Читать книгу Parim näitleja linnas - Lii Unt - Страница 2

2. NOVEMBER

„Hello, sunshine! How are you doing here?” küsib magus meeshääl.

Mitte ainult Itaalia pole ilusate meeste maa. Trimmis teksapükste, geelitatud juuste ja moekate päikeseprillidega näevad India mehed üsna italiaanode moodi välja. Ent sõnalise osaga pingutavad nad kõvasti üle.

Minus ei ole hetkel küll midagi päikesepaistelist. Olen reisinud kaks ööd-päeva, veetnud öö Delhi lennujaamas, sõitnud rongiga läbi tolmuse ja üksluise Põhja-India maastiku ning kirunud ennast – miks olen jälle siin? Kõhus keeramas tuntud India iiveldus, luban endale, et see jääb kindlasti viimaseks korraks. Kui ma vaid meeltesegadushoos poleks odavalt väljamüügilt poole hinnaga lennupiletit ostnud!

Minu organism lihtsalt ei talu India irratsionaalset, ajuvaba õhustikku. Ent selles õhus on mingi narkootikumilaadne ollus, mis siseneb su organismi koos mõne eriti vastiku viirusega ja kord nakatununa loksud sa hiljemalt kahe aasta pärast jälle räpases India rongis ja imestad, mida sa seal ometi teed.

Imelist Indiat, millest räägivad iidsed manuskriptid, ei ole enam. Tema jälgi võib näha hiigelsuurtes puudes, mille alla mahub terve sõjavägi, ja jõgedes, mis suudavad tänaseni alla neelata ja puhastada kogu räpa, mida miljonid inimesed toodavad. See on tõesti ime. On üsna lihtne mõista, miks siin enne aarjalaste* saabumist kummardati puid ja jõgesid. Igal asjal on oma väga lihtne põhjus, tavaliselt nii lihtne, et raske on selle peale tulla. Jumal on lihtne, nagu ütleb pühak Šri Ramakrišna*, seetõttu muutub inimene jumalale lähenedes aina lihtsamaks.

Pea valutab, sest rongiaken minu istme kohal ei lähe kinni ning mürgine tasandiketuul puhub luust ja lihast läbi. Kahjuks pole jõudnud osta endale seitset sorti salle, millesse hindud end mässivad. Korrutan endale nagu mantrat*: see jääb viimaseks korraks, see jääb viimaseks korraks, see jääb viimaseks korraks…

3. NOVEMBER

„See oli nagu sõda,” hüüatab nooruke itaallanna, kes minuga ühel ajal raudteejaamast hotelli jõuab. Tõsi, ma pole kunagi varem nii hirmsasti oma elu pärast kartnud, kui velorikšaga Varanasi auklikel täistuubitud teedel rappudes. Olin päris kindel, et pudenen kitsukeselt istmelt alla nagu üleküpsenud õun. Eriti pärast seda, kui rikšajuht teeserval peatuse tegi, kotikese mingit pulbrit kurku kallas ja erilise raevuga pedaale väntama asus. Hakkasin tõsiselt kahetsema oma kergemeelsust, et polnud elu ära kindlustanud. Nägin juba ennast verisena teel lebamas, kohver lõhki ja asjad laiali pudenenud. Ent imekombel möödusid kõik kokkupõrked rataste, lehmade ja puuviljakärudega õnnelikult. Rikša küll värises pateetiliselt, ent jäi püsti.

Kuid tõeline võitlus alles algas. Vanalinna ülikitsaste tänavate labürindis ei mahu sõitma ükski sõiduk, millel rohkem kui kaks ratast. Mis on iseenesest hea, sest see hoiab Gangese kaldapealse õhu puhta. Halb on see, et võõras peab hotelli tee leidma, aga kaardist on vähe abi ja küsida pole kelleltki, sest igaüks üritab sind meelitada oma hotelli, kus talle turisti eest komisjonitasu makstakse.

Mul on interneti kaudu tuba broneeritud ja vastav paber näpus, aga kaks tüüpi saadavad mind ikka varjuna ja neil õnnestubki mind oma hotelli ukse juurde juhtida. Näitamata välja pettumust, kui ma tõrksalt uksest mööda marsin, tulevad nad koos minuga edasi ja passivad Ganpati võõrastemaja registreerimislaua juures, kuni ma võtme saan ja oma tuppa loivan.

HILJEM

Vaevalt paar tundi on möödas ja juba olen jõudnud röökida umbes seitsmeaastase poisikese peale, kes pakkus järelejätmatult oma seksuaalteenust (huvitav, kuidas see oleks pidanud tehniliselt välja nägema?), tülitsenud puuviljamüüjaga, kes mustkunstniku näpuosavusega vahetas minu valitud papaia väiksema mädaplekilise vastu, samal ajal kui tema sõbrad-kaasosalised minuga viisakat vestlust arendasid: „Where are you from? How do you like India?”, ja heitnud põgusa pilgu habemeajaja peeglisse, veendumaks, et ma ei näe välja mitte nagu oma ema – mis on 40ndates naiste puhul tavaline –, vaid nagu iseenda vanaema.

Ent ikkagi järgneb mulle ulja disaintukaga noormees, kes kutsub teed jooma. Palun hardalt, peaaegu pisarsilmi, et noormees mu rahule jätaks, sest olen väga väsinud. Ent tema ütleb, et ta nimi on Krišna ja ta nägi mu tulekut unes ette. Ta teab, et ma olin siin ka eelmises elus ja tulin Indiasse tagasi selleks, et inimesi aidata.

Krišna* on hindu jumala nimi. Kohtumine Krišnaga on umbes sama, kui Jeruusalemmas astuks su juurde peente näojoontega pikajuukseline noormees ja tutvustaks end Jeesus Kristusena. Aga hindud armastavad toppida jumalate nimesid igale poole. Ka minu hotellil on jumala nimi – Ganpati ehk elevantjumal Ganeša*.

Põikan pääsemislootuses sisse räpasevõitu kohvikusse, mis osutub väga trendikaks paigaks karvaste ja suleliste hulgas. Üks hallilokiline vanamees laulab kitarri saatel häält käristades, nii et ma ei saa aru, kas refrään kõlab: „I am free, free, free” või „I am high, high, high”. Igal juhul sisaldub igas salmis sõna freedom ja kui ma millegi üle üldse imestada jaksan, siis selle üle, et ta laulab väga hästi, jõulise tundelise häälega. Jah, temast oleks võinud omal ajal saada üks biitlitest, aga ta on ikka veel siin, poolel teel kõrgustesse.

Hotellis tagasi, tellin masala teed – see on ainus asi, mis mulle sisse läheb. Kange vürtsidega piimatee on ergutav ja samas ka toitev. Minu tuba on teisel korrusel, otse Gangese kohal. Uskumatu, millist lärmi Gangese peal tehakse! Mootorpaatide põrin, laste kilked, palverändurite laulujoru, aerude plaksatused…

Uinumise piiril loen raamatust:

Kui ma poole viie paiku ärkan ja rõdule lähen, supleb linn imelise valguse sees. Hämmastun, sest see pole maagiline päikesetõusu aeg, kui palverändurid Gangese kaldale suplema ja päikest tervitama tulevad. Kell on pool viis õhtul ja ebatavalisel helendaval valgusel ei näi esialgu olevat mingit seletust.

Päikesetõus Gangese teisel, asustamata kaldal on nagu etendus suurel maa ja taeva areenil, mida inimesed jälgivad seitsme kilomeetri pikkuselt tribüünilt, trepistikult, mida nimetatakse ghatiks*. Ent loojang peidab end linna taha. Pean ronima hotelli katusele, et asjas selgust saada. Helk, mis muudab õhu nii ebamaiseks, on ilmselt loojuva päikese peegeldus Gangese veel. Vesi peegeldab omakorda valgust õhku, tulemuseks on peegelduste peegeldus, müstiline aines, mille saladust vist ei tohikski reeta.

Minu rõõmuks tekib lummus kaks korda. Kõigepealt siis, kui päike majade taha vajudes Gangese vee ja paadid kuldse valgusega üle külvab. Siis on ta kadunud ja maad hakkab võtma tavapärane loojanguvalgus, mis muudab meele kurvaks. Ent umbes poole tunni pärast tärkab ta uuesti. Hetkel, kui päike lõplikult horisondi taha kaob, opaliseerub õhk tuhmi sära, ent tugeva sisemise intensiivsusega veel üks kord.

5. NOVEMBER

„Going boat!” hüüatab nõudlik hääl hommikuhämaruses.

Päikesetõus on Varanasi turismitööstuse nurgakivi. Igal mehel on paat, sinu jaoks alati sõiduvalmis. „Going boat, going boat, going boat…” kõlab jätkuvalt igast suunast nagu mantra.

Tuhanded palverändurid ja turistid on ummistanud ghatid. Jõgi on paatidest tulvil. Püüan mitte välja teha kusevatest meestest, territooriumi märgistamine näib olevat Indias oluline rituaal. Siiski olen tõsiselt šokeeritud, kui riietuse järgi otsustades nepali naine siinsamas seelikut kergitab, jalad harki ajab ja kuseb püsti seistes, plädistades sarisaba märjaks.

Jõeäärses templis pekstakse meeleheitlikult vasktaldrikuid kokku, põristatakse trumme ja puhutakse merikarpi. Lärm on kõrvulukustav. Kamp mehi kõnnib mööda kallast ja laulab täiest kõrist. Heldeke, milleks selline lärm! Kas hindu jumalad on kurdid?

Ja üle kõige: going boat, going boat…

Öeldakse, et teatud keelte kõlas sisalduvad kosmilised vibratsioonid ja need on seetõttu mõjusad ka universaalselt, mitte ainult vahendajana. Sanskriti, heebrea, araabia, tiibeti keel… Meie aja maagiline, soove täitev mantrakeel on kindlasti inglise keel. Isegi siin, Varanasis, kus vaim on vana ja sanskritikeelne.

Kunagi kutsuti seda linna hellitavad Kašiks, sätendavaks. Gangese kõrgel kaldal õitsesid lilled, laulsid linnud ja vulisesid allikad, saates oma kristallpuhta vee ojakestena alla Gangesesse. Siin oli õndsus, siin oli rahu. Siia tulid pühamehed ja vaimsed õpetajad, et tõde tabada ja edasi anda. Et valgusega ühte sulada. Kuulsaim ajalooline isik on Buddha*, kes linnaservas Hirvepargis* oma esimese jutluse pidas. Aga ammu enne seda, aegade alguses, valis selle linna oma elupaigaks suur jumal Šiva*. Ta tuli alla kõrgelt Himaalajast pärast seda, kui abiellus mäe tütre Pārvatīga*. Soovides leida perele sobivat kodu, skaneeris ta läbi kogu universumi ja torkas oma välgunoole Kaši pinda.

Isegi tänapäeval, kui allikad on kuivanud, paabulinnud linnast välja tõrjutud, kui ghattide piirkonnas võib üles lugeda mõnikümmend ahvidest räsitud puud ja seitse solgitoru, mis tühjendavad oma sisu Gangesesse; kui linn on räpane, ülerahvastatud ja haiseb kuse järele, on valgus jäänud. Pühamehed ja joogid tulevad ikka Himaalajast alla, et seda kogeda. Palverändurid kastavad end vette, mis puhastab ikka veel kõigist pattudest.

Jälgin, kuidas palverändurid vette seisma jäävad, käed ekstaasis kokku pandud ja taeva poole sirutatud. Ent teine kallas on udus ja päikest, keda tervitama tuldi, ei paista kuskilt. Tundub, et täna toimub etendus ilma peategelaseta.

Ostan endale kaldapealselt klaasikese teed. Põrgusse hoiatused, et ärge jooge teed Gangese kaldal, kuna teemüüjad pesevad klaase Gangeses. Sealsamas, kus pesumehed pesevad pesu ja pühvlid püherdavad põhjamudas. Põrgusse, olen juba küllalt näinud, kuidas hindud – väidetavalt külastab Varanasit tipphooajal miljon palverändurit päevas – lonksavad sedasama vett pidulikult kolm sõõmu. Kui Gangese vesi on mürgine, siis peaks kogu natsioon olema juba surnud.

Lähen oma teeklaasiga veepiirile, istun kivile ja pistan varbad vette. Vaatan tardunult, kuidas üks madu otse mu jalge eest mööda ujub ja sügavikku kaob.

Pottide-pannide kokkupeksmise kõlin muutub veelgi intensiivsemaks. Paaditäied turiste, kes mu eest mööda libisevad, pööravad oma pead teise kalda suunas ja tõstavad fotoaparaadid silmade ette, nagu oleks pilt vaatamiseks liiga valus. Tõstan pilgu ja näen silmapiiril hõõguvat tulekera, rüütatuna piimjasse udusalli.

Äkilise impulsi mõjul vaatan selja taha ja kohtan silmi. Kelmikaid, tuttavlikke silmi. Need naeratavad soojalt, julgustavalt, ja samal ajal kui arutlen, kas need silmad kuuluvad indialasele või prantslasele, läbistab mõttevoolu teine sõnum, mis kõlab: liiga hea, et olla tõsi. Siis ilmub silmade ette kott riisi ja kui palverändurite rivi, kes kannavad riisikotte pea peal, on möödunud, pole silmi enam.

Ent päike on alles. Ta muutub iga hetkega aina kuldsemaks, nüüd on tal äkki kiire. Need on imeliselt kirgastavad hetked, päikese jõu ülekande hetked. Kui minult küsitaks, mida ma tahaksin kindlasti enne surma ära teha, siis vastus on: seista Kaši ghatil ja vaadata tõusvasse päikesesse.

HILJEM

Kõik ütlevad, et jumal armastab mind, sest jõudsin Varanasi just Diwali* ajaks. See on üks suurimaid pidustusi linnas – pimeduse võit valguse üle, kui ma õigesti aru sain. Või siis öö, kui jumalanna Kālī* esimest korda oma jala planeedi Maa pinnale pani, nagu selgitas üks teine tüüp. Pimenemise ajal lastakse Gangesesse ujuma sajad küünlad ja kaldapealsel süttivad tuhanded tuled. Kõik majad ja ghatid on elektrilambikeste ja küünaldega ära ehitud.

Vaatan, et kõik inimesed suunduvad paatidesse ja mind tabab paanika, et mind jäetakse maha. Kõik paadid näivad olevat hõivatud. Jooksen ühe suure paadi juurde, seal nõutakse 500 ruupiat tavalise 50 asemel. Torman teise juurde, seal küsitakse 1000. Siis hakkab üks poisike, kelle paat on pisike nagu pähklikoor, mu kannul käima. Hind on langenud 200 ruupiani, aga minus on tekkinud trots. Mulle ei meeldi, et minu iha paati istuda muudab hinna kümnekordseks. Ärritun, sest minu nõrkust tahetakse ära kasutada.

Loomulikult tehakse seda Eestis ka, aga läänes on see protsess kultuurikihtide alla peidetud ja kodanikele käitumisreeglid pähe taotud, nii et nad ei vaevu mõtlemagi, mida nendega tehakse. Kummaline, kuidas ühiskond suudab oma liikmete ajud ära pesta. Alles täiesti võõras kultuuriruumis tekib pisike pragu, et näha, millisesse mustrisse su mõtlemine on surutud. „Hülga oma kodumaa,” on teine käsk kolmekümne seitsmest budistlikust käitumisjuhisest vaimsel teel liikujale. Kuidas ma sellest varem aru ei saanud!

Keskaegse elustiiliga Varanasi vanalinnas ei pesta su ajusid trükistega, müügitöö käib isiklikul pinnal, inimeselt inimesele. Ta tuleb su juurde ja püüab su ihasid välja peilida. Kui sa oled üksik naine, siis pakutakse sulle kõigepealt seksi. „Good power!” kiidab pähklikoorest paadiga poisike ja mul läheb pisut aega mõistmaks, mida ta selle power’i all mõtleb.

See siin pole esimene jõmpsikas, kes ühemõtteliste liigutuste saatel oma kaupa reklaamib. Ta valetab, et on 22 ja usub, et sel viisil on kergem mind oma paati saada.

Tahaksin teada, kas tema müügitöö põhineb turu-uuringutel, see tähendab, kas on tehtud statistikat, kui suur protsent vaimsetele otsingutele saabunud lääne naisi valib valgustumise asemel seksi, kui seda pakub kena pringi tagumikuga India nooruk. Püha Varanasi linn paistab olevat ühel meelel lääne müügigurudega – seks müüb. Ma ei räägi siinkohal tuhandetest šivalingadest*, kivist fallosekujudest, mida näeb Varanasis igal sammul. Igavesti erigeerunud jumalik suguliige, väljendamas igikestvat taevalikku potentsi.

„Kas sulle ei meeldi noored mehed?” küsib poisike väljakutsuvalt. „Ei,” vastan nii tigedalt, et poisi suu jääb hetkeks lukku. Siin linnas näivad lapsedki arvavat, et kui neil on midagi, mis meenutab jumalikku lingat, siis tuleb see kohe käiku lasta. Rääkimata koertest, kitsedest ja ahvidest, kes teevad seda nagunii iga nurga peal.

Kuhu ma olen sattunud? Mis konteksti olen asetunud selles vanas linnas, kus igal pool tegutsevad ainult mehed, naised istuvad kodus, ning mehel ja naisel pole lubatud avalikult isegi käest kinni võtta?

Ma ei suuda iial unustada hindu hotelliteenija pilku budistide pühapaigas Bodhgayas* siit paarisaja kilomeetri kaugusel mõni aasta tagasi, kui dalai-laama kannul oli tillukesse linnakesse saabumas 200 000 budisti üle kogu maailma. Kuna nõudmise-pakkumise vahekord tõotas üle piiri minna, tõstsid hotellid hinna kümnekordseks. Hotellide budistidest püsielanikud kolisid selleks ajaks eramajadesse kuuekaupa voodisse või külaserva püstitatud telkidesse ning kogu linnas tehti restart, lülitades elektri paariks päevaks täielikult välja. Kuna ma pidin nagunii järgmisel päeval linnast lahkuma, lubas hotelliomanik mul jääda veel üheks ööks tühja pimedasse hotelli. Loojangu ajal kuulsin koridorist kummalisi hääli, avasin toa ukse ja nägin hotellimeest, kelle kangestunud pilk oli nii kõnekas, et vaatasin temaga samas suunas. Vastastoa uks oli lahti, aknast langevas valgusjoas istus hallipäine lääne vanamees ja tema ees väänles kiljudes keskealine nunn, kes oli tumepunase nunnaseeliku seljast võtnud ja paljastanud oma tumepunastes aluspükstes reied, valged ja pontsakad nagu kanakoivad.

Võib-olla peaksin ka mina õppima elust rõõmu tundma? Võib-olla peaksin olema õnnelik, et üks varaküps teismeline leiab, et olen tema mehelikkuse äratamiseks piisavalt seksikas. Aga nagu see poiss, nii olen ka mina pigem raha peal väljas ja kui kõrvalasuva suure paadi hind kukub saja ruupiani, siis hüppan sellesse.

Mõnus on, ilus on. Kogu linn on end paatidesse mahutanud. Välja arvatud need, kes kaldapealsel kontserte annavad. Muusikat kostab alates tuttavast pottide-pannide tagumisest kuni Bollywoodi* šlaagriteni välja. Võilambid kaldapealsel, väidetavalt 180 000 tükki, võbelevad müstiliselt.

Linna kesksel ghatil on suur lõhnarohtudest püramiid, mille taga istub peente näojoontega joogi ja ümiseb mantraid. Mustade pikkade lokkidega, kehakatteks vaid niudevöö, erineb ta ümbritsevatest oranžides rüüdes pühameestest nagu öö ja päev.

Pidutuju on viimase peal. Raatsimata tuppa minna, kekslen ghattide trepiastmeil nagu laps. Peatun, et ilusat joogit pildistada, aga just sel hetkel tuul pöördub ja lõkkesuits pöörab end ümber joogi, nii et pildile jääb vaid suitsupilv. Naeran põhjuseta ja pillan metallraha siia-sinna pühameeste pihkudesse. Ilus joogi saadab ühe poisikesega mulle lääge India maiustuse. Tahan talle tänuks lehvitada, aga ta ei tõsta oma lõhnarohtude püramiidilt pilkugi. Om, Nārāyana, Nārāyana, Nārāyana, laulab ta.

Siis pannakse musa põhja ja algab teismeliste poiste disko. Poisid väänlevad elu eest ja nõksutavad alakehasid. Varjamatult erootilisi liigutusi sooritavad ka paar viieaastast. Kui tants on metsiku hoo sisse saanud, katkeb musa poole loo pealt ja sisse lülitatakse lõhnarohtudega joogi mikrofon. Ümberlülitus maiselt jumalikule ja vastupidi toimub iga poole tunni tagant.

Jään sinna ghatile kauaks istuma, oranžis rõivais pühameeste vahele, kelle hulgas on isegi üks kena naissoost saadhu*. Õhus on spirituaalset romantismi, mida nii hästi oskab edasi anda Paolo Coelho. Oh, kuidas tahaks olla teel! Meenub hispaanlanna, kes oma guru Babajiga kohtudes passi ära põletas, et igaveseks tema juurde Indiasse jääda. Kui praegu see joogi mind kutsuks, ei kõhkleks ka mina sekunditki.

Hetke pärast meenub mulle, et hotell pannakse kella üheteistkümnest lukku. Kell on juba pool kaksteist. Kaalutlen korraks, kas hetke lummus on nii suur, et selle nimel ööseks tänavale jääda, aga siis otsustan, et hea uni on mulle tähtsam kui järjekordne maagiline mees.

Kas olen vanaks jäänud? Võib-olla. Ent parem on jagada vananemise koorem kogu universumi peale ära ja väita, et romantilise, vastuvõtliku naise arhetüüp on meie ajal taandumas. Esile on kerkimas jõuline, võitlev, ettevõtlik naine. Üheks selle suundumuse märgiks on hindu raevuka jumalanna Kālī esiletõus mitte ainult Indias. Tajun, et olen siin täpselt õiges kohas. Vesi, tuli ja jumalanna võitlusväljal – lavastseen on minu ilmumise jaoks valmis ehitatud.

See tõdemus muudab mind ülbeks, tõusen püsti ja loivan laisalt hotelli. Kui mind peaks vaja olema, küllap nad oskavad mind üles leida.

6. NOVEMBER

Olen ärgates nii loid, et ei suuda majast välja minna. Jälgin päikesetõusu hotelli katuselt ja lähen uuesti magama. Pealelõunal, kui lõpuks jalad alla saan, näen möödudes, kuidas ilus joogi oma lõhnarohtude põlenud jäänuseid kokku pühib. Minu poole ta ei vaata ja ka mul pole põhjust teda teretada.

Gangese serval kohtan tuttavat šveitslannat, kes on Varanasis elanud septembrist saadik ja ei kavatse enne suve kodumaale naasta. Õnnelik inimene, ta saab seda endale lubada. Tunnen huvi, palju ta oma toa eest maksab. 60 ruupiat päevas, see on vähem kui 20 Eesti krooni. Jään loiult mõtlema, et tegelikult võiksin ka mina seda endale lubada.

Jõulude ajal Saaremaal ema juures juhtusin raadiost kuulama intervjuud Jaan Tättega, kes oli loobunud turvalisest ametist riigiteatris ja kolinud Vilsandi saarele elama. Olla vaba, loodusjõudude võimuses, tegutseda vaid inspiratsiooni ajel – imetlev intervjueerija tõstis selle teema ikka ja jälle üles.

Kui pärast pühi töö juures sellest rääkima hakkasin, pandi mu suu kiiresti kinni: „Tema on Jaan Tätte, ta võib seda endale lubada.”

Jäin tükiks ajaks mõtlema ja mõtlen siiamaani, et mille poolest Jaan Tätte minust nii radikaalselt erineb, et tema võib ja mina mitte. Meil mõlemal on kaks jalga, kaks kätt ja üks pea. Jaan on minust pikem ja võib-olla ka ilusam, tema nimes on põnev täppidega täht, mida mul ei ole. Aga need on ju pisiasjad, mis annavad talle edumaa, mitte ei võta minult võimalusi ära.

Leidsin ainult ühe olulise asja, mis temal on ja minul mitte. See on julgus. Jaan Tätte on julgenud oma mõtteid teistega jagada, oma hinge avada, mina mitte. Jah, teda on saatnud edu, aga mina ei saa seda enda kohta öelda, sest ma pole proovinudki.

Isegi nüüd, kui kaotada ei ole enam midagi, ei julge ma piinavast argirutiinist välja astuda. Vähemalt mitte enne, kui mu pangaarvel on nii palju raha, et elu lõpuni pingevabalt elada.

Tuulutan oma tusameelt reisimisega, mis kokkuvõttes muudab elu ainult pingelisemaks, sest töö peab ju ikkagi ette ja taha ära tegema.

Kakskümmend krooni päevas, kuussada krooni kuus … tegelikult elaksin oma säästudest siin kevadeni kenasti ära. Süda hakkab selle avastuse peale metsikult taguma. Mis oleks, kui võtaks end töölt lahti ja tuleks jaanuaris siia tagasi?

7. NOVEMBER

Avastasin Vishnu* võõrastemaja, kus igal pealelõunal lauldakse bhadžaneid. Ma armastan bhadžaneid, hindu rahvalikke ülistuslaule jumalatele, neil on lihtne viis ja lihtsad mantratel põhinevad sõnad. Kui India klassikaline muusika on kohati väga keeruline ja esitab muusikalisele haritusele väljakutse, siis bhadžanid on kõigile jõukohased.

Siin Vishnu külalistemaja kõrgel terrassil ei ole lärm nii suur nagu all jõe ääres. Mulle meeldib istuda näoga jõe poole, laulda ja jälgida, kuidas valgus muutub. Hindud on ekstaasimeistrid, bhadžanid ei ülista mitte ainult jumalaid, vaid ülendavad ka laulja hinge. Avavad südame, et jumalal oleks koht, kus peatuda.

Bändi juht kiidab mu lauluhäält ja kutsub pillitundi, et võiksin end harmooniumil või mõnel teisel instrumendil saata.

Tore küll, aga mul pole pillimänguga häid mälestusi. Lapsepõlves sundis ema mind klaveritunnis käima, mis oli õudne piin, niipalju kui mäletan. Lõpuks müüs ema klaveri maha ja siis oli sellest isegi natuke kahju. Luhtunud perspektiivid, võõrad lootused.

Abielus olles hakkasin õppima flööti. Mulle endale õudselt meeldis, aga mitte mu kassidele, kes jooksid kräunudes kohale ja lõid hambad pilli sisse. Ma ei jaksanud nendega võidelda ja loobusin. Hiljem ostsin endale väikese lastesüntesaatori. Oli väga inspireeriv, kuni Mati ühel õhtul küsis, kas ma ei võiks pisut vaiksemalt mängida. Panin pilli ära ja ei võtnud seda hiljem enam kordagi välja. Mati vabandas pärast mitu korda, et ta oli väsinud ja pahas tujus, et mängigu ma ikka jälle edasi. Aga ma ei saanud, sest harmoonia minu sees, mis helide kaudu väljendust otsis, oli kadunud.

Indias võib igaüks karjuda nii kõvasti ja valesti kui tahab.

8. NOVEMBER

Naissaadhust, kes koos pühameestega ghatil lageda taeva all elab, õhkub seletamatut jõudu. Tegijaid naisi kohtab Indias harva, sest naise koht on kodus. Aga imestama paneb mind hoopis see, et varahommikul, kui ma uimasena oma päiksekummardamise retkele lähen, on tema juba ärganud ning näeb erkoranžis rüüs ja ülesseotud soengus nii värske ja särav välja, nagu oleks just ilusalongist läbi astunud. Kuidas ta seda teeb?

Heidan pilke siia-sinna, ent joogi, kes Diwali ööl mantraid laulis, on täiesti kadunud. Küllap ta lahkus linnast ja tegi seda ilma minuta. Üllatus-üllatus, ju ma siis ei olnudki nii vägev kuju, nagu tol ööl endale ette kujutasin. Mind ei läinudki vaja.

Seevastu igatsevad mu lähedust igat tüüpi noormehed. Mulle pakutakse paadisõitu, massaaži, paadisõitu koos massaažiga jõe teisel, inimtühjal kaldal. Kutsutakse teed jooma, määritakse kaela postkaarte, ujuvküünlaid, kanepit, oopiumi ning loomulikult siidi. Seda nagunii. Varanasi on kuulus oma siidi poolest ja „Lonely Planet” hoiatab, et kõik suhted viivad siin linnas ainult ühte kohta – siiditööstusesse. Ma ei jaksa igal sammul „ei” öelda, vihastan alalõpmata ja löön ärritusest juba mitmendat korda ära vasaku jala varba. Ai, valus on!

Ent mõte jaanuaris pikemaks ajaks tagasi tulla vasardab ikka mu peas. Peibutab samavõrra kui hirmutab. Otsustasin oma kohanemisvõime testimiseks kolida hotellituppa, mis maksab 60 ruupiat. Kas ma leian endale meelepärase toa ja kas saan askeetlikes tingimustes hakkama?

Olen külastanud juba kümneid meeleolukaid hotelle, aga päris minu tingimustele – Gangese vaade ja enam-vähem euroopalikud pesemistingimused – ei vasta neist ükski.

Päris meelepärase toa leian vana jaapani abielupaari tillukesest hotellist, akna taga on lisaks Gangesele isegi rõdu ja paar potilille. Maksab küll 100 ruupiat, aga ka seda võin ma endale tegelikult lubada. Otsustan järgmisel päeval sisse kolida, aga mõtlen siiski ümber. Mind hirmutab vannituba, pime urgas, mille seinalt vaatab vastu ripakil dušitoru. Ma ei räägi kempsust, mis on India stiilis, see tähendab auk põrandas.

Teine maja, kus luban perenaisele, et kolin homme sisse, on linnaservas Assi ghati juures. Lustakas torn, mille katuselt avaneb vaade üle kogu linna. Ehkki pesemisvõimalused on siin veel nigelamad, soe vesi ei tule mitte kraanist, vaid perenaine toob selle ämbriga ise kohale, on igal korrusel toalillede vahele riputatud võrkkiik ja perenaine vaaritab päevad läbi oma hoolealustele imemaitsvat sööki. Vähemalt nii räägib noormees Iisraelist, kelle tuba pidi homsest vabaks jääma. Ta on elanud selles majas kaks kuud, suutmata lahkuda. Perenaine paistab poisile ema eest olevat, nad naljatlevad ja vallatlevad ja tunnevad teineteisest rõõmu. Pildi rikub ära tülpinud ilmega blond noormees, kes teatab, et ma võin tema tuppa kah kolida, sest tema lahkub kohe. Mille peale perenaine tõstab hädakisa, et kuhu sa nüüd lähed, täna on ju pühapäev.

„Kas pühapäeval rongid ei käi?” ohkab noormees ja võib aru saada, et mitte esimest korda.

Kas mulle on praegusel eluetapil vaja jõulist emafiguuri, küsin endalt. Vastus on kindel „ei” ja ma põgenen niipea, kui perenaine juudipoisiga järjekordsed naljatlused üles võtab.

Varanasi Gangese-äärne serv koosneb trepiastmetest. Ma tüdinen neist üles-alla jooksmast, löön uue elamise otsimisele käega ja pikendan oma toa broneeringut praeguses Ganpati hotellis, mis on väga populaarne prantslaste ja itaallaste hulgas. Ent siis satun juhuslikult hotelli Shanti, mis on perenaise torni hiiglaslik koopia. Maja keskosa on avatud läbi üheksa korruse ja selle ümber keerleb trepp. Maja katusel on võimsa vaatega restoran ja teisel korrusel vaba tuba, mille puhul õnnestub välja kaubelda juba kinnisideeks saanud hind – 60 ruupiat. Tuba on imeväike ja aknast ei näe midagi huvitavat. Ent toa kõrval koridoris on kena lääne stiilis roheliste kahhelkividega vannituba. Lisaks pakutakse iga päev tasuta paadisõitu päikesetõusul ja – loojangul ning filtreeritud joogivett.

Registreerin end hommikul Ganpati hotellist välja. Hotelli administraator imestab, et alles ma ju pikendasin oma broneeringut. Ma ei taha talle täit tõde avaldada, seepärast piirdun pooltõega ja ütlen:

„India on minu kodumaast nii erinev, et siin on väga lihtne peast segi minna.”

Mees, kes on alati nii uimane ja äraolev, nagu oleks pidevalt pilves, heidab mulle järsku kiire terava pilgu.

„I know,” vastab ta. „Ma tean.”

Taustaks kõlab ekstaatilise itaallanna ennastunustav naerupahvak.

10. NOVEMBER

Tänane õhtu lõpeb kohutavalt, sest otsustan hotelli minna mitte Gangese äärt pidi, vaid läbi linna. Tegin päeval endale tee selgeks, kuid pimeduses näeb kõik hoopis teistmoodi välja. Olles tükk aega kitsastel tänavatel lehmade ja inimeste vahel tiirutanud, jõuan hoopis suurele teele, mis on tuubil täis igasugu veidraid sõidukeid. Lähen tagasi ja keeran teises suunas, ent jõuan ikka samasse kohta välja. Näib, et teen maagilisi ringe, sest ükskõik kuhu ma ka pööran, jõuan ikka suure tee ristile.

Teed ei oska küsida, sest ma ei tea, mis koht see on, kus mu hotell asub. Palun end juhatada Gangeseni, küllap ma sealtkaudu ikka kohale saan. Aga kui lõpuks Gangese äärde välja jõuan, olen kottpimedas linnaservas, kus ei paista kuskilt ühtki tulukest.

Jooksen hirmunult jälle treppidest üles ja sisenen uute lootustega kitsaste tänavate labürinti. Elekter läheb ära ja valgust annavad vaid väikeste poekeste avariipirnid, mis saavad jõudu generaatorist. Siis hakkavad poekesed üksteise järel uksi sulgema ja tänavad mattuvad pimedusse. Tõttan selles suunas, kust paistab veel valgust. Ja näen hullunud pullikarja enda poole tormamas. Tänav on kitsas ja varjuda pole kuhugi. Kui esimene loom hakkab minuni jõudma, rebin paanikas ühe elumaja ust, see avaneb, ja ma peitun ukse taha. Hetk hiljem siseneb üks mees ja jääb kah ukse juurde seisma. Ma ei saa enam aru, mis on hullem, kas seista silmitsi märatseva pullikarjaga või külg külje kõrval võõra mehega võõras pimedas majas.

Kuulen mehe nohisevat hingamist ja siis: „Rāma nāma satya hai! Rāma nāma satya hai! Rāma nāma satya hai!”

Jumala nimi on Tõde! Nii hüüavad mehed, kes kannavad kanderaamil surnukeha põletusghatile. Minu hotell asub Manikarnika ghati lähedal, kus jumal Šiva ise sosistab põlevatele surnutele vabastavaid mantraid kõrva. Niisiis olen ma üsna kodu ligi ja kui ma nüüd laibale järele jooksen, siis olen peagi kohal. Selle mõtte juures kaob hirm, löön ukse lahti ja hiilin nüüd juba rahunenud pullide selja tagant vabadusse.

Manikarnika ghatil jälgin tükk aega, kuidas surnukehad suure heleda leegiga põlevad. Paarimeetriste tulekeelte ümber toimetavad tumedad tontlikud kujud, aeg-ajalt toikaga surnuid torkides. Mõni laip liigutab tules käsi ja raputab keha, nagu kavatseks otsemaid teisele kaldale põrutada.

Kummaliselt puhastav on seista seal süngete meeste vahel ja jälgida leekide ahnet õgimist tumeda tombu kallal, mis veel hommikul oli pundar lootusi ja ihasid. Näe, vaata, mis neist õhtuks saab!

13. NOVEMBER

Ärkan nüüd igal hommikul enne viit, et jõuda hotelli paadi peale, kui on selleks tuju. Tegelikult olen sõitnud paadiga ainult ühe korra, sest paadimees on kidurat kasvu nooruk ja paat liigub hotellirahva koorma all teosammul. Tukun veel kümme minutit ja kõnnin hommikuhämaruses jõe äärde. Mulle meeldib tabada esimest taevapuna, mis välgatab korraks kutsuvalt, muutudes kohe uuesti tuhmhalliks, nagu oleks keegi eesriide ette tõmmanud. Alati seesama tunne, et päikesetõusu etendus jääb täna ära ja targem oleks tagasi koju magama minna. Ent minust on saanud tõeline päikesekummardaja ja kui on vähegi lootust, et Tema võiks tulla, siis mina oleks kohtumiseks valmis.

Trügin läbi rahvamassi Dasaswamedh ghati ümbruses, ignoreerides küünlamüüja-tüdrukuid ja mantrat „going boat, going boat, going boat”. Imposantsest pühamehest, kes jõe ääres teed müüb, möödun süüdlaslikult tervitades, sest tema tee pole minu jaoks küllalt kange. Tahan jõuda päikesetõusu ajaks Kedar ghatile, seal on tore teemüüjavanamees, kes pakub väga maitsvat masala chai’d ehk vürtsiteed. Aga kui päike on laisk või ma ise virk, kõnnin veel poolteist kilomeetrit ja joon teed Assi ghatil. Sealne alati naeratav teemüüja meeldib mulle veel kõige rohkem, tal on kits ja kitsel on tall. Kui ma võtan teise klaasi teed, siis tuleb teemüüja naine kitse lüpsma ja kui ma joon veel kolmandagi, siis saabuvad lapsed oma päevatöölt, turistidele ujuvküünalde kaelamäärimiselt, mida teemüüja-mees minu ees pisut häbeneb.

Muide, kohtasin jälle neid tuttavlikke silmi. Tundsin nägemisest rõõmu, nagu oleksin vana sõbraga kokku saanud. Ta jäi seisma, naeratas ja kutsus teed jooma. Mul ei olnud põhjust keelduda. Istusime sinnasamasse tänava äärde puupingile. Varanasis müüakse teed igal sammul ja see ei maksa õieti midagi, kaks ruupiat topsik.

Tema nimi on Vivek, ta töötab siidi heaks. Vivek on esimene inimene siin linnas, kellega ma tunnen end täiesti vabalt. Võib-olla sellepärast, et ta on elanud Taanis oma girlfriend’i juures. Suhtest ei saanud asja, kuid Vivek on omandanud laheda euroopaliku suhtlusstiili. Temaga on tore naljatleda, sest tema naljad ei erine kuigivõrd ühe eesti poisi naljadest. Ka tema riietuses ja soengus on vihjeid lääne kultuurile, ent ta on siiski osanud jääda hinduks, mille poolest ta erineb ameeriklasi või italiaanosid ahvivatest playboy’dest, kes ghattidel oma seltskonda pakuvad.

Vestleme kümme minutit, ta räägib päris head inglise keelt ja on kannatlik, kui mina sõnu otsin. Näen teda samal päeval veel mitu korda, teda näib jätkuvat kõikjale.

Järgmisel pärastlõunal, kui bhadžaneid laulma lähen, ootab ta mind ghatil. Kui laulmise lõpetan, seisab ta jälle mu teel ja viib armsasse galeriikohvikusse, kust võib jälgida õhtust tulerituaali jõel. Ganga, nagu hindud Gangest kutsuvad, ei ole lihtsalt jõgi, ta on jumalanna. Minu vastas istub mees, kes on ilus ja tähelepanelik nagu jumal. Olukorra pidulikkusest ei saa aru ainult sääsed, kes maiustavad laua all mu jalgade kallal. Vivek soovitab mul õhtust süüa, aga mul pole isu. Võtan vaid veel ühe masala chai. Vivek on minuga solidaarne ja ei söö samuti. Ta tellib mulle suure, endale väikese klaasi teed ja kaks suitsu. Kaks suitsu sellepärast, selgitab ta, et kui ta ostab paki, siis tõmbab selle korraga tühjaks.

Temaga saab rääkida kõigest, ka minu abikaasa surmast. Tema räägib oma gurust, kes hiljuti suri ja keda ta oma õlgadel põletusplatsile viis. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi varem nii südamlikku ja abivalmis noormeest kohanud. Jumal tänatud, et tal on Prantsusmaal pruut, see muudab olukorra turvalisemaks.

„Küsi,” julgustab ta. „Sa võid kõike küsida. Kui ma tean, siis ma vastan.” Mind huvitavad templid ja hindu jumalad. Ta viib mind kohe ühte populaarsesse pühakotta, mis olevat kuulus selle poolest, et seal võib endale head abikaasat paluda. Ta ootab väravas, kuni ma templile tiiru peale teen. Tegelikult ma ei mõelnud sellist rahvalikku asja, olen huvitatud millestki esoteerilisemast. Tahan süveneda hindu müstikasse, näha reaalsuse teist poolt.

„Kas sa palusid?” küsib Vivek, kui me jälle teed joome.

„Mida? Ah uut meest? Oi, vabandust, ma unustasin, teine kord!”

„Ära vabanda, ma lihtsalt narrisin sind,” keerab Vivek asja naljaks. „Sa pead sellega arvestama, et ma nokin ja narrin kogu aeg.”

Siis kaob elekter. Terve linn on mattunud pimedusse ja ma ei leiaks oma hotelli mitte mingil juhul üles, kui Vivek mind ei saadaks, hoides kottpimedatel teelõikudel käest kinni ning lastes selle delikaatselt lahti, kui mõnest poekesest valgub tänavale valguskiir. Midagi romantilisemat on raske välja mõelda, aga minu peas on üks manitsev mehike koha sisse võtnud ja raiub nagu rauda: liiga hea, et olla tõsi.

Kõtt, laske mul nautida hetke, homne päev tuleb niikuinii!

Hotelli ees jätab Vivek viisakalt hüvasti. Lepime kokku, et kohtume homme kell pool üheksa ja külastame tema kaitsejumalanna templit. Reede on kõigi ohtude eest kaitset pakkuva Sankata Devi* päev. Vivek küsib punastades, et ega mul ei ole päevad, sest sel ajal ei tohi naine templisse siseneda, ja palub kohmetult, et kui mul võimalik on, siis riietuksin pandžabi kleiti. Kõige muu eest hoolitseb tema.

14. NOVEMBER

Pärast hommikust päikesekummardamise retke ei lähe ma tagasi hotelli, vaid sukeldun kaubandusse, et osta endale õhtuks pandžabi kleit. See on tegelikult kostüüm, mis koosneb pikast pluusist, pükstest ja sallist, mis pannakse kaela tagurpidi, nii et salliotsad lehvivad selja taga.

Sobivat pole kerge leida, sest igal pool müüakse vaid ilutuid kotjaid puuvillaseid hõlste, millesse lääne turistid armastavad end mässida, sest kaltsudes käimine tundub nii vaimne, nii vaimne. Ent mina tahan midagi ilusat. Värvilist ja säravat, nagu hindu naised kannavad. Raiskan šoppamise peale mitu tundi ja pean leppima kompromissiga, sinise puuvillase pandžabiga, mille kangale on trükitud väiksed kuldsed elevandid. Kleit kotis, põrkan kokku Vivekiga.

„Kuhu sa jäid?” küsib ta.

Kuhu? Selgub, et tema ootas mind hommikul kell pool üheksa, sellal kui mina valmistusin õhtuseks kohtumiseks. Ta ootas mind tund aega, käis hotellist küsimas, aga Varanasi hotellid ei anna oma elanike kohta informatsiooni. Kohalikke ei lasta üldse hotelli territooriumile, nii nagu Eestis nõuka ajal, kui ärikad Viru hotelli piirasid.

Ta on oodanud mind kogu hommikupooliku, aga nüüd on tal kiire, sest peab minema vaatama oma pimedat sõpra. Niipalju tal siiski aega jätkub, et viia mind Puja hotelli väga ilusa vaatega katuserestorani teed jooma. Vivek jutustab oma sõbrast, kellega teda seob ühine guru. Pärast guru surma on sõber väga kurb ja üksildane ning Vivek hoolitseb ta eest ja toetab rahaliselt. Taipan väga hästi, et see on koht, kus minust oleks ilus oma rahakoti rauad lahti lüüa ja sõbra jaoks pisut annetada, aga mul on muud mured. Ma arvutan ikka veel, milline peaks olema miinimumsumma, et Varanasis talvituda. Vaevalt küll, et Vivek mulle süüa tooma hakkab, kui ma siin nälga jään.

„Ma otsin armastust, aga ei ütle ka rahast ära,” läheb Vivek jutuga edasi. „Mina võtaksin kõik rahas välja,” vastan ja Vivek naerab sunnitult, nagu oleks minu praegune meeleseisund lihtsalt halb nali. Ometi annab ta mulle head nõu:

„Osta küllusejumalanna Lakšmī* pilt ja viibuta iga päev tema ees lõhnaküünalt. Palu, et ta kannaks osa oma lõpmatust rahavoolust sinu pangaarvele. Usu või ära usu, aga ta aitab sind, ja sulle läheb see maksma vaid lõhnaküünalde raha.”

Nüüd naerab ta juba märksa rõõmsamalt.

Ilma et kavatseksin seda Vivekile reeta, lähen ja teengi nii. Ostan Lakšmī pildi ja paki lõhnaküünlaid, ehkki tunnen, et saan ostuga kõvasti pügada. Mis siis! Mul on vaja oma majanduslikku seisu kindlustada ja kusagilt peab ju alustama.

Pealelõunal põrkan kokku Krišnaga ja ta kutsub mind omakorda teed jooma. Kuna Vivekiga õnnestus see suurepäraselt, siis võtan kutse vastu. Krišna pole nii särav ja südamlik kui Vivek, ent kannab trendikaid prille ja näib märksa intelligentsem. Ta töötab siiditööstuses müügijuhina.

Ta räägib, et Varanasi linna kaitsejumalanna on Annapurna, kes hoolitseb toidu eest ja siin linnas ei pea mitte keegi kunagi nälga tundma. Iga päev antakse paaris kohas hädalistele tasuta süüa.

Krišna selgitab ka levinud väärarvamust, et Durgā* templit kutsutakse Ahvitempliks, nagu reisijuhtides kirjas. Ei, ahvjumal Hanumani* tempel on Durgā templist kilomeetri jagu lõuna suunas. See on minu jaoks oluline informatsioon, sest olen ju tulnud Indiasse jumalate ja templite, mitte poiste pärast. Aga hindud ei ole väga avatud oma religiooni võõrastele tutvustama. Vahel mulle tundub, et nad ei tea isegi kõiki tagamaid, jumalad on neile nii lähedased, et analüüs oleks kohatu. Sa ei analüüsi ju oma ema olemust, ema on lihtsalt ema.

Krišna kutsub mind õhtuks ühe suure hotelli katuseterrassile kontserdile. Lähen päris hea meelega. Aga ma ei taha poissi oodates tänaval tolgendada, seetõttu suundun kohe hotelli terrassile. Paraku seal mingit kontserti ei toimu, olen midagi sassi ajanud. Jumal tänatud, päev ongi läinud liiga pikaks. Tõttan oma hotelli, tellin restoranist une-eelse piimakokteili ja jään raamatut lugedes magama.

Ärkan südaöö paiku hirmsa lärmi peale. Ehkki hotelli nimi on Shanti, see tähendab rahu, on katuserestoran avatud ööpäev läbi ja pidu ühes sellega. Minu parim sõber „Lonely Planet” juhib küll tähelepanu hotelli eriti heale akustikale, aga ma unustasin tuba broneerides tema käest nõu küsida. Õnneks keeratakse makk peagi kinni, ent mul ei tule enam und. Mind vaevab mõte, et kui ma nagunii kavatsen Indiasse jääda, kas on siis mõistlik sõita tuhandeid kilomeetreid vaid selleks, et ulatada bossile oma käega kirjutatud lahkumisavaldus.

Just enne Indiasse sõitu kuulsin juhuslikult, et depressiooni korral on võimalik võtta kaheks kuuks töövõimetusleht. Hakkasin seepeale nutma: miks ma sellest alles nüüd teada saan? Lähedase inimese surm on kõige kohutavam asi, mis sinuga juhtuda võib, mul oleks seda kahte kuud väga vaja olnud. Loomulikult ei pea ülemus hoolitsema, et halvatujuline alluv jalust ära saata. Aga kus on meil ametiühingud? Kust leida abi, kui tunned, et enam ei jaksa? Kust leida aeg ja koht, et end jälle üles putitada, kuni see veel võimalik on? Sest hiljem, kui oled juba täielikult läbi põlenud, siis sind lihtsalt koondatakse.

Üks minu parimatest sõbrannadest, kes oli ühtlasi minu ülemus, koondati paar aastat tagasi. Minu mees koondati umbes samal ajal. Olen lähedalt näinud vallandamise alandust. Sõbranna elas selle üle, mees mitte. Sõbranna on äris tagasi, mina pole tänaseni šokist üle saanud.

Igaüks reageerib valule omamoodi. Ma tegin näo, nagu poleks midagi juhtunud. Minust sai kuulekas alluv järgmisele bossile, ma töötasin kolm korda rohkem kui varem. Mitte vallandamishirmu pärast, ei, minus lihtsalt ei olnud jõudu enda eest seista, lihtsam oli kõik tööd üksteise järel ära teha, see säästis energiat ja auklikuks kulunud närve.

Ma ei osanud abi otsida, kui mu mees suri. Ehkki intensiivraviosakonna valvearst andis mulle kaks unerohutabletti, on need tänaseni alles. Ekstreemolukorras kohtud sa oma sisemise jõuga.

Aga nagu minu mees lootis enne oma surma, et keegi halastab ja päästab ta viimasel hetkel, ent nägi ainult viirastusi, nii lootsin ka mina, et keegi halastab ja mõistab, kui kohutavalt raskeks on mulle muutunud iga väiksemgi liigutus selles neetud linnas. Ent kohtasin ainult ärihuvisid. Ma ei osanud end mõistetavaks teha ühiskonnas, kus surm on keelatud ja leina jaoks pole kohta. Kõigi hädade vastu pakutakse sulle tööd.

Miks keegi ometi ei öelnud, et depressiooni korral võib võtta kaheks kuuks töövõimetuslehe? Ei, ma ei taha sinna enam kunagi tagasi minna.

Siin, ema Ganga rüpes, jumalate seljataga, tunnen, et olen päästetud. Sel paigal on ravitoime. Mitte ilmaasjata ei peeta seda pühaks linnaks.

Igal õhtul lähen hotelli jõe poolt, üle põletusghati. Seisan seal pimeduses ja jälgin leekide mängu. Tunnen lausa füüsiliselt, et see põletab ka minu leina. Puhastab.

Olen õnnelik, sest ei pea enam peitma oma surmakogemust. See mõjub vabastavalt, lausa kirgastavalt. Indias lastakse surnutelgi elada. Tunnen, et olen lõpuks koju jõudnud.

15. NOVEMBER

Torman kohe, kui päike on tõusnud, internetipunkti ukse taha ja ootan kannatamatult selle avamist, sest tahan küsida sõbrannalt, kas ta oleks nõus elama minu korteris ja hoolitsema minu kahe kassi eest veel mõne kuu. Ehkki ajavahe Eestiga on 3,5 tundi ja Eestis alles väga varajane hommik, vastab ta kohe. Ta lubab minu kassid oma hoole alla võtta, ärgu ma muretsegu.

Järgmise sammuna teadustan meili teel oma ülemustele, et jään Indiasse ega naase niipea.

Seejärel lähen väga-väga aeglaselt, pea maas nagu samme lugedes, mööda Gangese serva oma hotelli poole. Julgustan ennast loosungliku sisekõnega:

„Super! Ära tegid! Sa oled ju alati tahtnud suurlinnas elada! Tubli!”

Ja teine, arem ja alalhoidlikum pool noogutab vaid õige pisut ebalevalt:

„Jah, ma ei taha enam kunagi nii kaugele maailma servale tagasi minna. Mõtle, kui see kilpkonn, mille peal me triivime, komistab, siis lendavad nad seal kõik üle ääre.”

Hindu kosmoloogia hakkab külge otse õhust, kui oled kord otsuse teinud. Nagu ka kergelt udune olek, mis muudab su laisaks, aga õnnelikuks. Milleks kiirustada, milleks närvitseda, kui sa tead, et jumal astub alati esimese sammu.

Tõstan pea – olen märkamatult jõudnud põletusghatile – ja näen enda ees templit. Imelik, et ma ei ole seda templit enne märganud, ehkki minu kodutee viib iga päev siit läbi. Vaatan uudishimulikult läbi aknavõre sisse ja näen ilusat joogit, kes Diwali ööl lõhnaküünlaid põletas. Aga kui tollal oli ta ümbritsetud säravoranžides rüüdes pühameestest, siis nüüd on templis karmid hallides nartsudes tüübid, kes heidavad ümbrusele sünkjat varju.

Joogi istub dhuni, rituaalse tuleaseme ees ja segab suurte tangidega tuhka. Nähes mind, viipab ta kutsuvalt. Ma ei julge siseneda, tempel asub kaldanõlval ja sissekäiguks on trepp, mis viib allapoole, nagu maa sisemusse. Ülemisel trepiotsal istuvad kolm koera. Joogi naeratab veel kord, ent ma eelistan jääda välja. Aega ju on, ma ei sõida ära.

Kummaline, et ta ilmus just nüüd, kui olin kõhklused lõpetanud ja otsustanud jääda.

16. NOVEMBER

Minu esimene kohtumine Kašiga oli seitse aastat tagasi. Pärast pikka ja rasket budistlikku seminari jätsin vallatleva nunna Bodhgaya pimedasse hotellituppa ja suundusin enne kukke ja koitu bussi peale, võtmata kuulda ühe kaastundliku munga hoiatust, et bussisõit Varanasi võtab väga kaua aega ja parem oleks sõita rongiga. Kartes India hulluksajavaid raudteejaamu ja rongide hilinemist, mõtlesin kergemeelselt, et 200 kilomeetrit – kaua see kaua ikka olla saab? Kuus tundi? Kui hommikul kella kuuest sõitma hakkan, jõuan keskpäevaks kohale.

Ent sõit kestis 13 tundi. Liikusime teosammul mööda tolmumattunud teed. Kohati oli tolmupilv nii paks, et kattis kogu maa ja taeva, meenutades jumalate hämarat maailmalõpu eel. Läbi tolmu paistsid ainult kaamelite pead, kes möödudes bussiaknast sisse vahtisid. Mõnes külas tungis bussi nii palju rahvast, et kahesel istmel istuti viiekesi. Olin juba enne külmetanud, pea valutas metsikult, bussis loksudes jäin aina haigemaks.

Varanasi jõudes hakkas kergelt hämarduma. Mul oli võetud pilet Sarnathi, Varanasi budistlikku äärelinna. Ent Kaši loojanguvalguses juhtus minuga midagi. Tundsin seletamatut kutset ja hüppasin bussist maha.

Olin nii nõrk, et ei suutnud hakata hotelli otsima. Vedasin end raudteejaama ja võtsin voodikoha sealses puhketoas. Arvasin, et veeta öö kenade puhaste India naiste hulgas polegi nii halb perspektiiv. Aga toas olid ainult mehed. Kakskümmend meest, kelle nelikümmend musta silma iga mu liigutust pingsalt jälgisid.

Kempsul polnud ust ees, õiendasin seal tagasi vaatamata oma häda ära ja võtsin kraanist kruusiga vett, et see keeduspiraaliga keema lasta, sisendades endale, et kõikjalt vastu vaatavad silmad on vaid tähed öötaevas.

Öösel tõusis palavik ja ehkki ööd on jaanuaris külmad, ärkasin oma magamiskoti sees higiloigus. Tundus, et minust voolab liitrite kaupa vett välja, iga väiksemgi pealiigutus tekitas metsikut valu ja ma hakkasin muretsema, et ega ma oma ajusid niimoodi välja ei higista.

Siis, taustaks kahekümne mehe norskamine, läks kõik järsku väga-väga selgeks. Ei tea, kas selline ongi valgustunud olek, mida ma sel ööl kogesin? Selgus ja meelerahu, taevalik õndsus. Saccidānanda*. Olin täiesti teadvel, ja ometi väljaspool teadvuse piire.

Hommikul läksin Durgā templisse. Mitte sellepärast, et ma oleksin tingimata tahtnud sinna minna, aga seda oli kaardi järgi kõige kergem üles leida. Päike lõõskas, olin kohale jõudes nii omadega läbi, et ei suutnud püsti seista ja ronisin kitsast treppi mööda templi katusele. Lamasin seal, kuni templivalvur vaatama tuli. Ilmselt oli minu olek nii kõnekas, et ta lahkus sõna lausumata.

Alla tagasi jõudes nägin nurganišis suurte ekspressiivsete silmadega jumalanna kuju. Ma ei teadnud, kes ta on, tema hakkas minuga kõnelema. Õigemini ta ei rääkinud, vaid lülitas justkui sisse minu sisemise ekraani, nii et ma nägin pilte oma silmade taga. Filmiklipp näitas mulle, kui lähedane võib inimene olla inimesele.

Minu abielu jäi sellest ideaalist väga kaugele. Ei, ma ei saa sellega hakkama! Pühkisin pildi ekraanilt maha kui higitilga näolt ja tuigerdasin tagurpidi templist välja nagu ärahirmutatud ahvibeebi.

„Mā! Mā! Kālī mā!” hüüavad mehed andunult põlvili laskudes. „Ema Kālī!”

Nüüd ma juba tean, et see on jumalanna Kālī kuju ehk murti. Kahetsen, et ei taibanud lillepärga kaasa võtta, sest tulin siia tagasi taotlema jumalanna õnnistust. Ükski hindu ei ilmu altari ette kingituseta. Tuuakse lillepärgi, lõhnaküünlaid, põletatakse kamprit. Tempel on lillepärgadega ehitud, aga ma jälgin hämmastusega, et pakkematerjal – ajalehepaber, kilekotid ja suured puulehed – kukuvad käte vahelt põrandale ja sinna nad jäävadki. Lillepärgadega ehitud jumalanna ette kuhjub väike prügimägi, aga see ei sega kedagi.

Ma vaatan murti suurtesse ülespoole pööratud silmadesse, mille kaudu olevat võimalik leida tee tõelise jumalani. Ma vaatan jumalanna Kālī, universumi sünnitaja ja hävitaja silmadesse. Ema silmadesse, kes loob kõik ja võtab kõik loodu oma üska tagasi. Halastaja silmadesse, kelle lapsed ei pea midagi kartma, sest ema kaitseb neid kõige kurja eest.

„Eks karda kuri susi sa, kui kõnnin memme musiga!” luges ema mulle lapsepõlves. Seda lugu armastasime me emaga kõige rohkem. Lapsed teavad, et kõikidest koletistest, kõikidest koletutest relvadest tugevam on oma ema armastus.

„Mā! Mā!” Punasesse kangasse mässitud vanamees heidab end ekstaatiliselt näoli maha. Teine võtab kotist sidruni, lõikab selle pooleks ja asetab altarivõre ette. Kolmas põlvitab, laulab midagi enda ette ja pühib silmist pisaraid.

Värvilistes sarides naised on asjalikumad, nad panevad oma tuleohverduse põlema ja lahkuvad palvesõnu pobisedes.

Kummaline, et leebeloomulistel hindudel, kes ei tee kärbselegi liiga, on nii raevukas ema. Jumalanna, kes ilma meeste abile lootmata lõikab kõvera noaga ise deemonitel päid maha ja muutub sellest üha metsikumaks, nii et tema peatamiseks peab suur jumal Šiva heitma end naise jalge ette. Kālī tormab noaga veheldes edasi, ent tunneb järsku midagi oma jala all. Ta vaatab maha ja keel vajub ehmatusest suust välja – see on ta abikaasa Šiva! Tallata oma mehe peal, see on koletu patt India meestekeskses ühiskonnas, kus naine peab meest teenima nagu jumalat. Sellisena, teolt tabatuna, ongi jumalanna Kālī hindude teadvusesse jäädvustunud.

17. NOVEMBER

Saan teada, et mu kiri on kohale jõudnud, selle järgi, et mu asutusele kuuluv telefonikaart on välja lülitatud. Ühest küljest tunnen kergendust, et kaelarihm on lahti võetud ja ma olen vabadusse pääsenud. Teisest küljest aga pettumust – nii lihtsalt see käiski. Nad katkestasid sideme veel enne, kui teada said, mis minuga juhtus. Seitse pikka aastat tööle pühendumist lahtus nagu põgus unenägu pärast ärkamist.

Sõbranna saatis meiliga ühes Eesti ajakirjas ilmunud artikli, kus räägitakse India-hullusest, millesse haigestub aasta jooksul tuhandeid prantslasi, kes ei tule enam koju tagasi. Hullus väljendub selles, et inimene süveneb endasse ja ei soovi kellegagi suhelda. Naersin lugedes, sest sellesse hullusesse haigestus ju 2500 aastat tagasi Buddha ning pärast teda paljud inimesed, kes jätavad oma kodud ja lähevad kloostrisse või üksildasse paika mediteerima.

Aga mis siis, kui ka mina põen seda haigust, ilmselt põengi?

Olen kuulnud, et juutidel on spetsiaalselt väljakoolitatud spioonid, kes imbuvad usuorganisatsioonidesse üle kogu maailma, selleks et pääseda ligi eksinud juudihingedele ja nad juutlusele tagasi tuua.

Tegelikult ma ei tahaks, et eestluse spioon minu hinge järele tuleks, sest täna õhtul hüppan mootorratta tagaistmele ja aidaa! Vivek on otsustanud mulle väljasõidu korraldada.

Mootorratturid on vanalinnas, kuhu ainult kaherattalised sõidukid mahuvad, loomulikult linna vingeimad tegelased. Naised istuvad kenasti tagaistmel, jalad ühel pool, käed ümber mehe puusade ja pikk sall tuules lehvimas. Mis ilus vaatepilt! Aga kui mina olen oma ainsa vara ratta kitsukesele tagaistmele mahutanud, tunnen surmahirmu, kui me auklikul teel rappudes metsiku signaalitamise saatel inimeste ja lehmade vahelt läbi kihutame. Ma kiljun nii, et Vivek sõidab kõrvaltänavasse ja peatub. „Kui sa nii väga kardad, siis läheme parem jala,” ütleb ta hoolitsevalt ja kurvalt. Ei, ma ei taha seda toredat poissi kurvastada. Võtan ennast kokku ja me sõidame edasi.

Assi ghati lähedusse jõudnud, näitab Vivek mulle väga vana ja väga sügavat Lolarka tiiki, milles suplemine andvat lastetutele paaridele sigimisvõime. „Võta kingad jalast!” manitseb silt. Me oleme jõudnud pühasse tsooni. Võtangi plätud jalast ja tahan laskuda mööda järske trepiastmeid sügavikku, ent Vivek soovitab pigem edasi minna.

Ma ei mõista seda meest ega tea, mida ta taotleb, aga mind võlub soe tähelepanelikkus, millega ta mind kohtleb. Teades minu kirge bhadžanite laulmise vastu, viib ta mu aašramisse*, kus igal õhtul bhadžaneid lauldakse. Ent ka sinna ei jää me kauaks pidama.

Restorani jõudes olen mõnevõrra üllatunud, sest see ei näe välja kohana, kuhu tasuks spetsiaalselt sõita. Tavaline räpasevõitu India söögiputka, kus meie oleme ainsad külastajad. Ma avan menüü, aga selle asemel, et aidata mul India toitudes selgusele jõuda, muutub Vivek rahutuks ja hakkab rääkima viskist. Kuna restoranis alkoholi ei müüda – Varanasi on alkoholivaba linn –, siis peab ta otsima kellegi, kes läheks talle viskit ostma. Luban lahkesti, et käigu ta ise ära, ma võin senikaua üksi istuda, aga see talle ei sobi. Hindudele meeldib, kui keegi nende eest töö ära teeb. Hotelli mänedžer annab ülesande hotellipoisile ja hotellipoiss palkab tänavapoisi, tänavapoiss delegeerib ülesande oma nooremale vennale, kes palkaks meelsasti ahvi, aga ahv ei kuula sõna.

Vaatan hämmastunult, kuidas Vivek restoranipidajale süüdlaslikke nägusid teeb – teatraalselt ja võltsilt, mitte armsalt ja siiralt, nagu ta minuga suhtleb. Kas see on osa mulle tundmatust India kultuurist? Ta ei telli midagi ja mina ka ei telli. Ehkki jätsin lõunasöögi vahele, ei ole ma näljane. Mõistmata, mida peaksin tegema, ei tee ma üldse mitte midagi. See on parim budistlik käitumisjoonis, mille ma omandanud olen. Jäta tegemata, ja kõik saab tehtud.

Viski järele läinud poisike jääb õige kauaks ära. Me istume terve igaviku seal tühja laua taga, enne kui Vivek oma viski kätte saab. Ta kallab joogi teetassi ja peidab pudeli taskusse. Mulle ta oma jooki ei paku ja ega ma ei tahakski. Samas tundub kummaline, et istun tema armust tühja laua taga. Järsku ei saa ma sellest kenast poisist enam üldse aru, seda enam, et tema olekusse tekib joomise käigus labaseid jooni. See pole üldse seesama tundlik ja delikaatne noormees, kes mind ära võlus. Kuna ma hindi keelest aru ei saa, siis ei taipa ma, mille pärast ta peab restoranipidaja ees nii palju vabandama.

Vivek otsustab mind lõbustada anekdootidega. Neid on tema repertuaaris kahte sorti – ropud ja tavalised. „Kumba sa kuulda tahaksid?” küsib ta, ent ootamata vastust, alustab rõvedaga. Mulle ei tundu see naljakas ja ta räägib teise, mis pole kah naljakas. Ta maksab mulle kätte sellega, et küsib, kui vana ma olen. Ütlen talle ausalt, et olen temast nii palju vanem, et parem jätan selle numbri enda teada.

„Veel täna õhtul saan ma selle nagunii teada!” ärpleb ta enesekindlalt. See muudab mind ettevaatlikuks ja ma tõstan oma käekoti rihma risti üle rinna. Kõik mu väärtasjad: raha, pangakaardid ja pass on selles kotis. Kui kellelgi peaks tekkima tahtmine kotti endale saada, siis peab ta kõigepealt mul pea otsast ära keerama.

Vivek laseb end lõdvaks, ent teeb seda ilmselgelt liiga vara. Kelleks ta mind peab?

Vivek kaifib oma viskit, keelatud vili on magus. Ilmselt samasuguse erilisuse tundega tarbivad lääne noorukid keelatud kanepitooteid, mis on siin nii tavalised. Igal õhtul hotelli minnes kostab mu selja taga pidev ussisisin: „Hash-hash-hash-hash-hash…”

Kaalun, kas küsida endale ka tilgake viskit, ehk lõdvestaks see mu koti ümber kangestunud käsivarrelihaseid. Aga siis jõuab ta oma jutuga bhanglassi juurde. Bhanglassi on hapupiimajook, mille sisse on segatud kanepit. Vivek räägib, et veebruaris, Šiva pulma-aastapäeval, kui suur jumal tõuseb ja tantsima hakkab, joob bhanglassit terve linn. Isegi need, kes aasta läbi mingeid joovastavaid aineid ei tarbi. Bhanglassit menüüst ei leia, seda peab spetsiaalselt tellima.

„Kas selles restoranis on võimalik tellida bhanglassit?” küsin.

See lause murrab tardumuse. Järsku algab sigin-sagin. Vivek selgitab, et bhanglassit tuleb tellida koos rohke toiduga, kuna see tekitab metsiku söögiisu. Meid juhatatakse ülakorruse söögisaali, mulle tuuakse tohutu vaagen mingit hautist ja Vivekile väike taldrikutäis riisi.

Bhanglassit on kolme sorti – lahja, keskmine ja kange. „Kas tellime sulle lahja?” küsib ta.

„Ei, keskmise,” vastan. Kui juba, siis juba. Tahan selle kogemuse täiega kätte saada.

Mulle tundub, et Vivek tellis siiski lahja. Sel pole mingit erilist maitset ega mõju. Hoian ikka oma kotirihma kindlalt üle rinna, ehkki Vivek leiab, et ma ei peaks selle küljes enam nii kramplikult rippuma.

„Loomulikult jää Varanasi,” nõustab ta. „Loomulikult saad sa siin hakkama. Sa ei saa mitte hakkama saada, kui sul on nii hea sõber nagu mina. Usalda mind.”

Ma usaldangi. Sõitsin ju koos temaga jumal teab kuhu. Ta võtab mu käe, vaatab sügavalt silma ja ütleb:

„Minu süda tunneb valu sinu südames. Räägi, mis sulle haiget teeb.”

Kuulan oma südant ega tunne seal mingit valu. Tahan koju, Gangese äärde, tagasi jõuda. Huvitav, mis see bhanglassiga õhtusöök maksta võiks?

„Nelisada ruupiat,” ütleb Vivek. No ei, protesteerin. Selles näruses restoranis ei saa ükski asi maksta nelisada ruupiat.

„Ma tegin nalja,” teatab Vivek. „Ma ju ütlesin sulle, et mulle meeldib narrida.”

Ta vabandab, et tal pole piisavalt raha kaasas ja palub mult 100 ruupiat arve tasumiseks. Piilun silmanurgast, kas ta arvet makstes omalt poolt ka midagi juurde paneb, aga mul ei õnnestu seda teada saada.

Ehkki Vivek tundub üsna purjus olevat, pole muud võimalust, kui istuda jälle mootorratta selga. Enne sõitmahakkamist topib ta suu mingit puru täis ja annab näpuotsatäie mullegi: „Näri, see värskendab.” Oletan, et see on aniisi ja suhkru segu, mida pakutakse restoranides toidu lõpetuseks, aga see on kibe ja kõva ja kohutava maitsega. Kahtlustan, et tegemist on beetliga.

Sellest saab minu elu kõige jubedam sõit. Vivek põrkab juba kohalt võttes vastu majaseina. Me kihutame täie hooga ülikitsastel tänavatel, tõmmates kõik kurvid sirgu. Rahvas tõmbub meie ees hirmunult kahte lehte. Sõidame otsa lehmale, kes õnneks meie peale ei pahanda. Tee tundub igaviku pikkune. Näen silme ees vilksatamas kõiki neid toredaid poekesi, millest olen iga päev mööda käinud, ainult et vastupidises järjekorras, tagant ettepoole. Näib, et see ei lõpe iial ära.

Pärast igavikku, kui mootorratas lõpuks seisma jääb ja ma oimetuna maha kobin, põrkan kokku Krišnaga. Ta on solvunud ja heidab mulle ette, et ma temaga kontserdile ei tulnud. Hakkan vabandama, et tegelikult ma ju tulin, aga… Vivek viipab ja me lähme edasi.

Krišna saab väga vihaseks ja hüüab meile midagi hindi keeles järele. Tundub, et vannub tuld ja tõrva. Vivek hõigub vastu. Nagu pudelikorjajad, kes on territooriumi pärast tülli läinud, tärkab kummaline võrdluspilt.

Suundume juba tuttavasse galeriirestorani. Ei tea, kas surmasõidust või bhanglassist, aga olen järsku eriliselt läbinägelik, nagu oleks mu aju mõne targema inimese omaga ära vahetatud. Kardan, et see uus tark inimene minu sees arvab, et Varanasi jäämine on viga ja saadab mu koju tagasi. Vaatan ghattide maagiliselt värelevaid tulesid ja räägin talle, kui armunud ma olen sellesse linna. Linna, millel on seitse nime, kui mitte arvestada lääne rändurite pandud nimesid nagu India Ateena, hindu Jeruusalemm, hindu Meka, India Oxford ja Cantebury üheskoos.

KĀŠĪ – VALGUSE LINN

„Valguse tõttu, mis siin särab ja mis on sõnulseletamatult Šiva, olgu tema nimi Kāšī,” on kirjas vanas hümnis „Kāšī khanda”.

Linna kõige vanem nimi Kāšī oli kasutusel juba 3000 aastat tagasi. Võib-olla on see nimi tulnud kõrgest kasa* rohust, mis kasvab Gangese kallastel, võib-olla pandud iidse kuninga Kasa järgi, ent üldiselt arvatakse, et see on tulnud sanskritikeelsest sõnast kas – särama, sätendama, ilus olema. Sõnamäng rõhutab linna seost valgustumisega. Kāšī äärelinnas pidas Buddha 600 aastat enne meie aega oma esimese jutluse.

VĀRĀNASĪ – VARANA JA ASI VAHEL

Vārānasī nime on mainitud nii budistlikes džaatakates* kui ka hindu eeposes „Mahābhārata”*. „Padma puraanas”* antakse teada: „Varanā ja Asī on kaks jõge, mis on jumalate poolt paika pandud. Nende vahel on püha maa, millega võrdväärset ei leidu kuskil ilma peal.”

Need pole lihtsalt jõed, vaid pärinevad algolend puruša* kehast – Varanā tekkis kosmilise hiiglase paremast jalast, Asī vasakust. Maa nende vahel on parim paik palverännakuks, see suudab vabastada kõikidest pattudest.

„Džabala upanišadis”* kirjeldatakse Asīd ja Varanād mitte kui geograafilisi, vaid sisemisi jõgesid, müstilisi veene, mida mööda liigub peenkeha psühholoogia. „Teda kutsutakse Varanā, kuna ta tõkestab kõik meelte patud. Teda kutsutakse Asī, kuna ta hävitab kõik meelte patud.”

Kui pühakult küsitakse, kus asub Varanā ja Asī kohtumispaik, vastab ta:

„See asub seal, kus nina ja kulmud kokku saavad. See on taeva ja maa kohtumispaik.” Niisiis kuuendas tšakras*, kolmanda silma kohas.

BENARES – BANARAS

Nii kutsuti linna moslemite valitsemise ja Briti koloonia ajal. See on tulnud paalikeelsest Vārānasī versioonist Bārānasi, millest kujunes ajapikku Banaras. Moslemite sissetungimise aegadel lõhuti hindu templid mitu korda maatasa. Seetõttu on linnas väga vähe ehitisi, mis on vanemad kui paarsada aastat. Ometi on säilinud linna keskaegne atmosfäär ja ehkki linnas on tänapäeval elekter, paljudes kodudes külmkapp ja telekas, pole vanalinna elustiil aastasadadega kuigivõrd muutunud. See on vanim elav linn maailmas.

RUDRĀVĀSA – SIVA LINN

Suur jumal Šiva, kelle iidne nimi on Rudra, elab selles linnas päriselt. Ta elab mitte ainult templites ja lingades, vaid ka tänavakivides, puudes, loomades ja linnarahvas. Kõik, mis puudutab Kašit, muutub temaks, nii nagu vein, mis valatakse Gangesesse, muutub Gangese veeks.

Kašit nimetatakse Rudrāvāsaks mitte ainult sellepärast, et Rudra elab siin, vaid et igaüks, kes siin elab, on samuti Rudra. Teda tuleb austada nagu Rudrat ennast.

Ehkki Šiva elab igal pool ja igaühes, elab ta siin erilise intensiivsusega. Membraan selle maailma ja teispoolsuse vahel on siin nii õhuke, et see on peaaegu nähtamatu.

AVIMUKTA – HÜLGAMATU

Šiva ütleb ühes oma puraanas: „Kuna ma ei hülga teda kunagi ega loobu temast, olgu selle suurepärase koha nimi Avimukta.”

Legendi järgi on see koht, kus šivalinga esimest korda maa peale ilmus, väljendades jumala kohalolekut. Isegi kui kogu maailm hukkub, hoiab Šiva oma kolmhargiga linna ikka hävingust kõrgemal.

Palverändureid, kes tulevad linna ja tõotavad jääda siia igaveseks, kutsutakse kāšīvāsi, Kaši elanik. Kui sul on õnne elada siin linnas, siis on äärmiselt ohtlik siit kas või korraks ära sõita. Sest kui sa juhtumisi reisil sured, siis oled oma šansid vabanemiseks kaotanud. Kõige parem on üldse mitte linnast lahkuda. Kes oleks nii rumal, et viskaks maha hinnalise rubiini, selleks et võtta üles klaasitükk?

ĀNANDAVANA – ÕNDSUSE METS

Šiva ütleb: „Minu lingad on seal igal pool nagu väiksed võrsed, mis tärkavad puhtast õndsusest. Seepärast nimetatakse teda Õndsuse metsaks.”

Iidsetes hümnides kirjeldatakse Õndsuse metsa kui paradiisiaeda, kus õitsevad lilled, laulavad linnud, helisevad kaunite naiste jalarõngad. Rahu on maa peal, hiir lutsutab rõõmsalt kassi kõrva, kass magab rahulikult paabulinnu saba peal, kurg ei tülita kalu ega kull vutte, šaakal sõbrustab antiloopidega. See ilu ja rahu võlub isegi jumalaid niivõrd, et nad ei ole pärast Õndsuse metsas viibimist enam taevaga rahul ja tahavad maa peale elama tulla.

See polnudki nii ammu, veel 12. sajandil joonistasid rändurid üles rikkalikult puudega palistatud jõeserva, kust voolasid alla ojakesed puhta allikaveega. Mets kaldapealsel andis idüllilist varju templitele ja aašramitele. Isegi 20. sajandi algusest on kaarte, kus linna lõunaosas on näha aedu, põlde ja džunglit.

MAHĀŠMAŠĀNA – SUUR KREMATSIOONIPLATS

Kui Indias peetakse laibapõletuskohti üldiselt rüvetatud paikadeks ja need asuvad linnast väljas, siis Kašis on vastupidi – põletusplatsid, eriti Manikarnika ghatil, on heaendelised kohad. Terve Kaši on üks suur krematsiooniplats. Šiva on jumal, kes keerab arusaamise heast ja halvast, puhtast ja ebapuhtast, ilusast ja inetust, pühast ja riivatust pea peale. Õndsuse mets on ühtlasi ka Suur surnuaed. Surm on siin pidu, tuhk meigiks ja kalliskivideks, meeste puusi kattev riideräbal kallim kõige hinnalisemast siidist.

Kaši pole Suur krematsiooniplats mitte oma ulatuse poolest. Suureks nimetatakse seda seepärast, et surm siin linnas lõpetab igaveseks surma ja sünni ringkäigu selles universumis. Surra Varanasis tähendab surra vabadusse.

Sisekõne on nii intensiivne, et ma ei pane tähele ei sääski ega Vivekit, kes püüdlikult lähenemiskatseid teeb, mängib mu sõrmedega ja paitab õlga.

„Kui vana sa oled?” küsib ta.

Vana tark inimene minu sees peab vanuse varjamist tobedaks ja vastab: „46.”

„Mis ma ütlesin!” hõiskab Vivek. „Veel täna õhtul sain su vanuse teada!”