Selle raamatuga paneb Eesti teatri elav legend Lembit Anton (s. 1922) värvika punkti oma teatrimälestustele. Kui Eluteatri näitelaval I osa (2012) keskendus peamiselt Lembit Antoni õpingutele Moskva Teatriinstituudis GITIS ja II osa (2013) töötamisele Tallinna Draamateatris, siis käesoleva, III osa fookuses on selgelt möödunud sajandi 60.-ndate – 80.-ndate aastate Tartu teater Vanemuine. Vastasseis ja vägikaikavedu Vanemuise autokraatliku peanäitejuhi Kaarel Irdiga võtab tuurid üles kohe nende tutvuse alguses, kui 6-klassilise haridusega ülbe teatrijuht teatab Eesti ainsale kõrgema haridusega režissöör-lavastajale Lembit Antonile: „Lavastada saad minu teatris alles pärast minu surma, aga näitlejana saad tööd nii palju kui soovid. Kui on vähe, küsi aga juurde, saad.“ Kas Lembit Anton seda sai ja mida põnevat Vanemuise teatris veel juhtus, saab hea lugeja aga teada, kui avab käesoleva raamatu… Eluteatri näitelaval III kuulub viimase, seitsmenda raamatuna ajaloolisse mälestuste sarja üldpealkirjaga Punane katk, millest siiani on ilmunud esimesed kuus raamatut: Selles sõjas mina ei sure (2007), Maakorraldajad (2010), Kuhu küll kõik külad jäid? I ja II osa (2011) ja Eluteatri näitelaval I (2012) ja II osa (2013).
Оглавление
Lembit Anton. Eluteatri näitelaval III vaatus. Vanemuine
MOSKVAS REŽIID ÕPPIMAS
Moskvasse!
Režii – Baratov
Jossif Mihailovitš Tumanov
Režiiõppejõud
Ansberg
Sovremennik ja Taganka
Moskvas Gudoki sööklas
Praktikal Leningradis
L. Baratov
Ministri kabinetis
Hammeri kabinetis
Vanemuise teatris
Kultuuriministeeriumis
Diplomilavastus
Vikerlased
Kaukaasias
Pärast lõpetamist
Vambola Markus
Reiljan
Tallinnfilmis võttel
Minister Rakvere teatris
Töötatööline
Aspirantuur
Markus ja Kask aspirantuurist
Tegevuse analüüsi meetodi kasutamine ooperi lavastamisel
Nikolai Rekunin
Moskva Estraaditeater
VANEMUINE. KAAREL IRDI AFÄÄRID
Vanemuine
Kaarel Ird
RAT Vanemuine Tallinnas Estonia teatris
Rongis… teel uude ellu
Miks ma tulin Vanemuise teatrisse?
Vanemuise uue maja avamine
Aasta 1968
Artikkel „Sirbis ja Vasaras“
K. Ird lavastab ooperit
Kui Vanemuises mängiti „Mustlasparunit“
Kuidas Vanemuise teater käis Moskvas Kaarel Irdile Lenini preemiat hankimas
Saatuse pilge
„Ird, mine…!“
Haim Drui
Mati Unt ja Lia Laats
Mälton ja „Raudne kodu“
Loodusjõud
„Laseb käele suud anda…“
„Südasuvi 1941“
Irdi viimased sirgeldused
TALLINNA VENE TEATRIS
Vanalinna Stuudio
„Moskvasse – Moskvasse“
Vene teatriga Riiga ja Vilniusesse
Hooaja lõpetamine 1995. aastal. Kriitika
Vene teatri juubelikontsert 11. -13. dets. 1998
„Tagahoovis“ 1998
Epiloog
Отрывок из книги
Režissööriks õppimise mõte tekkis ootamatult ja mitte minu enda poolt, seda soovitas mulle GITISe rektor M. Gorbunov. See oli 1959. aastal.
1950.-ndatel aastatel läks maailmas moodi Bertolt Brecht. Ainult NSV Liidus ei tuntud huvi B. Brechti vastu. Esimesena NSV Liidus hakkas B. Brechti ideedest kinni Voldemar Panso ja lavastas Tallinna Draamateatris Brechti „Härra Punttila ja tema sulane Matti“. Moskva oli huvitatud sellest lavastusest ja Tallinna Draamateater kutsuti Moskvasse seda etendust pealinna sakstele näitama.
.....
Muusikarežiid õppima kogunes kuus meest: teeneline kunstnik, laulja Garelin Harkovist, kes hiljem jäi tööle lauljana Moskva operetti; Gorki linna ooperiteatrist oli tenor J. Domin; Moskva televisioonist J. Belokurov; Moskva estraaditeatri kunstiline juht Nikolai Rekunin; Ulan-Ude ooperiteatrist Ahmetov.
Meie kursuse kunstiliseks juhiks oli Nõukogude Liidu rahvanäitleja Aleksei Popov, kes oli nooruses Stanislavski õpilane ja Moskva Kunstiteatri näitleja. A. Popov oli Moskva Punaarmee teatri asutaja ja selle kauaaegne kunstiline juht. See tulihingeline suurepärane inimene, Stanislavski tööde jätkaja, mitmete raamatute autor ja teatriteoreetik, pidas meile 7. juulil oma elu viimase loengu ning kuu aega hiljem ta suri. Õppejõududena režii ala oli meil tegev, võiks öelda, nõukogudemaa eliit, eesotsas muidugi Majakovski-nimelise teatri peanäitejuhi Ohlopkoviga. Majakovski-nimeline teater oli viimastel aastatel kujunenud üheks huvitavamaks ja iga selle teatri lavastus tõstis üles diskussiooni. Sellest oli tingitud ka see elav huvi, mis valitses meie hulgas Ohlopkovi kui näitejuhi loomingulise meetodi tundmaõppimise vastu.
