Sõda ja rahu. I ja II

Оглавление

Lev Tolstoi. Sõda ja rahu. I ja II

I

ESIMENE JAGU

I

II

III

IV

V

VI

VII

VIII

IX

X

XI

VII

XIII

XIV

XV

XVI

XVII

XVIII

XIX

XX

XXI

XXII

XXIII

XXIV

XXV

TEINE JAGU

I

II

III

IV

V

VI

VII

VIII

IX

X

XI

XII

XIII

XIV

XV

XVI

XVII

XVIII

XIX

XX

XXI

KOLMAS JAGU

I

II

III

IV

V

VI

VII

VIII

IX

X

XI

XII

XIII

XIV

XV

XVI

XVII

XVIII

XIX

II

ESIMENE JAGU

I

II

III

IV

V

VI

VII

VIII

IX

X

XI

XII

XIII

XIV

XV

XVI

TEINE JAGU

I

II

III

IV

V

VI

VII

VIII

IX

X

XI

XII

XIII

XIV

XV

XVI

XVII

XVIII

XIX

XX

XXI

KOLMAS JAGU

I

II

III

IV

V

VI

VII

VIII

IX

X

XI

XII

XIII

XIV

XV

XVI

XVIII

XVIII

XIX

XX

XXI

XXII

XXIII

XXIV

XXV

XXVI

NELJAS JAGU

I

II

III

IV

V

VI

VII

VIII

IX

X

XI

XII

XIII

VIIES JAGU

I

II

III

IV

V

VI

VII

VIII

IX

X

XI

XII

XIII

XIV

XV

XVI

XVII

XVIII

XIX

XX

XXI

XXII

Отрывок из книги

„Eh bien, mon prince. Gênes et Lucques ne sont plus que des apanages, des teenismõisad, de la famille Buonaparte. Non, je vous préviens que si vous ne me dites pas que nous avons la guerre, si vous vous permettez encore de pallier toutes les infamies, toutes les atrocités de cet Antichrist (ma parole, j’y crois) – je ne vous connais plus, vous n’êtes plus mon ami, vous n’êtes plus minu truu ori, comme vous dites. [1.] Nii, tere, tere. Je vois que je vous fais peur [2.] , võtke istet ja rääkige.” [3.]

Niisuguse jutuga võttis tuntud Anna Pavlovna Scherer, keisrinna Maria Feodorovna õuedaam ja lähikondlane, 1805. aasta juulis vastu kõrge aukandja vürst Vassili, kes oli esimesena saabunud tema suareele. Anna Pavlovna oli juba mitu päeva köhinud, tal oli gripp, nagu ta ütles („gripp” oli tol ajal uus sõna, mida tarvitasid ainult vähesed isikud). Kõikides kutsetes, mis olid hommikul esindusteenriga laiali saadetud, oli kirjutatud ilma vahet tegemata:

.....

Vürst Andrei silmitses muiates kord Pierre’i, kord vikonti, kord majaperenaist. Hoolimata oma seltskondlikust vilumusest oli Anna Pavlovna esimesel silmapilgul Pierre’i etteastest kohkunud, aga kui ta nägi, et vikont Pierre’i jumalavallatule jutule vaatamata enesevalitsust ei kaota, ning kui ta mõistis, et seda juttu ei saa enam summutada, võttis ta oma jõu kokku, asus vikondi poolele ja ründas kõnelejat.

„Mais, mon cher monsieur Pierre, [19.] ” ütles Anna Pavlovna, „kuidas te siis ikkagi seletate suurmeest, kes võis hertsogi, lõppude lõpuks ju lihtsalt inimese, ilma kohtuta ja ilma süüta hukata?”

.....