Читать книгу Sobivaks tunnistatud pruut - Lee Wilkinson - Страница 4

Valentina Dunbar istus oma esimesel korrusel asuvas kabinetis laua taga ja vaatas hajameelselt vihmapritsmetega kaetud aknast välja. Talle avanes vaade Cartel Winesi pikale kitsale autoparklale, mille kõrge müüri tagant paistis Thamesi jõgi.

Tasahilju saabus videvik ja järjest süüdati tulesid. Need helkisid tumedal veepinnal vastu ja lõõmasid oranžikalt pilvise purpurse taeva taustal.

Enamik päevastest töötajatest üritasid reede õhtuti võimalikult varakult lõpetada, seetõttu lahkusid autod üksteise järel parklast, et Londoni tipptunniga ühineda.

Tina vastutas seltskonnaürituste organiseerimise ja infovoldikute koostamise eest, mis alati Cartel Winesi edukate müügikampaaniatega kaasnesid. Ta üritas jõulueelsele pakkumisele viimast lihvi anda. Esimest korda ei suutnud ta tööle keskenduda.

Oli kolmeteistkümnes ja reede. Päev oli, vähemalt Tina jaoks, kulgenud igati oma õnnetusttoova maine vääriliselt.

Esimese asjana hommikul libastus naine duši alt tulles ning vigastas pahkluud. Hambaid risti surudes oli ta sunnitud ühel jalal seisma, kuni riietus ning juukseid kuivatas. Lõpuks seadis Tina oma paksud, siidised juuksed, mis olid pealt loomulikult blondid ja altpoolt tumedamates toonides, korralikult sabasse.

Selleks ajaks, kui ta valmis sai, oli valu nii palju järele andnud, et ta suutis elutuppa komberdada, kus teda ootasid hommikukohv ja röstsai.

Tina sõbranna ja ajutine korterinaaber Ruth, kes istus hommikumantlis ja sõi, vaatas üles ning küsis: „Miks sa lonkad?”

Hetkel, kui Tina lõpetas oma selgituse, helises telefon.

„Loodetavasti on see Jules,” hüüatas Ruth innukalt telefonitoru haarates.

Ja oligi.

Tema kihlatu lähetati kuueks kuuks Pariisi tööle ja naine igatses hirmsasti mehe järele.

„Jules tuleb nädalavahetuseks Londonisse,” lausus Ruth minuti pärast, haldjalik nägu elevusest säramas, mustad juuksed peas turritamas. „Ta saabub täna pärastlõunal ja lahkub esmaspäeva hommikul.”

Seejärel jätkas vabandavalt: „Muide, ta eeldab, et ööbib siin, minu korteris…”

See „korter” koosnes ainult ühest suurest toast, mis tähendas, et Tina peab kolmeks ööks endale teise koha leidma.

Naise enda korter asus lagunevas Victoria-aegses majas, mille uus omanik oli otsustanud renoveerida ja kaasajastada. Ruth oli talle nendeks kümneks nädalaks, kuni Tina jälle sisse kolida saab, öömaja pakkunud.

„Äkki saad Lexilt või Jo’lt nädalavahetuseks ulualust küsida?” soovitas Ruth.

„Ma mõtlen sellele,” lausus Tina osavõtmatult. Seejärel, nähes sõbranna murelikku nägu ja näidates üles oma tänulikkust, lisas ta rõõmsameelselt: „Ära muretse, küll ma midagi leian. Sina lihtsalt naudi nädalalõppu.”

„Teen seda kindlasti,” kinnitas Ruth sõbrannale, kui ta duši alla ja riietuma läks.

Nii Jo kui ka Lexi poiss-sõbrad elasid Londonis ja kuna Tinal ei olnud mingit tahtmist armastajapaaridele saatjadaami mängida, oli ta juba otsustanud, et läheb selleks ajaks hotelli.

Kohe, kui Tina oli mõned paarid pesu, vahetusriideid ja muud hädavajalikku kraami väikesesse kohvrisse visanud, haaras ta õlakoti ja vihmamantli, hüüdis: „Toredat nädala­vahetust… näeme esmaspäeval!” ning lahkus korterist.

Kui naine oli treppidest ettevaatlikult alla jõudnud, kõndis ta üle fuajee, et posti kontrollida. Ruthi lahtris oli kiri, mis oli Tinale sõbranna juurde edasi saadetud. Tina viskas kirja avamata kotti.

Senimaani olid sügisilmad võrratud püsinud – vananaistesuvi oma kuldsete puulehtede ja sumedate öödega. Kuid täna oli väljas hall ja jahe – tugevad tuuleiilid tõid kaasa tihedaid uduvihmasabinaid.

Tina tõstis vihmamantli krae üles, pahkluu endiselt valulik, ja hakkas kõndima auto poole, mis seisis maja juures ainult elanikele kuuluval parkimiskohal.

Sõidutee poolse esiratta kumm oli tühi.

Selleks ajaks, kui kohalik autoteenindus oli ratta üle vaadanud, vea üles leidnud, selle parandanud ja kummi uuesti täis pumbanud, oli Tina juba tööle hiljaks jäänud.

Hommik möödus väga kiiresti ja alles veidi enne keskpäeva avastas ta, et oli oma võileivad ja väikese kohvitermose koju unustanud.

Õnneks meenus naisele, et ümber nurga asub väike kulinaariapood, kust saab pirukaid ja võileibu kaasa osta. Kui ta enne tipptundi sinna jõuaks…

Otsides õlakotist rahakotti, sattus Tinale kätte kiri, mille ta juba unustanud oli. Sellele pilku heites märkas naine, et ümbriku vasakus nurgas on punane tempel, mis meenutas mingi firma nime.

Visates kirja lauale, et seda tagasi tulles lugeda, tõmbas Tina vihmamantli selga ja lahkus tagaukse kaudu.

Mõne minuti pärast jõudis naine tagasi, käes paberkott singipiruka ja puuviljajogurtiga. Tina oli inimtühja parkimisplatsi ületamas, pea paduvihma tõttu õlgade vahele tõmmatud, kui ta märkas üles vaadates üht meest ennast jälgimas.

Pikka kasvu tumedajuukseline kütkestav mees seisis peaaegu liikumatult laadimissilla varju all, pilk naisele suunatud.

Pärast Keviniga suhte lõpetamist, mis tõi murtud südame ja purunenud illusioonid, hoidis Tina meestest kaugele. Eriti ilusatest meestest.

Kuigi teda ei saanud pidada ilusaks, nagu seda olid filmistaarid. Ta nägi küll väga hea välja, kuid oli kuidagi tahumatu ja nurgeline.

Tina südamelöögid kiirenesid ja naine leidis end mõtlemas, kes see mees olla võiks.

Lähemale jõudes nende pilgud kohtusid.

Mõnikord võis see plahvatusena mõjuda. Nende tumedate silmade mõjul jäi Tina seisma, süda meeletult tagumas.

Naine seisis ikka veel kui soolasammas, vaadates lummatult meest, kui märjaks saanud paberkoti põhi järele andis ja ta lõunasöök maha kukkus.

Vettinud pirukat oli suhteliselt lihtne üles korjata, kuid jogurti plasttops sai kukkudes kannatada ja selle sisu oli natuke välja valgunud.

Kasutades ühte söögiga kaasa pandud salvrättidest, õnnestus naisel enamik sodist üles korjata ja lõunasöögijäänused lähimasse prügikasti visata.

Samal ajal, kui Tina järelejäänud salvrätiga sõrmi puhtaks pühkis, suundus ta pilk tagasi sinna, kus tumedapäine mees oli seisnud.

Alakõhus oli imelik vajuv tunne, nagu kiirliftiga sõites, kui naine avastas, et põrnitseb tühjust.

Mees oli kadunud.

Tina oli kindel, et mees ei olnud temast möödunud, samuti ei olnud ta kuulnud ega näinud ühtegi autot lahkumas. Seega pidi mees majja sisenema.

Kes ta ikkagi on?

Naine teadis nägupidi kõiki administratiiv- ja peakontori töötajaid – mees ei kuulunud kummassegi. Samuti oli Tina üsna veendunud, et mees ei ole laotöötaja. Lisaks kõigutamatule enesekindlusele ja soliidsele hoiakule oli ta lihttöölise kohta ka liiga hästi riides.

Kuid kuna mees oli seal ikkagi viibinud, peab ta kuidagi Cartel Winesiga seotud olema.

Võib-olla on mees seal külalisena.

Kuigi külalised kasutasid alati külastajate parklat ja peasissekäiku. Nad ei käinud tagaukse kaudu, mis viis läbi laohoone, nagu see mees pidi tegema…

Naisel tulid külmavärinad peale, kui ta tundis jääkülma vett mööda selga alla nirisemas. Äkki taipas Tina, et ta seisis seal läbimärjana nagu tobu. Ta ruttas majja.

Laohoonest läbi minnes vaatas naine ringi. Ent meest ei hakanud töötajate seas silma, kuigi naine oli kindel, et tunneks mehe uuesti ära.

Jõudes trepist üles, avastas Tina, et ta kabineti uks on praokil. Ju ta ei sulgenud seda kiirustades korralikult.

Sel ajal, kui naine tõi kabineti juurde kuuluvast väikesest tualettruumist rätiku, et tilkuvaid juukseid ja nägu kuivatada, pöördusid ta mõtted tagasi tumedapäise tundmatu juurde.

Olgugi, et Tina oli näinud meest vaid põgusalt, kujutas naine tema pikkust, laiu õlgu ja kitsast sümpaatset nägu selgelt ette. Ja kuigi ta oli kõigest väest üritanud seda meest unustada, püsis ta naise mõtetes terve pärastlõuna, tõrjudes kõrvale isegi näljatunde.

Nüüd, vaadates aknast välja, kannikesesinistes silmades unelev pilk, mõtles ta endiselt sellele mehele… Kes ta on? Miks ta siin on? Kui ta on külaline, kas näeb ta teda uuesti?

Peab lõpetama need kasutud oletused, käskis naine ennast karmilt, ja keskenduma tähtsamatele asjadele. Kell oli peaaegu viis vihmasel reede pärastlõunal ja väljas hakkas hämarduma, kuid Tina ei olnud endiselt otsustanud, millisesse hotelli minna.

Kuid see koht ei tohtinud väga kallis olla, kuna Tina ise oli õhutanud Didit, oma poolõde, võtma vastu kohta prestiižikas Ramon Bonaventure Draamakoolis ning lubanud õppemaksu tasuda.

Aga küll ta sellega toime tuleb. Paar aastat peab Tina nüüd väiksema sissetulekuga hakkama saama, kuid teadmine, et Didi, kelle ristinimi oli küll Valerie, kuid keda sõbrad ja tuttavad kutsusid Valiks ning pere Didiks, on oma eluga jälle järje peal, vääris seda pingutust.

Sisetelefoni kutsung äratas naise mõtetest. Lükates eemale igasuguseid kuupäevadega nimekirju ja degusteerimismärkmeid, mis ta lauda katsid, võttis ta kõne vastu.

„Preili Dunbar,” kuulis Tina Sandra Langtoni ninahäält. „Härra De Vere soovib teid enne lahkumist näha.”

„Kohe tulen.”

Ootamatut kutset imeks pannes lahkus Tina oma kabinetist. Seljas saledust rõhutav soliidne hall kostüüm ja ikka veel kergelt longates laskus ta korruse võrra allapoole mööda kivitreppi, mis avarasse koridori suundus.

Paremale jäid massiivsed laouksed, kus hoiti siseriikliku turu tarbeks veini, enne kui see pakendati ja üle maa laiali saadeti – need olid suletud.

Peakontor jäi vasakule. Kabineti eesruumis heitis Sandra Langton, bossi keskealine isiklik assistent, naisele kummalise pilgu ja lausus: „Võite kohe sisse minna.”

Kergelt kulmu kortsutades koputas Tina pühale uksele ja ootas sissekutsumist.

Naine mõtles juba ei tea mitmendat korda, et kui prantslasi peeti kütkestavaiks, siis härra De Vere nende hulka ei kuulunud.

Naist võttis vastu lühike, kuivetunud, kitsa näoga hallipäine mees, kes kaldus kergesti vihastuma. Kuu lõpus pidi De Vere ametlikult pensionile minema.

Ta ei olnud halb ülemus, meenutas Tina – lihtsalt liiga konservatiivne ja vihkas tehnoloogiat. Mees keeldus paigal­damast kontorisse arvutit või ükskõik millist tehnikat, mis oleks töö lihtsamaks muutnud.

Pealegi uskus De Vere rohkem piitsa- kui präänikumeetodit, mistõttu tema mantlipärija sai olla ainult samm paremuse poole.

Mees oli end suure uhke laua taha sisse seadnud ja pakkus Tinale küünist meenutava käega viibates istet.

Naine oli vaevalt istunud, kui ülemus, suunates pilgu enda ees olevale paberihunnikule, alustas: „Kardan, et mul on teile halbu uudiseid, preili Dunbar…”

Mees kõhkles hetke, seejärel vaatas üle prilliklaaside naisele otsa ja jätkas karmilt: „Kui ma otsustasin pensionile minna ja müüsin firma Matterhorni kontsernile, lubasid nad, et teevad ainult väikseid muudatusi. Enamjaolt on nad oma sõna pidanud. Kuid täna pärastlõunal teatati mulle, et John Marsdenil, kes saabub esmaspäeval ja võtab Cartel Winesi juhtimise üle, on väga kindel ettekujutus müügikampaaniate korraldamisest.”

„See ei ole mingi probleem,” vastas Tina vaikselt. „Minu esitatud soovitusi saab kerge vaevaga muuta või kohandada, et…”

Sõnad surid naise huultel, kui De Vere pead raputama hakkas. „Kahjuks tahab härra Marsden kaasa võtta oma isikliku müügimeeskonna, mis tähendab, et teid koondatakse.”

Kui Tina jäi ülemust tummalt põrnitsema, lisas mees: „Mul on südamest kahju. Te olete alati suurepärast tööd teinud…”

See oli ülim kiitus, sest need sõnad tulid mehelt, kes teadaolevalt ei olnud kunagi oma töötajaid kiitnud. Aga mis kasu sellest enam oli – naine jäi ju töökohast ilma.

„Ma teen kõik selle nimel, et te saaksite väga head soovituskirjad.”

„Millal…?” Tina hääl värises ja naine jäi vait.

De Vere lausus ebalevalt: „Kuna härra Marsden vajab teie kabinetti oma meeskonnale, oleks parem, kui te kohe lahkuksite. Andsin korralduse, et etteteatamise asemel makstaks teile kuue kuu palk, mis kantakse otse teie panga­arvele...”

See oli väga heldekäeline pakkumine, sest naise leping kindlustas ainult ühe kuu palga.

„Soovituskiri ja muud vajalikud dokumendid saadetakse teile ettenähtud ajaks postiga.”

Püsti tõustes sirutas mees käe välja. „Soovin teile kõike paremat.”

Tundeid vaos hoides tänas Tina ülemust, surus mehe külma karedat kätt ja lahkus püstipäi.

Kabineti eesruumis lausus Sandra Langton kaastundlikult mantlit selga pannes: „Täielik ebaõnn.”

Seejärel, sosistades: „Pean ütlema, et olin üsna üllatunud, kui raskelt vana Toriseja seda kõike võttis… Millal te lahkute?”

„Kohe, kui olen oma asjad kabinetis kokku korjanud.”

„Sel juhul soovin teile edu.”

„Tänan.”

Tinale hakkas kogu juhtum pärale jõudma. Ta ronis trepist üles nagu vati sees, jalad rasked kui tina. Naine prantsatas oma laua taha ja jäi tühjusse põrnitsema.

Ta oli Cartel Winesi ridadesse astunud juba kaks aastat tagasi, kohe pärast ülikooli lõpetamist. Talle oli see töö meeldinud ja ta oskas seda hästi. Isegi vana Toriseja – nii kutsusid De Veret töötajad omakeskis – oli seda tunnistanud.

Aga sellel ei olnud enam mingit tähtsust. Ta oli nüüd töötu.

Tinat haaras jõuetu paanika. Kuue kuu palk tagas küll ajutise kindlustatuse, kuid pärast maja valmimist ja sinna tagasi kolimist on üür tunduvalt kõrgem. Lisaks sellele veel ka Didi õpingukulud, mis tähendas, et töökohakaotus juhtus väga halval ajal.

Viimase aasta jooksul oli naist tabanud rida õnnetusi, samas kui rõõmuhetki leidus vähe. Töökaotus oli lõplik hoop, et põhja jõuda.

Aga sellisel juhul ei saanud asjad enam hullemaks minna.

Tina ei tahtnud rohkem end haletseda. Selle asemel ta tõusis, lõi pea püsti ja hakkas lauda korrastama.

Alles siis, kui kõik tehtud oli, meenus naisele kiri, mida ta veel lugenud ei olnud. Kena tumedapäise võõra tõttu oli ta selle täiesti unustanud.

Kuhu ta selle kirja küll pani?

Tina sobras kiiruga paberites, mille ta kaasa kavatses võtta, kuid tulutult.

Ju see ikka kuskil seal oli. Naine otsustas hiljem põhja­likumalt otsida.

Ta leidis kapist peaaegu tühja kasti, milles leiduvad asjad asetas ta riiulile. Seejärel võttis ta sahtlitest isiklikud asjad ja pani need kasti.

Taimed, mis naine ise kabineti elavdamiseks toonud oli, kavatses ta maha jätta.

Tina pani mantli selga, viskas koti üle õla ja haaras kasti kaenlasse. Ta kustutas kabinetis tule, väljus ning lukustas ukse viimast korda. Kuna toas ei olnud midagi väärtuslikku, jättis naine võtme lukuauku.

Majas põlesid ainult öötuled, mis tähendas, et ülejäänud töötajad olid juba lahkunud ja tema oli selles hooneosas veel ainuke.

Peasissekäik oli selleks ajaks juba lukustatud ja kuna Tina oli auto maja taha parkinud, sai laohoone kaudu rutem.

Kui ta hakkas trepist alla hämaralt valgustatud koridori poole minema, kuulis ta liikumist, kuigi ei näinud kedagi. Naine mõistis, et ta oli eksinud – keegi peale tema oli veel majas.

Trepist alla jõudes suundus naine paremale ning märkas, et koridori lõpus olev pendeluks liikus.

Kes iganes peale tema veel siin viibis, oli too ainult natuke maad eespool ja suundus samuti parklasse.

Kui ta aga teisele poole ust jõudis, tundus pikk laohoone tühi olevat.

Üsna suures segaduses kortsutas naine kulmu ja hakkas edasi kõndima, sammud tühjuses vastu kajamas. Naine möödus lõpututest tõstealustest, mille peale oli laotud Prantsusmaalt imporditud veinipudelitega konteinerid ja kastid.

Eelmisel sügisel ja talvel, kui ta oli kauemaks tööle jäänud, ei tekitanud laost läbi jalutamine mingeid kõhklusi. Kuid sel korral tundis Tina end kummalisel kombel ebakindlalt ja ärevalt.

Öötuled põlesid kõrgel lae all, mistõttu tekkisid lattu tumedad kurjakuulutavad varjulaigud, kuhu mõni pahatahtlik soovi korral end peita saaks…

Tina üritas kõigest väest seda õudset mõtet eirata, kuigi sisetunne ütles, et ta ei ole seal üksi, et keegi jälgib teda varjust.

Naisel tõusid ihukarvad püsti ja hirmujudinad jooksid mööda selga alla. Vaistlikult jäi Tina seisma ja vaatas selja taha.

Mitte kedagi polnud näha.

Hambaid risti surudes kavatses naine just edasi kõndida, kui ta kuulis vaikuses hiilivate sammude häält.

Hoone suurusest tuleneva kaja tõttu ei olnud võimalik kindlaks teha, kust see heli tulnud oli.

Naine oli kui paigale naelutatud, kuid siis turgatas talle pähe, et see võis olla öövalvur George Tomlinson.

End tobuna tundes hingas naine kergendatult ja hüüdis: „George, kas see oled sina?”

Kuulda oli ainult tema enda hääle kaja.

Tina proovis veel korra kõvemini.

Ikka ei tulnud mingit vastust, ainult pilkavalt kõlav kaja.

Naisele meenus, et ilmselt teeb öövaht oma õhtust ringkäiku, kontrollimaks, et kõikides kabinettides oleksid ikka tuled kustutatud ja uksed lukustatud.

Aga kui see ei olnud George, keda ta kuulis, kes siis?

Võib-olla hiilis keegi väikesest töötajate uksest sisse ning oli palgaosakonna poole teel, kui kuulis naist tulemas ja otsustas peitu pugeda?

Kaine mõistus kummutas selle teooria üsna kähku. Oli reede õhtu ja iga potentsiaalne varas peaks teadma, et reedeti maksti palka, mistõttu seif oli selleks ajaks juba tühi.

Hetk hiljem meenus naisele, et firma valdustes elas paar kassi.

Kuid kassid liikusid vaikselt ning ei kasutanud raskeid uksi, jättes need enda järel kiikuma.

Selle meenutamine tekitas külmajudinad.

Tina noomis ennast pahaselt nende mõtete pärast; oli aeg kaine mõistus appi võtta ja mitte lasta kujutlusvõimel omavolitseda.

Mitte keegi ei kõndinud temast eespool, vaid see pidi hoopis George olema, kes suundus kontoreid kontrollima ja oli just hetk enne teda pendelustest läbi läinud, põhjustades nende liikumise.

See tundus igati mõistliku selgitusena.

Kuid mingil seletamatul põhjusel ei uskunud naine seda.

Ükskõik, kas ta seda uskus või mitte, aga oli aeg tegutsema hakata.

Kui George oli oma kontrollkäigu ja uste lukustamise juba lõpetanud – põlev lamp naise kabinetis poleks meest häirinud, kuna Tina töötas tihti kauem –, läks ta kindlasti oma kõrvalhoones asuvasse pisikesse tuppa teed jooma.

See omakorda tähendas, et mees ei pruugi välja ilmuda enne kui järgmise ringkäigu ajal, ja nii kaua ei oleks Tina seal seista suutnud. Ta jalg valutas ja kaenlas olev kast muutus üha raskemaks.

Ümbrust uurides ei suutnud naine tabada ühtegi elumärki ega liikumist. Kuid tunne, nagu keegi jälgiks teda, püsis endiselt – justnagu tahaks jälitaja veenduda, kuhupoole naine kallaletungi korral hüppaks.

Naine üritas sellest mõttest vabaneda ning võttes kokku kogu oma tahtejõu, otsustas, et kuna ta niikuinii on juba üle poole laohoonest läbinud, oleks mõttekam edasi minna, mitte tagasi pöörduda.

Surudes maha soovi joosta, hakkas naine rahuliku tempoga angaari lõpus olevate massiivsete liuguste suunas kõndima.

Tina jalad olid kanged, justnagu ei allukski naise tahtele; hingamine oli katkendlik ja kõik lihased olid pingul. Olgugi, et ta üritas end tagasi hoida, kiikas naine ikkagi vahetpidamata selja taha.

Kui naine jõudis väikese töötajate sissepääsu juurde, mis asus peasissekäigust vasakul, ja nägi, et see oli kindlalt lukustatud, ohkas ta kergendatult. Kuna tegemist oli snepperlukuga, sai seda ilma võtmeta ainult seestpoolt avada.

Seega ei olnud ühelgi vargal võimalik sinna salaja sisse hiilida ja end ära peita. Nii elava kujutlusvõimega peaks ta hoopis jutte kirjutama…

Pinge andis Tinas järele ja naine astus vihmases õhtupimeduses õue ning sulges enda järel vaikselt ukse. Ümbrus paistis mahajäetuna, kuigi kümmekond autot seisis veel parklas ning dispetšeri maja juures ootasid mõned Carteli kaubaautod laadimist.

Veinihooaja eelne müügikampaania oli uskumatult edukaks osutunud, seetõttu töötas hotellide ja restoranide lisatellimuste täitmiseks kõrvalhoones õhtune lisavahetus.

Välja arvatud ala, mida valgustasid kõrvalhoone tuled ja peasissekäigu lambid, oli parklas niivõrd kehv valgustus, et kohati valitses pilkane pimedus.

Kuna Tina oli sel hommikul tunnikese hiljaks jäänud, oli ta sunnitud parkima ühte vanemasse kitsasse tellistest vaheseintega sektsiooni, mis kulges jõe suunas mööda nõlvakut alla. Kui vähegi võimalik, ei kasutanud töötajad vanemaid sektsioone, sest seal oli keeruline manööverdada ja need asusid parkla kaugeimas osas.

Tina ei silmanud hingelistki, kui ta oma auto suunas lonkama hakkas, kuid sellegipoolest adus ta jälle seda häirivat tunnet, nagu jälgiks teda keegi salamisi, ning naine tundis hirmujudinaid mööda selga jooksmas.

Äkki tundis ta arglikku soovi joosta kõrvalhoone poole, kus olid inimesed ja valgus…

Ja mida ta seal teeks? Tunnistaks, et kartis üksi autoparklast läbi kõndida? Nad peaksid teda hulluks.

Ega nad väga ei eksikski, mõtles naine pahaselt. Seejärel hakkas ta otsustavalt oma hirmu eirates edasi kõndima. Ilmselt oli kogu viimase aasta jooksul kogetud stress kuhjunud, mis muutiski nüüd naise paranoiliseks. Kui asi oligi selles, siis pidi ta ruttu midagi ette võtma.

Tinal võttis hetke aega, enne kui ta oma tumesinise Fordi parklast üles leidis, sest ta nägi vaid paar meetrit ettepoole. Auto üles leidnud, oli naisel väga hea meel, et ta sai kasti tagaistmele kohvri kõrvale asetada ning ise rooli taha istuda.

Korras! Ohutus kohas! Nii palju siis nendest rumalatest kujutelmadest.

Kui Tina mootori käivitas ja tagurdama hakkas, meenus talle äkki, et tal ei olegi kuhugi minna.

Inimese kohta, kes saab… õigemini sai… palka organi­seerimise eest, ei saa ta oma isiklike asjade korraldamisega kuigi hästi hakkama, ütles naine endale irooniliselt. Kuid esimest korda elus oli Tina endast niivõrd väljas, et ei mõelnud selgelt – vastasel juhul oleks ta enne kontorist lahkumist mõnes odavamas hotellis toa kinni pannud.

Parema jala pahkluu oli paistes ja tal oli raske sidurit kasutada, mistõttu oleks väga hea leida mõni koht võrdlemisi ligidalt.

Pööret tegema hakates meenus naisele, et kunagi oli paari tänava kaugusel asunud üks väike hotell. Mis selle nimi nüüd oligi…? Fairfax? Fairhaven? Fairbourn? Just, see ta oligi! Tina ei mäletanud, et oleks seda viimasel ajal märganud, mis võis tähendada, et see on tegevuse lõpetanud, kuid…

Äkki paistis selja tagant pimestav valgusvihk ja miski riivas auto pakiruumi. Tina Ford lendas metallikrigina ja klaasiklirina saatel esiotsaga vastu seina.

Naine oli šoki tõttu nagu halvatud ning istus liikumatult, kui juhipoolne uks lahti tõmmati ja mehehääl tungivalt nõudis: „Kas teiega on kõik korras?”

„Jah… jah. Täiesti korras…” Naise enda hääl tuli justkui kusagilt kaugelt.

Tina auto oli küll peatunud, kui ta jalg sidurilt libises, kuid igaks juhuks küünitas mees ikkagi ettepoole ja keeras süüte välja.

„Sel juhul soovitan ma teil seni autos istuda, kuni ma kahjusid hindan.” Mees sulges ukse, et vihm sisse ei sajaks.

Kuigi Tina oli uimane, pani ta tähele, et mehel oli madal ja meeldiva tämbriga koolitatud hääl, kuid naine ei olnud seda häält varem kuulnud.

Kuid see kütkestav hääl oli lausunud kuni ma kahjusid hindan… Naine oigas vaikselt. Nii palju, kui naisel õnnes­tus näha, tundus mehel kallis auto olevat. Ja kuigi mees oli tema masinale otsa sõitnud, oli naine avariis süüdi. Kui ta oleks sõitmisele keskendunud ja mitte mõelnud, kuhu minna, ei oleks seda õnnetust ehk juhtunudki.

Tina oli just ennast koguda jõudnud ja tahtis turvavööd avada, et autost väljuda, kui mees uuesti ukse avas ja nähtavale ilmus.

„Kas on väga hull?” küsis naine kartlikult.

„Õnneks oli tegemist ainult riivamisega, mistõttu ei ole mu autol õieti kriimugi…”

Tina võis ainult õnne tänada, et niigi hästi läks.

„Aga ma kardan, et vastu seina sõites sai teie auto esitiib nii palju kannatada, et hetkel ei saa sellega sõita.”

Pärast kõike seda, mis naine päeva jooksul oli pidanud üle elama, oli see õnnetus viimane piisk tema kannatustekarikasse – Tina andis järele jaburale soovile valjusti naerda.

Mehe nägu jäi varju ja naine ei näinud ta ilmet, kuid häälest kostis muret ja ilmselt mõtles mees endamisi, kas naine läheb hüsteeriasse, kui ta küsis: „Olete ikka kindel, et teiega kõik korras on?”

„Täiesti kindel…”

Naine selgitas natuke vabandavalt: „Ma nägin lihtsalt juhtunu naljakat külge. Mul on olnud kohutav päev ja ma jõudsin punkti, kus ma pidin kas naerma või nutma.”

„Sellisel juhul tegite õige otsuse.”

Mees hoidis ust tuuletõkkeks, kui äkki vihma autosse sadas.

Ühtäkki taipas Tina, et mees seisis vihma käes ja et kui poleks teda, siis oleks mees tõenäoliselt teel koju oma naise juurde. Seetõttu hakkas naine vaevaliselt autost välja ronima, hoides oma valutavat jalga.

Mees astus sammu tagasi ja toetas naist küünarnukist.

Mehe puudutusest jahmudes lausus naine katkendlikult: „Mul on tõesti väga kahju kõige selle pärast…”

„Kuna mina sõitsin teie autole sisse, peaksin hoopis mina vabandama,” vastas mees.

Ausus sundis Tinat endale kindlaks jääma: „Ei, mina olen süüdi. Ma mõtlesin muudele asjadele ja kui ma tagurdama hakkasin, ei pannud ma tähele, et peale minu oli veel keegi siin.”

„Selle asemel, et vihma käes seistes edasi vaielda,” vastas mees kuivalt, „teen ettepaneku, et vähemalt hetkel võtan süü enda peale. Hiljem võime selle üle edasi vaielda.”

Mees avas oma auto ukse, mis lähemalt vaadates osutus uusimaks Porsche mudeliks, ning lisas reipalt: „Nii, enne kui te läbimärjaks saate, hüpake sisse ja ma viin teid koju.”

„See on teist väga kena, aga ma…” Sõnad surid naise huultel, kui ta esitulede kumas tundis ära selle tõmmu muljetavaldava näo, mida naine ei lootnud enam kunagi kohata.

Kui naine oli ennast kogunud, hakkas ta süda taguma ja ta punastas. Mees uuris: „Kas juhtus midagi?”

Kui Tina kohe ei vastanud, lisas mees: „Võib-olla te ei usalda mind?”

„Ei… Ei, asi ei ole selles.”

„Milles siis?”

Naine purskas välja esimese mõtte, mis pähe tuli: „Ma… Ma lihtsalt mõtlesin, et kas ma peaksin proovima oma autot liigutada.”

„Jätke see nii, nagu on,” vastas mees otsustavalt. „Auto ei tohiks kellelegi ette jääda ja homme hommikul lasen selle autoteenindusse pukseerida, kus see korda tehakse.”

„Nii, on teil autost midagi vaja?”

„Väikest kohvrit tagaistmelt.”

„Minge teie autosse. Ma toon selle ära.”

Mees jättis mootori tööle ning hetk hiljem istus Tina soojas ja mugavas autos. Naine ei olnud kunagi nii luksuslikus masinas istunud.

Isegi Maurice de Verel ei olnud sellise klassi autot.

Tina leidis end mõttelt, et mida üks külaline – ja kuna ta ei olnud varem ei meest ega ka ta autot näinud, pidi tumedapäine võõras olema külaline – tegi Cartel Winesi parklas nii hilja õhtul…

Mees pani naise kohvri pakiruumi, istus naise kõrvale autosse ning kummardus, et kinnitada mõlema turva­rihmad. Kui see sai tehtud, pööras mees end naise poole ja uuris armatuurlaua valguses ta nägu.

Tina tundis end mehe pilgu all ebamugavalt ja olles üsnagi teadlik, millise peletisena ta märgade juuste ja läikiva ninaga välja võis näha, tundis naine, kuidas põsed õhetama hakkasid.

Nagu oleks mees naise tundeid mõistnud, nihkus ta eemale ja küsis: „Kuhu sõidame?”

„Ma… Ma ei tea,” kogeles naine.

Mees kergitas ühte oma tumedat kulmu. „Mälukaotus?”

Teades, et mees teeb tema kulul nalja, ja olles enda peale vihane, et ta enesekontrolli kaotas ning sellise tolana käitus, hingas naine sügavalt sisse ja lausus teravalt: „Loomulikult mitte.”