Читать книгу Olla üheksavägine - Lehte Hainsalu - Страница 6

KRIIMANIS MÄNNI TALU KÖÖGIPOOLEL valitseb paras paanika. Perenaine Anna, muidu rahu ise, välgutab priskeid õhetavaid käsivarsi, nagu oleks tal neid vähemalt tosin. Aeg pressib peale, asjad pooleli puha või pole hakatustki saanud. Kui söökidega vast kuidagi jõuab, siis kambrid on veel kraamimata, perelaud ja pikad pingid küürimata, söögiriistad üle mõskmata, roostes noad-kahvlid tuhaga puhastamata, laudlinad ja paremad käterätid triikimata, ussaed pühkimata, lehm nüsmata, põrssad söötmata. Abikäsi läheks vaja! Mitte kõik tütred ja miniad pole pärale jõudnud, mõni hiilib ehk aameni ajaks, ning pereminia Elsa, noh too, mis temast nüüd.

Magusat auru pahvib seakartulipajast pliidi tagumises augus, selle taltsutamiseks on vägev puukaas veerandi jagu ära nihutatud, peal maokas raudkulp käepärast, et võta ja sega. Keskmises augus keeb süldipada, kerkivate ja lõhkevate leememullide vahelt pöörab end roosa seasõrg aeg-ajalt nähtavaks. Esimeses augus saavad kõrvitsad kohe valmis, pasteedipada juba ootab platsi. Pliidi tagumisel serval, savitatud seina ligi, nurrub kõhukas veekann, too on kuum küll, aga ei kee veel. Varsti võib vaja minna palju vett, peaks üles panema kasvõi tsinkpangega ja silmapesukausiga, aga kuhu. Ehk saab mõni auk vabaks, enne kui.

Nurgakambris seisab Elsa abielusängi jalutsi varjus köötsakil, hoiab mõlemast ilunupust kramplikult kinni, nii et sõrmenukid valged, ja õõtsutab ennast. Elsa paneb täpselt tähele ja jätab igaveseks meelde: jaluts on tumepruuniks värvitud; nupud on siledad ja ümmargused; ühel nupul krobetab valgeks küntud vagu. Nagu Kalevipoja künnitöö. Lembit vaigistas siin hammaste tuleku vaeva, seisis vanemate voodis püsti, nuttis ja sahkas nupupääd. Kõik hambad ei jõudnudki tulla.

Valuvahk sunnib Elsat hinge kinni hoidma. Ta iniseb tasa, omaette, läbi hammaste.

Uks kööki on paokil, sealt uhab leitset külmahigis ihule. Tuleb va Maali juba vai ei, kuulukse Hilda ütlevat. Keski tulebki, ongi vast Maali, ütleb Ida. Hilda Caroline ja Ida Alvine, Elmari uhked õed. Elmari! Valuhoog rebestab Elsat, sedakorda hinge.

Ei ole Maali, on Piirikraavi Ella lai hääl. Küsib, kuis on. Mis targemat, soiub eila õdagust pääle. Ella arvab, et peaks ehk Tartusse. Ei ole mul hobust anda, mehed teevad metsas palke, kostab Anna pahanenult ja nuriseb: Pole mul teda kuski panna, saunas ripub kesiku kere, aidas on kirst. Pidi lapsed välja kupatama, nüüd pole kedagi, kes ajaks hagu pliita alla.

Elsa kuuleb pealt ja mõtleb: no ei lähe mina sulle hagu ajama, ise viimse varba peal. Niipaljukest ikka võiks inimene iseenda päralt olla. Äkitselt jõuab olukorra tõsidus talle kohale – iseenda päralt ta kohe-kohe ongi, lapsega lesk, lindprii. Mine kus tahad, tee mis tahad. Väljakannatamata vaevas ronib Elsa sängi, tõmbab koduvillase teki üle pea, see lõhnab Elmari järele. Lõikav leselein justkui summutaks väitusvalu, emaka kokkutõmbed nagu kataksid kaasakaotuse kibeda. Samas need võimendavad teineteist, hämar õhtupoolik ujub kannatuse ookeanis. Suren nagunii ära, hää ongi, aga miks mind enne veel piinatakse, mõtleb Elsa. Ole siin nagu vanasti kurjategija ratta peal, ristluiest kistakse neljaks. Tema vanem õde Lonni Helene suri sünnitusel, kirst selgelt silma ees.

KAS LÄKS MEEL PEAST või polegi aega möödunud, aga seal kostab köögist Kriimani Maali reibas hääl. Too nõuab endale kätepesuvett ja kukub õiendama, et olukorrale vaatamata seda nii pisut on. Mis süldikeet, visake üle läve, see ei kallerda teil nigunii selle lämmaga, meil on tähtsamat toimetada! – Mis peied ilma süldita, kus toda enne nähtud, rahvas hakkavad ütlema, on ämm südi. Teistre Ella kohe seepeale: Jooksen kodu, teen tule pliita alla, muist padasid kolime meile üle.

Juba tulebki Maalikene tagatarre, kortsulised paled rõõmsad. No tere, latseke, kuis titetegu käib, kohe kaeme perra. Elsa oigab vastuseks. Käed, head jahedad, tulevad tulitavale ihule. Ole ei häda kedagi, kõik nigu kord ja kohus, oled tubli pool tööd ära teinud. Ei lähe nõnda pikalt kui Lembituga, ära ainult hinge kinni pea, aja suu ammuli ja võhkata, võhkata! Kergem sul ja tal.

Lõõtsutagu ta kuidas jõuab, ei saa nurganaisel kergem, kuuma ja külma hood käivad vaheldumisi üle ihu, enne kui ükskord kuuleb tite vääksu. Piinast pääsnud! Maali tõstab ilmatulnu kõrgele lae alla, pomiseb palvet nagu rõugutajad muistegi. Siis läheb keenud vett ja puhtaid palakaid nõudma.

Latskene, teatab Maali uudist köögirahvale. Ämma hääl: Jumal olgu tänatud, kuigi Elmar ootas nigu pärijat. – Leselnaisel on latskest kergem kasvatada kui poiskest, ütleb Maali rõõmsalt ja kolistab veetoobiga. Vai pärijat, imestab Elsa, küll siin pärijaid leidub, Elmaril vellepoegi rohkem kui tarre mahub.

Mis sa arvad, Maali, sugulased tulevad kokku, ristiks latse üksiti ära. – No ma ei tea, vanarahvas ei kiitnud toda heaks. Keelas lausa, kalmumärk jääb otsaette. – Too märk ju nigunii otsaees. Ristiks enne ära ja siis mataks. – Vast siis jah. Kui todapidi. Eks te ise tea ja aru pea.

Maali tuleb, kaenlas parajaks rebitud vanad voodilinad ja süles veekauss; küsib: Mis nime sa oled mõtelnud? – Vanaaegset ei taha, vast siis Lehte. – Ah Lehte? Einoh, lehemineki kuu.

On 31. oktoober 1938, luterusepäev.

ELSA SUIGUB RAMMESTUSES, ei märka maad ega ilma. Väikukene, puhastes nartsudes ja õndsa venna villases tekikeses, puhkab ema kõrval ilmatuleku vaevast, silmad pärani pehmesse pimedusse, milles aimuvad inglite ja vaimude heledad rüüd. Kõik Hainsalud, Kriegerbergid, Kriisbergid, kõik Jalased, Parksepad, Alevid on tulnud verejätkajat tervitama. Nad on elevil ja õnnelikud, täna on aasta kõige väekam päev vaimude elus, mil kõik võimalik. Nad mõtestavad märke, annavad veel nimetule teada, mis ülesanded teda oota­vad. Et tuleb kasvada maailma muutjaks, nagu oli Martin Luther, kes täna aastal 1517 naelutas Wittenbergi lossikiriku uksele 95 vaidlusteesi, mis nõudsid tagasipöördumist algkristlaste puhtasse usku; et tuleb olla rahvuslane nagu oli Martin Luther, kes seisis rahvast rööviva võõrvõimu vastu ja emakeele au eest; et tuleb julgeda ja mitte karta, mitte peljata, mitte hirmu tunda; et tuleb uskuda hea ja kurja tundmise puud omaenda südames. Suure muudatuse märk on sinu sündimispäeva peal. Ristitakse sind hingedepäeval, see annab sulle esivanemate väe.

Väikuke, keda ema on Lehteks nimetanud, kohkub sootumaks.

Paigavaim ütleb: Sinu sünnitalu väravas oli hiigelmänd, mis andis talule nime. Kui see tuli maha raiuda, leiti selle õõnsusest kullast püss. Tuleb aeg, laadid selle hõbekuuliga ja tulistad Kurjuse pihta. Ja teine asi – su sünnitoa aknast on näha Kalevipoja künnivagu, kakskümmend kaks meetrit sügav, just Kriimanis tõstis vägilane puruks läinud adra üles, sul tuleb edasi künda, et teistel oleks, mida lõigata.

Kas seda pole liiga palju tahetud? Ühelt, kes mõni minut vana?

Ehk tohin tagasi minna? Ma tahan tagasi! Ja kohe!

Ära mõtlegi, ütleb Elmar. Lutheri sünnipäeva number vanas kalendris ja minu surmapäeva number on üks – 29. See peab midagi tähendama, küll näed.

ENNE KOLMANDAT KUKELAULU tõuseb Männi talupere jalule, hakkab kibekiiresti talitama. Rühmatakse sügava pimedani, ja ime küll – kõik saab keedetud, küpsetatud, kraamitud, mõstud, küüritud, triigitud, viimsed kui koduloomad lepitatud, krantski kammitud. Teie nõdrausulised, muigab majavaim. Elsa kah ajab end püstipidi, laotab taldrikuid perelauale ja lõikab leiba-saia lahti.

2. novembri varavalgest hakkavad hobused peielistega saabuma. On rohkesti üllatust, et tuldi matustele, aga satuti katsikule ja ristjatsile, koguni vaderiks; on nuttu ja naeru, kahetsust ja õnnesoove, pisarad tilguvad, kallistatakse kohmakalt, pole harjutud õrnutsema, sõnu ei leita üles.

Rahvast jagub kolme kambrisse, arutatakse Elmari surma. Kümnendat korda tuleb üle kõnelda kõik asjad – et jäi metsas puu alla, va pedajas kaldus tuulega valele poole ja pitsistas sae lõikepilusse kinni; et hea saag oli, Elmar läks seda päästma, teised karjusid, et saag, saag, aga pedajas keeras langedes vindi peale, nii et Elmar jäi õnnetult alla; et viidi küll Tartu kliinikusse, aga seal polnud enam parata.

Ristimistalitusest ei jää Elsale midagi meelde, ta pea käib nõrkusest ringi, Elmarit pole kõrval, nagu oli olnud Lembitut ristides. Ta komberdab sängi ja ütleb ämmale, et temast küll pole kabeliaeda minejat. Kuis nii, rahvas hakkavad ütlema, muretseb Anna. Elsa taipab, et ämm pelgab kuulujuttu, nagu oleks Elmar olnud kuri mees, mis ta ju purjus peaga juhtus olemagi ja millest kõneldi.

Võndu on oma seitse versta, äkki põrutab vered lahti, vabandab Elsa. – Olgu, ära istu kirstule aukohale, paneme sulle esimesse vankresse hästi pehmed õled ja padjad, vedruvankre anname, meelitab Anna. Liisu juba tuli, enda titt kaasas, tissitab sinu oma ka, ära pelga. Lats ju ristitud, nimi pandud, midagi kurja ei juhtu.

ELSA EI AIMA, et Kriimanist üle Hammaste Võnnu vanasse kabeliaeda ei sõida ta enam kunagi. Küll sumpab ta seda teed jalgsi läbi jõulueelse lume seitse nädalat hiljem. Mul ei ole sulle hobust anda, ütleb ämmamamma, kui Elsa teatab, et hakkab nüüd minema. – Eks siis saab jala mindud. – Hullvaim, seitse versta, mis parm sind hammustab. – Ükskord peab see ju sündima. – Oota või kevadeni. – Siis tüdruk suur, ei jõua tassida.

Elsa astub ja astub, ei vaata kurale ega heale. Kalevipoja adravao põhjas räägitakse voolavat Terviseallikas ja Raudläte, need jäävadki temast nägemata, liiga lühikeseks kujunes abielu. Kuni surm teid lahutab. Jah, lahutab peräkõrd ka kodust ja suguvõsast, mõtleb Elsa ettenägelikult. Tõesti, kunagi enam ei tule ta mehekodusse, koguni kaasa toodud asjakesed, anumad ja sängitarbed jäävad maha, mööblitükid nagunii, ei tule ta neile järele ega too ka mehepere neid Võndu ära. Nii ta astub, riidehilbud ja lapselapid valges linases kotis nööriga üle õla, kallisvara mitmesse salli mässitult vastu rinda surutud, et tuul sellele lumeudsut silma ei puhuks.

Elsa ei nuta, ta on trotsi varbaotsani täis. Noort ja vihast trotsi. Mul ei ole su lehmale heina anda, ütleb meheema noorikule tervituseks, tookord kui kõrb mära kraamikoormaga Männi lauda ette seisma jääb, Punik kablaga järel. Elsa on olnud kogu tee uhke, et Hainjärve põlistalu viimane tütar nii rohke kaasavaraga Kriimani asundustallu elu elama tuleb.

Elmar on Elsast neli aastat vanem, Olevi koolivend. Ma tahan näha sinu õde, kes on minuga samal kuupäeval sündinud, olevat Elmar ütelnud, enne kui Olevile jõuluks külla tuleb. Sealt see algab, Olev ja Elmar saavad tihti kokku, mõlemad pillimehed nagu nad on. Olev tõmbab lõõtsa Elsa meelest vägevamini, aga või Elmarilgi mõni pidu käimata jääb, Olev Koorveres ja Elmar Kriimanis. Elmar on – oli – kena kitsa näoga poiss, kõrget kasvu, juuksed lokkis, jutt lobe jooksma.

Meheemal võis õigus olla – heinalisa ei ole kuskilt teha, talu on vaid kaks hektarit suur. Aga Elsa ootas, kuidas Anna tuleb teda avakäsi tervitama, silitab ja kiidab Punikut, teeb ennast loomaga tuttavaks. Küll me sulle ka sööta leiame, ostame kas vai, oleks ta võinud ütelda. Muidu on ta ju tubli inimene. Mis tal tookord võis ometigi olla. Suure pere ema, vast oli villand, et üks tuleb veel leivale ja varsti tal teadagi titerida järel. Või pole Elmar kõige armsam laps. Või vaatas pojale valmis mõne teise. Mida ei tea, seda ei tea, teadmata jääbki.

Elsa kahetseb, et nad kenamini lahku ei läinud. Aga on siis Annal tarvis ütelda, et mis parm sind äkki hammustab, nagu ei näeks, et nüüd kus Ruudi oma perega päriselt sisse kolib ja kuue õe-venna pered on tihedasti koju käimas, nüüd ei sünni nad kolme väheldasse kambrisse kuidagiviisi. Kas ta ei märka, et Ruudi kipub vennanaise eest hoolt kandma, on see ju kunagi Elmarile ütelnud, et sinu oma on ilusam kui minu oma.

Elsa mõtleb: Elmar läks kurjaks, kui viina oli võtnud, pillimehele ju pakutakse, ja viina ta võttis, siis kui Ruudi minuga tantsis. Ruudi ei julgenud enamat kui pihta pitsitada,aga mis teda nüüd peataks.

Elsa saistub korraks, kohendab kandamit, üht õlal ja teist kaenlas, lükkab tanuserva väetikese silmapilult kõrvale. Äkki tunneb, nagu oleks keegi teda hõlmast sikutanud, nagu nõuaks Lembit sülle, jõud otsas. Lembit oleks praegu kaks aastat vana, vaeseke ei näinud esimestki sünnipäeva. Pilt silma ees: Ruudi lapsed saadetakse pärast sarlakeid Männile kosuma, käivad ringi ja muudkui nokivad nahka sõrmedelt, neil oleks nagu katkiste, tagasi rullitud sõrmeotstega kindad käes. Kõik vendade lapsed saavad nakkuse, põevad läbi, aga Lembit on väike, heidab hinge.

Hirmus, hirmus on last suretada.

Elsa jääb teist korda seisma äkilise äratundmise ajel – Lapse kaotas ju Anna ka! Elmar, juba täiskasvanuks kasvatatud, kuid ikkagi oma laps, ja nüüd kaotas veel lapselapse kah! Ei heitnud meelt. Kriimani Anna on tugev inimene!

Elsa nii tugev pole, Elsa ütleb kahte kätt kuusikule sõnaselgelt: Aga Lehte jääb elama! Ei ole tal miskit kalmumärki otsaees!

Endelise sahinaga vastab teeveerne kuusk, lumekoorem veereb õõtsuvatelt õlgadelt, päästes kõrged rohelised oksad priiks. Sellest märgist saab astuja samm jõudu. Palju, palju on tal minna. Saaks Hammastest läbi, hakkaks Võnnu kiriku torn paistma! Siis oleks vaid kolm verstakest veel, leerimajast mööda, kirikust mööda, mäekundist alla, Petersoni tuuleveski tiivad paremat kätt tiirutavad või, kes teab, puhkavad, tollest mööda, alla vasakule kasetukka – ja seal see Tatriku on, Võnnu Anna kodu.

Mis nad praegu teevad, topivad ehk jõuluvorste, mõtleb Elsa.

TÄPSELT NII ONGI. Õde Anna hoiab ühe käega seasoolikat ja teisega suurt lehtrit, kuna Krolli Miili surub puupulgaga verist tanguputru läbi lehtritoru. Oi hullu, kust sina nii äkki sadasid, imestab Anna, näet ei saa kättki anda, küünaspääd kah verega koos. Elsa vaatab, kuhu titt panna, perelaud vorstivabrikut täis, viib tagatarre sängi pääle, hakkab päälisrõivaid maha koorima. Anna ja Miili, käed puhtaks lobistatud, tulevad last tunnistama.

Kelle näkku on läinud? – Elmari näkku, ristjatsil juba kaesin. – On jah Elmari näkku. – Isa näkku latske saab õnnelikuks, ja ema näkku poiske. Elsa ütleb: Lehte on iseoma näkku.

Anna vaatab kahtlustavalt vööruse ukse poole, küsib: Kas teised tarre ei tulegi? – Ah mis nemad, noil omad asjad, ütleb Elsa ruttu. Hakka nüüd külanaise kuuldes seletama. Anna seletab endale ise: Läksid omatsite manu. Küll nad jõuavad tulla, kui sind pääle võtavad. Hää ongi, ei ole midagi pakkuda, laud kah ligane mis hirmus.

Jõuluvorstid keema pandud, kahmab Miili suurräti ümber ja teeb minekut – kodus kõik lohakil, varsti võõraid oodata. Anna toimetab tiidsalt ja Elsa ei tihka teda oma halva uudisega ehmatada. Aga kui Aleksander veskilt koju jõuab ja valjult imestab, et reejälgi pole näha, naiseõde on vist tiivuliseks ingliks hakanud, siis pole Elsal pääsu.

Tuppa sigineb sügav vaikus

Kas õde ei annagi talle aset? Kas Aleksander võiks tõesti vastu olla?

Aleksander läheb võtab kasuka põuetaskust sigaretid; kasukas ripub vööruse uksepiita löödud naela otsas; suur nael on vasakule pisut kõver, ei tahtnud tihkesse puitu sisse minna; kasukas on pööratud lambanahast, karvane pool kraeks. Seda kõike paneb Elsa täpselt tähele oma saatust oodates. Aleksander kükitab pliidisuu ette, võtab oksarao ja hangib suitsule tule. Kas too asi nüüd nii hull oli, kui sulle paistab, aga siin on omad ümber ja katus pää kohal. Ela ja ole, küll elu näitab, ütleb Aleksander.

ELU ON IGAL POOL ÜHESUGUNE, olgu isatalus Hainjärvel või mehekodus Kriimanis või vendade kodus Koorveres ja Kiidjärvel või nüüd siin õekodus Võnnus. Üks töö ajab teist taga ja vahel on korraga kolm käsil. Tubased talitused, laut ja karjamaa, õueaed, nurmed ja metsad. Lehm ja vasikas, mära ja varss, emis ja põrssad, uted ja talled, kukk ja kanad, kassipojad ja koeratütred. Elsa toimetab sedavõrd kui laps lubab. Hää laps, vagane, saab ruttu jalad alla, vahib mõnd sitasitikat või kanapasalille omaette ja räägib sellega üleilmses keeles. Ohtusid muidugi on – kooguga kaev, vett täis joomakünad, virtsane laudaesine, nõgesed sauna taga, aiaväravad, mille rõhtlattide vahelt läbi mahub. Kuid õueingel on hoolas.

Seatud ajal sünnib tädi Annale kolmas poeg. Nüüd on neid neli – kümnene Albert, kaheksane Arnold, kahene Lehte ja Aarend null. Kõik oleks nagu hästi, aga miski reedab Lehte ärevust või ilmajäetust või üksildust – ei saa Lehte läbi lutita, see peab tal olema kas suus või kramplikult pihus, ja pilkajatele külatädidele vastab tõreda altkulmupilguga. Mis mõnu sel ometi peaks olema, imestab Elsa ja maitseb kord tütre kalliasja. Kumm mis kumm, kui just mett peale ei määri, aga näe mis vigur välja mõeldud. Väiksel Hainjärve Elsal oli olnud riidenutsak, leivapala sees, selle lutsimine lohutas küll pärast nuttu või enne uinumist, sellega ei mindud ometi rahva silma alla, kus selle häbi ots!

Ühel kevadisel päeval, kui tare tühi, saab Lehte Singeri-masina suhvlist käärid kätte ja lõikab lutil otsakese ära, õige natuke. Sõber ei sobi enam, seda nagu polekski, kuigi on endist nägu. Lehte lippab lauta ja kurdab: Ei lututa, ei lututa! Tädi Anna, poodist uus! Tädi Anna naerab lehma varjus, aga Lehtel on nutt varuks. Näita, kas tõid? küsib ta läbematult, kui Anna poest tuleb. Lutid olid otsa saanud, ütleb Anna, aga vaata, mis ma sulle tõin! See on šokolaad. Paberist koorub midagi ilgelt pruuni, sokulaad, nimigi vastik. Lehte silmab küll, aga suhu ei võta, pitsitab huuled kokku ja raputab kõigest väest pead. No maitse ikka, see on kõvaks läinud mesi, meelitab ema. Lehte taganeb oma sängi peale ja kügeleb seal kogu õhtu.

Hommikul näeb Lehte aknast kaubaautot sõitmas. Lutikoolem tuli! Lutikoolem tuli! hõiskab ta läbi tubade tantsides. Lutivabrik pandi kinni, lutte ei tehta kogu maailmas enam, aasib Albert ja Arnold aitab irvitada. Lehte vaatab Aarekese lutti, vaatab ja ohkab südame põhjast. Ta vist on hoobilt suureks saanud.

Elsal läheb üks mure nüüd kaelast ära, aga või sellest piisab lesknaisele, kes tunneb end manulisena võõra – ehkki oma õemehe – katuse all. Ajad ka ärevad, kuskil maal käib sõda ja tapetakse inimesi, meie maal on baasid sees. Raadiot pole ja lehed Tatrikule ei käi, aga Aleksander toob külast uudiseid. Need on aina hirmsamad. Arvatakse, et hirmsamaks minna enam ei saa, aga saab ikka. Iial ei või teada, mis venelane teha võtab. Mis see venelane on? mõtleb Lehte.

ÜHEL PÄEVAL TORMAB Krolli Miili Tatrikule hea sõnumiga – kirikumõisas kohtuhoones on koristaja koht vaba, Elsa võiks seda tahta! Elsa ei lase niisugust asja kaks korda öelda, läheb ja tahab ja saabki. Nüüdsel ajal on iga rahakopik kallis ja nõnda tunneb inimene ennast iseseisvana. Lehte tuleb muidugi kaasa võtta. Laps tantsib ja laulab ümber maja, kuni ema sees põrandaid peseb. Peaukseni on paar trepiastet, laudadest mademel on sammaspiire, seal hea turnida. Tore on pea postide vahele pista ja uhuu hüüda. Postid on klaveri-jalgade sarnased, keskelt paksud, nii et alt sisse pistetud pea ei pruugi enam kättesaadav olla. Lehte kriiskab nagu põrsas aia vahel, sõna otseses mõttes. Kohtukirjutaja tuleb välja, päästab hädalise ikkest ja nad otsivad ema üles. Ema osutub kenaks liigagi nooreks naiseks, kirjutaja on keskeas härrasmees Juhan Rannamäe. Kohtuonu meeldib Lehtele, neil tekib edaspidi väikseid saladusi, kui püksid kogemata märjaks saavad või kõht tühjaks läheb. Juhani naine on sakslastega ära läinud ja nende väikse tütre kaasa võtnud. Abielu oligi lõhki, kuid Silvikest igatseb isa taga, Silvi oleks just sama vana kui see tüdruk siin.

Mis sa arvad, kui läheme kahekesi hoopis linna elama ja võtame ema kaasa, ütleb onu Juhan ükskord Lehtele. Tüdruk kaalub vaid hetke. Ilma mammata ei lähe. – Muidugi mitte, ilma mammata ei saa me kumbki hakkama.

TARTUST ON JUULILAHINGUD ÜLE KÄINUD, Ülejõe on rusuks põletatud, aga Magasini tänav seisab püsti. Siin on Lehte uus kodu. Õues näitab kõrvalmaja keldri aken palju naisi all sügavas pesu küürimas ja keetmas, seda on huvitav vaadata, veel toredam on nuusutada head pesuköögiauru, mis tuleb akna kõrvalt ümmargusest august, kus tiirutavad plekitükid. Otse üle tänava vene kiriku aias võib soojadel trepikividel istuda, võilillepärga punuda ja niisama ringi joosta. Mõnikord lastakse koduõue mängima murumadal poiss, ükskord on sel pihus paks leivaviil, ta kõnnib tähtsalt ringi ja puhub leivalt soola, valge tolm lendab ja sätendab. See on midagi väga uhket ja Lehte läheb tuppa leiba saama. Ema on üllatatud, et närb lapsuke süüa küsib, aga soola ta nõutud paksuses ei pane. Siiski saab Lehte seda tähtsa näoga puhuda, ehkki poiss on vahepeal tuppa kutsutud. See on võib-olla Lehte esimene kohtumine Jaan Kaplinskiga.

JUHAN RANNAMÄE ON VÄGA VIHANE. Nad on Võnnus Juhani vanemate juures puhkust veetmas, kui linnast tuleb kiri, et vastavalt Saksa komandatuuri nõudmisele on Magasini maja tühjaks tehtud ja pere vallasvara kolitud aadressile Turu 100. See on plekksepp Aldi maja Turu tänava viimases otsas, vaid Aldi venna maja seisab seal kõrval ja siis lõpeb linn ära, edasi on Emajõe rohtunud kallas sadamaraudteega.

Majaperemehe plekksepakoda pesitseb aias, kuhu ema keelab Lehtel minna. See on pererahva aed ja hoia oma nahk, et sa sinna ei lähe ja mõnd marja või lille ei puutu! Meid aetakse siis nagu vargaid minema, pea seda meeles! Kord, juba vene ajal, on aiavärav siiski vastupandamatult lahti, pererahvast pole kodus ja Lehte läheb jalutab, nuusutab teeraja kohale kummardunud pojengipead kõik ükshaaval läbi. Äkki tuleb meelde, mida vanemad hommikul leiba võttes arutasid, tüdruk kükitab tikripõõsa varju nagu nähtamatuks ja manab poolihääli: Stalin Kremli müüril tukkus, aatompomm tal pähe kukkus! Stalin Kremli müüril tukkus, aatompomm tal pähe kukkus! Tüdruk paneb ema jutu ja kunagi Võnnus pidulauas kuuldud salmi kokku ning, nii väike kui ta ongi, saab väga hästi aru, mida teeb ja mis sellele järgneda võib. Veel mitu päeva tulitavad okkahaavad paremas peos, ta oli tigeda oksa kõvasti pihku pigistanud, et sõnadele jõudu anda. Punased täpid paranevad varsti, aga Kremlist uudiseid ei tule tulemaski.

Turu kodu õu on turvaline kindlus. Jõukas eestiaegne kodu. Nagu linnusemüür ümbritseb krunti kõrge plank, läbinähtamatu. Värava kaht poolt toreda rõhtpalgi all avatakse harva, kui oodatakse hobust kraamikoormaga või küttepuudega; muidu käiakse jalgväravast, sellel on raske krigisev käeraud. Õue jõepoolsel küljel lamab tüse puupakk, millele peremees saab tõusta, kui tahab üle plangu vaadata, mis värki raudteel veetakse või mitu Peipsi venelaste lotja jõel sõuab. Seal seisab ta sageli ja Lehte loeb iga kord mõttes Koidula salmi, et kui üle aia tahtsin ma ta kombel vaadata. Teab küll, et laps, oota. Vahel loeb ta üksi õues olles teist salmi, et juba kase ladvast lehti langeb, kõle tuul käib üle kesamaa, olgu küll kevad või suvi alles, või Malmi salmi, et üks kask meil kasvas õues, just tare ukse ees. Üks kask ongi väravas ja teine keset hoovi.

Lapsepõlvelinn Tartu

Perelaste Elleni ja Albertiga on just selline vanusevahe nagu Võnnus tädipoegadega. Mängida nad ei mõista, aga muidu suheldakse küll. Ellen on väga ilus suurte valgete hammastega kuuenda klassi tüdruk, istub nelja aisaga külakiigel, mis on hoovis nii võimsana ei tea kellele rajatud, ja tinistab mandoliinil Sonny Boyd. Armilda! hüüab teda ümmargune mustajuukseline ema. Ei ole kodus, ütleb Ellen emale ja siis Lehtele: Mulle pandi kaks nime, Armilda Ellen. Õpetan emale seda ilusamat. Armilda on kole, eks? Lehte meelest ka.

Sul lugemine selge, ütle emale, et tahad kooli minna, saame ühe aasta koos käia, ütleb Ellen. Mul ükskordüks peas juba, kiitleb Lehte. Aga ema ei luba, et kus sul kiire, kopsunäärmed haiged ka.

Elsa meelest on Aldid rikkad inimesed. Majaomanikud. Neil on terve alumine korrus; kui Elsal ja Lehtel kord alla asja on, seisab lõunalaual uhke tirinaga portselanserviis ja tagatoast paistab muinasjutuliselt ehitud kuusk. Elsa pere elab üleval, nende päralt on pisike tuba ja veel pisem köök. Teine korrus pole täiskorrus, sinna mahub vaid veel üks samasugune üürikorter, kus on samasugune panipaik viltuse katuse all, kuhu saab talveks asju ära panna, et neid siis kevadel avastada. Kempsumaja on all hoovis. Kaevu ei ole.

Maja on väljast tumekollane ja näib nagu uus. Pisut keerdus sisetrepp on heledam kollane, kangesti sile ja läigib justkui oleks alles pestud. Lehtele meeldib istuda ülemisele astmele ja tuhv-tuhvilt laskuda istukil alla. Siis on kõhus imelik hea tunne, aga veel parem on välisuksega kiikumisel, siis on niisugune tunne, nagu vist ei tohiks olla. Üldse peab vaatama, et keegi ei näeks, kindlam on, kui suured inimesed ei saa teada, mis laps teeb. Suured salatsevad ja varjavad nagunii ning peavad seda loomulikuks. Tükkhaaval saavad lapsed aimu, mis on juhtunud, mõni asi selgub aastakümnete pärast.

MÄRTSIPOMMITAMISE AJAKS pagevad nad Võndu, ja kui Tartusse tagasi jõuavad, on terve Turu tänav maani maha põlenud, imekombel seisab alles kaks vendade Altide maja. Ka Magasini tänavat ei ole enam. Näe kui hea, et meid vägisi ära koliti, ilmaaegu olid vihane, ütleb Elsa Juhanile. Nüüd ikkagi peavari olemas. Neli seina on jah alles, aga nende vahel pole mitte kõige vähematki, isegi mitte lusikat-kahvlit või niiti-nõela. Ainult Juhani varandus, nikerdatud ustega põisjalgne täispuidust kirjutuslaud on põigiti ukseaugus, sellest ei käi jõud niisama lihtsalt üle. Sõjapakku minnes pakivad Juhan ja Elsa oma pidupäevaserviisi ja rõivakraami kastidesse ning annavad võtmed pererahvale; vana Alt lubab asjad paadiga Ihastesse viia, kus neil on mingi ulualune, paras sõda üle elada. Aga neil leidub omagi kraami ülearu palju, nii et üüriliste asjad peale ei mahu, ja uksedki jäetakse ettenägelikult lukustamata, et sõdurid neid sisse ei lööks. Mis viga siis röövida. Vastaskorteri omad unustavad Hitleri pildi seinale, see elamine pekstakse segi, nii et ka neil pole ühtki asja enam.

Elsa tiirutab ümberkaudseid tänavaid pidi, leiab ühest hoovist kuuri alt Juhani nikkelnuppudega reformvoodi ja teisest hoovist nööril lehviva voodipesu, mille tunneb oma õmblusmasina käekirjast ära. Ei vaieldagi vastu, aga ei vabandata ka, öeldakse sõjasaak olema. Serviis kaheteistkümnele inimesele jääb kadunuks, nagu ka roostevabad köögiriistad ja muu selline kraam, mis võõras kapis või kummutis varjul. Tuleb läbi ajada varemetest leitud lusikate ja kahvlitega, mida laupäeviti tuha ja liiva abil roostest puhastatakse pikki aastaid. Poest ei ole ju midagi saada, kui raha olekski.

10. MÄRTSIL 1945, pea kaks kuud enne sõja lõppu, saab Lehte mänguseltsilise. Ema läheb haiglasse õde ostma, nagu nad kokku lepivad, aga õed on läbi müüdud, tuuakse vennakene. Lehte on ülimalt pettunud, ta arvab, et ema lihtsalt ei raatsi raha raisata, võttis odavama. Ema naerab ja arutab, mis nimi võiks Lehtega sobida, mis oleks niisama roheline. Heino kõlab hästi, Elsal ei tule ettegi, et üks Heino on kadunud Elmari vennal juba olemas, nii põhjalikult on ta unustanud tolle suguvõsa. Nüüd ongi maailmas kaks Heino Hainsalut, sest uue mehe nime ema võtta ei saa, Juhan Rannamäe ei julge lahutust sisse anda, paratamatult selguks, et naine läks sakslastega ära, see võib abikaasale Siberi-teekonna kaasa tuua. Nõnda elabki Elsa niisama, laulatamata ja registreerimata kuni Juhani surmani.

Elu kulgeb omasoodu, Elsa talitab kodus, Juhan on linna rahvakohtus kohtusekretär, Heino muutub kõvasti kinnimähitud kookonist lalisevaks lapseks, Lehte läheb kooli. Õhtuti pühitakse köögilaud puhtaks, et Juhani kodutööd teha. Juhan voldib kohtudokumentidel ja oma ilusa hoogsa käekirjaga täidetud blankettidel ja istungiprotokollidel vasaku serva tagasi, et Elsa õmbleks paberid jämeda nõela ja jämeda halli niidiga toimikuks kokku. Juhanil on kulm kortsus ja Elsal huuled kriipsuks pigistatud, nad räägivad inimestest, kes nendes toimikutes on. Seda ei tohi kellelegi edasi rääkida, kuuled sa, Lehte. – Mina ei kuulnud midagi, alati te sosistate.

10. juunil 1948 a. Heino 3 a 3 kuud ja Lehte 9 a 7 kuud

Ühel õhtupoolikul tuleb Aldi-proua ootamatult üles. Ta silmad vilavad ringi, nagu kontrolliks, kui palju üürilised siin lagastanud on. Tegelikult ei tea perenaine, kust otsast alata, ehkki on all kõik valmis mõtelnud, ja üürnikud ei tea, mida oodata. Kõnelnud pisut ahjust, mille uks tahaks kohendamist, ja trepikoja pirnist, mis vahetavahel vilgub ja mõnikord ei lähegi põlema, tuleb perenaine asjaga lagedale. Nüüd on nii, et nende Ellen kavatseb abielluda, tal seitse klassi läbi ja ametki õpitud. On ju loomulik, et laps elab oma isa majas. Kas Elsa ja Juhan oleksid nii kenad, et vahetaksid selle korteri Elleni tulevase mehe korteriga, mis pole sugugi väiksem, asub esimesel korrusel, aknad tänavale, ja väljakäik on suisa majakoridoris, nii et oleks nagu paremgi elupaik. Õues on seal pesuköök ja pumbakaev, aias peenramaa.

NÄDAL ANTAKSE AEGA otsustamiseks või õigemini pakkimiseks. Uus kodu on Kesk tänav 24 korter 9. Ongi nii, nagu proua Alt öelnud, ainult et tubane tarbevesi tuleb kaugelt tuua nõnda kui ennegi, kuna kaevu vesi kõlbab vaid pesu pesta ja aeda kasta. Küllap selle pärast, et otse kaevu kõrval haiseb solgi-rest, alati kartulikoortest umbes.

Uues elutoas laiutab päratu suur kollaseks lubjatud ahi, see läheb köögiosas kaminaga pliidiks, mis kujutab endast orva ahju sees, kus on kaks tuleauku, suurem ja väiksem, päevi näinud pliidirõngad peal. Pliiti köetakse eraldi, selle uks ja tuhauks on ahjuukse kõrval samas ahjuseinas. Kahepoolne riidekapp ja sitseesriided varjavad musta köögipoolt, seal on peidus pink kahe puhtaveepange ja silmapesukausiga, pingialune solgipang ja tilluke nõudekapp. Vasemat kätt puhtas köögis on kõhukas lahtikäiv söögilaud, mida ei mahu lahti tõmbama, selle all neli Lutheri vabriku tooli. Akna kõrval nurgas leiab koha aluslauaga peegel ja ukse kõrval välisriiete nagi. Niisugune on köök, kuhu satutakse kohe koridorist prauh sisse, esikut seda tüüpi majades pole.

Tuba ise on suurem, oma viisteist ruutmeetrit. Vanemate reformvoodi ja Juhani kirjutuslaud võtavad lõviosa platsi enda alla. Lehte magab sohval, Heino titevoodis. Ajapikku ostetakse Lehtele teine raudvoodi ja Heino kolib sohvale. Voodimadratsiks on kõvasti täis topitud põhukott, mis kevadeks madalaks vajub. Toas seisab veel kaks Lutheri tooli ja kõhnuke raamaturiiul, seinal tiksub käoga kell. Kõik mis vaja.

Kesk tänava kodu meeldib Lehtele. Mis mõttes Kesk tänav, mille keskel siis? mõtleb tüdruk, kui aadressi kuuleb, kuid kellelt sa küsid. Kes oleks mõistnudki vastata. Nüüd näeb ise – ümberringi on Lootuse, Vaba, Õnne, Kuu, Tähe, Eha, Koidu tänav, selgelt eesti asum