Читать книгу EUROOPA KOHTU LAHENDID. Kaubamärgivaidlused III. Kaubamärgi kasutamise kohustus - Liina Puu - Страница 5

Käesolev kogumik koondab endas kaubamärgi kasutamise kohustust käsitlevaid lahendeid ning on suunatud eelkõige registreeritud kaubamärgi omanikule, kellele pakub huvi, millistest printsiipidest on kohus lähtunud kaubamärgi kasutamise kohustuse nõuet käsitlevate vaidluste lahendamisel.

Kogumik koosneb seitsmest lahendist, millest kolm Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse taotlust käsitlevad nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ artikli 10 tõlgendamist, ning neli lahendit käsitlevad nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ja nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse nr 207/2009 artikli 15 tõlgendamist. Viimase kümne aasta olulisemates kasutamist käsitlevates otsustes on kohus selgitanud, millistel tingimustel võib lugeda kaubamärgi kasutamise kohustuse nõude kaubamärgiomaniku poolt täidetuks. Otsustes on analüüsitud kasutamise kohustuse territoriaalsuse ja ajalise kestuse küsimust, samuti on kohus hinnanud, kas kaubamärgi kasutamine muudel kui ärilistel eesmärkidel on kaubamärgi tegelik kasutamine ning millistel juhtudel saab lugeda kaubamärgi kasutamise nõude täidetuks, kui kaubamärki on kasutatud registreeringus toodust erineval kujul või kombinatsioonis teise registreeritud kaubamärgiga.

Hinnates ühenduse kaubamärgi kasutamise kohustust territoriaalsest aspektist, on Euroopa Kohus otsuses C-149/11 (Leno Merken BV ja Hagelkruis Beheer BV) märkinud, et selle hindamisel, kas kaubamärk on „ühenduses tegelikult kasutusele võetud”, tuleb jätta liikmesriikide territooriumide piirid arvesse võtmata. Kaubamärki „kasutatakse tegelikult” määruse nr 207/2009 artikli 15 lõike 1 tähenduses, kui seda kasutatakse kooskõlas kaubamärgi peamise ülesandega ning eesmärgiga luua või säilitada Euroopa Liidus turuosa selle kaubamärgiga hõlmatud kaupadele või teenustele.

Kohtuasjas C-416/04 P The Sunrider Corp. versus Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (OHIM), EKL 2006 on kohus kinnitanud, et „kaubamärgi tegeliku kasutamisega” on tegemist juhul, kui kaubamärki kasutatakse vastavalt tema põhifunktsioonile, milleks on kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenuste päritolu tagamine eesmärgiga luua turg neile kaupadele ja teenustele või säilitada seda. Lisaks on kohus selgitanud, et a priori ei ole võimalik abstraktselt kindlaks teha, millist kvantitatiivset piiri tuleks järgida, et teha kindlaks, kas kasutamine on tegelik või mitte. Kui kaubamärgi kasutamisel on tegelik kaubanduslik eesmärk, võib isegi minimaalne kasutamine olla piisav tegeliku kasutamise tuvastamiseks.

Kohtuasjas C-495/07 (Silberquelle GmbH ja Maselli-Strickmode GmbH) analüüsitakse, kas kaubamärgi pelgalt turunduslikul eesmärgil kasutamine, kui sellega ei kaasne kaubamärgi kasutamist vastvalt tema funktsioonile, võimaldab täita kaubamärgi kasutamise kohustuse nõuet. Kohus leidis, et sellisel juhul, kui kaubamärki ei kasutata kooskõlas tema põhifunktsiooniga, ei ole tegemist kaubamärgi kasutamisega.

Kohtuasjas C-442/07 (Verein Radetzky-Orden ja Bundesvereinigung Kameradschaft „Feldmarschall Radetzky”) analüüsitakse, kas kaubamärki on ühe ettevõtja kaupade ja teenuste eristamiseks teiste ettevõtja omadest (tegelikult) kasutatud juhul, kui seda kasutab mittetulundusühing oma ürituste kuulutustel, dokumentidel ja reklaammaterjalil ning kui ühingu liikmed kannavad vastavat kaubamärki kujutavaid rinnamärke annetuste kogumisel ja jagamisel. Euroopa Kohus leidis, et kaubamärki kasutatakse tegelikult, kui mittetulundusühing kasutab seda suhtlemisel avalikkusega ürituste kuulutustel, dokumentidel ja reklaammaterjalil ning kui ühingu liikmed kannavad vastavat kaubamärki kujutavaid rinnamärke annetuste kogumisel ja jagamisel.

Kohtuasjas C-12/12 (Colloseum Holding AG ja Levi Strauss & Co.) analüüsitakse mõiste „kaubamärgi tegelik kasutamine“ kohtupoolset tõlgendamist olukorras, kus registreeritud kaubamärki kasutatakse teises mitmeosalises kaubamärgis selle ühe osana, või kombinatsioonis teise kaubamärgiga. Registreeritud kaubamärk, mida kasutatakse üksnes mitmeosalise kaubamärgi osana või kombinatsioonis mõne teise kaubamärgiga, peab olema jätkuvalt tajutav asjaomase kauba kaubandusliku päritolu tähisena selleks, et see kasutamine vastaks mõistele „tegelik kasutamine“ määruse nr 40/94 artikli 15 lõike 1 tähenduses. Põhjendustest lähtudes on Euroopa Kohus otsustanud, et kaubamärgi tegeliku kasutamise tingimus nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 15 lõike 1 tähenduses võib olla täidetud, kui registreeritud kaubamärki, mis on omandanud eristusvõime teise mitmeosalise kaubamärgi – mille üks osa ta on – kasutamise käigus, kasutatakse üksnes selles teises mitmeosalises kaubamärgis või kui seda kasutatakse üksnes koos teise kaubamärgiga ja lisaks on mõlemad kaubamärgid kombinatsioonina kaubamärgina registreeritud.

Kohtuasjas C-252/12 (Specsavers International Healthcare Ltd, Specsavers BV, Specsavers Optical Group Ltd, Specsavers Optical Superstores Ltd ja Asda Stores Ltd) analüüsitakse, kas ühenduse kaubamärgi tegeliku kasutamise tingimus nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse nr 207/2009 artikli 15 (edaspidi määrus) lõike 1 ja artikli 51 lõike 1 punkti a tähenduses on täidetud siis, kui ühenduse kujutismärki kasutatakse ainult koos selle peale paigutatud ühenduse sõnamärgiga ja lisaks on ka nende kahe kaubamärgi kombinatsioon registreeritud ühenduse kaubamärgina. Euroopa Kohus leidis, et „tegeliku kasutamise” tingimus nende sätete tähenduses võib olla täidetud, kui ühenduse kujutismärki kasutatakse ainult koos selle peale paigutatud ühenduse sõnamärgiga, kusjuures see kombinatsioon on omakorda registreeritud ühenduse kaubamärgina, tingimusel et erinevused selle kaubamärgi kasutuskuju ja registreeritud kuju vahel ei muuda asjaomase kaubamärgi eristusvõimet selle registreeritud kujul.

Kohtuasjas C-553/11, (Bernhard Rintisch versus Klaus Eder) analüüsis kohus, kas kaubamärgi kasutamise kohustuse nõue on täidetud, kui kasutatud on üksnes kaubamärgi eristusvõimelist osa, kuid kaubamärk on registreeritud teistsugusel kujul, sisaldades veel täiendavat eristusvõimetut elementi. Kohus leidis, et registreeritud kaubamärgi omanik võib kasutamise tõendamiseks tugineda kaubamärgi kasutamisele kujul, mis erineb kaubamärgi registreeritud kujust, ilma et nende kahe kuju vahelised erinevused muudaksid kaubamärgi eristusvõimet, ja hoolimata asjaolust, et nimetatud erinev kuju on omakorda kaubamärgina registreeritud.