Читать книгу Euroopa kohtu lahendid. Ühenduse disainilahenduse vaidlused - Liina Puu - Страница 7

1 PepsiCo Inc (edaspidi „PepsiCo”) palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 18. märtsi 2010. aasta otsus kohtuasjas T-9/07: Grupo Promer Mon Graphic vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – PepsiCo (ümmarguse reklaameseme kujutis) (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega Üldkohus rahuldas Grupo Promer Mon Graphic SA (edaspidi „Grupo Promer”) esitatud hagi, millega viimati nimetatu palus tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) kolmanda apellatsioonikoja 27. oktoobri 2006. aasta otsuse (asi R 1001/2005-3), mis käsitles Grupo Promeri ja PepsiCo vahelist kehtetuks tunnistamise menetlust (edaspidi „vaidlusalune otsus”).

Õiguslik raamistik

2 Nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta (EÜT 2002, L 3, lk 1; ELT eriväljaanne 13/27, lk 142) artiklis 4 on sätestatud:

„1. Disainilahendust kaitstakse ühenduse disainilahendusena juhul, kui see on uudne ja eristatav.

[…]”.

3 Määruse nr 6/2002 artiklis 5 on ette nähtud:

„1. Disainilahendus loetakse uudseks, kui identset disainilahendust ei ole tehtud avalikkusele kättesaadavaks:

a) ühenduse registreerimata disainilahenduse puhul enne kuupäeva, mil disainilahendus, millele kaitset taotletakse, esimest korda avalikkusele kättesaadavaks tehti;

b) ühenduse registreeritud disainilahenduse puhul enne kuupäeva, mil esitati selle disainilahenduse registreerimise taotlus, millele kaitset taotletakse, või kui nõutakse prioriteeti, enne prioriteedikuupäeva.

2. Disainilahendused loetakse identseks, kui nende omadused erinevad vaid ebaoluliste üksikasjade poolest.”

4 Sama määruse artiklis 6 on sõnastatud järgnevalt:

„1. Disainilahendus loetakse eristatavaks, kui vastava ala asjatundja [mõiste „asjatundja” asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „asjatundlik kasutaja”] üldmulje sellest erineb kõikide nende disainilahenduste jäetud üldmuljest, mis on avalikkusele kättesaadavaks tehtud:

a) ühenduse registreerimata disainilahenduse puhul enne kuupäeva, mil disainilahendus, millele kaitset taotletakse, esimest korda avalikkusele kättesaadavaks tehti;

b) ühenduse registreeritud disainilahenduse puhul enne kuupäeva, mil esitati selle disainilahenduse registreerimise taotlus, millele kaitset taotletakse, või kui nõutakse prioriteeti, enne prioriteedikuupäeva.

2. Eristatavuse hindamisel võetakse arvesse autori vabadusastet disainilahenduse väljatöötamise käigus.”

5 Määruse nr 6/2002 artikli 10 kohaselt:

„1. Ühenduse disainilahendusest tulenev kaitse hõlmab kõiki disainilahendusi, mis jätavad [asjatundlikule kasutajale] ühesuguse üldmulje.

2. Kaitse ulatuse hindamisel võetakse arvesse autori vabadusastet disainilahenduse väljatöötamise käigus.”

6 Nimetatud määruse artiklis 25 on ette nähtud:

„1. Ühenduse disainilahenduse võib kehtetuks tunnistada üksnes järgmistel juhtudel:

[…]

b) disainilahendus ei vasta artiklite 4–9 tingimustele;

[…]

d) ühenduse disainilahendus on vastuolus varasema disainilahendusega, mis on avalikkusele kättesaadavaks tehtud pärast taotluse esitamise kuupäeva või, kui nõutakse prioriteeti, pärast ühenduse disainilahenduse prioriteedikuupäeva, ning mille kaitse ühenduse disainilahendusena või ühenduse disainilahenduse taotlusest, liikmesriigis registreeritud disainilahenduse õigusest või nimetatud õiguse taotlusest tulenevalt algas enne nimetatud kuupäeva;

[…]

3. Lõike 1 punktides d, e ja f sätestatud alustele võib tugineda üksnes varasemate õiguste taotleja või omanik.

[…]

7 Määruse nr 6/2002 artikli 52 lõikes 1 on sätestatud, et „[k]ui artikli 25 lõigetest 2, 3, 4 ja 5 ei tulene teisiti, võib iga füüsiline või juriidiline isik või pädev ametiasutus esitada [ühtlustamisametile] ühenduse registreeritud disainilahenduse kehtetuks tunnistamise taotluse.”

8 Määruse nr 6/2002 artikli 61 lõigete 1–3 kohaselt:

„1. Kaebusi käsitlevate apellatsioonikodade otsuste peale võib Euroopa Kohtule esitada kaebuse.

2. Kaebuse aluseks võib olla pädevuse puudumine, olulise menetlusnormi rikkumine, asutamislepingu, käesoleva määruse või nende rakendusnormide rikkumine või võimu kuritarvitamine.

3. Euroopa Kohus on pädev vaidlustatud otsust tühistama või seda muutma.”

Vaidluse taust ja vaidlusalune otsus

9 PepsiCo esitas 9. septembril 2003 ühtlustamisametile määruse nr 6/2002 alusel ühenduse disainilahenduse registreerimise taotluse. Registreerimistaotluse esitamisel nõuti prioriteeti Hispaania disainilahendusele nr 157156, mille taotlus oli esitatud 23. juulil 2003 ning mille registreerimistaotlus avaldati 16. novembril 2003.

10 Ühtlustamisamet registreeris ühenduse disainilahenduse numbri 74463-0001 all järgmistele kaupadele: „reklaammänguasjad”. See on kujutatud järgmiselt:

11 Grupo Promer esitas 4. veebruaril 2004 määruse nr 6/2002 artikli 52 alusel disainilahenduse nr 74463-0001 (edaspidi „vaidlustatud disainilahendus”) kehtetuks tunnistamise taotluse.

12 Kehtetuks tunnistamise taotlus tugines numbri 53186-0001 all ühenduse registreeritud disainilahendusele (edaspidi „varasem disainilahendus”), mille registreerimise taotlus esitati 17. juulil 2003; varasema disainilahenduse esitamisel nõuti prioriteeti Hispaania disainilahendusele nr 157098, mille taotlus oli esitatud 8. juulil 2003 ning mille registreerimistaotlus avaldati 1. novembril 2003. Varasem disainilahendus on registreeritud tootele „metallist mänguplaat”. See näeb välja järgmine:

13 Kehtetuks tunnistamise taotluse põhjenduseks esitatud väited puudutasid vaidlustatud disainilahenduse määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti b tähenduses uudsuse ja eristatavuse puudumist ning varasema õiguse olemasolu kõnealuse määruse artikli 25 lõike 1 punkti d tähenduses.

14 Ühtlustamisameti tühistamisosakond tunnistas vaidlustatud disainilahenduse 20. juuni 2005. aasta otsusega määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti d alusel kehtetuks.

15 PepsiCo esitas 18. augustil 2005 määruse nr 6/2002 artiklite 55–60 alusel tühistamisosakonna otsuse peale ühtlustamisametile kaebuse.

16 Ühtlustamisameti kolmas apellatsioonikoda (edaspidi „apellatsioonikoda”) tühistas vaidlusaluse otsusega tühistamisosakonna otsuse ning lükkas kehtetuks tunnistamise taotluse tagasi. Pärast seda, kui apellatsioonikoda oli lükanud tagasi hageja argumendi PepsiCo pahausksuse kohta, märkis ta sisuliselt seda, et vaidlustatud disainilahendus ei ole hageja varasema õigusega vastuolus ning määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti d tingimused ei ole seega täidetud.

17 Apellatsioonikoda leidis selles osas, et asjaomastele disainilahendustele vastavate toodete puhul on tegemist reklaamesemete spetsiifilise liigiga, milleks on tazo’d või rapper’id, ning et seetõttu on nende reklaamesemete loomisel autori vabadus „väga piiratud”. Apellatsioonikoda järeldas sellest, et asjaomaste disainilahenduste profiilide piisava erinevuse tõttu jätavad asjaomased disainilahendused asjatundlikule kasutajale erineva üldmulje.

Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

18 Grupo Promer esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 9. jaanuaril 2007, ja palus vaidlusaluse otsuse tühistada ning mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt ja PepsiColt.

19 Hagi põhjenduseks esitas Grupo Promer kolm väidet, millest esimene käsitles PepsiCo pahausksust ning määruse nr 6/2002 kitsendavat tõlgendamist, teine vaidlustatud disainilahenduse uudsuse puudumist ning kolmas määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti d rikkumist.

20 Vaidlustatud kohtuotsuses lükkas Üldkohus kõigepealt esimese väite tagasi, rahuldas seejärel kolmanda väite ning tõdes, et sellest tulenevalt on ära langenud vajadus kontrollida hagi teist väidet.

21 Hagi kolmas väide jagunes neljaks osaks.

22 Esiteks vaidles Grupo Promer vastu asjaomase disainilahendusega hõlmatud toodete liigi määratlemisele liigina, millesse kuuluvad pog’id, rapper’id või tazo’d, väites, et tegemist on erinevate toodetega. Grupo Promeri sõnul oleks apellatsioonikoda pidanud lähtuma üldisest reklaammänguasjade liigist.

23 Selle kohta järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 60, et apellatsioonikoda leidis õigesti, et kõnealune toode kuulub suure reklaammänguasjade liigi eriliiki, mille moodustavad nimetuste „pog”, „rapper” või „tazo” all tuntud mänguasjad.

24 Teiseks, tuginedes asjaolule, et vaidlustatud disainilahendus puudutab reklaammänguasjade üldliiki, seadis Grupo Promer kahtluse alla vaidlusaluses otsuses antud hinnangu, mille kohaselt on autori vabadus vaidlustatud disainilahenduse loomisel „väga piiratud”.

25 Üldkohus asus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 70 seisukohale, et apellatsioonikoda leidis õigesti, et vaidlustatud disainilahendusele nõutud prioriteedi kuupäeval oli autori vabadus „väga piiratud”, eelkõige kuna ta pidi disainilahendusele andma asjaomaste toodete ühised omadused.

26 Kolmandaks on asjatundlik kasutaja Grupo Promeri sõnul umbes 5–10aastane laps, mitte turundusjuht, nagu on märgitud vaidlustatud otsuses. Nimelt ei ole toidutööstuse selle valdkonna juht lõpptarbija ning tema asjatundlikkus on lihtsa kasutaja omast suurem.

27 Sellega seoses defineeris Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 62 mõiste „asjatundlik kasutaja” ja järeldas sama kohtuotsuse punktides 64 ja 65, et apellatsioonikoda leidis õigesti, et olenemata sellest, kas asjatundja on umbes 5–10-aastane laps või sellise äriühingu turundusjuht, mis toodab pog’ide, rapper’ite või tazo’de jaotamisega reklaamitavaid tooteid, on käesoleval juhul oluline see, et need kahte liiki isikud tunnevad rapper’ite fenomeni.

28 Neljandaks jätavad kõnealused disainilahendused Grupo Promeri sõnul sama üldmulje, kuna vastupidi apellatsioonikoja poolt vaidlustatud otsuses esitatud analüüsile ei ole asjaomaste disainilahenduste profiilide erinevused ilmsed, kuna nende märkamiseks on vaja erilist tähelepanelikkust ning ketta põhjalikku uurimist.

29 Võttes selles osas arvesse autori vabadusastet vaidlustatud disainilahenduse väljatöötamisel, leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 72 sarnaselt apellatsioonikojaga, et kuivõrd asjaomaste disainilahenduste vahelised sarnasused puudutavad ühiseid omadusi, ei oma need sarnasused asjatundlikule kasutajale disainilahendusest jäävas üldmuljes tähtsust. Peale selle, mida piiratum on vaidlustatud disainilahenduse väljatöötamise käigus autori vabadus, seda väiksematest erinevustest võib piisata asjatundlikule kasutajale erineva üldmulje jätmiseks.

30 Seejärel analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 77–82 vastandatud disainilahenduste viite sarnasust. Mõlemad on peaaegu lamedad kettad, millel on väga ääre lähedal kontsentriline ring, mis asub ketta ääre ja keskkoha vahelise joone umbes esimesel kolmandikul; ümaraks keeratud serv, mis on ketta ääre ja keskosa vahele jääva vahepealse osaga võrreldes kõrgem, ning sarnased proportsioonid kõrgendatud keskosa ning ketta ääre ja kõrgendatud osa vahele jääva vahepealse osa vahel.

31 Olles tõdenud, et esimene sarnasus on vaidlusalusesse liiki kuuluvaid kaupu puudutavate disainilahenduste ühine omadus ja et teine sarnasus võib tuleneda autoril lasuvate turvanõuete tingitud piirangutest, järeldas Üldkohus, et need sarnasused ei köida asjatundliku kasutaja tähelepanu asjaomasest disainilahendusest jäävas üldmuljes.

32 Seevastu ülejäänud kolme sarnasuse kohta otsustas Üldkohus, et need puudutavad elemente, mille osas on autor vaidlustatud disainilahenduse väljatöötamise käigus vaba, ning et need tõmbavad sellest tulenevalt asjatundliku kasutaja tähelepanu seda enam, et käesoleval juhul on pealmised küljed kasutajale kõige nähtavamad.

33 Asjaomaste disainilahenduste erinevuste kohta tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 83, et vaidlustatud disainilahendusel on pealtpoolt vaadates kaks kontsentrilist ringi enam kui varasemal disainilahendusel ja et profiili osas erinevad need disainilahendused üksteisest selle poolest, et vaidlustatud disainilahendus on kumeram, olles siiski vaid veidi kumer.

34 Üldkohus leidis sellegipoolest, et apellatsioonikoja poolt välja toodud erinevused on ebapiisavad selleks, et vaidlustatud disainilahendus jätaks asjatundlikule kasutajale varasemast disainilahendusest jääva üldmuljega võrreldes erineva üldmulje. Seetõttu tühistas Üldkohus vaidlusaluse otsuse.

Poolte nõuded Euroopa Kohtus

35 PepsiCo palub Euroopa Kohtul:

– tühistada vaidlustatud kohtuotsus;

– teha kohtuvaidluses lõplik otsus, lükates tagasi esimeses kohtuastmes esitatud nõuded, või teise võimalusena saata kohtuasi tagasi Üldkohtule;

– mõista kohtukulud välja Grupo Promerilt.

36 Ühtlustamisamet palub Euroopa Kohtul apellatsioonkaebus rahuldada ja mõista kohtukulud välja Grupo Promerilt.

37 Grupo Promer palub Euroopa Kohtul:

– jätta apellatsioonkaebus vastuvõetamatuse ja põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

– mõista PepsiColt välja kõnesoleva apellatsioonkaebusega seotud kohtukulud;

– mõista PepsiColt ja ühtlustamisametilt välja tema kohtukulud Üldkohtus;

– mõista PepsiColt välja ühtlustamisametis toimunud menetluse kulud.

Apellatsioonkaebus

38 PepsiCo esitab oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks ühe väite, mis käsitleb määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti d rikkumist. See väide jaguneb viieks osaks, millest esimesed neli puudutavad vigu, mida Üldkohus väidetavalt tegi seoses autori vabaduse piiridega, mõistega „asjatundlik kasutaja” ja tema tähelepanelikkuse astmega, kohtuliku kontrolliga, mida teostab Üldkohus, ja võimalusega võrrelda pigem asjaomaseid kaupu kui disainilahendusi, ning viimane osa puudutab väidetavat faktide moonutamist.

Ainsa väite esimene osa, mis puudutab autori vabaduse piire

Poolte argumendid

39 PepsiCo väidab, et kolm sarnasust, mille Üldkohus esile tõi (ümmargune keskosa, kõrgendatud äär, proportsioonid), on kõik tingitud asjaomaste toodete funktsioonist ning on nende ühised omadused, mis tähendab, et autori vabadus on piiratud. Tema väitel ei võtnud Üldkohus siiski neid piiranguid asjaomaste disainilahenduste võrdlemisel arvesse. Kui otsustada, et asjaomased disainilahendused on sarnased nende konkreetsete ühiste omaduste tõttu, ei tähendaks see muud, kui et Grupo Promerile antaks ainuõigus neid ühiseid omadusi kasutada, mis ei oleks kooskõlas määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punktiga d taotletud eesmärgiga.

40 Ühtlustamisamet väidab, et kuigi niisuguseid omadusi nagu ketta lame kuju või kõrgendatud keskosa ei kohusta kasutama teatav funktsioon ega õiguslikud nõuded, sunnivad neid kasutama turunõuded, mis piiravad seega autori vabadust.

41 Tema sõnul nähtub toimikus sisalduvatest tõenditest, et enamikul, kui mitte kõigil pog’idel, mis olid olemas vaidlustatud disainilahenduse prioriteedikuupäeval, on keskel ümmargune kõrgend. Selle põhjuseks on asjaolu, et pog’isid mille keskosa kõrgend ei ole ümmargune, ei saa laduda enamiku kõnealuse omadusega pog’ide peale.

42 Grupo Promer leiab, et see ainsa väite osa on vastuvõetamatu, kuna see seab kahtluse alla vaidlustatud kohtuotsuses sisalduva faktilistele asjaoludele antud hinnangu.

Euroopa Kohtu hinnang

43 Tuleb märkida, et oma ainsa väite esimese osaga heidab PepsiCo sisuliselt Üldkohtule ette seisukohta, et asjaomaste disainilahenduste ümmargune keskosa, kõrgendatud äär ja sarnased proportsioonid ei ole tingitud disainilahenduste autori vabaduse piirangutest, kuigi tegelikkuses on need sarnased osad vajalikud selleks, et asjaomased kaubad saaksid oma funktsiooni täita. PepsiCo sõnul hindas Üldkohus vastandatud disainilahendustest jäävat üldmuljet sellest tulenevalt ebaõigelt.

44 PepsiCo soovib nii seada kahtluse alla faktiliste asjaolude hindamise Üldkohtu poolt, tõendamata faktide moonutamist ning vaidlustamata nende faktide asjakohasust, mis määravad autori vabadusaste disainilahenduse väljatöötamisel, sellistena, nagu Üldkohus need vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67 tuvastas, ehk eelkõige kauba või kauba osa tehnilisest funktsioonist tulenevate omadustega seotud piirangud või kauba suhtes kehtivad õiguslikud nõuded, ja vaidlustamata ka järeldusi, mida Üldkohus nende põhjal kõnealuse kohtuotsuse punktis 72 tegi.

45 Ometi on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ainult Üldkohus pädev esiteks fakte tuvastama, välja arvatud juhul, kui tema poolt tuvastatu sisuline ebaõigsus tuleneb temale esitatud toimikumaterjalidest, ja teiseks neid fakte hindama. Seega ei ole faktide hindamine – välja arvatud juhul, kui kohtule esitatud tõendeid on moonutatud – õiguslik küsimus, mis alluks Euroopa Kohtu kontrollile apellatsioonimenetluses (29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C-470/00 P: parlament vs. Ripa di Meana jt, EKL 2004, lk I-4167, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

46 Seega tuleb tõdeda, et ainsa väite esimene osa on vastuvõetamatu.

Ainsa väite teine osa, mis puudutab mõistet „asjatundlik kasutaja” ja tema tähelepanelikkuse astet

Poolte argumendid

47 PepsiCo leiab, et Üldkohus kohaldas ebasobivaid kriteeriume, kui eitas asjaolu, et asjaomastest disainilahendustest jääb „asjatundlikule kasutajale” erinev üldmulje. „Asjatundlik kasutaja” ei vasta tema väitel asjaomaste kaupade piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelikule ja arukale keskmisele tarbijale, nagu on määratletud kaubamärgiõiguses, ega ka pelgalt lõpptarbijale.