Читать книгу Seltsimees laps - Leelo Tungal - Страница 10

Vanaisa-vanaema maja ei asunud metsas nagu Punamütsikese vanaema kodu, vaid üsna maantee lähedal, lattidest taraga ümbritsetud õunapuuaias. Pealtnäha oli see päris kogukas hall puumaja, aga tegelikult oli enam kui pool sellest tühi ja kõle ning eesuksest sisse ei pääsenudki – see oli kahe risti löödud lauaga kinni naelutatud, ja tee poole vaataval aknal oli luuk ees. Et sisse pääseda, tuli kaks väravalatti põikpuudelt maha tõsta, läbi õunaaia kõndida ja ümber majanurga pöörata. Maja ise oli igavalt hall, kuid trepi kõrval seisev koeraputka oli uhke – kõrge katuseviiluga ja ilusasti kollaseks värvitud. Koerakuut oli suur, sest kunagi – eks ikka sel muinasjutulisel ajal, kui mind veel olemas polnud – elasid seal sooja ilmaga koos kaks hagijat – Krapp ja Kai. Nüüd polnud Krappi enam ammugi olemas ja kollase-valgelaiguline Kai kasutas putkat rohkem suvilana – külmal ajal elas ta köögis ja magas korvtoolis padjal.

Vanaisa ei tahtnud, et võõrad teaksid, et siin asus kunagi kauplus: see pood kuulus nimelt temale, ja kui keegi oleks sellest mundrimeestele teada andnud, siis oleks võidud tedagi Siberisse viia. Kaupluse silt oli tal ära peidetud, ja kui vanaisa vahel harva mind poeruumidesse viis, siis leidis ta sahtlipõhjadest ikka mõne asja – munakoortest vastu naeratavate tibupoegadega postkaardi või kena helesinise kirjapaberi – mulle kinkimiseks, möödund hiilgeaegade mälestuseks, nagu ta ise ütles. Hiilgeaegadel kirjutati ilmselt ilusate läbipaistvate sulepeadega kirju helesinisele õrna mustriga paberile ja saadeti kirjad teele siidpaberist voodriga ümbrikutes... Karpides oli pärlipeadega nööpnõelu, knopkasid ja plakatsulgi. Kahjuks polnud vanaisa poes enam ainsatki hiilgeaegade kompvekki ega mõdupudelit, mille maitset tata ei jõudnud ära kiita. Tolmuse leti taga põrandal vedelesid ainult tühjad, imelike vedrukorkidega vanaaegsed õllepudelid, kuhu vanaema sügisel õunamahla sisse kallas. Neis „allekokkides” ei läinud mahlad ilmaski käärima!

Pood oli külm ja kütmata ning seal tuli olla ettevaatlik, sest igas nurgas varitsesid hiirelõksud, mis plaksudes kinni kukkusid, kui neid kogemata jalaga riivasid. Tata arvas, et lett ja riiulid tuleks maha lõhkuda ja korralik remont ära teha, siis oleks vanaemal-vanaisal lahedam elada, kuid vanaisa polnud sellega nõus: ta oli kindel, et aasta-paari pärast lööb Ameerika onu venelased Eestist välja ja siis läheb jälle poepidamiseks lahti.

Vanaisa arvates polnud talle ja vanaemale rohkem ruume vajagi kui köök, elutuba ja õige pisike kabinet, millest enama jao võttis enda alla tohutu kirjutuslaud. Selle sahtlites leidus igasugust varandust: seal peitusid vanaaegsed fotoalbumid, mille paksudesse lehtedesse oli piltide jaoks tehtud kuldäärega avad, igasugused paberid ja kaustad ning suur puukaante ja metallhoovaga margialbum. Margialbumit tohtisin koos temaga vaadata ainult siis, kui olin käed korralikult seebiga puhtaks pesnud ja vanaisale peopesad ette näidanud. Aga margid ise nägid välja sellised, nagu oleks neid just pesemata kätega silutud: need olid enamasti vanad ja kulunud. Oma esimese postmargi oli vanaisa lahti leotanud kirjalt, mis tuli Kuuba saarelt, kui ta veel õige noor poisike oli. See kiri teatas, et ta meremehest vanem vend oli sellel saarel mingisse raskesse haigusse surnud. Vaatasin seda pruunikashalli vanamehenäoga marki alati väikese hirmuga, justkui võiks vanaisa venna haigusest veel midagi postmargi küljes olla, nii et tegelikult oleks pidanud käsi pesema just pärast margialbumi vaatamist, mitte enne... Aga kes see viitsis, kui keegi ei käskinud!

Seekordne saabumine vanaisa-vanaema juurde oli teistsugune kui tavaliselt. Harilikult olime esimesed sisenejad alati meie memmega – tatal oli ikka kõigepealt vaja aed ja õunapuud üle vaadata või kui koer oli õues, siis sellega juttu ajada. Tegelikult tahtis sisse tulla efektselt ja sirge seljaga, nagu ta ise ütles: esikus võttis ta kõigepealt kitarri kotist välja ja lõi siis laulu lahti: „Sind tervitan, sa mu hällilaps! Sind tervitan tuhat korda veel!”

Tata tulekuga hakkasid alati kõigi näod särama ja maja sai muusikat ja rõõmsat tuju täis.

Seekord oli kitarr meil koju ununenud, tata aga jäi sellegipoolest trepile viivitama. Ta süütas paberossi ja ütles mulle: „Oota natuke, teeme kõigepealt suitsud välja.”

Tõmmanud paar mahvi, viskas ta suitsu trepi kõrvale vihmaveerenni ja ütles: „Olgu! Julge hundi rind on rasvane – lähme sisse!”

Tädidel, kes köögis liha praepannilt vaagnale tõstsid, hakkasid näod särama ka ilma kitarrimängu ja lauluta.

„Veli! Jõudsid just õigeks ajaks!” rõõmustas tädi Liilia.

„No kust see ime tuleb, et teie pere ka prae ajaks kohale jõuab!” nähvas tädi Anne. „Võtke riidest lahti ja istume kohe lauda! Aga kus siis teie memme on? Haigeks jäi või?”

Vaatasime tataga teineteisele otsa.

Oli mis oli – oma süüd tuli tunnistada.

„Ma olin paha laps ja memme läks meie juurest ära,” püüdsin oma ülestunnistusega hästi kähku hakkama saada.

Tädi Liilia hakkas naerma – tal on selline eriline naer, nagu raputaks keegi plekkpurki hernestega.

„Olete teie aga naljahambad!” ütles ta ning tõmbas esikuukse lahti: „Helmes, tule tuppa! Esimene aprill on juba möödas!”

Korraks tuli mul tunne, et memme võiks tõepoolest esikus peidus olla. Aga ei olnud. Ei olnud trepilgi, kuhu tädi Liilia ka igaks juhuks vaatas.

„Seda et... meie memme läks tõesti natukeseks ära,” lausus tata. „Noorte särtsakate vene poistega – kes neile jaksab vastu panna!”

„Mis sa jahud!” hüüdis tädi Anne vihaselt „Teete siin oma lolle nalju, ise haritud inimesed!”

Tata ei lausunud sõnagi.

„See pole õige asi!” arvas tädi Liilia. „Terve pika sõjaaja jaksas Helmes sind oodata, nüüd siis äkki. Kust see noor poiss siis välja ilmus?”

„Lapsesuu ei valeta,” ütles tata nukralt muiates. „Ära läks jah, Vene püssimeeste vahel – nagu ta emagi kaks aastat tagasi...”

Hetkeks jäi köök nii vaikseks, et kuulda võis vanaisa kabinetis tiksuva vana seinakella häält: tii-iik, taa-aak, tii-iik, taa-aak...

„Issand jumal!” ohkas tädi Liilia, pani praevaagna köögilauale ja vajus ise taburetile istuma. „Issand jumal, jälle uus küüditamine!”

„Ei olnud küüditamine,” lausus tata neelatades. „Arreteeriti... Esialgne süüdistus oli kodumaa reetmine... Oma Nõukogude kodumaa reetmine.”

„Mismoodi see kooliõpetaja kodumaad saab reeta?” raputas tädi Liilia pead. „Helmes polnud ju Eesti ajal ka üheski erakonnas, tema ei tegelnud üleüldse poliitikaga...”

Tata sõnas vaikselt: „Eks ta õpetas lastele Eesti hümni ja käis nendega vabadussõjalaste haual laulmas... Sinimustvalge oli meil pesukapis voodilinade vahel – selle leidsid ka üles! No ja peale selle rääkis uurija veel, et Helmes on ju kulaku tütar ja Eesti ohvitseri õde... Ähvardas, et eeluurimisega võib veel teisigi süüasju juurde tulla...”

„Kuradi kommunistid!” näitas tädi Anne akna suunas rusikat. „Kuradi venelased – kasigu minema, mingu oma isamaale Stalini peed lakkuma!”

Ja siis läks korraga ümberringi kõik mustaks, nagu oleks suur vares oma tiiva üle köögi laotanud. Vanaema Minna Katariina seisis ukseavas, mustad tiivad laiali. Muidu tundus vanaema oma suguharu kõrval päris pisikesena, aga nüüd oli ta minu meelest tohutult suur ja kohutav. Must läikivate lilledega suurrätik, mille ta pidude puhul õlgadele laotas, varjutas väikese akna ja laelambi valguse. Ning sellest, mida ta ütles, ei taibanud ma ainsatki sõna. Sõnu justkui polnudki, oli ainult ähvardav, susisev ja sisisev hääl, justkui ilma viisita laulmine... See nagu polnudki vanaema Minna Katariina, vaid hoopis hirmuäratav kuri nõid, kes seal sajatas...

„Vanaema, kas sa räägid vene keeles?” küsisin julgust kokku võttes. Natuke nagu oli vene keele moodi see susisemine...

Vanaema jäi korrapealt vait. Ta heitis mulle ehmunud pilgu, vaatas siis teisi köögisolijaid, laskis tiivad lösakile ja vajus korvtooli ukse kõrval – hagijas Kai jõudis solvunult niutsatades õnneks veel põrandale hüpata. Nüüd paistis vanaema jälle väikesena – pisemana kui kunagi varem, kui ta seal koera toolis lösutas, käed silme ees, ja nuttis suure häälega. See polnudki õieti nutt, vaid lausa ulgumine! Tädi Liilia ruttas vanaema juurde ja püüdis teda kallistada.

Tädi Anne võttis puhvetkapist pisikese pudeli ja tilgutas sellest lehkavat vedelikku suhkrutükile: „Mamma, võta palderjani! Tee nüüd ometi suu lahti!”

Isa oli teistele selja pööranud ja vaatas aknast välja.

„No kuulge, kas täna süüa ka antakse!”

Vanaisa oli kööki tulnud ja vaatas pahasel pilgul ringi, endal uus helesinine triiksärk seljas ja sõrmed atsakalt triibuliste püksitrakside vahel.

„Papa, kas sa siis ei kuulnud: venelased viisid Helmese minema!” hüüdis tädi Liilia etteheitvalt.

„Miks ei kuulnud!” kehitas vanaisa õlgu. „Ega’s ma kurt ole! Kuulsin seda ka, kuidas siin ühel teataval isikul jälle poola veri välja lõi, aga ega sellepärast siis saa teisi inimesi nälga suretada! Ja võtke laps ka riidest lahti, pea teisel juba märg otsas!”

Nüüd hakkasid tädid minu ümber sebima.

„Mis keelt vanaema rääkis?” uurisin.

„Poola keelt,” teadis tädi Liilia. „See ju ta emakeel, ainult et siiamaani pole mina küll tema suust poola keelt kuulnud – ei teadnudki, et ta seda veel oskab! Peaaegu poolsada aastat pole ta ju oma sugulasi mitte näinudki...”

„Mis sa ajad, mamma vannub küll poola keeli,” vaidles tädi Anne vastu. „Kui mõni asi vussi läheb, siis ütleb ju ikka: „Psa krew!”, kas sa siis tähele pole pannud? See pidi tähendama „Koera veri!” – no kas pole imelik vandumine!”

Tädi Anne riputas mu mantli, mütsi ja muhvi nagisse ning lõi mind lähemalt vaadates käsi kokku: „Tule taevas appi! Laps on nagu juudi jõulupuu! Nagu mustlase tulekahju!”

Tädi Liilia imetles mind, pea viltu, ning hakkas kõristades naerma, ja vanaemagi tõstis uudistades pea ning silmitses mind oma punaste silmadega.

„Kuule, vend, sa oled ikka peast päris segi!” arvas tädi Anne. „Ise veel kunstniku vurffi mees! Tüdruk näeb välja nagu mustlase tulekahju! Kas siis selline võib üks kooliõpetajate laps välja näha! Nagu Vene ohvitseri proua – need käisid suvel tänaval, Marati siidist öösärgid seljas ja froteest saunalinad õlgadel!”

Muidugi lootsin ma oma välimusega vanaisa sünnipäeval küll laineid lüüa, aga see, et mind mustlase tulekahjuga võrreldi, ei paistnud just kiidulauluna. Ometi tundsin hommikul esimest korda, et memme äraolekust võis veidike ka kasu olla... Pärlid, medaljon, pross – kõik need olid memme kõige kallimad aarded, ja tutipaelte pähesidumine võttis tatalt oma pool tundi. Ning kõige selle suure vaeva tulemus oli tädide pilkav itsitamine!

„Daam kasutab oma riietuse juures kahte, kõige rohkem kolme värvi,” õpetas tädi Liilia osavõtlikult. „Ja ka siis tuleb vaadata, et värvitoonid harmoneeruksid, kokku sobiksid.”

„Mina ei olegi daam!” läksin trotsi täis. „Mina olen hoopis seltsimees, vat!”

„Tule taevas appi!” hüüatas tädi Anne pilkavalt. „Minu vennatütrest on kommunist saanud! Väike kommu! Seltsimees!”

„Jätke laps rahule!” lausus vanaema. „Lapsel on isegi raske, mis te ta kallal norite!”

Tänulikult ronisin vanaemale sülle. Muidugi panin tähele, et hagijas Kai, kelle tooli me kahekesi enda alla võtsime, vaatas mind kadeda pilguga, aga ma ei teinud koerast väljagi ning surusin käed ümber vanaema kaela.

„Mida sa enne ütlesid, kui poola keeles rääkisid?” küsisin vanaemale kõrva sosistades.

„Ei mäleta enam isegi,” tunnistas vanaema. „Aga ma needsin ära selle verise võimu ja Stalini ja kõik need kommunistid, kes mu vennad maha tapsid ja noorema poja vangi viisid... Nüüd võtsid nad veel sinu memme ka kinni, no mis kord see on? Sinu memme on mulle väga kallis, kohe nagu lihav tütar...”

„Kuulge, lihavad pojad ja tütred, teeks õige väiksed pitsid!” ütles vanaisa. „Süüa siin majas enam niikuinii ei anta, saaks vähemalt midagi hinge alla!”

„Mamma ütles lihase asemel lihav,” hüüatas tädi Anne ja hakkas kihistama. „Helmes olla tema lihav tütar!”

Kõik puhkesid naerma, ainult vanaema põrnitses teisi altkulmu.

Mul hakkas vanaemast hale. Põrutasin tädi Anne poole rusikat näidates: „Sina ise oled lihav, vat! Sa oled üks väga lihav naisseltsimees!”

Vanaema kiitis kaasa: „Ei ole ilus naerda, kui inimene eksib! Eestlased on pahad inimesed, naeravad alati, kui teised vigu teevad! Poolakad ja lätlased nii ei tee, isegi venelased ei naera, kui keegi nende keelt natuke valesti räägib!”

„Ise sa meid eestlasteks kasvatasid!” läks tädi Anne põlema.

Vanaisa pööritas pahaselt silmi: „No jälle hakkab peale! Jälle hakkab see poola veri välja lööma, ikka peab mammale või Annele viimane sõna jääma! Küla peal räägiti, et siin pidi täna kellegi sünnipäev olema...”

Tädi Anne ei tahtnud alla anda ja ründas uuesti vanaema: „No miks sa siia Eestisse siis elama tulid ja meid eestlasteks sünnitasid, ah? Oleks läind mõnele Poola panile mehele, oleks meil ka kergem elu!”

Vanaema tegi, nagu ei kuulekski.

„Oi, vabandust!” lõi tata endale käega vastu otsaesist ja võttis põuetaskust pakikese – mina teadsin, et selles oli linnast ostetud nahkkaantega märkmik – ja ulatas vanaisale: „Palju õnne, papa! Ole ikka endiselt vitaalne edasi!”

Ta viipas käega minu poole: „Leelo, mida sa pidid vanaisale ütlema?”

Libistasin end vanaema sülest maha ja tegin vanaisa ees niksu: „Palju õnne sünnipäevaks!”

Vanaemale aga soovitasin: „Tead, vanaema, sünnita tädi Anne nüüd hoopis venelaseks, eks? Paras talle!”

Hea laps niiviisi suurele inimesele ei ütle, seda ma teadsin, aga keegi pidi ju vanaema kaitseks välja astuma... Paras tädi Annele, kui ta ühel hommikul ärgates enam eesti keelt ei oska, ja peeglist vaatab talle vastu mutinahkse jakiga vene tädike, juuksed krunni keeratud!

Nüüd oli tädi Anne see, kes kurti teeskles. Ta kergitas pliidil podiseva kastruli kaant ning teatas: „Kartulid ongi lõhki keenud! Saite mis tahtsite oma poliitikajutuga!”