Читать книгу Viiv pikas sõjas - Leo Kunnas - Страница 5

Vahepeal on olnud palju sündmusi.

31AUG hilisõhtul, peaaegu vastu ööd kutsus mind enda juurde brigaadiülema kohusetäitja kolonelleitnant Leopoldo Quintas. Tegelikult on ta 2-70 tankipataljoni ülem, seega tunneb eestlasi. Brigaadiülem kolonel Bishop on puhkusel ning tuleb tagasi septembri keskel.

Ta küsis, millised eesmärgid olen endale Iraagis olles seadnud ning mis ülesandeid oleksin ise kõige rohkem valmis täitma. Vastasin, et Eesti kaitseväe juhataja on oma käskkirjaga määranud mind kuni 01DETS brigaadiülema käsutusse, seetõttu võib mulle põhimõtteliselt anda mis tahes ülesandeid, kuid S-3 on mulle meelepärane teenistuskoht ning selles on kolonelleitnant Pope ja kolonel Bishop ka omavahel juba varem kokku leppinud. Oleme selle ka major Menistiga läbi rääkinud.

Tähtsaimaks eesmärgiks olen endale seadnud kindlaks teha, milliseid täiendusi ja parandusi oleks vaja Eesti kaitseväes Iraagi sõja kogemuste põhjal teha, seda nii sõjaaja struktuuris, väljaõppes, operatsioonide planeerimises kui ka varustuses.

Teiseks eesmärgiks olen seadnud õppida tundma, kuidas toimub juhtimine ja taktikaline tegevus brigaadi staabi, vähemal määral ka diviisi staabi ja pataljoni staabi tasandil ning kuidas teostatakse operatsioone ja kuidas tegutseb brigaadiülem. Pataljoni tasandil on seda lihtne teha, sest 2-70 tankipataljoni staap asub siinsamas, vähem kui saja meetri kaugusel. Kogetu alusel kavatsen vajadusel teha ettepanekuid meie sõjaaja staapide töökorralduse parandamiseks ja seni puuduvate töökorralduslike elementide lisamiseks.

Kolmandaks, seekord isiklikuks eesmärgiks olen seadnud kirjutada siin nähtust-kuuldust päeviku vormis olukirjelduse. Eestis liigub Iraagi sõjast ja siinsest olukorrast palju informatsiooni, mida pealiskaudseimgi analüüs kvalifitseeriks ebaadekvaatseks või lihtsalt kuuldusteks. Seepärast on selline olukirjeldus hädavajalik.

01SEPT hommikul tegi kolonelleitnant Quintas mulle ettepaneku tulla kaasa kontrollkäigule 70. pioneeripataljoni taktikalise grupi vastutusalale. Mul oli vähem kui tund aega oma varustuse valmispanekuks, kuid vanast harjumusest oli mul relv ja varustus majutuses heas korras ja käepärast, oli vaja vaid viis salve täis laadida. Majutus on staabist pooleteistkümne kilomeetri kaugusel, nii et soomusvest ja rakmed selga, kiiver pähe, automaat ja veekott kaasa, ning kiirmarsil minema.

Sõitsime baasist välja kolme Hummeriga, igas sõidukis viis võitlejat. Koloneliga oli kaasas ka araabia keele tõlk, kes kandis USA armee vormi, kiivrit ja soomusvesti, selleks et ta välimuse poolest üksusest ei eristuks. Sissipealikuna näeks ma kolmest Hummerist koosnevas kolonnis lemmiksihtmärki.

Pioneeripataljoni vastutusala asub 2-70 tankipataljoni vastutusalast põhja pool. Kõige suurem asum on seal Haur al Bash oma umbes 20 000 elanikuga. Mind üllatas, kui palju on kanalite ääres taimestikku. See ala ei meenutanud kuidagi seda, mida me tavaliselt kõrbena ette kujutame, mõnel pool oli näha isegi põllumaad, ehkki pinnaseks on hele, ilma veeta tolmuks kuivav savi. Inimesed elavad põletamata savitellistest hüttides. Nõukogudeaegse tööpataljoni ehituskvaliteet tundub siinsete ehitiste omaga võrreldes ehituskunsti pärlina.

Käisime läbi mitu USA armee kontrollpunkti. Igal pool leidus ülemal meeste jaoks häid sõnu ja nõuandeid. Mulle on alati meeldinud põhimõte, et ülem peab juhtima eesliinilt ja olema seal, kus on tema mehed. USA sõjaväelased olid alati distsiplineeritud, ma ei näinud ühtegi kuulivesti või kiivrita sõdurit ning tugipunktid olid hästi kindlustatud. Sellest hoolimata polnud kolonelleitnant Quintas pioneeripataljoni tegevusega päriselt rahul. Loomulikult pole näiteks pioneeridel või ka suurtükiväelastel kerge tegutseda jalaväelaste rollis, kuid ikkagi ei tohiks seda teha passiivselt, arvas kolonel. Tähelepanelikumal vaatlemisel oli näha, et kahe tugipunkti asukoht polnud kõige paremini valitud ning tulealad tugipunktide ümber olid puhastamata, mis võimaldanuks sissidel tahtmise korral varjatult läheneda.

Tegelikult pole see puhtakujuline pioneeripataljon, ühe pioneerikompanii asemel kuulub selle koosseisu tankikompanii 2-70 tankipataljonist ning lisaks Makedoonia rühm.

Käisime ka ühes Iraagi armee tugipunktis. Sõduritel oli kiiver peas ja soomusvest seljas, mis kolonelleitnant Quintase sõnul olevat alles üsna hiljutine nähtus, kuid tunnimehed käitusid lõdvalt ja distsiplineerimatult, tugipunkt oli nõrgalt kindlustatud ja selle asukohtki oli pehmelt öeldes ohtlik. Pole ime, et Iraagi valitsusvägede sõdureid sellisel hulgal tapetakse.

Iraagi armee on varustatud esimese Lahesõja aegsete USA kõrbevormidega (rohkem tumepruuni kui praeguses USA armee heledamas pruunides-beežides-rohelistes toonides kõrbevormiriietuses) ning USA kõrbesaabaste, kevlarkiivrite ja soomusvestidega; relvadeks on AK-47 automaadid, RPK kerge- ja PK raskekuulipildujad, mõnel sõduril märkasin kiivri küljes isegi öövaatlusseadmete kinnitusklambreid. Üldjoontes tundus varustus küllaltki hea, kui seda vaid oskuslikult kasutataks.

Kontrollkäik kestis umbes neli tundi ja möödus ilma vahejuhtumiteta.

Õhtupoolikul tegelesin kirjatööga – nokitsesin vaenlase kõige ohtlikuma tegevusvariandi kallal. Jao- ja rühmasuuruste üksuste sissitegevus on tegelikult üles ehitatud väga lihtsalt. See rajaneb põhjalikult ettevalmistatud varitsustel, mis viiakse läbi sissidele soodsal maastikul, ning soovitud tulemus saavutatakse viie elemendi, see tähendab

• miinide ja isevalmistatud lõhkekehade,

• tankitõrjerelvade tule,

• kuulipildujatule,

• snaiprite ja

• kaartule

kombineeritud kasutamisega. Oluline on seejuures just elementide kombineeritud kasutamine, sest iga elemendi eraldi kasutamine ei anna kuigi suurt efekti, mida Iraagi sisside senine tegevus on ka järjepanu tõestanud. Komplekssus koos põhjaliku planeerimise ja maastiku eeliste ärakasutamisega annab efekti, mis on võrreldav elementide korrutisega, mitte summaga.

Koalitsioonivägede õnneks pole sissid praegu veel nii kaugele jõudnud. Brigaadi vastutusalal päeva jooksul toimuvast viiest-seitsmest rünnakust on vaevalt üks-kaks sellised, mis hõlmavad kahte sissitegevuse elementi, ning rünnakud, mis sisaldavad juba kolme elementi, on olnud üliharvad.

See loomulikult ei tähenda, et sissid ei võiks kunagi viie elemendi kombineeritud kasutamiseni jõuda. Lisaks võimalusele, et sissid õpivad selle selgeks oma kogemuste ja kaotuste põhjal, mis on raske, sest enamik sisse tapetakse või võetakse kinni enne, kui nad jõuavad arusaamisele, mida nad valesti teevad, on ka teine, ohtlikum võimalus, et keegi, kes tunneb sissitegevuse teoreetilisi aluseid ja kellel on praktilisi kogemusi, edastab siinsetele sissidele oma teadmisi.

On kolm allikat, kust sissid võiks oma tegevuseks teadmisi ammutada. Kõigepealt 1980. aastatel Afganistanis Nõukogude Liidu vägede vastu võidelnud vabatahtlikelt islamivõitlejatelt. Siis Ida-Euroopa riikidest pärit instruktoritelt, kes võisid eraviisiliselt palgatuna õpetada endise Saddami režiimi armee või Rahvuskaardi võitlejaid või fedaiine. Kolmas, kõige ohtlikum võimalus on see, et mõned riigist põgenenud või lahkuma sunnitud tšetšeeni võitlejad otsustavad Iraagis edasi võidelda. Tšetšeenide sissisõja kogemus on teiste samade kogemustega võrreldes kõige värskem ning nende mõttemaailm erineb üsna palju araablaste omast, kelle psüühika pole üldjuhul sissisõjaks kõige sobivam.

Enesetapurünnakut võib samuti pidada sissisõja elemendiks, kuid enesetapurünnak on ühekordne akt, mis küll võib suurt kahju tekitada, kuid ei genereeri kogemusi. Samuti on minu arvates psüühiliselt palju raskem pikka aega pühendunult ning järjekindlalt võidelda kui korraks vaimselt ja moraalselt pingutada, et kiirelt surra. Seepärast on enesetapurünnakud sissitegevuse teooria ja praktika seisukohast tähtsusetud, neile annab kaalu vaid saavutatav efekt, kuid tugevate julgeolekumeetmete tõttu on sissidel ülimalt raske saavutada kümnendikkugi 9/11/01 sündmustega võrreldavat efekti koalitsioonivägede vastu Iraagis, kus kannatajaks on tsiviilelanikkond.

Sisside tegevus ja meetodid (enesetapurünnakud, autopommid, sihtimata kaartuli miinipildujatest või endise Nõukogude Liidu päritolu 57 mm (BM-21 raketiheitja), 122mm (Grad) või kopteri laskemoonana kasutatavate õhk-maa rakettide välja tulistamine isevalmistatud primitiivsetest, peamiselt metalltorudest kokku keevitatud laskeseadmetest meenutavad Hezbollah’ ning teiste Süürias, Palestiinas ja Liibanonis tegutsevate islamiäärmuslaste meetodeid. Neid meetodeid on kasutatud Iisraeli vastu aastakümneid, kuid olulist edu pole saavutatud. Meetodid peegeldavad araabialikku mõttemaailma, nii nagu tšetšeenide meetodid väljendavad nende rahvuslikku iseloomu või ka nagu meie metsavendade või Soome sisside tegevus tõi esile selle, kes eestlased või soomlased 1940.-50. aastatel olid.

Kui kombineeritud rünnakud, mis sisaldavad vähemalt eespool nimetatud kolme elementi, hakkavad korduma, tuleb olla valvas, kirjutasin oma ettekandes. Sellele tuleb pöörata erilist tähelepanu, sest see on indikaatoriks, et vastutusalale on ilmunud keegi, kel on teoreetilisi teadmisi ja praktilisi kogemusi sissisõja pidamiseks ning ta tuleb kinni võtta või tappa enne, kui ta jõuab oma kogemused edasi anda. Praegune rünnakute olemus midagi sellist õnneks ei näita ning loodan, et meie rotatsiooniperioodil selliseid rünnakuid vastutusalal ka ei juhtu.

02SEPT hommikul sain võimaluse minna koos poolrühmasuuruse patrulliga, mida juhtis 2-70 pataljoni veebel, ülemveebel (sergeant-major) Matthews, maastikuluurele 2-70 tankipataljoni vastutusalale Saba al Boori, umbes 40 000 elanikuga linna, kus sunniite ja šiiite on peaaegu võrdselt (60/40%).

Kolonelleitnant Quintas oli ülemveebel Matthewsile teinud ülesandeks näidata mulle Saba al Booris asuvat rühmasuuruse üksuse tugipunkti. Kuid sinna saadetud allüksuse põhiülesanne oli koguda informatsiooni ja võimalusel astuda lahingukontakti luureandmete järgi umbes 30-mehelise oletatava linnas paikneva sissiüksusega.

Sõitsime välja kella 8 paiku hommikul taas kolme Hummeriga. Jalastusime Saba al Boori äärelinnas ja liikusime jalgsi Hummerite 12,7 mm pardakuulipildujate kaitse all kesklinnas paikneva tugipunktini. Ülemveebel Matthews vestles tõlgi vahendusel mitme kohalikuga, kes paistsid pealtnäha sõbralikud, kuid mingit kasulikku informatsiooni me neilt ei saanud.

Tugipunkt asub Saba al Boori kesklinnas keset tühja, hoonestamata ala linna suurima mošee vastas olevas hoones. Ehitis on mingi Saddami-aegne administratiivhoone, hoone katusel paiknevatelt raskekuulipilduja ja 40mm automaatgranaadiheitja positsioonidelt on võimalik kontrollida kogu ümbrust, need on hästi valitud ja kindlustatud.

Meie seal viibimise ajal tabasid tugipunkti mõned miinipildujamiinid. Tuli oli ebatäpne ega tekitanud kellelegi mingit kahju, mõistagi polnud seal tulejuhtimisest juttugi. Pärast ühe Hummeri lõhkenud kummi vahetamist jätkasime patrullimist.

Liikusime edasi piki Wahhabi turuga piirnevat tänavat. Olime vaevalt mõnisada meetrit edasi jõudnud, kui ülemveebel Matthews sai teate, et linnast idas on rünnatud 2-70 tankipataljoni motoriseeritud patrulli ning ala julgestamisel on vaja abi.

Väiksema kanali äärsel teel oli isevalmistatud lõhkekeha täielikult purustanud Hummeri esiosa, nii et mootoriplokist polnud peaaegu midagi järel. Keset teed haigutas umbes meetrisügavune kraater, sissid olid vaevunud kaevama lõhkelaengu sügavale teetammi sisse. Kahest haavatud sõdurist üks oli tõstetud kanderaamile lamavas asendis, välispidiselt polnud verd ega lahtisi vigastusi näha, mees oigas, oletasin, et tal võib olla sisemisi vigastusi.

Evakuatsioonikopter oli juba kohale kutsutud, see jõudis sündmuskohale umbes viie-seitsme minuti pärast. Arvessse võttes, et meie jõudsime kohale umbkaudu kümme minutit pärast plahvatust, saabus kopter kohale tõesti väga ruttu. Julgestasime haavatute kopterile paigutamist, teine neist suutis omil jalgel mõningase kaenla alt toetamisega kopterisse minna. Haavatute kopterisse paigutamise ajal olnuks sisside kuulipildujagrupil hea tegutseda, sest neli meest tassis ühte haavatut kanderaamiga ning teist aitas kamraad kaenla alt toetades kopterisse, seitse meest kobaras koos. Saime haavatud siiski vahejuhtumiteta kopterisse ning asusime ümbrust läbi kammima, lahingukopterid julgestasid evakueerimist ka õhust.

Sealtsamast oli kätte saadud üks kahtlane mees, kes väitis, et püüdis kanali ääres kala ega tea juhtumist midagi. Kanali teiselt kaldalt leidsime veel teisegi mehe, kes peitis ennast vee lähedal kõrges rohus, pidasime ka tema kinni.

Isik, kes laengu initsieeris, oli nähtavasti kasutanud orientiirina teega risti olevat järsu küljega seljandikku. Hummeri nina oli just jõudnud seljandiku tagant välja, kui sai tabamuse. Kaugemal, teisel pool suuremat kanalit, seljandikuga ühel joonel paistis väike majadekobar. Sõitsime suure ringiga sinna, kogusime kokku kõik võitlusvõimelises eas mehed ning küsitlesime neid. Kõigile tehti ka test, kontrollimaks, kas nende kätel on lõhkeainete jälgi.

Ühe maja otsisime põhjalikult läbi. Selle katuseterrassil vedeles suur kogus mikroskeemide osi ja peenikest vasktraati. See äratas kahtlust ning ülemveebel Matthews kuulas pereisa põhjalikult üle. Mees seletas, et ta tegeleb kodumasinate parandamisega. Sõdurid leidsid ka 9 mm PPS püstolkuulipilduja Iraagis valmistatud koopia, mida ära ei võetud, sest seda käsitatakse siin enesekaitserelvana.

Väljas valitseva üldise räpasuse ja korralagedusega võrreldes oli maja seestpoolt üllatavalt puhas, tsementpõrandad all ja vaibad maas.

Kohalikud väitsid, et nad pole vastupanuliikumisega seotud. Sissid tulevat mujalt, tegevat oma töö ning lahkuvat ning nemad on vaid lihtsad inimesed, kes püüavad endale kuidagiviisi elatist teenida ja perekonnal hinge sees hoida. Rohkem kedagi ei arreteeritud. “Kuid sellel maal ei või kunagi teada, kes on kes,” ütles seepeale ülemveebel Matthews.

Pärast seda, kui olime baasi tagasi jõudnud, umbes kella kahe paiku päeval lendasid kolonelleitnant Quintas ja ülemveebel Matthews kopteriga Bagdadi, et hospidali viidud haavatud üle vaadata. Selgus, et õnneks polnud lamavas asendis evakueeritud haavatul sisemisi vigastusi ning paari päeva pärast on mõlemad mehed rivis tagasi.

03SEPT oli kolonelleitnant Quintasel kavas minna 1-118 suurtükiväepataljoni vastutusalale. Kuna ta praegu täidab brigaadiülema kohuseid, aga enda arvates ei tunne piisavalt teiste pataljonide vastutusalasid, on ta otsustanud need kõik üle vaadata. Sain jälle võimaluse kaasa minna.

Väljusime umbes kella kümne paiku baasi idaväravast. Idavärava ehk Jõevärava läheduses viib pontoonsild üle Tigrise jõe, täpsemalt viib saareni, kust paarisaja meetri pikkuse korraliku kaarsilla kaudu pääseb edasi al Husseiniya linna suunas. Al Husseiniya on brigaadi vastutusalal paiknevatest asumitest kõige suurem, linn, kus elab umbes 650 000 inimest. Linn on asustatud šiiitidega ning seepärast olnud üle kümne korra väiksema Saba al Booriga võrreldes suhteliselt rahulik. Koalitsioonivägedel pole linnas alalisi tugipunkte, sest nende järele pole tuntud vajadust.

Elanikud tundusid väga sõbralikud, mitte ainult lapsed, vaid ka täiskasvanud lehvitasid meile, kui me mööda sõitsime. Kolonelleitnant Quintas soovis liikuda linnas jalgsi, et elanikega vestelda, küsida tõlgi vahendusel nende eluolu, probleemide, meeleolu, sisside jms kohta. Lasteparved piirasid meid ja lunisid raha või üritasid asju osta, lehvitades paari dinaari ja pakkudes neid meile näiteks päikeseprillide eest.

Hoonete vahel katavad maapinda sõna otseses mõttes prügiväljad. Roiskvesi voolab otse tänavatel. Surnud loomade korjused vedelevad maas. Vaiksed tuulehood kannavad ninna hingematvat lehka. Kohutav kuumus. Põletamata savitellistest majade ees vedeleb vanametalli ning seisavad lagunenud autod. Inimesed püüavad keset seda kaost iga hinna eest midagi müüa. Kalašnikovidega tüübid sebivad ringi, seljas sinised särgid, mis peaks politsei vormiriietust meenutama, aga ainult kurat või Allah teab, kes nad sellised on.

Kui seda kõike vaadata, pole midagi imestada, et islamiäärmuslased on oma eesmärgiks seadnud lääne tsivilisatsiooni hävitamise. Islamimaailmal on ilmselt raskusi nüüdisaegse tsivilisatsiooni tekitatud prügi ja jäätmete utiliseerimisega. Kui modernne tsivilisatsioon oleks hävitatud, ei tekiks ju ka enam rämpsu, mida oleks vaja ümber töödelda.

Elanikud tundusid sõbralikud, aga kolonelleitnant Quintas arvas, et linn on täis Muqtada al-Sadri meelseid ja ka Badri brigaadi liikmeid. Linnapea tapeti mõni päev tagasi, linnas käib šiiitide eri grupeeringute vaheline võimuvõitlus. Vähemalt valimiste ajaks oleks siia lisajõude vaja, aga neid pole kusagilt võtta.

Läbisime jalgsi patrullides mitu kilomeetrit. Vahejuhtumeid ei olnud. Edasi sõitsime autodega mööda tiheda liiklusega teed, üht Bagdadi viivatest suurtest maanteedest. Kolonelleitnant soovis üle kontrollida ühe Iraagi armee teeliikluse kontrollpunkti. Jälle samasugune pilt: kontrollpunkt paiknes otse tee kõrval, poolvalmis punkri ja maantee vahele polnud isegi mingit barjääri ehitatud, nii et pommiautoga enesetapja võiks piltlikult öeldes otse kontrollpunkti sisse sõita. USA kaadriallohvitser ütles, et ta on viis-kuus korda iraaklastele öelnud, et paigutagu see punker 25–30 meetrit teest kaugemale ja ehitagu barjäär vahele, aga ei mingit tulemust. Kolonelleitnant ja mina selgitasime Iraagi armee majorile veel kord sama asja. Küsisin, mida ta võiks teha, et tugipunkti paremaks muuta. Ta vastas, et midagi pole vaja teha, sest keegi kindral oli olnud tugipunkti asukoha ja kindlustatuse tasemega rahul, tema vähesed sõdurid ei suutvat käsitsi selles kuumuses kaevata ning pealegi polevat olnud siin ühtegi rünnakut. Milleks midagi muuta? Ütlesin talle seepeale, et ta peaks kinni esimese möödasõitva kraana või treilerveoki mõne ekskavaatoriga ning paneks need tööle. Major vastas, et tal pole luba midagi sellist teha. Seepeale küsisin, kas tal on luba lasta oma sõdurid lihtsalt maha tappa, pärast rünnakut on ka loomulikult võimalik kindlustusi ehitada, aga tapetuid see enam ei päästaks.

Oli näha, et mu jutt ei olnud talle päriselt arusaadav, või kui oligi, siis oli see konfliktne mingi teise, temas palju sügavamalt juurdunud loogikaga. Kolonelleitnant Quintas arvas selle kõige peale, et küll nad õpivad, kuigi aegamisi, lihtsalt ei tohi järele anda, vaid järjekindlalt nõuda. Esialgu oli olnud tükk tegemist, et neile kas või kiivri ja soomusvesti kandmist õpetada.

06SEPT teostab 2-70 tankipataljon suurema läbiotsimisoperatsiooni (cordon and search), mis sisuliselt tähendab teatud piirkonna põhjalikku läbikammimist. Selle läbimängimine suures, 10X10 meetrises liivakastis, kus oli kujutatud 6X7 kilomeetri suurune ala koos teede ja kanalitega, viidi läbi eile kella 1900 ja 2000 vahel. Mängiti läbi allüksuste ülesanded, operatsiooni etapid ja ajagraafik, sidekorraldus ning kõik liikumised ja manöövrid. Operatsioon ise algab öösel kell neli (valmisolek kell 0200) ning kestab umbes 8 tundi. Kolonelleitnant Quintas võtab mind jälle kaasa, nii saan jälgida operatsiooni kulgemist otse tema kõrval.

Täna on olnud brigaadi vastutusalal suhteliselt rahulikum päev, kõigest kolm rünnakut, kaotusi pole. Diviisis suri üks mees al Muhhammadiyas saadud haavadesse.

Maailmas on viimaste päevade suurim uudis üleujutus ja tammide purunemine USA linnas New Orleansis, kus on tuhandeid hukkunuid. Sisside propaganda loomulikult väidab, et tegu on Allahi kättemaksuga.