Читать книгу Jälle maailma peal ripakil - Liina Metsküla - Страница 7

AEG: jaanuar 2016

Pärast enam kui tunni pikkust sõitu lennujaamast linna, astun Wangfujingi metroopeatusest uulitsale. See on mu esimene tutvus kärarikka Pekingiga, kus elab 21 miljonit inimest.

Mind tervitab lai ja suurejooneline jalakäijate tänav – kauplustega ääristatud Wangfujing on Pekingi kaubanduselu üks sümboleid. Tänaval näen lääne brändide (näiteks Rolex ja Victoria’s Secret) kauplusi, aga ka rohkelt hiinakeelsete siltidega poode, mis pakuvad maiustusi, teed, siidi, rõivaid… Mida vaid soovid. Lisaks on restorane ja hotelle.

Õhtuse pimedaga mööda Wangfujingi kõndides tekib tunne justkui jääks silmadest puudu – ümberringi on lihtsalt nii palju vilkuvaid silte. Nagu oleks New Yorgis Times Square’il. Tegelikult ei ole mul ümbritseva imetlemiseks liiga palju aega, sest täitmist ootab ülesanne: leida üles oma ööbimispaik.

„Kus see mu hostel nüüd ongi? Mingist tänavast on vaja keerata vasakule…” pobisen omaette ning silmitsen kaasasolevat paberit. Google Mapsi minu telefonis ei ole, nii tuleb saada hakkama vanamoodsa kaardiga. Täpselt nagu ma alati olen majutuskohad üles leidnud.

Asja teeb keeruliseks see, et paljud tänavanimed on kirjas ainult hiina keeles. Minul on paberile märgitud vaid ingliskeelne versioon. „Kui leian õige tänava, siis on asi juba tunduvalt lihtsam,” jätkan isemõtisklusi.

Pöördun ühe tänavanurgal seisva politseiniku poole, et paluda abi. Mees vaatab mind mõistmatu pilguga ja kehitab õlgu. Inglise keelt ta ei oska. Näitan mehele näpuga tänava nime, mille olen paberile kirja pannud. Ta raputab ikka pead. No nii, järelikult ei tunne ta ladina tähestikku… Oleksin pidanud ikka hiinakeelsed nimed välja printima.

Sama stsenaarium kordub teise ja kolmanda inimesega, kelle poole pöördun. Seisan parasjagu õnnetult keset Wangfujingi tänavat ning arutlen, kas peaksin takso võtma. Samas, ega see pimedas (tegelikult kell polegi nii palju, umbes seitse õhtul) kõige ohutum ei ole…

Järsku jäävad minu kõrval seisma kaks kohalikku tüdrukut. Üks neist küsib perfektses inglise keeles: „Oled sa eksinud, on sul abi vaja?”

Minu palvetele vastati! Selgitan, et mul on tarvis leida hostel, kuid ei tea, milliselt tänavalt vasakule keerata. Neiud uurivad paberit, vahetavad omavahel hiina keeles paar sõna, misjärel üks neist ütleb inglise keeles: „See on sadakond meetrit edasi ning siis vasakule. Liigume ise ka samas suunas, läheme teed jooma. Võime sinuga kõndida ja näidata, kus on õige tänav.”

Mulle sobib!

Üks tüdrukutest uurib, kust ma pärit olen. Vastanud, et Eestist, eeldan, et kohe on vaja hakata selgitama, kus see riigihakatis asub. „Oi, Eesti! Kas see pole mitte üks Baltimaadest?” särab näitsik oma geograafiaalaste teadmistega.

Olen vapustatud, lisaks meelitatud. Inimesed kaugel maal, kes on kursis Eesti olemasoluga, teenivad minu silmis korralikult plusspunkte.

Noogutan ja tunnen huvi, kust tema teadmised ometi pärinevad. „Mul oli kunagi üks sõber Soomest ja sain tema kaudu Eestist teada,” selgitab neiu. Siis jääb ta hetkeks mõtlikuks ning ütleb hästi ettevaatlikult eesti keeles: tere.

Mul jääb suu lahti, sest see suvaline hiinlanna oskab eesti keeles tervitada.

Jõudnud õigele tänavale, uurib teine tüdruk, kas tahaksin nendega teed jooma tulla. Nähes minu kõhklust, lisab ta: „Oleme ju kõik naisterahvad, nii et ei ole põhjust karta! Me käime vahepeal välismaalastega kohvikus, et harjutada inglise keelt – ega meil siin Pekingis väga seda võimalust ei ole.”

Leebun ja mõtlen, et enne hostelisse jõudmist võin ju väikese tassi teed juua. Tüdrukud osutavad teisel pool tänavat asuvale kohvikule ning pakuvad, et võiksime sinna minna. Mõeldud-tehtud.

Kohviku diivanil istudes ja ringi vaadates tundub, et see on pigem baar, kus juuakse tee asemel rummikoolat. Veenan end, et küllap teavad kaaslased asju minust paremini. Menüü on vaid hiina keeles ja hinnad loomulikult jüaanides. Hm, kui palju see jüaani ja euro kurss nüüd oligi? Ei mäleta.

Uurin tüdrukutelt, kuidas siinne hinnatase on. „Oh, need on väga head hinnad,” kiidavad neiud kui ühest suust. Mingi radar hakkab tööle, kuidagi kahtlane situatsioon.

„Võtame kannuga teed, siis saame jagada,” panevad nad ette. Olen nõus ning baarmen (kelner oleks tema kohta liiga palju öelda) toob juba paari minuti pärast lauale teekannu. Kandikul on lisaks tellitule ka limonaadipudelid ja pähklid. Kuna olen veendunud, et mult kasseeritakse hiljem raha ka nende eest, otsustan pakutavat mitte puutuda.

Rüüpan teed ning samal ajal kihutavad peas ringi mõtted, kuidas võimalikult viisakalt jalga lasta. Mis siis, kui nad hakkavad mind kinni hoidma, kui ma nõutavat summat ei maksa? Oli mul vaja ronida suvalise baari teisele korrusele võhivõõraste tüdrukutega? Endal veel raske kohver kaasas. Raputan omaette pead.

„Oi, sind ei huvitagi siis Hiina uusaasta?” üllatub üks neidudest.

Olin vahepeal nii oma mõtetes, et ei pannudki tähele, kuidas nad vadistasid Hiina uusaastapidustustest. Naeratan sunnitult ja kinnitan, et huvitab ikka.

Joonud oma tee lõpuni, teatan uutele „sõpradele”, et mul on aeg minna. „Nii kahju! Kas tõesti juba?” muutuvad tüdrukud morniks. Noogutan kindlameelselt.

Lauda tuuakse arve ning kuigi see on hiinakeelne, näen, et kirjas on rohkem kui tee. „Ma ei tellinud pähkleid ega limonaadi ega puutunud neid. Seega ei soovi ma nende eest maksta,” lausun ettevaatlikult. Kuna ma pole kindel, kas tegu on petuskeemiga, otsustan lõpuni viisakaks jääda.

„Aga hiina traditsioon on, et jagatakse kõike seda, mis laual,” osutab üks tüdrukutest.

„Saan aru, aga kuna ma reisin väikese eelarvega, siis tõesti ei taha maksta asjade eest, mida pole soovinud. Pealegi olen pähklite vastu allergiline,” vastan neile. See viimane väide on muidugi vale, kuid loodan, et toimib.

Kõik lähebki hästi ning pean maksma vaid oma teetassi jagu. Niipea, kui arve on tasutud, jätan rutakalt hüvasti ja praktiliselt jooksen trepist alla. Lootuses, et keegi ei püüa mind takistada. Õnneks mitte.

Tänavale jõudes hingan kergendatult ja hakkan kiiresti hosteli poole sammuma. See on kõigest mõnesaja meetri kaugusel baarist.

End hostelis sisse registreerinud, uurin kohaliku kursi kohta. Baaris makstud 60 jüaani on umbes kaheksa eurot.

„Oi, kullake, sa sattusid petuskeemi ohvriks, mida teostavad väga hästi inglise keelt oskavad kohalikud. Nad kutsuvad suvalisi inimesi teed jooma ning välismaalased usaldavad neid keeleoskuse pärast kergemini. Halvimal juhul joodetakse sind täis ning arve võib isegi mitusada eurot olla,” jutustab mulle hosteli töötaja.

Niisiis võib öelda, et mul vedas, sest pääsesin üliväikese arvega. Kui nüüd hakata mõtlema, siis pigem jäid hoopis petturid miinusesse? Mina maksin kaheksa eurot, kuid see pidi katma nii kannu teed, pähklid, limonaadi kui ka tüdrukute töötasu.

* * *

Number üks asi, mida Hiinas teha, on loomulikult Hiina müüri uudistamine. Ka hostelis pakutakse sinna ekskursiooni, kuid kuna hind tundub üsna kopsakas, otsustan vaadata linna peal ringi – äkki leiab midagi soodsamat?

Oma avastusretke alustan Wangfujingi tänavalt, kus eilegi ringi kola-sin. Inimesi on siin veel rohkem kui möödunud õhtul. Tuleb välja, et tegemist on Pekingi kõige rahvarohkema tänavaga, kust käib iga päev läbi umbes 600 000 inimest! Pühade ajal isegi 1,2 miljonit.

Minu pilku köidab Wangfujingi tänaval asuv turg, mille sissepääs uhkeldab värviliste väravate ning suurejooneliste lõvide ja draakonite skulptuuridega. Lõvi sümboliseerib hiina kultuuris muide tugevust ja stabiilsust, draakon aga võimu, vaprust ja täiuslikkust.

Just sellel turul saab alguse tõeline Aasia! Eriti põnevad on söögiletid, sest sealt leiab nii tavapärast toitu kui ka delikatesse. Laias valikus on näiteks friteeritud skorpionid, prussakad ja rohutirtsud. Püüan küll julguse kokku võtta ning mõnda neist proovida, aga elukad jäävad minust letile. Ma tõesti ei armasta niisuguseid veidraid maitseelamusi. See-eest näen mitutki välismaalast snäkke mekkimas – mõni neist kirtsutab nina, teine noogutab tunnustavalt.

Külastajate pea kohal ripuvad oranžid laternad – need sümboliseerivad hiinlastele elujõudu ning toovad kuulu järgi head õnne. Jalutades üha enam turu südame poole, näen nii kohvikuid kui ka rõivaste, aksessuaaride, suveniiride ja kõige muu müüjaid. Sealsamas on mitu turismibürood. Tutvudes nende väljapanekuga (mis on vigases inglise keeles) märkan, et siinsed hinnad on mõnevõrra odavamad kui hostelis. Arusaadav, sest majutusasutus kui vahendaja tahab ka oma rahaampsu. Otsustan olla kaval ja soetada reis otse pakkujalt.

Kuigi büroos istuv naine ei oska inglise keelt, suudame siiski põhiasjades kokku leppida: homme kell seitse on väljasõit ning maksan ekskursiooni eest sadakond eurot. Saan makse tegemise tõestusena (tasuma pidi sularahas) kviitungi.

Kuna büroo väljanägemine on väga korralik, usun, et hiljem probleeme ei teki…

* * *

Järgmisel hommikul pool seitse koputab hostelitöötaja toauksele ning annab teada: mind oodatakse Hiina müüri ekskursioonile. Juba?! Pool tundi varem? Minu eelnevate kogemuste järgi saabutakse alati lubatust veidi hiljem.

Olen küll üleval, kuid mitte päris valmis. Luban siiski kümne minuti pärast fuajees olla.

Kui ma aga kümme minutit hiljem, kakskümmend minutit enne kokkulepitud aega, fuajeesse jõuan, ei oota mind enam keegi. „Ütlesin sellele härrale, et sa tuled kohe, aga ta läks ära,” lausub hostelitöötaja ja kehitab õlgu.

Vajun siis diivanile istuma. Usun, et mees läks lihtsalt teisi ekskursioonil osalevaid inimesi bussi peale korjama. Kell saab seitse ning kedagi ei tule. Möödub veel veerandtund, siis on juba pool kaheksa ja viimaks kolmveerand kaheksa. Hakkan aru saama, et mulle vist ei tuldagi järgi…

„Kust sa selle ekskursiooni muidu otsisid?” uurib vastuvõtulauas istuv naine.

„Wangfujingi tänava turult,” vastan õnnetult.

„Nojah, ma ei tea sealseid ärisid eriti hästi, aga tõsiasi on, et tegutseb palju pettureid. Sel põhjusel soovitamegi alati võtta ekskursiooni oma majutuskohast – see on küll veidi kallim, kuid tunduvalt turvalisem,” avaldab töötaja.

Oh, mul läheb siin Pekingis päris hästi – paar päeva kohapeal ning juba kahe petuskeemi ohvriks langenud! Kell kaheksa löön käega ning lepin, et vähemalt täna ma Hiina müüri vaatama ei sõida.

Pärast väikest uinakut otsustan hoopis turule minna ning turismibüroost aru nõuda. Suur on aga üllatus, sest tagumine turuosa on sootuks kinni. Mitte ühtegi asutust pole lahti ja sissepääs on tõkestatud. Selline tunne nagu oleksin eile siin mingis paralleeluniversumis viibinud…

Hostelirahvale oma õnnetust juhtumist rääkides tekib välismaalastes ühtsusetunne: lähme kõik koos raha sisse nõudma! Nende hulgas on ka ameeriklane Adam, kes on kohalike tüdrukutega kohvitamise eest maksnud lausa 50 eurot. Ju ta tunneb vajadust õiglus jalule seada.

„Kui see büroo lahti on…” olen kahtleval seisukohal. Ometi läheme. Mina, sakslane Max, ameeriklane Adam (kes on pikka kasvu ja turske) ning kanadalane Sue (kes oskab veidi hiina keelt). Nüüdseks on reisibüroo lahti ning läbi akna näen, et laua taga istub sama naine.

Mina ja Sue astume sisse, Max ja Adam jäävad õue ootama. Sue hakkab prouale midagi hiina keeles selgitama ning on märgata, et viimane ei tunne ennast mugavalt. Ta kiikab nii mõnigi kord aknast välja, et näha, mida need „lääne kapid” seal teevad. Äkki tulevad nemadki aru nõudma?

Ei tea, kas Sue ei oska piisavalt hästi hiina keelt või ei suuda naine mulle normaalseid põhjendusi tuua, aga me ei saa vastust sellele, miks ma täna Hiina müüri juures ei ole. Lõpuks haarab naine mobiiltelefoni ning hakkab kellegagi hiina keeles rääkima. Sue vaatab mulle lootusrikkalt otsa – noh, järelikult ei helista proua parasjagu mingitele kurjadele tüüpidele, kes meid minema ajaksid?

Kui hiinlanna on kõne lõpetanud, otsib ta rahakassast välja jüaanid ning maksab mulle reisiraha tagasi. Kusjuures, ta on nii suures ärevuses, et ulatab isegi paarkümmend jüaani rohkem. Ma ei hakka talle midagi ütlema – olgu see siis valuraha pettuse ohvriks langemise eest.

Kuna juba Eesti valuutavahetuses hoiatati mind selle eest, et Hiina sajajüaanine on üks maailma kõige võltsitumaid rahatähti, kontrollin üle, kas see on päriskupüür. Õigel rahal on Hiina Kommunistliku Partei kunagise juhi Mao Zedongi kraeosa reljeefne. Õnneks on nendel kupüüridel kõik kraed reljeefsed, nii et sellega korras.

Muuseas, ka esimesel päeval hostelis juhiti tähelepanu rahaga seotud pettustele. „Kui keegi tahab sinu rahaga minna tagaruumi, et uurida, kas see on õige või mitte, ära nõustu. Juhul kui oled selleks sunnitud, siis tee seerianumbrist pilti – et nad näeksid, et oled skeemidega kursis. Tihti vahetatakse just tagaruumis õige rahatäht vale vastu,” juhendati mind.

Kui lahkume reisibüroost, heidab töötajaproua veel ühe hirmunud pilgu Maxi ja Adami poole. Ta vist tõesti kartis minu sõbralikke „turvamehi”.

* * *

Sakslasel Maxil on plaan minna Hiina müüri juurde omal käel ning kuna minul on ekskursioonide ostmisest kõrini, otsustan temaga liituda.

Üle terve riigi leidub Hiina müüri lõike, mis on külastajatele avatud. Pekingile kõige lähemad sektsioonid on näiteks Mutianyu, Jinshanling, Jiankou, Simatai, Badaling. Meie valime minekukoha selle järgi, kuhu ühistranspordiga kõige lihtsam on jõuda: Mutianyu.

Pekingist 73 kilomeetri kaugusel asuvale Mutianyu lõigule pääsemiseks on meil vaja sõita nii metroo kui ka bussiga. Hommikul pool üheksa istume bussi peale ning pooleteise tunni pärast olemegi kohal. Piletite ette ostmisega ei ole vaja jamada, sest need saab otse juhilt. Et parasjagu on jaanuar ning madalhooaeg, pole ka muret, et me sõidukisse ei mahuks.

Seitsme moodsa maailmaime hulka kuuluv Suur Hiina müür on kaitserajatis, mida ehitati alates 3. sajandist eKr kuni 17. sajandi alguseni, eesmärgiga kaitsta valitsevaid dünastiaid võõrvallutajate eest. Kuigi müürilõike ehitati juba 3. sajandil eKr, siis tegelikult sai kaitserajatis alguse umbes 220–200 eKr. Just siis lasi esimene Hiina keiser Qin Shi Huangdi üksikud müürilõigud omavahel ühendada.

Hiina müüri ametlikuks pikkuseks loetakse 21 196 kilomeetrit. Mainitud pikkus võib olla mõnevõrra eksitav, sest sisse on arvestatud eri perioodidel valminud lõigud, millest osa jookseb isegi kõrvuti. Müüri peaosaks peetakse aga Mingi dünastia ajal (1368–1644) ehitatud sektsiooni, mida on 8851 kilomeetrit. Suurem osa müürist on siiski kahjuks varemetes.

Mutianyu piletikassa juures tuleb teha esimene otsus: kas matkame üles või kasutame suusatõstukit? Kuna mul on seljas tavaline talvemantel ning jalas madala kontsaga saapad, ei jää ma ronimise peale lootma. Pealegi, parem nautida jalutuskäiku Hiina müüril, mitte vaevelda suurema osa ajast sinna turnimisega. Suusatõstuki kasutamine muudab külastuse küll plaanitust veidi kallimaks, kuid asi on seda väärt.

Parimaks ajaks Hiina müüri külastada loetakse kevadet ja sügist, sest siis on temperatuur mahe ning huvilisi vähem. Suviti on väga soe ning massid trügimas. Kuna me Maxiga väisame müüri keset jaanuarikuud, on inimesi minimaalselt. See on justkui privaatne tuur! Mis puutub külma, siis pole see midagi erilist.

Jalutuskäik mööda Hiina müüri on tõesti muljet avaldav. Vaated müürile endale, aga ka ümbritsevale loodusele on imekaunid. Taevas on sinine nagu suvel, kuid siin-seal võib näha lumiseid künkaid. Peamiselt graniidist müür on kuni 8,5 meetrit kõrge ning neli-viis meetrit lai. Tervel (veidi enam kui kahe kilomeetri pikkusel) Mutianyu lõigul on rohkelt vahitorne.

Müür lookleb nii kaugele, kui silm seletab… Meelde tuleb lugu, et Suur Hiina müür olla nii võimas, et seda on Kuult näha. Võimas on ta küll, aga tegemist on siiski müüdiga. Kuidas see müüt on tekkinud, pole selge – ükski Kuul käinud astronaut igal juhul seda väitnud ei ole.

Suusatõstukiga on võimalik ka müüri juurest alla sõita, kuid Mutianyul on teinegi ekstralahe võimalus: libiseda mööda spetsiaalset liurada niiöelda kelguga alla. Kiirus ulatub kuni 30 km/h (reguleeritakse gaasipedaaliga) ning see on mõnusalt adrenaliinirikas lõpp Hiina müüri külastusele. Minu meeleoluka sõidu rikuvad kahjuks ära Hiina turistid, kes liiga hoogsalt sõites mu kelku rammivad…

Muide, Mutianyu reklaamib end sellega, et seda on külastanud USA endine esileedi Michelle Obama. Olen ka ise näinud pilti, kuidas Michelle Obama sõidab samamoodi mööda liurada alla. Äkki isegi sama kelguga mis mina, kes teab.

* * *

Maailma kõige rahvarohkemas riigis Hiinas elab 1,3 miljardit inimest. Iseenesestmõistetavalt võib seesuguse rahva keskel näha kogu issanda loomaaia variatsiooni (mida ma ei ütle üldse negatiivse alatooniga), kuid märkan omamoodi nüansse, mis paljusid hiinlasi iseloomustavad.

„Hakkame rongile minema, suruge massiga sissepääsu poole. Järjekord on nõrkadele ja mittehiinlastele!” teatab mitu aastat Pekingis elanud Anne, kellega linna avastama läheme. Nii ongi. Selle asemel, et viisakalt järjekorras rongile minekut oodata, hakatakse trügima. Võidab see, kes kiiremini rongi peale jõuab. Rolli ei mängi isegi nummerdatud istmed, mis tähendab, et varem pärale jõudes ei saa paremat kohta.

Minule meenub sellise käitumise peale algklasside ajal koolikohvikus käimine – saiakese ja limonaadi sai esimesena kätte see, kes oli tugevam ja karjus kõvemini.

Hiina metroosse sisenedes on vaja läbida samasugune turvakontroll nagu lennujaamas. Olen varasemalt erinevates riikides näinud, kuidas bussi- ja rongijaama minejate asjad vaadatakse üle, kuid metroopeatuste kontrollid ei ole minu arvates nii sagedased. Tõsi, kellasid ja vöösid metroos ära võtma ei pea (nagu lennujaamas), küll aga tuleb oma käe- või seljakott ilusti lindile panna. Asjad valgustatakse läbi ning alles siis saad teekonda jätkata.

Selline turvakontroll on enamasti kiire ja erilist massi ei teki. Küll aga armastavad hiinlased järjekorras seistes liiga lähedale ronida. Isegi kui ruumi on, peab võhivõõrast seisma vaid mõnekümne sentimeetri kaugusel. Võib-olla on asi selles, et maailma ühes suurimas linnas lihtsalt ei ole võimalik vahemaad hoida ning inimesed on harjunud üksteisel seljas elama? Eestist tulnule on see mõnevõrra ebamugav.

Vaatamisväärsuste juurde minekuks turvaväravate läbimine on tavapärane – aga kas ka väljakule jõudmiseks? Mina ja šveitslane Roger seisame Taevase Rahu Väljaku ehk Tian’anmeni turvakontrolli järjekorras, mis koosneb peaasjalikult hiinlastest. Järjekord pole kuigi pikk, kuid täpselt meie ees tekib väike seisak. Üks kohalik mees tundub ametnikele mingil põhjusel nii veider, et tal palutakse ulatada dokument. Seda uuritakse minutijagu ning viimaks lubatakse kodanik siiski edasi. Minu ega Rogeri passi ei küsita, veelgi enam, tundub, et meid saadetakse üsna kergekäeliselt edasi. Justkui nad umbusaldaksid kaasmaalasi enam kui turiste. Ja ilmselt nii ongi.

See on seotud 1989. aastal Tian’anmeni väljakul toimunud meeleavaldustega, mille käigus nõuti demokraatiat ning sõna- ja ajakirjandusvabadust. Aktsiooni juhtisid üliõpilased ja suurim väljakule kogunenud protestijate hulk ulatus miljoni inimeseni. Meeleavaldused kestsid ligi kaks kuud ja päädisid 4. juunil aset leidnud veresaunaga.

Hiina valitsus surus ülestõusu vägivaldselt maha ning ei ole teada, kui palju inimesi seal hukkus. Ametlike andmete kohaselt jäi number paarisaja kanti, kuid tegelikult ületas ilmselt tuhande piiri. Niisugused tapatalgud šokeerisid muud maailma ja paljud riigid mõistsid Hiina valitsuse käitumisviisi hukka. Isegi toonane Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee peasekretär Mihhail Gorbatšov ütles, et toimunu kurvastab teda ning avaldas lootust, et Hiinas hakatakse ellu viima sisepoliitilisi reforme.

Rangete turvameetmete kasutamine ja „kahtlaste” kodanike kontrollimine enne Tian’anmenile lubamist viitab, et juhtunu on ka pärast nii pikka aega valitsusele hell teema. Seda enam, et tegelikkuses on rahutused ja nende verine lõpp Hiinas maha vaikitud ning paljud hiinlased pole sellest isegi kuulnud. Vaatasin hiljuti üht dokumentaalfilmi, kus Hongkongi kolinud hiinlane avastas YouTube’ist (mille vaatamine on muide Hiinas tõkestatud, nagu ka Gmaili ja Facebooki kasutamine) videoid Tian’anmeni veresaunast ning oli pisarateni šokeeritud. Enne polnud tal sellest aimdust.

Nii et võib-olla ei tea ka suur osa Tian’anmenil patseerivatest turistidest, mis siin tegelikult juhtunud on? Ehk uudistavad nad maailma üht suurimat väljakut lihtsalt ajaviiteks? Mõtlen parasjagu sellele valule ja hirmule, mida siin aastakümneid tagasi tunti, kui minu poole pöördub üks hiinlanna kahe väikese lapsega. Ta ei oska küll inglise keelt, kuid kehakeeles teeb selgeks: kas sa palun tuleksid mu lastega pildile?

Raputan ennast mõtetest välja ning naeratan veidi sunnitult. Umbes viieaastane tüdruk ja kahene poiss on imearmsad ega võõrasta üldse – poseerivad minuga meeleldi. Kahtlustan, et mult hakatakse selle eest raha nõudma (nagu mina oleksin tahtnud põnnidega fotot), kuid ei. Nad tänavad mind ja lahkuvad.

Kui sissepääsu järjekorras tundus, et inimeste pilgud minu suunas olid pigem juhuslikud, siis platsil jalutades tuleb välja, et ka meie oleme omamoodi vaatamisväärsused. Sama fotosituatsioon tuleb ette korduvalt ning mõnikord tahavad täiskasvanudki minuga pildistada, mis on eriti veider. Teinekord märkan, et keegi teeb salaja pilti.

„Hiinlastele meeldivad eurooplase ja ameeriklase välimusega inimesed, eriti naised,” kinnitab Roger, kes on juba nädala jagu Pekingis olnud ning seda tendentsi tähele pannud. Hiina pealinna külastavad igal aastal miljonid turistid – kuidas küll rahvas ei ole seesuguse välimusega harjunud?

Rääkides veel kohalike omapärastest kommetest, siis üks veider asi on sülitamine. Teisisõnu, hiinlased armastavad sülitada – ikka häälekalt ja nii, et kõik kuuleksid. Kõige jubedam hetk leiab aset metroopeatuses, kui üks naine minust meetri kaugusel äärmiselt häälekalt rögastab ning põrandale sülitab. Appi. Naisterahvas? Kinnises ruumis? Mul läheb süda pahaks.

See on küll veidi ekstreemne juhus, kuid avalik rögastamine on hiinlastele igapäevane. Kui vaja, siis vaja. Lõppude lõpuks, igas riigis on oma kombed ja harjumused. Minu kui reisija ülesanne on lihtsalt märgata ja huvituda, aga mitte kritiseerida.