Читать книгу Pikantsed jutukesed - Leelo Kassikäpp - Страница 5

VIRGE

Virge istub diivanil, pikad sihvakad jalad enda alla keritud, ja nühib hajameelselt nimetissõrmega klaasist diivanilaual punase veini plekki. Välisukse paugatuse peale neiu võpatab, tõstab pisarais silmad lauaplaadilt ja ohkab. Nüüd on siis Risto lõplikult tema elust lahkunud. Nende suhe oli juba mõnda aega vindunud ja Virge oli aimanud, et ka Ristoga ei tule neil kooselust midagi välja.

Enne teda oli olnud Kaido, kes samuti umbes pooleaastase kooselu järel tema juurest välja kolis. Virge oli aru saanud, et süüdi on tema harrastus, ehk siis täpsemalt – taipoks. See ei meeldinud meestele, aga temale meeldis. Mis teha, kui kopromissile ei jõuta. Kellele ikka meeldib naise füüsiline üleolek.

Virge tegi meeletult trenni ja see võttis lõviosa tema ajast. Kuigi ta nägi kena välja, ei olnud tal senini meessuhetega sugugi vedanud.

Täna oli ta, vastupidiselt oma harjumustele, pruukinud veini. Oli ise ostnud pudeli head märjukest ja natuke suupisteid – üritanud korraldada õdusa õhtu küünlavalgel, et Ristoga suhteid arutada.

Nüüd istus ta pooliku veinipudeli taga täiesti ihuüksi. Masinlikult täitis naine oma pokaali ääreni ja jõi selle ka kohe tühjaks. Mida kuradit! Jälle jäeti teda maha. Ei, see ei lähe mitte, et ta siin nüüd niimoodi istub ja ennast haletseb. Virge lihtsalt ei suutnud praegu enam üksi olla. Kuigi aeg oli juba üsna hiline, otsustas neiu ennast tuulutama minna – kuhugi inimeste sekka. Äkki tuli tahtmine lõõgastuda, tantsida, ja üle hulga aastate ennast jälle täiesti purju juua – uputada üksinduse valu.

Mõeldud-tehtud. Magamistoa kapist kleiti valides otsustas Virge punase liibuva minikleidi kasuks. Seda ei olnud ta veel kordagi kandnud. Kunagi, koos sõbrannaga poes käies, sai see üsna väljakutsuv riidehilp hetke ajel ostetud ja on senini oma aega oodates kapis rippunud. Virge tundis, et just täna ongi selle kleidi aeg kätte jõudnud, ehk siis – just see sobib tema meeleolu ja missiooniga kokku. Veel punased pitsist püksikesed jalga, siis sukad ja hästi kõrge kontsaga stilettod. Natuke meiki näole. Oma pikad juuksed keeras ta pealaele lõdvaks krunniks kokku, käekott näppu ja minek.

Õues oli üsna jahedaks läinud, augusti lõpp juba ikkagi käes. Virge ei tahtnud enam tuppa tagasi minna, et mingit hilpu kerge kleidikese peale selga tõmmata, ainuüksi tühja toa nägemine tundus nii masendav. Õnneks märkas ta taksot lähenemas ja viipas märguandeks.

Ööklubisse jõudes suundus ta kohe, tantsivate paarikeste vahel osavalt laveerides, leti juurde jooki tellima. Saanud oma ohtra jääga džinnikokteili, istus sinnasamasse vabale pukile ja jõi ahnelt mitu suurt lonksu. Meeleolu oli väga nadi ja vägisi tikkus nutt peale. Virge vajas hädasti unustust.

Ei, ainult mitte nutta! Ta peab kohe midagi ette võtma – leidma kellegi, et saaks lõbutseda ja tantsida.

Virge tõstab pea, lööb hoogsa liigutusega tagasi silmile vajunud punase juuksetuka, ja vaatab väljakutsuvalt naeratades ringi; esialgu vaagib hindavalt baarileti taga istujaid: üks kiilanev keskealine paksuke, lõtv kõht rippumas üle määrdunud teksapükste värvli ... kõhn vinniline rasvaste heledate juustega kõrend ... kaks homo avalikult miilustamas ...

Lõpuks peatub ta pilk üksi istuval pikal saledal noormehel – see mees tundub absoluutselt lootustandev. Vaatabki just teda, Virget, varjamatu uudishimuga. Tundub üsna ülbe tegelane, aga mis sellest, ega ma teda päriseks taha, tänaseks õhtuks vast üsna sobilik. Äkki saaks unustuskeppigi.

Virge vaatab otse mehe silmadesse, seejärel lööb pilgu maha, et siis varsti uuesti silmsidet otsida. Oh, küll tema juba teab, kuidas meeste tähelepanu köita, aga kuidas mehi enda küljes kinni hoida, vot sellega on nagu on.

Mees ongi hakanud teda üksisilmi jälgima. Kui Virge kõrval istunud tibi tantsima tõmmatakse, võtab tundmatu oma klaasi ja suundub baarileti poole. Nüüd ei tee naine seda manöövrit märkamagi, kuni mees tema juurde jõudes rääkima hakkab: ,,Õhtust kaunitar! Kas ma tohin teie kõrval istet võtta?”

„Loomulikult võid, see ei ole ju minu koht, et keelata saaksin. Vaba inimene vabal maal, võid istuda, kuhu aga soovid. Mis saab minul selle vastu olla!” ise sealjuures noormehele tillukest võrgutavat naeratust kinkides. Virge tunneb, et on hakanud juba tublisti purju jääma, sellest ka see võõrale noormehele suunatud ülevoolav tiraad.

Edasi sujub õhtu justkui lepase reega. Nad joovad veel, tantsivad ennastunustavalt. Mees on hea tantsija ja hoiab naist tugevasti enda vastas – nii ligi, et kohati tunneb naine tema jäigastunud peenist oma reie või kubeme vastas ja ausalt öeldes mõjub see purjus naisele vägagi ahvatlevalt.

Kui aeg juba kaugelt üle südaöö, sosistab mees naisele kõrva retoorilise küsimuse: ,,Kas läheme nüüd minu poole? Mul maja täna ainult meie päralt ja saaksime korralikult vallatleda.”

Virge oligi seda küsimust oodanud – kui juba, siis juba! Keppida tahaks kohe väga. Naine noogutabki nõusolevalt, mispeale mees kohe telefoni teel takso kohale tellib. Võib arvata, et see kena rühi, tugevate käte, juba tantsu ajal kõvastunud ihuliikmega noor mees on soovitu vallas üsna tubli tegija. Eks see pidevalt tema keha vastas tunda olnud peenis oli naist juba tugevalt erutanud ja jalgevahe niiskeks muutnud.

Taksos oli neil teineteisega tublisti tegemist, nii et naine ei jälginudki eriti, kuhu nad sõidavad. Mees oli küll taksot tellides juhile aadressi öelnud, aga Virge ei olnud vaiksest jutust muud kuulnud, kui ainult tänava nime, aga kus see Hundi tänav asub, seda ta ei teadnud.

Veidi oli autoaknast Kadrioru parki näha ja siis vilksatas Russalka mööda. Mees sahmerdas tema kleidi all, nii et Virgel ei olnud ümbruse jälgimiseks eriti aega. Sihikindlalt tegutsev käsi oli tema püksikud kõrvale lükanud ja töötles hoolega nüüdseks juba korralikult liimendavat jalgevahet. Naine ei olnud üsna mitu päeva seksinud ja ihu nõudis oma. Palju ei puudunud, et ta oleks kohe taksos meest endasse soovinud. Hoidis ennast kõvasti tagasi, et mitte mehe riista paljaks võtta. Hõõrus ainult läbi pükste seda praeguseks juba täiesti kõva ja suurt ihuliiget.

Mehe käsi tegi imet, leidis naise kleepuvas allikas kõige tundlikumad kohad. Enda hämmastuseks tundis Virge, et mees on nii osav ja tal kohe tuleb ... No nii! Mehe rinna najal summutas ta oma võimsalt plahvatanud orgasmi oiged. Mees muigas, avas kiiresti oma püksiluku, suur riist vupsas välja ja ta surus hoogsa liigutusega, haarates naisel juustest, tema pea sinna alla ... Enne kui Virge arugi sai, oli tema suu kurguni täitunud võimsast fallosest. Ikka veel naist juustest hoides liigutas mees tema pead üles-alla. Virge oli võimsast orgasmist uimane ja lasi sel sündida. Muidugi, tema oli oma osa juba saanud, igati aus, kui ta ka meest rahuldab ja see oli antud olukorras ainus võimalik viis.

Mees lõõtsutas, tema liigutused muutusid aina kiiremaks, ja siis purskas ta naisele otse suhu. Virge jaoks oli see harjumatu, senini ei olnud ükski tema partneritest talle suhu lasknud. Tundes nüüd oma suus sperma soolakat maitset, ei teadnud ta, kuidas edasi toimida.

Mees tõmbas oma riista välja ja leidis seejärel Virge olukorrale soodsa lahenduse, ulatades talle pabertaskurätikute paki: ,,Kui sa just neelata ei taha, võid ju välja sülitada. Ise tead.”

Naine oli mehele selle žesti eest tänulik – no tõepoolest – ei tahtnud neelata. Kiiresti harutas ta pakist peotäie paberit ja sülitas suu tühjaks. Pühkis veel puhta taskurätiga huuled üle ja silus kleidi enam-vähem sobilikku asendisse. Võttis seejärel käekotist kammi ja kuna mees oli kiimahoos teda korralikult rappinud, siis nüüd jagus naisel tegemist, et oma katkutud pikki punaseid juukseid korda seada. Jättis lõpuks oma kauni laka vabalt õlgu ja selga katma.

Vahepeal oli takso peatunud ja mees ulatas juhile krediitkaardi. Virge vaatas aknast välja. Nad seisid valge, tänavavalgustuse paistel esmapilgul üsna kena eramaja ees. Ükski aken ei olnud valgustatud. Vast siin tõepoolest ei ole rohkem kedagi, mõtles naine, ja kui peakski olema, siis sel kellaajal vaevalt keegi enam üleval on.

Maja tundus üksi elamiseks suhteliselt suur. Aga ega mees ei olnudki väitnud, et üksi elab. Ta oli teda külla kutsudes öelnud lihtsalt, et täna on maja ainult nende päralt.

Mees ei andnud talle pikalt aega mõtiskleda. Tõmbas naise kättpidi autost välja ja nad tõttasid mööda sillutatud sissesõiduteed maja välisukse poole. Mees avas ukse ja lükkas naise enda ees sisse. Uks klõpsatas nende järel lukku.

„Kas tahaksid praegu midagi juua, või teeme enne veel ühe korraliku kepi?” küsis mees teda mööda koridori edasi lükates. „See taksos jäi nagu natuke väheseks.”

Virge tundis, et oli täna niigi ülemäära joonud, rohkem ei tahtnud, aga ühe päriskepi võiks küll veel teha. Mees oli näppudega üsna osav olnud, vast oskab riistagi sama nauditavalt kasutada ja ta vastas: „Juua enam väga ei tahakski, aga kui ma juba siin olen ... siis ... ee-e ... selle teise pakkumise vastu ei ole mul küll kõige vähematki.”

Mees lükkas koridori lõpus asuva ukse lahti ja kohe süttisid liikumisanduriga laevalgustid. Naine leidis ennast helesinise päevateki- ja paljude patjadega kaetud laia voodiga magamistoast. Mees võttis laua pealt puldi, vajutas nupule, mispeale ruloo liikus sujuvalt hoovipoolse klaasseina ette.

„Mida sa enam ootad, hakkame aga kohe pihta!” pöördus ta seejärel uksel seisva naise poole. Virge viskas kingad jalast ja lõi kõhklema – kuidas peaks ta edasi käituma? Voodilt päevateki ära võtma, või midagi ...? Aga mees oli kärsitu, ei andnud aega aru pidada. Tõmbas tal ühe ropsuga kleidikese üle pea ja paiskas naise otse päevatekile patjade vahele. Vabastas ennast seejärel kiiresti pükstest-särgist ja juba oligi naise kõrval.

„Kuidas ma nüüd peaksin sind panema? Eest? Tagant?” küsis ta arupidavalt. „Tegelikult tahaks hoopis ...”

Seepeale tõukas ta naise kõhuli, tõstis puusadest üles ja ise põlvili voodil, sisenes naisesse tagant – tehes seda tugeva kiire tõukega. Sellises asendis tungis tema üsna suur riist sügavale naisesse. Virge kiljatas, väga valus oli, kui teda niimoodi rammiti. Naine nihkus instinktiivselt ettepoole.

„No mis sa perutad!” pomises mees rahulolematult. ,,Just sain korralikult sisse.”

,,Valus oli!” niutsus naine õnnetult. Ja lisas veel vabandavalt: „Sul ju nii suur.”

Mees naeris meelitatult: „Aga nüüd püüa kenasti paigal püsida.” Surus seejärel kogu jõuga uuesti ja alustas tugevate tõugetega keppimist. Virge oli vahepeal ennast kogunud ja veidi asendit muutnud, suutis nüüd seda toimingut isegi nautida.

Kuna mees täitis kogu tema sisemuse, hakkas naisel uus mure – pissihäda muutus lausa talumatuks. Ta oli seda juba varemgi tundnud, aga mees ei olnud andnud talle aega ega võimalust tualetti kasutada.

Äkki kuulis Virge kummalist heli – justkui oleks kusagil ust avatud-suletud. Mees oli tõeliselt hoos ja nähtavasti ei kuulnud midagi. Hoidis naist tugevasti puusadest, liigutades teda oma riista otsas järjest kiirenevas tempos, tundus, et varsti on ta valmis purskama. Virge jõudis veel mõelda, nii tugevast ja valusast pitsitusest on tal kindlasti homme puusanukkidel sinikad, aga siis nõudis kogu tema ihu ja hinge tähelepanu jõuliste tõmmetega mõnus orgasm, millega meeski koheselt ühines.

,,Millega siin siis tegeletakse?” jõudis kriiskav naisehääl Virge teadvusse. Kiiresti pööras ta pead. Uksel seisis uhkes karusnahkses boolerojakikeses blond iludus, kelle silmad olid pealuust otsekui välja tungimas ja ehmatus-imestus näol.

Mees vandus ja tõukas Virge endast eemale. Tal oli just hetk enne tulnud ja nüüd purskus osa spermast uhkele päevatekile.

„Kurat küll! Kuidas sa nii vara koju jõudsid?”

„See pole oluline! Mind huvitab hoopis, mida sina siin teed?!”

„Näed isegi – kepin litsi – ööklubist korjasin kaasa! Sina ei taha enam sugugi anda! Mida ma siis sinu arvates tegema peaksin? Pihku taguma või?” mehe häälest kostub teeseldud solvumine ja põlgus. Muidugi, parim kaitse on rünnak.

Mees oli ennast kiiresti voodilt püsti ajanud ja sikutas pükse jalga, sealjuures kukkus tal tagataskust rahakott maha. Kähku haaras ta selle põrandalt, tõmbas välja sajaeurose ja viskas rahatähe Virgele voodisse, ise karjudes: „Mida sina siin veel passid! Aja ennast üles! Kargud alla ja minek! Selline summa sai kokku lepitud, rohkem ei ole sul siin midagi oodata.”

Võttis seejärel põrandalt naise kleidi ja viskas selleg talle voodisse: „Aja kohe selga ja tõmba uttu!”

Virge jäi sellisest ülbusest keeletuks. Nüüd – oma naisele vahele jäädes – mängis mees etendust, et oli omale raha eest litsi keppimiseks koju toonud. Oh, issand, kui alandav. Virge tundis, kuidas veri talle näkku lahvatas. Nüüd oli vaja kiiresti tegutseda! Nii ta seda asja ei jäta! Mida teha? Mõtlemist segas ka üha tugevnev pissihäda, põis oli lausa lõhkemas. Enam ei suuda pidada ...

Siis juhtub midagi kummalist. Virge on otsusele jõudnud. Ühe hetkega hüppab ta voodile püsti, ajab jalad harki, ning kuseb pladinal sajaeurose, uhke päevateki ja patjade peale – peremees-perenaine soolasammastena, suud ehmatusest ammuli, pealt vaatamas.

Esimesena toibub mees ja sööstab Virget takistama, püüdes teda jalast haarata, et voodilt maha tõmmata. Vot siin tegi ta vea – kust pidigi mees teadma, et Virge harrastab taipoksi. Väike pööre, välkkiire jalalöök ja ülbe mees ongi oiates kägaras maas.

Virge oli pehme voodi peal, kogu jõudu löögisse pannes, veidi kõikuma löönud, aga suutis siiski tasakaalu säilitada. Nüüd ei jäänud ta enam peremehe toibumist ootama: tõmbab välgukiirusel kleidi selga, haarab põrandalt käekoti ja kingad, põigates ikka veel sõnatuna uksel seisvast perenaisest mööda, tormab naine välisukse poole. Õnneks suudab erutusest ja hirmust värisevate kätega kiiresti luku avada ning sööstab, nagu jalad võtavad, öösse. Saaks ainult majast kaugemale! Kurat küll, pissimine jäi ka veel pooleli.

Olles enda arvates piisavasse kaugusesse jõudnud, keegi teda taga ei ajanud, peatus naine lõõtsutades ja astus inimtühja tee pervele. Kuna majast väljumisega oli ikka väga kiireks läinud, siis aluspükse tal jalas ei olnud. Ju jäid sinna magamistuppa voodi kõrvale põrandale vedelema.

Nüüd tõstab ta kleidi natuke kõrgemale ja ikka püstijalu, oma pikki saledaid jalgu harki ajades, tühjendab seekord põie lõplikult. Täpselt samamoodi, nagu oli seda toimingut veidi aega tagasi võõra voodi peal teinud. Mõte sellest paneb naise rahulolevalt muigama. Tema juba ennast alandada ei lase ...

*