Читать книгу Üks väike valge sulg - Lille Roomets - Страница 2

Lille Roomets
Üks väike valge sulg

Toimetanud Mari Karlson

Kujundanud Liis Karu

© Lille Roomets

© kirjastus Tänapäev, 2020

ISBN 978-9949-85-823-1

e-ISBN 9789949858927

www.tnp.ee

Trükitud AS Pakett trükikojas

Pühendatud kõigile neile, kes üritavad üle saada sellest, millest nad veel rääkida ei suuda.

Detsember 2017

Otepää kirik

Võti oli iidvana. See oli suur ja raske, kaetud reljeefse geomeetrilise mustriga ning kinnitatud lihtsa raudrõnga külge, mis hoidis ka teisi, uuemaid ja väiksemaid võtmeid ühes pundis. Pastor Rein Perliste poetas võtmekimbu talvemantli taskusse. Lõgistas igaks juhuks veel kord kiriku ust ja veendunud, et see oli kindlalt suletud, asus koduteele.

Öö oli vaikne. Kirikuõpetaja ületas Otepää-Kanepi maantee ning jätkas oma teekonda linnaäärsel Hurda tänaval. See oli üksildane pime tänav. Majade akendest paistvad tuled aitasid siiski veidi teed valgustada. Paar miinuskraadi oli asfaldi jäiseks ning libedaks muutnud ning pastor kõndis ettevaatlikult, jälgides hoolikalt iga oma sammu, et ta libedal teel ei kukuks.

Paarisaja meetri pärast keeras ta paremale, kirikumõisa poole, ning hakkas just mööduma lagunenud pastoraadihoonest, kui selle tagumise nurga tagant astus välja tumedais rõivais kuju. Vaimulik peatus, valgustas taskulambiga enda ees seisjat ja tardus. Kohkunud pilk silmis, jäi ta ainiti vaatama vaikivat inimest, kes tõstis aeglaselt relva, tõmbas demonstratiivselt ja kirikuõpetajale otse silma vaadates kaitseriivi maha ning hoidis seejärel meest kindlalt sihikul.

„Räägime …” alustas kirikuõpetaja, kuid järgmisel hetkel kõlas lask.

Varesed tõusid ehmunult kraaksudes lendu, lähikonnas asuvate majade hoovides hakkasid haukuma koerad. Tulistaja võpatas, vaatas ehmunult ringi, otsekui oleks äsja ärganud, ning pani jooksu. Teele kukkunud taskulamp vilkus vapralt edasi. Selle valgus peegeldus asfaldile voolanud verelt vastu.

Tähed ja kuu sirasid tumedas taevas. Öö oli külm ja kaunis. Kirikuõpetaja taju hakkas tuhmuma, silme ees läks mustemaks. Lõpp oli lähedal. Nii palju ta silm veel seletas, et nägi, kuidas keegi tema juurde tuli ja tema kohale kummardus.

Kirikuõpetaja kähistas tumedale varjule enda kohal: „Andesta …”

1

Reede, 8. detsember 2017, kell 7.00

Karksi-Nuia, Võidu tänava kortermaja

Vajutasin telefonis äratuse kinni ja sulgesin taas silmad. Kaks korda tiriseb veel. Viieminutiliste vahedega. Sissemagamise hirmu pole seni, kuni mul kordade lugemine sassi ei lähe. Hommikud, eriti koolihommikud, on liiga rasked, et neid kohe esimese äratuse järel vallutama võiksin hakata.

Ma ei suuda õhtuti enam magama jääda. Uinun nii umbes kella kahe ajal, neljast ärkan üles, seejärel jään kell kuus magama ning siis magaksin vist õhtuni välja, aga see kuradi kool rikub kõik ära. Miks nad ei võiks aru saada, et mina, Kerttily, olen öökull, mitte vares … Varblane … Kes lind see hommikuse eluviisiga oligi? Kuldnokk? Lõoke?

Libisesin uuesti ärkveloleku ja une piirile. Enda arust ma veel ei maganud, aga und nägin. Üks lepatriinu oli suurde musta ämblikuvõrku kinni jäänud. Ämblikuvõrk oli mingis hämaras tolmuses kohas. See lepatriinu rapsis ja rabeles seal, kuid ei jaksanud ennast vabaks kiskuda ja temaga koos värises võrgu küljes üks väike valge suleke, nagu oleks seegi surmahirmus.

Mul oli lepatriinust nii kahju, tahtsin talle appi tõtata, kuid ei saanud liigutada. Ka rääkida ei saanud enam, et kedagi appi karjuda. Hirm nööris mu kõri. Ämblik tapab lepatriinu ära, kui ma teda lahti ei päästa!

„Lepatriinu, lenda ära!” anusin mõtteis, kuid mida rohkem lepatriinu rabeles, seda enam ta ennast kleepuvatesse niitidesse mässis. „Või ära vähemalt liiguta! Kui sa rapsid, saab ämblik teada, et sa võrgus oled, ja tuleb sööb su ära.”

Üritasin end tulutult liikuma saada. „Võta ennast kokku! Siruta käsi välja!” kamandasin mõttes ja pingutasin lihaseid.

Järsku ärkasin võpatusega oma luupainajast. Külmavärinad jooksid mööda selga, kui end voodis istukile ajasin. Mis see siis nüüd oli?!

Kui telefon ka veel padja kõrval tirisema hakkas, oleksin peaaegu südamerabanduse saanud. Vajutasin tirina kinni ning läksin vannituppa, kuigi see oli alles eel-, mitte viimane äratus. Uni oli läinud ja algava päeva paine hakkas rinnus pitsitama. Ohkasin ja vaatasin peeglist oma loppis nägu.

Miks ei võiks kool õhtuti olla? Või veel parem – öösel! Ma oleksin ideaalne õpilane, kui öökoolis saaksin käia. Ma oleksin reibas ja mu aju töötaks täistuuridel. Nüüd aga olen nagu zombi. Sunnin oma ihu liikuma, kuigi ise olen vaevu ärkvel. Unenägu oli mulle vastiku tunde sisse jätnud, olin täis eelaimust, et tänane päev läheb nässu. Kas täna üldse kooli minna või valetada isale, et olen haige? Ta ei usuks vist enam minu vabandusi, pidin ohates tunnistama. Parem oli riidesse panna.

Päevadel, kui sisemine tasakaal on paigast ära, on tarvis riietuda nii silmapaistmatult kui võimalik. Tuleb sulanduda tausta, kui tahad ellu jääda. Must kapuutsiga pusa, tumehallid teksad, mugavad saapad, kui peaks tekkima vajadus kellegi eest ära joosta. Juuksed kinni.

Õnneks pole Piia täna koolis, ta hakkaks tänitama, miks ma jälle sedasi riides olen. Piia jaoks on riietumine ülioluline, sest see pidavat inimesest esmamulje kujundama ning visiitkaardiks olema, aga mul on vaja täna nähtamatuks jääda, mitte muljet avaldada. Piia ise täna ju niikuinii kooli ei tule.

Piia käib mulle peale, et ma hakkaksin tema moodi naiselikult riietuma ning kannaksin kleite ja seelikuid, aga ma olen alati selliseid riideid vihanud. Nende puhul peab kogu aeg jälgima, kuidas kõnnak on ja ega sukkpüksid katki pole läinud või seelikusaba üles kerkinud. Liiga tülikas. Püksid on turvalised ja mugavad!

Tegelikult pole minuga koolis juba tükk aega midagi kurja juhtunud, et end ikka veel teiste eest meeleheitlikult peitma peaksin. Ma isegi ei tarvita enam rahusteid, mis mulle välja kirjutati, et neid enne kooli ärevuse vähendamiseks sisse võtaksin. Alguses olid need abiks jah, kuid kui see kõri pitsitav ärevus ära kadus ja ma koolis lõpuks rääkima suutsin hakata, ei näinud enam pointi neid tablette edasi võtta. Ma lugesin, et kui neid liiga kaua võtta, siis tekivad hiljem mingid võõrutusnähud. Parem neist mitte liiga sõltuma jääda, siis on lihtsam mu arust.

Üleüldse, keegi ei kiusa ega nori enam, aga mingi ebakindlus on ikkagi mu sees alles. Ma ei tunne ennast tavalise inimesena. Ma lihtsalt teesklen nüüd, et ma olen selline nagu teised. Ma tegin isegi nimekirja, kuidas käituda nii, et ma tunduksin normaalsena:

1. Naerata.

2. Ütle alati, et kõik on hästi.

3. Tee nägu, nagu sulle ei läheks korda, mida teised sinust arvavad.

4. Ära reeda kellelegi, kuidas sa ennast tegelikult tunned.

5. Vestlustes kogu teiste kohta infot, kuid enda kohta ära räägi midagi.

6. Kõike, mida sa ütled, võidakse kasutada sinu vastu, seega – vaikus on kuldne. Isegi pärast selektiivse mutismi teraapiat, kui ärevus enam rääkimist ei sega.

Seni on need reeglid edukalt toiminud. Teisi oli palju lihtsam uskuma panna, et mul on kõik okei, aga kui ma seda kogu aeg endale sisendan, küllap siis mina isegi lõpuks uskuma jään.

Vahel ma mõtlen, milleks see kõik? Miks ma üldse ennast vaevan sellega, et teiste sekka sulanduda? Ma ei ole selline nagu teised, aga samas ei ole minus ka midagi erilist.

Kui mind enam ei oleks, ei tunneks sellest keegi puudust. Võibolla ainult isa, aga tema on rohkem haiglas õe Kretega hõivatud. Mina ei ole praegu oluline. Tõenäoliselt pole ma oluline ka tulevikus. Ma lihtsalt eksisteerin, aga ei ela.

Ma ei naudi enam mitte midagi, mul on kõigest ükskõik, ma lähen lihtsalt vooluga kaasa, naeratan ning noogutan, et keegi ei hakkaks oma nina minu asjadesse toppima. Ma ei kannata seda heategevusprojektilikku hoolivuse etendamist, mis tõstab „abistajate”, mitte maaslamajate enesetunnet.

Maaslamajat jalaga ei lööda, nagu öeldakse, aga iga välja- sirutatud kätt pole ka mõtet toeks võtta. Tavaliselt lastakse käsi poolel teel lahti ning sa kukud lihtsalt veel kord vastu maad. Võimalik, et veel hullemini kui enne. Igastahes, kui mina peaks mingisse eluohtlikusse olukorda sattuma või raske haiguse saama, siis oleksin täiesti valmis surema. Mina ei hakkaks surma vastu võitlema!

2

Reede, 8. detsember 2017, kell 7.50

Karksi-Nuia, Kooli tänav, August Kitzbergi nimelise gümnaasiumi ümbrus

Kui kool paistma hakkas, jäin seisma. Veel viimane laul ära kuulata, pokkerimängija nägu ette ja vaatab siis, millise jama tänane päev mulle kaela kallab.

Inside my heart is breaking, my make up may be flaking, but my smile still stays on. Show must go on! Queen oleks mõned oma laulud just nagu spetsiaalselt mulle kirjutanud. Teine laul, mida ma tavaliselt enne kooliminekut nüüd kuulan, on „The Great Pretender”: I’m lonely, but no one can tell on üks mu lemmikrida, teine on päris lõpus: Pretend that you’re still alright!

Head laulud! Aitavad motiveerida maski ees hoidma, et keegi mitte kunagi teada ei saaks, mida ma tegelikult tunnen ja mõtlen. Mida ei tea, seda ei saa ka minu vastu ära kasutada, et mulle haiget teha. Nõrkuse näitamine muudab inimese veel rohkem haavatavaks.

Hakkasin äkitselt kõhklema. Äkki peaksin ikka koju tagasi minema? Kasvõi jälle ühe päeva keldris veetma, kui isa peaks veel kodus olema. Kuigi see ei ole enam mu lemmikkoht. Kui vähegi võimalik, siis väldin keldrisse minekut, sest mind kummitavad ikka veel seal toimunud sündmused, mis oleksid võinud halvasti lõppeda.

Aah! Ei, ma pean kooli minema. Täna on kontrolltöö mates, ma ei taha selle järele tegemiseks uut aega sebima hakata. Kui kontrolltöö tehtud, siis võin vabalt valetada, et mul pea valutab. Või ütlen, et me peame haiglasse õde vaatama minema, mis ei oleks ka üldsegi vale. Lihtsalt isa plaanis minna alles pärast tunde, mitte keset koolipäeva.

Igaks juhuks saadan selle meiliaadressi pealt, mille ma isa nimega tegin, endale meili, nagu käsiks isa mul varem koju tulla. Vahel küsivad õpsid kinnitust, kas lapsevanem ikka on teadlik, et varem ära minnakse. Tahate kinnitust – saate kinnituse! Sama „ehtsa” nagu kõik mu puudumistõendidki.

Oehh … Ma ei tea, kuidas ma ilma Piiata terve päeva vastu pean. Minu eelmine pinginaaber Eda on nüüd avalikult minu vaenlaseks hakanud. Tavaliselt üritan tema provokatsioone ignoreerida, aga ma ei tunne ennast täna nii tugevana, et suudaksin teeselda, nagu need mulle üldse korda ei läheks. Eda ei tee kunagi midagi sellist, mille peale näpuga näidata saaks, aga ta pöörab nuga mu lahtises haavas alati täpselt nii palju, et see teeb küll tapvalt haiget, kuid keegi teine ei märka midagi. Kui ma kellelegi sellest räägiks, peetaks mind mingiks mõttetu draama tekitajaks. Ja äkki ma olengi lihtsalt liiga tundlik? Äkki ei tee Eda seda meelega? Ma ei tea ise ka enam, mida uskuda. Ennast usaldada ma vist pigem ei tohiks.