Отрывок из книги
Liina Viies Zethelius
Kaassõltlase päevik
.....
Ma olin ju pea alati eelkõige teistelt, oma mehelt küsinud, et kuidas tal läheb, nii tööl kui mujal. Et millest ta mõtleb, millist toetust minult vajab. Aga hetkel on kõik teistmoodi. Ma soovin kõndida paralleelselt oma mehega, tal on oma tee ja minul oma tee ja me võtame ainuisikuliselt vastutuse oma hea käekäigu üle. Me mõlemad vastutame selle eest, milliseid valikuid me teeme, teineteist süüdistamata. Kõndides oma teel on süda täidetud armastuse ja rõõmuga. Kogu mõtteenergia saab suunatud sinna, kuidas iga päev teha parimaid otsuseid, kedagi teist oma ebaõnnestumistes süüdistamata.
Minu jaoks oli tavaline, et alateadlikult süüdistasin oma meest oma ebaõnnes, heites talle ette seda, et just tema pärast istusin ma nii kaua kodus. Talle voolas tööpakkumisi sisse uksest ja aknast, aga minul oli kõik vastupidi. Mina olin see, kes jäi laste eest hoolitsema ajal, kui tema mööda ilma ringi reisis. Mulle ei öeldud isegi aitäh mitte. Olin vihane ja kade, jah, kade, et tema elas elu, kus ta sai vabalt reisida, töötada, igasugu toredaid inimesi kohata ja tal puudus kohustus end kellegagi jagada. Kõlab totrana, aga see on tõsi. Nägin aastaid kõrvalt, et ta on töönarkomaan ja mul on olnud väga valus tajuda, et mina olen tema vajaduste nimekirjas tulnud lõpuridades. Töö oli see, mis jättis mind ilma tema tähelepanust.
.....
