Читать книгу Ava Lavenderi iseäralikud ja kaunid kannatused - Leslye Walton - Страница 3

MU EMAPOOLNE VANAEMA EMILIENNE Adou Solange Roux armus enne üheksateistkümnenda sünnipäeva eelõhtut kolm korda.

1904. aasta esimesel märtsil sündinud grand-mère oli esimene neljast lapsest, kes kõik sündisid kolmanda kuu esimesel päeval: Emilienne’ile järgnesid 1905. aastal René, 1906. aastal Margaux ja 1907. aastal viimasena Pierette. Kuna kõik lapsed sündisid Kalade tähemärgis, võiks hõlpsalt arvata, et Roux’de peres oli rohkelt üsna tundlikke ja märkimisväärselt hulljulgeid indiviide.

Nende isa, Beauregard Roux, oli tuntud frenoloog, kelle suurim panus sellesse valda olid kuuldavasti kuldkollased krussis karvad tema pealael ja käeseljal – ja see, kuidas tema prantsuse keelt vürtsitas õige õrn bretooni aktsent. Pikk jõmakas Beauregard Roux võis vabalt lasta kõigil neljal lapsel oma käsivarre otsas kõlkuda ja samal ajal perekonda kuuluva kitse teise kaenlasse võtta.

Vaarema oli oma abikaasa täielik vastand. Kui Beauregard oli suur ja võimas, koguni kolossaalne, siis tema naine pisike, märkamatu ja kõndis, abaluud pidevalt kühmus. Naise jume oli oliivikarva, kuid mehe oma rõõsa, naise juuksed olid tumedad, kuid mehe omad heledad ning kõigi pead pöördusid, kui Beauregard Roux tuppa sisenes, samas kui tema kaasat teati eelkõige omaduse tõttu üldse mitte ruumi võtta.

Neil öödel, mil nad armatsesid, hoidsid naabreid ärkvel naudingu tippu jõudnud Beauregardi möirged, sellal kui tema naine ei teinud pea piuksugi. Ta piuksatas üldse harva. Tillukese Trouville-sur-Meri küla arst, kes nende esimese lapse – minu vanaema – ilmale aitas tuua, kiikas terve sünnituse aja naise poole kontrollimaks, ega too polnud tegevuse käigus hinge heitnud. Vaikus ruumis oli sedavõrd häiriv, et kui saabus aeg nende järgmise lapse – mu vanaonu René – sünniks, ütles arst viimasel hetkel ära, mistõttu Beauregard pidi seitseteist kilomeetrit sukkis Honfleuri jooksma, et kiiresti lähim ämmaemand leida.

Mu vaaremast pole enne Beauregard Roux’ga abiellumist mingeid teateid. Tema olemasolu tõestavad vaid ta kaks vanimat tütart, Emilienne ja Margaux, kuna mõlemad said temalt tumedad juuksed, oliivikarva jume ja kahvaturohelised silmad. Pere ainus poiss René sarnanes isaga. Noorimal lapsel, Pierette’il, olid Beauregardi lopsakad kollased lokid. Ükski lastest ei teadnud ema pärisnime ja kõik uskusid, et selleks ongi Maman, kuni oli liiga hilja, et üldse midagi muud kaaluma hakata.

Oli sellel miskit pistmist tema suure kasvuga või ei, igatahes jäi pisike Prantsuse küla 1912. aasta hakuks Beauregard Roux’ jaoks liiga petit’ks. Ta unistas paikadest, mis oleks täis automobiile ja nii kõrgeid maju, et need varjaksid päikese. Trouville-sur-Mer suutis aga pakkuda vaid kalaturgu ja Beauregardi enda frenoloogiakabinetti, mida hoidsid pinnal tema naissoost naabrid. Mehe sõrmed ihkasid koljusid, mille kumerusi ta poleks juba sadu kordi tõlgendanud! Nii hakkas Beauregard tolle aasta esimesel märtsil – see oli vanima tütre Emilienne’i kaheksas, René seitsmes, Margaux’ kuues ja Pierette’i viies sünnipäev – rääkima paigast, mille kohta tema ütles Manhatine.

“Manhatine’il,” rääkis ta naabritele, pumbates maja eest kaevust vett, “kui sa tahad vanni minna või nägu pesta, keerad lihtsalt kraani lahti ja sealt see tuleb – mitte lihtsalt vesi, mes camarades, vaid soe vesi. Kujutate ette? Nagu tervitaks teid igal hommikul väike ime, otse teie enda vannis.” Ja seepeale naeris ta rõõmsalt, misjärel hakati kahtlustama, et vahest on Beauregard Roux pisut ebastabiilsem, kui niivõrd koguka inimese puhul tahaks mõelda.

Trouville-sur-Meri naiste – ja ka meeste, sest polnud teist tegelast, kellest neile meeldinuks enam rääkida – meelehärmiks müüs Beauregard juba kuu aega hiljem frenoloogiakabineti maha. Ta soetas kuus kolmanda klassi piletit ookeanilaeva SS France esimesele reisile: üks pilet iga pereliikme kohta, välja arvatud loomulikult perekonda kuuluv kits. Ta õpetas lastele inglise keeles numbreid ühest kümneni ja rääkis neile kord innustunult, et Ameerikas on tänavad täiesti teistsugused, kui nood seni on näinud: neid ei kata muld nagu Trouville-sur-Meris, vaid pronksist munakivisillutis.

“Kullast,” sekkus mu noor vanaema Emilienne. Kui Ameerika on tõepoolest nii muljetavaldav, nagu tema isa seda ette kujutas, pidanuksid sealsed tänavad ikka millestki etemast kui pronksist olema.

“Rumal jutt,” noomis Beauregard teda hellalt. “Isegi ameeriklased ei hakka ometi tänavaid kullaga üle valama.”

Nagu ma oma uurimistöö käigus teada sain, oli SS France Prantsuse laevaehituse pärl. Kaks korda suurem kui ükski teine Prantsuse tsiviilalus, ületas see kõiki varasemaid üleatlandilisi reise korraldava ettevõtte laevu nii kiiruse, luksuse, teeninduse kui ka toidu poolest. Oma esimesele reisile asus laev Le Havre’i toimekast sadamast, nelikümmend kaks kilomeetrit Trouville-sur-Merist.

1912. aastal oli Le Havre paik, kus klassid eristusid väga selgelt. Idast ääristasid seda sellised külad nagu Montivilliers, Harfleur ja Gonfreville-l’Orcher ning Honfleurist eraldas seda Seine’i jõgi. Üheksateistkümnenda sajandi lõpus, kui Le Havre’iga liideti naaberkülad Sanvic ja Bléville, arenes vana all-linna kohale ülalinn ja kahte linnaosa ühendas keerukas kaheksakümne üheksast astmest ja köisraudteest koosnev süsteem. Kõrgema osa linnast hõivasid rikaste kaupmeeste ja laevaomanike nõlvakumõisad – kõik nad olid varanduse kokku ajanud tänu Le Havre’i laienevale sadamale üheksateistkümnenda sajandi alguses. Kesklinnas paiknesid raekoda, linnavalitsus, kohtumaja, Le Havre’i spordiklubi ja Türgi saunad. Seal olid muuseumid, kasiinod ja hulk kalleid luksushotelle. Just selline Le Havre sünnitas impressionistliku liikumise, just seal sai Claude Monet inspiratsiooni, et maalida oma kuulus “Impression, soleil levant”.

Samas olid Le Havre’i äärelinnad ja vanad osad, kus elasid töölispered, ning räämas kvartalid sadama ümbruses, kus töötasid meremehed, doki- ja lihttöölised, unarusse jäetud. Seal oli tunda kurnava ja ebakindla töö, kehva kanalisatsiooni ja ebasanitaarsete elutingimuste mõju. Surnuaiad olid tulvil neid, kes olid koolnud 1832. aasta koolerapuhangu ajal. Seal leidis endale ohvrid tuberkuloos. Seal olid boheemlased, punaste laternate piirkond ja naiseliku tseremooniameistriga kabaree, kus mees sai osta joogi ja pisut meelelahutust mütsi peast võtmata. Ja sellal kui rikkad linnaelanikud tõstsid ülalinnas klaasi veel paljude õndsate ja edukate aastate terviseks, kärvasid agulielanikud ebatervislike eluviiside, sita, lodevate kommete ja imikute kõrge suremuse mürgises ja haisvas rägastikus.

Roux’ pere laste jaoks oli dokk, kus laev ankrus seisis, justkui huvitavate vaadete, lõhnade ja helide meloodia, ärevaks tegev segu eksootikast ja argitoimetustest: ookeaniõhk, kohviubade terav aroom, mis segunes kalavere hapu mekiga, hunnikute viisi eksootilisi vilju ja kotiriidesse suletud vatt ümbritsevatelt kaubalaevadelt, hulkuvad kassid ja koerad, keda sügelised ribisid kratsima sundisid, ning rasked kastid ja kohvrid, millele olid märgitud Ameerika aadressid.

Uudiste reporterite summas seisis piltnik, kes jäädvustas laeva esimese reisi oma muljet avaldava lõõtskaameraga. Sellal kui esimese klassi reisijad erakajutitesse suundusid, ootas Roux’de perekond ülejäänud lihtrahvaga täide kontrolli. Beauregard tõstis Emilienne’i oma kõrgetele õlgadele. Selliselt õrrelt oli juubeldav publik nagu laiaääreliste õlgkübarate meri. Pariisi ajalehes Le Figaro trükitud foto kujutas uhket laeva just sel hetkel ja silmi kissitades võis lugeja eristada ühe tüdruku hägust kuju, kui too kõhedaks tegevalt rahvasumma kohal kõrgus.

Astudes pardale vaid nädal pärast brittide uppumatu laeva Titanicu uskumatut uppumist, olid laeva SS France’i reisijad teravalt teadlikud nende all laiuvast külmast veest, kui nad kaugel dokil seisvale rahvale tõsisel ilmel hüvastijätuks lehvitasid. Ainult Beauregard Roux jooksis laeva teise otsa, et esimesena kõigi võimaluste maad, pronkstänavaid ja elamutesse ehitatud torusüsteeme tervitada.

Roux’de kajut sisaldas kaht tillukest seina sisse ehitatud koikut ja kraanikaussi koikude vahel. Kui Beauregard liiga sügavalt sisse hingas, imes ta ära kogu ruumis oleva õhu. Mamanväitis, et laeva lakkamatu vibreerimine pani tal südame pekslema. Ent lastele tilluke kajut meeldis, isegi kui Beauregardi norskamise tõttu jäi neile mõnel ööl vähe hapnikku.

SS France avas neile maailma, mida nad polnud ettegi kujutanud. Õhtuti varitsesid nad üksiku viiuli või mitme torupilli heli, mis kuulutasid tolle õhtu spontaanse peo algust laeva odavsektsioonis. Hiljem ootasid nad ärevalt vaikides end ise lõbustavate naabrite hääli. Lapsed veetsid tunde, kuulates läbi seinte kostvaid helisid ja summutades oma metsiku naeru karedatesse patjadesse. Päevad kulusid alumiste laevatekkide uurimiseks ja selleks, et üritada end nihverdada esimese klassi alasse, kuhu kolmanda klassi reisijatele oli sisenemine rangelt keelatud.

Kui laevalt hakkas paistma Ameerika manner, tuli reisijate suust nii tugev ühine kergendusohe, et see muutis tuule suunda ja lisas reisile veel ühe päeva, kuid sest polnud midagi. Nad olid päral ja võisid igaveseks lämmatada hirmu, et Titanicu saatuslik lõpp kuulutas ette nende enda õnnetut saatust.

Kui SS France Manhattani lääneosas dokile lähenes, heitis mu vanaema esimese pilgu Ameerika Ühendriikidele. Emilienne, kellel polnud aimugi, et la liberté éclairant le monde – Vabadussammas – oli sama palju prantslane kui ta ise, mõtles: Kui see on Ameerika, on see kahtlemata väga inetu.

Roux’d kuulutati kiiresti täivabaks ja nad võisid alustada oma uut jõukat ja imelist elu – sellist, mida suudab pakkuda üksnes Ameerika. Selleks ajaks, kui Saksamaa Prantsusmaale sõja kuulutas, olid nad viimaks seadnud end sisse armetusse kahetoalisesse korterisse Manhatine’il. Emilienne ja Margaux magasid öösel ühes voodis, Beauregard ja Mamanteises, René köögilaua all ja tilluke Pierette kirjutuslaua sahtlis.

Beauregard mõistis üsna varsti, et väga raske on end müüa vilunud frenoloogina, eriti kuna frenoloogia-vaimustus oli Ameerikas surnud koos viktoriaanliku ajastuga. Kuidas pidi üks tugevalt r-i põristava aktsendiga Prantsuse immigrant, kelle ainus oskus oli koljude lugemine, oma pere ära toitma? Isegi iiri närakatel on raske sadamas korralikku palka saada, kurtis mu vaarisa eikellelegi, ometi räägivad nad laitmatut inglise keelt. Vähemalt nii nad väidavad.

Beauregardi naabritel polnud tema andest mingit tolku. Nemad teadsid oma troostitut tulevikku niigi ette. Selle asemel läks ta Yorkville’i ja Carnergie Hilli tänavatele, kus maamõisates ja uhketes linnahäärberites elas palju silmapaistvaid Saksa immigrante. Jooniserullid, metallsirklid ja portselankolju kaasas, kutsuti Beauregardi peagi nende villade salongidesse, et ta kompaks oma sõrmeotste ja pihkudega majaelanikest Frauen’ite und Fräulein’ide koljusid, mis tõestas taas, et Beauregard Roux’ saatus oli teenida naisi, olenemata riigist, kus ta parasjagu viibis.

New York ei suutnud kogu oma tempoka hiilguse juures kuidagi muuta Beauregardi veendumust, et see on maailma kõige vaimustavam paik. Maman’arvates oli aga tema abikaasa armastatud Manhatine äärmiselt ebameeldiv. Nende elupaik oli väike ja kitsas, see haises tuntavalt kassikuse järele, ehkki Mamanpesi põrandaid ja seinu korduvalt seebikivilahusega. Tänavad olid täis tapamaju ja orjatehaseid ning need polnud sillutatud pronksiga, vaid ääristatud prügi ja hobusesõnniku kuhjadega, mis pahaaimamatut jalga ootasid. Inglise keel oli Maman’arvates järsk ja inetu ning ameeriklannad häbitud, marssides tänavatel valgetes kleitides ja õlavöödes ning nõudes naeruväärset valimisõigust. Maman’ jaoks polnud Ameerika mingi kõigi võimaluste maa. Pigem tundus see paigana, kuhu lapsed toodi surema. Ta vaatas õudusega, kuidas naabrid üksteise järel lapsi kaotasid. Nood surid tuberkuloosist kahvatute ja palavikulistena või läkaköhahoogudesse. Nad surid koguni kergesse grippi, üheainsa kohtumise järel tassi hapupiimaga. Nad surid madala sünnikaalu tõttu ja võtsid tihti emadki kaasa. Nad sündisid tühja kõhuga, pilk lage unistustest või üldse ilmest.

Mamantoitis oma pere kehva liha ja vettinud porganditega, sest seda said nad endale lubada – vaevu. Ta vaatas lapsed läbi iga kord, kui nood koju jõudsid, uurides põlve- ja küünraõndlaid, pehmeid varbavahesid, kõrvataguseid ja keelealust, et leida märki rõugetest või puukidest.

Beauregard ei jaganud sugugi oma kaasa muresid. Öösel, kui abielupaar voodis lebas ja lapsed magasid – kes keset tuba seisvas voodis, kes känkras köögilaua all, kes kirjutuslaua sahtlisse topituna, üritas Maman veendameest linnast lahkuma, et nad võiksid lapsed üles kasvatada oma endises kodus, Prantsuse värske õhu käes.

“Oh, mon coeur, mu südameke,” vastas mees muretult, “sa muretsed liig palju.” Seejärel keeras ta teise külje ja vajus sügavasse unne, sellal kui Mamanöö närvitsedes hommikusse veeretas.

Ühel muidu tavapärasel 1915. aasta kevadõhtul ei naasnud aga karjuvalt nägus Beauregard Roux enam naise ja nende nelja lapse juurde. Ei tulnud teda ka järgmisel õhtul ega kuu aja pärast. Aasta hiljem oli ainus kombatav mälestus Beauregard Roux’st tema poeg René, kes kippus diivanit korteris küünarvartel ringi kandma.

Levisid jutud, et Beauregard hülgas oma pere ühe Saksa päritolu naise pärast, keda oli õnnistatud viljatuse ja kumera kuklaga, mis – nagu teadis iga hea frenoloog – tähendas seda, et Beauregard oli leidnud vastutuleliku naise, kes ilmselt pakkus talle valjuhäälset hellust igal õhtul, kui mees seda soovis. Lugu oli sedavõrd lennukas, et isegiMaman jäi uskuma. Hiljem põhjustas see usk tema südame ülemises kambris tillukese augu, mille arstid panid ekslikult tema toitumise ja teadmata päritolu arvele.

Tegelikult oli Beauregard Roux’ kadumise taga eksitus identiteediga. Kogu oma sakris ilu juures oli ta ühtlasi täielik koopia mehest, kes tabati voodist kohaliku lihuniku naisega. Beauregardil ei vedanud sugugi, kuna lihuniku kõrilõikajad sattusid esimesena just tema peale. Tema surnukeha avastamist, kui see tursunu ja määratlematute tükkidena Hudsoni jões hulpis, mainiti põgusalt New York Timesi küljeveerus. Õnnetu eksitus oli omamoodi irooniline: Beauregard Roux oli oma naist väga armastanud, tolle vaikne olek oli talle värskendavalt mõjunud ja ta polnud naist nende abielu kestel kordagi petnud.

Mõistnud, et tema mees on otsustanud jäädavalt kaduda, puges Mamanvoodisse ja veetis järgmised kolm kuud linade vahel, kus oli säilinud tema abikaasa pikantne lõhn. Laste eest kandis hoolt nende naaber, kääbusproua Barnaby Callahoo, keda nad kutsusid nimega Notre Petit Poulet ehk Meie Kanapoeg, kuna tillukesel naisel oli kombeks keelt vastu suulage laksutada. Proua Barnaby Callahoole oli selline hüüdnimi väga meeltmööda.

Viimaks vinnas Mamanend voodist välja ja leidis tööd raamatupidajana kodutänava keemilises puhastuses. Aja jooksul teenis ta piisavalt, et perele kolm korda nädalas madala kvaliteediga hobuseliha pakkuda. Samuti kolis ta Pierette’i sahtlist välja.

Samal ajal hakkas Maman ilmselgelt ka ise tasapisi kaduma. Emilienne oli esimene, kes seda märkas, kui ta rahvarohkel tänavanurgal emal käest kinni tahtis võtta. Tema sõrmed libisesid käest läbi, nagu oleks see aurupilv.

1917. aastal oli Emilienne kolmeteistaastane ning elas kolme õe-venna ja Maman’ga tihedalt asustatud korterelamute piirkonnas. Iga elamu ägas hügieeniprobleemide, ülerahvastatuse ja pudedate treppide all. Roux’de lapsed olid harjunud, et naabrite hääled läbi õhukeste seinte imbusid, nii et viimaks oskas iga laps rääkida mitut keelt: kõik neli prantsuse ja inglise keelt, Emilienne itaalia, René hollandi ja saksa ning Margaux hispaania keelt. Noorim laps Pierette rääkis seitsmenda eluaastani, nagu hiljem selgeks sai, üksnes kreeka keelt, kuid hüüatas siis laitmatus prantsuse keeles: “Mon dieu! Où est mon gâteau?”, mis tähendas: “Jumaluke, kus mu kook on?”, mistõttu tekkis kõigil kahtlus, et Pierette’il on veel mitu trikki varuks.

Just selles kandis kohtas mu vanaema oma elu esimest armastust. Tema nimi oli Levi Blythe, musta värvi juuste ja lohmakate kingadega poisijupats. Kõrvaltänava poistekamp hüüdis Levi’d korduvalt pedeks ja loopis siis vastu tema otsmikku kive. See oli esimene poiss, keda Emilienne nutmas nägi, kui välja arvata Emilienne’i vend René, kelle valulävi oli üllatavalt madal.

Pärast üht eriliselt julma kolkimist – sündmust, mille tunnistajaks oli enamik naabruskonna lapsi – järgnesid Emilienne ja tema noorem õde Margaux Levi Blythe’ile vaiksesse põiktänavasse, kus nad vaatasid, kuidas poiss veritseb, kuni Levi ringi pööras ja neile röökis: “Kaduge minema!”

Seda nad ka tegid. Viivitamatult.

Emilienne läks trepist üles oma pere korterisse, Margaux, nagu ikka, tihedalt kannul. Ta rebis voodil, mida ta õega jagas, linalt kolmnurkse tüki, võttis ema sahtlist joodipudeli ja jooksis tagasi sinna, kus Levi vastu seina kössitas. Vaadates, kuidas poiss haavadel kipitava joodi peale nina krimpsutab, lasi Emilienne teisel oma paljast tagumikku katsuda. Seda pakkumist põhjendas ta hiljem Margaux’le, öeldes ohates: “Armastus võib pea täiesti segi ajada.”

Emilienne ei näinud Levi Blythe’i pärast seda päeva enam kunagi, ega ka keegi teine. Paljud arvasid, et poisi ema korteris pidevalt aset leidnud kahtlane tegevus oli viimaks perele saatuslikuks saanud ning ilmselt anti Levi ja tema kaks õde riigi hoolde. Samas ei võinud keegi kunagi kindel olla, sest noil päevil kadusid paljud ka tühisematel põhjustel – raske oli kõigi üle arvet pidada.

Mu vanaemal kulus kolm aastat, et vaene Levi Blythe unustada. Kuueteistkümneselt armus ta lootusetult poisisse, keda tundis üksnes nime Dublin järgi – hüüdnimi, mille poiss oli saanud tänu sünnipaigale. Dublin õpetas talle suitsetamist ja ütles ükskord, et Emilienne on ilus.

“Ilus,” ütles poiss naerdes, “kuid imelik, nagu kõik teised su peres.” Seejärel kinkis ta Emilienne’ile tema esimese suudluse, enne kui lasi jalga Carmelita Hermosaga2, kes oli täpselt nii võluv, nagu tema nimi lubas. Ja üsna ebaausalt võluv.

1922. aastal, kui Emilienne oli kaheksateist, toimusid Roux’de peres mitmed muudatused, kinnitades, et nad olid tõesõna natuke imelikud. Pierette, kellel oli tõepoolest mitu trikki varuks, oli nüüdseks viisteist ja armunud vanemasse härrasmehesse, kes armastas linde vaadelda. Kui kõik katsed ornitoloogi tähelepanu võita olid nurjunud – kaasa arvatud üks üsna hukatuslik sündmus, kui tüdruk ilmus oma kortermaja välitrepile, keha katmas vaid üksikud suled, mis olid kleebitud intiimsele kehaosale – tegi Pierette otsustava sammu ja muundas end kanaarilinnuks.

Linnuvaatleja ei märganudki kunagi Pierette’i äärmuslikku katset tema tähelepanu võita ja kolis hoopis Louisianasse, kuhu teda meelitas pruunpelikanide arvukas kogukond. Mis tõestas vaid, et mõned ohverdused ei tasu end ära. Isegi, või siis eriti, need, mille ajendiks on armastus. Perekond harjus tasapisi Pierette’i hommikuse rõõmsa lõõritamisega ja tillukeste kollaste sulgedega, mis toanurkadesse kogunesid ja nende rõivaste külge haakusid.

René, Roux’de ainus poisslaps, oli juba neljateistkümnendaks eluaastaks isa kena välimuse seljatanud. Seitsmeteistkümnendaks eluaastaks peeti teda jumaluseks surelike seas. Selliste lihtsate lausetega nagu “Kas sa võiksid palun…?” ja “Kas sa sooviksid?” pani René neiud hüsteeriliselt punastama. Tänaval kõndivad, muidu nõnda auväärt naised, põrkasid vastu majaseinu, kui nad René Roux’st möödusid, kuna nende tähelepanu oli haaranud see, kuidas päike liikus läbi karvakeste tema sõrmenukkidel. See oli juba iseenesest hirmuäratav nähtus, ent René leidis selle olevat eriti ärritava, sest vastupidi Levi Blythe’ile meeldisid Renéle päriselt ka oma tänava poisid rohkem kui tüdrukud ja ta jagas mõnega neist ka oma paljast tagumikku, ehkki muidugi mitte siis, kui mõni tema õde lähedusse sattus.

Kui Pierette kõrvale jätta, peeti Emilienne’i kõigist Roux’dest kõige imelikumaks. Räägiti, et tal on mõned ebatavalised anded: võime mõtteid lugeda, läbi seinte kõndida ja palja mõttejõuga asju liigutada. Ent mu vanaemal polnud mingeid võimeid, ta polnud selgeltnägija ega telepaatiline. Emilienne oli lihtsalt välismaailma suhtes tundlikum kui teised. Seetõttu suutis ta tajuda asju, mida teised tähele ei pannud. Kui mõne jaoks tähendas lusika kukkumine seda, et tuleb uus võtta, siis Emilienne’i jaoks tähendas see, et ema peaks teevee tulele panema, sest oodata on külalist. Öökulli huige kuulutas ette peatset õnnetust. Kui öösel kostis kolm korda ebatavaline hääl, oli surm lähedal. Lillekimbu saamine oli keeruline, sest kõik olenes lilledest: sinised kannikesed tähendasid: “Jään sulle alati truuks,” ent viiruline nelk: “Anna andeks, aga ma ei saa sinuga olla.” Ja ehkki selline anne võis vahel kasulikuks osutuda, võis see noore Emilienne’i jaoks asjad päris keeruliseks ajada. Ta nägi vaeva, et eristada universumist saabuvaid märke neist, mis ta ise oma peas esile manas.

Just sel põhjusel hakkas ta klavessiini mängima: kui ta käed klahvidele surus, summutas pilli mitmekülgne heli kõik muu. Öösiti kandis ta ette Itaalia armastussonette, mida mõned seostasid hiljem ümberkaudse elanikkonna kasvuga. Paljud lapsed eostati, taustaks Emilienne Roux’ armumuusika, mida saatsid tema õdede ja venna harmoonilised hääled: René mahe tenor, Pierette’i kile siristamine ja Margaux’ kummitav alt. Margaux polnud imelik, ent ta polnud ka ilus nagu teised. See tegi ta kuidagi eriti imelikuks. Ja Mamanmuutus aina läbipaistvamaks, nii et lapsed võisid käe temast läbi sirutada, et piimapudel külma panna, ilma et oleksid sellele pikemalt mõelnud.

Umbes samal ajal nähti üht meest – sõprade jaoks oli ta Satin ja teiste jaoks härra Lush – Manhattani allosa tänavatel pummeldamas, seljas siidäärisega pintsak ja küljes tugev Kölni vee lõhn. Räägiti, et ta tuli põhja poolt, Quebecist või Montrealist, sest tema prantsuse keel oli laitmatu, ehkki kummalise aktsendiga ja Manhattan oli tavapärane peatus ringretkel, mille ta iga mõne kuu tagant ette võttis. Tema külastuste eesmärk polnud ilmne, ent hõlpsasti võis eeldada, et see polnud mingi hea asi, arvestades, milliste karmide meeste seltsis ta aega veetis ja kuidas ta vasak jalg pükste taskus oleva plasku tõttu kõlises.

Päeval, kui Emilienne Satin Lushiga tutvus, kandis tüdruk klošškübarat, millele olid värskelt peale maalitud punased moonid. Tema juuksed olid lokkis ja piilusid kübara alt, et lõuakumerust emmata. Sukk oli lõhki. Õues oli mai ja kevadvihma rasked märjad jooned lahisesid mööda kohvikuakent alla, kus Emilienne oli just terve päeva jämedatele iirlastele musta kohvi ja meepirukat serveerinud. Tema riietest hõngus endiselt suhkruglasuuri ja jalge alla tallatud uhkust. Ta ootas saju lakkamist, kui Peetri kiriku kellad lõid viis korda ja vesi peksles üksnes valjemini varikatusele tema pea kohal.

Ta mõtiskles parajasti, kui armsad on säärased hetked, imetles vihma ja hallinevat taevast, nagu mõni imetleb noore andeka kunstniku maali, kelle menu näisid otsekui ette kuulutavat ainuüksi tema pintslitõmbed. Ta oli just keset säherdusi mõtiskelusid, kui Satin Lush kohvikust välja astus, kõlisev jalg tungimas vihma rütmilisse pladinasse vastu varikatust. Emilienne’i rabas kohe heleroheline ring mehe ühes silmas, mis oli võluvas vastuolus helesinisega teises silmas. Ta leidis, et äsja möödunud hetke kaotamisest polnud lugu, sest see hetk oli sama armas.

Kui nad sedasi läbi linnaosa kõndisid – Satin hoidis nende peade kohal vihmavarju ja Emilienne’i klošškübara äär riivas rütmiliselt mehe paremat kõrva –, polnud armastajapaar veel kehvenevatest ilmaoludest teadlik. Nad ei märganud, et pilved kogunesid ja vihma lahvas sadada, nii et rotid keerasid prussakad selili, astusid pardale ja sõudsid tillukestel lülijalgsetel parvedel mööda tänavaid ringi.

Tol õhtul tutvustas Emilienne Satinit oma perele kui enda kihlatut ja mees ülistas terve õhtu Emilienne’i poolkuukujulisi sõrmeküüsi. Satinist kujunes kiiresti Roux’de korteri lemmik. Töölt koju jõudes leidis Emilienne tihti Maman’ ja Satini sügavasse vestlusesse sukeldunult ning üle nende huulte voolas lennuka prantsuse keele kiire jada. Ja kui René kolmeks päevaks ära kadus, teadis just Satin, kust teda leida. Nad naasid kahekesi, René ühes esihambas oli mõra ja Satinil puudus parem kõrvalest. Pärimiste peale vastasid nad vaid ebamäärase lausega “Te oleks pidanud seda teist kutti nägema”, ja vahetasid omavahel pilgu, mis kõneles sellest, et ühel on saladus, mida teine on valmis kaitsma.

Kõige imelikum areng tol perioodil oli aga võlutu Margaux’ tähelepanuväärne muundumine. Elanud mitu kuud pingutatud eituses, ei saanud Roux’d enam varjata asjaolu, et kuueteistaastane Margaux ootas last.

Eriti segadust tekitav aeg oli see Emilienne’ile. Seni oli kumbki õde kinni pidanud endale määratud rollist. Emilienne oli ilus, salapärane. Kohati pisut imelik, seda küll. Aga Margaux? Margaux oli kõigest Emilienne’i kui kunstivormi kahvatu vari. Kunagi oli Emilienne olnud see, kellel olid saladused, ja Margaux tahtis väga teada, mis oli tema õe kuratliku naeratuse ja armsa kulmukaare taga. Aga nüüd, nüüd piinles hoopis Emilienne. Ja kuidas veel! Eriti nüüd, kui enam polnud Emilienne, vaid Margaux see – oma hiilgava jume, õhetavate põskede ja ülemeeliku sädemega silmis –, keda kõik perekonna kaunitariks pidasid.

Margaux ei paljastanud kunagi lapse isa nime. Ainult kord, nõrkushetkel – pärast vanema õe eriti kurnavat ülekuulamist – tõmbas Margaux sõrmega üle oma armsa kulmukaare ja ütles: “Armastus võib pea täiesti segi ajada”, mille peale Emilienne’i kukalt läbis judin. Ta läks teise tuppa kampsunit tooma. See oli viimane kord, kui keegi uuris Margaux’lt lapse isa kohta. Selle asemel mängisid õed ja vend vahel mängu “Kas tema ongi too lurjus?”, kui nad tänaval mööduvaid mehi vaatasid.

Päeval, mil laps sündis, kõndis Emilienne koju mingilt asjatoimetuselt, mida keegi lõpuks enam ei mäletanud, Pierette õlal kükitamas. Meelde jäi küll see, et Emilienne’i klošškübar – see, millele olid punased moonid peale maalitud – lendas tänavale ja selle püüdis kinni üks naksakas kümneaastane poiss. Emilienne kaevas kotist pennise, et see tänutäheks anda. Asetanud sillerdava mündi lapse väljasirutatud käele, vaatas ta poisi porisesse näkku ja märkas, et tema silmad olid eri värvi. Üks oli roheline ja teine sinine. Pikemalt mõtlemata küsis Emilienne poisilt, kes on tema isa, mille peale laps õlgu kehitas ja minema jooksis, hoides münti vastu valgust.

Kui nad tänaval edasi läksid, pööras Emilienne terasemalt tähelepanu nende teele jäävatele lastele ja tabas veel ühe eri värvi silmadega lapse, kes ei teadnud oma isa. Mõned tänavavahed edasi kohtasid nad veel ühte sellist. Ja siis veel ühte. Kihutades ühest kvartalist teise, sai Emilienne kaheteistkümne kvartali peale kokku seitseteist sellist last.

Selleks ajaks, kui nad viimaks oma pere korterisse naasid, säutsus Pierette nii hoogsalt, et Emilienne pidi vaese õelinnu jakitaskusse toppima. Tuppa tormates paiskas Emilienne ümber proua Barnaby Callahoo, kes, kui ta oli uuesti jalule aidatud, andis teada, et Margaux oli sünnitanud.

“Poiss,” ütles Meie Kanapoeg ja võbistas erutunult oma tillukesi sõrmi. “Mustade juustega. Ja tema silmad! Üks on sinine ja teine? Teine on roheline!”

Emilienne astus tuppa ja leidis eest Satin Lushi – mehe, keda ta ei kavatsenud enam kunagi oma kihlatuks kutsuda –, kes istus avatud aknal ja suitsetas sigaretti. Mees kehitas teda nähes õlgu. “Tead isegi, kuidas sellega on,” ütles ta.

Põlgust täis Emilienne tormas tema poole ja paiskas ta vihase lükkega aknast välja, karjudes samal ajal: “Kaheksateist last!”

Satin Lush põrkus vastu asfalti, kargas jalule, jooksis minema ega andnud end enam kunagi näole.

Kas Roux’de allakäigu põhjustas Margaux’ lapse sünd või Satin Lushi reetlikkus, jääb selgusetuks. Ent juba mõne tunni pärast leiti nooruke Margaux koridori otsast ühisvannitoast. Ta oli endal hõbenoaga ise südame välja lõiganud ja asetanud selle hoolikalt vanni kõrvale põrandale. Punase soonte- ja vereplöga all oli Emilienne’ile adresseeritud kiri:

Mon coeur entier pendant ma vie entière

Terve mu süda terve mu elu eest

Lapsuke suri ka varsti. Margaux oli ema umbkaudu kuus tundi. See juhtus 1. märtsil 1923. aastal.

Armastus, nagu enamik meist teab, järgib oma ajalist järgnevust ega hooli meie kavatsustest või läbi harjutatud plaanidest. Õige pea pärast õe hingusele minekut armus René ühte vanemasse abielumehesse. William Peyton kahetses päeva, mil kohtus René Roux’ga. Williami abikaasa leidis René ja oma mehe üsna piinlikust embusest voodil, kus naisele endale oli juba kaks aastakümmet igal ööl ära öeldud. Tahtes ebameeldivast olukorrast kärmelt pääseda, jooksis René tänavale, unustades riided kaasa võtta.

Joostes mööda poodidest ääristatud tänavaid oma pere korteri poole, järgnes talle aina kasvav naiste jõuk (lisaks mõni üksik mees), keda René Roux’ paljad kannikad olid hüsteeriasse ajanud. Hullus kasvas kiiresti arvestatavaks mässuks, mis kestis neli ja pool päeva. Mitu koššeräri põletati maatasa ja kolm inimest trambiti surnuks, nende seas tilluke proua Barnaby Callahoo. Bonsoir, Notre Petit Poulet.

Kui paanika viimaks taandus, saatis René armuke Roux’de poole sõnumi, milles palus Renél õhtul Hudsoni jõe äärsete dokkide juurde tulla. Järgmisel hommikul, kui Roux’d – nii palju, kui neid järel oli – ärkasid, leidsid nad ukse eest René surnukeha, taskurätt katmas kohta, kuhu William Peyton oli poissi tema nägusasse näkku tulistanud.