Читать книгу Kahel lahtisel käel - Liisi Ojamaa - Страница 4

Liisi Ojamaa (1972–2019) on üks neid luuletajaid, kelle elu ja looming on omavahel sügavalt läbi põimunud. Meeleoluvarjundite, tajude ja ainuomase tunnetuse sõnastamise tarve saatis teda varasest noorusest. Millisest alateadvuse allikast Liisi sõnad aga ka esile ei tulvanud, kirjapanekuks jagus tal täpsust ja tähelepanelikkust, üle lugedes ka kriitilist meelt.

Haritlasperest pärit ja suure lugemusega, valdas Liisi juba varakult keelt ja värsikultuuri sedavõrd vabalt, et omaenda hääle leidmiseks võttis ta juba noorena kasutusele eristuva kirjaviisi ja kirjutas vahel ka inglise keeles. Eristus Liisi muidugi niigi, loomupäraselt, ise rohkem küll ühendusi kui vastandusi rõhutades.

Realistlikku kõrvalpilku jätkus tal juba vanuses, kus poeetiline tundetulv, vastavastatud luulelained kipuvad mõnikord üle pea lööma: „Õnnest võinuks lolliks minna, / teadsin, et ei lähe.”

Iga hetkega targemaks muutud.

Üsna kiiresti möödub su aeg.

Sul on maa, mida tunned ja tajud.

Sul on unistus, ilus ja hell.

Rahast tuleb sul üldiselt puudu.

Sind ei kamanda kombed ja kell.

Koolipõlves, kaheksakümnendate lõpus kirjutatud „Põlwkond” väljendab tabavalt tolle aja hajusat pinevust, seisakuängi:

Me syndisime ammu enne teisi

& ometigi kaua peale seda

kui oli meiesuguseid weel teisi

meil oli eilne kuhu igatseda

meil oli päewi mida ihaleda

weel siis kui ilus mööduw oli läbi

me uskusime midagi ka seda

et meie ajad olid juba läbi

Sestsamast perioodist aga on pärit ka värss, mis erksalt õhus juba kogunevat elektrit tajudes seda väeliseks loitsib:

Nyyd wõtkem kinni sõbra käest & teise omast ka

& mõelgem ennast yhisex & suurex

& laulgem kõik kel julgust, mis syda igatseb

nii waljusti, et walitsuski kuulex

Liisi on päris palju kirjutanud „meie ajast”, liikudes sealsamas vabalt, talle omasel nõtkuval sammul kujutlusmaailmade ja keskajapildilise romantika vahel. „Andke mulle ainult aega,” palub ta ühes kirjas ise. „Aeg on see, mida ma päriselt alati ei taju.” Võib-olla tõesti. Midagi aegadeülest sisaldub tema aimustes ja nägemustes:

Maa, mida me teadsime

oli rikas; oli pilgeni täis

yhe kaotatud päikese kulda

Walusax wõrdlusex

meie aeg oli täis tuimust; & tõesti

me suud täis olid mulda

& ometi wärawad

pea kohal põimusid, wikerkaarena

laotudes loojangutaewal

Seal ylewal särawas

kõrguses nägime endid; seisime kroonitud päi

waid sammuke wäljaspool aega

„Kahel lahtisel käel” toob uuesti lugejani kõik Liisi Ojamaa seni ilmunud luulekogud. Raamatu viimane osa, postuumselt ilmuv „Hämara hääl” hõlmab ajakirjanduses ilmunud luuletekste ning umbes poolt tema seni ilmumata luulest, mis on leitud kaustikutest, märkmetest, käsikirjadest, arvutitest, koolivihikute kuivatuspaberitelt, pappkasti põhjast riiete alt või erakirjadest. Arvatavasti on mõni luuletus jäänud lõpetamata, kuid koostajate valik ei põhinenud lõpetatusel. „Hämara häälde” on valitud tekstid, kus ka ütlemata jäänu kohalolu on selgesti tajutav. Liisi oli küllaltki enesekriitiline; koostajad on püüdnud arvestada tema enda võimalikke eelistusi.

Kord mõrkjalt petlikus mälus

saawad samax lumi & lõõm.

Siis jäägu sealt wälja kõik walus

& sisse wiimne kui rõõm.

„Hämara hääl” annab aimu Liisi loojateekonna sellest osast, mis jäi üle kolme aastakümne nähtamatuks. Otsekui maa-alune jõgi lookleb see visalt ja aimamisi – mitte küll mere, pigem kodu poole, otsekui omaenese lätet, algallikat otsides. „Me peame ise olema / kaewud, kuhu me sõbrad saawad tulla jooma; ise / lätted & lahendused.”

Seal wahepeal exles mu saatus & ometi teda

ma olexin pidanud otsima; oma pyha & ohtlikku graali

mis lubab mul kõndida lootuse ahtaimal sillal

silmis kellegi nägu sõrmis waske & pronxi

otsa ees warjatud nimi & kõrwus Jumala tuul

Allika poole voolava jõe kujund ilmutab end varakult, juba Liisi kuueteistaastaselt avaldatud luuletuses:

Elu, [–]

mänguks muutuda sinu voogudes

võib mu talitus igapäevane,

sinu keeristes, kosehoogudes

saan ma iseenese alguseks,

voolates üle iidsete kivide,

üle põhjade, üle taevaste,

läbi öö langeb vihm minu laubale,

pole küsida enam midagi,

ma ei peatu, ei pöördu tagasi,

ma ei peatu, kuid jõuan tagasi,

ikka alati, ikka tagasi

oma vihmaste vete sinasse,

oma öisesse vihma.

Mõneti liikus Liisi terve elu ju vastuvoolu, sisesundi järgides, solidaarne keldrikassisilmsete tüdrukute ja katkistes tagides poisijõnglastega, uje uljus ihus tuikamas. „Andke mulle mõõk, ma lähen sõtta,” kuulutas ta kuraasikalt. Isegi kui see juhtus olema tuldnõretav mõõk, mida tõsta ei jõua, tundis Liisi selgesti ja kõhklematult ära oma, pidemepoolse osa:

Exinud elu kiirteelt pyytud muistsete waistude wõrku

Kordama rituaale ajaloo alguse tagant

Waatama wanadest silmadest wälja ajatut taewast & maad

Segama elawaid luid

Andres Aulele meenutas Liisi loomingu taasavastamine arheoloogilisi väljakaevamisi asulakohast, kus on aastatuhandeid pidevalt elatud. Kujutluslikest raidkirjadest võib tõepoolest välja veerida lauseid, nagu: „Surelikkus rõhub randmetes” või „Olnud aegade võim ei lase meid kunagi päriselt vabax”. Liisi empaatia mineviku suhtes sulas endastmõistetavalt kokku tema huviga ulme-ja fantaasiakirjanduse vastu. Nagu vesi endale maastikus tungeldes teed otsib, püüdis ka Liisi mõte vaistupidi leida koduteed, väljuda „meie ajast”, et jõuda tagasi algusse. „Maailm on päästmatult sama & tänaw / kannab meid kõiki koju – / koju, sygise poole.”

Mõned mõtted

on wäljendamatusest wäsinud.

Tahawad koju.

Kõige viimaseks jäänud luuletuski kätkeb palvet anda end salapärase jõe voogude kanda, et „Orgu ja koju ma jõuaxin weel”.

Avastuslikult langeb Liisi luules kangastuv maastik suuresti kokku Tallinna all maapõues voolava Härjapea jõe sängiga. „Härjapea näib Liisi loomingus tähistavat tema enda ja vahest ka Tallinna alateadvust,” usub Andres Aule. „Liisi luule sõnaline, nii-öelda nominaalne pool lubab alatasa aegade paralleelset paljusust, ühe- ja paljuaegsust, mis kaevates välja tulebki, meenutades vaatepilti, kus on näha ajad üksteise all või peal, justkui avatuna, raamitud üsnagi täpsest ja konkreetsest, ehkki mitte alati nimeselgest kohaspetsiifikast.”

Ma lähen, kui taewa raskus wiimax asfaldi alla kulutab pangamajade

katused, kui wihm jälle terwitab ammu mahasalatud jõge –

ma lähen nendega, kui nad jõeäärsel kynkal tõusewad unelt

& heleda sooja naeratusega kõnniwad sinu päewadest läbi

Kuuldavasti võis Toompea, kus Liisi veetis suure ja olulise osa oma hilise teismeea päevadest ja õhtutest, kunagi kanda Härjapea (Haryenpe) nime. Mõne teooria kohaselt olevatki Härjapea jõgi saanud oma nime just Härjapea, hilisema Toompea neeme järgi. Küllap tajusid Liisi tundlikud paljad tallad vaistlikult veesooni või maa-alust jõge, mida mööda ta ühtaegu ülesvoolu ja mäelt orgu liikus: „Tulewik lähemal on iga ööga. / Jõgi rõhub asfaldi all.” Härjapea jõe jälgedest huvitus Liisi aastaid, maa-aluseid ja -pealseidki jõekohti otsides ning neile luules osutades.

Ühena sellistest kordub liigutava veenvusega „Kulusegune mäenõlv mullast võtmise & mulda panemise vahel tasakaalupunktis”, „keskel orus”:

yhel kynkal

neid wõetaxe mullast

teisel kynkal

saawad nad jälle mullax

& keskel orus

on wõilill & tulikas, kastan & sirel

See läbi aegade võimsa jõuga enda poole tõmmanud koht või õieti sellele tähendust andev Härjapea ürgoru lõik mitte kuigi kaugel Liisi lapsepõlvekodust tundub olevat olnud tema elus justnagu võti või värav, salajane jõuläte.

Võimalik, et hiljem, kui Liisi elas Sauel ja Paldiskis, painas teda kõige teravamalt just äralõigatus sellest energiaringlusest. Aim, mis ilmutas end juba aastaid varem ja muus kontekstis:

Lõikawhell kewad – & ise

sellest sammuke wäljaspool waid.

Sest nii vahetut, otse füüsilist sidet linnaga – tõsi, peamiselt või isegi peaaegu ainult Tallinnaga – eesti luules rohkem ei leia. Õige varakult tajus Liisi, et „Linnal on minu nägu” ja „linn sai minu kehaks”:

siin on minu kodu

siin, terves linnas

ja mitte kusagil mujal

sest mu nägu on samast kivist millest hele kirik

sest mu keha on samast paest millest vaiksed müürid

sest mu käed on kahvatust taevast

ja jalad mullasest maast

ja silmad merest, mis randub väravate sülle

meie oleme üks

muud ma ei tea

Liisi kirjapandus leidub küllaga korduvaid kujundeid ja lausekatkendeid. Otsekui lõppematus ringmängus vahelduvad maailm, linn, tänav, majad, kivid, agulid ja sinililled, naeratus, vihm ja päike. .. Ometi mõjub selline igavene taastulemine üldiselt värskelt, just nagu iga-aastane kevad on uus ja juuli tundub lõputu. Meeleolud muidugi vahelduvad, valgus muutub, trotsi, tuska ja valu jagub igasse ellu; tähelepanuväärselt sageli lööb aga eriti Liisi varases luules kõlama lustlik elujulgus, kevadsuve joobnustav valguserõõm. Just helge, usaldava lillelapsena, Väikese Hipi või paljasjalgse kuningannana noore Liisi kuju eesti kirjanduslukku läinud ongi:

Ma olen hetkex pyydnud taewa piire

& tundnud sooje kiwe palja talla all

Ma olen elanud Nii kirglikult & kiirelt

kui wõimalik waid yhel suwel heledal

Mu pihus mõni hetk on hellax laulux saand

mis wälja wõetud argipäewa põrgust

Ma jäängi uskuma mu jalgade all maad

& yle kõige taewa puhast kõrgust

Samas avaldub tema küpsemas luules otsesõnu või aimamisi palju hämaramaid, põnevamaid sügavusi. Sujuvalt ja transtsendentselt liigub Liisi läbi ammuste aegade ja ulmetõeluse, „teispool teadmise piiri / ja unustamise ust”, mõttelises ühenduses ka teiste maailmadega:

Nemad kes nad tulevad pimedusest

pärast pikka-pikka aega

seisavad hetke heledas valguses

ja vajuvad taas igavikku

kas nad näevad mind

nagu mina neid

Mõnes mõttes on Liisi ajatunnetusele omane just lõppematu naasmine: „ja tagasitulek ja tagasitulek ja tagasitulek”. Meeleseisundeid, mis nagu põhjatusse hüütu võnkuva kajana kõlama jäävad: „armunud armunud armunud” või „Aga ma olen õnnelik, õnnelik, õnnelik . . .”, kordub ja kaigub läbi kogu ta loomingu.

Või nagu Liisi on ühes usutluses ise väga selgelt, lihtsalt ja puhtsüdamlikult vastanud:

[–] aeg ei ole minu jaoks lineaarne. Pigem üksainus hetk, mis ulatub kõigis suundades lõpmatusse ja aeg-ajalt kordub.

Ma tunnetan meie maailma kui kõige reaalsemat reaalsust. Inimene, muide, on selles süsteemis üsna pisike satikas. Ma ei tea, kas see on ainuke maailm. Aga temasse tuleks mu meelest suhtuda, nagu ta oleks. Nagu oleks iga päikesetõus ainukordne, iga kohatud inimene ainulaadne, iga astutud samm ainuvõimalik. Pole vaja otsida mingit „tõelisust”, pidev arutlemine, mis on ainult näiv ja mis päris, on peaga vastu seina jooksmine. Selles, mis on meile kättesaadav, on nii palju poeesiat, et pole vaja igasugust müstikat.

Minu jaoks on maailm armas, uskumatult, kirjeldamatult, hingematvalt armas paik.

Tõesti, harva kohtab luules nii siirast ja tänulikku maailma omaksvõttu, hümni olemisele:

Ma olen Täiuses. Kiwid

tagumiku all wõtawad koomale, annawad

mullegi koha. Merel ajuti räägiwad

laewalained, ylewal räägiwad linnud & jalge all

kõiki aegasid korraga räägib mäletaw maa. Nende sõnad

on jõulised, leebed & õiged. & ma armastan,

appi, kuidas ma armastan seda Täiust.

„Imeilusad, imearmsad on inimesed, kes häbenemata räägivad headuses-t,” kirjutab Liisi.

Headus on niisama tuline & raske nagu kunagi oli lootus, sellesama metallisoolase veremaiguna vankumatult naeratavatel huultel. & niisama ainuvõimalik.

Inimlik osavõtt, kannatlik ärakuulamine ilmutab end Liisi luules täie enesestmõistetavusega:

Sina, kes Sa waistlikult sirutad käe,

kui keegi wajab Su tuge –

me teised päris nii selgelt ei näe

wõi kõige peale ei tule.

Palun, räägi. Ka see pole nõrkus, waid jõud.

Sa ei pea ainult andma & andma.

Yxkõik, kelle walu wõi raskus wõi õud –

ehk jagades kaswame kandma.

Liisi Ojamaa hiline, märksa tumedatoonilisem, kuid kirkaks ja küpseks selginud, nüansirikkust omandanud looming – „Päikene nahal, linn soontes, maailma rahulik raskus kahel lahtisel käel” – mõjub vahetult ka vakatades:

ma olen tasa

olen täitsa tasa

wõi mis ma waletan, ma olen lihtsalt wait

Liisi teekonna katkemine puudutas valusalt. Tagantjärele on meil siiski olemas jäljeread, mida mööda tema käidud rajad veel kord läbi rännata, avastada või taasavastada kõike imelist läbi tema silmade ja ehk rääkida sellestki, millest tema ei jõudnud.

Palun, kõnelge keegi kord minu eest.

Just siis, kui ma ise ei suuda.

See walu on ain’t minu enda sees

& maailma nõnda ei muuda.

Aga kuskil just, kusagil keegi loeb,

saab ehk asjadest uutmoodi aimu.

No tulge & kõnelge. Olge toex.

Palun kõnelge minu eest, kaimud.

„Kõiki aegasid korraga räägib mäletaw maa,” olid Liisi sõnad.

Midagi muud mul pärandada ei ole.

Mitte midagi peale kirbemagusa vere, rahutu rytmi randmetes & sõnade kahel

lahtisel käel.

See on külluslik pärand, „pilgeni täis / yhe kaotatud päikese kulda”.

Nii luuletaja kui inimesena on Liisi teekaaslaste mällu jäänud kui „habras & teraw & lõputult tugew”. Küllap on selge ja kerge ta sammuke nüüdki, väljaspool aega.

Doris Kareva