Читать книгу Takerdunud rünnak - Leo Kunnas - Страница 4

Kaitseväe põhiülesanne on kahtlemata kriisi- ja sõjaajaks valmistumine ning selle kaudu sõjalise konflikti ärahoidmine ja ennetamine, samuti riigi kaitsmine sõjalise jõuga.

Seetõttu olen järjekindlalt rõhutanud Eesti esmase iseseisva kaitsevõime ülesehitamise vajalikkust ja tähtsust.

Kuid relvajõududel on ka teisi, pealtnäha märkamatuid funktsioone, mis seostuvad nende rolliga ühiskonnas. Nende funktsioonide olulisust mõistetakse tihti alles siis, kui sõjavägi mingil põhjusel ei suuda neid enam täita.

Järgnevalt kirjeldangi, kuidas on relvajõudude roll Euroopas viimastel aastakümnetel muutunud, millised on selle muutuse mõjud ühiskonnale, kuidas see mõjutab Eestit ja mida peaksime ise selles olukorras ette võtma.

Viimastel aastakümnetel on paljud Euroopa riigid loobunud üldisest sõjaväekohustusest ning koos sellega kogu ühiskonda hõlmavatest relvajõududest. Neid muutusi on püütud põhjendada mitme faktoriga, näiteks sõjalise ohu vähenemise ning nüüdisaegse sõja olemuse muutumisega.

Nende muutuste tegelik põhjus on aga palju selgem ja üheselt mõistetavam, kui pealtnäha paistab. Enamikus Lääne- ja Kesk-Euroopa riikides juba pärast Teist maailmasõda tugevnenud patsifistlik trend on pärast külma sõja lõppu lihtsalt ülekaalu saavutanud.

Suur osa Euroopa riikide poliitikuid usub praegu tõsimeeli, et sõjaline jõud ei ole 21. sajandil enam rahvusvaheliste konfl iktide lahendamise vahendiks. Paraku seni, kuni kogu maailm ei arva samamoodi, jääb see vaid soovmõtlemiseks.

Sellest kujutelmast lähtudes on paljud Euroopa riigid demon teerinud üldisel sõjaväekohustusel ja reservarmeel põhinevad kogu ühiskonda hõlmavad riigikaitsesüsteemid, mille ülesehita miseks kulus pea kakssada aastat. Seda on esitatud progressiivse muutusena.

TAANDARENG

Kuid näidata väikesearvuliste, ühiskonnaga nõrgalt seotud turvafirmataoliste palgaarmeede loomist progressina on sama nagu kujutada varakeskaja barbarkuningate ja feodaalisandate kaaskondi Rooma leegionidega võrreldes sõjalise mõtte arenguna.

Tegemist on taandarenguga, mille põhjuseks on Euroopa elanikkonna üha nõrgenev kaitsetahe ning soovimatus relvajõududes teenida. See on omakorda kaasa toonud tahtetuse sõjaliselt sekkuda nii omaenda kontinendil kui ka väljaspool seda. Jugoslaavia lagunemissõdadel lasti möllata kaheksa aastat, Moldova, Gruusia ja Mägi-Karabahhi sõjalised konfliktid ei väärinud isegi suuremat tähelepanu. NATO kuulutas USA toetuseks viienda artikli operatsiooni Afganistanis välja juba 2001. aastal, seitse aastat hiljem sõdib seal vaid kolmandik NATO riike, praeguse sõjaliste jõupingutuste taseme juures ei ole võit tõenäoline.

Enamik Euroopa poliitilisi otsustajaid ei teadvusta endale, et loobumine üldisest sõjaväekohustusest tähendab ühtlasi ka tugevalt ühiskonnaga seotud relvajõudude lõppu. Mida väiksem osa elanikkonnast teenib armees, seda nõrgem on side sõjaväe ja ühiskonna vahel. Kui haritlaskond, ühiskonna eliit ning poliitilised otsustajad sõjaväeteenistuses ise enam ei osale, ei saa neilt eeldada ka relvajõudude rolli mõistmist ühiskonnas. Mida väiksem riik, seda tugevam ja kõikehaaravam on säärase võõrandumise mõju. Praktikas tähendab see poliitilisi otsuseid kaitsekulutuste ning relvajõudude pidevaks vähendamiseks. Nii on viimasel ajal enamikus Lääne- ja Kesk-Euroopa riikides ka juhtunud.

Praegu on Euroopa alles selle allakäiguspiraali alguses. Mõne aastakümne pärast võib tagajärjeks olla enamiku Lääne- ja Kesk-Euroopa riikide relvajõudude marginaliseerumine ühiskonnas ning sellest tulenev täielik võitlusvõimetus. Trendi jätkudes võib Euroopa muutuda ajapikku sõjaliselt nõrgemaks kui araabia maailm või Ladina-Ameerika, Hiinast, Indiast ja Venemaast rääkimata.

Oleks viga vaadelda seda nähtust lahus Euroopa üldisest langusest, mida iseloomustavad elanikkonna vähenemine ja vananemine ning suur immigratsioon.

Üldine sõjaväekohustus kahtlemata vähendab individualismi ja suurendab selle kaudu ühiskonna sidusust, toimides allakäiku pidurdava faktorina. Ühiskonda ühendavatest relvajõududest loobumine enamikus Euroopa riikides aitab seega Euroopa langusele vaid kaasa.

MÕJU EESTILE

Eestile tähendab Euroopa nõrgenemine sõjalises mõttes seda, et kuni viie miljoni elanikuga Euroopa liitlased (näiteks Taani) suudaksid meid sõjalise konflikti korral toetada vaid pataljonisuuruse üksusega, umbes 20 miljoni elanikuga riigid (näiteks Rumeenia) brigaadiga ning vaid 40 miljonist suurema elanike arvuga riigid (alates Poolast) diviisiga, seda muidugi juhul, kui nende väed pole juba kusagil mujal hõivatud.

Eesti on valiku ees – kas minna langusega kaasa või tegutseda selle vastu. Eesti valik on seda karmim, et oleme NATO ääreriik ning seega pole küsimus pelgalt võimekuses oma liitlasi sõjaliselt toetada, vaid riigi eksistentsis eneses.

Meie lähinaabrid Soome ja Läti on teinud diametraalselt erinevad valikud. Enamik NATO ääreriike, näiteks Norra, Poola ja Türgi, tegutsevad languse vastu.

Valikuline, vaid ühte kolmandikku meeselanikest hõlmav kaitseväeteenistus ei saa kesta kaua. Peale selle, et see on ebapiisav võitlusvõimelise sõjaaja kaitseväe loomiseks, ei ühenda see ka ühiskonda.

Eesti ühiskonna ühendamiseks on pakutud väga erinevaid ideid – alates kultuurist, keelest, haridusest ja vaimust kuni rikkaks saamiseni välja. Paraku räägivad meie kodanikud eri keeli. Oleks idealistlik loota, et kõik saaksid kultuurseks, harituks või seda enam vaimult suureks. Üleüldise rikastumise idee on aga lihtsalt populistlik loosung.

Kuid kõik võivad teenida riiki ning iga vaimselt ja füüsiliselt terve mees kanda kohustusi riigi ees. Täpselt nii, nagu need üle 86 000 mehe ja naise, kes võitlesid Vabadussõjas. Vabatahtlikke oli neist vaid mõni tuhat. Neid oli vähe ka 1943.–1944. aastal. Vabatahtlikke on vähe ka järgmises sõjas. Üldjuhul need, kes rõhutavad vabatahtlikkuse eelist kohusetäitmise ees, pole ise ei vabatahtlikult ega kohustuslikus korras riiki teeninud. Nad loodavad, et teised teevad seda nende eest.

Põhiküsimus, mida küsivad need, kes praegu riiki teenivad – miks mina pean rahuajal teenima ning sõjaajal võitlema ja surema, kui paljud seda ei pea –, on praegu vastuseta. Vastus on tegelikult lihtne: aut Caesar aut nihil, kas kõik või mitte midagi, võrdsed kohustused ja ühiskonda ühendav kaitsevägi või ajapikku ees ootav täielik võitlusvõimetus ja oma saatuse jätmine teiste hooleks.