli palju. Asutused valmistusid sulgema. Oli reede, kell oli viis. Inimesed tulid uksest välja ja kõndisid otse ees paremalt vasakule, võtsid haneritta ning möödusid ilubasseini lähemast otsast kahe madala seina kitsukese vahemiku kaudu. Nagu märklauad lasketiirus. Üksteise järel. Ohtralt potentsiaalseid sihtmärke. Kaugus oli umbes sada jalga. Keskeltläbi. Igatahes alla kolmkümne viie jardi. Väga lähedal.

Ta ootas.

Mõned inimesed kastsid käigu pealt sõrmed vette. Seinte kõrgus oli selleks täpselt õige. Püssiga mees nägi vee all mustadel kahhelkividel helkimas vaskmünte. Seal, kus purskkaev veepinda häiris, valgusid need lainetades laiali.

Ta jälgis. Ootas.

Inimvoog tihenes. Nüüd tuli neid ühekorraga nii palju, et nad olid sunnitud seisatama, rühmadesse kogunema, paigal tammuma ja passima, kuni said hanereas kahe madala seina vahelt läbi minna. Just nagu liiklusummik Esimese tänava allotsas. Pudelikael. Teie järel. Ei, teie järel. See aeglustas inimesi. Nüüd olid nad aeglased märklauad lasketiirus.

Püssiga mees hingas sügavalt ja ootas.

Siis lõpetas ta ootamise.

Ta vajutas päästikule ja jätkas vajutamist.

Esimene lask tabas kedagi meesterahvast pähe, tappes tolle silmapilk. Püss paugatas valjusti, kuul raksatas ülehelikiirusel pihta, peast kerkis roosa udu pahvak ja tüüp kukkus siruli nagu marionett, kelle niidid on läbi lõigatud.

Surm esimese külma lasuga.

Suurepärane.

Ta tegutses kiiresti, vasakult paremale. Teine lask tabas järgmist meest pähe. Täpselt sama tulemus mis esimesega. Kolmas lask tabas pähe naisterahvast. Sama tulemus. Kolm lasku nii umbes kahe sekundiga. Kolm märki maas. Jäägitu üllatus. Murdsekundi jooksul ei reageerinud keegi. Seejärel vallandus kaos. Põrgulärm.

Paanika. Väljakuseina ja basseiniseina kitsas vahemikus oli lõksus kaksteist inimest. Kolm oli juba maha tõmmatud. Ülejäänud üheksa pistsid jooksu. Neli jooksid edasi, viis pagesid laipadest eemale ja jooksid tagasi. Viisik põrkas kokku alles nende poole liikuva inimsummaga. Äkki hakati valjusti kisendama. Otse püssiga mehe ees oli paanitsevate inimeste paks takerdunud mass. Kaugus alla kolmekümne viie jardi. Väga lähedal.

Neljas lask pähe tappis kellegi ülikonnas tüübi. Viies ei tabanud üldse. Sierra Matchking möödus napilt ühe naise õlast, sulpsas ilubasseini ja kadus. Laskja ei teinud väljagi, nihutas hästi natuke Springfieldi toru ja tabas kuuenda lasuga mingi tüübi ninajuurt, purustades pea.

Püssiga mees lõpetas tulistamise.

Ta küürutas parklamüüri varju ja roomas kolm jalga tagasi. Tundis põlenud püssirohu lõhna ja kuulis kumisevate kõrvadega, kuidas naised karjusid, sammud müdisesid ning paanikas juhid all tänaval autosid mõlkisid. Ärge muretsege, väiksekesed, mõtles ta. Nüüd on kõik. Ma teen minekut. Ta lamas kõhuli ja pühkis kasutatud padrunikestad kokku. Säravad Lake City hülsid läikisid otse ta silme ees. Ta kahmas viis tükki oma kinnastatud pihkudesse, aga kuues veeres eemale ja kukkus lahtisesse paisumissoonde. Pudenes tillukesse üheksa tolli sügavusse ja poole tolli laiusesse prakku. Ta kuulis tasast metalset kõlksatust, kui see põhja jõudis.

Otsus?

Loomulikult maha jätta.

Aega pole.

Ta toppis viis kätte saadud padrunit vihmamantli taskusse ning roomas varvastel ja sõrmedel maoli eemale. Ta lamas hetke liikumatult ja kuulatas kisendusi. Siis ajas ta end põlvili ja tõusis püsti. Keeras ringi ja läks tuldud teed tagasi, kiirete mõõdetud sammudega piki jalgteeplankusid üle konarliku betooni, pimeduses ja tolmus, musta kirjaga kollase lindi alt läbi. Tagasi kaubiku juurde.

Külguks oli ikka pärani. Ta mähkis sooja püssi teki sisse ja vedas seejärel ukse kinni. Istus kabiini ja käivitas mootori. Piilus läbi tuuleklaasi parkimisautomaati. Seal oli jäänud veel nelikümmend neli minutit. Ta tagurdas ja võttis kursi väljasõidurambile. Sõitis alla valveta väljapääsuni, pööras paremale ja veel kord paremale kaubamajade taha tänavate rägastikku. Esimesi sireene kuuldes oli ta juba kiirteesilla alt möödas. Ta hingas kergendatult. Sireenid suundusid itta, tema aga läände.

Tubli töö, mõtles ta. Varjatud sissetung, kuus lasku, viis märki maas, edukas lahkumine, külma närvi kaotamata.

Nüüd naeratas ta äkki. Pikaajaliste militaaruuringute järgi tapab jalavägi tänapäeva armees ühe vaenlase iga viieteistkümne tuhande kulutatud padruni kohta. Aga õppinud snaiperite puhul on tulemus parem. Kõvasti parem. Tegelikult lausa kaksteist ja pool tuhat korda parem. Tänapäeva armees tapab snaiper vaenlase iga ühe koma kahe kulutatud padruni kohta. Ning viis kuuest andis juhtumisi sellesama statistilise keskmise. Täpipealt sama. Lihtlabane arvutus. Nii et isegi kõigi nende aastate järel oli õppinud sõjaväesnaiper saanud täpselt sellise skoori, mida kunagised juhendajad oleksid temalt oodanud. Nad oleksid temaga väga rahul.

Aga tema kunagised juhendajad olid snaipereid treeninud lahinguvälja, mitte linnakuritegude jaoks. Linnakuritegude puhul tulevad ruttu mängu lahinguväljal tundmatud tegurid. Need tegurid kipuvad lahkumise edukust kahandama. Antud juhul reageeris kõige kiiremini meedia. See polnud üllatav, kuna tulistamine leidis ju aset NBC kohaliku allüksuse akna all. Veel enne, kui tosinkond paanikas pealtnägijat ühekorraga mobiiltelefonil hädaabinumbri valisid, juhtus kaks asja. Esiteks käivitati kõik NBC kontori väikekaamerad. Need haarati pihku, lülitati sisse ja suunati akendele. Teiseks hakkas kohalik uudisteankur, kelle nimi oli Ann Yanni, harjutama oma peatset esimest otsereportaaži üleriigilises eetris. Tal oli süda paha, ta oli hirmul ja üdini vapustatud, kuid teadis, et võimalust ei tohi maha magada. Seega asus ta mõttes teksti visandama. Ta teadis, milline kaal on sõnade valikul, ja esimesena turgatasid talle pähe sõnad „snaiper” ja „sõge” ja „surmatants”. Alliteratsioon oli puht vaistlik. Banaalsus samuti. Aga just „surmatantsuna” ta seda nägigi. Ja „surmatants” oli suurepärane sõna. See viitas juhuslikkusele, ohjeldamatusele, metsikusele, julmusele. Selles sõnas oli motiivi puudumine, ebaisikulisus. Täpselt õige sõna niisuguse loo kohta. Samal ajal teadis ta, et ekraani allossa pealkirjaks see ei kõlba. Sinna sobib rohkem „veresaun”. „Reedeõhtune veresaun”? „Veresaun tipptunnil”? Ta jooksis ukse juurde ja lootis, et abitoimetaja nuputab selles vaimus midagi ka ise välja.

Lahinguväljal ei viibi ka seadusesilmi nagu linnades. Tosin üheaegset kõnet numbril 911 panid hädaabiteenistuse telefonipuldi jõulupuuna särama, ja neljakümne sekundiga olid kohalik politsei ja tuletõrje juba teel. Kõik jõud saadeti välja, vilkurite sähvides ja sireenide unnates. Iga patrullauto, iga vaba uurija, iga kriminalist, tuletõrjeauto, parameedik ja kiirabi. Alguses valitses täielik segadus. Kõned hädaabinumbril olid olnud hirmunud ja seosetud. Aga et ilmselgelt oli toimunud kuritegu, ja pealegi raske, siis määrati ajutiselt käskijaks raskete kuritegude rühma juhtuurija. Too oli kakskümmend aastat politseis töötanud tasemel veteran, kes oli alustanud patrullpolitseinikuna. Tema nimi oli Emerson. Masendunud ja ahastuses, kihutas ta ümber ehitustööde põigeldes sireeni saatel läbi veniva liikluse ega võinud kuidagi teada, mis oli juhtunud. Röövimine, uimastid, jõugutüli, terrorism – tal polnud korralikku infot. Mitte vähimatki. Kuid ta oli rahulik. Suhteliselt. Tema pulss ei tõusnud üle saja viiekümne. Meeleheitlikult teavet igatsedes oli tal sõidu ajal hädaabidispetšeriga raadioside.

„Nüüd helistab keegi uus tüüp,” karjus dispetšer.

„Kes?” karjus Emerson vastu.

„Merejalaväelane, värbamiskeskusest.”

„Kas ta oli tunnistaja?”

„Ei, ta oli majas sees. Aga nüüd on ta õues.”

Emerson kiristas hambaid. Ta teadis, et ei jõua sündmuspaigale esimesena. Mitte sinnapoolegi. Teadis, et juhatab vägesid tagalast. Seega vajas ta kedagi kohapeal. Otsemaid. Merejalaväelane? Sobib.

„Okei,” ütles ta. „Ühenda mind merejalaväelasega.”

Kõlasid valjud klõpsatused ja elektroonilised helid, seejärel kuulis Emerson uut tausta. Kauged kisendused ja vee pladin vabas õhus. Purskkaev, mõtles ta.

„Kes seal on?” küsis Emerson.

Vastas külmavereline kiirustav hääl, vali ja hingeldav, mobiiltelefoni mikrofon suu ligi surutud.

„Siin Kelly,” ütles hääl. „Vanemseersant, Ühendriikide merejalavägi. Kellega ma räägin?”

„Emerson linnapolitseist. Sõidan sinna, jõuan kümmekonna minuti pärast. Mis toimub?”

„Viis langenut,” lausus merejalaväelane.

„Viis surnut?”

„Just nii.”

Raisk. „Vigastatuid?”

„Mina ei näe ühtegi.”

„Viis surnut ja mitte ühtegi vigastatut?”

„Just nii,” kordas merejalaväelane.

Emerson vaikis. Ta oli näinud tulistamisi avalikes kohtades. Oli näinud surnuid. Aga mitte kunagi ainult surnuid. Avalikel tulistamistel kaasnes surnutega alati ka vigastatuid. Enamasti vähemalt üks ühele.

„Te olete vigastatute osas kindel?” küsis ta.

„Just nii, söör,” vastas merejalaväelane.

„Kes on hukkunud?”

„Tsiviilisikud. Neli meest, üks naine.”

„Raisk.”

„Samad sõnad, söör,” ütles merejalaväelane.

„Kus teie olite?”

„Värbamiskeskuses.”

„Mida te nägite?”

„Mitte midagi.”

„Mida te kuulsite?”

„Tule avamist, kuus lasku.”

„Püstolid?”

„Vist pikk püss. Üksainus.”

„Vintpüss?”

„Minu meelest poolautomaat. Tulistati kiiresti, aga täisautomaat see polnud. Kõik langenud said kuuli pähe.”

Snaiper, mõtles Emerson. Raisk. Hull automaatrelvaga.

„Kas mees on nüüd läinud?” küsis ta.

„Rohkem pole tulistatud, söör.”

„Ta võib ikka veel seal olla.”

„Võimalik, söör. Inimesed otsisid varju. Suurem jagu on praegu raamatukogus.”

„Kus teie olete?”

„Väljakuseina taga peidus, söör. Minuga on veel paar inimest.”

„Kus tema oli?”

„Ei oska kindlalt öelda. Võib-olla parkimismajas. Uues osas. Inimesed näitasid sinna. Nad võisid näha lasusähvatust. Ja see on ainuke suur ehitis, mis on otse langenute poole.”

Nagu küülikutarandik, mõtles Emerson. Täielik tohuvabohu.

„Televisioon on siin,” teatas merejalaväelane.

Raisk,mõtles Emerson.

„Kas te olete mundris?” küsis ta.

„Täies mundris, söör. Värbamiskeskuse pärast.”

„Okei, püüdke kuidagi korda hoida, kuni mu mehed kohale jõuavad.”

„Kuulen, söör.”

Kõne lõpetati ja Emerson kuulis taas dispetšeri hingamist. Televisioon ja vintpüssiga hull, mõtles ta. Kuradi kurat. Surve ja arupärimised ja võimude süüdistamine, nagu igal pool, kus on mängus televisioon ja püssiga hull. Ta vajutas nuppu, mis andis talle ühenduse kõigi autodega.

„Tähelepanu, kõik üksused,” ütles ta. „See oli üksik hull pika püssiga. Arvatavasti automaatrelv. Valimatu tulistamine avalikus kohas. Võimalik, et parkimismaja uuest osast. Nii et ta on kas alles seal või juba nelja tuule poole kadunud. Kui ta lahkus, siis kas jalgsi või sõidukiga. Need üksused, kes on üle kümne kvartali eemal, peatuvad ja sulgevad ala. Keegi ei pääse sisse ega välja, selge? Mitte ükski auto ega jalakäija, mitte ühelgi tingimusel. Need üksused, kes on lähemal kui kümme kvartalit, jätkavad eriti ettevaatlikult sõitu. Aga ta ei tohi pakku pääseda. Ei tohi märkamata jääda. Rahvas, me peame ta kätte saama. See sell tuleb tabada täna, enne kui CNN meile kaela sajab.”

Kaubikuga mees vajutas pöidlaga tõstandukse puldil nuppu ja garaažiuks kerkis mürinal. Ta sõitis garaaži, vajutas pöidlaga uuesti nuppu ja uks langes tema järel kinni. Ta keeras süüte välja ja istus hetke liikumatult. Siis väljus ta kaubikust ja läks koja kaudu kööki. Ta patsutas koera ning lülitas televiisori sisse.

Üleni kaitseriietuses parameedikud sisenesid raamatukogu tagauksest. Kaks tükki jäid majja, et sinna varjunud rahvasummast vigastatuid otsida. Neli tükki väljusid eesuksest, jooksid kummargil üle väljaku ja küürutasid seina taha. Nad roomasid kehade poole ja tegid kindlaks, et kõik on surnud. Seejärel püsisid nad paigal. Lamasid laipade kõrval vaikselt maas. Ei mingit tarbetut sehkendamist, kuni parkla pole läbi otsitud, oli Emersoni käsk.

Kui Emerson oli väljakust kahe kvartali kaugusel topeltparkinud, käskis ta patrullseersandil juhtida parkimismaja läbiotsimist edelanurgast alates ja ülalt alla. Patrullpolitseinikud käisid läbi neljanda ja siis kolmanda tasandi. Seejärel teise. Lõpuks esimese. Vana majaosa oli problemaatiline. See oli kehvasti valgustatud ja pargitud autosid täis, ja iga auto kujutas endast võimalikku peidupaika. Pugeda võis autosse, auto alla või taha. Aga nad ei leidnud kedagi. Juurdeehitusega polnud erilisi raskusi. Seal puudus küll üldse valgustus, kuid selles osas polnud ka pargitud autosid. Politseinikud tulid lihtsalt trepist alla ja valgustasid tasandeid taskulambikiirtega.

Mitte inimhingegi.

Seersant rahunes ja kandis raadio teel ette.

„Tubli töö,” ütles Emerson.

Ning seda see oli. Tõsiasi, et otsinguid alustati edelanurgast, jättis kirdenurga täiesti puutumata. Sinna ei astunud ükski jalg.

Nii et tänu heale õnnele või heale otsustusvõimele oli politsei eeskujulikult sooritanud esimese etapi juurdlusest, mida tagantjärele hakati algusest lõpuni laitmatuks pidama.

Kui õhtul kell seitse pimedaks läks, oli Ann Yanni üksteist korda eetris olnud. Kolm korda üleriigilises, kaheksa korda kohalikus. Ise oli ta selles suhtarvus natuke pettunud. Ta aimas, et telekanali peakorteris vaadatakse talle veidi skeptiliselt. Veri müüb oli küll iga uudisteorganisatsiooni põhimõte, aga see veri valati ju pärapõrgus, New Yorgist ja LA-st kaugel. See ei juhtunud mõnes Washingtoni hoolitsetud eeslinnas. Sellel oli juures südamaa hälviku maik. Polnud kuigi tõenäoline, et tüübile satuks ette keegi tähtis. Nii et see ei olnud tegelikult kuum uudis. Ja tõtt-öelda polnud Annil ka palju pakkuda. Ühtegi ohvrit ei olnud veel tuvastatud. Mitte ainsatki surmatantsu osalist. Kohalik politsei hoidis suu lukus, kuni perekondi on ükshaaval informeeritud. Seetõttu polnud tal pajatada liigutavaid taustalugusid. Tal ei olnud aimugi, kas meesohvrite hulgas oli mõni pereisa. Või kirikuskäija. Ta ei teadnud, kas naisterahvas oli olnud ema või abikaasa. Tal polnud ka erilist pildimaterjali. Üksnes kogunev rahvasumm, keda politseitõkked hoidsid viie kvartali kaugusel, staatiline üldplaan hallivõitu Esimesest tänavast ning paar lähivõtet parkimismajast, kus snaiper oli kõigi oletust mööda viibinud.

Kell kaheksa hakkas Emerson juba kuhugi jõudma. Tema mehed olid võtnud sadu ütlusi. Merejalaväe vanemseersant Kelly jäi endale kindlaks, et oli kuulnud kuut lasku. Emerson kaldus teda uskuma. Sellistes asjades võib merejalaväelasi küllap usaldada. Siis mainis üks teine vennike, et tema mobiiltelefon töötas vist kogu aeg, oli ühenduses kellegi kõnepostiga. Mobiilioperaator hankis salvestuse ja seal oligi nõrgalt kuulda kuus lasku. Aga kohtuekspertiis oli viie hukkunu peale loendanud vaid viis kuulihaava. Järelikult oli üks kuul puudu. Veel kolme tunnistaja jutt oli ebamäärane, kuid nad kõik rääkisid, et nägid ilubasseinis veidi vett üles pritsimas.

Emerson käskis basseini veest tühjendada.

Sellega tegeles tuletõrje. Nad paigaldasid prožektorid, lülitasid purskkaevu välja ning pumpasid vee linna kanalisatsiooni. Nende hinnangul tuli ümber pumbata ehk umbes kaheksa tuhat gallonit vett ja tööks pidi kuluma tund aega.

Vahepeal olid kriminalistid saatuslike trajektooride tuvastamiseks kasutanud joogikõrsi ja laserkiiri. Nad eeldasid, et kõige asjalikuma tõendi annab esimene ohver. Oletatavasti kõndis too sihikindlal sammul üle väljaku paremalt vasakule, kui kõlas esimene lask. Pärast seda võisid järgmised ohvrid juba ringi rabeleda, ümber pöörata või teha muid äraarvamatuid liigutusi. Niisiis võeti järelduste aluseks vaid esimene mees. Tema pea oli sodi, aga paistis olevat võrdlemisi selge, et kuul oli selle läbistanud kerge nurga all ülalt alla ja vasakult paremale. Üks kriminalist seisatas kohal ja teine hoidis joogikõrt hoolikalt ta pea vastas õige nurga all. Siis lipsas esimene eest ära ja kolmas sihtis laserkiire läbi kõrre. Selle tilluke punane täpp näitas parkimismaja laienduse teise tasandi kirdenurka. Tunnistajad olid väitnud, et nägid seal ülal lasusähvatusi. Nüüd oli teadus nende ütlusi kinnitanud.

Emerson saatis kuriteopaigauurijad parklasse ja lubas, et neid ei kiirustata tagant. Kuid ta keelas neil tühjade kätega tagasi tulla.

Ann Yanni lahkus mustast klaasist tornhoonest kell pool üheksa ja läks kaamerameeskonnaga viie kvartali kaugusele barrikaadidele. Ta lootis, et äkki õnnestub mõni ohver elimineerimisprotsessi abil kindlaks teha. Sinna võis meeleheitlikus infonäljas koguneda inimesi, kelle lähedased polnud õhtusöögiks koju tulnud. Ta filmis kakskümmend minutit materjali. Ega saanud mingitki sisukat teavet. Selle asemel sai ta kakskümmend minutit nuttu, hala ja hingepõhjani kohkunud umbusklikkust. Terve linn oli valusas šokis. Alustades tundis ta salamisi uhkust, et on sündmuste tulipunktis, lõpetas aga pisarsilmil ja iiveldusest haigena.

Juhtumi lahendas parkimismaja. See oli tõeline noos. Kullaauk. Kolme kvartali kaugusel oli keegi patrullpolitseinik võtnud tunnistuse ühelt parkla regulaarselt kasutajalt, kes ütles, et teise tasandi viimane parkimiskoht oli oranži liikluskoonusega tõkestatud. Tunnistaja oli sunnitud parklast lahkuma ja mujale parkima. See oli teda närvi ajanud. Linnavalitsuse asjapulk väitis, et koonus polnud seal ametlikult. Ei mingil juhul. Võimatu. Polnud põhjust. Niisiis pandi koonus asitõendina kotti ja viidi minema. Seejärel ütles linna asjapulk, et sisse- ja väljapääsu juures on peidetud turvakaamerad, mida juhtmed ühendavad hoolduskapis oleva videomakiga. Kassett võeti makist välja ja viidi minema. Nüüd teatas linna asjapulk, et juurdeehituse rahastus seisab ja seal pole kaks nädalat töötatud. Viimase kahe nädala jooksul polnud temal seal millegagi pistmist.

Kriminalistid alustasid kollase lindi juurest, millel oli must kiri Ettevaatust! Mitte siseneda! Kõigepealt leidsid nad otse lindi alt silumata betoonilt sinise puuvillase materjali kiu. Vaevu nähtava riideudeme. Nagu oleks mees ühele põlvele laskunud, et alt läbi vingerdada, jättes oma sinistest teksadest tükikese maha. Kiudu fotografeeriti ja siis korjati see läbipaistva leukoplastiriba abil üles. Järgmiseks toodi kohale volframhalogeenlambid ja valgustati nendega madalalt põrandat. Kahe nädala vanust tsemenditolmu. Näha oli perfektseid jalajälgi. Täiesti perfektseid. Juhtkriminalist võttis Emersoniga raadiosaatjas ühendust.

„Tüüp kandis kummalisi jalatseid,” ütles ta.

„Mis mõttes kummalisi?”

„Oled sa kuulnud kautšukist? Nagu looduslik kumm. Seda peaaegu ei töödelda. Haardub väga hästi. Sinna jääb kõik külge. Kui me selle mehe leiame, siis on ta jalatsitel kautšukist tallad üleni tsemenditolmuga koos. Lisaks on tal kodus koer.”

„Koer?”

„Me leidsime siit koera karva, mis oli varem kautšuki külge jäänud. Ja silumata betoon hõõrus selle uuesti maha. Ja meil on vaibakiud. Arvatavasti tema kodu ja auto vaipadelt.”

„Laske edasi,” käskis Emerson.

Kümme minutit enne üheksat viis Emerson politseiülema pressikonverentsiks kurssi. Ta ei vaikinud midagi maha. Oli ülema otsus, mida rääkida ja mida varjata.

„Kuus lasku ja viis surnut,” ütles Emerson. „Kõik said tabamuse pähe. Ma pakun, et tegu on õppinud laskuriga. Küllap endise sõjaväelasega.”

„Või jahimehega?” küsis ülem.

„Hirvede ja inimeste tulistamisel on suur vahe. Tehnika võib ju sama olla, aga emotsioon mitte.”

„Kas me käitusime õigesti, kui FBI-d ei kaasanud?”

„See pole terrorist. Vaid üksik hull. Me oleme neid varemgi näinud.”

„Ma tahan veendunud häälel kuulutada, et süüdlane tabatakse.”

„Ma tean,” ütles Emerson.

„Kui veendunult tohin ma seda teha?”

„Asi edeneb, aga me pole veel omadega mäel.”

Ülem noogutas ja vaikis.

Täpselt kell üheksa helistas Emersonile patoloog. Tema alluvad olid kõigi viie peast röntgenpildid teinud. Koed olid rängalt kahjustatud, kuulid kinni jäämata sisenenud ja väljunud.

„Õõnesotsalised,” lausus patoloog. „Kõik läksid puhtalt läbi.”

Emerson pöördus ilubasseini vaatama. Sinna lendas kuus kuuli, mõtles ta. Need viis, mis läksid puhtalt läbi, ja üks möödalask. Kell veerand kümme oli bassein viimaks tühi. Tuletõrjevoolikud imesid juba õhku. Järel oli vaid veerand tolli paksune räpane sõmer ja rohkesti prahti. Emerson käskis prožektorite nurka muuta ja saatis kaksteist politseikooli kadetti üle seinte, kuus ühest ja kuus teisest otsast.

Parkimismaja laienduses märkisid kriminalistid üles nelikümmend kaheksa jalajälge sinna ja nelikümmend kaheksa tagasi. Minnes oli kurjategija olnud ettevaatlikult enesekindel ja tulles võtnud pikemad sammud. Kiirustanud. Jalajäljed olid suurus üksteist. Viimaselt sambalt enne kirdenurka leiti kiude. Huupi arvates merseriseeritud puuvill, kahvatut tooni vihmamantli küljest ja abaluude kõrguselt, nagu oleks tüüp selja vastu värsket betooni surunud ja ümber samba nihkunud, et väljakule pilku heita. Samba ja piirdemüüri vahel leiti põrandatolmust ulatuslikke jälgi. Lisaks veel siniseid kiude, vihmamantli kiude ning tillukesi kautšukitükikesi, mis olid kahvatut värvi ja vanad.

„Ta roomas maas,” ütles juhtkriminalist. „Põlvedel ja küünarnukkidel sinna, põlvedel, varvastel ja küünarnukkidel tagasi. Kui me kunagi ta jalatsid leiame, on nende ninad ära kriimustatud.”

Nad leidsid paiga, kus ta oli nähtavasti istukile tõusnud ja seejärel põlvitanud. Otse ees paistsid müüriserval mahakratsitud laki kübemed.

„Siia toetas ta püssi,” ütles juhtkriminalist. „Kiigutas seda asendit otsides edasi-tagasi.”

Ta astus samale joonele ja vaatas nagu püssiga sihtides üle lakikübemete. Ta nägi enda ees Emersoni, kes vähem kui kolmekümne viie jardi kaugusel tühja ilubasseini juures ringi marssis.

Politseikooli kadetid veetsid tühjas basseinis pool tundi ja tõid kaasa hulga mitmesugust träni, ligi kaheksa dollarit müntides ja kuus kuuli. Viis neist olid vormitud tinatükid, aga üks nägi välja lausa uhiuus. See oli tagant ahenev õõnesotsaline, kaunilt valatud, peaaegu kindlasti 7,65-millimeetrine. Emerson võttis ühendust oma juhtiva kriminalistiga ülal parklas.

„Sa pead siia alla tulema,” ütles ta.

„Ei, sina pead siia üles tulema,” vastas kriminalist.

Emerson läks üles teisele tasandile ja leidis kõik kriminalistid kokku kogunenult kummargil, taskulambikiired alla kitsasse betooniprakku suunatud.

„Paisumissoon,” ütles juhtkriminalist. „Ja etskae, mis sinna kukkus.”

Emerson trügis lähemale, langetas pilgu ja nägi läikivat hülssi.

„Padrunikest,” nentis ta.

„Ülejäänud võttis mees kaasa. Aga see lipsas käest.”

„Sõrmejäljed?” küsis Emerson.

„Loota on,” ütles kriminalist. „Salve laadides ei kanta enamasti kindaid.”

„Kuidas me selle välja võtame?”

Kriminalist tõusis ja otsis taskulambikiirega laest elektrikarpi. Üks uus oli sealsamas lähedal, ühendamata kaablid lehvikuna rullis. Ta silmitses põrandat otse selle all ja leidis mahakärbitud juppide tohuvabohu. Ta valis kaheksateist tolli pikkuse maandusjuhtme jupi. Puhastas ära ja painutas L-tähe kujuliseks. See oli kange ja raske. Kavandatud küllap spetsiaalselt niisuguste suurte päevavalguslampide tarvis, mis tema oletust mööda parkla lakke paigutatakse. Võib-olla sellepärast projekti rahastus seisiski. Võibolla kulutas linn raha valedele asjadele.

Ta susis juhtme alla lahtisesse soonde ja libistas edasi, kuni ots kenasti tühja padrunikesta sisenes. Siis tõstis ta kesta väga ettevaatlikult välja, et seda mitte kriimustada. Poetas kohe kilest asitõendikotikesse.

„Kohtume jaoskonnas,” ütles Emerson. „Tunni aja pärast. Ma ajan ringkonnaprokuröri platsi.”

Ta kõndis minema, sammud kulgemas jalajälgede roduga paralleelselt. Seejärel seisatas ta tühja parkimiskoha kõrval.

„Tühjendage parkimisautomaat,” hõikas ta. „Võtke kõigilt müntidelt sõrmejäljed.”

„Miks?” hõikas kriminalist vastu. „Kas sa arvad, et tüüp maksis?”

„Igaks juhuks võiks üle kontrollida.”

„Enne viie inimese mahakõmmutamist parkimise eest maksta oleks ogar.”

„Viie inimese mahakõmmutamine ongi ogar.”

Kriminalist kehitas õlgu. Tühjendada parkimisautomaat? Aga eks säärased mõttevälgatused olidki need, mille eest uurijatele maksti, seega valis ta mobiiltelefonil numbri ja palus linnaametnikust asjapulgal siia tagasi kobida.

Sellisel hetkel kaasati alati keegi ringkonnaprokuratuuri esindaja, sest süüdistuse eest vastutas ringkonnaprokurör üksi. Kohtus ei võitnud ega kaotanud politsei. Vaid ringkonnaprokurör. Niisiis andis ringkonnaprokuratuur tõendusmaterjalile omapoolse hinnangu. Kas süüdistuse esitamiseks on alust? Kas tõendid on tugevad või nõrgad? See oli nagu prooviesinemine. Nagu kohtumõistmine enne kohtumõistmist. Asja tähtsuse tõttu esines Emerson seekord ringkonnaprokurörile endale. Suur nina ise, mees, kellel tuli arvestada valimistega. Ja tagasivalimistega.

Nad pidasid Emersoni kabinetis kolmekesi nõu. Emerson, kriminalistide meeskonna juht ning ringkonnaprokurör. Prokuröri nimi oli Rodin, lühendatud kuju vene nimest, mis oli olemas ammu enne seda, kui tema vanavanemad Ameerikasse saabusid. Ta oli viiekümne aastane, sale, hea tervise juures ja väga ettevaatlik. Tema alluvuses oli prokuratuuril silmapaistev võitude jada, aga see tulenes peamiselt tõigast, et ta viis kohtusse üksnes täiesti kindlaid süüdistusi. Täieliku kindluse puudumisel ta loobus ja ajas vea politseinike kaela. Vähemalt tundus Emersonile nõnda.

„Ma vajan hädasti häid uudiseid,” ütles Rodin. „Kogu linn on hirmust segi minemas.”

„Me teame täpselt, kuidas see juhtus,” kuulutas Emerson. „Meil on sündmustest põhjalik ülevaade.”

„Te teate, kes seda tegi?” küsis Rodin.

„Veel mitte. Praegu on ta alles tundmatu.”

„Rääkige siis sammhaaval.”

„Meil on turvakaamera mustvalge videosalvestus heledast kaubikust, mis sisenes parklasse üksteist minutit enne intsidenti. Pori ja räpa alt pole numbrimärke näha, ka kaamera nurk on vilets. Aga tõenäoliselt on see Dodge Caravan, mitte kuigi uus ja ostujärgselt tumedaks toonitud akendega. Praegu vaatame läbi vanu salvestusi, kuna on selge, et ta käis parklas ka millalgi varem ja tõkestas ühe parkimiskoha ebaseaduslikult liikluskoonusega, mille varastas mõnest linna ehituspaigast.”

„Kas vargust saab tõestada?”

„Okei, ta hankis selle,” ütles Emerson.

„Võib-olla töötab ta linnas ehitusel.”

„Võimalik.”

„Mis te arvate, kas koonus pärineb Esimese tänava töödelt?”

„Ehitatakse igal pool üle linna.”

„Esimene tänav on kõige lähemal.”

„Mind ei huvita eriti koonuse päritolu.”

Rodin noogutas. „Nii et ta reserveeris endale parkimiskoha?”

Emerson noogutas omakorda. „Täpselt juurdeehituse alguses. Koonus jättis seal usutava mulje. Meil on tunnistaja, kes nägi seda kohal vähemalt tund aega varem. Ja koonusel on sõrmejäljed. Palju sõrmejälgi. Parem pöial ja nimetissõrm klapivad jälgedega veeranddollarilisel, mille võtsime parkimisautomaadist.”

„Ta maksis parkimise eest?”

„Ilmselt jah.”

Rodin kaalutles.

„Ei pea vett,” lausus ta. „Kaitse võib väita, et ta pani koonuse sinna mingil süütul põhjusel. Süütult isekal, muide. Ja münt võis parkimisautomaadis olla juba mitu päeva.”

Emerson naeratas. Politseinikel oma mõtteviis, juristidel oma.

„See pole veel kõik,” ütles ta. „Pärast parkimist kõndis ta läbi juurdeehituse. Mitmesse kohta jäi tõendusmaterjalina jälgi tema jalatsitest ja riietest. Pealegi jäi tõendusmaterjali ka talle endale külge, eeskätt tsemenditolmu. Tõenäoliselt palju.”

Rodin raputas pead. „Mis näitab, et ta käis seal viimase kahe nädala jooksul. Muud midagi. Liiga ebatäpne.”

„Meil on võimalik tema relva tuvastada kolmel viisil,” ütles Emerson.

See äratas Rodini tähelepanu.

„Ta lasi ühe korra mööda,” jätkas Emerson. „Kuul läks basseini. Ja kas teate mis? Ballistikalaborites tehakse relvade katselaskmisi just samamoodi. Tulistatakse pikka veemahutisse. Vesi aeglustab ja peatab kuuli seda põrmugi kahjustamata. Nii et meil on rikkumata kuul kogu soonemustriga, mida läheb vaja ühe konkreetse püssiga sidumiseks.”

„Kas te suudate selle püssi leida?”

„Meil on mahakratsitud laki kübemed paigast, kus ta toru müürile toetas.”

„See on hea.”

„Lausa suurepärane. Kui me püssi leiame, võrdleme selle lakki nende kübemetega. Täpselt nagu DNA.”

„Kas te leiate püssi?”

„Me leidsime ühe padrunikesta. Sellel on kestaheitja jälg. Nii et meil on kuul ja padrunikest. Koos seovad need relva kuriteoga. Kriimustused seovad relva parklaga. Parkla seob kuriteo isikuga, kes jättis endast maha tõendusmaterjali.”

Rodin vaikis. Emerson teadis, et ta mõtleb vandeprotsessile. Tehniliste tõenditega oli teinekord raske veenda. Neil puudus inimlik mõõde.

„Padrunikestal on sõrmejäljed,” jätkas Emerson. „Sellest, kui ta salve laadis. Sama pöial ja nimetissõrm, mis parkimisautomaadi mündil ja liikluskoonusel. Järelikult saame kuriteo siduda relvaga, relva laskemoonaga ja laskemoona tüübiga, kes seda kasutas. Mõistate? Kõik sobib kokku. Mees, relv, kuritöö. Täiesti lollikindel.”

„Kas videolindil on näha kaubiku lahkumist?”

„Poolteist minutit pärast esimest hädaabikõnet.”

„Kes see mees on?”

„Niipea kui sõrmejälgede andmebaasid uuesti ühendust võtavad, saame teada.”

„Kui ta ikka on andmebaasides.”

„Mina arvan, et ta oli sõjaväes laskur,” ütles Emerson. „Kõik sõjaväes teeninud on andmebaasides. Nii et see on vaid aja küsimus.”

See oli neljakümne üheksa minuti küsimus. Valvelaua tüüp koputas ja sisenes. Tal oli käes paberipatakas. Paberitel oli kirjas nimi, aadress ja teenistuskäik. Pluss täiendavat infot kõikjalt süsteemist. Juhiloafoto seal hulgas. Emerson võttis paberid ja libistas neist korra pilgu üle. Siis veel kord. Siis ta naeratas. Täpselt kuus tundi pärast esimest lasku oli vennike omadega vahel. Võiduseis.

„Tema nimi on James Barr,” ütles Emerson.

Kabinetis valitses vaikus.

„Ta on neljakümne ühe aastane. Elab siit kahekümne minuti kaugusel. Teenis Ühendriikide armees. Neliteist aastat tagasi läks auga erru. Jalaväespetsialist – vean kihla, et see tähendab snaiperit. ARK-i andmetel sõidab kuue aasta vanuse beeži Dodge Caravaniga.”

Ta lükkas paberid üle kirjutuslaua Rodini ette. Rodin korjas need pihku ja luges kaks korda hoolikalt. Emerson jälgis ta silmi. Nägi teda mõtlemas: mees, relv, kuritöö. Nagu oleks vaadanud Vegase mänguautomaati üles rivistamas kolme kirssi. Tirr-tirr-tirr! Kindel värk.

„James Barr,” nentis Rodin justkui sõnade kõla nautides. Ta lappas välja foto ja heitis sellele pilgu. „James Barr, te olete kõrvuni pasas.”

„Aamen,” ütles Emerson kiitust oodates.

„Ma muretsen orderid,” lausus Rodin. „Vahistamiseks, maja ja auto läbiotsimiseks. Kohtunikud võtavad sappa, et neile alla kirjutada.”

Ta lahkus ja Emerson helistas heade uudistega politseiülemale. Ülem lubas pressikonverentsi korraldada järgmisel hommikul kell kaheksa. Ütles, et päevakangelasena peab Emerson seal kohal olema. Emerson taipas, et see ongi tema kiitus, ehkki ajakirjanikud ei meeldinud talle eriti.

Orderid oli tunni ajaga valmis, aga vahistamise ettevalmistused võtsid kolm tundi. Kõigepealt tegid erariides jälgijad kindlaks, kas Barr on kodus. Tema eluase oli harilik ühekorruseline rantšostiilis maja. Ei laitmatult korras ega ka ümber kukkumas. Värv voodrilaudadel oli vana, asfalt sissesõiduteel uus. Tuled põlesid ja televiisor mängis, arvatavasti elutoas. Korraks märgati Barri ennast valgustatud aknal. Ta tundus olevat üksi. Siis läks ta nähtavasti magama. Tuled kustutati ja maja jäi vaikseks. Nii järgnes paus. Protseduurireeglid nägid ette, et relvastatud mehe kinnivõtmist majas sees tuleb hoolega kavandada. See oli politsei erirühma töö. Nad kasutasid linnaametist saadud detailplaneeringu kaarti ja pakkusid välja tavapärase tegutsemise. Maja piiratakse vargsi ümber, lisajõud ootavad kahel pool, ees- ja tagauksest tungitakse üheaegselt jõuga sisse. Vahistamine ise oli kogu keha katvat kaitseriietust ja laenatud kiivrit kandva Emersoni ülesanne. Teda saadab üks abiprokurör, et kontrollida protseduuri seaduspärasust. Keegi ei tahtnud, et kaitseadvokaadil oleks hiljem millestki kinni hakata. Kiirabimeeskond pidi olema sealsamas käepärast. Kuna kuriteopaigauurija teooria järgi on majas koer, tuleb kaasa ka kaks koerarühma politseinikku. Kokku oli asjaga seotud kolmkümmend kaheksa meest, kõik väsinud. Suurem osa oli töötanud üheksateist tundi järjest. Korraline vahetus pluss lisatunnid. Seetõttu oli õhk närvipingest paks. Usuti, et mitte kellelegi ei kuulu üksainuke automaatrelv. Kui on üks, on ka rohkem. Võib-olla täisautomaadid. Võib-olla granaadid või pommid.

Aga antud juhul oli vahistamine käkitegu. James Barr isegi ei ärganud õieti. Kui nad kell kolm hommikul uksed maha murdsid, leiti ta üksinda voodis magamas. Ehkki viisteist relvastatud meest magamistoas sihtisid teda viieteistkümne püstolkuulipilduja ja viieteistkümne taskulambikiirega, magas ta edasi. Ta niheles veidi, kui erirühma komandör tekid ja padjad peidetud relvi otsides põrandale paiskas. Relvi polnud. Ta avas silmad. Pomises midagi küsivalt ning jäi uuesti magama, tõmbudes paljal madratsil kerra ja põimides endale ootamatu külma vastu käed ümber. Ta oli kahvatu jumega suurt kasvu mees, kelle mustad ihukarvad olid halliks minemas. Pidžaama oli talle liiga väike. Ta nägi välja lodev ja natuke vanem kui neljakümne ühe aastane.

Koer oli vana krants, kes vastumeelselt ärkas ja köögist kohale ukerdas. Koerarühma omad püüdsid looma kohe kinni ja viisid joonelt furgooni. Emerson võttis kiivri peast ja trügis läbi inimsumma tillukesse magamistuppa. Nägi öökapil Jack Danielsi pudelit, mis oli kolmveerandi ulatuses täis, ja kõrval samuti kolmveerandi ulatuses täis oranži ravimipudelikest. Ta kummardus vaatama. Unerohutabletid. Seaduslikud. Hiljuti välja kirjutatud, kellegi Rosemary Barri nimele. Sildil oli kirjas: Rosemary Barr. Unetuse korral üks tablett.

„Kes on Rosemary Barr?” küsis abiprokurör. „Kas ta on abielus?”

Emerson heitis toale pilgu. „Ei paista küll sedamoodi.”

„Enesetapukatse?” päris erirühma komandör.

Emerson raputas pead. „Siis oleks ta need kõik sisse võtnud.

Ja viskipudeli tühjaks joonud. Ma arvan, et härra Barril oli täna õhtul lihtsalt uinumisega raskusi. Pärast väga toimekat ja tegusat päeva.”

Õhk toas oli kolkunud. See lõhnas määrdunud linade ja pesemata ihu järele.

„Me peame ettevaatlikud olema,” ütles abiprokurör. „Ta on praegu oimetu. Tema advokaat väidab, et ta polnud võimeline oma õigustest täiesti aru saama. Nii et tal ei tohi lasta sõnagi rääkida. Ja kui ta midagi räägib, ei tohi me kuulata.”

Emerson kutsus kiirabimeeskonna. Käskis neil Barr läbi vaadata, kindlaks teha, ega ta ei teeskle või surema hakka. Nad sekeldasid mõne minuti, kuulasid südant, kontrollisid pulssi, lugesid ravimipudeli silti. Seejärel kuulutasid nad, et Barr on enam-vähem tervise juures, kuid magab sügavalt.

„Psühhopaat,” ütles erirühma komandör. „Ei mingit südametunnistust.”

„Kas me oleme üldse veendunud, et see on õige mees?” küsis abiprokurör.

Emerson leidis tooliseljale kokku pandud püksipaari ja katsus taskuid. Tõi lagedale väikese rahakoti. Leidis juhiloa. Nimi ja aadress klappisid. Ka foto klappis.

„Mees on õige,” ütles ta.

„Tal ei tohi lasta midagi öelda,” kordas abiprokurör. „Asi peab puhas olema.”

„Ma loen talle ikkagi õigused ette,” teatas Emerson. „Jätke see meelde, rahvas.”

Ta raputas Barri õlast ja too avas vastuseks pooleldi silmad. Siis retsiteeris Emerson peast vahistatu õigused. Õigus vaikida, õigus advokaadile. Barr proovis keskenduda, aga see ei õnnestunud. Lõpuks uinus ta uuesti.

„Okei, viige ta ära,” ütles Emerson.

Ta mässiti teki sisse ja kaks politseinikku tassisid ta majast välja autosse. Abiprokurör ja üks parameedik läksid sama autoga. Emerson jäi majja ning alustas läbiotsimist. Luitunud sinised teksad leidis ta magamistoa kapist. Kautšukist taldadega saapad olid kenasti kapipõrandale asetatud. Need olid tolmused. Vihmamantel oli esikukapis. Beež Dodge Caravan oli garaažis. Kriimustatud püss oli keldris. Üks mitmest, mis olid seinale needitud raamile paigutatud. Raami all pingil oli viis üheksamillimeetrist püstolit. Ja karbid laskemoonaga, kaasa arvatud üks pooltühi karp Lake City M852 168-graaniste tagant ahenevate ja õõnesotsaliste 7,65-millimeetristega. Karpide kõrval klaaspurgid tühjade padrunikestadega. Korduvkasutuseks valmis, mõtles Emerson. Käsitsi laadimiseks. Pingile lähimas purgis oli neid ainult viis. Purgi kaas oli pealt ära, nagu oleksid viis uusimat padrunit sinna visatud hiljuti ja kiirustades. Emerson kummardus ja nuusutas. Õhk purgis lõhnas püssirohu järele. Lõhn oli juba külm, aga mitte veel väga vana.

Emerson lahkus James Barri majast kell neli hommikul, välja vahetatuna kriminalistikaspetside poolt, kes pidid kogu elamise tollhaaval läbi kammima. Ta helistas valveseersandile ja sai kinnituse, et Barr magab rahulikult üksikkongis ööpäevaringse arstliku järelevalve all. Siis läks ta koju ja jõudis kaks tundi tukastada, enne kui duši all käis ning pressikonverentsiks riietus.

Pressikonverents andis uudisele surmahoobi. Uudisloole on tarvis, et mees viibiks endiselt vabaduses. Et ta luusiks ringi, tigedalt, märkamatult, sünge ja ohtlikuna. Uudislugu vajab hirmu. Igapäevased toimingud, nagu bensiinijaamas tankimine või kaubamajakülastus või kirikusseminek, peavad paistma haavatavate ja riskantsetena. Nõnda oli teade, et mees leiti üles ja vahistati veel enne teise uudistetsükli algust, Ann Yanni jaoks katastroof. Ta teadis silmapilk, mis hoiaku telekanali peakorter võtab. Ammendunud teema, lõpetatud, möödas. Eilse päeva värk, sõna otseses mõttes. Nagunii polnud see algusest peale suurem asi. Lihtsalt mingi vaimupuudega südamaa hälvik, liiga loll, et end öösel ära peita. Küllap magab oma nõoga ja joob suurest plastpudelist kanget õlut. Ei midagi ähvardavat. Talle võimaldatakse veel üks üleriigiline reportaaž, et kuriteost kokkuvõte teha ja vahistamisest kõnelda, ja ongi kõik. Tagasi tundmatusse.

Niisiis oli Yanni pettunud, aga varjas seda hästi. Ta esitas küsimusi ja manas häälde imetlust. Umbes poole peal hakkas ta kokku panema uut lähenemist. Uut narratiivi. Tuli tunnistada, et politsei töö oli olnud igati muljetavaldav. Ja see kurjategija ei olnud suvaline hälvik. Mitte tingimata. Järelikult oli vägagi tõsiseltvõetav politseijaoskond tabanud tõsiseltvõetava roimari. Siinsamas südamaal. Eelmiste kuulsate juhtumite puhul rannikul oli selleks pikalt aega kulunud. Kas selline lugu müüks? Ta hakkas endamisi pealkirja otsima. „Ameerika kiireimad pojad”? Nagu mäng väljendiga „parimad pojad”?

Kümmekonna minuti pärast andis ülem sõna Emersonile. Too tutvustas lähemalt kurjategija isikut ja tausta. Tema jutt oli kuivavõitu. Piirdugem faktidega. Ta kirjeldas lühidalt juurdlust. Vastas küsimustele. Ei hoobelnud. Ann Yanni kahtlustas, et Emersoni meelest politseil lihtsalt vedas. Neile oli jäetud tavalisest palju rohkem juhtlõngu.

Nüüd astus poodiumile Rodin. Tema käitumise järgi oli politsei ära teinud vaid vähetähtsa eeltöö ja tõeline võitlus alles algas. Prokuratuur vaatab kõik üle ja langetab vajalikud otsused. Jah, preili Yanni, kuna asjaolud tema arvates seda nõuavad, siis taotleb ta James Barrile päris kindlasti surmanuhtlust.

Laupäeva hommikul kell üheksa ärkas James Barr oma kongis ravimipohmakaga. Temalt võeti otsekohe sõrmejäljed, ja õigused loeti talle koguni kaks korda ette. Õigus vaikida, õigus advokaadile. Ta otsustas vaikida. Seda teevad vähesed. Suudavad vähesed. Enamasti on rääkimissoov vastupandamatu. Aga James Barr sai sellest võitu. Ta pigistas suu kinni ja jättiski nii. Hulk inimesi proovis temaga kõnelda, kuid ta ei vastanud. Mitte kordagi. Mitte ühtegi sõna. Emerson võttis asja rahulikult. Tõtt-öelda ei tahtnudki ta, et Barr rääkima hakkaks. Ta eelistas tõendusmaterjali kokku koguda, sellesse süveneda, seda järele katsuda ja lihvida, kuni võis loota, et mees mõistetakse süüdi ka ilma ülestunnistuseta. Ülestunnistuste kohta on kaitsel kerge väita, et need anti surve all või segaduses, ja nõnda oli ta õppinud neid vältima. Need olid kirss tordil. Sõna otseses mõttes viimane, mida ta kuulda tahtis, mitte esimene. Erinevalt televisiooni politseisarjadest, kus lakkamatud ülekuulamised on omamoodi etenduskunst. Seega hoidis ta parem eemale, lubades kriminalistidel teha aega ja kannatust nõudvat tööd.

James Barri õde oli vennast noorem ja vallaline ning elas kesklinnas üürikorteris. Õe nimi oli Rosemary. Nagu linna ülejäänud elanikkond, nii oli temagi kohkunud ja vapustatud ja rabatud. Ta oli reede õhtul uudiseid näinud. Ja laupäeva hommikul vaatas ta neid jälle. Ta kuulis, kuidas politseiuurija nimetas tema venda. Alguses arvas ta, et see on eksitus. Et ta kuulis valesti. Aga mees muudkui korrutas seda. James Barr, James Barr, James Barr. Rosemary puhkes nutma. Ta nuttis kõigepealt segadusest, siis õudusest, seejärel raevust.

Lõpuks sundis ta end rahulikuks ja hakkas tegutsema.

Ta töötas sekretärina kaheksa juristiga advokaadibüroos. Nagu väikeste südamaa linnade bürood enamasti, tegeles ka see natuke kõigega. Ja töötajaid kohtles büroo võrdlemisi hästi. Palk ei olnud küll suurejooneline, aga kompensatsioone oli mitmesuguseid. Üks oli täielik ravikindlustuse pakett. Teine oli see, et teda ei nimetatud sekretäriks, vaid assistendiks. Kolmas oli büroo lubadus anda töötajatele ja nende pereliikmetele tasuta õigusabi. Harilikult puudutas see testamente, pärusvara, lahutusi ning jagelusi kindlustusfirmadega mõlgitud autode pärast. Mitte täiskasvanud vendade kaitsmist, keda süüdistatakse linnas snaiperpüssiga toime pandud kurikuulsas tapatöös. Rosemary teadis seda. Kuid ta uskus, et peab vähemalt üritama. Sest ta tundis oma venda ja teadis, et too ei saa süüdi olla.

Ta helistas koju osanikule, kelle alluvuses töötas. Viimane oli peamiselt maksuspetsialist ja helistas seepärast büroo kriminaalasjade advokaadile. Kriminaaladvokaat helistas juhtivosanikule, kes kutsus kokku kõigi osanike nõupidamise. See peeti vabaajaklubis lõunat süües. Algusest peale oli küsimuseks, kuidas Rosemary Barri palve võimalikult taktitundeliselt tagasi lükata. Kaitse säherduse kuriteo puhul ei kuulunud nende kompetentsi. Ja nad ei tahtnudki, et kuuluks. Tuli mõelda suhetele avalikkusega. Selles oldi pikemata ühel nõul. Aga nad olid ustava loomuga ja Rosemary Barr oli nende tubli töötaja juba palju aastaid. Kuna nad vormistasid tema tuludeklaratsiooni, teadsid nad, et raha tal pole. Nad oletasid, et ka tema vennal pole raha. Kuid põhiseadus garanteerib pädeva juriidilise nõustaja, ja riiklikult määratud kaitsjatest olid nad nigelal arvamusel. Seega seisid nad tõelise eetilise dilemma ees.

Küsimuse lahendas kriminaaladvokaat. Tema nimi oli David Chapman. Ta oli vilunud veteran, kes tundis ringkonnaprokurör Rodinit. Tundis päris hästi. Teisiti polnudki võimalik. Nende elukäik oli läbi põimunud, nad kasvasid üles samas kandis ja töötasid samal alal, ehkki vastaspooltel. Nõnda läks Chapman suitsetamistuppa ja helistas mobiiliga ringkonnaprokurörile koju. Kaks juristi arutasid asja põhjalikult ja avameelselt. Seejärel naasis Chapman lõunalauda.

„Ei mingit kahtlust,” ütles ta. „Preili Barri vend on igal juhul süüdi. Rodini kaasus on nagu õpikujuhtum. Põrgut, ühel päeval pannaksegi see küllap õpikutesse. Kogutud on kõik mõeldavad tõendid. Kuskil pole ainsatki valguskiirt.”

„Kas ta oli sinuga aus?” küsis juhtivosanik.

„Vanade semudega udu ei aeta,” vastas Chapman.

„Niisiis?”

„Meil jääks vaid üle rõhuda pehmendavatele asjaoludele. Kui surmasüst asendataks eluaegse vangistusega, oleks see juba suur võit. Rohkem ei saagi preili Barr tahta. Ja ka tema neetud vend mitte, kogu lugupidamise juures.”

„Kui kaua me sellega tegeleksime?” küsis juhtivosanik.

„Ainult karistuse määramise faasis. Sest ta tunnistab end kindlasti süüdi.”

„Kas võtad töö enda peale?”

„Olukorda arvestades jah.”

„Mis see meile tundides maksma läheb?”

„Vähe. Me ei saa suurt midagi teha.”

„Millised on pehmendavad asjaolud?”

„Ta on vist Lahesõja veteran. Nii et arvatavasti mingi keemiline värk. Või hilinenud posttraumaatiline. Äkki õnnestub Rodiniga kokkulepe sõlmida. Näiteks lõunat süües.”

Juhtivosanik noogutas. Pöördus maksuspetsialisti poole. „Ütle oma sekretärile, et me teeme kõik endast oleneva tema venna hädatunnil aitamiseks.”

Enne kui õde või Chapman jõudsid Barriga kohtuda, toimetati ta politseijaoskonna arestikambrist maakonnavanglasse. Tekk ja pidžaama võeti ära, talle anti paberaluspesu, oranž vangiriietus ja paar kummist dušisandaale. Maakonnavangla ei olnud meeldiv koht. See lõhnas halvasti ja oli kärarikas. See oli äärmiselt ülerahvastatud ning ühiskondlikud ja etnilised pinged, mida tänaval vaos hoiti, vohasid trellide taga kontrollimatult. Igasse kongi oli topitud kolm meest ja valvurite käsi oli lühike. Uustulnukaid kutsuti kullesteks ja nad pidid ise enda eest seisma.

Aga Barr oli sõjaväes teeninud, nii et kultuurišokk oli talle väiksem kui mõnele teisele. Ta pidas kullesena kaks tundi vastu ja viidi siis küsitlustuppa. Öeldi, et seal ootab teda advokaat. Ta leidis eest laua ja kaks tooli, mis olid väikeses akendeta ruumis põranda külge needitud. Ühel toolil istus tüüp, keda ta justkui kusagilt mäletas. Laual oli diktofon. Kaasaskantava pleieri moodi.

„Minu nimi on David Chapman,” teatas toolil istuv mees. „Ma olen kriminaalasjade kaitseadvokaat. Jurist. Teie õde töötab minu büroos. Ta palus, et me teid aitaksime.”

Barr vaikis.

„Nii et siin ma nüüd olen,” ütles Chapman.

Barr vaikis.

„Ma salvestan meie vestlust,” jätkas Chapman. „Võtan selle linti. Te ei ole usutavasti vastu?”

Barr vaikis.

„Me oleme vist korra kohtunud,” ütles Chapman. „Mingil aastal büroo jõulupeol?”

Barr vaikis.

Chapman ootas.

„Kas süüdistusi on teile selgitatud?” küsis ta.

Barr vaikis.

„Süüdistused on väga rasked,” ütles Chapman.

Barr ei kõssanudki.

„Ma ei saa teid aidata, kui te ise ennast ei aita,” lisas Chapman.

Barr ainult vahtis teda. Istus mitu pikka minutit liikumatult ja vaikselt. Kummardus seejärel diktofoni poole ja avas eelmise päeva lõunast saadik esimest korda suu.

Ta ütles: „Kinni võeti vale mees.”

„Kinni võeti vale mees,” kordas Barr.

„Eks rääkige mulle siis õigest mehest,” ütles Chapman kohe. Kohtusaalis oli ta hea taktik. Oskas rütmi saavutada. Küsimusvastus, küsimus-vastus. See aitas inimestel end avada. Nad said rütmi sisse ja ladusid kõik lagedale.

Aga Barr jäi uuesti vakka.

„Teeme asja selgeks,” ütles Chapman.

Barr ei vastanud.

„Kas te eitate süüd?” küsis Chapman.

Barr vaikis.

„Eitate või?”

Ei mingit vastust.

„Kõik tõendid on olemas,” ütles Chapman. „Kahjuks üsna ümberlükkamatud. Praegu ei maksa lolli mängida. Me peame rääkima, miks te seda tegite. Miski muu meid ei aita.”

Barr vaikis.

„Kas te tahate, et ma teid aitan?” küsis Chapman. „Või mitte?”

Barr vaikis.

„Võib-olla oli süüdi teie omaaegne sõjakogemus,” pakkus Chapman. „Või posttraumaatiline stress. Või mingi vaimne häire. Me peame põhjusele keskenduma.”

Barr vaikis.

„Eitamine pole kuigi arukas,” ütles Chapman. „Tõendid on viimseni olemas.”

Barr vaikis.

„Eitamine ei tule kõne allagi,” hoiatas Chapman.

„Kutsuge Jack Reacher,” ütles Barr.

„Kes?”

„Jack Reacher.”

„Kes see on? Mõni sõber?”

Barr vaikis.

„Keegi teie tuttav?” küsis Chapman.

Barr vaikis.

„Endine tuttav?”

„Kutsuge ta kohale.”

„Kus ta on? Kes ta on?”

Barr vaikis.

„Kas Jack Reacher on arst?” päris Chapman.

„Arst?” kordas Barr.

„Kas ta on arst?” küsis Chapman.

Aga Barr ei kõnelnud rohkem. Ta lihtsalt tõusis laua äärest, läks väikese ruumi ukse juurde ja trummeldas sellele, kuni vangivalvur tegi lahti ning juhatas ta tagasi ülerahvastatud kongi.

Chapman leppis kokku, et kohtub Rosemary Barri ja büroo uurijaga oma kabinetis. Uurija oli erupolitseinik, keda kasutas enamik linna advokaadibüroosid. Nad kõik maksid talle käsiraha. Ta oli litsentsiga eradetektiiv. Tema nimi oli Franklin. Ta ei sarnanenud põrmugi telesarjade eranuhkidega. Ta töötas üksnes kirjutuslaua taga, telefoniraamatute ja arvutiandmebaasidega. Ta ei käinud väljas, ei kandnud tulirelva ega kaabut. Aga faktide kontrollijana ja inimeste ülesotsijana polnud talle võrdset ning tal oli politseisse jäänud kuhjaga sõpru.

„Tõendid on kaljukindlad,” ütles ta. „Nii mulle räägitakse. Juurdlust juhtis Emerson, kes on üldiselt usaldusväärne. Rodin on seda samuti, aga teisel põhjusel. Emerson on pedant, Rodin argpüks. Tõenditeta ei esineks kumbki nõnda.”

„Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et ta on süüdi,” vastas Rosemary Barr.

„Noh, paistab, et tema ise igatahes eitab süüd,” lausus Chapman. „Niipalju kui ma aru sain. Ja ta küsib kedagi Jack Reacherit. Keegi praegune või endine tuttav. Kas olete seda nime kuulnud? Kas te teate, kes ta on?”

Rosemary Barr raputas pead. Chapman kirjutas Jack Reacheri nime paberilehele ja libistas üle laua Franklini ette. „Ma pakun, et tegu võib olla psühhiaatriga. Härra Barr tegi temast kohe juttu, kui ma talle tõendite tugevusest rääkisin. Nii et võib-olla oskab see sell Reacher meid pehmendavate asjaoludega aidata. Võib-olla on ta härra Barri varem ravinud.”

„Minu vend pole kunagi psühhiaatri juures käinud,” ütles Rosemary Barr.

„Kas teie teadmist mööda?”

„Mitte kunagi.”

„Kui kaua ta on siin linnas elanud?”

„Neliteist aastat. Sõjaväest saadik.”

„Kas te olete lähedased?”

„Me elasime ühes majas.”

„Tema majas?”

Rosemary Barr noogutas.

„Aga enam te seal ei ela.”

Rosemary Barr pööras pilgu kõrvale.

„Ei,” ütles ta. „Ma kolisin välja.”

„Kas vend võis psühhiaatri juures käia pärast teie väljakolimist?”

„Ta oleks mulle rääkinud.”

„Hüva, aga enne? Sõjaväeteenistuses?”

Rosemary Barr vaikis. Chapman pöördus uuesti Franklini poole.

„Nii et äkki oli Reacher sõjaväearst?” lausus ta. „Äkki on tal infot mõne vana trauma kohta? Temast võib palju abi olla.”

Franklin võttis paberilehe vastu.

„Niisugusel juhul ma leian ta,” ütles Franklin.

„Me ei peaks arutama pehmendavaid asjaolusid,” ütles Rosemary Barr. „Vaid süüdistuse kummutamist. Jamesi süütust.”

„Asitõendid on väga tugevad,” vastas Chapman. „Ta kasutas omaenda relva.”

Franklin veetis kolm tundi, suutmata Jack Reacherit leida. Kõigepealt kammis ta läbi psühhiaatrite kutseliidud. Tulemusteta. Otsis siis netist üles Lahesõja veteranide tugigrupid. Ei mingit jälge. Ta proovis advokaadibüroode ühist üleriigilist võrku ja kõiki uudisteorganisatsioone. Ei midagi. Seejärel alustas ta uuesti algusest ja külastas riigiteenistujate keskarhiivi andmebaasi. Seal olid kirjas kõik praegused ja endised sõjaväelased. Jack Reacheri nime leidis sealt kergesti. Reacher oli teenistusse astunud 1984. aastal ja 1997 auga erru läinud. James Barr ise oli hingekirjas 1985. aastast ja lahkunud 1991. Nii et kuus aastat kattusid. Kuid Reacher ei olnud mingisugune arst. Ega psühhiaater. Ta oli olnud sõjaväepolitseinik. Ohvitser. Major. Võimalik, et kõrgema järgu uurija. Barr oli lõpetanud madala astme spetsialistina, palgatase E-4. Jalaväes, mitte sõjaväepolitseis. Mis kokkupuude võis olla sõjaväepolitsei majoril ja jalaväe madala astme spetsialistil? Ilmselgelt oli see midagi kasulikku, muidu poleks Barr teda maininud. Aga mis asi?

Kolm tundi hiljem uskus Franklin, et ta ei saagi teada, sest pärast 1997. aastat kadus Reacher pildilt. Täiesti ja jäägitult. Temast polnud kuskil ühtegi jälge. Sotsiaalkindlustuse andmetel oli ta ikka elus. Vangis ta polnud, kriminaalhoolduse andmetel mitte. Aga ta oli haihtunud. Tal polnud pangakrediiti. Kirjade järgi ei kuulunud talle ainsatki kinnisvara, autot ega paati. Tal polnud võlgu. Polnud püsivat elupaika. Aadressi. Telefoninumbrit. Ta polnud tagaotsitav, ükski kohus ei olnud teda milleski süüdi mõistnud. Ta polnud abikaasa. Ega isa. Ta oli kummitus.

James Barr veetis needsamad kolm tundi tõsises jamas. See algas, kui ta oma kongist välja astus. Ta pööras paremale, et taksofonide juurde minna. Koridor oli kitsas. Ta riivas õlaga teise mehe õlga. Siis tegi ta ränga vea. Ta tõstis silmad põrandalt, heitis teisele mehele pilgu ja palus vabandust.

Ränk viga sellepärast, et kulles ei tohi teisele vangile silma vaadata. Seda võetakse lugupidamatusena. Vangla värk. Ta ei taibanud.

Tüüp, kellele ta silma vaatas, oli mehhiklane. Jõugutätoveeringutega, aga Barr ei tundnud neid ära. Veel üks ränk viga. Ta oleks pidanud pilgu uuesti põrandale keerama, edasi minema ja parimat lootma. Kuid ta ei teinud nii.

Ta ütles hoopis: „Vabandage mind.”

Seejärel kergitas ta kulme ja muigas eneseirooniliselt, nagu lisades: on alles paik, mis?

Ränk viga. Familiaarsus ja pealetükkiv semulikkus.

„Mida sa vahid?” küsis mehhiklane.

Sel hetkel taipas James Barr lõpuks. Mida sa vahid? Tülinorimise tavapärane algus. Olgu kasarmus, baaris, tänavanurgal või pimedas tagahoovis – seda lauset ei taha küll keegi kuulda.

„Ei midagi,” vastas ta ja sai aru, et muutis olukorra palju hullemaks.

„Sa ütled, et mina pole midagi?”

Barr langetas pilgu põrandale ja läks edasi, aga nüüd oli juba hilja. Ta tundis seljal mehhiklase jõllitust ja loobus helistamise mõttest. Telefonid olid umbkoridori lõpus, ta ei tahtnud lõksu jääda. Nii kõndis ta pika ringi vastupäeva ja seadis sammud tagasi kongi. Ta jõudis sinna sekeldusteta. Ei vaadanud kellelegi otsa, ei avanud suud. Ta heitis narile. Kahe tunni pärast tundis ta end julgemalt. Mõtles, et väike meestevaheline mõõduvõtt ei käi talle üle jõu. Pealegi oli ta mehhiklasest suurem. Suurem kui kaks mehhiklast kokku.