Читать книгу Kui vanad naised armuvad. 1. osa. Katre - Leelo Kassikäpp - Страница 4

Ärasaatmine kolmapäeval, 18. oktoobril kell 12.00

Metsakalmistu kabelis.

Mu jumal küll! See ei ole lihtsalt võimalik! Katre tundis, kuidas valus sähvatus läbis tema südant ja silmad tõmbusid niiskeks. Läbi pisarate luges ta neid ridu ikka ja jälle. Ei suutnud loetut uskuda, aju tõrkus. Nii ei saa ju olla, et meest enam üldse ei olegi! Katre oli kõik need vahepealsed aastad kusagil alateadvuses lootnud ja uskunud, et nad kohtuvad veel ja kõik on jälle endine. Mis siis sellest, et ta ise oli tookord igasuguse suhtluse halastamatult lõpetanud. Tahtmatult pääses naise huulilt vaikne ohe. Teisel pool vahekäiku istuv Katrest noorem proua heitis tema poole kiire pilgu. Vaatas seejärel terasemalt Katre kaameks tõmbunud näkku ja küsis:

,,Vabandust, proua, kas teil hakkas halb?”

Katre kogus ennast kiiresti, tõstis üles trammipõrandale kukkunud kindad ja kohmas vastuseks:

,,Oh ei ole midagi, vana inimese asi, pea hakkas veidi pööritama!”

Nii ta sellest kurvast sündmusest teada saigi – juhuse tahtel.

Praegu aga oli Katrel vaja ennast kokku võtta ja kuidagi koju tagasi jõuda. Korraks läbis teda kahetsus, et oli poja pakkumise kergekäeliselt tagasi lükanud. Oleks olnud veel võimalus takso kohale helistada või siis tõepoolest ikkagi poeg kutsuda …

Katre silmas veidi eemal kena pingikest ja otsustas korraks istuda, et oma peas natuke korda luua ja ühtlasi ka jalgu puhata. Need olid pikast seismisest väsinud.

Kohal oli olnud väga palju rahvast. Enamus neist Mattiase endised kolleegid N. lastekodu päevilt, kus Mattias oli väga palju aastaid juhatajana töötanud. Katre tundis paljusid nägupidi. Teda ei tuntud. Tema oli seal võõras. Jah, teistele oli ta võõras, aga kunagi ammu oli seal kirstus lamav mees, kellele ta nüüd vaid hetkeks sai eemalt vilksamisi pilgu heita, olnud talle väga lähedane. Nii lähedane, kui üks inimene teisele üldse olla saab.

Eks vast Imbi oleks teda äragi tundnud, aga Katre oli püüdnud Mattiase elukaaslasest võimalikult kaugele hoiduda ja seisnud leinaruumis viisakalt tagapool. Ta ei teadnud isegi seda, kas Imbi oli Mattiasega kuni mehe surmani koos elanud. Vast ikka oli ja muidugi seal Katrele tuttavas Kadrioru korteris.

Tseremoonia oli olnud üsna pikk. Paljud ütlesid lahkunu kohta häid sõnu. Katrel ei olnud midagi öelda. Tema oli siin eikeegi. Kelleks ikka peetakse endist ja veel abielunaisest armukest?

Vana naine istus üsna pikka aega, vast isegi oma paar tundi – ajataju oli täiesti kadunud – üksinda krematooriumi ees pingil ja palju mälestusi uhkas temast üle. Peas valitses täielik segadus. Pole ka midagi imestada, vanus annab ennast igal sammul tunda. Juba järgmisel kuul on temal juubel tulemas, üsna suur juubel, tervelt seitsekümmend viis eluaastat ehk siis kolmveerand sada on kohe täitumas. See on iga, kuhu ei jõudnud tema ema-isa ega ka vanem õde Kadri, kes puhkab võõramaa mullas. Samuti on igavikku lahkunud Katre esimese poja Andrese isa Avo. Tema hukkus väga ammu autoõnnetuses. Selleks ajaks oli nende abielu juba lahutatud ja Katre abielus Endliga.

Katre tundis jahedust kontidesse pugemas. Kusagilt ilmunud tugev tuuleiil keerutas tema jalge ees kirjuid sügislehti ja siis märkas ta maas lehtede vahel ilusaid pruune kastanimune, mis läikisid kutsuvalt sügiseselt kahvatu päikese kiirtes. Süda tõmbus valust kokku. Meenus, kuidas kunagi ammu, samuti hilissügisel, Mattiasega läbi pargi jalutades oli mees maast kastanimune korjanud ja neid naisele pakkunud. Pidavat õnne ja tervist tooma, kui kaasas kannad.

Kuna tookord uitsetas vihma, siis kuivatas mees kastanimune oma pihkude vahel, enne kui need Katrele ulatas. Katrel olid hetkel kindad käes ja ta tundis ennast vihma käes ebamugavalt. Siis ta paotas natuke oma mantlitaskut ja soovitas need kastanimunad sinna poetada, mida mees ka kuulekalt tegi. Katrel on hetkel see pilt silme ees. Ta näeb vaimusilmas mehe pikka vimmas kogu kummargil enda ees.

Kodus võttis Katre kastanimunad taskust välja, keerutas pihkude vahel, justkui soovides neilt leida Mattiase käte soojust. Lõpuks jagas ta need viis kastanimuna oma mantlite-jopede taskutesse. Ikka üks iga ülirõiva taskusse. Nii jäid need paljudeks aastateks.

Kui rõivad vajasid pesu või puhastust, võttis Katre kastanimunad välja, aga kunagi ei unustanud hiljem neid tagasi panna. Seda senikaua, kuni viljad täiesti ära kuivasid. Ainult üks krimpsus tillukeseks jäänud kastanimuna on tänaseks alles ja Katrel praegugi taskus. Seda Katre mäletab kindlalt, et just see on Mattiase pihkude vahelt läbi käinud.

Naine võttis hajameelselt vana kastanimuna taskust ja silitas seda oma kortsus käte vahel. Pisarad purskusid silmist ja Katre nuttis – enda pärast, Mattiase pärast ja nende möödunud suure kirgliku armastuse pärast. Vaevalt, et Mattiaski suutis enam kunagi nii õnnelik olla.

Peale kastanimunade kingiks saamist, õhtul voodis lamades oli Katre võtnud öökapi sahtlist oma kaustiku, tal oli kombeks emotsioone koheselt kirja panna, ja kirjutas üles peas keerelnud luuleread:

Et õnn jääks

Rõskes sügisõhtus, tibutavas vihmas,

kirjude märgade lehtede rüpes –

justkui pehme lapiteki all,

puhkasid õhtuund kastanimunad.

Sa lasid lahti mu käest,

kummardusid võtma neid vilju.

Hetkel tundus see lapsik,

pealegi olid nad märjad.

Kuivatasid neid pihkude vahel.

Seisin oodates kõrval,

vihmapiisad näole tilkumas

ja tüdimus-kärsitus hinges.

,,Kaasas kandes nad õnne sul toovad,

peos hoides ja hõõrudes tervist saad.

Võta, kullake, taskusse pane,

et õnn jääks alati sinuga!”

Kuid õnne need kastanimunad siiski ei toonud … Või oligi see õnn, et kõik just niimoodi lõppes? Lõpuks olid ainult vastuseta jäänud küsimused ja suur valu. Valu on küll aastatega tuhmunud. Vastused jäidki saamata. Seda nüüd juba lõplikult. Mattiast ei ole ega tule enam kunagi tema juurde tagasi.

Katre tõusis vaevaliselt pingilt, kuna ihuliikmed olid külmas istumisest kangeks jäänud. Sirutas ennast ja otsustas nüüd ise endale mõned kastanimunad korjata – meenutuseks Mattiasest. Katre on eluaeg endeid uskunud ja nüüdki tahtis ta uskuda, et just Mattias on selle taga, et ta pidi neid pruune munakesi lehtede vahel märkama. Võib ju olla, et mees tahtis nüüd teispoolsusest märku anda, et tegelikult pidigi kõik nii minema ja see oligi Katre õnn, et läks just nii, aga mitte teisiti. Katrele jäi ju tema elu alles ja seda igas mõttes.

Naine ei tahtnud praegu sellele rohkem mõelda. Hea siiski, et ta tookord üldse ellu jäi.

Kange selja kiuste korjas Katre jällegi viis kastanimuna, keerutas neid pihkude vahel ja pani oma pika musta mantli taskusse vana kärbatanud muna juurde. Seejärel tõmbas ta mütsi sügavamale pähe, pani kindad kätte ja seadis sammud bussipeatuse poole, et hakata koju sõitma. Kesklinnas peab ta minema trammi peale ja sõitma Balti jaama, sealt veel rongiga koju Keilasse.

Viimastel aastatel on ta harjunud busside ja rongidega sõitma, kuigi aastaid tagasi oli aeg, kus Katre ei osanudki bussidega sõita, sest ta ei olnud seda aastakümneid teinud. Alati tehti seda autoga ja ikka oli roolis abikaasa Endel, mitte kunagi Katre, kuigi ta oli isegi autokoolis käinud ja kenasti ausalt juhiload kätte saanud. Kui nad abiellusid, oli Katrel küll juhiluba olemas, aga autot mitte. Tol ajal oli sõiduriistu raske hankida. Pealegi olid vanad uutest kallimad ja nii üht kui teist oli peaaegu võimatu saada.

Tegelikult oli nii, et üsna ruttu peale Endliga abiellumist jäi Katre lapseootele ja nii kolm korda järjest. Ikka oli Katre ümaraks paisunud ja hiljem lisaks veel ka titt süles. Ega siis tol ajal turvahälle olnud. Väikelapsed olid alati autos emade süles. Autosid oli vähem, liiklus palju hõredam, ei olnud suurt ohtu ühti! Niimoodi juhtuski, et autojuhtimine jäi Endli hooleks ja lõpuks ei kujutatud enam teistmoodi ettegi. Kui Katrel oli vaja teha isiklikke käike, oli Endel kohe autoga trepi ees ootamas. Alles Mattiasega tutvudes ja kohtamas käies õppis Katre ühistransporti kasutama.

Ajad muutuvad. Nüüd ei ole Endli tervis enam autojuhtimiseks sobilik. Suvel kaheksakümmend kaks aastat vanaks saanud abikaasal on reaktsioon aeglasemaks jäänud ja mõttetu oleks pealinna kiires ja tormakas liikluses riskima hakata – rongid-bussid sõidavad.

Muidugi, tänasele käigule ei oleks Katre mingil juhul abikaasat kaasa tahtnudki. Ta isegi ei öelnud, kuhu kavatseb minna. Ja ega Endel enam küsigi. Naise oma asi – läheb ja tuleb! Kas käib niisama jalutamas ja ennast tuulutamas või siis asja pärast, tema jaoks ei ole sel mingit vahet. Ei olnud enam asju, mis oleks abikaasale suurt huvi pakkunud.

Märkamatult oli buss jõudnud kesklinna ja Katre väljus, et minna Balti jaama poole sõitva trammi peale.

Vahepeal oli päike kuhugi kadunud, sügistaevas pilve tõmbunud ja nüüd pudenes selle halli massi rüpest peenikest uduvihma. Eestimaa muutlik sügisilm. Katre ei olnud pidanud vajalikuks suurt vihmavarju tülinaks kaasa tassida ja talle ei meeldinud sugugi need päris pisikeseks kokku käivad vihmavarjud, kuna tavaliselt käis vihmaga kaasas tugev tuul ja siis muutusid need nõrgad esemed täiesti kasutuks.

Nüüd oli ainus võimalus pressida ennast inimestest tulvil kitsukesse katusealusesse. Seda Katre ka tegi. Tavaliselt ta ei tahtnud olla võõraste inimestega tihedas summas, aga praegu oli Katre olemine nii tuim, et naine suhtus ümbritsevasse täieliku ükskõiksusega. Seisis, pea norus, juskui hunnik õnnetust.

Katre virgus letargiast alles siis, kui tuli Balti jaama poole sõitev tramm. Tegelikult ta peaaegu ei olekski seda märganud, aga õnneks tema kõrval seisev neiu ütles oma ninapidi telefonis olevale kaaslasele kõvahäälselt:

,,See on meie tramm, number kaks, lähme peale!”

Keilasse jõudes oli vaja järjest tihenevas vihmasajus raudteejaamast koduni kõndida. Seda teed mööda kõndis ta kümmekond aastat tagasi Mattiasega esimest korda kohtama minnes – ainult et vastassuunas. Katre silme ette kerkis jälle mehe kõrge kogu, kui ta perroonil teda ootas, ja meenus nende esimene kallistus, mis oli teda hingepõhjani vapustanud ja jäänud meelde tänaseni. Naine ei pannudki enam vihma tähele, lihtsalt astus täiesti mehhaaniliselt mööda seda tuttavat, elu jooksul nii palju kordi käidud teed.

Katre avas kodumaja ukse oma võtmega, et Endlit mitte häirida. Aga sel korral ei olekski seda ettevaatusabinõu vaja olnud. Niipea, kui ta esikusse astus, oli üsna sünge näoga abikaasa tal seal juba vastas ja sõnas etteheitega hääles:

,,Kus sa ometi nii kaua kolasid? Tegin juba ammugi supi soojaks ja …”

Katre ei jäänud teda kuulama. Temal oli teine mure, mis oli teda juba terve kojusõidu aja vaevanud. Ta tõukas abikaasa kerge käeliigutusega teelt eest ja tuiskas saapaid jalast võtmata kiiresti tualetti. Tähtis toiming ei olnud terve päeva jooksul meeldegi tulnud ja nüüd oli see viimase vindi peal.

Endel toimetas seni köögis. Ta oli soojendanud rassolniku, mille Katre kohusetundliku perenaisena oli eelmisel päeval valmis keetnud. Naine juba teadis, et teda ei ole täna terve päeva kodus.

Tegelikult nüüd, kui lapsed olid kõik kodunt lahkunud, oma elu peale, keetiski Katre tavaliselt suppi korraga kaheks päevaks. Ta osanudki vähem keeta. Oli harjunud suure perega. Aga lapsed läksid kõik kenasti riburadapidi pesast välja, kuigi maja oli suur ja ruumi laialt. Pesamuna oli viimane. Kui ta kaitseväe lõpetas, siis enam koju elama ei tulnudki. Tahtis ikka omaette elu peale minna. Nii võtsidki nad koos hea sõbra, endise klassivennaga kahe peale Tallinna kesklinnas üürikorteri. Hea ligi oli neil sealt tööl käia. Katre leppis sellega. Ta mõistis, et elu peabki nii olema.

Peale viimase lapse ärakolimist viis Katre kõik suured potid keldrikappi, läks poodi ja ostis pisikese supipoti ja samas mõõdus haudepoti. Mäletab veel, et muigas seepeale mõrult – justkui nukunõud! Kas teha süüa kuuele või kahele, on ikka väga suur vahe, eriti veel, kui valdav enamus olid olnud meesterahvad.

Katrel oli kolm poega ja ainult üks tütar. Majas oli parematel päevadel neli meeshinge ja kolm naishinge. Neist kolmas oli siiski neljajalgne. Katre armastas väga kasse, samuti ka teised selle pere liikmed. Nii oligi neil alati kass majas ja ikka kindlasti emane. Eramus on see vajalik näriliste pärast ja eks loom muidu ka asjaks. Seda oli tunda eriti nüüd. Ikkagi veel üks elusolend lisaks, kelle eest hoolitseda ja kellega rääkida. Eks ta rohkem Endlile seltsiks oligi. Katre ütles ikka, et tema hoolitseb mehe eest ja mees kassi eest. Nii jätkub kõigile tegemist.

Kui kõige noorem poeg kodust lahkus, küsis ta naljatamisi kassi kaasa. Siis läks Katre naabriperesse, kuhu oli kunagi nende esimese kassi naissoost järglane antud, ja tõi sealt paar kuud tagasi sündinud isase kassikese pojale Tallinna korterisse kaasavõtmiseks.

Oli sellega, kuidas oli. Abikaasad istusid köögilaua taha suppi sööma. Kui lapsed olid veel kodus, siis söödi lõunat söögitoas, sest kööki ei mahtunudki nii suurt lauda, kui see pere oleks vajanud. Söögitoas oli ikka ja alati vanima poja Andrese koht ema vasakul käel ja abikaasa Endli koht naise paremal käel. Edasi istusid kõik pojad vanuse järjekorras reas, Andrese järel Roland ja tema kõrval pere pesamuna Reinart. Nüüd oligi ring ümber laua jõudnud isa kõrvale. Seal istus nende ainus tütar, Katre ja Endli keskmine laps, sünnikuu järgi nime saanud Lille-Mai.

Tähtpäevadel mahtus rohkemgi rahvast, sest tavaliselt käisid külas ka Lennarti vanemad: ema Marta,Lille-Mai ämm, koos oma abikaasa Helduriga. Praeguseks on Heldurgi igavikuradadele lahkunud.

Katre juhtus möödunud kuul Tallinnas kokku trehvama Lennarti ema endise sõbrannaga. Too kippus kohe juttu tegema ja teatas saladuslikult, et Martal olla mingi verinoor armuke. Tundub, et pojastki noorem. No on ikka häbitu eit! Käib selle poisikesega lausa avalikult ringi, lõkerdavad justkui teismelised ja Martal põlved ka veel puhta paljad – ei saagi aru, kas seljas pluuse või kleit.

Tookord pani see lugu Katret muigama, sest edasisest jutuajamisest selgus, et see niinimetatud „poisike” oli ikka kolme-neljakümne vahel meesterahvas. Tore, kui nad on koos õnnelikud. Marta oli lesk ja temal vaba voli teha, mida aga süda igatseb. Ta ei tee sellega kellelegi liiga.

Katre sõi masinlikult oma taldriku tühjaks. Endel küsis midagi, aga Katre ei pane teda tähele. Tegelikult ta ei oleks süüa tahtnudki. Aga kuna päev juba õhtusse jõudmas ja eelmine söömaaeg oli olnud üsna vara hommikul, piirdudes ainult ühe võileiva ja tassi kohviga, siis nüüd pidi lõpuks ikkagi natuke sööma. Ega vana inimene ei peagi enam palju sööma.

Katrest kümmekond aastat noorem sõbranna Õie oli juba paarkümmend aastat tagasi temale öelnud, et tervise huvides peaks selles eas olev inimene sööma ainult kolmandiku sellest, mis noores eas. Eks Katre kippus tol ajal täidlaseks minema. Ise küll naljatas, et ega vana inimene peagi kondine olema, siis on ta kole ja kortsus. Kortsud peab ikka täis sööma, eriti rannahooajaks.

Peale sööki läks Endel tuppa televiisorit vaatama. Kat-re koristas nõud ära ja jäi kööki laua taha istuma. Käed kohe ei tõusnud midagi tegema ja televiisorit vaadata ei tahtnud hoopiski.

Vägisi liikusid mõtted möödunud päeva peale ja Katrele meenusid kastanimunad. Kiiresti läks ta esikusse ja tegi täpselt sama, mida ta mäletas ennast teinud olevat kümmekond aastat tagasi. Jagas kastanimunad esikus riidepuudel rippuvate ülerõivaste taskutesse. Ei unustanud neid enne ka pihkude vahel keerutada. Kastanimunad olid teised, samuti ülerõivad, aga sellest ei olnud midagi, sest tegelikult oli nüüd kõik hoopis teisiti.

Kuigi nad ei olnud Mattiasega vahepeal hulk aastaid enam kohtunudki, isegi mitte suhelnud, olid mälestused valusalt hellad. Katre tundis, kuidas silmanurgast veeres pisar põsele ja siis veel järgmine … Kähku kuivatas ta silmad ära.

Hiilis seejärel elutoast läbi, et televiisorit vaatav Endel midagi ei märkaks. Vilksamisi mehe poole vaadates tõdes ta suure kergendusega, et mehe silmad olid kinni ja kostis vaikset norinat.

,,Oh, jumal tänatud, magab,” mõtles Katre endamisi. Kiiresti läks ta trepist üles ja taandus magamistuppa. Nüüd lõpuks ometi sai ta olla täiesti üksi ja puhata päeva jooksul kogunenud pingetest. Ei, tegelikult nii see siiski ei olnud. Magamistoas tugitoolis lesis pere ilus kirju kass, kellele noorim poeg Reinart oli millegipärast pannud imeliku nime: Nova. Katre mäletas, et oli palunud kõigil pereliikmetel, kes aga soovivad, nimekonkursil osaleda, aga kuna laekus ainult üks nimi, saigi kass nimeks Nova.

Nüüd venitas kass ennast laisalt püsti ja loivas aeglaselt voodil istuva Katre kõrvale päevateki peale. Tahtis oma paisid saada. Vaatas perenaisele etteheitvalt otsa, justkui küsides, et kus sa ometi terve päeva olid. Katre kuivatas silmad, silitas kassi, rääkis temaga hellalt ja tundis, kuidas rahu temasse voogab. Oli turvaline olla.

Tuba oli mõnusalt soe ja õdus. Kass nurrus. Kõik oli justkui hästi. Või siiski tegelikult mitte. Täna oli päev, kus mõtted liikusid kõige kaduva peale. Oli inimene ja siis enam järsku ei olegi … Kuigi Katre oli Mattiase jaoks surnud juba hulk aastaid tagasi.

Kui Katre nende suhte kümme aastat tagasi resoluutselt lõpetas, kirjutas Mattias:

,,On täitsa loomulik, et kui keegi tahab suhet lõpetada, siis tulebki seda teha! Kui keegi ära sureb, siis tuleb samuti sellega leppida …”

Nii oli see olnud. Aga Katre jäi siiski ellu ja Mattias vist ei saanudki kunagi teada, et naine oli surma piirile nii lähedal viibinud.

Sellistel hetkedel mõtles Katre alati ka enda vanuse peale. No ütleme, et veel kümme aastat on jäänud. Või ka mitte. Võib ju olla, et rohkem, aga kas ta siis suudab olla enam tegus ja tubli. Kui mitte, siis poleks seda rohkemat ju sugugi vaja.

Ajas tagasi mõeldes on viimased kümme aastat nii imekiiresti läinud. Katre on märganud, et aja kulul on kummaline seos inimese vanusega. Lapsena ja noorena olid aastad pikad-pikad. Nüüd mööduvad linnulennul.

Katre ei saanud muidu, kui võttis öökapi sahtlist päevinäinud kaustiku ja kirjutas:

Aeg, mis meile antud

Aeg libiseb käte vahelt.

Mida vanemaks saad,

seda kiiremini kaob.

Tahaks haarata temast kinni,

aeglustada kulgu –

oleme võimetud igaviku ees.

Ainus pääsetee ses lõputus voos

on elada kogu hingest.

Justkui viimane olekski

praegune hetk.

Viimane sel kaduval teel,

viimane igaviku rajal …

See oli olnud justkui alles eile, kui nad Mattiasega Tallinnas Snelli tiigi ääres või siis Kadriorus mehe kodu lähedal käest kinni hoides jalutasid. Just nimelt, käest kinni hoides, kaks juba aastates inimest. Ka Mattiasele meeldis nii. Juba esimesel kohtumisel tahtis ta kohe Katrel käest kinni võtta. See oli nii üllatav! Kuigi jah, India reisil oli Mattias Imbil peaaegu kogu aeg käest kinni hoidnud ja siis vaatasid kõik reisikaaslased neid varjatud kadedusega. Aga Imbi oli olnud siis veel nii noor …

Loomulikult meeldis Katrele käest kinni hoida, see sisendas turvatunnet. Katre mäletas, et viimati oli ta meesinimesega käest kinni kõndinud esimeses klassis käies, oma liivakasti sõbra naabripoiss Jaaguga koos koolist koju tulles. Seda ütles ta tookord ka Mattiasele.

Mattiasega sai üldse absoluutselt kõigest rääkida. Tal oli iga asja kohta oma arvamus, mis tihti ühtis Katre vaatenurgaga. Ta tahtis ja viitsis elavalt suhelda. See on omadus, mida naised meestes väga hindavad, ikka kuulamist ja kaasa mõtlemist-rääkimist.

Eriti palju oli neil olnud jutuaineks Mattiase endine töö lastekodus. Lapsed olid ka Katre lemmikteema. Tööst rääkides ei saanud nad üle ega ümber Imbist. Mõnikord Mattias lausa unustas ennast temast rääkima ja Katre sai väga hästi aru, et Mattias oli Imbit väga armastanud. Võib-olla armastas ikka veel? Selle mõtte peale tundis Katre alati armukadedust.

Palju oli rääkimist ühistest huvidest: ikka raamatud, teater ja reisimine. Kahjuks kumbki Katre abikaasadest ei olnud erilised jutumehed. Ja nii oligi naine tavaliselt harjunud vestlema kõige targema inimesega, ehk siis iseendaga. Ja muidugi ka Õiega.

Mattias oli ilmunud Katre ellu tema elusügisel ja seda vägagi ootamatul moel. Alles siis, kui Katre elu oli jõudnud lõpusirgele ja justkui midagi ei olnudki enam ees ootamas. Vähemasti nii talle tundus. Lapsed elasid juba ammugi oma elu. Endliga olid elu jooksul kõik jutud selgeks räägitud.

Tegelikult oli olnud kogu selle loo algataja Katre hea sõbranna Õie. See oli kümmekond aastat tagasi, kui Katre oli kuuskümmend neli aastat vana ja Õie sai viiskümmend viis. Katre oli Õiega tuttav juba sellest ajast, mil ta oli Võrumaalt Keilasse elama tulnud. Õie oli siis alles kümneaastane plikatirts, kui Katre koos koduküla neiu Mildaga, kes oli perenaise vennatütar, tema vanemate majja üürnikuna elama kolis. Neile anti kahe peale ärklikorruse tuba kasutada.

Õie oli peres üksik laps ja kuigi Katre oli siis temast poole vanem, said nad kohe headeks sõbrannadeks. See sõprus on kestnud tänini. Nüüdseks on Katrel kaks abielu seljataga ja neli last, aga Õie abielu Valduriga on kahjuks jäänud lastetuks.

Kui taastati Eesti Vabariik, tegid Katre ja Õie oma firma. Nad mõlemad olid väljaõppinud kokk-kondiitrid ja omal alal osavad. Kahe naise firma hakkas pakkuma ürituste toitlustamist. Just nii nad ennast reklaamisid, mitte mingi ingliskeelne Catering. Ka Endel, kes sovhoosi lagunemise käigus oli töö kaotanud, kaasati naiste firmasse. Tema oli autojuht, tegeles varustamisega ja valmistoodangu transportimisega tellijatele.

Õie abikaasa Valdur oli kaugsõiduautojuht. Viibis pidevalt pikkadel sõitudel. Nii oli sõbranna enamuse ajast üksi. Kuna Katrel oli nüüd palju vaba aega, käisid nad tihti koos teatris või kinos. Kui Keilasse ehitati ilus kaasaegne ujula, hakkasid sõbrannad seal ujumas käima ja teevad seda tänini. Samuti kuulusid nende ühiste tegemiste hulka õhtused pikad jalutuskäigud.

Õie ja Katre töö jaoks sobilik köök lasti ehitada Õie eramus ruumikat kööki ja veel kahte kõrvalasuvat tuba kokku ehitades. Tol ajal oli selline tegevus seadusega lubatud. Nii saadigi hästi avar tööruum. Kuna üks kõrval-olev tuba oli olnud tegelikult veranda, suurte akendega, siis oli avar köök nüüd hästi valgusküllane. Teine tuba oli endine vanemate magamiskamber, mis oli nagunii tühjana seisnud.

Õie elas mehega kahekesi, nii et alumisele korrusele jäänud elutoast ja kahest ärklikorruse toast jagus nende tillukesele perele elamiseks piisavalt.

Õie mees Valdur teenis hästi ja andis vajadusel oma raha abikaasa käsutusse, nii pani ta ka ümberehitusel õla alla. Katre oli väga kokkuhoidlik, oskas alati raha kõrvale panna ja sai säästudest oma osa panustada. Suure perega oli olnud rahaga ümberkäimise oskus väga vajalik. Nii et selle asjaga läks neil suurepäraselt. Tellimusi oli piisavalt ja äri õitses. Olid küll aastate jooksul väikesed tõusud ja mõõnad, aga see on igati loomulik ja sellega peab arvestama.

Õiel oli sünnipäev. Sai viiskümmend viis aastat vanaks. Valdur oli, nagu alati, kusagil kes-teab-kus sõidus. Kuna oli kolmapäevane päev, siis naistel tellimusi ei olnud ja Õie sai rahulikult õhtuks natuke paremaid suupisteid valmistada, enda ja Katre tarbeks. Ta teadis juba, et Katre tuleb üksi. Ei viitsinud Endel tulla seda naiste jutuvada kuulama, nagu ta ise ütles. Ega nad temast puudust tunnegi, kahekesi mõnus naiste jutte rääkida.

Katre oligi õhtul täpselt kell kuus kohal. Kaasas kimbuke kollaseid roose. Need on Õie lemmiklilled. Samuti pudel sõbranna lemmikveini ja kingiks teatripiletid. Asju nad ei kinkinud enam juba ammugi. Mõlemal oli kõik vajalik olemas. Kui nad veel nooremad olid ja Õie palju reisidel käis, tõi ta alati Katrele kingitusi kaasa. Nüüd juba hulk aastaid reisivad nad kahekesi, kuna Katrel lapsed suured ja enda tarbeks rohkem aega jäänud. Nii et see reisikingituste variant pole ka enam vajalik.

Sõbrannad kallistasid ja seadsid ennast sisse õdusas elutoas diivanil. Kuigi maja oli Õie vanemate poolt juba nende noorusajal ehitatud, oli see nüüdseks renoveeritud ja paigaldatud ka põrandaküte. Nii et naistel oli sel tänasel tormisel sügisõhtul soe ja hubane olla.

Vein andis jutule hoogu ja siis ütles Õie:

,,Mäletad, rääkisin, et tegin endale suhtlusportaalis konto? Sain täna päris palju õnnitlusi. Üks foto järgi vaadates üsna kena mees kirjutas: ,,Palju õnne! Vallatud kallid tänasesse päeva!””

,,Ja mida Sina vastasid?”

,,Eks ma viisaka inimesena kirjutasin lihtsalt aitäh!”

,,Ja mis edasi?”

,,Edasi ta küsis, et kas ma päris kallisid ka tahaks?”

Naised naeravad …

,,Et nagu mis mõttes? Lihtsalt kavatseb võõrast naist kallistama tulla? Appike! On ikka naljamees!”

,,Tahad, teeme sulle ka seal portaalis konto?”

Enne kui Katre jõudis vastata, oli Õie juba tõusnud ja oma sülearvuti diivanilauale toonud.

Valas endale ja Katrele veel veini ning alustas …

,,Mis ma siis kirjutan … vallaline?”

,,Ei-ei!” tõrjus Katre. ,,Kui tahad nalja teha, siis pane ikka nii, nagu asi on! Abielus ja otsin sõpru, kindlasti mitte armukest või uut abikaasat, elukaaslast, mida iganes … vaevalt, et nii vana abielunaine kedagi huvitab ja mingit probleemi sellest ei tule.”

,,Ei tea ühti,” arvas Õie ja kirjutas edasi. Tundis ta ju Katret nii hästi, et lihtsalt kommenteeris, mida tema profiilile kirja paneb.

,,Nii, ja nüüd valime mõne foto ka …”

Õie oligi juba avanud oma arvutis nende viimase ühise reisi fotod, mis tehtud sama aasta alguses, jaanuaris Indias. See oli tore reis. Mõlemad nautisid seda väga, kuigi oli tuttavaid, kes hirmutasid eelnevalt, et räpane ja kole maa. Selle peale arvasid nad, et võõras mustus neid ei häiri ja küllap nad elavad selle üle. Nii oligi!

,,Vaata nüüd ise ka, millist neist fotodest sa tahaksid siia profiilipildiks panna? Mulle meeldib see!”

Õie pööras arvuti ekraani Katre poole ja näitas fotot, kus Katre istus Taj Mahali trepil. Katre oli seal üsna kena oma valge kübara ja pika valge seelikuga. Nägu ka kenasti päevitunud ja selline rahulolev, õnnelik. Kübara alt piilumas blondiks värvitud juuksetukk. Natuke täidlasevõitu, aga mis sellest. Ega kõik mehed kontidest hooligi, eriti veel sellises eas olevate naiste puhul.

,,Pane pealegi, vahet ei ole!”

,,Nüüd kirjuta siia parool ja siis saad kodus ise konto avada. Ära mulle parooli ütle, muidu hakkan sinu eest vastama, kui laisk oled,” teatas Õie naljatamisi ja ulatas sülearvuti Katre kätte.

Katre oli joodud veinist juba meeldivalt vindine ja ei hakanud sõbrannaga vaidlema. Tegi nõutud toimingud ja ulatas arvuti tagasi. Mis seal ikka halba saaks juhtuda? Ega ei pea ju kellegagi kohtama minema.

Hiljem oli Katre väga palju juurelnud selle üle, kas ta kahetseb seda kergekäelist arvutiflirdiga nõustumist. Tänini ei ole ta osanud sellele ausalt vastata. Ju see kõik pidigi nii minema, et Katre leiaks uuesti oma elu üles ja saaks edasi minna. Kuidagi peab ju selgeks saama, et see, mida otsid, ongi sul nina all olemas. Ainus asi, milles ta on kindel – Mattiast tagantjärele oma elust välja kirjutada ta ei suudaks.

Laupäeval olid Katre ja Õie jälle koos töötamas. Õhtuks oli tellitud juubelilaud neljakümnele inimesele. See ei olnud eriti mahukas töö ja asjad sujusid suurepäraselt. Õie oli ametis suure tordiga ja Katre tegi hetkel täidetud mune. Õie heitis vilksamisi pilgu suurele vanaaegsele seinakellale.

,,Nüüd peame küll pausi tegema, muidu saame liiga vara valmis,” teatas ta seepeale naljatamisi.

Naised pesid käed, võtsid põlled eest ja läksid kontori poolele. Kontoriks oli seda köögist kerge vaheseinaga eraldatud nišši küll palju nimetada, aga seal oli kõik vajalik olemas: kirjutuslaud arvutiga akna all, mugav pöördtool, seinal riiul mõne kaustaga ja selle all isegi väike pehme diivan. Seal Katre nüüd istet võttiski.

Õie istus kirjutuslaua taha ja avas arvuti. Loomulikult vaatas kõigepealt suhtlusportaali, see oli teda huvitama hakanud – alguse asi. Vaatas oma kirjakasti üle. Kallide pakkuja oli ülbeks läinud, tahtis kohe tegutsema hakata. Kirjutas siivutusi, mida ta kõik Õiega teeks ja oleks … Õie blokeeris ta ära. Milleks mingi perverdi peale aega raisa-ta. Siis vaatas, mõned mehed olid teda meeldivaks märkinud: hirmsuure kõhuga vanamees ja üks habemik. Õie pani neile punase risti peale. Ega siis kõigi tahtjatega jõua suhelda. Rainer, 55 – nii oli kirjas järgmise foto juures. Õie jäi hetkeks kõhklema ja siis otsustas arvuti tema eest: kursor arvuti ekraanil oli parajasti rohelise ringikese kohal ja nii oligi arvuti ise Õie poolt selle mehe meeldivaks märkinud. Naine ei osanud siis veel aimatagi, et see hetk otsustas tema saatuse.

,,Kuidas sinul läinud on?” pöördus Õie nüüd Katre poole.

Katre kehitas õlgu …

,,Aga vaadanud ikka oled?

,,Tead, tegelikult ei ole. Pole meeldegi tulnud.”

,,Tahad, vaatame praegu?”

,,Vahet ei ole, kui just viitsid, tee seda. Mul praegu siin nii mõnus istuda,” teatas Katre ja keris oma jaladki mõnusalt diivanile.

Õie oli sõbranna poolt pakutuga nõus ja sisestas tema konto arvutisse.

,,Parooli ütled, või tahad ise kirjutada?”

,,Päike,” vastas Katre.

,,Nii, vaatame siis, mis siin ka on … mõned meeldimised … Kolm maiast vanameest tahavad keppi! Ups! Paar piimahabet tahavad emmet, aga ikka – teadagi milleks! Loen Sulle?”

,,Ah ei viitsi praegu selle jamaga tegeleda,” lõi Katre käega. ,,Puhkame parem natuke, mulle tuligi just mõnus rammestus peale.”

Õie oli Katrega nõus. Sättis ennast ka pisikesele diivanile istuma ja kuna seal olid Katre jalad tal ees, võttis need sülle ja hakkas vanema sõbranna jalgu masseerima.

,,See oli sul väga hea mõte, lasta pöiad opereerida! Kohe jalakesed kenad vaadata! Eks Endlilegi nüüd meeldivad rohkem?”

,,Vahib ta jee minu jalgu! Eks ta on neid juba piisavalt näinud. Ei tema jaoks ole enam mingit vahet, kui ta poleks teadnud, ei oleks tähelegi pannud!” arvas Katre seepeale.