Читать книгу Kui vanad naised armuvad. Marta. II osa - Leelo Kassikäpp - Страница 3

,,Marta! Marta! … Ärgake üles! … Marta!” kostis justkui kusagilt kaugelt maa alt naisele kõrvu tema nimi.

Läks veel natuke aega, enne kui ta suutis ümbritsevat aduda. Esimene asi, mida tema keha tunnetas, oli väljakannatamatu pissihäda. Vaevaliselt üritas ta silmi avada, kurgust kostmas ebamäärased häälitsused. Lõpuks kandsid naise pingutused vilja. Ta nägi justkui läbi udu enda kohal roheliste mütsikestega päid. Neid oli neli.

Kõige lähemal, otse tema silmade kohale kummardudes puuris teda pilguga sümpaatne kirurg. See oligi mees, kes oli teda opereerinud – suurepärane plastikakirurg, doktor Siim Simma.

,,Marta, naeratage meile! See on vajalik!” jõudis naiseni kirurgi leebe nõudlik hääl.

Marta püüdis suud liigutada, aga see ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Hirmsasti oleks tahtnud veel kasvõi natuke aega magada.

,,Ei saa …,” suutis ta lõpuks meeletu pingutusega paar silpi kuuldavale tuua, et vajuda seejärel uuesti päästvasse olematusse.

Järgmine asi, mida naine füüsiliselt adus, olid jääkotid näo ümber. Need mõjusid hästi. See oli lausa kergendus, sest kogu tema pea ja kael olid justkui läbi tambitud, ära hekseldatud. Tegelikult nii oligi. Just äsja oli teda toodud operatsioonitoast intensiivravi palatisse. See, mis temaga operatsioonitoas tehti, oli olnud ikka väga tõsine töö.

Kohe tuletas ka pissihäda ennast meelde. Marta püüdis silmi avada, et leida oma murele lahendus. Tulitavate paistes laugude vahelt piiludes märkas naine, et palatis istus lauakese taga rohelises ürbis naisterahvas ja Marta kurtis temale oma muret.

Naine tõusis naeratades ja tõi talle siibri. Püksikesi jalast nihutades tundis naine, et need olid niisked. Uh, piinlik! Ju siis pika operatsiooni ajal narkoosi all olles oli piss püksi tulnud. Õnneks oli ta osanud sellega arvestada ja võtnud puhtad aluspüksid haiglasse kaasa.

Tema, Marta Koovit, viibis hetkel Fertilitase erakliinikus. Päev hakkas juba õhtusse jõudma. Doktor Simma oli teinud talle hommikupoolikul tervelt viis ja pool tundi kestnud plastilise operatsiooni, mille käigus toimus näo, kaela ja silmalaugude korrektsioon. Kestvusaja sai ta teada samal õhtul, kui kirurg naasis veel kella üheksa paiku kliinikusse, et oma värskelt opereeritud patsient üle vaadata, ja naine esitas talle sellekohase küsimuse.

Juba mitu aastat olid Marta suhted peegliga aina halvenenud. Jäta kasvõi pea kammimata, no ei taha peeglisse vaadatagi!

Marta oli noorena olnud väga ilus. Heldur oli pidanud tõsiselt vaeva nägema, et seda isekat iludust tanu alla saada. Eks Marta isa oli ka oma kõva sõna maksma pannud ja sellele liidule kaasa aidanud …

Hoolimata valust, pani see mõte naise praegugi muigama. See oli olnud ilus aeg: üle küla neiu, blond ja meeldivalt vormikas. Kogu küla poistel oli ta pannud suu vett jooksma. Tema pärast oli veriseid lahinguidki peetud. Eriti hull lugu juhtus kord jaanipäeval, Marta sünnipäeval – sel suvel, kui ta sai kahekümne kahe aastaseks. Noored mehed olid nugadega kokku läinud ja naabripoiss sai tõsiselt haavata. Seejärel otsustaski tema isa, karm ja konkreetne mees, et Marta peab minema mehele, kaua ta ikka poisse hullutab. Niimoodi lüüakse mõni mehepoeg varsti maha ka. Abielunaine jäetakse rahule ja kired vaibuvad. Eks nii edaspidi oligi.

Käesoleval suvel sai Marta juba kuuskümmend üks. Heldur oli lahkunud igavikku kümme aastat tagasi, jättes oma ilusa naise tuulte pillutada. Surm saabus raske infarkti tagajärjel väga ootamatult. Martal läks üsna mitu aastat sellest kaotusest toibumiseks. Väga raske oli harjuda ise kõike otsustama ja tegema.

Nende abielu oli õnnistatud ainult ühe järeltulijaga. Vähem kui aasta pärast abiellumist oli Marta ilmale toonud terve ja tugeva poisslapse, kellele nad panid nimeks Lennart. Sünnitus algas ootamatult ja kulges esmasünnitaja kohta väga kiiresti. Midagi läks seal valesti ja Marta edaspidine emakssaamine oli välistatud. See asjaolu kurvastas noorpaari väga, aga aeg lepitas saatusega ja mõlemad kiindusid kogu hingest oma ainsasse pojasse.

Lennart oli toonud neile aina rõõmu. Vanustki tal juba omajagu, mõne aasta pärast täitub neljas aastakümme. Tema abielust Lille-Maiga oli perre sündinud kolm tütart. Lille-Mai oli emasse, Katrel oli ka palju lapsi. Martale tikkus kadeduseokas hinge.

Viimasele tütrele, kes oli sel kevadel saanud juba kümneaastaseks, panid noored Lille-Mai ema järgi nimeks Katre. Eelmisele tütrele oli pandud Marta soovitatud nimi: Laura. Tema pakutud nimi pandi ikkagi enne, kuigi mitte päriselt tema nimi.

Nemad Helduriga olid korraldanud lastele uhked suured pulmad ja hiljem poolvägisi panid ka majaehitusel õla alla. Kuigi Lennarti teenis piisavalt, olid kulud jõudsasti kasvava pere tarvis märkimisväärsed. Pealegi nautis Lille-Mai koduproua elu, mis oli kolme lapsega igati mõistlik. Eks Marta isegi oli olnud oma eduka mehe kõrval poputatud ja hoitud. Tal ei olnud kunagi millestki puudust, alati oli palju ilusaid rõivaid ja Heldur kinkis pidevalt uusi ehteid. Neid oli abielu jooksul ikka väga palju kogunenud.

Paar nädalat tagasi oli Marta elus juhtunud midagi erakordset, mis pani naise südame kiiremini põksuma ja andis tõuke ning stiimuli enda välimusega võimalikult kiiresti midagi ette võtta. See asi ei kannatanud enam mitte päevakestki viivitada ja nii saigi täna teoks juba pikemat aega kaalutud iluoperatsioon …

*

Päev oli juba õhtusse jõudmas, aga õhus vältas ikka veel keskpäevane palavus. Marta tundis ennast kohutavalt väsinuna. Jää või roolis magama. Hoolimata sellest, et tal oli seljas ainult kolm hädatarvilikku rõivaeset ja auto katuski avatud, õhkus temani varase õhtutunni lämmatavat leitsakut ja see mõjus roiutavalt. Päevane päike oli kuumaks kütnud nii õhu kui ka maantee. Sel aastal oli läinud juuli alguses äkki väga soojaks. Kuigi, nagu hiljem selgus, seda tõeliselt palavat suve jätkus vaid mõneks päevaks.

Ei, siin tuleb midagi ette võtta, tass kohvi päästaks päeva! Peaks sisse põikama kuhugi bensiinijaama või söögikohta ja jooma kohvi.

Naine oli mööda Tartu maanteed Tallinna poole sõites just Ardust läbi jõudnud ja järgmine suurem asustatud koht oli Kose-Risti … Oh ei! Jälle vana harjumus! Juba hulk aastaid tagasi nimetati see koht ümber ja ristmik kandis sestpeale ainult Kose nime. Eelnevalt ametliku nimetusega Kose asus tegelikult umbes paari kilomeetri kaugusel, Tartu maanteest paremat kätt.

Marta ei saanud aru, miks peab muutma kohanimesid ja tekitama sellist segadust. Vast sellepärast, et maju oli pikitud ka väikese kõrvaltee äärde, endise Kose keskuse ja Tartu maantee vahele. Sel juhul said ka sealsed asukad Kose elaniku staatuse. Muidu olid nad arvatavasti Kose ja Kose-Risti vahel piltlikult öeldes pooleks jagatud. Mida ei tea, seda ei tea.

Igatahes oli Marta aastate jooksul väga palju seda teed mööda sõitnud ja muudatus tekitas temas alati nördimust.

Kosel ongi kohe maantee ääres teeristis palkmajakeses suurem söögikoht, trahter Tareke.

„Just! Sinna lähengi!” otsustas Marta.

Vahepealsetel aastatel, pärast Helduri surma oli ta kaua aega seda kohta vältinud. Liiga valusad mälestused. Alati koos Helduriga seda teed sõites peatusid nad Tarekeses, et juua kohvi. Mõnikord võeti ka kerge eine, seda muidugi juhul, kui tagasisõit Marta ema juurest oli jäänud hilja peale ja sealsest söömakorrast juba tunde möödas.

Hetkeks tundus Martale, justkui oleks Heldur tema kõrval ja sooviks, et ta läheks trahterisse. Tekkis mingi kummaline tunne, nagu oleks väga tähtis, et ta peab sinna minema just täna ja kohe praegu.

Varsti pööraski Marta autonina maanteelt välja, paremal pool teed asuvasse parklasse. Sujuvalt roolis naine oma Audi S4 kabrioleti suure tumeda maasturi kõrvale. Tema madal kaheukseline kiiskavpunane kabriolett moodustas kõrge musta maasturiga ilusa dueti: üks õrn ja naiselik, teine võimas ja maskuliinne.

Selle Audi oli Heldur kinkinud naisele vahetult enne oma ootamatut surma, Marta viiekümnendaks juubeliks. Jaanipäeval peeti Marta sünnipäeva ja jõulud tulid juba ilma Heldurita.

Tolle aja Audide kooreklass, imeilus heleda nahksisuga sõiduriist oli nüüd aastate poolest jõudmas juba keskikka. Kuna Marta oli autosse suhtunud väga heaperemehelikult, nägi see hoolimata east välja suurepärane, kenasti poleeritud ja ilma ühegi kriimuta. See oli viimane suur kingitus Heldurilt ja seetõttu naisele väga kallis. Kuna tol ajal oli tal olemas täiesti korralik auto, siis ei osanud ta sellist kingitust oodata ja oli meeldivalt üllatunud, et Heldur ostis talle hinnalise kabrioleti.

Heldur oli restoranis õhtusöögi ajal rõõmsa naeratuse saatel ulatanud naisele pisikese pakikese, millest ta leidis Audi võtmed. Eriti kõditas Marta eneseuhkust asjaolu, et kinkimist nägi pealt uus perekond, nende langud.

Kui Lennart abiellus Lille-Maiga, olid minia vanemad automaatselt perekonda arvatud. Nad said omavahel üsna hästi läbi, kuigi Katre oli Martast viisteist aastat ja tema abikaasa Endel lausa kakskümmend kaks aastat vanem. Sünnipäevi ja perekondlikke sündmusi tähistati ühiselt.

,,Võimas pill!” mõtles naine kõrvalseisvale mustale iludusele pilku heites. „Kindlasti mõne noore rikka kuti sõiduriist.”

Marta vajutas nupule armatuurlaual, auto katus sõitis hääletult ja sujuvalt oma kohale. Seejärel haaras ta kõrvalistmelt käekoti, tõmbas kiirustades võtmed süütelukust ja astus sõidukist välja. Kahjuks tegi ta seda nii kohmakalt, et pillas võtmed käest, need põrkasid vastu tema põlve ja libisesid auto alla. Manöövrile aitas tublisti kaasa Lennarti kingitud võtmehoidja, tilluke maakera, mille poeg oli emale toonud kingiks USA reisilt.

,,Oh sa kurat küll!” libises vandesõna naise huulilt. Ta kummardus ja vaatas auto alla. Ei, neid sealt nii lihtsalt kätte ei saa! Maakera oli veerenud koos võtmetega küllaltki kaugele.

Naine vaatas nõutult ringi. Leiaks kasvõi mingi oksakese … Kahjuks ei hakanud ühtegi silma. Ärritus kasvas: janu, väsimus, palavus. Issand küll! Oli nüüd seda jama veel vaja!

Marta avas autoukse. Äkki on seal midagi, millega võtmeid kätte saada? Näiteks vihmavari oma kõvera käepidemega aitaks antud olukorras suurepäraselt. Aga kuna ta oli just eelmisel õhtul auto salongi korralikult koristanud, siis ei olnud käepärast ühtegi sobivat eset.

Naine oli juba üsna tige. Hooga lõi ta autoukse tagantkätt kinni, tehes seda korraliku pauguga. Tavaliselt ta oma armsat „sõbrannat” nii südametult ei kohelnud, aga hetkel oli ta kogu maailma peale tige – õnnetu, tüdinenud ja mis kõik veel.

,,Kulla proua! Milles see kena auto süüdi on?” kostis äkki lõbus sõbralik hääl otsekui taevast.

Marta tõstis ehmunult pilgu ja vaatas üles, otse pika sihvaka noormehe naeratavatesse hallidesse silmadesse, mis teda tumepruuni juuksetuka alt pilklikult seirasid.

Naine kohmetus veidi. Tal oli piinlik, et keegi tema raevupurset pealt nägi. Fui! Ise tahab daam olla ja lõhub niimoodi kallist sõiduriista! Igatahes oma ilusas hinnalises liibuvas suvekleidis andis ta daami mõõdu välja küll. Marta ei olnud selle ühe sünnitusega oma figuuri sugugi rikkunud, ta nägi olenemata aastatest välja väga kena: rinnakas ja saleda taljega. Kui ainult nägu seda vanust ei reedaks!

Kuna Marta ei leidnud hetkega sobivaid sõnu vastamiseks, jätkas mees ise:

,,Kas midagi on pahasti? Võib-olla saan ma teid kuidagi aidata?”

,,Autovõtmed on seal …,” näitas Marta käega auto alla. ,,Ei saa kuidagi kätte!”

Mees naeratas ja kummardus vaatama, vilistas seejärel üllatunult ja mõtles veidi. Juba hetke pärast oli ta toenglamangus asfaldil ja sirutas oma parema käe auto alla. Seejuures ei jäänud Martal märkamata, kuidas noore mehe lihaseline ülakeha pinguldus õhukese spordisärgi all. Kauaks talle seda nauditavat vaatepilti ei pakutud, kohe oligi mees püsti ja ulatas võtmekimbu Martale.

,,Palun! Kui see oli teie ainuke probleem, siis nüüd peaks küll kõik korras olema!” sõnas ta ise seejuures.

Marta naeratas tänulikult, pistis võtmed käekotti ja endalegi ootamatult tegi mehele ettepaneku:

,,Kuidas saaksin teid tänada? … Kavatsesin just minna kohvi jooma. Kas te sooviksite minuga ühineda? Teeksin teile tänutäheks tassi kohvi välja.”

,,Käisin just siin õhtust söömas, aga kohvi jätsin küll tõepoolest joomata. Nii meeldivas seltskonnas teeksin seda kindlasti. Võtan suurima rõõmuga teie pakkumise vastu … Minu nimi on Raim,” ulatas ta Martale käe.

Mehe käepigistus oli tugev ja soe ning mõjus kummaliselt erutavalt. Marta tundis kusagil kõhupiirkonnas kerget võbelust. Liblikad kõhus?

,,Mina olen Marta … Marta Koovit,” lausus ta vaikselt.

Koos siseneti trahterisse ja Marta tellis kaks kohvi.

,,Mina paluksin musta ja suhkruta,” teatas Raim.

Marta valis endale piimakohvi ja võttis ka ühe pakikese suhkrut.

Lauda istudes tundsid mõlemad ennast vabalt. Noorte meestega oli Marta suhelnud piisavalt. Kui poeg veel kodus elas, käisid tema arvukad sõbrad suviti tihtipeale nende juures grillimas ja saunas. Perekond Kooviti kodus võeti kõiki külalisi alati hästi vastu. Ka Martat nähti meelsasti noorte seltskonnas ja koos räägiti maad-ilmad kokku. Poeg Lennarti sõbrad olid igati meeldivad noormehed ja suhtlesid tema emaga suurima heameelega. Need olid toona lõbusad olengud.

Kahjuks oli see ilus aeg nüüdseks jäädavalt möödas. Marta elas juba kümme aastat oma suures majas täiesti üksi. Mõnikord oli ta kaalunud maja müümistki, aga ei raatsinud koos Helduriga ehitatud Viimsi kodust loobuda. Liiga palju oli mälestusi, nii õnnelikke kui ka kurbi.

,,Täna on nii hirmus palav ilm! Kavatsesin just minna Paunküla veehoidlasse ujuma. Mis te arvate, kas tuleksite koos minuga? On teil veel tunnike aega?” äratas mehe hääl naise mõtetest.

Marta kõhkles hetke ja otsustas: miks ka mitte. Tal oli ju trikoo kaasas, seekord õnneks uus, väga ilus moodne helesinine riideese. Ema juures käies oli tal trikoo alati kaasas, kuna ema maja asetses järve kaldal. Marta oli oma elu jooksul väga palju sealses järves ujunud.

,,Ma ei ole kunagi Paunkülas käinud, liiati siis veehoidlas ujumas. Kuigi ujumine mulle väga meeldib, ei ole lihtsalt juhust olnud sinna sattuda. Ühineksin teiega hea meelega, kui te nii lahkelt kutsute. Mul ei ole kuhugi kiiret, keegi mind kodus ei oota. Oleksin meeleldi teie seltskonnas,” vastas Marta eneselegi ootamatult täiesti siiralt ja punastas kergelt.

,,Siis oleme ühes seisus – sama siin, peale selle, et mina olen erinevalt teist varemgi seal käinud,” vastas mees püsti tõustes. „Hakkame siis pealegi minema!”

Õues selgus, et nad mõlemad olid teel Tallinna poole. Pärast väikest arupidamist otsustati jätta Marta auto sinnasamasse parklasse ootama, ei olnud mõtet seda jupikest maad kahe autoga sõita. Pealegi oleks sel juhul olnud kumbki omaette ja vestlemine välistatud, aga jutt oli neil hakanud kenasti jooksma.

Marta teadis juba, et Raim oli kolmekümne viie aastane, mees mainis seda kohvi juues. See tähendas, et Marta poeg Lennart oli temast koguni mõne aasta jagu vanem.

Kui nüüd tuli jutuks, et Marta pojal on kolm tütart, siis selgus, et Raimilgi on laps, viieteistaastane poeg Andro. Mees oli elanud pärast abikaasa surma juba viis aastat pojaga kahekesi. Täna ta viis poja kuuks ajaks Koeru ämma juurde.

Marta avaldas imestust, et nii kena mees ei ole veel leidnud uut kaasat, vallalisi näitsikuid ju piisavalt. Seepeale vaatas Raim naisele sügavalt silma ja ütles vaikselt:

,,Mulle ei ole senini veel keegi meeldima hakanud. Pealegi meeldivad mulle teieealised, küpsemad daamid … See pole ju halb?”

Marta tundis, et punastas juuksejuurteni. Ta ei osanud kohe nii äkki midagi vastata.

,,Kas see on teie arvates kuidagi ebasünnis?” küsis mees uuesti.

,,Loomulikult ei ole see halb ega ka ebasünnis. Igal inimesel on õigus elada täpselt nii, nagu talle meeldib, kui ta sellega kedagi ei kahjusta. Kindlasti ei ole see halb!” vastas naine ennast kogudes.

,,Aga kas sulle meeldivad nooremad, minuealised mehed?” läks Raim ootamatult sina-vormile üle. Ilmselt oli see tingitud erutusest, tal ei olnud aimugi, kuidas naine tema poolt väljaöeldule reageerib.

,,Loomulikult meeldivad mulle noored mehed. Minu poeg ja tema sõbrad meeldivad mulle väga. Me saame hästi läbi …” Marta mõtles veidi ja tundis, et oli kitsikuses. Ta andis endale aru, et oli püüdnud küsimusest kõrvale laveerida, kuna adus, et mees muutis teda kuidagi rahutuks, mõjus erutavalt, hoopis mehelikumalt kui Lennarti sõbrad.

Iseenesestmõistetavalt ei pidanud mees silmas pojalikku meeldimist. Naine tundis, et ei osanud sellisele avameelitsemisele kuidagi reageerida. Kunagi varem ei olnud tekkinud taolist olukorda, et mõni noor mees vaadanuks teda kui naist. Ta oli kõigile olnud ikkagi ainult Lennarti ema.

,,Sa vist ei mõelnud meeldimist selles kontekstis?” küsis naine lõpuks, samuti sinale üle minnes, kavatsemata sellisest pisiasjast numbrit teha.

,,Kas ma meeldin sulle kui mees?” küsis Raim nüüd otsekoheselt ja silmitses naist pika pilguga, justkui tema näost vastust otsides.

Marta võttis südame rindu ja otsustas nii otsesele küsimusele vastata ausalt:

,,Pean ausalt tunnistama, sa näed väga kena ja sarmikas välja! Loomulikult sa meeldid mulle!”

,,Aitäh! Ka sina oled väga kena ja … seksikas!”

Õnneks ei pidanud Marta hetkel midagi vastama. Nad olid jõudnud kohale. Raim peatas auto veehoidla kaldal parklataolisel platsil, kus seisid juba enne neid mõned autod. Naine uudistas ümbrust. See oli üsna ilus koht.

Kuna oli palav ilm, ujus ja hullas vees rohkelt rahvast. Millegipärast tundis naine kergendust. Parem ongi, kui nad ei ole kahekesi. Mees oli küll kena ja viisakas, tundus usaldusväärne, aga eks kõik, millega inimene ei ole oma pika elu jooksul kokku puutunud, tahab selgeksmõtlemist.

Marta silmas kaldal riietumiskabiini. Ta oli oma autost kaasa võtnud koti trikoo ja rannalinaga. Nüüd ta siirduski kähku ümber riietuma.

Kui naine oli ujumiseks valmis, tuli Raim juba esimeselt ujumisringilt tagasi. Ta juhatas naise õigesse kohta, kust oli kõige parem vette minna. Niimoodi, veepiiskadest pärlendavana, musklis ja päevitunud kehaga, nägi mees eriti ahvatlev välja. Marta ei suutnud temalt silmi lahti rebida. Naist valdas mingi seletamatu tunne, millele ta ei osanud nime anda.

Marta pani tähele, et nende läheduses kaks sihvakat kahekümnendates aastates näitsikut hakkasid vargsi pilke Raimi poole heites nimme kilkama ja vallatlema. Mees ei teinud neid märkamagi. Marta muigas. Tema ei pidanud oma noorusajal meeste pilkude püüdmiseks midagi tegema, neid oli niigi liiast. Nagu näha, ta ei olnud oma veetlust veel sugugi kaotanud, kui hetkelgi ihaldasid temast kolm korda nooremad näitsikud meest tema kõrvalt. Marta tundis ennast kõrvust tõstetuna. Talle meeldis olla ihaldusväärne. Millisele naisele see ei meeldiks?

Vesi oli soe ja põhi mõnusalt liivane. Marta ujus Raimiga kõrvuti mitu pikka ringi. Kummaline tunne oli koos noore mehega aega veeta, uudne – ning mis seal salata, ka meeldiv ja huvitav. Vahepeal tekkinud pingeseisund oli taandunud ja naine tundis ennast suurepäraselt. Tass kohvi trahteris ja nüüd lisaks veel mõnus karastav vesi olid varasema väsimuse peletanud. Üle hulga aja tundus elu elamist väärt.

Pärast seda, kui Heldur lahkus tema kõrvalt Kõigevägevama juurde, ei olnud Marta elus ühtegi meest. Alles nüüd tabas ta ennast mõttelt, et mõne aja pärast saab sellest juba kümme aastat, kui ta jäi üksi, ja vahepeal ei olnud ta meeste peale isegi mitte mõelnud. Algul oli lein värske ja valus, hiljem pühendus ta täielikult pojale ning tema perekonnale.

Mõnikord Marta mõtles, et tüütab noori oma liigse hoolitsusega. Poeg õnneks mõistis teda ja ei pannud pahaks. Noored said palju käia reisimas, Lille-Mai sõitis tihti Lennartiga tööreisidelegi kaasa. Tüdrukud olid juba suured ja Martal oli lõbus nendega aega veeta, ta sai kolme tüdrukuga kenasti hakkama.

Varasematel aastatel oli ka minia ema tihti tütretütardega tegelenud, aga viimasel ajal oli Katre tagasi tõmbunud. Eriti möödunud sügisest oli ta jäänud kuidagi kurvameelseks ja hoidus eemale. Eks tal oli aastaid ka juba omajagu, abikaasagi teatavasti põduravõitu, vajas rohkem naise hoolt ja tähelepanu.

Kose parklas, kui Marta oma autosse ringi kolis, vahetasid nad Raimiga telefoninumbreid. Marta arvas, et selles ei ole ju midagi halba, kui nad mõnikord helistavad või isegi kokku saavad ja midagi üheskoos ette võtavad. Marta sai põsele lahkumismusi ja see kena noormees oligi läinud.

Naine viivitas parklast väljasõiduga, andis maasturile korraliku edumaa. Parem, kui see masin tihedas liikluses silma ei hakkaks. Äkki hajutab veel tähelepanu.

Marta oli alates täiskasvanuks saamisest ise autot juhtinud. Esimese auto kinkis talle isa, siis kui Marta lõpetas keskkooli, see oli otse tehasest tulnud helehall Žiguli. Suure majandi direktorina ei olnud isal sellise sõiduriista hankimine mingi probleem.

Ülikoolis oli Marta oma kursusel ainus, kellel isiklik sõiduriist, pealegi veel tuttuus, äsja tootmisse võetud auto. See oli tookord ikka väga kõva sõna! Leidus nii imetlejaid kui ka kadestajaid.

Marta ei pööranud kummalegi leerile tähelepanu. Oma väärtustest teadlik isepäine iludus ajas oma rida. Ta tegeles usinasti psühholoogiaõpingutega ja kellegagi suuremat sõprust ei sobitanud, noormehed teda ei huvitanud. Ta ei olnud kunagi ka eriline sõbrannataja, nagu poja ämm Katre, kes oli peaaegu kogu elu olnud justkui sukk ja saabas Õiega, kuni too teistkordselt abiellus ja kolis koos uue mehega Hispaaniasse elama.

Marta heitis pilgu armatuurlaua kellale. Aeg oli üsna hiline, ainult paar minutit puudus kümnest. Peaks hakkama sõitma! Otsustavalt pööras naine võtit süütelukus ja juhtis oma kabrioleti vahepeal hõredamaks muutunud liiklusvoogu. Katust ta enam ei avanud – juba jahenes ja juuksed olid veel natuke niisked.

Mõtted läksid ikka ja jälle tänase päeva viimastele sündmustele. Mida arvata mehest, kes oli teinud tema hinge rahutuks? Kas see oli reaalne, et ta meeldis sellele kenale noorele mehele päriselt – niimoodi, nagu naised meestele ikka meeldivad?

Seda, et mõnedele noortele meestele meeldivadki palju vanemad naised, oli Marta ennegi kuulnud. Mõned aastad tagasi juhtus ta nägema selleteemalist välismaa filmigi, kus oli olnud mitu erinevat paarikest, ikka pikad ja sihvakad, ilusad noored mehed koos nii-öelda vanaemadega. Oli isegi mammisid, keda need noored mehed pidid talutama, kenasti käest kinni või siis käevangus. Kortsus, kõverad ja köökus mutikesed, kes ei paistnud sugugi rikkad kröösused, et need gigolo moodi mehed ümmardaksid neid suure raha eest. Sealt paistis hoopis ehedat hoolimist ja armastust, millest Marta ei osanud tookord kuidagi aru saada.

No tema ei olnud sugugi veel rauk, vaid täies elujõus naisterahvas, mis sellest, et aastaid juba jagus ja nägu seda ka reetis. Pealegi oli ta juba mõnda aega endamisi aru pidanud, et näoga oleks võimalik midagi ette võtta. Selleks oli olemas ilukirurgia, teleris oli sellekohaseid saateidki, kus näidati naisi enne ja pärast plastilist operatsiooni. Eks sellest sai küll iga vähegi mõtlev inimene aru, et pärast lõikust oli neid naisi oskuslikult meigitud, igati üles tuunitud ja mukitud.

Vast oli neil operatsioonidel ikkagi mingi efekt, miks muidu tõttasid naised seda valu ja vaeva kannatama? Kui saadetes näidati lõikustest väikeseid klipikesi, tundus see tõeliselt jube. Aga tühja sellest! Patsient ise oli narkoosis ja ei teadnud ega tundnud midagi. Mida kõike olid naised valmis ilu nimel ära tegema! Marta oli ise ka valmis selle nimel kannatama, et kaotatud ilu veidigi tagasi saada. Liiatigi nüüd, kus nii noor mees oli temast huvitatud. See asjaolu ei jätnud naist sugugi külmaks, vanusevahegi ei häirinud põrmugi.

Peakski otsima sobiva kliiniku ja minema konsultatsioonile. Eriti kellegagi nõu pidada ei tahaks. Teeks selle asja ära vaikselt ja salaja, et keegi tuttavatest teada ei saaks. Lennartile peaks ikkagi rääkima?

Operatsioonist taastumine võtab arvatavasti kaua aega, võimalik, et tuleb paar nädalat rahulikult kodus istuda, kuni välimus jälle enam-vähem normaalne. Aga siis vajab ta ju abi, kui ei saa välja minna? …

Tegelikult saab toidu sügavkülmikusse varuda. Äkki tuleks ise kuidagi toime, sest kui rääkida Lennartile, siis on selge, et asjasse kaasatakse ka minia ja kui juba Lille-Mai teab, siis kindlasti kuuleb sellest ka tema ema Katre ja lumepall lähekski veerema … Marta ohkas ja mõtles, et esialgu ei räägi pojalegi. Kui tekib tõsine vajadus, eks siis jõuab. Aeg annab arutust.

Marta oli harjunud oma otsuseid kohe ellu viima. Ta asus juba järgmisel päeval otsima internetist ilukliinikuid, kus tegeletakse plastilise kirurgiaga. Kuigi raha ei olnud eriti probleemiks, võrdles ta siiski hinnakirju.

Sõelale jäid ainult Tallinnas asuvad kliinikud. Võimalus oli otsustada ka Tartu kasuks, kuid ta ei tahtnud nii kaugele sõita, sest tagasisõiduga tekiks kindlasti raskusi. Naine suutis endale suurepäraselt ette kujutada, kui kohutav ta mõnda aega pärast sellist lõikust välja näeb.

Marta läkski ilukliinikusse kirurgi vastuvõtule. Kohapeal selgus, et otstarbekas oleks koos näo ja kaelaga teha kohe ära ka silmalaugude plastika. Mõnes mõttes oleks see suurepärane. Saaks valu ja vaeva ühekorraga kaelast ära. Samuti oleks taastumisperiood sel juhul ainult ühekordne ja ka hind tuleks soodsam. Igati sobiv lahendus.

Kõik edasine sujus justkui lepase reega. Naisel õnnestus operatsioonile pääseda juba kaks nädalat pärast Raimiga tutvumist, mil ta mõttes kindlalt selle sammu kasuks otsustas.

Martale tundus, et näo kenamakssaamisega läheb üsna kiireks, kuna Raim paistis olema temast vägagi huvitatud. No mis sai temal selle vastu olla! Oligi juba hulk väärtuslikke aastaid üksinduses mööda saadetud. Arvatavasti oligi nii, et kas nüüd või siis enam mitte kunagi.

Et mees oli temast huvitatud, see oli selge, sest Raim oli pärast nende esimest kohtumist Kosel kohe järgmise päeva pärastlõunal helistanud ja kutsunud teda Piritale ujuma. Kuna ilm oli veel meeldivalt soe, siis Marta rõõmustas väga selle ettepaneku üle.

Just sai ilukliinikus vastuvõtuaeg broneeritud. Küsimus oli ainult selles, et kui Raim tahab ka hiljem tihti kohtuda, kuidas mehele selgitada seda aega, mil tema viibib nii-öelda koduarestis. Mehele ei ütleks ta mitte mingi hinna eest, et kavatseb ennast lõikuda lasta. See ei tuleks kõne allagi. Mida küll mees sel juhul temast mõtleks? Vast seda, et Marta hakkab tema pärast endale noorenduskuuri tegema. Ei, seda lõbu ei kavatse naine talle pakkuda! Küll ta juba midagi välja mõtleb. Aeg annab arutust.

Raimiga lepiti kokku kohtumine Pirita rannaparklas, et seejärel suunduda koos randa.

Marta pani päevitusriided juba kodus selga. Pesu ja rannalina pakkis kotti. Otse randa minnes ta tavaliselt nii toimiski. Sellisel juhul oli võimalus veel natuke päevitada, enne kui aeg liiga hiline. Martale meeldis väga päikest võtta. Hoolimata sellest, et senini oli suvi olnud vihmane ja külm, oli Marta juba üsna päevitunud. Koduõues sai oldud igal võimalikul juhul paljalt päikese käes. Keha nägi hea välja, kui nüüd veel nägu ka korda saaks. Õnneks varsti saabki.

Kui Marta pööras Pirital parklasse, silmas ta kohe Raimi autot. Tööpäeva pärastlõunal oli parklas vabu kohti piisavalt. Raim seisis oma auto kõrval tühjal parkimiskohal ja viipas kutsuvalt. Naine roolis oma auto näidatud paika. Kuna autokatus oli avatud, ulatas ta mehele tervituseks käe. Too ei teinud Marta kätt märkamagi ja kallistas naist põgusalt. Seejärel avas mees galantselt autoukse ja ulatas naisele käe, et abistada teda autost väljumisel. Marta haaras istmelt rannakoti ja astus pakutud kätt vastu võttes autost välja.

Koos suunduti randa. Raim pani oma käe naisele õlgade ümber, tema pikkuse juures oli seda mugav teha.

Nad leidsid põõsaste vahel sobiva koha. Päris vee äärde rannaliivale ei tahtnud kumbki minna. Raim soovis kohe ujuda. Siin nad seda kahjuks koos teha ei saanud. Asju ei tohtinud valveta jätta, liiatigi veel autovõtmeid ja telefone. Nad otsustasid, et enne ujub Raim ja siis on Marta kord. See variant sobis suurepäraselt mõlemale, kuna naine tahtiski enne natuke päikese käes mõnuleda.

Marta võttis kleidi seljast, laotas rätiku maha, pani kübara näole päikesevarjuks ja sulges silmad. Käe asetas kotile, et keegi ei saaks ligi hiilides midagi pihta panna.

Kaua ta siiski selles asendis vastu ei pidanud. Väga oleks tahtnud näha, kuidas noor kaaslane ujub. Marta tõusiski istuma, pani ette päikeseprillid ja otsis silmadega meest. Otsitavat ei paistnud kusagil – vaata, palju tahad. Marta muutus juba ärevaks.

Pingsast vaatlusest äratas teda Raimi lustakas hääl:

,,Jäätist tahad? Tooksin meile. Mulle maitseb jäätis.”

,,Loomulikult tahan! Mulle ka maitseb! Mida rammusam, seda parem. Mingit mahlapulka küll ei tahaks.”

,,No sind vaadates küll ei arvaks, et aina rammusat sööd!” Nende sõnadega võttis mees rahakoti ja läinud ta oligi, et üsna peatselt kahe ,,Eriti rammusa” koorejäätisega tagasi olla.

,,Just täpselt seesama ongi minu lemmikjäätis!” rõõmustas Marta.

,,Seda ei olnudki eriti raske ära arvata, kuna tahtsid rammusat! Oletasin, et see kiri vastab tõele!” lõpetas Raim naljatades.

Mõnuga sõid nad oma jäätiseid.

Siis hakkas Raim rääkima:

,,Ma pean homme varahommikul sõitma töö tõttu Vastseliinasse. Mul tuli mõte võtta sind kaasa. Broneerisin meile ööbimise Pullijärve puhkekeskuse järveäärses kämpingumajakeses. Olen seal varemgi ööbinud, kahjuks küll üksi … Sealne järv on ujumiseks igati sobiv ja see on hea rahulik koht, veedaksime koos ilusaid õhtuid ja öid … Päeval pean küll tööl olema, aga võin sind võtta linna kaasa, et saaksid tutvuda kohalike vaatamisväärsustega või niisama aega veeta. Võid ka kohapeal järve ääres päevitada ja ujuda. Mis sa sellest arvad? Tuleksid?”

Hea oli, et mees nii pikalt rääkis. Marta jõudis vahepeal ennast koguda ja mõelda ettepaneku üle järele. Miks ta ei võiks mehega koos minna? Ta oli vaba naine ja mees igati meeldiv. Vast nad veedaksid tõepoolest mõnusalt aega? Aga olla võõra mehega öösel ühes ruumis? Ühes voodis? Kuna mees avaldas soovi veeta koos ka ilusaid öid, siis oli ilmselge, et mees sooviski temaga voodit jagada ja teha kõike seda, mida voodis kahekesi tehakse …

Marta oli viimast korda mehega ühes voodis maganud kümme aastat tagasi. Naine oli kindel, et kui ta ei tee seda nüüd, siis ei tee ta seda enam mitte kunagi. Kümne aasta jooksul esimene reaalne pakkumine! Seda ei olnud senini juhtunud arvatavasti seetõttu, et Marta ei olnud kellelegi võimalust andnudki. Oli käinud ringi kinnisilmi ega vaadanud meeste poolegi.

Heldur oli senini olnud naise ainus voodikaaslane. Justnimelt – voodikaaslane, sest seksiga tegelesid abikaasad suhteliselt harva. Marta oli kõiges, mis seksi puudutas, äärmiselt uje olnud. Abikaasa hoidis teda väga ja ei nurisenud kordagi, arvatavasti pidaski sobilikuks, et naine oli voodis tagasihoidlik.

Raim vaatas Martale vaikides küsivalt otsa. Ta ei kiirustanud ega surunud peale, andis naisele aega järele mõelda. Marta mõistis, et tal ei sobi rohkem midagi küsida ega oma tingimusi seada. Oli kaks varianti: minna ja vaadata, kuidas kõik kujuneb või siis elada edasi samamoodi kui seni – üksinduses. Esimese variandiga ei olnud tal midagi kaotada, küll aga teisega.

Sel hetkel pidi Marta otsustama oma saatuse ja naine otsustaski:

,,Võiksin tulla küll. Mul ei ole midagi erilist plaanis. Olekski hea vaheldus minu mitte eriti tegusatele päevadele. Mulle meeldib väga, et seal on ka järv.”

Raim naeratas seepeale ja pinge tema näost kadus. Mees pani käed emmates ümber naise õlgade ja suudles teda põgusalt kuklale. Ta ei olnud arvanud, et naine nii lihtsalt nõustub kaasa tulema.

Marta käis ujumas ja seejärel vesteldi üsna pikalt eesootavatest päevadest. Kuna Raim pidi järgmisel päeval kindlasti juba hommikul kell kümme olema Vastseliinas koosolekul, siis otsustati, et ta tuleb varahommikul kell kuus Martale koju järele.

Koju jõudes pani Marta kohe mullivanni vee jooksma, lisas tubli sortsu lavendlilõhnalist vannivahtu ja hakkas asju pakkima, et saaks varakult magama. Enne üsna pikka sõitu ja järgnevaid öid-päevi oli vaja ennast korralikult välja puhata.

Riiete valimine võttis tavapärasest palju rohkem aega. Marta ei olnud sugugi rahul ei selle ega tolle hilbuga. Lõpuks otsustas ta ujumisriietest kaasa võtta komplekti, millel suured sinised lilled mustal taustal. See oli väga ilusa lõikega. Aga öösärk? Võtta midagi eriti uhket? Ei! Siis võib mees arvata, et ta tahab talle muljet avaldada. Oh issand, see on kõige keerulisem küsimus!

Lõpuks otsustas naine, et võtab kaasa tavalise, T-särgi moodi tagasihoidliku öösärgi ja susside asemel rannaplätud. Majade vahel käimiseks ja järve ääres oleks need asendamatud jalanõud. Puhkekeskuse tualettruum ja duširuum asusid Raimi jutu järgi peamajas, lisaks järve ääres õuekemps – veidi spartalik elamine mugavustega harjunud ja mitte enam esimeses nooruses prouale. Ah, saab hakkama! Eesmärk pühitseb abinõu.

Kui kõik vajaminev oli reisikotti pakitud – palju seda kraami ikka kolmeks päevaks vaja on –, läks Marta kähku vanni. Juba aastaid tagasi oli tal vanniskäik igaõhtuseks rituaaliks kujunenud, see rahustas ja lõõgastas, tagas hea sügava une.

Täna siiski tavaks saanud protseduurist eriti kasu ei olnud, kuna vägisi tikkusid mõtted ees ootavatele öödele. Marta tundis, et tegelikult ta väga tahaks olla voodis selle ilusa noore mehe käte vahel. Justkui iseenesest liikusid naise käed silitades mööda keha kõrgetele rindadele, ta sulges silmad ja kujutles meest neid hellitamas.

Marta jäi veel kauaks voodisse raamatut lugema. Kui ta lõpuks pilgu kellale heitis, näitas see juba pool üks öösel. Oh tonti! Ainult napp viis tundi oligi magamiseks jäänud. Hommikul oli vaja varem tõusta, et end korda seada ja kohvi juua. Kiiresti pani ta mobiilil äratuse kella viis viieteistkümneks ja kustutas lugemislambi. Ehk õnnestub veidigi magada.

Ega see uni tellimise peale kohe tulema kipu. Juba lapsena oli Martat alati enne reisi vallanud ärevus ja takistanud uinumast, nüüd veel selline eriline reis ees ootamas. Mis siis, kui …?

Marta mure oli ennatlik. Tegelikult möödusid need kolm päeva pingevabalt ja justkui linnulennul. Naine ei mäletanudki, millal ta oli ennast koos meesterahvaga nii hästi tundnud. Võib-olla oli see olnud Helduri noorikuna abielu algusaastail? Tookord oli küll kõik teisiti.

Nüüd tundus kõik nii loomulik, justkui nad oleks Raimiga juba ammused tuttavad. Noor mees oskas nende esimesel armuöölgi naise piinlikkustunde hajutada – endalegi ootamatult läks Marta kirega kaasa. Ega seksimine saagi ununeda, justkui jalgrattasõit … või hoopis ujumine? Ei enam upu, kui kord õpitud pinnal püsima.

Mõlemad olid väga pikalt paastunud ja avastasid uuesti seksi ääretut naudingut. Raimi vabal ajal nad eriti voodist välja ei saanudki. Raim käis päeval linnas tööasjadega tegelemas ja Marta ootas kämpingus kannatamatult õhtut. Naine ei läinud kordagi Raimiga linna kaasa. Hommikuti oli ta armuööst roidunud ja magas rahulikult lõunani.

Kuna ilmad olid üsna soojad, siis päeval naine ujus ilusas vaikses järves. Nende onnikesest umbes kolmesaja meetri kaugusel oli järve kaldal väike liivaplatsike ja sealt oli hea vette minna.

Marta tundis, et tema saatus oli selle reisiga otsustatud. Mida küll poeg ja tuttavad peaksid sellisest liidust arvama? See oli juba nende probleem! Igaüks elab ikkagi enda elu ise ja pole teiste asi otsustada, kuidas tema, Marta, oma elu elab ja tema kavatses kõigest hoolimata armastust nautida.

Operatsioonipäev lähenes kiiresti. Marta ja Raim olid hakanud kohtuma lausa iga päev. Kui kummalgi juhtus ajalimiit olema piiratud, siis mõne tunni leidsid nad teineteise jaoks ikkagi.

Marta ei olnud veel otsustanud, kuidas Raimile oma eesootavat umbes kuuajalist eemalolekut selgitada. Paaril korral oligi ta ennast reetmas, aga piinlikkustunne noore mehe ees ei lasknud siiski lõpuni rääkida.

Lõpuks saabus ootamatu abi ema näol, kes operatsioonieelsel hilisõhtul helistas. Ema teatas kurvalt, et ta oli kaevu juures komistanud ja nii õnnetult kukkunud, et murdis randmeluu. Käsi oli jäänud kõverasse külje alla ja nii see juhtuski. Palju vanainimesel vaja, luud haprad.

Naabrimees oli sõidutanud ema kohe Paide haiglasse. Nüüd oli tal käsi kipsis ja paelaga kaelas, ei saanud kuidagi toimetustega hakkama. Ema andis mõista, et võibolla Martal oleks võimalik mõni nädal tema juures abiks olla. Seltsis segasem ja pealegi oli Marta varasematelgi aastatel veetnud suviti mõned nädalad lapsepõlvekodus. Nüüd oleks põhjust veidi pikemaks ajaks tulla.

Marta oli rõõmuga nõus ja rääkis emale seepeale puhtsüdamlikult oma plaanidest. Naine teadis, et kui ilulõikus igati õnnestub, saab ta juba järgmisel päeval koju taastuma. Marta lubaski emale, et sõidab ülejärgmise päeva pärastlõunal taksoga tema juurde ja ärgu ema ehmatagu, kui näeb tema sidemetes pead ja harjumatut välimust. Käed-jalad on tal igatahes terved ja kahekesi saavad nad suurepäraselt hakkama.

Martal oli väga hea meel, et ta ei pidanudki Raimile enda eemalviibimise kohta mingit udu ajama. Ühe õnnetus oli nüüd teise õnn. Valetada Marta ei oleks tahtnud, hea oli öelda, et ema vajas tema abi ja kedagi peale Marta tal ei olnud, kelle peale loota.

Kui Raim õhtul Martale külla tuli, pakkis naine parajasti maalesõiduks suurt reisikotti. Ta ütles mehele, et asub juba hommikul ema poole teele. Raim muutus kurvaks, aga veidikese mõtlemise järel leidis väljapääsu:

„Ma tuleksin laupäeval sulle sinna külla. Sobib?”

Marta oli sellist asjade käiku ette näinud ja viivitas veidi vastusega, justkui järele mõeldes:

„Ee-e … Vast oleks siiski parem, kui ma nii ruttu sind emale ei tutvustaks. Tal on nüüd terviseprobleem ja ta tunneks ennast halvasti. Parem ma valmistan teda sobival hetkel sinuga kohtumiseks ette ja võib ju olla, et paari nädala pärast võiks sinu küllasõit teoks saada …”

Raim tõsines silmanähtavalt ja kohmas:

„Sul võib ju õigus olla. Eks ma pean siis kannatlik olema. Minu ootamatu ilmumine võib tõesti vanainimese ära ehmatada, kui ta ei ole eelnevalt minu olemasolust teadlik. Eks sina tunned oma ema paremini ja võid ka aimata, mida ta meie liidust arvaks.”

„Tõepoolest! Kuigi emad soovivad oma lastele ainult head, ei ole ma sugugi kindel, et minu ema näeks sind minu silmadega ja kõigest ka minu moodi arvaks. Kuna sa oled isegi minu pojast mõni aasta noorem, siis enda ema tundes olen täiesti kindel, et ta noomib mind kui mõtlematut plikatirtsu, kes teeb tema arusaamist mööda tobedusi. Ja, oh issake! Mida veel külarahvas ja kõik tuttavad arvavad! Ja mida Lennart ütleb ja lapselapsed ja üldse …”

Nähes Raimi õnnetut nägu, Marta vakatas, kallistas meest tugevasti ja jätkas seejärel leebelt:

„Sa tead ju küll, et mind isiklikult absoluutselt ei huvita, mida keegi meist arvab. Mina olen kogu elu ainult enda arvamust usaldanud. Kuigi jah, tegelikult esimest korda mehele minnes oli isa see, kes jõuliselt minu arvamust kujundas ja peigmehe valikul sõna sekka ütles. Ega ma tahtnudki vastu vaielda, kuna ma ei olnud tookord kellessegi armunud ja Heldur oli tubli mees. Ma ei ole kunagi kahetsenud, et minu abielus puudus kirg. Ma ju ei teadnudki kuni praeguse ajani, et midagi sellist on üldse olemas. Kuidas ma teadsingi tahta? Aga nüüd ma tean, mida suudab üks armastav mees naisele pakkuda.”

Martal ei lastud enam edasi rääkida. Raim surus tema huultele pika sensuaalse suudluse ja võttis teda kirglikult sealsamas elutoa diivanil. Nad ei olnud kunagi maganud Marta abieluvoodis. Nende lembehetkede tunnistajaks oli olnud elutoa diivan.

Senini olid nad öid koos veetnud ainult Pullijärve kämpingumajakeses, vahvas viilkatuse ja vedrujalgadega onnikeses. Kuna onnike paiknes järve kaldal pehmel pinnasel, siis oli see paigutatud vetruvatele jalgadele justkui nõiamajake. Iga sammu ja liigutuse peale majake õõtsus. Martal oli seal esialgu tunne, et ta jääb merehaigeks, aga öösel voodis oli olnud väga lõbus, kui majake nende rütmiga kaasa kiikus.

Sel õhtul Raim ei raatsinudki lahkuda. Kuna tema poeg viibis veel maal vanaema juures, siis ei olnud tal kuni hommikuse tööleminekuni kuhugi kiiret. Nii nad jäidki diivanile, õhukese pleediga kaetult teineteise embusesse hommikuni, vahetevahel virgudes ühinesid poolunes, et seejärel uuesti suikuda …

Nad tõusid varakult, sest Raim pidi hommikul enne tööd kodust läbi minema riideid vahetama. Kordamööda käidi duši all, Marta tegi hommikukohvi, mõned võileivad, ja Raim lahkus kiirustades, olles naist veel korra suudelnud ja talle südamele pannud, et ta oleks vähemasti telefoni teel kättesaadav – mida naine ka lubas.

Marta jõudis haiglassesõiduks tellida takso ja pakkida vajalikud esemed kotti. Suure valmispakitud reisikoti tõstis ta esikusse ootele, et järgmisel päeval haiglast tulles taksoga kodunt läbi sõita, kott kaasa haarata ja sõita siis edasi juba maale ema juurde.

Esikukapil olid ootamas hästi suurte klaasidega päikeseprillid ja hirmlaia lontis äärega suvekübar. Kogu see maskeraadivarustus pidi pärast ilulõikust varjama tema äraäestatud silmnägu.

Marta mõtles veidi ja pistis seejärel mahukasse käekotti lisaks veel paar siidsalli, mida saaks vajadusel kasutada kaela katmiseks. Sidemete varjamiseks võis salli siduda ka kübara alla ümber pea. Oma asi, kuidas ta peakatteid kannab.

Igaks juhuks kontrollis naine üle kotisolevad meigitarbed, et kõik maskeeringuks vajalikud kreemid ja puudrid oleksid ikka kaasas. Hiljem tuleb seda kraami pikka aega tarvitada ja kindlasti üsna ohtralt.

Naise mõtisklused katkestas telefonihelin. Tugeva vene aktsendiga mehehääl andis teda, et proua Kooviti takso, numbrimärgiga see ja see ootab teda maja ees …

*

„Oh sa issaristike küll!” karjatas ema, kui Marta võttis tuppa astudes harjumuspäraselt kübara peast. „No kus küll on selle inimeselooma aru, et ta endaga vabatahtlikult midagi sellist teha laseb? …” Marta harutas juba salli pea ümbert, aga kuuldes ema ahastavat karjatust, tema käed peatusid. Ah, milleks vanainimest oma hirmräsitud väljanägemisega šokeerida.

Marta mässis salli näo ümber tagasi ja jättis esialgu ka suured päikeseprillid ette. Oh tonti! Kui ema veel tema kinnipaistetanud ja verevalumites silmi näeks! Minestaks vist hoopis ära …

Ema karjatus äratas pliidi ees soojal põrandal tukkunud kassi. Loom tegi silmad lahti, vaatas Martale otsa ja hüppas ehmatusest õhku, seejärel üritas avatud köögiukse kaudu põgenedes end selle hirmsa koletise käest päästa. Vaesel loomal oli nii kiire, et esialgu võttis libe köögipõrand „esisilla ringi käima”. Saades paigalt, proovis kass ettejäänud köögitabureti ümber kurvi võtta, aga sattus kiirustades külglibisemisse, kargas imekähku püsti ja tormas koleda kräunatuse saatel lahtisest uksest õue.

„Noh, Va Ramp, mis sinul nüüd häda?” torises ema kassile järele. Seejärel jätkas tütre hurjutamist:

„Ehmatasid nüüd oma väljanägemisega vaese looma kah veel ära! Näh! Lootsin siin, et tuled mulle appi, aga nüüd, nagu näha, vajad ise põetajat ja hooldajat …”

„Oh, ei ole see asi sugugi nii hull, kui sulle esmapilgul paistab. Tahad, teen sulle suhkruvett? Muidu saad veel ehmatusest roosi jalga ja siis jalust ka sant. Küll me siin kahekesi hakkama saame, ära sellepärast muretse,” sõnas tütar leebelt.

Marta võttiski riiulilt klaasi ja tegi lubatu teoks, lisades veele kolm kuhjaga teelusikatäit suhkrut. Ema jõi rahustava joogi hetkega tilgatumaks, tõmbas pisut hinge ja jätkas nüüd juba sõbralikumas toonis:

„Oh, tütreke! Kas kohe väga valutab?”

„Pole hullu midagi! Haiglas anti korralik ports valuvaigisteid ja sain neid kohapealt apteegist kaasa ka osta. Mõned päevad pean neid veel tarvitama. Ega see valu jäägi, küll pikapeale taandub.”

Esialgne torm hakkas vaibuma. Aga Raimist rääkimise peab jätma küll jupikese aega hiljemaks. Vanainimese süda ei pruugi sellisele uudistetulvale vastu seista. Nii ongi parem. Raimile ütleb, et ema on oma õnnetusest niigi šokis ja nende uudis on esialgu tallele pandud. Mees ärgu kohe üldse muretsegu … Ka tema siin igatseb, kohe väga igatseb. Igatseb selle noore mehe lõhna ja kirge ja kõike-kõike, mida Raim oli talle pakkunud, veel pakkuda kavatseb ja nii edasi …

Marta ei mäletanudki, et ta oleks oma elus varemalt tundnud taolist igatsust – igatsenud seksi.

Vastupidiselt ema esialgsele kartusele said nad kahekesi suurepäraselt hakkama. Emal olid terved jalad ja pea, Martal toimekad käed.

Esimesel maalviibimise nädalal jäid Martale rohkem tubased toimetused. Ta kartis, et äkki keegi naabritest võib ootamatult tahta memme juurest läbi astuda ja siis ta kohutaks inimesed ära oma paistes sinise bomžinäoga.

Kuna nägu oli esimestel päevadel lausa hullemaks muutunud, siis kandis Marta kogu päeva prille ja salli, et mitte emmet ja seda tema Va Rampi kogu aeg hirmutada. Peeglitest hoidus hoopis eemale.

Üks ootamatus juhtus siiski. Järgmise nädala lõpus helistas Lennart ja teatas rõõmsalt:

„Me siin Lille-Mai ja lastega otsustasime, et tuleme sind ja haiget vanaema külastama …”

Nüüd oli hea nõu kallis. Kuidas öelda pojale, et tema kohe üldse ei soovi neid lähiajal näha? Marta oli tõsises kimbatuses. Juba üle nädala oli tal õnnestunud ennast varjata, nüüd aga ähvardas kõik lennata vastu taevast ja tema saladus ei olekski enam üldse saladus.

Õnneks oli ema läheduses ja taipas kohe sekkuda:

„Oi! Ma nüüd küll kohe sugugi ei tea. … Äkki see mulle kallale tulnud tõbi ei olegi mingi tavaline külmetus, vaid hoopis gripiviirus, mis on liikvele pääsenud? Ja nüüd lastega siia tulla … Köhh … Köhh!” pingutas ema veel köhidagi. Eakas naine oli juba aru saanud, et tütar üritab oma totrust – selline oli tema arvamus iluoperatsioonist – kõigi inimeste eest varjata.

„Aga paari nädala pärast oleks mul nende tuleku üle küll hea meel!” üritas ema valju häälega rääkida, et Lennart telefonis teda kuuleks.

Marta oli emale väga tänulik, sest poeg ohkas kahetsevalt ja arvas:

„Olgu siis pealegi. Kui vanaema tõbine, tuleme mõni teine kord. Saagu ta ruttu terveks! Ei hakka laste tervisega riskima … Kuna täna sai sõit plaani võetud, käime nüüd hoopis Keilas ära. Lille-Mai kipubki ema juurde. Helistan enne poistele, võib-olla tuleb keegi veel. Reinart käib tihtipeale sõpradega Keilas grillimas. Mis tal seal linnakorteris teha. Ja kui veel Alicia ja Elizabeth ka kaasas, saavad tüdrukud koos toimetada …”

Poeg oli jõudnud käigu pealt oma sõiduplaanid ringi mängida ja see oli tore. Katre kindlasti ootas tütart ja Endlil oli maja juures alati midagi kõpitseda, kus väimees sai olla abiks.

Marta vastas pojale rõõmsalt:

„Loomulikult minge! Katrel on kindlasti väga hea meel. Ongi teine üksi jäänud, Õie on kaugel maal ja Endel ka põduravõitu …”

„Sel juhul saame teie juurde tulla alles kolme nädala pärast. Vahepeal olen Londonis …”

Marta sai veel sõnasabast kinni, et oma kergendust mitte välja näidata. Olukord oli lahenenud tänu emale üle ootuste hästi.

Kolme nädala pärast võib-olla kannatab teda juba vaadata. See aeg oli õnneks veel kaugel. Kuna ema tundus nüüd olevat tütre tegemistega leppinud või vähemasti aitas neid varjata, siis vast oleks sobiv aeg ka teine uudis välja käia? …

Siiski ei olnud sobiv aeg, sest ema porises:

„Nüüd hakka sinu pärast veel valelikuks ka ja tüdrukuid oleks tahtnud näha ja …!”

Ema rehmas käega ja marssis otsustavalt sirge seljaga toast välja. Ja hea hetk läks koos ema sirge seljaga, jättes Marta oma suure süükoorma all talle järele vaatama.

Ah, tegelikult nii oligi parem. Las see Raimi asi veel laagerdub. Oma ema tundes, kartis Marta tema reaktsiooni. Kui juba ilulõikus oli põhjustanud nii tugevat vastasseisu, mida siis veel pojast noorem mees või armuke? Nimeta, kuidas tahad, ega see asja olemust muuda. Või muudaks? Kui nad Raimiga abielluks, äkki siis ema lepiks selle suhtega? Vist siiski mitte, Raimi vanus või õigemini noorus oleks ikka pinnuks silmas.

Kuigi ema jäi üsna noorelt leseks, ei olnud Marta kunagi kuulnud ega näinud, et emal oleks kasvõi pisitillukest suhet mõne vastassoo esindajaga. Alles nüüd oli ta mõelnud, et tema ema oli kõik need aastad olnud väga üksildane.

Pärast mehe surma käis ema igal õhtul surnuaias, mis asus kodust umbes kahe kilomeetri kaugusel. Ütles ikka, et käib seal isaga rääkimas ja nõu pidamas. Oli ju temagi kogu mehega koos elatud aja, nagu Martagi, toetunud mehele. Kõike oli nende mõlema peres otsustanud mees.

Heldur oli olnud leebe ning täitnud võimalusel alati kõik Marta soovid ja kapriisid, hellitanud teda igati. Isa seevastu oli olnud võimukas, vastuvaidlemist ei sallinud. Oma perest keegi ei üritanudki tema autoriteeti õõnestada. Naine teadis oma kohta ja tütar uskus, et isal ongi alati õigus ja tema kohus on hoolitseda pere heaolu eest. Seda isa tegigi – vankumatult ja kindla käega, kuni oma elupäevade lõpuni.

Kas ema oli olnud isaga õnnelik, seda Marta ei teadnud. Neil ei olnud emaga kunagi jutuajamisi abielulistel teemadel. Kui ta oli veel noor tüdruk, siis ema manitses alati, et poistega ei tohi musitada või, hoidku jumal, hoopiski mitte koos magada. Aga seda, mida see musitamine ja magamine halba teeb, sellest ei kõssanud ta sõnakestki. Lihtsalt tabu ja ei peagi rohkem teadma! Vot nii! Marta muigas. Kummaline oli selline suhtumine, kui nüüd tagantjärele mõelda.

Marta oli sõnakuulelik tütar ja oligi veel neitsi, kui ta kahekümne kahe aastaselt jõululaupäeval kodukirikus Helduriga paari laulatati. Tol ajal tavaliselt ei laulatatudki, aga isa tungival nõudmisel tehti see tegu väikeses pereringis teoks.

Marta mäletas eredalt, kuidas ta oma pikas valges siidkleidis ja maani valge leieriga – nii nimetas ema tema pruudiloori – üsna jahedas kirikus altari ees värises. Kohe märgatavalt värises, sest esiteks oli tal õhukeses kleidis külm, ja teiseks, muidu nii südi tüdruku südamesse oli äkki pesa teinud kabuhirm. Hirm, et kuidas selle voodiga ja mehega magamisega olema saab. Kuidas ta peaks käituma ja mida tegema?

Noore naise värin hakkas tasapisi vaibuma, kui ta tundis Helduri tugevat kindlat käsivart enda kõrval. Mees ei värisenud üldse. Marta piilus silmanurgast tema poole ja Helduri rahulik armas nägu rahustas teda. Sinna oli justkui kirjutatud, et sellelt mehelt ei ole midagi karta, ta ei tee kunagi naisele liiga. Heldur ei olnud ka enam mingi poisike, ta oli Martast tervelt viis aastat vanem. Kindlasti teadis mees sedagi, kuidas naisega voodis olla ja mida teha.

Marta oli hommikul ema ja tulevase ämma omavahelisest sosistamisest aru saanud, et ämm oli ehtinud Helduri magamistoa pruudikambriks. Selles kambris tuli veeta abikaasadel nii esimene armuöö kui ka kõik järgnevad armuööd.

Helduriga olid nad suudelnud ka, esimest korda siis, kui mees tuli isalt tema kätt paluma. Jah, tõepoolest, Heldur käis tal vana kombe kohaselt korralikult kosjas. Äiale viinapudel, ämmale uus pearätt ja Martale sõrmus – kõik oli olnud nii, nagu olema pidi. Martal oli veel praegugi see tillukese briljandiga kuldsõrmus sõrmes, samuti Helduri poolt laulatusel pandud laulatussõrmus. Neid ei tahaks ta kunagi ära võtta. Ükskõik, kas ta abiellub uuesti või siis mitte. Heldur peab jääma ja jääb alatiseks tema südamesse. Tema kohta ei võta keegi.

Kuigi Marta ei olnud oma abielus tundnud sellist kõikehõlmavat kirge, mis oli nüüd nii äkki tema ellu ilmunud, oli tema elu olnud rahulik ja helge. Mida ei ole olnud, seda ei tea tahtagi – nii oli ta alati arvanud.

Materiaalselt oli Marta praegugi hästi kindlustatud ja seda tänu Helduri ettenägelikkusele. Töölkäimise järele ei olnud mingit vajadust. Kaks korterit Tallinnas ja veel neljatoaline korter Tallinna külje all Tabasalus olid Helduril õigel ajal väga soodsalt ostetud ja remontida lastud. Need tõid piisavalt üüriraha sisse, et Marta saaks oma elupäevade lõpuni ära elada. Naine oli Heldurile väga tänulik, mees oli kindlustanud talle hea mugava elu.

Nüüd, tagantjärele abieluvoodile mõeldes, ei uskunud Marta enam isegi, et ta sai oma elu esimese orgasmi alles pärast Lennarti sündimist. Kord oli Heldur olnud tormakam kui tavaliselt ja võttis teda kaks korda järjest. Siis teisel korral tundis Marta äkki alakõhus mõnusaid tõmblusi ja lainetavat soojust. Naine ei teadnudki, mida see tunne tähendab. Keegi ei olnud talle orgasmist mitte kunagi mitte midagi rääkinud. Tookord surus ta ennast äkilises õrnusehoos instinktiivselt mehe vastu ja embas teda tugevasti. Heldur tundus üllatuvat, sest tavaliselt oli naine tema lähenemistele vastanud leigelt, aga sel korral äkki nagu ärkas …

Heldur vaatas naisele küsivalt otsa. Marta, kes oli just kogenud midagi erilist, puges mehele kaissu ja endalegi hämmastuseks rääkis abikaasale, mis tunded olid teda hetk tagasi vallanud.

Naise üllatuseks mees tõsines ja kuulas teda vaikides, justkui häbeneks midagi. Lõpuks Heldur küsis:

„Kas sa tõepoolest ei ole mitte kunagi varem seda tunnet tundnud?”

Marta raputas vastuseks pead.

„Miks sa siis ometi ei ole seda mulle öelnud?”

„Mida ma pidin ütlema? Kuidas ma saan rääkida millestki, millest ma midagi ei tea?”

„Sa ei teadnud? Oh jumal küll!” tarvitas Heldur sõna, mida ta tavaliselt ei kasutanud, silitas naise pead ja oli endale pähe saanud äärmiselt kurva näo.

Marta ei mõistnud midagi. Tal hakkas mehest kahju ja ta lohutas:

„Sellest ei ole ju midagi, et ma varem ei teadnud. Hea, et ma nüüd lõpuks teada sain. Võtame asja nii …”

Meest see ei lohutanud, aga edaspidi sai Marta siiski veel ja veel tunda seda erakordset tunnet.

Naist valdas nüüd lausa ketserlik mõte: huvitav, miks ema ei olnud talle kunagi sellest tundest rääkinud? Kas ta ise oli üldse oma elus seda tundnud? Kas tema range isa oli kunagi voodis oma naisele hea olnud?

Emas ei ole õrnu tundeid. See võibki olla seetõttu, et ta ei ole oma elus kirge tundnud. Heitis voodis mehele alla ja lasi ennast lihtsalt võtta.

Et ema võeti, seda Marta teadis, sest mõnikord laupäevaõhtuti pärast sauna oli vanemate magamistoast kuulda voodi naginat ja isa ähkimist. Aga emast ei olnud midagi kuulda. Mitte niimoodi kuulda, nagu nüüd teda võis kuulda, kui ta Raimiga armatses. Nüüd oli teda ikka väga kõvasti kuulda. Hea, et kuuljaid ei olnud. Siis ta oleks olnud sunnitud ennast tagasi hoidma.

Üks asi oli siiski täiesti kindel. Kui ema senini ei olnud oma ainsa tütrega naise ja mehe omavahelistest lembehetkedest rääkinud, siis ei tee ta seda enam kunagi. Marta mõtles, et kui temal oleks olnud tütar, siis ta oleks rääkinud temale kindlasti kõigest varakult. Siis tema tütar oleks saanud juba noorena kogeda oma mehega sellist jäägitut kehalist ühtekuuluvust, nagu tema seda nüüd alles küpses eas tundis.

Ei, tegelikult ta ei kahetsenud midagi oma elus, aga …

Pojaga oli teisiti. Marta ei suutnud meesterahvaga intiimsustest rääkida. Lootis, et seda teeb Heldur, aga kas ja kuidas mees seda tegi, jäi Martal teadmata.

Lennartil oli vist siiski tarkus saadud, sest nad on Lille-Maiga väga armastav ja harmooniline paar. Võimalik, et hoopis Lille-Mai ise teadis, kuidas mehega õnnelik olla. Igatahes tundus noorpaariga olevat kõik korras.

Võib-olla oli minia ema Katre oma ainsale tütrele rohkem abielusaladusi avaldanud kui tema ema omal ajal temale. Katre oli hella ja avatud hingega, niipalju kui Marta teda tundis.

Ema tuli tuppa ja katkestas Marta mõtisklused:

„Õige siin unistama jäänud! Vaata ikka kella ka. Varsti lõuna ja sa pole veel söögitegemist alustanudki. Muudkui ehid ja lõigud ennast … Küllap on sul mõni mees silmapiirile ilmunud, peaksid just pingutama, aga sina lähed laisaks kätte …”

No selge, emasüda oli vist kogu aeg aimanud, et Martal oli toimunud elumuutus. Oma ema eest ei varja midagi, isegi kui tahaks. Marta tundis, et ta ei tahtnudki enam varjata. Ta tõusis, pani käed emale kaela ümber ja saladus vallandus kui paisu tagant:

„Emmeke, ega ma ei tahtnudki varjata! Lihtsalt ei ole õiget hetke leidnud, et sinuga sellest rääkida, Las see söök oodata veel natuke. Muidugi olen armunud! Kuidas see olekski saanud jääda sulle märkamata, kui mul õnn ajab lausa üle ääre! Ma olen kohe väga-väga armunud …”

Ema tundus sellest tundepurskest veidi ehmuvat:

„Aga tema? Kas ka tema on sinusse armunud või …”

„Muidugi, emmekene, kuis siis muidu. Ikka on, kohe väga on! Meie oleme armunud!”

Ema seedis veidi saadud informatsiooni ja küsis seejärel mõtlikult:

„On ta ikka vaba mees? Ega sa ometi abielumehega semmi? Ja kuidas nüüd nii äkki?”

„Oh ei! Seda küll mitte! Ta on lesk nagu minagi. Ja üks poeg on tal ka. Me tutvusime Kosel trahteri parklas, tol korral, kui ma viimati siit koju sõitsin. Mul parklas kukkusid autovõtmed auto alla, ta tuli mulle appi … ja nii see läks. Jõime veel seal Kose Tarekeses kohvi ja käisime Paunküla veehoidlas ujumas ja …”

Marta tundis tohutut kergendust. Nüüd oli põhiline räägitud ja õnneks ei olnud ema veel küsinud, kui vana see mees on. Aga ta oli liiga vara rõõmustanud …

„Kui tal on poeg, siis ta on kindlasti juba vanaisa ka?”

Vot see oli lõks! Kuidas öelda, et kallima poeg on alles viisteist aastat vana.Marta kohmetus, aga otsustas olla aus. Tulgu siis edasi, mis tuleb.

Nagunii tuli kõik ära rääkida ja sellega oli tavaliselt nii, et mida varem, seda parem.

„Raimi poeg Andro on alles noor, nii et ta ei ole praeguseks veel vanaisa staatusesse jõudnud,” sõnas Marta ebalevalt.

„Ah et vanade inimeste laps?”

„Mitte päris nii … Tema ema Berit oli sünnitades neljakümne kahene ja nüüdseks ei ole teda enam elavate kirjas. Raim on poega viis aastat üksinda kasvatanud,” leidis Marta veel esialgu pääsetee.

„Nii kaua oli üksik ja nüüd äkki siis sina?”

Ja kohe järgneski kardetud küsimus:

„Kui vana ta siis ise on, see sinu Rain või mis-ta-nimi-nüüd-oligi?”

Tütar oli kitsikuses. Ta ei suutnud kohe ilma ema ette valmistamata vastata ja otsustas alustada ümber nurga:

„Tema nimi on Raim … Emme, mäletad, me vaatasime kunagi siin sinuga üht väljamaa filmi, kus noored mehed olid koos eakate naistega. Ja nad armastasid neid naisi päriselt …”

„Mida sa ometi räägid? Mingi vanuritearmastaja või? Aga sina ei ole ju nüüd nii vana ka. Ja kui ta vanu naisi armastab, miks sa ennast siis lõikuda lasid? Oh! …”

Ema ei suutnud hingelduse tõttu enam edasi rääkida. Marta poetas kähku vahele:

„Ega see meie vanusevahe nüüd nii väga suur ka ei ole. No mõned aastad üle kahekümne.” Marta lõpetas sosinal oma pihtimuse ja tundis ääretut kergendust. Nüüd oli see lõpuks välja öeldud ja kivi südamelt langenud.

Ta ei jäänud enam ema edasisi väiteid ega ohkimist kuulama. Kergejalgselt võttis tütar suuna köögi poole.

„Ma teen nüüd lõpuks meile süüa ka. Tühi kott ei seisa püsti! Kas ma teen magustoiduks oleva sõstrakisselli juurde manna- või riisiputru? Kumba sa tahaksid? Koorin nüüd kähku kartulid ja teen hakklihakastme, nagu sa eelnevalt soovisid.”

Ema oli ka tütre järel kööki tulnud. Ta oli vist tahtnud eelmise teema jätkuks veel midagi öelda, aga rehmas nüüd ainult käega ja ütles justkui kahe küsimuse ja probleemi peale kokku:

„Sinu oma elu … Tee aga, mida ise tahad! Mis nüüd minust enam … Oled kogu elu isepäine olnud ja isa ka enam ei ole, kes sulle aru pähe paneks.”

Kuigi Martat ei rõõmustanud sugugi, et isa enam ei ole, siis see rõõmustas küll, et isa ei olnud hetkel siin temale aru pähe panemas. Millalgi ometi peab inimene hakkama enda aru järgi elama. Millal siis veel, kui seda ei tee ka kuuekümne ühe aastane inimene?

Ema ei avaldanud õnneks soovi Raimiga kohtuda ei sel ega ka järgnevatel päevadel. Kas ta tegi seda nüüd tütre moondunud silmnäole mõeldes või puudus tal tõepoolest huvi väimehekandidaadiga tutvuda – mine võta kinni neid teise inimese mõtteid.

Raimisse puutuva kohta oli tal järgnevatel päevadel ainult üks mokaotsast poetatud küsimus:

„Mida Lennart sellest sinu armastusest arvab? Kas ta üldse teab, et mees temastki paar aastat noorem?”

Marta pidi nentima, et poeg ei teadnud veel oma tulevasest kasuisast(?) üldse mitte midagi. Kõik oli alles liiga värske. Antud olukord ei takistanud Martal iga päev Raimiga telefonis pikki kirglikke vestlusi pidamast ja selleks ajaks püüdis ta ema kuuldekaugusest eemalduda. Ei ole vaja härjale punast rätikut lehvitada.

Marta igatsust Raimi järele aitas leevendada kummaline asjaolu. Kui mees oli koosveedetud öö järel kiirustades lahkunud, märkas naine, et mees oli oma sviitri esikukapile unustanud. Marta surus näo mehe sviitrisse, tõmbas sõõrmetesse pika sõõmu mehele nii omast, temale juba armsaks saanud lõhna ja torkas seejärel sviitri esikus maalesõidu ootel olevasse reisikotti.

Õhtul magama heites võttis Marta nüüd alati mehe sviitri kaissu, et mehe lõhn oleks öösel kogu aeg temaga. Mõnikord päeval, kui igatsus kippus hinge matma, pani ta sviitri selgagi …

„Mis ajast sa Lennarti riideid kannad? Pealegi on see sulle suur. Kas omal enam rõivaid ei jätku?” tundis ema huvi, kui tütrel oli järjekordselt mehe sviiter seljas.

Marta muigas ainult. Ta poleks mingi hinna eest söandanud emale öelda, et kannab igatsusest Raimi järele tema sviitrit.

Martal oli juba ammugi kana-klimbisupp valmis keedetud, aga ema ei olnud ikka veel oma igaõhtuselt isaga arupidamiselt tagasi jõudnud. Nojah, edasi-tagasi tuli oma neli kilomeetrit ära ja ema oli vana ka. Aga ta oli harjunud nüüdseks juba aastakümneid kalmistuteed käima ja kõndis vaatamata eale üsna käbedalt.

Ema käis tavaliselt alati paari tunniga selle käigu ära. Pilku seinakellale heites täheldas Marta, et seekord oli ema ära olnud juba ligi kolm tundi.

Marta läks trepile vaatama, kas on ema saabumist märgata. Ta nägi üllatusega, et ema oligi juba tagasi ja istus aidatrepil loojuva päikese viimaste kiirte soojuses. Miks ta siis tuppa ei tulnud? Teadis ju, et tütar toiduga ootamas. Kas ta tahtis üksi omi mõtteid mõelda?

Kuna tütrel oli vaja emale oma järgmise päeva plaanide kohta veidi selgitust jagada, otsustas ta minna aidatrepile talle seltsiks. Marta lükkas supipoti soojale pliidirauale tagasi, et toit ära ei jahtuks, tõmbas Raimi sviitri õhtujaheduse kaitseks õhukese suvekleidi peale ja võttis suuna aida poole …

Enne kui Marta jõudis suu avada, teatas ema mõtlikult:

„Näh, sain täna surnuaial Tagametsa Maiega kokku. Rääkis, et tal olla tütar mehest lahku läinud.

Maie oli algul nii mures olnud, et mis nüüd tema antud rahaga ostetud korterist saab, aga tütar rahustanud ta kohe maha: neil olla mehega abieluvaraleping tehtud. Nüüd ei näe see ringiaeleja korterirahast sentigi ja Maila jääb lastega sinna edasi elama. Näed, tänapäeval teavad inimesed juba kõiki neid knihve …”

Ema tõmbas hinge ja jätkas ühe soojaga:

„Kui sa tõesti kavatsed sellise lolluse teha, et uuesti mehele lähed, ära sina ka mingil juhul seda lepingut unusta. Heldur jättis sulle hea järje ette. Kahju oleks, kui see kõik mingi noore õnneotsija nahka läheks, sina vanaduses puupaljaks jääksid. Ja muidugi Lennart oleks siis kah isa pärandusest ilma …”

Marta tegi suu lahti, et ema rahustamiseks sõna vahele pista, aga ema jätkas:

„Oota nüüd, pimeloom! Kannata sutsuke. Ma tahtsin sulle tegelikult seda ka rääkida, kuidas Tagametsa üldse omal ajal Maie isa kätte läks. Ega nende sugu ole seal kogu aeg elanud. Mina olin veel tüdruk, kui nemad ostsid haamri alla läinud talu …”

Ema rääkiski tütrele kunagi ammu juhtunud loo.

⁎

Tagametsa peremeheks oli vanapoisist Alfred. Ta pidas talu koos vanatüdrukust õe Idaga. Nad olid usinad ja töökad inimesed. Alfred oli saanud juba uue elumaja katuse alla. Ütles ikka, et kui maja seest ka kõik valmis saab, siis toob Värvu Liide perenaiseks.

Liide oli verinoor ja ilus tüdruk, vaeslaps, kes elas Värvul sugulaste juures. Sugulased tahtsid teda jalust ära saada ja ta oleks hea meelega kohemaid Tagametsale perenaiseks läinud. See küll Idale eriti ei meeldinud, aga kes temalt küsis …

Talu oli heal järjel ja kõik laabus, kuni juhtus hirmus õnnetus. Ega õnnetuste eest ole keegi kaitstud.

Peremehel oli sõiduhobuseks noor peru, ilmatu uhke süsimust valge lauguga täkk. Alfred ütles ikka, et see on tema pulmahobune. Talle meeldis oma ilusa loomaga kelkida ja ta pani täku pea iga sõidu tarbeks aiste vahele.

Lõpuks see viljakoormaga veskile sõit talle, õnnetukesele, saatuslikuks saigi. Ajas veel tee peal hobuse nelja ja kihutas naabrimehest mööda. No ja siis tuli pimedas kurvis veoauto vastu. Neid liikus tol ajal vähe. Loom polnud sellise suure möirgava elukaga harjunud.

Siis see juhtuski! Noor pire täkk ehmatas, rapsas täie kapaku pealt teelt kõrvale ja tõmbas koorma kraavi kummuli. Alfred jäi koorma alla. Ainult pea paistis viljakottide alt, kui naabrimees oma hobusega lõpuks õnnetuskohale jõudis. Auto oli rahumeeli edasi sõitnud.

Läks hulk aega, kuni naabrimees viljakotid mehe pealt ära tõstis. Alfredil oli küll veel hingeke sees ja viidi haiglasse, aga voodi omaks ta jäigi. Selg oli murtud ja kaelgi tugevasti vigastatud.

Ida jäigi üksi talu pidama ja voodihaiget venda hooldama. Alfred elas liikumatuna voodis veel ligi viis aastat, ja nendest kaks viimast valla vaestemajas, kuni jumal talle halastas ja enda juurde kutsus.

Vaene Ida oli püstihädas. Suvel oli talus suiline olnud, aga selleks ajaks oli juba sügis kätte jõudnud ja suiline just hõlmad vöö vahele pannud. Veel oli talus vana paikne saunik, kes käis talutöödel abiks. Nii et kevadeni veeti kuidagi välja. Kuigi Idal kulus palju aega voodihaige venna eest hoolitsemiseks, rabeles ta kasvõi naba paigast, et tulla toime talutöödega.

Kevadel võeti tallu sulane ja uuesti ka suiline. Aga kus juba õnnetus ees, sinna järgmisel hea tulla. Heinateo ajal kukkus sulane laudalakast alla ja kohe nii õnnetult, et murdis jalaluu. Heinaaeg, teadagi, kiire aeg. Oli vaja kuiv hein kähku varju alla saada. Küün oli alles täitsa tühi. Aga kust sa kõige kiiremal tööajal uut sulast võtad?

Just siis juhtus tulema harjusk oma kolakohvriga külla. Oli teine noorevõitu ja üsna sile poiss. Käis mööda talusid, pakkus naistele pearätte, sitsikangaid, ehteid, pitse ja muud taolist kraami.

Kui ta jõudis lõuna paiku Tagametsale, siis oli Ida just veidi aega tagasi koju tulnud venda söötma. Tahtis seejärel tormata kohe tagasi heinamaale, aga harjusk pidas ta väraval kinni. Ärgu nüüd proua kiirustagu kuhugi, vaadaku ikka tema ilusaid pearätte.

Jutule nad said ja kuidagi läks nii, et see ilmahulgus haistis saaki. Sokutas ennast kiirel ajal tallu abiks. Esialgu ta oligi väga püüdlik, töö lausa lendas käes. Aga see oli esialgu. Oskas teine laulda ka ja õhtuti kandis perenaisele oopusi ette. Mehkeldas Ida ümber, kuidas aga jaksas. Tegi ja toimetas. Ida oli tähelepanust nii liigutatud, et ei andnud endale üldse aru, kuidas olla või mida teha. Vend küll hoiatas, et tüdruk, vaata ette! Aga kes see ikka santi väga tähele pani.

Asi läkski käest. Kui Alfred tahtis peale jõule harjuskist igal juhul lahti saada ja teda talust välja kihutada, siis selleks ajaks oli Ida vöökoht juba reetlikult paisunud. Vanatüdruk oli mitu head aastat pealt neljakümne ja alles esimene rasedus. Hull lugu igatahes! Aga sellega see lugu kaugeltki veel ei lõppenud.

Harjuskil jätkus jultumust ja mõistust paluda Alfredilt Ida kätt. Alfred sajatas, mis ta sajatas, aga õe nutt ja härdad palved sundisid teda selle abieluga nõustuma. Ei saanud ju ometi oma lihast õde jätta lapsega tüdrukuks ja ilmarahva naeruks.

Peigmehekandidaat tahtis talu rahadega suuri pulmi korraldada, aga siin jäi Alfredi sõna peale. Kui üldse, siis tulevad pulmad tagasihoidlikud – ainult lähemad sugulased ja naabrid. See oli seal talus ka viimane kord, kus Alfredil lasti veel miskit öelda.

Pulmad olidki tagasihoidlikud. Käisin minagi koos ema ja isaga pulmas. Pruut oli üsna armas oma pikas kleidis ja õhetavate põskedega. Ainult leierit ei olnud. Tol ajal kandsid leierit ainult süütud tütarlapsed, aga sealt paistis see süüdiolemine juba kaugele välja.

Peigmees nägi ka igati viks välja, temale oli ostetud pulmadeks linnast uhke must poeülikond. Lõpuks jõi too linnauntsakas ennast omaenda pulmas täitsa lakku täis ja kukkus praalima, et nüüd on tema Tagametsa peremees. Kuigi talu oli siis vist veel Alfredi nimel, sai vaene mees tagakambris voodis ainult jõuetusest hambaid kiristada.

Tal oli selleks põhjust ülearugi. Tema kaertega toidetud pulmatäkk oli saanud hoopis selle hulkurist lojuse – nii ta õemeest nimetas – pulmatäkuks.

Mõni aeg peale pulmi ilmus tallu mingi kõrvuni värvitud linnavuhva. Harjusk esitles teda enda õena. Tuli ja jäigi paigale, kuni nad Idale vahele jäid – aelesid päise päeva ajal tema abieluvoodis. Voh sulle siis õde! Kõhuõde oli hoopis.

Ida oli muidugi väga löödud ja õnnetu. Mida ta täpselt tegi või ütles, ei tea keegi. Vaevalt et ta julges vennalegi kurta. Igatahes mõne päeva pärast oli see vuhva koos Ida laulatatud abikaasaga talust kadunud. Kas läksid ise või viskas Ida nad välja, mine võta kinni.

Aprilli algul oli Idal kätte jõudmas mahasaamise aeg. Ta oli üksi kodus, kui algasid tuhud. Oli just venda harinud ja rükkinud üksi halvatut tõsta. See toiming oleks olnud naisterahvale niisamagi üle jõu käiv, sest Alfred oli suur ja raske mees kui härg – mis siis veel viimaseid päevi raskejalgsest rääkida …

Kui saunik tuli lõpuks õhtuvidevikus tuppa vaatama, et miks perenaisel lehmad lüpsmata, siis ta leidis Ida köögipõrandalt vereloigust. Surnud poisslaps oli sealsamas hingevaakuva perenaise kõrval.

Uus peremees tegi juba vähem kui aastaga linnas pordumajades prassides talule suured võlad peale ja nii kõik haamri alla läkski. Mine võta kinni, kuidas tal see õnnestus. Kas ta oli kuidagi Alfredilt allkirja kätte saanud või kuidas see sai nii minna.

Ida suri teadvusele tulemata haiglas ja Alfred toimetati valla vaestemajja. Seal ta piinles kellegagi sõnagi vahetamata veel ligi kaks aastat. Ta oli olnud uhke mees ja nüüd selline alandus.

Ema ohkas raskelt, pühkis rätinurgaga silmi ja tõusis:

„Näed siis, tütreke, kuidas elu võib pöörata. Üks vale samm ja ongi kõik läbi nii sinul kui ka sinu perel. See neetud vandersell!”

Marta võdistas õlgu, õhtujahedus ja õõvastav lugu oli tekitanud külmavärinaid. Ta oli ema juttu pingsalt kuulanud ja tahtis teada:

„Aga Liide, see vaeslaps? Mis temast sai?”

„Ah, mis tast ikka sai! Linna põgenes! Mis häda tal oli vanamehe hooldajaks hakata?” Emal oli põlgusenoodike hääles. „Neil olid juba varem kõik jutud räägitud ja Alfredil oli kombekohaselt kosjaski käidud. Aga mis sellest nüüd enam – tüdruk ei oleks saanud hea elu peale, vaid voodihaige hooldajaks-kasijaks. Ja ega nad poleks lapsigi saanud, Alfred oli ju üle keha halvatud. See kõik hirmutas noort tüdrukut.”

Marta ei suutnud kuuldut uskuda:

„Kas Idal siis ei olnud kedagi appi võtta venda hooldama? Mõnda sugulast või kedagi?”

„Eks igaühel omad elud ja toimetused. Aga kuuldavasti neil lähisugulasi ei olnud jah,” ütles ema järele mõeldes.

Supp oli jõudnud vahepeal veidi jahtuda, aga soojendamine ei olnud veel vajalik. Marta tõstis toidu lauale ja kuna mõlemal lõid kõhud pika jutu peale pilli, siis söödi esialgu vaikides.

Kui suurem nälg oli kustutatud, tuli Marta välja oma jutuga, mis oli varemalt keelel kibelenud:

„Ma pean homme korraks linna sõitma. Sul siin jätkub suppi ka homseks ja …”

„Lähed oma seda … seda …?”

Kuni ema otsis tütre silmarõõmu jaoks sobivat sõna, pistis tütar vahele:

„Ma ei lähe seekord sugugi Raimi pärast, vara veel temaga kohtuda. Mul on hoopis vaja minna kirurgi juurde ennast näitama. Võib-olla ta võtab mul need traagelniidid ka välja,” püüdis Marta nalja heita. „Jään siis ööseks oma koju ja tulen ülehomme autoga tagasi. Kui nüüd Lennart millalgi perega tuleb, nad paneksid imeks, et miks mul autot siin ei ole ja kuidas ma siia sain ja nii edasi.”

„Noh kui just sedasi, siis mine pealegi. Minul pole siin häda midagi,” leebus ema, lootuses, et võib-olla oli tema jutust mingit kasu ja ta suutis panna tütart oma elu üle veidigi järele mõtlema.

⁎

Hommikul kõndiski Marta bussipeatusse, kaitseks ikka sall, kübar ja suured päikeseprillid. Niimoodi maskeeritult ja bussi tagumisel istmel ajalehe taha varjununa jõudis ta ühtegi tuttavat kohtamata linna, võttis bussijaamas takso ja sõitis tohtri juurde.

Kirurg nentis, et Marta haavad olid paranenud üle ootuste jõudsasti, ja tõepoolest eemaldaski kõik pindmised niidid, sisemised õmblused pidavat ajapikku ise ära lahustuma.

Väga valus oli, kui kirurg sikutas paistetanud silmalaugudest niite välja ja Marta tundis, kuidas ta juba tüdineb ilulõikusega kaasnenud valudest. Õnneks oli veel ainult koera saba jäänud ja asi liikus jõudsalt lõpliku paranemise suunas.

Piinapingist pääsedes tellis Marta uuesti takso ja lasi ennast koju sõidutada. Oh! Jumal tänatud! Lõpuks ometi omas kodus. Naine avas kõik uksed ja aknad, et pikka aega seisnud läppunud õhku majast välja saada.

Marta oli hommikul joonud ainult tassi kohvi, siis nüüdseks oli läinud kõht väga tühjaks. Naine otsustas endale valmistada kiire kerge lõunasöögi. Kuna algselt oli olnud plaan pärast operatsiooni end kodus varjata, siis leidus sügavkülmikus igasugust kraami. Kõige peal oli pakk Pealinna pelmeene – hapukoore ja äädikaga serveeritult oleks need igati suupärane kõhutäide. Kõrvale sobiks omatehtud kõrvitsasalat.

Pärast sööki otsustas Marta helistada Raimile. Mees oli õnnelik naise häält kuuldes ja teatas rõõmsalt:

„Kullake, nii tore on lõpuks ometi sinu häält kuulda! Ootasin sinu kõnet juba hommikust saati. Lootsin, et helistad varem! Mida te seal kahekesi teete, et alles nüüd sulle meelde tulin? …”

„Ei olegi midagi erilist teinud, aga ema oli kogu aeg kõrval ja …,” luiskas Marta, ise pisikest südametunnistusepiina tundes.

„Tahaksin sind juba näha! Ja tead isegi, mida veel … Ma ei pea seda ometi ütlema? Kas ma tõepoolest ei tohi natukesekski külla tulla? Sõidan nädalavahetusel poissi vaatama ja sina jääd mulle tee peale. Võiksime kohtuda kusagil mujal, kui sa ei taha mind oma ema silma alla.”

„Ei-ei, järgmine nädalavahetus ei ole hea mõte! Lennart tuleb perega meile külla ja minul ei sobi siis sinuga kokku saama tõtata!” teatas Marta kahetsusega hääles. Naisel oli hea meel, et seekord ta ei pidanudki mehele valetama, sest Lennart oli millalgi tõepoolest tulemas.

Küll oli tore jälle üle hulga aja kodus olla! Marta nautis päise päeva ajal oma mullivanni mõnusid. Ema juures oli õuesaun ning endisesse sahvrisse ehitatud dušinurk ja tualett. Kuidas küll vanasti õuepeldikuga hakkama saadi ja seda ka talvisel ajal? Nüüd, suures mullivannis mõnuledes, tundus see aeg väga kaugena.

*

Marta kuulis läbi une telefoni nõudlikku helinat. Äkki Raim helistab? Peaks vastu võtma, kuigi ei viitsiks veel päevaga alustada, aga Raimi häält tahaks küll kuulda …

Heitnud pilgu telefoniekraanile, valdas naist pettumus. Võõras number! Phäh! Oleks teadnud, oleks edasi maganud! Oleks-poleks … Nüüd ei olnud enam midagi parata:

„Tere hommikust! Marta kuuleb …”

„Oi, nii tore! Lõpuks ometi sain sind kätte …,” kostis telefonist naisterahva rõõmus reibas hääl. See hääl tundus Martale esialgu võõrana. Võõras hääl ja nüüd veel niimoodi rõõmustab, et sai teda kätte. Kummaline …

Hääl ei andnud Martale aega pikemaks juurdlemiseks, tõmbas hinge ning jätkas kiirustades ja veidi seosetult:

„Mina olen Aili – sinu kunagine klassiõde. Sain sinu emalt numbri … Ma ei teadnudki, et pesitsed pikemalt tema juures. Olime sinuga seitsmendas-kaheksandas klassis koguni pinginaabrid. Mäletad mind?”

Marta oli juba virgunud ja mõte hakkas tööle. Muidugi ta mäletas Ailit, aga nad ei olnud üüratu hulk aastaid üldse suhelnud. Loomulik, et talle tundus helistaja häälgi võõras. Kuigi nüüd, juba helistajat teades, eristas ta tuttavlikku tämbrit.

„Muidugi mäletan sind, aga nii palju aega on vahepeal möödunud ja pealegi ma ei osanud üldse aimata, et sina mulle praegu helistad …,” vastas Marta viivitamisi.

„Ma helistan nüüd ka ikka asja pärast! Ja koguni kõigile klassikaaslastele!”

Martal tekkis huvi. Kõigile klassikaaslastele?

„Mul tuli siin äkki selline vahva mõte! Meil ei ole juba paarkümmend aastat klassikokkutulekut olnud, just nüüd, kus meil tervelt nelikümmend viis aastat lõpetamisest möödas, võiksime selle kokkusaamise ära teha. Viiekümneni pole ka mõtet oodata, ja pealegi, kui meeldib, võime siis jälle uuesti teha! Viis aastat on just täpselt nii pikk või lühike aeg, kuidas ta kellelgi on. Minul jäävad aastad aja kulgedes pigem aina lühemaks!” Klassiõde oli sattunud jutusoonele ja paristanud uudise ühe soojaga Martale seedimiseks.

Peaasi, et see nüüd lähiajal ei toimuks, aga kui nägu juba kannatab näidata-vaadata, siis miks ka mitte …

„Millal täpsemalt sul see üritus plaanis on ja kus toimuks?”

„Tead, mul oli selline mõte, et kutsuksin teid kõiki enda poole. Mul on siin Lääne-Virumaal Rakvere lähedal väike majapidamine – turismitalu või nii. Metsatuka talu. Mõned loomad, heinamaad ja mets … Mõtlesin, et kui teeks õige augustikuu viimasel nädalavahetusel? …”

Ilulõikuse viimaseid jälgi saab selleks ajaks edukalt meigiga varjata. See olekski hea aeg, saaks olla täieliku taastumiseni paar päeva eelkõige Raimi silme alt ära, jõudis Marta mõelda, enne kui hoogu sattunud Aili jätkas aruandlust:

„Meid on alles veel ainult kakskümmend üks. Kalle sai autoavariis surma ja Alma jõi salaviina … Kuulsid ka sellest Pärnu tragöödiast? Hele elab Londonis. Võtsin temaga Messengeris ühendust. Kirjutas vastuseks, et ei hakka praegu küll selle kokkutuleku pärast Eestisse tulema. Pidid olema kiired ajad. Katrin elab Soomes. Tema lubas veel mõelda ja kindlat vastust ei andnud. Priidu elab Tartus, aga tema on juba mitu aastat ratastoolis – suhkrutõve tagajärjel amputeeriti mõlemad jalad. Tema ka ei tule … Praeguseks on kümme inimest lubanud tulla. Mõned on veel läbi helistamata. Mida sina arvad? Tuleksid? … Ei pea kohe vastama. Natuke on veel aega. Aga oleks tore, kui sa paari päeva jooksul otsustaksid, siis tean arvestada. Kui oled tulija, siis räägime juba edasi, mis ja kuidas mul on korraldus kavandatud.”

„Olgu pealegi. Sobib! See on tõepoolest tore, et otsustasid kokkutuleku korraldamise enda peale võtta ja liiatigi veel oma kodus. Ma ei olegi sinu pool käinud ja püüan kindlasti tulla. Helistan sulle homme õhtul tagasi. Kuulmiseni!” lõpetas Marta kõne.

Aga miks mitte? See oleks hea vaheldus, kuna ta kohe väga kibeles linna ja Raimiga kohtuma. Kriitiline pilk peeglisse andis teada, et ilmselgelt oli veel vara mehe silme alla ilmuda.

Kokkutulekuni oli veel tervelt nädal. Marta mõtles et käib seal ära, pärast sõidab veel ema juurest läbi ja teeb talle enda äraoleku ajaks söögi valmis ning on seejärel mõne päeva linnas omas kodus. Raimiga oleks parem kohtuda õhtuhämaruses. Kutsuks ta enda juurde külla ja teeks küünlavalgusõhtu? See oleks väga hea mõte! Siis jälle ema juurde tagasi. Vanainimese luud ei parane nii kiiresti ja kipsi ei ole veel võimalik eemaldada. Hädapärast saaks ema mõnda aega üksigi hakkama, aga päriselt linna ei kipugi. Targem oleks veel veidi taastuda.

*

Järgmisest teeotsast peaks vist pöörama paremale? Aili oli juhatanud: Rakverest võta suund Narva poole, Narva maanteelt pööra teisest teeristist paremale poole kruusateele, sõida vana veski juurest vasakule ja sealt veel paar kilomeetrit kuni hobuste koplini – oledki kohal.

See vist ongi see kruusatee? Tolmab ka, kurivaim! Marta lasi kähku autokatuse alla. Näole ei ole puudrit juurde vaja, niigi panin paksu korra peale. Arvaku teised pealegi, et olen kõva meikija, vähemasti ei paista välja tegelik põhjus. Armsaks saanud laia äärega õlgkübar ja suured päikeseprillid täiendasid maskeraadi.

Marta oli toiminud kavalalt ja pannud pilkupüüdva ning väljakutsuva suvekleidi selga, mis peaks kõikide pilgud tema näolt suunama küllaltki paljastavasse dekolteesse. Õnneks päikesepaisteline ilm soosis taolist kleidivalikut ja push-up rinnahoidja andis efekti juurde. Häh! Kelle asi see on! Temal pole häbeneda midagi. Siledaks sikutatud nägugi hakkas juba moodustama kehaga kena tervikut, mis oli suurepärane. Kuu aja pärast peaks ta nägema küll nii hea välja, et julgeb ennast Raimi kõrval tunda võrdväärsena. Ega Raim olegi teisiti arvanud, küps naine oli alati olnud tema iluideaal.

Marta oli mõelnud, et Raimi naiseideaali kujundas periood, kus ta noorukina huvitus oma ajalooõpetajast. Selles ei olnud midagi üllatavat, poisid on ennegi ilusaid naisõpetajaid imetlenud, aga et õpetaja läks sellega kaasa ja tulemuseks oli Raimi jaoks esmakordne seksuaalvahekord, siis kindlasti see oligi mõjutanud noormehe edasist elukäiku ja suhte-eelistusi.

Teine tegur võis olla see, et Raimil ei olnud ema ja Beritiga kaasnes ka igatsetud ema, kes pakkus armastust, hoolt ja hellust.

Kui Berit jäi rasedaks ja nad kavatsesid abielluda, siis loomulikult olid nende mõlema lähedased sellele liidule vastu. See ei olnud ka mingi ime. Raim oli veel väga noor, nende vanusevahe oli kakskümmend kaks aastat ja seda pruudi kahjuks, mis oli perekondade arvates igati taunimisväärne. Ahhaa! Aga neil on Raimiga vanusevahe koguni kakskümmend kuus aastat. Mis-nüüd-küll-saab?

Raimi sõnul oli Berit olnud hästi väikest kasvu ja habras – nägi palju noorem välja. Mees ei varjanud Marta eest, et ta oli oma naist väga armastanud ja neil oli hea klapp: nii seksuaalne kui ka vaimne. Pärast Beriti surma ei olnud Raim mitu aastat naiste peale mitte mõelnudki, igatsedes nii väga oma esimest armastatut.

Tol õhtupoolikul, kui nad Kose parklas esmakordselt kohtusid, oli Marta väike õnnetu kogu liigutanud meest sügavalt ja esmakordselt üksielatud aastate jooksul oli ta tundnud südant võpatamas.

Marta ärkas mõtetest. Paremal pool tee ääres kulges kitsa külavaheteega paralleelselt lattaiaga piiratud koppel, kus traavisid rõõmsalt hullates ja teineteist taga ajades kaks prisket poni.

Telefoni teel saadud info põhjal peaks see siin olemagi Aili Metsatuka talu – metsatukka paistis ümbruses piisavalt. Marta sõitis aeglaselt edasi ja silmas kopli lõppedes sissesõiduteed. Seal seisis juba neli autot. Avaras õues hakkas silma väike palkmaja ja metsaveerele oli püsti pandud mõned telgid …

Maja ümber oli märgata liikumist. Õues askeldas lehvivas maani suveseelikus pikk sale naine ja veel kaks naist: üks madal ja matsakas pikkades teksades ning teine, saledam, valgetes kapripükstes. Peale nende sebis ringi veel üks suurt kasvu kõhukas meesterahvas.

Kes naistest oli perenaine ja kes olid teised, seda Marta silm nii kaugelt ja läbi päikeseprillide ei seletanud. Ta piilus lähemale suundudes üle prillide ja püüdis ära mõistatada, kes on kes …

Õnneks tuli kõhukas meesterahvas talle appi. Too pöördus Pika Suveseeliku poole ja hõikas:

„Hei, Aili! Kuhu sa need grillvardad torkasid? … Oot-oot! Vaata aga, vaata! Meile tuleb tasapisi lisa!”

Viimased laused oli juba Martale suunatud. Vahet ei olnud, vähemasti oli ta nüüd kindlalt teada saanud, kes kohalviibinuist oli teda kutsunud perenaine. Küllap ülejäänud tutvustavad ennast juba ise.

Marta läkski kõigepealt perenaisega kätlema:

„Tere, Aili! Nii tore on sind jälle üle pika aja näha! Suurepärane, et kutsusid meid siia …”

„No seda minagi siin rääkisin! Aili on meil alati tubli organiseerija olnud!” sekkus nende jutu vahele Matsakas Teksapüks. Pistis seejärel Martale käe pihku: „Kas sa mind mäletad?” Küsija naeratas kavalalt. „No hea küll! Mis ma sust ikka kiusan. Mina olen Rutt. Ja sina oled Marta? Sa ei olegi eriti palju muutunud. No ega mina ju ka tegelikult ole …”